Obsah (4)
§ 31§ 19§ 12§ 154KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2010, Tallinn Ha
§ 31
), sest osa taksojuhte jääb ilma õigusest neid taksopeatusi kasutada, ning reisijate õigust valida avalikult kasutatavast taksopeatusest endale sobivat taksot, mis tähendab taksoreisijate vaba eneseteostuse riivet (
§ 19
). Osade taksojuhtide eelisseisundisse seadmine tähendab omakorda võrdsusõiguse riivet (
§ 12
). Selliseks põhiõiguste riiveks ei anna alust korralduses viidatud ühistranspordiseaduse (ÜTS) ega võlaõigusseaduse (VÕS) sätted. Korraldusest jääb arusaamatuks, kuidas aitab vastustaja soovitud eesmärki täita Tallinnas seaduslikul alusel tegutsevate taksojuhtide juurdepääsuõiguse piiramine vanalinnas asuvatele taksopeatustele. Linnavalitsusel puudub vara kasutusse andmiseks igasugune arvestusmetoodika ning kinnitamata on miinimumtasu määr, millest madalama tasu eest vara välja üürida pole lubatud. Tegemist pole eraomandis oleva varaga, mida võib suvalise hinnaga välja rentida. Kaebaja L. Poolak palub lisaks täies ulatuses tühistada või tunnistada õigusvastaseks korraldus nr 1489-k, esitades sisuliselt samad põhjendused, mis korralduse nr 872-k vaidlustamisel (erinevus on selles, et nimetatud konkursi tingimustes nõuti pakkujalt vähemalt 3
(19)3-09-1397 20 kuni 5 aasta vanuse ja vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga takso olemasolu). Tallinna Linnavolikogu 03.03.2005 määrusega nr 16 kehtestatud „Tallinna taksoveoeeskiri“ ei kehtesta taksodele pagasiruumi mahu ja vanuse nõudeid. Vähemalt 400-liitrise mahuga pagasiruumi nõue ei ole proportsionaalne ning selle sisseviimine ei täida reisijate ohutuse, mugavuse ja parema teeninduskvaliteedi tagamise eesmärki, sest klientide põhimassi teenindamisel pole pagasiruumi suurusel mingit tähtsust. Keskmisest suurema pagasiga kliendil on võimalik tellida mahtuniversaal, väikebuss või kasutada veotaksot. Jääb arusaamatuks, miks on vaja kehtestada nõudeid, mis tekitavad taksoettevõtjatele ja nende klientidele põhjendamatuid lisakulutusi, sest suurema takso puhul tõuseb paratamatult ka taksoteenuse hind. See on vastuolus ka ÜTS § 3 p-ga 2, sest ei soodusta ühissõidukite eeliskasutamist ja suuremate autode negatiivne mõju keskkonnale (CO2 emissioon) on suurem. Põhjendamatu on keelata osaleda enampakkumisel ka taksodel, mis on saanud õiguse kasutada juba üürile antud Viru tn taksopeatust. Maanteeameti 02.11.2009 kirja kohaselt on Viru tänavale rajatud taksopeatus halvendanud liiklussujuvust ja -ohutust (IV kd, tl 70). Tallinna Puuetega Inimeste Koja 30.10.2009 kirjas leitakse, et kõnealune peatus pole ligipääsetav puuetega inimestele ega võimalda nende ohutut ja sujuvat teenindust (IV kd, tl 63). Konkurentsiamet vastas 13.10.2009 kirjas jaatavalt kaebaja küsimusele, kas tegu on konkurentsiseaduse rikkumisega, kui mitu FIE-t sõlmivad lepingu osutada taksoteenust ühtsete hindadega (IV kd, tl 71-72, tl 75). Tallinna Linnavalitsusele 19.02.2010 saadetud soovituses märgib Konkurentsiamet, et taksopeatuste üürileandmine kahjustab vaba konkurentsi ja tarbijate õigust vabalt taksoteenuse osutajat valida (IV kd, tl 129-133). 5. Tallinna Linnavalitsus palus kirjalikus vastuses jätta kaebused rahuldamata. Kohalikul omavalitsusel on õigus oma vara käsutada ja kasutusse anda (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-15-01 ja nr 3-3-1-35-05). Vaidlustatud korralduste alusel läbiviidud enampakkumised tagasid ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse. Linnavalitsuse otsustus anda kahe linnarajatise osa üürile kahe taksopeatusena ei saa kaebajate õigusi rikkuda. Õiguste rikkumist ei saa tuletada ainuüksi sellest, et kaebajad osutavad Tallinna linnas FIE-na taksoteenust. Korralduste nr 872-k ja nr 1489-k alusel toimunud enampakkumistel võisid võrdsel alusel osaleda kõik põhjendatud nõuetele vastavad isikud, FIE-d oleksid võinud koopereeruda. AÕS § 155 ei anna kaebajatele subjektiivset õigust kasutada linna tänavaid ja nende osi piiramatult oma ettevõtlusega tegelemiseks. Kaebajatel ei ole ka seni olnud õigust vaidlusalustel rajatistel taksoteenust osutada ega kasutada neid tänavaosi taksopeatustena. Kuigi tegemist on avaliku ruumi osaga, on see siiski Tallinna linna omandisse kuuluv linnarajatis, mille osas on linnal õigus otsustada, mis otstarbel ja viisil nimetatud vara kasutusse antakse.
