2-08-79439 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2010.a, Tallinn Tsiviilasja n

) § 401 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt on krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest võib krediidilepingu esemeks olla ka abi finantseerimisel. Käesoleval juhul on hageja võtnud endale sõlmitud lepingu punktidega 2.1 ja 2.5 kohustuse anda kostjale laenu 7605,47 eurot, makstes laenusumma välja OÜ-le M . Lepingu punktist 2.4 nähtuvalt on kostja kasutanud laenu sõiduki Mercedes Benz 250TD (riikliku registreerimismärgiga XXX) omandamiseks, s.t hageja on sisuliselt finantseerinud kostja sõiduki ostu. Lepingu punktidega 2.3 ja 3.1 on kostja võtnud omakorda kohustuse saadud laen vastavalt laenulepingu lisaks olevale maksegraafikule tagastada ning tasuda laenujäägilt intressi (vt toimik, lk 5).

1. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja on õigesti märkinud, et aegumistähtaja arvestamisel tuleb käesoleval juhul lähtuda TsÜS §-st 154, millest tulenevalt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Pooled on sõlmitud laenulepingu punktis 2.3 kokku leppinud laenu tagastamises ja intressi tasumises kuumaksetena laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel (vt toimik, lk 5 ja lk 6). Seega lepiti kokku korduvate kohustuste täitmises. Laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi 2002.a sissenõutavaks muutunud osamaksete (kuumaksete) osas algas hagi aegumistähtaeg TsÜS §-st 154 lähtudes
2. jaanuaril 2003.a kell 00.
3. Need nõuded on tehingust tulenevad nõuded, mis aeguvad TsÜS § 146 lg 1 järgi kolme aastaga, seega lõppenuks aegumistähtaeg mainitud nõuete osas
4. detsembril 2005.a kell 24.
5. 2003.a sissenõutavaks muutunud osamaksete osas algas hagi aegumistähtaeg vastavalt
6. jaanuaril 2004.a kell 00.00 ning lõppenuks
7. detsembril 2006.a kell 24.
8. 2004.a sissenõutavaks muutunud osamaksete osas algas hagi aegumistähtaeg vastavalt
9. jaanuaril 2005.a kell 00.00 ning lõppenuks
10. detsembril 2007.a kell 24.
11. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja viimase makse hagejale tasunud
12. septembril 2005.a. Hageja on selle tasumise arvestanud 2004.a detsembris tasumisele kuulunud osamakse katteks, mis on laenulepingu punkti 3.3 ja

§ 88lg 6 kohaselt ka õigustatud.

Selleks hetkeks üksi laenulepingust tulenev nõue veel aegunud ei olnud. Hageja on viidatud

1. septembri 2005.a makset pidanud TsÜS § 158 lg 2 kohaseks nõude tunnustamiseks. Vastavalt TsÜS § 158 lg-le 2 võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Iseenesest saab hageja käsitlusega aegumise katkemisest nõustuda, kuid sellel puudub asjas iseseisev õiguslik tähendus. Hageja nõuete aegumine võis
2. septembril 2005.a küll katkeda. Seega algas aga nõuete 3-aastane aegumistähtaeg uuesti
3. septembril 2005.a kell 00.00 ning lõppes TsÜS § 136 lg-test 2 ja 9 lähtudes
4. septembril 2008.a kell 24.
5. Hagiavaldus on kohtule esitatud
6. novembril 2008.a. Seega ikkagi pärast aegumistähtaja lõppu. Kohus märgib, et TsÜS § 158 lg-t 1 tuleb vaadelda erinormina TsÜS § 4

