MÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laatsit 29. september 2010. a, Tallinn 3-10-2100 M. K.i (K.)

§ 11lg 31 p 5 alusel.

2. Saata määrus kaebuse esitajale. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (

§ 11lg 8, § 471).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. K. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Muinsuskaitseameti toimingu – konstateeringu, et Harju Maakonnas Rae vallas Salu külas Annukse kinnistul asuv ajalooline Ubina asulakoht on tunnistatud kultuurimälestiseks kultuuriministri
2. juuli
3. a määrusega nr 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ – õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebuse põhjendused on järgmised. 1.
4. M. K. on pöördunud korduvalt Muinsuskaitseameti poole teabenõuete ja kirjadega. Kuigi Muinsuskaitseamet ei ole kõigile pöördumistele ettenähtud ajal vastanud või ei ole vastanud kõigile küsimustele, ei soovi kaebaja neid rikkumisi vaidlustada. Samuti ei soovi kaebaja vaidlustada ühtki konkreetset Muinsuskaitseameti vastust, vaid vastustes läbivalt väljendatud õigusvastast seisukohta, et Harju Maakonnas Rae vallas Salu külas Annukse kinnistul asuv ajalooline Ubina asulakoht on tunnistatud kultuurimälestiseks kultuuriministri
5. juuli
6. a määrusega nr
7. Kaebaja hinnangul nimetatud määrusest sellist asjaolu ei tulene ega ei nähtu. Kaebaja märgib, et ka Riigikohtu praktikas ei käsitleta toiminguna mitte niivõrd konkreetset kirja, vaid selle sisu, s.h konkreetsete käskude või keeldude õiguspärasust (nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 12). 1.
8. M. K. tunnistati Muinsuskaitseameti poolt
9. juulil
10. a Põhja Politseiprefektuurile esitatud avalduse alusel süüdi karistusseadustiku (KarS) § 204 lg 1 järgi, kuid kriminaalmenetluse käigus ei kontrollitud, kas Rae vallas Salu külas Annukse kinnistul asuv ajalooline Ubina asulakoht on tõepoolest tunnistatud kultuurimälestiseks kultuuriministri
11. juuli
12. a määrusega nr 20, nagu väideti nii Muinsuskaitseameti
13. juuli
14. a avalduses kui hiljem süüdistusaktis. Kaebaja põhjendatud huviks on soov esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue ja saavutada käesoleva haldusasjaga kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alus. 1
15. Tallinna Halduskohus jättis
16. septembri
17. a määrusega kaebuse käiguta ja selgitas järgmist. 2.
18. Kaebaja on põhimõtteliselt vaidlustanud Muinsuskaitseameti poolt kaebaja pöördumistele antud vastused põhjendusega, et Muinsuskaitseameti poolt õigusnormidele antud tõlgendused ja hinnangud on sisult ebaõiged. Kohtu arvetes ei ole nimetatud hinnanguid võimalik halduskohtumenetluses vaidlustada. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 3 sätestab haldusorgani kohustuse anda tasuta selgitusi tema poolt välja töötatud õigusaktide või nende eelnõude, asutuse tegevuse aluseks olevate õigusaktide ja asutuse pädevuse kohta. Selle kohustuse on haldusorgan täitnud juhul, kui ta on andnud selgitustaotluses esitatud küsimusele sisulise vastuse, lähtudes enda parimast arusaamast päringu objektiks olnud õigusnormide tõlgendamisest ja kohaldamisest. Kaebusest ei nähtu, et Muinsuskaitseameti selgituse sisu oleks toonud kaasa kaebaja õiguste lõppemise või kitsendamise ja kaebeõigust ei anna pelgalt see, kui kaebuse esitaja Muinsuskaitseameti selgitustega sisuliselt ei nõustu. 2.
19. Kultuuriministri
20. juuli
21. a määrus nr 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ on antud kuni
22. aprillini 2002 kehtinud muinsuskaitseseaduse (RT I 1994, 24, 391) alusel. Kooskõlas varem kehtinud muinsuskaitseseaduse §-ga 12 ja vastavalt Vabariigi Valitsuse
23. juuli
24. a määrusega nr 272 kinnitatud „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise korra“ (Kord;
25. juunil 1996 jõustunud redaktsioonis) punktile 3 esitatakse kirjalik ettepanek asja mälestiseks tunnistamiseks Muinsuskaitseametile, kes teeb asja tunnuste kohta teadusliku ekspertiisi. Kui asi vastab mälestise tunnustele, koostab Muinsuskaitseamet kirjaliku andmestiku (nimetus, asukoht, dateering, objekti registreerimisnumber) ja määruse eelnõu kultuuriministrile esitamiseks. Korra p 5 järgi tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri määrusega ja on riigi kaitse all määruse andmise päevast arvates. Muinsuskaitseamet kannab andmed mälestise kohta kultuurimälestiste riiklikku registrisse. Korra p 6 kohaselt teavitab Muinsuskaitseamet asja mälestiseks tunnistamisest asja omanikku (valdajat), asja asukoha järgse kohaliku omavalitsuse täitevorganit ja ettepaneku tegijat, kinnismälestise puhul ka riiklikku maakatastrit. Seega neist sätetest tuleneb, et
26. aastal tunnistati asi kultuurimälestiseks kultuuriministri määrusega, mis avaldatakse selleks ettenähtud korras Riigi Teatajas. Kaebaja pöördumistes viidatud kultuurimälestiseks tunnistamise kord, mille kohaselt tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga, kehtib alates
27. aprillist
28. 2.
29. Kaebajal on võimalik õigusaktides ettenähtud korras taotleda kultuuriministri määruse nr 20 aluseks olevate dokumentide (nt ekspertiis, kirjalik andmestik, määruse seletuskiri) väljastamist ja pärast dokumentide väljastamisest keeldumist pöörduda kohustamisnõudega halduskohtu poole. Välistatud ei ole ka see, et kultuuriministri määrust nr 20 saab käsitada üldkorraldusena haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-31-03). Üldkorraldust on võimalik halduskohtus vaidlustada, kui see rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Sel juhul tuleb aga arvestada

