) §-le 8 lg 3 nimetatakse riiklik lepitaja ametisse osapoolte ühise kokkuleppe alusel ja 2)riikliku lepitaja kandidaat esitatakse iga kord peale kolmeaastast nimetamise aja lõppemist tööandjate ja ametiühingu keskliitude poolt kordamööda(tl 5). 28.08.2009.a. kirjas EAKL-le, TALO-le ja ETK-le palus Sotsiaalministeeriumi asekantsler kokkuleppest lähtudes esitada ühine riikliku lepitaja kandidaat hiljemalt 23.10.2009.a(tl 6). EAKL esitas 13.10.2009.a. kirjas ETK-le kandidaadiks J.L.i(tl 9). TALO esitas 15.09.2009.a. ja 21.10.2009.a. kirjades EAKL-le ja ETK-le Ago Tuulingu kandidatuuri(tl 7-8), 23.10.2009.a. kirjas Sotsiaalministeeriumile(koopiad EAKL-le, ETK-le ja Henn Pärnale) aga tegi ettepaneku esitada Vabariigi Valitsusele ettepanek nimetada praegune riiklik lepitaja Henn Pärn uueks ametiajaks samale kohale(tl 10). 28.10.2009.a. kirjas Sotsiaalministeeriumile, EAKL-le ja TALO-le teatas ETK, et pole saavutanud kokkulepet EAKL-ga, ei pea võimalikuks teha ühepoolselt valikut A.Tuulingu ja J.L.i vahel ning tegi ettepaneku riikliku lepitaja H.Pärna jätkamiseks samal ametikohal, kuna ka TALO on jõudnud samale seisukohale(tl 11). 29.10.2009.a. kirjas EAKL-le, TALO-le ja ETK-le palus Sotsiaalministeeriumi asekantsler esitada ühine kandidaat hiljemalt 5.11.2009.a(tl 12). 6.11.2009.a. kirjas ETK-le teatasid EAKL ja TALO, et nemad esitavad riikliku lepitaja kandidaadiks A.Tuulingu(tl 13). Selle kirja saatmisest teavitas EAKL esimees Harri Taliga 1.12.2009.a. meiliga sotsiaalministrit, märkides, et ETK pole ettepanekule vastanud ning kannab seega täit vastutust selle eest, et kokkulepet uue riikliku lepitaja nimetamiseks pole saavutatud(tl 15). 10.12.2009.a. Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 545 nimetati riiklikuks lepitajaks Henn Pärn(tl 26). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebajad paluvad vaidlustatud korraldus tühistada. 2001.a. kokkuleppe kohaselt oli riikliku lepitaja esitamise järjekord töötajate keskliitude käes. Kaebajad esitasid 6.11.2009.a. kirjas ETK-le ühiselt kandidaadiks A.Tuulingu, kuid ETK ei vastanud nende ettepanekule, ilma ETK kirjaliku seisukohata ei saanud aga esitada valitsusele 10.12.2009.a. otsuse tegemiseks kirjalikku kokkulepet riikliku lepitaja kandidaadi osas. ETK juht ei salanud, et tema eesmärk on saavutada H.Pärna jätkamine. Vastustaja väide, et A.Tuuling oli fiktiivne kandidaat, mida kinnitavat H.Taliga 4.11.2009.a. e-kiri EAKL-i juhatusele, on meelevaldne ega vasta tegelikkusele. Osundatud kirjast nähtuvalt tegid ametiühingud kõik selleks, et leida valitsusele esitamiseks ühine kandidaat. Nõustuda ei saa valitsuse 10.12.2009.a. briifingul esitatud seisukohaga, et kuna TALO on esitanud kandidaadiks H.Pärna ja ETK on toetanud TALO esitatud kandidaati, on H.Pärna poolt 2/3 sotsiaalpartneritest. Riiklikku lepitajat ei saa ametisse nimetada lihthäälteenamusega, vaid üksnes kõikide osapoolte konsensusliku otsustuse alusel.
