← Eesti

3-08-709/85

Obsah (7)§ 12§ 17§ 7§ 15§ 9§ 16§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-0

) ja seega ei pidanud Rahandusministeerium hindama, kas kaebajal oleks õigus saada hüvitist mingi muu seaduse järgi.

§ 12

lg 1 järgi on kahju hüvitamiseks kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata (

§ 17lg 1).

Seega saab vastustajaks kohtus olla üldreeglina kahju tekitanud haldusorgan, kohtu poolt tekitatud kahju puhul Justiitsministeerium. Seetõttu ei saa kaebaja esitada Rahandusministeeriumi vastu kahjunõuet ka vahetult PS § 25 alusel. PS §-le 25 tuginedes saaks kaebaja nõuda kahju hüvitamist perioodi 15.03.3007–30.01.2008 eest üksnes juhul, kui seda saaks lugeda alusetult kinnipidamiseks, st AVVKHS on vastuolus PS-ga seetõttu, et jäetud on kehtestamata säte, mis annaks aluse nimetatud seaduses sätestatud hüvitise saamiseks juhul, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuriteo eest, mis vangistuse kandmise ajal ei olnud enam kuriteoks. Kuigi kaebaja ei ole näidanud, millist sätet ta peab PSga vastuolus olevaks ja millise PS sättega nimelt, võib eeldada, et selleks on AVVKHS § 1 lg 1, milles on ammendav loetelu juhtumitest, mil isikule hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju ja mis ei sisalda vaidlusalust juhtumit. Ilmselt on kaebaja hinnanud AVVKHS vastuolus olevaks PS § 23 lg-ga 2 ja §-ga 25. Kohus leidis, et põhiseadusevastasust ei esine. Säte, mis annaks aluse hüvitist saada juhul, kui isikult on vabadus võetud karistusena kuriteo eest, mis vangistuse kandmise ajal lakkas olemast kuritegu, väljuks AVVKHS § 1 lg 1 reguleerimisalast ja oleks vastuolus sama seaduse § 1 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamist välistavate asjaolude kontseptsiooniga. Isiku vabastamise taotluse saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. Kahju hüvitamise nõudes omab tähtsust seegi, millal isik vastava avalduse esitab. Kuna nn automaatset karistuse kandmiselt vabastamist pole ette nähtud ja kaebaja esitas taotluse karistuse kandmiselt edasiseks vabastamiseks enam kui pool aastat pärast seadusemuudatuse jõustumist, siis ei saa öelda, et kaebajalt oli vabadus võetud alusetult ja ta peaks selle eest hüvitist saama. Kaebaja peab ka õigusvastaseks olukorda, kus puudub säte KarS-s ja KrMS-s, mis annab aluse isiku vabastamiseks karistuse kandmiselt olukorras, kus on muutunud karistust ette nägev sea3

(14)3-08-709 dus, mis oleks andnud aluse ilma liigse viivituseta nimetatud isikuid karistuse kandmisest vabastada. Selle seisukoha lükkab ümber Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsus nr 3-4-1-19-
  2. V. Aerulo esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas halduskohus vääralt materiaalõigust ja alternatiivset nõuet rahuldamata jättes rikkus oluliselt menetlusnorme. Kohus ei saanud uurimispõhimõtet arvestades jätta alternatiivset nõuet rahuldamata ainuüksi seetõttu, et kaebaja oli suunanud nõude väära haldusorgani vastu. Väär on kohtu seisukoht, et kaebajalt ei võetud vabadust alusetult. Asjakohane ei ole viide, et kaebaja toimepandud teod olid väärtegudena karistatavad ka pärast 15.03.2007, sest väärteo eest ei ole võimalik isikut karistada vangistusega. Väärteo ja kuriteo eest kohaldatavad karistused ei ole põhiõiguste piiramise intensiivsuselt võrreldavad. Antud juhul tuleb lähtuda analoogiast karistusseadustiku rakendamise seadus (KarSRS) § 1 lg-ga
  3. Ebaõige on heita kaebajale ette, et ta esitas avalduse karistuse edasisest kandmisest vabastamiseks KrMS § 431 alusel alles enam kui pool aastat pärast seadusemuudatusi. Kaebajale polnud vanglas selged tema õiguste kaitse võimalused.
  4. Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2009 otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt, tühistati halduskohtu otsus osas, milles jäeti rahuldamata kaebus kahju hüvitamiseks PS § 25 ja

alusel, ning saadeti asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale kohtule tagasi. Kahjuhüvitise taotlemise osas AVVKHS alusel jäeti kohtuotsus muutmata. Põhjendused: Asjas ei ole ega saagi olla pärast Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 edasiarendamist 02.06.2008 otsuses nr 3-4-1-19-07 vaidlust selles, et kaebaja tuli pärast 15.03.2007 jõustunud KarS muudatusi vabastada temale mõistetud vangistuse kandmisest. Samuti ei ole enam perspektiivikas vaidlus selle üle, kas kohus saab süüdimõistetu vabastamise otsustada KrMS § 431 alusel ja §-s 432 ettenähtud korras. Selle menetluskorra kohaldatavusele viidati ka Riigikohtu 07.12.2007 määrustes nr 3-1-2-2-07 (p-d 11, 12) ja nr 3-1-2-3-07 (p 12). Ka Viru Maakohus juhindus kaebaja vangistusest vabastamist otsustades KrMS §-st 431 ja § 432 lg-st