§-s 9 sätestatud halduskohtusse pöördumise tähtaegu. Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele (vt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-95-07). Kaebuses toodud asjaolude põhjal võib eeldada, et kaebaja oli määrusest nr 20 teadlik juba tema suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse ajal. Lisaks eeltoodule on kaebajal võimalik vaidlustada seda, et haldusorgan ei ole tema pöördumistele üldse vastanud, ei ole vastanud õigusaktides ettenähtud tähtaegasid järgides, ei ole vastanud kõikidele küsimustele või on muul viisil rikkunud märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduses või avaliku teabe seaduses ettenähtud nõudeid.

1. M. K. teatas vastuseks kaebuse käiguta jätmise määrusele, et jääb esialgse kaebuse ja taotluse juurde. Kaebaja leiab, et halduskohtumenetluses peab olema võimalik kontrollida avaliku võimu 2 kandja poolt õigusnormidele antud tõlgendusi ja hinnanguid, vastasel korral ei ole tagatud isiku õiguste tõhus, tegelik ja lünkadeta kaitse. Tuvastamiskaebuse menetlemise eelduseks on põhjendatud huvi ja kaebaja on selle ära näidanud. KOHTU PÕHJENDUSED
2. M. K. esitas kaebuse Muinsuskaitseameti toimingu – konstateeringu, et Harju Maakonnas Rae vallas Salu külas Annukse kinnistul asuv ajalooline Ubina asulakoht on tunnistatud kultuurimälestiseks kultuuriministri
3. juuli
4. a määrusega nr 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ – õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebaja põhjendatud huviks on soov esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue ja saavutada KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alus. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

§ 11

lg 31 p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Tuvastamiskaebuse võib kohus tagastada juhul, kui isikul ilmselgelt puudub põhjendatud huvi (Riigikohtu 15. mai 2008. a määrus haldusasjas nr 3-31-9-08). Riigikohus pidas võimalikuks laiendada

§ 11lg 31 p 5 kohaldamisala ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu (22.

juuni 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-10). Kohus leiab, et M. K.i kaebus tuleb tagastada

§ 11lg 31 p 5 alusel.