lg 3 mõte ja eesmärk on tagada tööturu osapooltele erapooletu, professionaalne ja asjatundlik lepitusmenetlus, mitte formaalne kohatäide. Kuna riiklikul lepitajal on väga suur sotsiaalne vastutus kollektiivsete töötülide lahendamisel, on äärmiselt oluline, et sellele ametikohale määratud isikuga nõustuksid kõigi sotsiaalsete huvigruppide esindajad. Vabariigi valitsus on vaidlustatud korraldusega rikkunud
lg 3 ning põhiseaduse(PS) §-s 14 sätestatud hea halduse tava ja §-s 10 sätestatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Valitsus pidanuks kokkuleppe saavutamiseks sotsiaalministri kaudu ETK-le selgitama, milliseid toiminguid ja millise tähtaja jooksul peab ta tegema ning mis on tema pahauskse käitumise tagajärjed. Vastustaja seda ei teinud. Kokkuleppe puudumisel pidanuks valitsus jätma korralduse andmata. Nii käitus valitsus ka 2006.a., kui keeldus arutamast sotsiaalministri ettepanekut nimetada ametisse riikliku lepitaja kandidaat, kelle osas puudus tööturu osapoolte kokkulepe. Seetõttu oligi riikliku lepitaja ametikoht 10.06.-10.12.2006.a. täitmata. Ka siis tekitas patiseisu ETK mittekonstruktiivse käitumine, kes pärast seda, kui kaebajad hindasid tema kandidaadi mittesobivaks, teatas, et teist kandidaati pole võimalik esitada. Seega oli juba varasemast teada, et riikliku lepitaja ametissenimetamisega võib tekkida probleeme ning õiguskantsleri 21.01.2008.a. kirjast nähtuvalt lubas sotsiaalminister töötada välja regulatsiooni, mis võimaldab riikliku lepitaja ametiaja läbisaamise korral määrata temale kohusetäitja kuni uue riikliku lepitaja ametisse nimetamiseni(tl 146-148). Et sellist korda pole kehtestatud, on valitsuse tegevusetuse tagajärg. Hoolimata sellest, et kaebajad on nõustunud kollektiivse tööõiguse muutmisega tervikuna aastaks 2010, on nad korduvalt rõhutanud, et riikliku lepitaja institutsiooni ja staatusega seotud probleemid on võimalik ja vajalik lahendada eraldi ja ennaktempos. Seda kinnitab kaudselt ka vastustaja enda koostatud protokoll 5.11.2008.a. toimunud seminarist, kus arutati riikliku lepitaja institutsiooniga seotud küsimusi(tl 141-142). 2 Kui tõlgendada
-i selliselt, et Vabariigi Valitsus peab riikliku lepitaja määrama ka juhul, kui kokkulepet ei saavutata, tulnuks määrata ajutine riikliku lepitaja kohustetäitja. Kuigi
lg 3 sõnastus justkui ei anna Vabariigi Valitsusele võimalust määrata ametisse riikliku lepitaja kohusetäitjat, on sätet koostoimes PS-ga tõlgendades võimalik kokkuleppe mittesaavutamise korral ka ajutise kohusetäitja ametisse nimetamine. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-1-09 leidnud, et erinevate tõlgendusvõimaluste korral tuleb eelistada PS-ga kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis PS-ga kooskõlas pole; samuti tuleks eelistada sellist tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse. Kui kohus leiab, et
lg 3 alusel pole võimalik nimetada ametisse riikliku lepitaja ajutist kohusetäitjat, on säte vastuolus PS §-ga 14 osas, milles see ei näe ette võimalust Vabariigi valitsusel määrata ajutiselt riiklikku lepitajat juhul, kui sotsiaalpartnerid ei saavuta kokkulepet riikliku lepitaja nimetamiseks. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata. Kaebajatel puudub kaebeõigus, nad pole vaidlustatud korralduse adressaatideks ning korraldusele eelnenud kokkuleppemenetluses nende õigusi ei rikutud. Kaebajad ise on jätnud täitmata nende õiguse aluseks oleva ja neile
§-ga 8 lg 3 pandud ülesande ühise kokkuleppe saavutamiseks. Isegi kui kaebajatel on kaebeõigus, on kaebused esitatud kaebetähtaega ületades ning kuna kaebajad pole taotlenud tähtaja ennistamist, tuleks kaebused jätta läbi vaatamata. Korraldus võeti Vabariigi Valitsuse poolt vastu 10.12.2009.a., avalikkust, sealhulgas kaebajaid, kes pole haldusakti adressaadiks, teavitati korraldusest vabas vormis 10.12.2009.a. Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil. Sellekohane info oli samal päeval üleval ka riikliku lepitaja kodulehel ning avaldati kõikide peamiste massimeedia kanalite uudistes. EAKL on kinnitanud korraldusest teadasaamist oma kodulehel 10.12.2009.a. avaldatud teates „Valitsus rikub taas kolmepoolset kokkulepet“. Seega on tõendatud, et korraldus oli kaebajatele teatavaks tehtud 10.12. 2009.a. ning selle tühistamiseks kaebuse esitamise tähtaeg lõppes 11.01.2010.a., kaebused on aga esitatud kohtule 15.01.2010.a. Nõustuda ei saa kaebajate väitega, et valitsus on rikkunud haldusmenetluse nõudeid, kui ei kaasanud neid vajalikul määral riikliku lepitaja määramise menetlusse.