§-s 31 sätestatud õigus tegeleda ettevõtlusega ei ole absoluutne. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest, mis johtub avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, on kaalukas ja õiguspärane. Vaidlustatud korralduste seletuskirjades on toodud põhjalikud kaalutlused, miks konkursid välja kuulutati, mis oli selleks põhjendatud avalikuks huviks, miks sooviti anda üürile linna omandis olevad teerajatiste osad ehk teisisõnu, milliste teiste isikute õiguste või kollektiivsete hüvede kaitseks otsustas vastustaja anda kaks uut moodustatavat taksopeatust üürile üheks aastaks konkursi võitjale. Kõnealustel kohtadel varem taksopeatusi polnud, mistõttu ei saa nende kasutusse andmine rikkuda kaebajate väidetavat õigust kasutada nimetatud tänavarajatiste osi taksopeatustena. Kaebajad ei ole jäänud ilma ühestki olemasolevast õigusest ettevõtlusega tegelemisel. Kaebajate väited uue taksopeatuse loomisega neile varalise kahju tekitamise kohta on tõendamata. Kui Viru tn taksopeatus kaotada, siis need taksod, millel on praegu kohustus teenindada seda peatust, hakkaksid kliente ootama peatustes, mida on õigus kasutada kõikidel taksodel, mis pikendaks seal kliente ootavate taksode järjekordi ja 4
(19)3-09-1397 vähendaks nende võimalust teenida tulu. Iga taksopeatuse loomisega, olenemata sellest, kas seda peatust võib kasutada ainult kindel taksoteenuse osutaja või kõik taksod, paraneb kõikide taksoteenuse osutajate olukord, sest kliente ootavate taksode järjekorrad lühenevad ja taksoteenuse osutaja jõuab lühema ajaga teenindada rohkem kliente ja teenida seeläbi suuremat tulu. Tallinna Puuetega Inimeste Koja, Maanteeameti ja Konkurentsiameti kirjad ei ole asjakohased ja väljuvad vaidluse piiridest. Vaidlustatud korralduste alusel on enampakkumised läbi viidud. Tallinna Linnavaraamet kinnitas 11.08.2009 käskkirjaga nr 1-2/138 Viru tn ja Viru väljaku kinnisasjade osade üürile andmise avaliku kirjaliku enampakkumise tulemused ja tunnistas enampakkumise võitjaks AS Tulika Takso ning Tallinna Linnavalitsus andis 09.09.2009 korraldusega nr 1426-k Viru tn ja Viru väljaku kinnisasjade osad AS-le Tulika Takso üheks aastaks üürile. Tallinna Linnavaraamet tunnistas 11.08.2009 käskkirjaga nr 1-2/139 Müürivahe tn T1 // Suur-Karja tn // Väike-Karja tn // Vana-Posti tn // Kuninga tn // Vana turg // Sauna tn maatükil asuvate teerajatiste osa üürile andmine korralduse nr 872-k alusel nurjunuks, sest tähtajaks ei laekunud ühtegi pakkumist. Sama tulemusega lõppes ka korralduse nr 1489-k alusel läbiviidud enampakkumine. Kuna vaidlustatud haldusaktidest tulenevad kohustused on täidetud, siis on korralduste kehtivus lõppenud ja tühistamisnõue ei saa kuidagi kaitsta kaebajate õigusi või muuta kujunenud õiguslikku olukorda. Korraldust nr 1489-k pole vastustaja pidanud vajalikuks kehtetuks tunnistada. Korraldused on piisavalt motiveeritud, põhjalikult kaalutletud ja õiguspärased. Kuigi korraldustes endis motivatsioon puudub, ei tingi see nende õigusvastasust, sest asjakohased kaalutlused ja põhjendused on esitatud aktide lisaks olevates seletuskirjades, millele on korraldustes viidatud. Seletuskirjad on kättesaadavad Tallinna Õigusaktide Registris koos korraldustega, olles nende lahutamatuks lisaks. Vara kirjaliku avaliku enampakkumise käigus kasutusse andmisel on tagatud ühetaoline kohtlemine, avalikkus, läbipaistvus ning proportsionaalsus. 6. Tallinna Halduskohus jättis 12.04.2010 otsusega T. Kadu ja L. Poolaku kaebused rahuldamata. Kaebajate õiguste riivet ei saa siduda kitsalt konkreetsete taksopeatuste kasutamise võimalusega, vaid seda tuleb hinnata ka linnale kuuluvate taksopeatuste kogumi suhtes. Uute piiratud juurdepääsuga taksopeatuste loomine saab kaebajate subjektiivseid õigusi rikkuda sellega, et kuna loodavate peatuste lähiümbruses taksoteenust vajavad isikud valivad suure tõenäosusega nimetatud peatustes kliente ootava takso, väheneb ilmselt teatud määral muudes taksopeatustes kliente ootavate taksoteenuse pakkujate sissetulek. Puudub igasugune alus eeldada (ja puuduvad ka sellekohased tõendid), et taksopeatuste juurdeloomisega kaasneb automaatselt klientide arvu kasv. Vaidlustatud haldusaktid on piisavalt motiveeritud. Korralduste preambulis on loetletud nende eesmärgid ning üksikasjalikumad selgitused on esitatud korralduste lisaks olevates seletuskirjades, millele on korraldustes viidatud. Korralduse nr 872-k seletuskirjas esitatud põhjenduste kõrvalejätmiseks ei anna alust ka asjaolu, et seletuskiri ilmus Tallinna õigusaktide registrisse alles kaks nädalat pärast korraldust ennast. Puudub põhjus kahtlustada selle tagantjärele koostamist. Seletuskirja esialgne puudumine pole takistanud kaebuste tähtaegset esitamist. Mõlema korralduse preambulis sisalduvad viited ÜTS, VÕS, TeeS ja linnavara korra asjakohastele sätetele. Vastustaja ei pidanud korraldustest taksojuhte intensiivsemalt teavitama. Kaebajad on saanud korraldustega tutvuda kohe pärast nende avaldamist ning teiste taksojuhtide väidetavalt rikutud õigusi kaebajad vastava volituseta halduskohtus kaitsta ei saa. Tallinna linnal on
§ 154lg 1, KOKS § 3 p-de 1 ja 2 ning § 34 lg-te 1 ja 2 alusel luua linnale kuuluval maal taksopeatusi ja anda neid avaliku kirjaliku enampakkumise korras 5
(19)3-09-1397 üürile parima pakkumise teinud eraõiguslikule isikule. Küll aga ei ole piiramatu linna õigus otsustada, mil viisil linnavara kasutusse antakse, vaid see peab toimuma kohases menetluses (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-59-05). Ekslik on vastustaja seisukoht, et kaebajad oleksid saanud enampakkumisel osaleda FIE-de koopereerumise kaudu, sest ühise pakkumise esitamiseks oleks vajalikul arvul üksikisikutest taksoteenuse osutajatel tulnud sõlmida vastav kokkulepe (sh fikseerida kõrgeim taksopeatuse eest makstav üür ja madalaim taksoteenuse hind), millega oleks aga rikutud konkurentsiseaduse (KonkS) § 4 lg 1 p 1 (konkurentsi kahjustav kokkulepe või kooskõlastatud tegevus). Seega puudus kaebajatel võimalus vaidlustatud korralduste alusel läbiviidavatel enampakkumistel osaleda. Samas ei ole kaebajad soovinudki enampakkumistel osaleda, vaid peavad oma õigusi rikkuvaks olukorda, kus korralduse nr 872-k alusel loodud ja nr 1489-k alusel loodav taksopeatus pole enam kõigi Tallinnas taksoveoluba omavate isikute poolt tasuta kasutatavad. Vaidlustatud korraldused riivavad võrdsuspõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse kaitseala. Enampakkumistel osalemise võimaldamise