§ 401

lg 1 järgi õiguslikult rahuldamisele kuuluda ainult need nõuded, mis laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt muutusid sissenõutavaks 2005.a jooksul. Samas peab kohus vajalikuks esiteks märkida, et hageja intressiarvestus (vt toimik, lk 10) ei ole kooskõlas laenulepingu alapunktiga 2.2 (mille kohaselt laenujäägilt tasutav intress on 3% kuus) ega lepingu lisaks oleva maksegraafikuga. Maksegraafikust nähtuvalt pidi kostja saadud laenult (krediidilt) intressi tasuma kokku 4845,60 eurot, mis Eesti Panga vahetuskursi (1 euro = 15,6466 krooni) kohaselt moodustab 75 817,16 krooni (hageja arvestuste kohaselt 77 167,19 kr). Seetõttu jääb arusaamatuks hagejapoolne arvestus, mille järgi on kostja tasunud intressi 109 800,58 krooni ja peaks tasuma veel 15 937,12 krooni (vt toimik, lk 10). Teiseks on hageja hagiavaldusele lisatud tabelist nähtuvalt arvestanud laekumisi ka väidetava viivisenõude katteks. Samas puuduvad andmed selle kohta, et hageja oleks kostjalt enne hagiavalduse esitamist viivist nõudnud. Ka

1. augustil 2006.a kostjale väidetavalt saadetud nõudekirjas palutakse kostjal tasuda põhivõlgnevus ja intressid, viivise tasumise kohustusest kirjas juttu ei ole (vt toimik, lk 9). Samas näeb laenulepingu punkt 3.2 ette, et viivised tuleb laenusaajal (s.t kostjal) tasuda 10 päeva jooksul pärast vastavasisulise nõude saamist laenuandjalt. Seega oli lepingu kohaselt viivisenõude sissenõutavuse eelduseks vastava nõude esitamine hageja poolt.
2. Eelnenust järeldub, et kostja on kohustatud tasuma saadud krediidisummalt intressi kokku 75 817,16 krooni ning lepingu punkti 3.3 järgi tuleb lugeda kuni
3. septembrini 2005.a toimunud laekumiste arvel esmajärjekorras täidetuks kostja intressi tasumise kohustus. Viivist on hageja õigustatud nõudma ainult nende osamaksete tasumisega viivitamise osas, mille tasumise nõue ei olnud hagiavalduse esitamise hetkeks aegunud. Kuivõrd kostja on tasunud hagejale kokku 126 500 krooni, on intress eelnenust tulenevalt tasumata ainult viimase kolme osamakse ulatuses, mis maksegraafikust nähtuvalt moodustavad kokku 43,32 eurot. Eesti Panga vahetuskursist (1 euro = 15,6466 krooni) lähtudes moodustab see 677,81 krooni. Ülejäänud 75 139,35 krooni intressist tuleb lugeda makstud 126 500 krooni arvel tasutuks. Muus osas tuleb tasumised kooskõlas lepingu punktiga 3.3 arvestada krediidi tagastamise kohustuse katteks. Krdiidina saadud rahasumma kokku moodustas käesoleval juhul 7605,47 eurot, mille ekvivalent Eesti kroonides on 118 999,75 krooni. Nimetatud summast saab hageja poolt teostatud maksete arvel tasutuks lugeda 51 360,65 krooni (s.o 126 500 kr – 75 139,35 kr). Tagastamata krediidi jääk moodustab seega 67 639,10 krooni (s.o 118 999,75 kr – 51 360,65 kr). 5

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 esimeses lauses sisalduva täpsustuse kohaselt võib viivist nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Ülaltoodud käsitlusest järelduvalt on kostja käesoleval juhul viivituses kõigi 2005.a graafikujärgselt tasumisele kuulunud krediidi tagastamise osamaksete tasumisega. 2005.a toimunud nelja tasumise arvelt tuleb vastavalt

§ 88

lg-le 6 ja laenulepingu punktile 3.3 täidetuks lugeda eelnenud perioodidel sissenõutavaks muutunud laenu tagasimakse kohustused ja intressinõuded. Laenulepingu punktis 3.2 on pooled leppinud kokku viivisemääras 1% päevas tähtpäevaks täitmata kohustuselt. 2005.a lõikes oli kostja kohustatud tasuma krediidi tagasimakseid järgmiselt:

1. jaanuaril 2005.a – 256,54 eurot (viisis seega 2,5654 eurot päevas);
   
2. veebruaril 2005.a – 264,38 eurot (viivis 2,6438 eurot päevas);
   
3. märtsil 2005.a – 280,12 eurot (viivis 2,8012 eurot päevas);
   
4. aprillil 2005.a – 281,03 eurot (viivis 2,8103 eurot päevas);
   
5. mail 2005.a – 291,62 eurot (viivis 2,9162 eurot päevas);
   
6. juunil 2005.a – 298,54 eurot (viivis 2,9854 eurot päevas);
   
7. juulil 2005.a – 309,08 eurot (viivis 3,0908 eurot päevas);
   
8. augustil 2005.a – 317,12 eurot (viivis 3,1712 eurot päevas);
   
9. septembril 2005.a – 326,81 eurot (viivis 3,2681 eurot päevas);
   
10. oktoobril 2005.a – 337,28 eurot (viivis 3,3728 eurot päevas);
    
11. novembril 2005.a – 347,12 eurot (viivis 3,3712 eurot päevas).
12. Laenulepingu
13. punktis on pooled kokku leppinud, et intressiarvestuses lähtutakse 30päevasest kalendrikuust. Seega peab kohus põhjendatuks lähtuda viivisearvestusel 360päevasest kalendriaastast. Eeltoodut arvestades oli kostja lepingust tulenev viivisevõlg
14. novembri 2008.a seisuga tunduvalt suurem kui hagis nõutav 100 000 krooni. Nii oli kostja
15. jaanuaril 2005.a tasumisele kuulunud osamakse (256,54 eurot) tasumisega viivituses olnud 1378 päeva (periood 27.01.2005-20.11.2008), mis võimaldaks nõuda viivist summas 3535,12 eurot (s.o 1378*2,5654) ehk 55 312,63 krooni.
16. veebruaril 2005.a tasumisele kuulunud osamakse (264,38 eurot) tasumisega oli kostja
17. novembri 2008.a seisuga viivituses olnud 1347 päeva (27.02.2005-20.11.2008), mis võimaldaks nõuda viivist summas 3561,20 eurot (s.o 1347*2,6438) ehk 55 720,65 krooni. Seega võiks hageja ainuüksi
18. jaanuaril 2005.a ja
19. veebruaril 2005.a tasumisele kuulunud osamaksete tasumisega viivitamise eest nõuda viivist rohkem kui 100 000 krooni. Arvestades ülaltoodut ning juhindudes TsMS § 5 lg-st 1, rahuldab kohus hageja viivisenõude 100 000 krooni ulatuses.
20. Kohus peab vajalikuks märkida veel järgmist. Hageja on muu hulgas leidnud, et vaidluse lahendamisel tuleks lähtuda TsÜS § 146 lg-st 4, mille kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Senise kohtupraktika järgi eeldaks 6

§ 34

) ja poolte vahel sõlmitud lepingut tarbijakrediidilepinguna (

§ 402), kuna kostja on 21.

detsembril 2009.a kohtuistungil väitnud, et soovis saadud krediidi arvel ostetud sõidukiga osutada taksoteenust (vt toimik, lk 32). Seega oli lepingu sõlmimine hagejaga eeldatavalt seotud kostja majandus- või kutsetegevusega.

1. Kohus märgib täiendavalt, et kostja väited OÜ M poolt talle müüdud sõiduki müügihinna kohta ei ole käesolevas vaidluses õiguslikult asjakohased. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja olnud üksnes müügitehingu krediteerija rollis ning ei pea seetõttu sõiduki müügilepingust tulenevat hinnariski kandma. Kõnealust riski peab kanda kostja kui sõiduki ostja.
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu nõudeid kogusummas 232 142,50 krooni. Käesoleva otsusega rahuldab kohus hageja nõuded 152 462,42 krooni ulatuses, mis moodustab ligikaudu 66% nõuete kogusummast. Eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 34% ulatuses hageja kanda ja 66% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 7