lg 3 kohaselt nimetab Vabariigi Valitsus riikliku lepitaja ametisse Sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalpartnerite ühise kokkuleppe alusel.
ei reguleeri olukorda, kus ühist kokkulepet riikliku lepitaja isiku suhtes ei saavutata. Õigusaktid ei näe ette riikliku lepitaja asendamist või ametis oleva lepitaja jätkamist, kui lepitaja ametiaeg lõpeb, kuid uut lepitajat pole ametisse nimetatud. Kehtiva seaduse alusel saab riik üksnes kutsuda sotsiaalpartnereid üles läbirääkimisi pidama ja ühiskandidaati leidma ning seejärel riigile esitama. Riik ei saa põhjendamatult sekkuda võrdsete poolte läbirääkimistesse, see on juba sissejuurdunud tava ja praktika alates 2001.a. sõlmitud kokkuleppest. Seaduse nõue on, et ennekõike peavad sotsiaalpartnerid saavutama kokkuleppe. Valitsus ei saa hakata pidama separaatseid ja paralleelseid läbirääkimisi osapooltega ega mõjutada tööandjaid, et nad kutsuksid oma volikogu erakorraliselt kokku. Riik peab looma võimalused kokkuleppe saavutamiseks, saab ärgitada partnereid läbirääkimistele ega tohi takistada kokkuleppe saavutamist. Seda on riik ka teinud, saates kõikidele sotsiaalpartneritele kolm kirja, viimase 2.12.2009.a., ning andes järjest kolm tähtaega ühise kandidaadi nimetamiseks. Tähtaeg anti selleks, et rõhutada sotsiaalpartnerite kohustust ja vastutust esitada ühine kandidaat. Nõustuda ei saa kaebajatepoolse
lg 3 grammatilise tõlgendusega, mille kohaselt uut riiklikku lepitajat ei nimetata ametisse enne, kui sotsiaalpartnerid on tema isikus kokku leppinud. Sisuliselt tähendaks selline tõlgendus iga sotsiaalpartneri piiramatut vetoõigust ning võiks viia olukorrani, kus riikliku lepitaja ametikoht jääbki täitmata, mis pole aga lubatav rahvusvahelise õiguse, PS-i ja
-i eesmärkidest ja põhimõtetest lähtuvalt. Riikliku lepitaja ametissenimetamine kuulub Vabariigi Valitsuse ainupädevusse. Sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalpartnerite kokkulepe – kui see on olemas – on küll aluseks valitsuse korraldusele, kuid kui kokkulepet ei saavutatud, oli riik sunnitud riikliku lepitaja ametisse nimetamisel lähtuma siseriiklikest ja rahvusvahelistest õigusaktidest, 2001.a. kokkuleppest ja sotsiaalpartnerite vaheliste läbirääkimist seisust, sealhulgas riigile läbirääkimiste käigus esitatud tahteavaldustest. Kaebajad esitasid omapoolse kandidaadi 3 üksnes tööandjatele, riigile ei esitanud. 1.12 2009.a. H.Taliga poolt sotsiaalministrile saadetud ekirja, kus on märgitud, et kaebajad esitavad ühise kandidaadina riikliku lepitaja kohale A.Tuulingu, ei saa käsitada TALO ja EAKL-i ühise tahteavaldusena, see on käsitatav üksnes EAKL-poolse kandidaadi esitamisena, sest selle saatis EAKL üksi. TALO polnud tagasi võtnud enda poolt varem esitatud H.Pärna kandidatuuri, kui TALO soovis oma varem esitatud tahteavaldust muuta, oleks ta pidanud saatma enda nimel eraldi e-kirja. Riik ei saanud TALO-lt küsida, kas nad on H.Pärna kandidatuurist loobunud, sest riik ei sekku vahetult sotsiaalpartnerite vahelistesse läbirääkimistesse. H.Pärn pole küll ühine kandidaat, kuid tema kandidatuuri toetasid kehtivate tahteavaldustega ETK ja TALO, seega 2/3 sotsiaalpartneritest ning kuna riigil polnud seaduslikku võimalust jätta riiklik lepitaja ametisse nimetamata, tuleb pidada ainuvõimalikuks, et riik lähtus 2/3 sotsiaalpartnerite tahteavaldusest. Ka 2003.a. nimetati Raivo Paavo riikliku lepitaja ametisse olukorras, kus tema poolt olid ETK ja EAKL, vastu oli aga TALO, kes vaidlustas ka selle ametisse nimetamise vaidemenetluses korras, millega EAKL siis ei ühinenud. Seega on EAKL varem kiitnud heaks Vabariigi Valitsuse poolt rakendatud 2/3 poolthäälte põhimõtte. Kolmas isik ETK palub jätta kaebused rahuldamata. Kaebajatel puudub kaebeõigus, vaidlustatud korraldus ei riku nende õigusi. Õigus korraldust vaidlustada on ainult ametisse nimetatud riiklikul lepitajal. Kaebajatel tekiks kaebeõigus üksnes siis, kui oleks rikutud nende