või mittevõimaldamise kaudu on ebavõrdselt koheldud taksoteenuseid osutavaid äriühinguid, kus töötab 20-30 taksojuhti kuni 5 aasta vanustel ja vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga autodel ning väiksemaid äriühinguid ja FIE-sid, kelle käsutuses pole 20-30 kuni 5 aasta vanust ja vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga autot. Sekkutud on ka ettevõtlusvabadusse, sest avalik võim on piiranud isikuid selle õiguse vabal teostamisel. Tegemist ei ole aga siiski nimetatud põhiõiguste rikkumisega, sest riived on toimunud legitiimsetel eesmärkidel ja olnud proportsionaalsed. Kõik korralduste nr 872-k ja nr 1489-k preambulis loetletud eesmärgid on põhjendatud ja mõistlikud ning valitud meede (taksopeatuste üürileandmine korraldustes ettenähtud tingimustel) sobiv ja vajalik nende eesmärkide saavutamiseks. Viivitamine Tallinna kesklinna taksoteeninduses pikemat aega eksisteerivate üldteadaolevate probleemide lahendamisega üksnes süvendaks neid, kahjustades samal ajal Tallinna linna ja kogu Eesti riigi mainet (välis)turistide silmis. Taksoteenuse tarbijate huvide maksimaalseks kaitsmiseks on äärmiselt oluline ka teenuse ööpäevaringse lihtsa kättesaadavuse tagamine. Võimalikku kõrgemat taksoteenuse hinda ei saa pidada avaliku huvi vastaseks olukorras, kus hind on põhjendatud ja sellega kaasneb parem ja usaldusväärsem teenus, samuti on klientidel võimalus valida endale sobiv taksoteenuse osutaja mõnest teisest lähedalasuvast taksopeatusest. Seega pole kahjustatud vaba konkurents ja tarbijate õigus vabalt taksoteenuse osutajat valida. Maanteeameti 02.11.2009 kirjas märgitud Viru tn liiklussujuvuse ja -ohutuse halvenemist sinna rajatud taksopeatuse tõttu on võimalik kõrvalda liikluskorralduslike meetmetega. Asjaolu, et kõnealune peatus pole ligipääsetav puuetega inimestele ega võimalda nende ohutut ja sujuvat teenindust, pole antud vaidluse lahendamisel oluline, sest vaidlusaluste taksopeatuste rajamise eesmärgiks polegi seatud puuetega inimestele taksoteenuse kasutamise mugavamaks tegemist. Kuna kahe taksopeatuse väljaüürimisele lisaks jääb kesklinna piirkonnas alles 30 avalikult kasutatavat taksopeatust, on vaidlustatud haldusaktidega kaalukatel eesmärkidel põhjustatav riive võrdsuspõhiõigusele ja ettevõtlusvabadusele väheintensiivne ning seega mõõdukas. Korralduse nr 1489-k p 2.5.9, mis keelab enampakkumisel osaleda korralduse nr 872-k alusel korraldatud Viru tn ja Viru väljaku kinnisasjade üürileandmise osade enampakkumise võitnud AS Tulika Takso pakkumises nimetatud taksodel, ei saa L. Poolaku õigusi kuidagi rikkuda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Toivo Kadu ja Lembit Poolak paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega nende kaebused rahuldada. Halduskohus on rikkunud 6
(19)3-09-1397 menetlusnorme, jättes kaebajate seisukohad ja väited analüüsimata, samuti on kohus eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Vaidlustatud kaalutlusotsused on motiveerimata ja tuleb sellel põhjusel tühistada. Korralduste motivatsioon on üldsõnaline ja deklaratiivne ning neist pole võimalik aru saada, kuidas peaks taksopeatuste väljaüürimine tagama kõigi korraldustes nimetatud eesmärkide täitmise saavutamise. Pole selge, kas ja kuidas on korralduste andmisel arvestatud õiguse üldpõhimõtetega: proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtetega. Haldusakti ei saa motiveerida alles kohtumenetluse käigus ning hilisemad põhjendused ei muuda seda tagantjärgi kontrollitavaks. Korralduste andmisel ei ole arvestatud Tallinnas tegutsevate taksojuhtide huvidega, kelle õigusi haldusaktidega piiratakse. Samuti on jäetud arvestamata korraldustes välja toodud avalikele huvidele vastanduvate avalike huvidega (kõigi ca 2700 Tallinna taksojuhi võimalus kasutada kõiki Tallinna taksopeatusi). Kokkuvõtlikult on Tallinna Linnavalitsus oma motiveerimiskohustust täitnud üksnes formaalselt ja korralduste sisuline motiveerimatus on iseenesest piisav alus nende tühistamiseks. Lisaks tuvastas kohus otsuses, et taksopeatuse loomine on Viru tn-l liiklusolusid halvendanud ning asus ise sellele probleemile lahendusi pakkuma (ettepanek parandada liikluskorraldust). Liikluse sujuvust ja ohutust oleks pidanud uurima juba enne taksopeatuse loomist ja väljaüürimist. See näitab selgelt, et olulisi asjaolusid pole korralduste andmisel üldse kaalutletudki. Kohus on otsuses üksnes viidanud
§ 154
lg-le 1, KOKS § 3 p-dele 1 ja 2 ning § 34 lg-tele 1 ja 2, kuid ei ole neid sisuliselt analüüsinud ega vaidluse esemega seostanud. Seega on kohtuotsus puudulikult motiveeritud. Viidatud sätted on üldised kohaliku omavalitsuse tegevust ja vara reguleerivad normid, millest ei saa järeldada, et kohalik omavalitsus võib piiramatult oma vara ja tema haldusalas olevat territooriumi käsutada. Korralduste andmiseks puudus ka õiguslik alus (TeeS sätetele ei ole korraldustes üldse viidatud). Taksopeatustena kasutatavate kinnisasja osade ja teerajatiste näol on tegemist avalikult kasutatava teega (kohalik tee). TeeS § 29 lg 3 võimaldab teatud eeldustel anda avalikult kasutatavat teemaad teise isiku kasutusse, kuid Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määruse nr 34 punkt 3 ei võimalda anda üürile taksopeatusi (rikutud on ka linnavara kasutusse andmise korra p-des 7-9 sätestatut, sest väljaüüritava vara kasutamise eest võetava keskmise tasu suurust pole uuritud ning kinnitamata on arvestusmetoodika ja minimaalse üüritasu määr). Avalikult kasutatav teed ja rajatised on oma olemuselt avalikud asjad ning need on ilmselgelt vajalikud avalikuks kasutamiseks. Korraldustes ega ka kohtumenetluse käigus ei ole esitatud kaalutlusi, miks ei ole taksopeatusena üürile antavat Viru tn teemaad vaja avalikuks otstarbeks või linna valitsemiseks. Ka halduskohus ei ole seda uurinud. Kui Tallinna vanalinna luuakse uued taksopeatused, siis on kõik taksojuhid õigustatud neid kasutama ning õigusvastane on nende andmine piiratud hulga isikute kasutusse (üürile). Avaliku asja omanik (Tallinna linn) peab lähtuma omanikuõiguste teostamisel avalikest huvidest (AÕS § 155 lg 1). Igale Tallinna linnas seaduslikult tegutsevale taksojuhile tuleneb AÕS § 155 lg-st 1 subjektiivne avalik õigus kasutada taksopeatusi ning subjektiivne õigus nõuda Tallinna linnalt, et sellist kasutamist ei takistataks. Tallinna linn ei osale antud juhul õigussuhtes mitte eraõigusliku omanikuna, vaid avaliku võimu kandjana, olles kohustatud tagama ka põhiõiguste kaitse. Avalikult kasutatava tee kasutamisõiguse piiramine riivab enamuse taksojuhtide ettevõtlusvabadust (