  1. Nimetatud sätted sisaldusid KrMS-s juba enne 15.03.2007 KarS muudatuste jõustumist, mistõttu ei ole võimalik väita, et asjakohane menetluskord puudus. Kuna kohtud ei ole kaebaja karistuse kandmisest vabastamise taotlust jätnud asjakohase menetluskorra puudumisele viidates läbi vaatamata, ei esine selles osas ka põhiseadusevastast olukorda. KrMS § 431 ega § 432 ei reguleeri, kelle initsiatiivil kohus kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusi läbi vaatab. Antud asja lahendamisel ei saa jäigalt lähtuda Riigikohtu lahendites nr 3-12-2-07 ja nr 3-1-2-3-07 väljendatud seisukohtadest, sest need kaasused ei ole käesolevaga analoogsed. Riigikohus ei ole oma seisukohta KrMS § 431 ja § 432 kohaldamise suhtes kujundanud olukorras, kus süüdimõistetu kannab reaalset vangistust varem kuriteona käsitletud teo eest, mis karistusseaduses tehtud muudatuste järgselt on tunnistatud väärteoks. Kaebaja puhul olid pärast 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatusi täidetud samad tingimused, mis on kirjeldatud KarSRS § 1 lg-s 3, mistõttu oli antud juhul võimalik analoogia korras kohaldada ka karistusseadustiku rakendamisel ettenähtud menetlusnorme. KarSRS § 1 lg-st 6 ja §-st 33 lähtudes tulnuks kaebaja vabastamine otsustada prokuröri taotluse alusel maakohtu poolt kuue kuu jooksul pärast muudatuste jõustumist ehk hiljemalt 15.09.
  2. Kuna riigil oli positiivne käitumiskohustus, siis ei ole põhjendatud heita kaebajale ette temapoolset viivitust ja asjaolu, et kaebaja ise ei osanud esitada viivitamata taotlust, mis aidanuks temale kahju tekkimist vältida (

§ 7lg 1), ei piira avaliku võimu kandja vastutust.

Tartu Vangla edastas 14.08.2007 Tartu Maakohtule materjalid kaebaja vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks. Tartu Maakohus jättis 28.09.2007 määrusega 4

(14)3-08-709 kaebaja Viru Maakohtu 14.12.2006 otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi vabastamata. Maakohus ega prokurör ei pööranud küsimuse otsustamisel tähelepanu selle, et kuriteod, mille eest kaebaja vangistust kandis, on alates 15.03.2007 väärteod, mille eest karistusena vangistust kohaldada ei saa. Kaebaja ei pööranud kohtu tähelepanu nimetanud asjale. Viru Maakohtu 29.01.2008 määrusest nr 1-07-10194 (kriminaalasi nr 1-06-12472) nähtuvalt vabastati kaebaja karistuse edasisest kandmisest tema enda avalduse alusel. Kuna KarSRS § 33 lg-te 1 ja 2 koostoimest tulenevalt peab maakohtule karistusest vabastamise taotluse läbivaatamiseks jääma aega vähemalt kaks kuud, ei saa maakohtule ette heita KarSRS § 33 lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumist. Seega esineb kahtlus, et kaebaja suhtes kohaldati alates 28.09.2007 kuni 30.01.2008 vangistust õigusvastaselt. KarSRS §-s 33 sätestatud tähtaegade raamidesse mahtuvat tegevust ei saa pidada õigusvastaseks, sest seadusandja on õigustatud piirama PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigusi muu hulgas kohtusüsteemi efektiivse toimimise vajadusest lähtuvalt ja kuuekuulist ajapiirangut varasemate kohtuasjade ülevaatamisele ei saa pidada ilmselt ebaproportsionaalseks, sest 15.03.2007 jõustunud KarS muudatused olid väga ulatuslikud. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks puudub alus, sest AVVKHS ei ole põhiseadusega vastuolus. AVVKHS on eriseadus

suhtes ja AVVKHS § 1 lg 1 sisaldab ammendavat loetelu isikutest, kellele tuleb hüvitada kahju, mille riik neile selle seaduse tähenduses alusetult vabaduse võtmisega on tekitanud. Alusetu vabaduse võtmine võib, aga ei pruugi alati tähendada õigusvastast vabaduse võtmist. AVVKHS § 1 lg 1 tähenduses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju ei kuulu mitte kõigil juhtudel PS § 25 kaitsealasse. AVVKHS § 1 lg-s 1 sisalduvas loetelus toodud juhtudel on ühine eelkõige see, et vabaduse võtmisel pole kas üldse kunagi olnud alust või on see alus hiljem ära langenud. Kaebajalt ei võetud vabadust alusetult, vaid ta viibis vangistuses jõustunud süüdimõistvate kohtuotsuste alusel. Nimetatud kohtuotsuseid ei ole tühistatud ega muudetud, vaid need kehtivad tänaseni. Süüdimõistetu olukorda kergendav karistusseadus ei anna alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks, vaid toob kaasa üksnes isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest. Seega ei lange ära mitte isikult vabaduse võtmise alus, vaid esineb eraldi alus lõpetada isikult vabaduse võtmine. Rahandusministeeriumi 26.03.2008 kiri on haldusakt ja sellega keelduti õiguspäraselt kaebaja taotluse rahuldamisest. Rahandusministeerium saab vastustajaks olla vaid AVVKHS alusel esitatud kahjunõude läbivaatamisel, mitte aga PS ja

alusel esitatud kahjunõude puhul.

§ 12

lg 1 alusel on kahju hüvitamiseks kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Kuna

§ 17

lg 1 annab alternatiivse võimaluse esitada taotlus tekitatud kahju hüvitamiseks haldusorganile või vastavasisuline kaebus otse halduskohtule, ei saa kaebust alternatiivse taotluse (mõista kahjuhüvitis välja PS § 25 alusel) tõttu jätta rahuldamata, vaid kaebajale tuleb anda võimalus kaebust muuta ja esitada soovi korral kahju hüvitamise nõue

alusel kohtu tegevusega tekitatud kahju eest, mille puhul tuleks vastustajana menetlusse kaasata Justiitsministeerium. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige kohtu ülesanne.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2009 otsus jõustus Riigikohtu 10.09.2009 määrusega nr 3-71-3-302, millega jäeti V. Aerulo kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
  2. V. Aerulo palus 06.10.2009 halduskohtule esitatud kaebuses mõista Riigiprokuratuurilt ja Justiitsministeeriumilt välja mittevaralise kahju hüvitis õiglases määras seoses temalt ebaseadusliku vabaduse võtmisega ajavahemikul 15.05.2007 kuni 30.01.
  3. Põhjendused: 5

(14)3-08-709 KarSRS § 33 lg 1 kohaselt pidi prokurör esitama KarSRS § 1 lg 3 alusel karistusest vabastamise taotluse maakohtule nelja kuu jooksul, arvates KarS jõustumisest. Arvestades 15.03.2007 tehtud seadusemuudatuste ulatust võrreldes 01.09.2002 kogu karistusõiguse reformiga peab kaebaja proportsionaalseks ajaks riigi poolt edasise karistuse vabastamiseks taotluse esitamise tähtajaks 2 kuud ja leiab, et prokuratuur pidanuks hiljemalt 15.05.2007 esitama maakohtule taotluse vabastamaks kaebaja edasise karistuse kandmisest. Kuna prokuratuur seda ei teinud ja käitus süüliselt, oli kaebajalt 15.05.2007 - 30.01.2008 vabadus võetud ebaseaduslikult. Kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat, vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt (

§ 12lg 4).