§-s 8 lg 3 sätestatud õigust osaleda läbirääkimistel kokkuleppe saavutamiseks ühise riikliku lepitaja kandidaadi osas. Praegusel juhul seda õigust rikutud pole. EAKL-l oli võimalus osa võtta Sotsiaalministeeriumi ning tööandjate ja töövõtjate keskliitude vahelistest läbirääkimistest ning ta ka kasutas seda võimalust. Kaebajad on rikkunud läbirääkimiste käigus protseduurireegleid. ETK-le esitati kaks kandidaati sõelumiseks, mis pole korrektne läbirääkimiste meetod. Kaebajate vahel toimus kirjavahetus, millest nähtuvalt nende poolt 6.12.2009.a. esitatud ühine kandidaat polnudki nende lõplik kandidaat(tl 106). ETK-s toimub sedavõrd tähtsate kandidaatide arutamine volikogu poolt määratud korras. Volikogu koosolek, kus esitati kaebajate kaks kandidaati, toimus 23.10.2009.a. ja järgmine volikogu koosolek oli ETK siseprotseduuride kohaselt võimalik läbi viia detsembri keskel. Kaebajatel ei saanud tekkida põhjendatud arvamust, et ETK on andnud vaikimisi nõusoleku ametiühingute esitatud ühiskandidaadi valitsusele esitamiseks, sest ETK tegi selgesõnalise ettepaneku riikliku lepitaja H.Pärna jätkamiseks senisel ametikohal. 2.11.2009.a. saatis ETK A.Tuulingule kokkuleppe projekti H.Pärna riikliku lepitaja ametisse nimetamise kohta palvega see tagasi lükata või aktsepteerida, millele A.Tuuling 3.11.2009.a. kirjas vastas „jah, sobib“. Kuna osapooled ei jõudnud kokkuleppele, oli Vabariigi Valitsus sunnitud lahendama olukorra, tagamaks kollektiivsete töövaidluste pooltele nende PS-st tulenevad õigused korraldusele ja menetlusele. Hea halduse tava kohaselt tuleb haldusorganil ületada seaduse lünk, kui on vaja kiireloomulist lahendust ja seaduse muutmist Riigikogu poolt pole võimalik ootama jääda. Valitsus ei saanud nimetada ametisse ajutist riikliku lepitaja kohusetäitjat, kuna
lg 3 kohaselt saab riikliku lepitaja ametisse nimetada kolmeks aastaks ja Vabariigi Valitsusel puudub kaalutlusõigus selle tähtaja muutmiseks. Õige on kaebajate väide, et juba 2008.a. oli teada, et riikliku lepitaja ametisse nimetamisel võib tekkida probleeme ning probleemide ennetamiseks tuleb valitsusel Sotsiaalministeeriumi kaudu välja töötada asjakohane seaduseelnõu. Kahjuks on riigil jäänud see ülesanne täitmata, aga praegusel juhul puudub selle ülesande täitmata jätmisel põhjuslik seos väidetava kaebajate õiguste rikkumisega, kuna kaebajatele pole seaduse muutmata jätmisega kahju tekitatud. Kolmas isik H.Pärn jätab kaebuste rahuldamise kohtu otsustada. Kolmas isik kandideeris uuesti samale kohale põhjusel, et talle avaldasid toetust TALO-sse ja EAKL-i kuuluvad alaliidud. Kolmas isik on dialoogi ja kokkulepete pooldaja, kuid mõistab ka Vabariigi Valitsuse otsust riikliku lepitaja nimetamise kohta, sest riik peab tagama seadusega moodustatud institutsiooni tõrgeteta toimimise. 4 KOHTU PÕHJENDUSED Ekslik on vastustaja ja ETK arvamus, et kaebajatel puudub kaebeõigus ning vastustaja arvamus, et kaebused on esitatud kaebetähtaega ületades. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vaidlustatud korraldus on antud
