← Eesti

3-10-18/57

3-10-18 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Määruse tegemise aeg ja koht 30.11.

  1. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-18 Haldusasi V.Y. kaebus siseministri 20.06.2007.a käskkirja nr 92 „Sissesõidukeelu kehtestamine“ punkti 1.15 tühistamiseks Menetlustoiming Menetluse lõpetamine Resolutsioon Lõpetada haldusasja nr 3-10-18 menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse ärakirja kättesaamisest ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  2. Siseministri 20.06.2007.a käskkirja nr 92 „Sissesõidukeelu kehtestamine“ punktiga 1.15 kohaldati V.Y. suhtes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel tähtajalist sissesõidukeeldu kehtivusega 10 aastat.
  3. V.Y. esitas 04.01.2010.a Tallinna Halduskohtule kaebuse siseministri 20.06.2007.a käskkirja nr 92 „Sissesõidukeelu kehtestamine“ punkti 1.15 tühistamiseks.
  4. Tallinna Halduskohtu 18.02.2010.a määrusega võeti V.Y. kaebus menetlusse, tunnistati vastustajaks siseminister.
  5. Vastustaja esitas 19.03.2010.a taotluse menetluse lõpetamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 12 lõike 3 alusel kaebetähtaja rikkumise tõttu. Taotluse põhjendused: 4.1 VSS § 332 lõike 1 kohaselt loetakse sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kehtivusaeg välismaalasele teatavaks tehtuks vastava teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel. Sama paragrahvi lõikes 3 on sätestatud, et sissesõidukeelu kohaldamine tehakse välismaalasele kirjalikult teatavaks välismaalase algatusel. Seega on VSS-s sissesõidukeelu teatavaks tegemise osas kehtestatud eriregulatsioon, võrreldes tavapärase haldusakti teatavakstegemisega. Selline erinev käsitlus on põhjendatav asjaoluga, et Siseministeeriumile ei ole enamasti teada välismaalase kontaktandmeid. Vaidlustatud käskkiri on välja antud 20.06.2007.a. Siseministeeriumi veebilehel avaldatud sissesõidukeeldude registrist nähtub, et V. Y., sündinud xx xx xxxx.a suhtes kehtib alates 20.06.2007 kuni 20.06.2017 sissesõidukeeld. Sissesõidukeeldude registri väljatrükist nähtuvalt on kaebaja kohta kanne tehtud 21.06.2007.a. Seega tulenevalt VSS § 332 lõikest 1 tuleb lugeda sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kehtivusaeg kaebajale teatavaks tehtuks 21.06.2007.a. 4.2 Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on tegelikkuses tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelust olnud teadlik juba pikemat aega, hiljemalt 2008.a teisest poolest alates. Nimelt on ajakirjanduses avaldatud andmeid selle kohta, et Venemaa välisminister on palunud vaadata üle kaebaja sissesõidukeelu küsimus. Ajakirjanduse andmetel oli kaebaja kahel korral saadetud Eesti poolt kohaldatud sissesõidukeelu tõttu Euroopa Liidu piirilt tagasi. Seega on põhjendatult alust arvata, et hiljemalt 2008.a sai kaebaja teada, et Eesti on tema suhtes kohaldanud sissesõidukeelu. Asjaolu, et Venemaa välisminister on palunud Eestil üle vaadata kaebaja sissesõidukeelu küsimus, tõendab, et kaebajale on hiljemalt 2008.a üheselt selgunud, et Eesti on tema suhtes kohaldanud sissesõidukeelu. Seega pidi kaebaja ise mõistliku aja jooksul astuma samme selleks, et vastustaja teeks temale sissesõidukeelu kohaldamise teatavaks kirjalikult. Kuna kaebaja ei ole seda teinud, vaid on käskkirja kirjaliku teatavakstegemise taotlemisega pahauskselt viivitanud, siis on vastustaja seisukohal, et kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud.
  6. Kohus selgitas 01.11.2010.a kaebajale, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja andis võimaluse tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.
  7. Kaebaja leiab vastuses kohtule, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Vastavalt VSS § 333 1õikele 1 võib sissesõidukeelu kohaldamise ja sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul nende teatavaks tegemise päevast arvates. Vastustaja viitab ebaõigesti VSS § 332 1õikele 1 nagu oleks kaebaja nõuetekohaselt teavitatud sissesõidukeelu kohaldamisest, kuna Siseministeeriumi veebilehel avaldatud sissesõidukeeldude registri valjavõttes pole toodud vaidlustatud käskkirja teksti ega sissesõidukeelu kohaldamise õiguslikku motivatsiooni. Sellest tulenevalt ei saa nimetatud informatsiooni pidada välismaalase teavitamiseks vaidlustatud kaskkirjast. Haldusmenetluse seaduse § 62 1õike 2 рunkt 1 räägib ainult isikule tema õiguste piirava haldusakti kättetoimetamisest, kuid mitte sissesõidukeelu kohaldamisest ja selle kehtivusajast. Vastustaja ise tunnistab, et ta on teinud kaebajale kirjalikult teatavaks sissesõidukeelu kohaldamisest kaebaja suhtes alles 05.12.
  8. Vastustaja роlе esitanud tõendeid, et lisaks vastava teabe avaldamisele siseministeeriumi veebilehel on ta teavitanud kaebajat kaevatavast haldusaktist ka teistmoodi. Seega tuleb lugeda tõendatuks asjaolu, et kaebaja oli teavitatud siseministri käskkirjast 20.06.2007.a käskkirjast nr 92 ainult 05.12.