§ 31
), üldist võrdsusõigust (
§ 12
) ja taksoreisijate üldist vabadusõigust (
§ 19). Põhiõiguste riive ei ole väheintensiivne. Avalikult kasutatav asi peab tema otstarbest sõltuvalt olema kõigile vabalt kasutatav (nt parkimiskohad, 7
(19)3-09-1397 bussipeatused, taksopeatused). Vaidlustatud korraldustes ei ole viidatud ühelegi sättele, mis annaks põhiõiguste riiveks õigusliku aluse (vastuolu
§-ga 3). Lisaks on riive ebaproportsionaalne (vastuolu
§-ga 11). Korraldustes väljatoodud eesmärke võib pidada iseenesest legitiimseteks, kuid nende saavutamiseks valitud vahendid (taksopeatuste üürileandmine) ei ole eesmärkide saavutamiseks kohased ning see ei selgu ka haldusaktidest endast. Ka halduskohus ei ole suutnud loogiliselt ja jälgitavalt korralduste proportsionaalsust ära põhjendada. Ühe taksopeatuse juurdeloomise ja selle ühele taksofirmale väljaüürimisega ei ole võimalik Tallinna suuruses linnas saavutada kõiki korraldustes nimetatud eesmärke. Meetme ja sellega loodetavalt saavutava eesmärgi vaheline põhjuslik seos on ratsionaalselt hoomamatu, põhinedes üksnes paljasõnalisel ja kontrollimata lootusel, et üürnik asub üürilepingu tingimusi kõrvalekaldumatult täitma (kaebajate poolt asja materjalide juurde esitatud video tõendab hoopis vastupidist). Vastustaja seatud eesmärke aitaks eelkõige saavutada järelevalve tugevdamine taksoteenuse osutamise üle. Taksopeatuste väljaüürimisega ei kõrvaldata piraattaksojuhte, kes tegutsevad niikuinii väljaspool seadust ja ilma taksoveoloata, ning asjakohatu on ka viide anonüümsetele taksojuhtidele, sest taksoveoloa alusel tegutsevad taksojuhid on identifitseeritavad ja neid on võimalik rikkumiste korral karistada. Maanteeameti ja Tallinna Puuetega Inimeste Koja pöördumised esitasid kaebajad üksnes ilmestamaks, et vastustaja ei ole taksopeatuse rajamiseks läbi viinud ühtegi uuringut ega analüüsinud selle mõjusid. Tegelik tulemus on kujunenud vastupidiseks loodetule. Halduskohus on nimetatud dokumendid põhjendamatult kõrvale jätnud. Väljaüüritavad rajatised ja kinnisasjade osad on küll Tallinna linna omandis, kuid õigusvastane on nende kasutamise piiramine taksopeatustena taksojuhtidele, kes ei vasta konkursitingimustele või ei soovi materiaalsetel põhjustel enampakkumisel osaleda. Kaebajad esitatud tingimustele ei vasta ega saa konkurssidest osa võtta ka materiaalsetel põhjusel. FIEna tegutsevatel isikutel puudub KonkS § 4 lg 1 p-st 1 tulenevalt isegi teoreetiline võimalus enampakkumisel osaleda (vt Konkurentsiameti 13.10.2009 kiri nr 5.1-1/09-0745-002). Seda on möönnud ka halduskohus. Seega rikuvad korraldused kaebajate subjektiivseid õigusi. Enampakkumistel osalemiseks seatud tingimused (vähemalt 20-30 kuni 5 aasta vanust vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga ja sama kaubamärgi all tegutsevat taksot) on põhjendamatud ja viitavad suunatud pakkumisele (sh korralduste p-s 2.6.5 märgitud sõidu alustamise tasu piirmäär kuni 50 krooni, sest varasema nurjunud enampakkumise tingimustes märgitud piirmäär 45 krooni ei sobinud AS-le Tallink Takso, kelle sõidu alustamise tasu on 49 krooni). ÜTS ega Tallinna taksoveoeeskiri ei sea täpsemaid tehnilisi nõudeid taksoveoks kohandatud sõidukile. Pagasiruumi 400-liitrise mahu nõue ei täida kavandatavat eesmärki (tagada reisijate ohutus, mugavus ja kõrge teeninduskvaliteet) ega oma klientide põhimassi teenindamisel mingit tähtsust. Pagasiga kliente on vähem ning keskmisest suurema pagasiga kliendil on võimalik tellida mahtuniversaal, väikebuss või kasutada veotaksot. Nimetatud piirang annab põhjendamatu eelise suuremate taksodega teenust osutavatele taksojuhtidele või taksoteenust osutavatele äriühingutele. Taksoettevõtjatele ja nende klientidele põhjendamatuid lisakulutusi (suurem sõiduk = kallim hind) tekitavate nõuete kehtestamise vajadus jääb arusaamatuks. Kuna nimetatud ettevõtlusvabaduse piirang on ebavajalik ja mõõdupäratu, on see põhiseadusevastane. Samuti on viidatud nõue vastuolus ühistranspordi korraldamise eesmärgiga (ÜTS § 3 p 2), sest suurem sõiduk tarbib rohkem kütust ja saastab seega keskkonda suuremal määral. Kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumist ei välista see, et nad ei ole pakkumisest osa võtnud, sest neile on väljastatud taksoveoluba ja sõidukikaart, mis annavad õiguse Tallinnas tegutsemiseks. Rajatised ja kinnisasjade osad, mida Tallinna Linnavalitsus on otsustanud välja üürida, on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Kohalik omavalitsus on küll õigustatud ja kohustatud ühistranspordipeatustega seonduvalt otsuseid vastu võtma, kuid ei ole õigustatud 8
(19)3-09-1397 avalikuks kasutamiseks ettenähtud rajatistele ja kinnisasjadele juurdepääsu takistama. Ei saa eeldada, et taksoveoluba omav taksojuht peaks veel lisaks tegema kulutusi, et omandada taksopeatuse kasutamise õigust. Samuti on korralduste p-s 2.5.9 ilma igasuguse põhjenduseta keelatud osaleda enampakkumisel taksodel, kes on saanud õiguse kasutada juba üürile antud Viru tn taksopeatust. Kuigi kaebajad on HKMS § 7 lg 3 tõttu olnud sunnitud esitama kaebused füüsiliste isikutena, on nende selja taha koondunud kõik Tallinna taksojuhid, kelle huve esindavad MTÜ Eesti Taksojuhtide Liit ja MTÜ Tallinna Taksokeskus. Vastustaja on lisaks väitnud, et Viru tn taksopeatuse väljaüürimine on pilootprojekt, millele järgneb ka teiste taksopeatuste väljaüürimine, mistõttu on käeolev kohtuasi oluline kõikide Eestis taksojuhtidena tegutsevate isikute põhiõiguste tagamise seisukohalt. 8. Tallinna Linnavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebustele vastu ja palub need jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Vaidlustatud korraldused on motiveeritud (olemas omavahel seostatud faktiline ja õiguslik põhjendus), põhjalikult kaalutletud ja õiguspärased. Korralduste väidetavate vormiliste puuduste osas jääb vastustaja esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde. Tallinna Linnavalitsusel oli vaidlustatud korralduste andmiseks õiguslik alus (
§ 154