Alates 28.09.2007 määruse tegemist vastutab solidaarselt prokuratuuriga kaebajale kahju tekitamise eest kohtuvõim, kes jättis teda edasise karistuse kandmisest viivitamatult vabastamata.

§ 17

lg 1 alusel tuleb kohtu poolt tekitatud kahju puhul kaasata vastustajana menetlusse Justiitsministeerium, seejuures tuleb jätta tähelepanuta

§ 15lg 1.

Menetluse käigus võib tõusetuda küsimus nimetatud sätte kooskõlast PS §-ga 20, kuna säte riivab PS §-s 25 ettenähtud õigust kahju hüvitamisele. Tuginedes õiguse üldtunnustatud põhimõtetele, tuleb asuda seisukohale, et kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist on isikul õigus nõuda

alusel ka juhul, kui kohtulahendiga ei vabastatud isikut vangistusest ning hilisema kohtupraktika alusel võib üheselt väita, et tegemist oli kohtu olulise veaga ja hüvitamine ei ole reguleeritud muu seadusega. Seega puudus Tartu Maakohtul 28.09.2007 määrust tehes õigus jätta kaebaja vangistuse edasisest kandmisest vabastamata. Riigikohus on asunud seisukohale, et kohus ei ole õigustatud kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel pöörama täitmisele vabadusekaotuslikku karistust, mis on isikule mõistetud teo eest, mille eest kohtuotsuse täitmisele pööramise otsustamise ajal kehtiv kriminaalseadus enam sellist liiki karistust ette ei näe. Kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel karistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetu karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas tegu, mille eest isikut karistati, on kuriteona karistatav ka kehtiva kriminaalseaduse järgi. Juhul kui see tegu ei ole enam kuriteona karistatav, on varem mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine välistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.03.2003 otsuse nr 3-1-3-1-03 põhimõtetest tulenevalt peaks ka isikut ennetähtaegselt vangistusest vabastav kohus kontrollima, kas kuritegu, mille eest ta vangistust kannab on kehtivas õiguses kuritegu ning eitava vastuse korral viivitamatult isiku vangistusest vabastama. Riigikohtu otsus nr 3-1-2-2-07 on tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt, mistõttu see seisukoht ei ole käesolevas haldusasjas kohtule siduv. Ei ole välistatud, et Riigikohtu erikogu või üldkogu asub käesolevas asja asjaolude pinnalt teisele seisukohale. Kuna kaebaja õiguste riive oli sedavõrd intensiivne ja pikaajaline, ei saa riik oma tegevusetust vabandada isegi sellega, et vastavat positiivset tegutsemiskohustust ei olnud kehtestatud PS-st madalama õigusaktiga. Riigi vastav käitumiskohustus tulenes õiguse üldpõhimõtetest. Riigikohus on otsuses nr 3-1-3-10-02 ja hilisemates lahendites asunud seisukohale, et PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Riigi positiivne käitumiskohustus tuleneb nimetatud normist või seaduse analoogia korras KarSRS positiveeritud põhimõtetest. Riigile oli teada, et peale 15.03.2007 viibib vanglates isikuid, kelle karistusõiguslikud järelmid ei vasta enam kehtivale õigusele. Puudulik õiguslik regulatsioon KrMS-s ei õigusta riigi passiivsust nende isikute vabastamisel. Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsuse nr 3-4-1-19-07 seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas vaidluses ja kohtul puudus võimalus jätta kaebaja vabastamata. 6