  9. Kaebus on Таllinnа Halduskohtule esitatud 04.01.2010, st tähtaegselt. Samal ajal, kaebaja teavitamine sissesõidukeelu kohaldamisest teiste Euroopa Liidu piirivalveametnike poolt ei saa lugeda kirjalikult teatavaks tegemiseks VSS § 332 1õike 3 mõttes, sest vaidlustatud käskkirja tekst polnud neile esitatud. Kaebaja pöördus kohtusse 30 päeva jooksul ajast, mil ta sai teada vaidlustatava käskkirja teksti ning kaebuse tähtaja ennistamise taotluse esitamise nõudeks puuduvad õiguslikud alused. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  10. HKMS § 12 lõike 1 kohaselt toimub pärast haldusasja menetlusse võtmist eelmenetlus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste menetlusosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Eeltoodud sätetest nähtuvalt lahendab kohus kaebetähtaja küsimuse alles pärast kaebuse menetlusse võtmist eelmenetluses, mistõttu on ekslik kaebaja seisukoht, et kaebetähtaja küsimus oli 04.02.2010.a kaebuse menetlusse võtmisega lahendatud. Kuivõrd kaebaja on kohtu eest varjanud kaevatavast käskkirjast teatavaks saamise tegelikku aega, on kohus pidanud nimetatud asjaolu väljaselgitamiseks rakendama uurimisprintsiipi. 7.1 HKMS § 9 lõike 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks esitada halduskohtutule 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. VVS § 333 lõike 1 2 kohaselt võib sissesõidukeelu kohaldamise vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras 30 päeva jooksul nende teatavaks tegemise päevast arvates. VSS § 332 kohaselt loetakse sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kehtivusaeg, sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine, sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ja sissesõidukeelu peatamine välismaalasele teatavaks tehtuks vastava teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel. Veebilehel avaldatakse välismaalase nimi, sünniaeg või isikukood ja kodakondsus, kui need andmed on teada. Sissesõidukeelu kohaldamine, sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine, sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ja sissesõidukeelu peatamine tehakse välismaalasele kirjalikult teatavaks välismaalase algatusel. Siseministeeriumi veebilehel avaldatud sissesõidukeelu registrist nähtuvalt kehtib kaebaja suhtes sissesõidukeeld alates 20.06.2007 kuni 20.06.2017 ning registri väljatrükist nähtuvalt on vastav kanne tehtud 21.06.2007.a. Tulenevalt VSS § 332 lõikest 1 tuleb lugeda sissesõidukeelu kohaldamine kaebajale teatavaks tehtuks 21.06.2007.a. 7.2 HKMS § 9 lõikest 9 tuleneb, et kui haldusakti ei ole isikule vahetult kättetoimetamisega teatavaks tehtud, kuid ta on sellest muul viisil teada saanud ja viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt RKHKm 10.06.2009 nr 3-3-1-25-09, RKHKm 29.04.2009 nr 33-1-19-09, RKHKo 28.01.2008 nr 3-3-1-82-07, RKHKm 09.05.2007 nr 3-3-1-23-07). Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna poolt kohtule esitatud andmete kohaselt taotles V.Y. turismiviisat Itaalia saatkonnast Moskvas ning 27.05.2008.a keeldus saatkond viisat väljastamast, põhjuseks Eesti poolt seatud sissesõidukeeld (tl 101-107, 120-129). V.Y. kaebas selle otsuse peale 21.07.2008.a Itaalia Lazio ringkonnakohtusse (tl 129). Seega pidi kaebaja olema hiljemalt 21.07.2008.a teadlik tema suhtes Eesti poolt sissesõidukeelu kohaldamisest ning sellest hetkest alates pidi kaebaja astuma samme, et vastav dokument EV Siseministeeriumilt välja nõuda ning see kohtus vaidlustada. Avalduse EV Siseministri käskkirja saamiseks Venemaa Föderatsiooni kodaniku V. G. p. Y. suhtes sissesõidukeelu kohaldamise kohta esitas kaebaja esindaja alles 23.11.2009.a. Kohus märgib, et kaebaja ei ole vaielnud vastu kohtu 01.11.2010.a kirjas sisalduvale väitele, et ta sai Eesti poolt tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelust teada juba 27.05.2008.a, kui Itaalia saatkond keeldus talle viisat väljastamast. Itaalia ametivõimudelt pärineva informatsiooni kohaselt sai Y. Itaalia poolsest keeldumisest teada ilmselt samal päeval (tl 129). Seega oli kaebaja tema suhtes Eesti poolt kohaldatud sissesõidukeelust teadlik ilmselt juba 27.05.2008.a. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja on viivitanud kaevatava käskkirja väljanõudmisega ebamõistlikult kaua, mistõttu on kaebus siseministri 20.06.2007.a käskkirja nr 92 punkti 1.15 tühistamiseks esitatud kaebetähtaega rikkudes.
  11. HKMS § 12 lõige 3 sätestab, et kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud, samuti juhul, kui halduskohus jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta määrusega asja menetluse. Kuivõrd kaebaja käesoleval juhul kaebetähtaja ennistamise taotlust ei esitanud, tuleb haldusasja menetlus HKMS § 12 lõike 3 alusel lõpetada. Indrek Paukštys Kohtunik 3 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.