lg 1, KOKS § 34 lg-d 1 ja 2), samuti on järgitud Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määrust nr 34. Ka linnal kui kinnisasja omanikul on õigus otsustada, kelle kasutusse oma vara anda, kuigi ta peab seejuures lähtuma põhjendatud kaalutlustest ja tagades isikute võrdse kohtlemise. Vaidlustatud haldusaktide alusel läbiviidud enampakkumised tagasid ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse. Apellandid ei ole vastupidist põhjendanud (st näidanud ära, et konkursi tingimused oleksid olnud ebaproportsionaalsed või õigusvastased) ning korraldused ei saa rikkuda nende subjektiivseid õigusi. Apellantide põhiõigusi ei ole rikutud. Apellantidele ei tulene kohalikule omavalitsuse omandisse kuuluvate rajatiste oma äritegevuses kasutamise õigust lihtsalt faktist, et tegemist on tänava osaga. Apellantide mõttekäiku järgides ei olekski Tallinna linnal omanikuna õigus tänavarajatiste osi kasutusse anda ja kasutamist reguleerida, kuna tegemist on osaga avalikust tänavast ja linnaruumist, mida võiksid kõik piiramatult kasutada. Ettevõtlusvabadus (
§ 31
) on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-4-1-3-02). Korralduste seletuskirjades on toodud põhjalikud kaalutulused, miks konkurss välja kuulutati, arvestades avalikke huve. Vaidlusalustel kohtadel ei asunud enne taksopeatusi. Suur-Karja tnl on siiani tasulise parkimise ala ning Viru tn kinnisasja osa suhtes kehtis enne selle üürile andmist parkimise keeld. Seega ei saanud ühe linnarajatise kasutusse andmine rikkuda apellantide väidetavat õigust kasutada neid tänavarajatiste osi taksopeatustena (sellist õigust ei tulene neile ka AÕS §-st 155). Sisuliselt ei jäänud apellandid õigusvastaselt ilma ühestki olemasolevast õigusest tegeleda ettevõtlusega ega taastaks ka kaebuste rahuldamine ühtegi nende väidetavalt rikutud õigust. Vastustaja on endiselt seisukohal, et korraldused ei riku apellantide subjektiivseid õigusi, kuid igal juhul ei ole tegemist nende põhiõiguste rikkumisega. Väidetav ettevõtlusvabadusse sekkumine on materiaalselt õiguspärane, sest tegemist on proportsionaalse abinõuga, mis on rakendatud korraldustes loetletud oluliste ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks. Tallinna taksoteeninduses juba pikemat aega eksisteerinud probleemide olemasolu üle ei saa olla vaidlust, sest neid on ajakirjanduses sageli käsitletud. Halduskohus on põhjendatult viidanud, et probleemide lahendamisega viivitamine üksnes süvendaks neid ning kahjustaks Tallinna linna ja kogu Eesti riigi mainet (välis)turistide silmis. 9
(19)3-09-1397 Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohtuotsus on põhjendatud ja kontrollitav. On selge, et ühe taksopeatuse üürile andmisega ei saa veel lõplikult lahendada kõiki olemasolevaid probleeme, kuid see pole olnud ka korralduste eesmärk. Piisab sellest, kui abinõu aitab kaasa probleemide lahendamisele. Üürile antud taksopeatuses ei saa teenust osutada anonüümne taksojuht. Tallinna Transpordiameti statistika kohaselt panevad enam väärtegusid toime just need taksojuhid, kes teevad kõik selleks, et olla võimalikult anonüümne (sõiduki registreerimisnumbrit ei puhastata, teenindajakaart kaetakse kinni jms). Usaldusväärsust tõstab ka asjaolu, et üürile antud taksopeatusest saab takso kindla, läbipaistva ja arusaadava hinnaga. Samuti on avalikes huvides üürile antud taksopeatuses ühistranspordi 24 tundi ööpäevas kättesaadavuse tagamine. Kesklinna piirkonda jääb alles 30 avalikult kasutatavat taksopeatust, mistõttu on riive väheintensiivne ja piirangu eesmärgid sellest kaalukamad. Üürile antud Viru tn taksopeatus moodustab kõigist Tallinna linna takspeatusest ainult 1% ja kõikidest kesklinna taksopeatustest 3,3% (Viru tn taksopeatuses on 7 kohta, Tallinna linnas on 91 taksopeatust kokku 493 kohaga). Apellantide väited ja tõendid, mis puudutavad liiklussujuvust ja puuetega inimeste poolt Viru tn taksopeatuses taksoteenuse kättesaadavuse võimalusi, ei ole asjakohased ja väljuvad vaidluse piiridest. Taksopeatus vastab kõigile sellele esitatavatele nõuetele ning arvestatud on ka puuetega inimeste teenindamise võimalusega, milleks Tallinna Transpordiamet korraldas taksopeatuse remondi (äärekivide ja kõnnitee vahetus). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. 10. Nõustuda ei saa apellantidega, et korralduste andmiseks puudus Tallinna Linnavalitsusel õiguslik alus.
§ 154
lg 1 näeb ette, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. KOKS § 3 p 1 kohaselt rajaneb kohalik omavalitsus muu hulgas kohaliku elu küsimuste iseseisva ja lõpliku otsustamise ja korraldamise põhimõttel ning KOKS § 3 p 2 kohaselt on üheks kohaliku omavalitsuse aluspõhimõtteks ka igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas. KOKS § 34 lg-te 1 ja 2 kohaselt on munitsipaalomand on vallale või linnale kuuluv vara, mille valitsemise korra kehtestab kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu.
§ 154
lg 1 sätestab kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse, mille põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel ehk õigus otsustada, kas, millal ja kuidas kohaliku elu küsimusi lahendada. Enesekorraldusõigus hõlmab ka kohaliku omavalitsuse üksuse õiguse temale kuuluvat vara vabalt kasutada ja käsutada. KOKS § 34 lg-s 1 sätestatud munitsipaalomandi valdamine, kasutamine ja käsutamine on kohaliku elu küsimus. Sealhulgas on kohaliku elu küsimus ka näiteks munitsipaalomandis oleva maa võõrandamine, kasutusvalduse või hoonestusõigusega koormamine (Riigikohtu 19.01.2010 otsus nr 3-4-1-13-09, p-d 18, 20 ja 22). Kohaliku elu küsimusi võib kohaliku omavalitsuse üksus otsustada vastava volitusnormita seaduses. Seega võib kohalik omavalitsus sellekohase volitusnormita otsustada iga küsimust, mis ei ole riigielu küsimus. Kui kohalik omavalitsus ei võiks volitusnormita otsustada kohaliku elu küsimusi, siis ei saaks ta otsustada ja korraldada kõiki selliseid küsimusi. See tuleneb ka 10
(19)3-09-1397 asjaolust, et kõiki kohaliku elu küsimusi on võimatu ette näha (Riigikohtu 09.02.2000 otsus nr 3-4-1-2-00, p 16). Käesoleval juhul ei ole tegelikult menetlusosaliste vahel olnud ka sisulist vaidlust selle üle, et asjaomaste korraldustega taksopeatuste loomise ja väljaüürimise kavandamisel otsustas Tallinna Linnavalitsus kohaliku elu küsimusi. KOKS § 6 lg-st 1 tulenevalt on üheks omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas ka valla- või linnasisest ühistransporti. Üheks ühistranspordi liigiks on ka taksovedu (ÜTS § 2 p 11). ÜTS § 4 näeb ette, et ühistransporti kavandavad ja korraldavad muu hulgas omavalitsusorganid ja täpsemalt on nende ülesanded piiritletud ÜTS §-s
- ÜTS § 5 lg 1 p-de 1 ja 4 kohaselt omavalitsusorgan oma haldusterritooriumil suunab ja koordineerib ühistranspordi arengut, samuti korraldab ühistranspordi infrastruktuuri objektide planeerimist, rajamist, korrashoidu ja kasutamist.