(14)3-08-709 Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, et kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel täitmisele pööratava karistuse ja juba karistust kandva isiku ennetähtaegse vabastamise võrdsustamine on alusetu. Antud juhul kandis kaebaja reaalset vangistust, millest tulenevalt oli tema põhiõiguste riive kordades intensiivsem kui isikul, kes pidi täitma kriminaalhooldaja järelevalve all KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi.
  1. Tallinna Halduskohtu 02.12.2009 määrusega tunnistati vastustajaks Justiitsministeerium.
  2. Justiitsministeerium palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: Riigikohtu määrusest nr 3-1-2-2-07 tulenevalt on välistatud nii KarSRS kohaldamine analoogia korras (prokuratuuri poolne õigus ja kohustus esitada taotlus süüdimõistetu vabastamiseks – KarSRS § 1 lg 6), kui ka täitmiskohtuniku kohustus oma algatusel (ilma süüdimõistetu või tema kaitsja avalduseta) vabastada süüdimõistetu, kellele kohaldub tagasiulatuvalt leebemaks muutunud karistussäte. Seega on etteheited nii prokuratuurile kui kohtu tegevusele või tegevusetusele kaebaja vangistusest vabastamiseks sammude astumise osas õigusliku aluseta. Alusetu on kaebaja poolt KarSRS-s ette nähtud 4-kuulise tähtaja meelevaldne lühendamine 2-kuuliseks. Prokuratuuril ei olnud analoogia alusel KarSRS-st tulenevat ega muud positiivset käitumiskohustust esitada maakohtule hiljemalt 15.05.2007 (ega ka hiljemalt 15.07.2007) taotlus vabastamaks kaebaja edasise karistuse kandmisest. Kuna kaebaja ega tema kaitsja ei olnud sellekohast avaldust esitanud, ei olnud Tartu Maakohtul kohustust pöörata tähelepanu sellele, et kuriteod, mille eest kaebaja vangistust kandis, on alates 15.03.2007 väärteod, mille eest karistusena vangistust kohaldada ei saa. Samuti puudus prokuröril Tartu Maakohtu menetluses sellekohase küsimuse tõstatamise kohustus. Tulenevalt nimetatud Riigikohtu lahendist ei oleks kaebaja vangistusest vabastamine olnud seejuures automaatne, vaid oleks võinud järgneda kohtu poolt selle hindamisele, kas ja kuidas mõjutab pärast kohtuotsuse jõustumist seaduses tehtud isiku olukorda kergendav muudatus süüdimõistetule kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike järelmite püsimist. PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud ja kõnealuste põhiõiguste riive legitiimseteks põhjusteks võivad olla muu hulgas kohtusüsteemi efektiivse toimimise, karistusotsuse seadusjõu, õiguskindluse ja õigusrahu põhimõtted. Riigikohus on märkinud, et kergendava karistusseaduse tagasiulatuv toime ei mõjuta süüdimõistetult menetluskuludele ja teiste kriminaalmenetluslike koormiste väljamõistmist, millest võib järeldada, et karistusseaduse tagasiulatuv soodne mõju ei pea kaasa tooma süüdimõistetule soodsamat majanduslikku olukorda. Kaebaja poolt kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel täitmisele pööratava karistuse ja juba karistust kandva isiku ennetähtaegse vabastamise võrdsustamine on alusetu, kuna ühel puhul on kohtu lahendi võimalikuks tagajärjeks subjekti olukorra raskendamine, teisel juhul aga tema olukorra parandamine võrreldes selle olukorraga, mida näeb ette seadusjõuga kohtulahend – süüdimõistev otsus. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsusele nr 3-4-1-19-07 ja selle p-s 28 tehtud muudatusele Riigikohtu tõlgenduses omistatakse tagasiulatuv kehtivus. Samas leiti ka nimetatud otsuses, et on teatud piir, milleni tagasiulatuv soodsam karistussäte ei ulatu ja seda õigustavad põhiõigused ei ole absoluutsed. Soodsama karistussätte absoluutse tagasiulatuvuse nõue ei tulene rahvusvahelisest inimõiguste kontseptsioonist ei Euroopa inimõiguste konventsiooni ega tsiviil- ja poliitiliste õiguste pakti kontekstis, ega ole ka rahvusvaheliselt valdavalt omaks võetud. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ei kohusta kergemat seadust kohaldama isegi juhul, kui see jõustub enne karistuse mõistmist. PS § 23 sõnastamisel on eeskuju võetud ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktist. Seega on nimetatud dokumentides võetud sõnasõnalt üle inimõiguste ja põhivabaduste kaitse 7
(14)3-08-709 konventsiooni mitte-retroaktiivsuse säte ning lisatud sellele täiendav lause kergema karistuse tagasiulatuvuse kohta. Lisatud kolmas lause on kandunud ka PS § 23 lg-sse 2 selle teise lausena. Seda lisandust ei saa vaadelda eraldiseisvana, vaid kolmandat lauset tuleb vaadata teise lause laiendusena ja selles esitatu kontekstis. Arvestades pakti artikli 15 lg 1 ja harta artikli 49 lg 1 sõnastust ja ülesehitust, peetakse karistuse „kohaldamise“ all silmas karistuse „mõistmist“. Seega ei tulene paktist ega hartast tagasiulatuvalt kohtuotsuste läbivaatamise nõuet. Ka Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsuses nr 3-4-1-19-07 leitakse, et taotlusi isiku vangistusest vabastamise küsimuse otsustamiseks on võimalik sisuliselt läbi vaadata KrMS §-s 431 ette nähtud menetluskorras. Küsimuses, kas maakohus oli kohaldanud KrMS § 431 õigesti, Riigikohus seisukohta ei väljendanud. Seega on põhjendamatud kaebaja viited KarSRS analoogia korras rakendamisele või kohtu kohustusele lahendada omaalgatuslikult isiku vabastamise küsimus seoses soodsama karistussätte tagasiulatuva jõuga. Selliseid üldtunnustatud põhimõtteid ega analoogiat, millest antud juhul võiks tuleneda riigi positiivne käitumiskohustus või millele tuginedes saaks selle olemasolu isegi oletada, ei esine. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-32-98 on põhjendamatu. See lahend puudutab perioodi enne AVVKHS kehtestamist. AVVKHS ei kohaldu isikute suhtes, kelle suhtes tehtud süüdi mõistev lahend on seadusjõus. Seega on põhjendamatu võrrelda isikuid, kes on jäetud vabadusest ilma omapoolse süüta alusetu kahtlustuse või kohtu vea tõttu isiku süüdimõistmisel, isikuga, kelle suhtes on olemas seadusjõus süüdimõistev lahend, mille kohaselt nende vabadusest ilmajätmine on õiguslikuks tagajärjeks nende poolt toime pandud süüteole. Kuna AVVKHS ei kohaldu, puudub vajadus hinnata selle kohaldamise menetluslikku võimatust. Kahju hüvitamise aspektist tuleb lähtuda

-st.

§ 7

lg-te 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Ükski täidesaatva võimu asutus ei ole oma kohustusi rikkunud, sealhulgas puudusid prokuratuuril KarSRS analoogiast tulenevad kohustused. Kaebaja ega tema kaitsja ei taotlenud enda vabastamist KrMS §-s 431 ettenähtud korras.

§ 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna kaebajalt oli vabadus võetud seadusjõus kohtuotsusega, on süüline vabaduse võtmine välistatud. Kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise võimalus on olemas üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Sellise kuriteo kohta andmed puuduvad. Kuigi kohtud on hüvitanud

üldpõhimõtete alusel õiglases määras kohtu poolt antud aktiga põhjustatud kahju ka juhul, kui kohtuniku kuritegu puudub, on see toimunud analoogiliselt AVVKHS-s ettenähtud juhtudele „alusetult“. Kaebajat ei ole õigeks mõistetud ega süüteomenetlust tema suhtes lõpetatud, seega sisuline analoogia AVVKHS-ga puudub. Üksnes vormilisest sarnasusest tulenev kohtlemine on mitte PS §ga 12 kooskõlas võrdsust tagav, vaid vastupidi ebavõrdne ja õiguskorra aluseid halvav. 12. Tallinna Halduskohtu 12.03.2010 kohtuistungil möönis vastustaja, et isikule on ebaselge olukorra tõttu tekitatud kahju ja põhjendatud kahjusumma suurus on kuni 10 000 krooni. Kaebaja leidis, et mõistlik kahjusumma suurus oleks 150 000 krooni. 8