lg 3 alusel, mis kehtib järgmises sõnastuses: „Riikliku lepitaja nimetab ametisse Vabariigi Valitsus Sotsiaalministeeriumi, tööandjate ja töötajate keskliitude ühise kokkuleppe alusel kolmeks aastaks.“ Vastavalt sama sätte alusel 2001.a. Sotsiaalministeeriumi, ETK, EAKL-i ja TALO vahel sõlmitud kokkuleppele nimetatakse riiklik lepitaja ametisse osapoolte ühise kokkuleppe alusel, kusjuures riikliku lepitaja kandidaat esitatakse iga kord peale kolmeaastast nimetamise aja lõppemist tööandjate ja ametiühingu keskliitude poolt kordamööda. 2009.a. oli kaebajate kord esitada riikliku lepitaja kandidaat, kuid kaebajate esitatud kandidaati kaevatud korraldusega ametisse ei nimetatud. Seega rikub vaidlustatud haldusakt kaebajate
§-st 8 lg 3 ja 2001.a. kokkuleppest tulenevat õigust esitada Vabariigi Valitsusele riikliku lepitaja ametikohale nimetamiseks kaebajatele meelepärane isik ning õiguspärast ootust, et riikliku lepitaja ametikohale ei nimetata isikut, kelle nimetamiseks kaebajad nõusolekut pole andnud. Haldusmenetluse seaduse(HMS) § 62 lg 2 p 1 kohaselt tehakse haldusakt isikule, kelle õigusi sellega piiratakse, teatavaks kättetoimetamisega. Selline isik on haldusmenetluses menetlusosaliseks(HMS § 11 lg 1 p 3). HKMS § 9 lg 1 järgi on tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva haldusakti teatavakstegemisest. Vastustaja vaidlustatud korraldust kaebajatele kätte ei toimetanud, kuid leiab, et korraldus tehti neile teatavaks korralduse väljaandmise päeval 10.12. 2009.a. valitsuse pressikonverentsi kajastanud erinevate meediakanalite ja -väljaannete kaudu. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Haldusakti teatavakstegemine tähendab isikule akti sisuga tutvumiseks reaalse võimaluse loomist(vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-49-03). Selline võimalus tekkis kaebajatel alles 17.12.2009.a., mil korraldus avaldati elektroonilises Riigi Teatajas ning sellest kuupäevast hakkab ka kulgema korralduse peale tühistamiskaebuse esitamise 30päevane tähtaeg, mis lõppes 16.01.2010.a. Kaebused on esitatud 15.01.2010.a., seega tähtaegselt. HKMS § 9 lg 9 sätestab, et kui haldusakti pole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Kui kaebajatele oleks korraldus teatavaks tehtud selle andmise päeval, oleks tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg lõppenud esmaspäeval 11.01.2010.a., kaebused esitati kõigest 4 päeva sellest tähtajast hiljem, seega pole kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitatud. Vaidlus käib selle üle, kas Vabariigi Valitsus oleks pidanud olukorras, kus 2001.a. kokkuleppe osapooled polnud saavutanud uue riikliku lepitaja isiku osas kokkulepet, kuid ametisoleva riikliku lepitaja ametiaeg lõppes, määrama kuni kokkuleppe saavutamiseni ajutiselt ametisse asendaja või kohusetäitja. Kaebajate arvates pidanuks valitsus seda tegema, vastustaja väitel
lg 3 seda ei võimalda; kaebajate arvates on osundatud säte niisugusel juhul vastuolus PS §-ga 14. Kohus ei näe
Eesti õigussüsteemi sisemisest loogikast lähtudes ei peagi