1. Kaebaja põhjendatud huviks on kavatsus esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue. Seda on kohtupraktikas aktsepteeritud tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvina (vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-11-02). Kaebaja väidab õigesti ka seda, et tuvastamiskaebuse esitamisel ei pea kaebaja põhjendama kavandatavat kahju hüvitamise nõuet. Kohus võib hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina siiski kõrvale jätta juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu
4. veebruari
5. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-88-09). Kui tuvastamiskaebus on esitatud selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue, siis tuleb tuvastamiskaebuse rahuldamise ühe eeldusena kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine (Riigikohtu üldkogu
6. aprilli otsus kohtuasjas nr 3-3-1-46-03). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega saaks M. K. nõuda Muinsuskaitseameti kaevatud toiminguga tekitatud kahju hüvitamist vaid juhul, kui toiming rikuks M. K.i õigusi. M. K. väitis kaebuses, et kuigi Muinsuskaitseamet ei ole teabenõuetele ettenähtud ajal vastanud või ei ole vastanud kõigile küsimustele, ei soovi kaebaja neid rikkumisi vaidlustada. Samuti ei soovinud kaebaja vaidlustada ühtki konkreetset Muinsuskaitseameti vastust. Vastuseks kohtu
7. 3 septembri
8. a määruses antud selgitustele kaebuse ja taotluse muutmise võimaluste kohta kinnitas kaebaja, et jääb esialgse kaebuse ja taotluse juurde. Kohus leiab, et kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus ja kohtul ei ole võimalik kaebaja nõusolekuta kaebuse taotlust muuta. Samuti ei saa kohus tuvastada toimingu õigusvastasust osas, mille kohta kaebaja on selgelt kinnitanud, et ta seda ei soovi (

§ 19lg 7 ja 8).

Seda arvestades jääb kohus

1. septembri
2. a määruses toodud seisukoha juurde, et kaebajal puudub õigus halduskohtus vaidlustada tema pöördumistele antud vastused pelgalt põhjendusega, et Muinsuskaitseameti poolt õigusnormidele antud tõlgendus või hinnang on sisult väär. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 3 sätestab haldusorgani kohustuse anda tasuta selgitusi tema poolt välja töötatud õigusaktide või nende eelnõude, asutuse tegevuse aluseks olevate õigusaktide ja asutuse pädevuse kohta. Selle kohustuse on haldusorgan täitnud juhul, kui ta on andnud esitatud küsimusele sisulise vastuse, lähtudes enda parimast arusaamast päringu objektiks olnud õigusnormide tõlgendamisest ja kohaldamisest. Kaebeõigust ei anna ainuüksi see, kui kaebuse esitaja Muinsuskaitseameti selgitustega sisuliselt ei nõustu ja kaebusest ei nähtu, et Muinsuskaitseameti selgituse sisu oleks toonud kaasa kaebaja õiguste lõppemise või kitsendamise. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaevatud Muinsuskaitseameti toiming ei riku ilmselgelt kaebaja õigusi. Kui tuvastusnõude esemeks olev toiming ei riku ilmselgelt kaebaja õigusi, oleks perspektiivitu ka nõue nimetatud toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks. Lisaks peab kohus ebatõenäoliseks, et Muinsuskaitseameti kirjades väljendatud seisukoht kultuuriministri määruse nr 20 kohta võis rikkuda kaebuse esitaja RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigusi ning kaebus oleks perspektiivitu ka sel põhjusel.
3. Kaebaja märkis alternatiivseks põhjendatud huviks soovi saavutada KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alus, s.o kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise või kolmanda isiku, kelle vara on kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud, olukorra kergendamise. Kohus leiab, et pelgalt soov saada halduskohtumenetluse läbimise kaudu kriminaalmenetluse uuendamise aluseks olev tõend ei ole samuti piisav põhjendatud huvi kaebuse menetlemiseks. Halduskohtumenetluses lähtutakse üldjuhul subjektiivsete avalike õiguste kaitse põhimõttest ja kohus leidis eespool, et kaevatud toiming ei saa kaebuses toodud asjaoludel kaebaja õigusi rikkuda. Halduskohtu funktsioon ei ole olla üksikute tõendite suhtes eelinstantsiks teiste kohtumenetluste jaoks. Olukord, kus Muinsuskaitseameti õiguslikult siduvat iseloomu mitteomava seisukoha õigsusele hinnangu andmiseks tuleks läbida eraldi menetlus halduskohtus, et saavutada tõend kriminaalmenetluse uuendamiseks, on vastuolus menetlusökonoomiast tuleneva vajadusega hinnata samas kohtuasjas kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis omavad asja lahendamisel tähtsust. Kohus märgib täiendavalt, et Riigikohtu praktika kohaselt saab KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalus olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-2-1-98 ja 3-1-2-1-07).
4. Neil põhjustel leiab kohus, et M. K.il puudub

§-s 7 sätestatud halduskohtusse pöördumise õigus ja tema kaebus tuleb

§ 11lg 31 p 5 alusel tagastada.

8. Kohus selgitab, et kaebuse tagastamine ei võta selle esitajalt õigust pöörduda seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtusse (

§ 11lg 7).

Kui kaebus tagastatakse

§ 11

lg 31 p 5 sätestatud alusel, siis kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ei tagastata (

§ 84lg 4 p 2).

4 Monika Laatsit 5