(14)3-08-709
  1. Tallinna Halduskohtu 12.04.2010 otsusega mõisteti Justiitsministeeriumilt kaebaja kasuks välja mittevaraline kahju summas 10 000 krooni. Põhjendused: Kohus ei nõustu kaebajaga, et kinnipeetavad oleks pidanud vabastama kohe peale seadusemuudatuste jõustumist 15.03.2007 ja selleks mõistlik aeg oleks kaks kuud. Kahekuuline tähtaeg sellise mahuka ja aeganõudva protseduuri läbiviimiseks on liiga lühike, arvestades kinnipeetavate hulka, 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatuste rakendussätete, sh vastava korra, puudumist jms. Kaebaja kuulus küll nende kinnipeetavate hulka, kellele seadusemuudatus laienes, kuid samas ei saa välja tuua mingit konkreetset tähtaega, mille jooksul oleks pidanud läbi viima kinnipeetavate vangistusest vabastamise. Vastustaja selgitas, et vanglad esitasid vabastamisele kuuluvate kinnipeetavate nimekirjad Justiitsministeeriumile ja kohtutele ning esitatud vangla nimekirjast oli välja jäetud kaebaja. Seda võib käsitleda vanglapoolse eksimusena, millest võib järeldada, et kaebaja vabastati vangistusest hiljem võrreldes teiste, nimekirja kantud kinnipeetavatega. Kaebajale ei saa ette heita tegevusetust, sh avalduse/taotluse mitteesitamist, kuna ta viibis kinnipidamisasutuses, kus info levik ja kättesaadavus on piiratud ning ta ei olnud teadlik kõnealusest muudatustest, vangla teda sellest ei teavitanud. Kaebajalt ei võetud vabadust alusetult, vaid ta viibis vangistuses jõustunud süüdimõistvate kohtuotsuste alusel ja 15.03.2007 jõustunud muudatustega avanes tal võimalus vabaneda vangistusest enne karistuse lõpptähtaega. 15.03.2007 jõustunud KarS muudatused tõid kaasa üksnes isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest. Seega ei langenud ära mitte isikult vabaduse võtmise alus, vaid esines eraldi alus lõpetada isikult vabaduse võtmine ning need on erinevad alused. PS § 25 kohaselt igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahju hüvitamisele. PS § 23 teise lause (Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal) kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. KarS § 5 lg 2 sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Mistahes karistusõiguslike muudatuste puhul peab seadusandja arvestama sellega, et eranditult kõigil süüdistatavatel ja süüdimõistetutel tekib PS § 23 lg 2 teises lauses sisalduvast põhiõigusest lähtuvalt võrdne subjektiivne õigus enda suhtes kergendava karistusseaduse kohaldamiseks. Kui aga seadusandja soovib mingis osas piirata kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtte toimet süüdimõistetute suhtes, peab ta sellise võimaluse seaduses otseselt ette nägema. Kaebaja pidi olema vabastatud vangistusest peale KarS muudatuste jõustumist 15.03.2007, kuid vabastati karistuse edasisest kandmisest 30.01.
  2. Seadusandja ei kehtestanud KarS muudatustes rakendussätteid, samuti ei selgitanud, kas KarSRS sisalduvad menetlussätted on kohaldatavad ka hilisemate seadusemuudatuste suhtes või mitte. Seetõttu ei saa kohtutele ette heita erinevat tõlgendamist. Vastustaja kinnitas kohtus, et õiguslik olukord oli ebaselge ning vajalike menetlustoimingute läbiviimise ettevalmistamine ja lõpuleviimine võttis kauem aega, pidades silmas ka asjaolu, et KarS muudatused olid väga ulatuslikud. Kaebaja vangla poolt seadusemuudatuse alusel vabastamisele kuuluvate kinnipeetavate nimekirja kandmata jätmisega võis pikeneda kaebaja edasisest karistuse kandmisest vabastamise aeg, mis on käsitletav isiku subjektiivsete õiguste rikkumisena. Sellest teadasaamine, et ta „unustati ära“, võis kaebajale tekitada intensiivseid hingelisi üleelamisi ja kannatusi. Moraalse ehk mittevaralise kahju all peetakse silmas õigushüve rikkumisega kaasnevat füüsilist või hingelist valu või kannatust. Hingelised kannatused võivad olla näiteks alandustunne, solvumine, hirm, nördimus, mure ja kaotusvalu. Samas valu või kannatus peab esinema teatud intensiiv9
(14)3-08-709 susega. Selline intensiivsus, mis toob kaasa moraalse kahju, jääb enamasti kohtu hinnata. Eeltoodu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendi tõttu tuleb kaebajale hüvitada mittevaraline kahju, mis on talle tekkinud viivitamisega, mis võis olla tingitud vangla poolt kaebaja nimekirjast välja jätmisega, temale mõistetud vangistuse edasisest kandmisest vabastamise menetlustoimingute läbiviimisel. Mõistlik ja kohane on hüvitatava mittevaralise kahju suuruseks määrata 10 000 krooni, mis kuulub väljamõistmisele Justiitsministeeriumilt kaebaja kasuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. V. Aerulo apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, millega talle mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena välja üksnes 10 000 krooni, ja mõista tema kasuks vastustajalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu poolt õiglases määras. Põhjendused: Kohus leidis, et mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks on asjaolu, et kaebajat ei kantud Tartu Vangla seadusemuudatuse alusel vabastatavate isikute nimekirja, mis edastati täitmiskohtunikule läbivaatamiseks. Samas kohus ei tuvastanud, mis ajal ja kas üldse vastav nimekiri Tartu Vangla poolt Tartu Maakohtule edastati. Justiitsministeerium esitas kohtule nimetatud nimekirjade blanketid, mis väidetavalt täidetuna kohtule esitati. Justiitsministeeriumi saatis vastavad vormid vanglatesse 03.10.2007 ehk ligi 7 kuud peale seadusemuudatusi. Kaebajale teadaolevalt hakati nimekirju vanglate poolt kohtutesse saatma peale 07.12.
  2. Kui hinnata kitsalt seda, et vangla jättis kaebaja vastavasse nimekirja kandmata ega edastanud tema andmeid maakohtusse, on 10 000 krooni mittevaralise kahjuna mõistlik ja proportsionaalne. Mittevaralise kahju hüvitamise õigus tekkis kaebajal konkreetse ajaperioodi eest alates 15.03.2007, mitte faktist, et vangla jättis mingi toimingu üle poole aasta nimetatud tähtajast tegemata. Kohus ei võtnud vaatamata kaebuse põhistustele seisukohta prokuratuuri tegevuse õiguspärasuse suhtes ja nõustuda ei saa kohtu seisukohaga kohtute tegevuse õiguspärasuse kohta. Halduskohus arvestas ringkonnakohtu seisukohti üksnes osaliselt. KarSRS § 33 lg 1 kohaselt esitab KarSRS §-s 1 sätestatud alusel karistusest vabastamise taotlused prokurör maakohtule nelja kuu jooksul, arvates karistusseadustiku jõustumisest. Ringkonnakohus kinnitas 04.06.2009 otsuses, et KarSRS regulatsioon on antud asjas õiguse analoogia alusel kohaldatav. Viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-68-06 (p 7) leiab kaebaja, et kuna tema puhul olid pärast 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatusi täidetud samad tingimused, mis on kirjeldatud KarSRS § 1 lg-s 3, oli võimalik analoogia korras kohaldada KarS rakendamisel ettenähtud menetlusnorme. KarSRS § 1 lg-st 6 ja §-st 33 lähtudes oleks tulnud kaebaja vabastamine otsustada prokuröri taotlusel maakohtu poolt. Seda seisukohta toetas ka ringkonnakohus. Arvestades seadusemuudatuse ulatust ei ole KarSRS § 33 lg-s 1 sätestatud 4-kuuline tähtaeg proportsionaalne. Juhtumi eripära arvestades oleks mõistlik aeg taotluse esitamiseks ja lahendamiseks olnud kaks kuud. Seega oli riigil positiivne käitumiskohustus tegemaks toiminguid vabastamaks kaebaja edasisest karistuse kandmisest. Kuna prokuratuur või mõni muu täitevvõimu organ selliseid toiminguid ei teinud, käitus riigi täitevvõim süüliselt ja sellest tulenevalt oli kaebajalt 15.05.2007–30.01.2008 vabadus võetud ebaseaduslikult. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel ei saa tõusetuda küsimust ehtsast seaduselüngast. See on materiaalõiguslikult täidetav seaduse analoogia alusel. Riigikohtu lahendi nr 3-1-3-10-02 seisukohtade valguses oleks kaebaja tulnud peale 15.03.2007 vangistuse kandmisest vabastada ja tal on õigus kahju hüvitamisele seoses ebaseadusliku vabaduse võtmisega. 10