lg 3 sisaldama juhist, mida teha siis, kui riiklikku lepitaja isiku suhtes õigeaegselt kokkuleppele ei jõuta. Riiklik lepitaja on riigiteenistuja, kellele kohaldub avaliku teenistuse seadus(ATS, § 4 lg 2; 21 lg 2 p 7). ATS §-s 21 lg 2 on fikseeritud, millistel juhtudel võetakse teenistusse ametniku asendaja ja kohusetäitja: 1)ajutiselt äraoleva ametniku asendaja - asendatava ametikohale naasmiseni või ametist vabastamiseni; 2)konkursi korras ametisse nimetatava ametniku kohusetäitja - konkursikomisjoni otsuses märgitud isiku ametisse astumiseni. Asendajat käsitletaval juhul määrata polnud võimalik, sest riiklik lepitaja H.Pärn ei läinud ajutiselt ära, vaid tema 3-aastane ametiaeg sai otsa. Kohusetäitjat lubab ATS määrata ainult konkursi korras ametisse nimetatava ametniku kohale, riikliku lepitaja leidmiseks aga ei korraldata konkurssi, vaid läbirääkimisi seadusega kindaksmääratud osapoolte vahel. ATS ei sätesta, mida teha, kui tõrkeid tekib Vabariigi Valitsuse poolt konkursita ametisse nimetatava ametniku ametisse nimetamisel. Ka
ega 2001.a. kokkulepe ei anna mingeid juhi5 seid, kuidas toimida siis, kui ametisoleva riikliku lepitaja ametiaeg lõpeb, uue lepitaja isiku osas aga pole kokkulepet saavutatud. Kohtu arvates on tegemist lüngaga õiguses, mis tuleb ületada seaduse analoogia abil - kohaldada ATS § 21 lg 2 p 2 ning määrata riikliku lepitaja kohusetäitja kuni Sotsiaalministeeriumi, ETK, EAKL-i ja TALO kokkuleppes märgitud isiku ametisse astumiseni. Sest muud võimalust praeguses õiguslikus olukorras lihtsalt pole.
kokkuleppe tekstist lähtudes on riikliku lepitaja ametikohale võimalik nimetada ainult sellist isikut, kelle nimetamisega on nõus kõik neli osapoolt. Vaidlustatud korraldus on selle nõudega vastuolus ning tuleb seetõttu tühistada. Korraldusega ametisse nimetatud H.Pärna jätkamisega riikliku lepitaja ametikohal olid nõus ainult Sotsiaalministeerium ja ETK, kaebajad olid teatanud nii ETK-le kui ka Sotsiaalministeeriumile, et nende kandidaat on A.Tuuling. Tõsiseltvõetav pole Sotsiaalministeeriumi väide, et kuna A.Tuulingu kandidatuurist teatava e-kirja saatis ministeeriumile EAKL-i esindav H.Taliga, siis polnud ministeeriumil õigust arvestada seda ka TALO seisukohavõtuna, ehkki kirjas märgiti, et A.Tuuling on ka TALO kandidatuur. Kui ministeeriumil oli selles osas kahtlusi, saanuks ta need kõrvaldada TALO-lt järele küsides. Sotsiaalministeeriumi selgitus, et ta ei saanud TALO-lt küsida, kas nad on H.Pärna kandidatuurist loobunud, sellepärast, et riik ei sekku vahetult sotsiaalpartnerite vahelistesse läbirääkimistesse, pole tõsiseltvõetav. Kohtule jääb arusaamatuks, millele tugineb Sotsiaalministeeriumi arvamus endast kui teiste kokkuleppemenetluse osaliste ülesest instantsist, kelle osa menetluses piirdub üksnes tööandjate ja ametiühingute keskliitudele tähtaegade andmisega ühise riikliku lepitaja kandidaadi esitamiseks.
kokkuleppe sõnastusest nähtub üheseltmõistetavalt, et Sotsiaalministeeriumi positsioon kokkuleppemenetluses on võrdväärne teiste osapoolte omaga. Ainus erinevus on, et ministeerium ei saa esitada riikliku lepitaja kandidaati, kuid see ei vabasta Sotsiaalministeeriumi teiste osapooltega võrdsest kohustusest osaleda ühise kandidaadi osas kokkuleppele jõudmise protsessis ja vastutusest see kandidaat õigeks ajaks leida, organiseerides selleks vajadusel ümarlaudu, pidades läbirääkimisi, esitades küsimusi, pakkudes omapoolseid lahendusi jne. Kui ministeerium seejuures kõikidest oma toimingutest teavitab üheaegselt kõiki teisi osapooli, pole kellelgi alust süüdistada ministeeriumi ühe osapoole eelistamises või separaatläbirääkimiste pidamises. Kohtunik: D.Maastik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.