- Apellandid on nii kaebustes kui ka apellatsioonkaebustes viidanud, et vaidlusalused taksopeatused kui osad avalikult kasutatavast teest on olemuselt avalikud asjas. Ehkki otseselt ei ole sellele viidatud, võib esitatud seisukohtadest sisuliselt välja lugeda lähtumise Riigikohtu üldkogu 07.12.2001 otsuses nr 3-1-1-27-01 (p 30) väljendatud käsitlusest. Nimetatud lahendis leidis kõrgem kohus, et kohaliku omavalitsuse üksuse õigus astuda eraõiguslikesse suhetesse on piiratud nn avalike asjade (igaühe poolt kasutatavate asjade) puhul ning kohalik omavalitsus ei tohi tema omandis olevat avalikku teed, väljakut, parki jne teistele isikutele välja rentida, koormata hoonestusõigusega, hüpoteekide, servituutide jm piiratud asjaõigustega ega ka teistele isikutele võõrandada, kuna see on keelatud AÕS § 9 lg-ga 4 ning igaühe subjektiivse õigusega kasutada avalikku teed vastavalt kasutusotstarbele. Isegi kui apellandid ei ole oma seisukohtades tegelikult soovinud nimetatud lahendile tugineda, peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et muutunud õiguslikku olustikku arvestades ei ole Riigikohtu see otsus enam kohaldatav. Seda põhjusel, et üldiseid, avalikke ja eraasju eristanud AÕS § 9 on kehtetu alates 30.06.2002 ning praegusel ajal kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses esemeid käsitlev regulatsioon varasemate AÕS § 9 lg-te 2 ja 4 sarnaseid sätteid (s.o riigi- või munitsipaalomandis olevate asjade, sh avalike tänavate, käsitamine avalike asjadena, mis ei saa olla tsiviilkäibes) ei sisalda. Apellatsioonkaebustes toodud avalike asjade käsitlust ei tulene ka AÕS § 155 lg-st 1, mis näeb ette, et omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist. Kuigi TeeS § 4 lg 1 kohaselt on muu hulgas kohalik tee (sh tänav – TeeS § 51 ja § 6) avalikult kasutatav ning seda võib kasutada igaüks TeeS-s ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega, ei teki ainuüksi sellest veel igale Tallinnas seaduslikult tegutsevale taksojuhile subjektiivset avalikku õigus kasutada eranditult kõiki Tallinna tänavatel asuvaid taksopeatusi ning nõuda linnalt nende kasutamise takistuste kõrvaldamist. TeeS § 29 lg 3 esimene lause annab ka avalikult kasutatava tee omanikule õiguse anda teemaad maakasutust reguleerivate õigusaktide kohaselt kasutada teisele isikule ilma hoonestusõiguseta tingimusel, et see ei raskenda teehoidu ega halvenda liiklusolusid.
- Apellantidega tuleb aga nõustuda selles, et kohaliku omavalitsuse üksuse õigused oma vara käsutamisel on piiratud mitmete tingimustega. Riigikohtu erikogu selgitas 20.12.2001 otsuses nr 3-3-1-15-01 (p-d 14, 20), et kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud avalike ülesannete täitmiseks ning valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises. Samuti peab linn vara kasutusse saaja väljavalimisel lähtuma põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Kui linna vara kasutusse saamisest on huvitatud mitu isikut ja 11
(19)3-09-1397 õigusaktid ei määra täpselt kindlaks, keda neist tuleb eelistada, tuleb küsimus otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise põhimõtet jne. Viidatud otsuses märkis erikogu veel (p-d 23, 24), et isik ei saa vara kasutusse andmist vaidlustada motiivil, et linn saab kasutusse andes kahju või et see ei võimalda parandada kolmandate isikute liiklemisvõimalusi linnaosas, samuti ei ole isikul otsest subjektiivset õigust saada vaidlusalune maatükk just enda kasutusse. Rendile andmise kord peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elaniku ja ettevõtja huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt eraisikutele pakutavaid kinnistuid ning huvi, et linn ei looks teistele isikutele vara üleandmisega põhjendamatuid konkurentsieeliseid. See loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel kehtestatud korrast kinnipidamist. Linna vara kasutusse andmisega konkurentsieeliste loomine riivab ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Riigikohtu halduskolleegium on rõhutanud, et kohalikul omavalitsusel on oma vara käsutamise ja kasutamise küsimuste otsustamisel ulatuslik omakorraldusõigus ning kohtud võivad reeglina kontrollida üksnes kohaliku omavalitsuse üksuse vara käsutamise ja kasutamise õiguspärasust, mitte otstarbekust. Vara kasutamise ja käsutamise korraldamisel tuleb järgida riigi- ja haldusõiguse üldpõhimõtteid ning kehtestada täpsed reeglid, kui nende põhimõtete järgimine ei ole muul viisil piisavalt tagatud (Riigikohtu 03.11.2005 otsus nr 3-31-35-05, p 9). Avaliku ressursi kasutusse andmine peab toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse ning menetlus peab võimaldama võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel (Riigikohtu 15.12.2005 otsus nr 3-3-1-59-05, p 17). Kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmise menetluse ajal on isikul küll õigus nõuda pakkumismenetluse normide järgimist, kuid isikul ei ole subjektiivset õigust saada kohaliku omavalitsuse vara enda kasutusse. Kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmist reguleerivate normide eesmärgiks tuleb pidada pakkujate menetluslike õiguste kaitset, samuti menetluslike õiguste rikkumise tagajärjel tekkiva kahju ärahoidmist. Kaitse-eesmärgist ei ole hõlmatud pakkumise tulemusel sõlmitavast eraõiguslikust lepingust tekkida võivad pakkuja õigused ega nende õiguste rikkumise tagajärjel tekkida võiva kahju ärahoidmine (Riigikohtu 22.10.2009 otsus nr 3-3-1-66-09, p-d 20, 21). 