(14)3-08-709 Täitevvõim jättis mõistliku aja jooksul esitamata kaebaja osas taotluse edasise vangistuse kandmisest vabastamiseks. 28.09.2007 määruse tegemisest alates vastutab kohtuvõim solidaarselt täitevvõimuga kaebajale kahju tekitamise eest. Tartu Maakohtul puudus 28.09.2007 määrust tehes õigus jätta kaebaja vangistuse edasisest kandmisest vabastamata (Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-19-07 ja 3-1-3-1-03). Kuna riigi süü kaebaja vangistuse edasise kandmise vabastamisest on suurem, kui tuvastas halduskohus, siis peaks ringkonnakohus suurendama kaebaja kasuks väljamõistetavat mittevaralise kahju hüvitist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-32-98).
  1. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuväited: KrMS § 7 lg 1 ja § 35 lg 4 tähenduses oli kaebaja puhul tegemist süüdimõistetud isikuga, kes kandis talle kohtuotsusega mõistetud karistust. Kohtuotsuse järgselt on muutunud ja 15.03.2007 jõustunud KarS säte, mille alusel ta süüdi mõisteti. Sätet, mis oli aluseks süüdimõistmisele, tühiseks ei ole tunnistatud. Seega võivad muudetud sättel olla tulevikku ulatuvad õiguslikud tagajärjed. Justiitsministeeriumil ja vanglatel ei ole muud seadusest tulenevat kohustust, kui tagada jõustunud kohtuotsuse täitmine. Asjaolu, et isikud, kes kandsid vangistuskaristust kuritegude eest, mida seadusemuudatuse järgselt loeti väärtegudeks, tuleks või isegi saaks üldreegli alusel vabastada, ei tulenenud ühestki seadusest. Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-s 26 on küll PS § 23 teise lõigu teist lauset tõlgendades asutud seisukohale, et selle kaitseala ulatub ka karistuse kandmise ajale, kuid selle konkreetses karistusõiguse reformi olukorras antud tõlgendusega seondub palju ebajärjekindlusi ja küsitavusi, mistõttu seda ei saa pidada täitevvõimu konkreetse tegutsemiskohustuse aluseks. 15.03.2007 jõustunud seadusmuudatuse kontekstis seadusandja tingimusteta amnestiat välja ei kuulutanud ja täiendavat menetluskorda ega rakendusseadust ei kehtestanud. Seega ka seadusandja ei näinud Riigikohtu karistusõigusreformi puudutavas 17.03.2003 lahendis reeglit, mis kohustaks antud küsimust eraldi reguleerima. 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatust ei ole täidetavate karistuste ümbervaatamist kehtestava rakenduskorra puudumise tõttu tühiseks ega ka mitte kehtetuks tunnistatud. Oluliseks ei saa pidada fakti, et kaebajat ei kantud Tartu Vangla seadusemuudatuse alusel vabastatavate isikute nimekirja, mis edastati täitmiskohtunikule läbivaatamiseks. Kaebajat ei kantud nimekirja põhjusel, et tema ennetähtaegse vabastamise küsimus oli arutamisel täitmiskohtuniku käes ja toimik kohtu valduses. Seda, et täitmiskohtunik ei pööranud tähelepanu muutunud materiaalõigusele, ei saa pidada täitmiskohtuniku poolseks eksimuseks, kuna kohtuotsuse täitmisel tõusetunud küsimuste lahendamine toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Põhjendatud on mittevaralise kahju hüvitamine üksnes seetõttu, et kaebaja asetati riigi eri asutuste erinevate tõlgenduste ja õigusliku ebamäärasuse tõttu ebakindlasse olukorda. Õiguslikku ega tõenduslikku tähendust ei oma apellatsioonkaebuses esitatud küsimus, mis ajal ja kas üldse nimetatud nimekiri Tartu Vangla poolt Tartu Maakohtule edastati. Nõustuda ei saa kaebajaga, et mittevaralise kahju hüvitamise õigus tekkis tal konkreetse ajaperioodi eest alates 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatusest arvates. 15.03.2007–07.12.2007 ei olnud Riigikohtu lahendit, mis oleks tõusetunud 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatuse kohaldamisel. KarSRS kohaldamisel tõusetunud küsimus, mida käsitleb 17.03.2003 Riigikohtu lahend, ei ole identne
  2. a seadusemuudatusega seotud küsimusega ja riigil nii seadusandliku kui ka haldus- ja kohtuvõimu kaudu puudus alus sellest lähtumiseks. Tuleb arvestada, et seadusandja ei tunnistanud nn pisivargust 15.03.2007 õiguspäraseks teoks ega kuulutanud välja amnestiat, mille alusel vangistuses viibivad pisivargad oleks pidanud vabastatama. Seadusandja tahe oli säilitada süüdimõistvate kohtuotsuste seadusjõud; see, et selline tahe oli vastuolus Riigikohtu tõlgendusega põhiseadusest, ilmnes alles 07.12.2007 määruses ja veelgi markantsemalt 02.06.2008 otsuses 3-4-1-19-
  3. Ringkonnakohtu otsuse p 16 järeldus on liiga kaugeleulatuv. 11
(14)3-08-709 Kuigi 02.06.2008 Riigikohtu otsuses tunnistatakse, et riigil kohtu kaudu puudub kaalutlusõigus, kas kinnipeetav vabastada, ei saa seda reeglit, kui seda vaadelda kriminaalmenetlusõiguse subsidiaarse allikana, kohaldada tagasiulatuvalt 15.03.2007 esinenud olukorda. Riigi primaarkohustuse puudumise tõttu ei saanud kaebajal tekkida ka sekundaarkohustust kahju hüvitamiseks seaduse muudatuse jõustumise päevast ja halduskohus on seda asjaolu õiguspäraselt hinnanud. Halduskohus on ringkonnakohtu seisukohti arvestanud, kuid KarSRS sätteid mitte kohaldanud, kuna Riigikohtu 07.12.2007 määruse p 10 järgi ei ole need käesolevas olukorras kohaldatavad. Kaebaja korduvad viited KarSRS sätetele on asjasse mitte puutuvad. Seaduslik viis kinnipeetavate vabastamiseks oli olemas KrMS § 431, mitte KarSRS sätete näol. KarSRS ei oleks saanud analoogia korras kohaldada pärast 15.03.2007 materiaalõiguse muudatusi, kuna selle seaduse kohaldamisala oli määratletud kitsalt karistusõiguse reformiga. Seega puudus riigil positiivne käitumiskohustus, mistõttu on sisutu arutada tähtaja üle, mille jooksul oleks pidanud riik mingi toimingu tegema. KrMS § 137 lg-s 2 ja § 427 lg-s 3 sätestatud lühikeste tähtaegadega analoogia puudub, kuna esimesel juhul on tegemist isiku vahistamisega, kes ei ole süüdimõistetu; teisel juhul on tegemist tingimusliku süüdimõistva otsuse täitmise modaliteetide lahendamisega. Antud juhul on tegemist tingimusteta süüdimõistva otsuse täitmise lõpetamisega materiaalõiguse muudatuse tõttu. Vaatamata Riigikohtu otsuses nr 3-1-3-10-02 viidatud seisukohale ei olnud seadusandja ette näinud erikorda vangistuskaristust kandvate isikute vabastamiseks. Riigikohus leiab sama lahendi p-s 41, et isikul ei teki õigust saada hüvitust AVVKHS järgi. See seadus annab õiguse saada hüvitist juhul, kui isikult on vabadus võetud alusetult. Kaebajalt ei võetud vabadust alusetult, vaid seadusjõus kohtuotsusega. Riigikohus leiab, et karistusaja lühendamine kergema karistusseaduse jõustamise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega. AVVKHS kujutab endast eriseadust

suhtes. Kui

reguleerib reeglina juhtumeid, mil isikule on kahju tekitatud õigusvastase aktiga, siis AVVKHS reguleerib juhtumeid, kus kahju on tekkinud õiguspärase riigi akti tõttu. Erandlikult reguleerib ka

§ 16

juhtumeid, kus õiguspärase, kuid isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga on tekitatud varaline kahju. Kaebaja ei taotle varalise kahju hüvitamist, samuti ei saa riigile etteheidetud tegevusetust alates 15.03.2007 lugeda haldusaktiks või toiminguks, millega oleks isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piiratud ja sellega varaline kahju tekitatud. Samuti ei kohaldu

§ 14, sest Riigikohtu poolt tõlgendatud PS § 23 ei ole otsekohalduv norm.

Muudel juhtudel kui AVVKHS-s ning

§-des 14 ja 16 sätetes toodud alustel ei ole alust õiguspärase toimingu tõttu tekkinud kahju hüvitada.

§ 15

lg 1 välistab riigivastutuse nõude kohtu akti korral, va juhul, kui kohtunik on toime pannud kuriteo. Asjassepuutuvat kohtunikku süüdi mõistetud ei ole. Küsimus

§ 15

lg 1 kooskõlast PS §-ga 20, kuna säte riivab PS §-s 25 ettenähtud õigust kahju hüvitamisele, võib tõusetuda, kuid õigus kahju hüvitamisele, iseäranis kui see on tekkinud õiguspärase alusega aktiga, ei saa olla absoluutne, seda tuleb kaaluda muude põhiväärtuste ja -õigustega.

§ 15

lg 1 eesmärk on välistada, et kohus, kartuses teha viga, ei satuks sõltuvusse sellest kartusest, vaid tal oleks võimalik vaba ja väärikana teha õiguspärane ja põhjendatud lahend. Riigikohtu 02.06.2008 otsuses nr 3-4-1-19-07 toodud seisukoht erineb määruses nr 3-1-2-2-07 väljendatud seisukohast. See lahend ei ütle midagi aja kohta, millal peab kohus lahendi tegema.