13. Käesoleval juhul nägid vaidlusalused korraldused ette avalike kirjalike enampakkumiste läbiviimise (nimetatud enampakkumised ka tegelikkuses toimusid). See vastab Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määrusega nr 34 kinnitatud „Linnavara kasutusse andmise korras“ (01.04.2009–31.01.2010 kehtinud redaktsioon) ettenähtud võimalustele (p 20). Kuivõrd halduskohtul puudub pädevus kontrollida kohaliku omavalitsuse poolt oma vara kasutamise otstarbekust, siis ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, miks vastustaja otsustas vaidlustatud korraldustega kaks taksopeatust luua ja need korraldustes kindlaksmääratud tasu eest välja üürida ning kas nimetatud teemaad ei ole vaja avalikuks otstarbeks või linna valitsemiseks (s.o kohus ei hinda vaidlusaluse tegevuse vastavust linnavara kasutusse andmise korra p-dele 3, 7, 9 jms). Kuivõrd tegemist on kohaliku elu küsimuse otsustamisega, milles kohaliku omavalitsuse üksusel on iseseisev ja lõplik otsustusõigus (kaalutlusotsus), siis kohus sellesse sekkuda ei saa (vt kaalutlusõiguse kohtuliku kontrolli ulatuse kohta Riigikohtu 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p-d 38, 40), samuti ei mõjuta käesoleva asja lahendamist korralduste võimalikud motiveerimispuudused osas, mis puudutavad linnavara kasutusse andmise vajalikkuse põhjendamist (pelgalt vormipuudused ei 12
(19)3-09-1397 saa tuua kaasa haldusakti sisulist õigusvastasust), mistõttu kohus neid ei analüüsi. Vaidlusaluste taksopeatuste loomine senise tasulise parkimise ala või peatumise keelu ala asemel ja nende väljaüürimine iseenesest (s.o juhul, kui see olemasolevaga võrreldes suuremas ulatuses ei takista sõidukite liiklemist asjaomastel linnatänavatel vms) ei saa kuidagi rikkuda apellantide kui Tallinnas tegutsevate taksojuhtide subjektiivseid õigusi. Linnavalitsuse tegevuse (sh taksopeatuste väljaüürimise) otstarbekust kontrollib linnavolikogu moodustatud revisjonikomisjon KOKS § 48 lg 3 p 5 ja oma tööplaani või volikogu otsuse alusel ning linna põhimääruses kehtestatud korda järgides. Asjas pole esitatud väiteid selle kohta, et käesoleval juhul valitud menetluskord (avalik kirjalik enampakkumine) ei oleks iseenesest olnud ühetaoline, avalik ega läbipaistev. Küll aga on kaebajad olnud seisukohal, et enampakkumisel osalemise tingimused ei olnud proportsionaalsed ega taganud seega kõigile põhjendatud nõuetele vastavatele isikutele võimalust menetluses osaleda. Järelikult tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas korraldustes ettenähtud enampakkumiste tingimused olid eesmärgipärased, kohased, vajalikud ja mõõdukad.
- Enne korralduste sisulise õiguspärasuse hindamist analüüsib ringkonnakohus apellantide väiteid vaidlusaluste korralduste motiveerimatuse osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajate väited korralduse nr 872-k seletuskirja ülespanemisega viivitamise ning haldusaktidest taksojuhtide laiemalt teavitamata jätmise kohta ei ole asjakohased, sest need väidetavad rikkumised pole takistanud kaebajatel oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumist ning nimetatud vormilised ja menetluslikud puudused ei oleks ka saanud mõjutada asja otsustamist. Teiste taksojuhtide väidetavalt rikutud õiguste kaitseks kaebajad halduskohtusse pöörduda ei saa (HKMS § 7 lg 1). Apellantide hinnangul on vaidlustatud korraldustes esitatud põhjendused üksnes üldsõnalised ja deklaratiivsed ehk motiveerimisnõue täidetud vaid formaalselt. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et korraldused nr 872-k ja nr 1489-k on piisavalt põhjendatud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2) ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3).
- Riigikohus on 19.03.2002 otsuses nr 3-3-1-13-02 (p 14) märkinud, et koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise. Samuti on leitud, et haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama
§-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (Riigikohtu 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p 36). Kohtumenetluse käigus kaalutlusotsuse motiivide esitamine ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (nt Riigikohtu 12.11.2007 otsus nr 3-3-1-5713
(19)3-09-1397 07, p 18). Seejuures tuleb siiski arvestada, et haldusmenetluse üheks põhimõtteks on ka menetluse efektiivsuse nõue (HMS § 5 lg 2), mis seab muu hulgas piirid ka haldusakti motivatsiooni põhjalikkusele (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p 36). 16. Käesoleval juhul on vaidlustatud korralduste seletuskirjades (aktide põhjendused on sisuliselt identsed) selgitatud, et TeeS § 29 lg 3 täitmine (s.o ei raskendata teehoidu ega halvendata liiklusolusid) on tagatud seeläbi, et üürnik kohustub taksopeatused korras hoidma (p 4.3.5) ning linnal on õigus peatusi vajaduse korral remontida (p 4.12). Seletuskirjas on ka märgitud, et korraldusele eelnes liiklusskeemi koostamine, et selgitada välja, kas rajatiste osade kasutusse andmine halvendaks liiklusolusid, kuid selliseid asjaolusid ei nähtunud ning kohane liiklus on tagatud (liiklusskeemi ei ole siiski peetud vajalikuks korraldustele lisada). Suur-Karja tn-l kasutusse antavat tänavaosa kasutati ka seni sõiduautode parkimiseks ning Viru tn asjaomast osa on varasemalt samuti kasutatud sõidukite parkimiseks. Lisaks on korraldusi põhjendatud asjaoluga, et seni on samas piirkonnas kõik taksod klientide leidmiseks intensiivselt ringi sõitnud ning parkinud selleks keelatud kohtades, mis omakorda põhjustab piirkonnas ebaloomulikult suurt liikluskoormust ning häirib oluliselt tavasõidukite ja jalakäijate liiklust. Apellandid on leidnud, et liikluse sujuvust ja ohutust oleks pidanud tõsisemalt uurima juba enne taksopeatuste loomist ja üürileandmist, mistõttu on olulised asjaolud jäänud arvesse võtmata. Seejuures viitavad apellandid Maanteeameti 02.11.2009 kirjale nr 5-6/09-00160/016 (IV kd, tl 70), milles on leitud, et Viru tn-le taksopeatuse kohtade planeerimisega on halvendatud nimetatud lõigus liiklussujuvust ja -ohutust. Tänava laius selles lõigus on 11,7 m, millest 2,5 m kasutavad taksopeatuses ootavad taksod ja 5,3 m tänava vastaspoolel 45° nurga all parkivad sõidukid. Seega jääb käsitletud lõigus ettenähtud kahesuunaliseks liiklemiseks vaba ruumi üksnes 3,9 m, mis aga ei taga ohutut ja takistusteta kahesuunalist liiklust. Samas on Maanteeamet