§ 7

ja § 9 reguleerivad õigusvastase halduse toiminguga tekitatud kahju hüvitamist ega ole asjassepuutuvad, kuna kaebaja oli vangistuses seadusjõustunud kohtuotsuse alusel. 12

(14)3-08-709 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Kaebaja taotleb käesolevas asjas avaliku võimu kandja(te)lt riigivastutuse seaduse alusel mittevaralise kahju hüvitamist seoses temalt vabaduse võtmisega ajavahemikul 15.05.2007 30.01.2008 teo eest, mis ei olnud enam kuritegu.
  2. Ringkonnakohus saatis 04.06.2009 otsusega asja halduskohtule uueks arutamiseks, selgitades p-s 23 järgmist: „

§ 12

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamiseks kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Kuna

§ 17

lg 1 annab alternatiivse võimaluse esitada taotlus tekitatud kahju hüvitamiseks haldusorganile või vastavasisuline kaebus otse halduskohtule, ei saa V. Aerulo kaebust alternatiivse taotluse (mõista kahjuhüvitis välja PS § 25 alusel) tõttu jätta rahuldamata, vaid talle tuleb anda võimalus oma kaebust muuta ja esitada soovi korral kahju hüvitamise nõue riigivastutuse seaduse alusel kohtu tegevusega tekitatud kahju eest, mille puhul tuleks vastustajana menetlusse kaasata Justiitsministeerium (

§ 17lg 1 teine lause).

Riigikohtu halduskolleegium märkis 16.01.2007 otsuses nr 3-3-1-91-06 (p 16), et HKMS § 9 lg 4 ning

§ 7

lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne.“

  1. Halduskohus andis kaebajale võimaluse muuta kaebust. Kaebaja palus halduskohtule 06.10.2009 esitatud kaebuses mõista mittevaralise kahju hüvitise õiglases määras (kohtuistungil pidas kaebaja mõistlikuks 150 000 krooni suurust hüvitist) seoses temalt ebaseadusliku vabaduse võtmisega ajavahemikul 15.05.2007 - 30.01.2008 välja Riigiprokuratuurilt seetõttu, et prokuratuur ei esitanud pärast 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatusi maakohtule mõistliku aja jooksul taotlust vabastamaks kaebaja edasise karistuse kandmisest, ja Justiitsministeeriumilt seetõttu, et Tartu Maakohtul puudus 28.09.2007 määrust tehes õigus jätta kaebaja vangistuse edasisest kandmisest vabastamata.
  2. Vaatamata sellele, et kaebaja märkis kaebuses ja kinnitas vastuses halduskohtu 16.10.2009 kaebuse käiguta jätmise määrusele, et taotleb mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist nii Riigiprokuratuurilt kui ka (alates 28.09.2007 solidaarselt) Justiitsministeeriumilt, tunnistas halduskohus ringkonnakohtu otsuse p-le 23 tuginedes vastustajaks üksnes Justiitsministeeriumi.
  3. Halduskohus mõistis kaevatava kohtuotsusega Justiitsministeeriumilt kaebaja kasuks mittevaralise kahju summas 10 000 krooni välja seetõttu, et Tartu Vangla ei kandnud kaebajat 15.03.2007 jõustunud seadusmuudatuste alusel maakohtu täitmiskohtunikule läbivaatamiseks esitatud vabastatavate isikute nimekirja ning sellest teadasaamine, et ta „unustati ära“ võis kaebajal tekitada intensiivseid hingelisi üleelamisi ja kannatusi. Kuna halduskohus ei mõistnud kaebajale hüvitist välja mitte kohtu tegevusega tekitatud kahju eest, vaid Tartu Vangla tegevusetuse tõttu tekitatud kahju eest, siis on ringkonnakohtu arvates kaevatava kohtuotsusega mõistetud kahju välja ebaõigelt vastustajalt. Samas ei ole kaebaja ega Justiitsministeerium vaidlustanud halduskohtu otsust 10 000 krooni hüvitise Justiitsministeeriumilt väljamõistmise osas ning kohtuotsus on selles osas jõustunud.
  4. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega talle mõisteti hüvitisena välja üksnes 10 000 krooni, ja mittevaralise kahju väljamõistmist õiglases määras, 13

(14)3-08-709 heites halduskohtule muuhulgas ette ka prokuratuuri tegevusetust puudutavate kaebuse põhistuste suhtes seisukoha võtmata jätmist.
  1. Ringkonnakohtul ei ole käesolevas asjas võimalik teha sisulist lahendit kaebajale mittevaralise kahju väljamõistmise kohta taotletud määras, kuna halduskohus ei ole määranud asjas kindlaks õiget vastustajat ja nõudnud vastustaja(te)lt kirjalikku vastust kaebusele.
  2. Ringkonnakohus selgitab veelkord, et tulenevalt

§ 7

lg-st 1, § 12 lg-st 1 ja § 17 lg 1 teisest lausest saavad käesolevas asjas olla vastustajateks konkreetsed avaliku võimu kandjad, kelle tegevuse või tegevusetusega on kaebajale kahju tekitatud, välja arvatud kohtu tegevusega tekitatud kahju, mille puhul saab vastustajaks olla Justiitsministeerium. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne. Juhul, kui vaidlusalune kahju on kaebajal tekkinud Tartu Vangla tegevusetusest, siis oleks halduskohtul tulnud kaasata asjas vastustajana menetlusse Tartu Vangla ja nõuda temalt kaebusele kirjalikku vastust. Juhul, kui kaebajale on kahju tekitatud kohtu ja prokuratuuri poolt, tuleks asjas kaasata vastustajana menetlusse ka prokuratuur ja nõuda prokuratuurilt kaebusele kirjalikku vastust. Prokuratuur on küll Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus ja Justiitsministeerium on esitanud vastuväiteid ka prokuratuuri tegevusetuse kohta, neid ei saa aga käsitada prokuratuuri kui menetlusosalise vastustena. Justiitsministeerium saab käesolevas asjas olla vastustajaks kohtu poolt tekitatud kahju nõude osas. Kuna asjas ei ole prokuratuuri menetlusse kaasatud ja prokuratuurilt kaebusele vastust nõutud, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik hinnata kaebaja väiteid prokuratuuri õigusvastase tegevusetuse kohta ning otsustada prokuratuurilt mittevaralise kahju kaebaja kasuks väljamõistmise üle. 24. Neil põhjendustel rahuldab ringkonnakohus V. Aerulo apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab halduskohtu 12.04.2010 otsuse osas, millega kaebaja kasuks jäeti välja mõistmata mittevaralise kahju hüvitis 10 000 krooni ületavas summas, ja saadab asja tühistatud osas samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 25. Kuna ringkonnakohus saadab asja osaliselt uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, menetluskulude jaotust HKMS § 93 lg 4 alusel selles osas ei käsitleta. Justiitsministeerium ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.