rõhutanud, et otsest seaduste või liikluseeskirja rikkumist ei ole tuvastatud. Maanteeameti eeltoodud seisukoht on küll esitatud alles pärast vaidlusaluste haldusaktide andmist, kuid selle aluseks olevad faktilised asjaolud ei olnud vahepealsel ajal muutunud, mistõttu on seda võimalik asja lahendamisel osaliselt arvestada. Kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel peab kohus muu hulgas hindama, kas haldusorgan on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Seejuures pidi nende asjaolude arvestamise vajadus olema haldusorganile ettenähtav, sest haldusakt antakse n-ö ex ante situatsioonis ehk ettevaatavalt (nt Riigikohtu erikogu 29.01.2010 otsus nr 3-3-1-72-09, p 18). Käesoleval juhul tuleb nõustuda, et korraldusega nr 872-k Viru tn-le 7-kohalise taksopeatuse loomise tagajärjel kujunev faktiline olukord oli Tallinna Linnavalitsusele ettenähtav. See nähtub üheselt nii asjaolust, et vaidlusaluse korralduse p-des 1.2–1.4 on üürile antavate kinnisasjade osade pindalad täpselt määratletud (kokku 155 m2), kui ka korraldusele lisatud taksopeatuse asukoha skeemist (korralduse nr 872-k lisa 2 „Üürile antavate Viru tänav ja Viru väljak rajatiste osade asukoha skeem“). Samas on teadaolevalt kogu Tallinna vanalinn õueala, sealhulgas Viru tänava mootorsõidukitele liiklemiseks avatud osa (s.o lõigus Viru väljak kuni Aia tn; Aia tn kuni Vene tn on Viru tn-l kehtestatud jalakäijate liikumise ala – vt Tallinna Linnavalitsuse 02.04.2008 määruse nr 26 „Jalakäijate ala kehtestamine Tallinna vanalinnas“ § 1 p 1), kus liiklusseaduse (LS) § 49 lg 3 kohaselt võib sõiduk jalakäijate vahetus läheduses liikuda üksnes jalakäija kiirusega (vajaduse korral tuleb sõiduk ka peatada – LS § 49 lg 2) ning mujal mitte kiiremini kui 20 km/h, samuti võib mootorsõiduk õuealale sõita üksnes peatumiseks või parkimiseks (LS § 49 lg 4). Kuigi iseenesest pole alust kahelda Maanteeameti spetsialistide hinnangus, et 3,9 m laiune vaba teeosa ei taga sujuvat kahesuunalist liiklust, ei ole 14
(19)3-09-1397 ringkonnakohtul muid seletuskirjades väljatoodud kaalutlusi silmas pidades ka ainuüksi sellest siiski põhjust järeldada, et vaidlustatud otsused on kaalutlusveaga. Seda põhjusel, et sõidukite liiklemist võimaldava teeosa kitsenemisega on korraldusest nähtuvalt arvestatud, kuid haldusakti andmisel võeti lisaks arvesse, et enampakkumise tulemusel taksopeatuse üürileandmine konkreetsele ettevõttele, võimaldab nimetatud piirkonna samas vabastada senisest intensiivsest taksode ringisõitmisest klientide otsinguil, seega vastukaaluks liikluskoormust mõnevõrra vähendada. Tegemist ei ole asjassepuutumatu kaalutlusega ning ka selline eeldatav positiivne areng sai olla linnavalitsusele mõistlikult ettenähtav. Arvestades lisaks asjaolu, et tegemist on õuealaga, kus sõidukite liikumiskiirus on niigi oluliselt piiratud ja peatumisvajadus sagedane juba jalakäijate teel liikumise tõttu, samuti on nimetatud paigas varem olnud tasulise parkimise ala, ei saa vaidlusaluseid korraldusi pidada kaalutlusvigadega haldusaktideks. Seletuskirjas väljatoodud põhjendused võiksid küll iseenesest olla üksikasjalikumad ja korraldustele lisatud koostatud liiklusskeemid, kuid pole ka võimalik väita, et peamisi arvesse võetud kaalutlusi poleks korralduste seletuskirjades üldse välja toodud või need oleksid asjassepuutumatud või oleks mõni oluline ja ettenähtav kaalutlus jäetud arvestamata. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kaebajad on oma advokaadist esindaja vahendusel esitanud Tallinna Halduskohtule 02.11.2009 istungil taotlused kaebuste muutmiseks (kohtuistungi protokoll IV kd, tl 41-42; taotlused IV kd, tl 30-31 ja tl 76-77), milles leidsid, et kuivõrd korraldus nr 872-k on juba täidetud (s.o Viru tänava taksopeatus 28.09.2009 lepingu nr 2.121/171 alusel üheks aastaks üüritud välja AS-le Tulika Takso – IV kd, tl 32-36), siis ei ole selle akti osas tühistamisnõue enam asjakohane ning palunud halduskohtul tuvastada korralduse nr 872-k õigusvastasuse (v.a p 14 osas), samuti tuvastada T. Kadu ja L. Poolaku õigus kasutada Viru tänava taksopeatust. Viimatinimetatud taotlusest loobusid kaebajad Tallinna Halduskohtu 01.02.2010 istungil (IV kd, tl 78-79) ja kohus võttis loobumise 02.02.2010 määrusega vastu. Kuigi korralduse nr 872-k osas tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminekuks esitatud avalduste lahendamist kohtuasja materjalidest selgelt ei nähtu, võib kaebajate esindaja poolt Tallinna Halduskohtu 16.03.2010 istungil (kohtuistungi protokoll toimiku IV köite tagakaane vahel) esitatud seisukohast („jääme oma kaebuse juurde, palume tühistada või tunnistada õigusvastaseks vaidlustatud korraldused“) siiski järeldada, et kaebajad pidasid lõppastmes tühistamisnõudeid siiski võimalikeks (pidades silmas võimalikke tulevasi enampakkumisi) ega ole neist loobunud. Ka ringkonnakohtu hinnangul oleks vaidlustatud korralduste vähemalt osaline tühistamine iseenesest võimalik ja kaebajate jaoks õigusvastasuse tuvastamisest selgelt tõhusam õiguskaitsevahend. Samas saab kaebajate avaldustest teha muu hulgas järelduse, et nad on pidanud oma õigusi rikkuvaks mitte Viru tn taksopeatuse loomist kui sellist, vaid üksnes nimetatud peatuse konkursi korras üürileandmist. Seda põhjusel, et õigusvastasuse tuvastamise kaebusega ei oleks olnud võimalik vaidlusalust taksopeatust kõrvaldada (korralduse nr 872-k õigusvastasuse tuvastamine ei mõjutaks selle kehtivust) ning samas palusid kaebajad kohtul tuvastada ka nende õigus kasutada Viru tn taksopeatust. Vaatamata asjaolule, et kaebuste muutmise taotlustest hiljem loobuti, nähtub neist selgelt, et taksopeatuse loomine vaidlusalusesse kohta on iseenesest olnud ka T. Kadu ja L. Poolaku huvides ning nende väited Viru tn-l halvenenud liiklusohutuse ja -sujuvuse osas ei seondu üldse kaebajate subjektiivsete õiguste väidetava rikkumisega (ettevõtlusvabadus ja võrdne kohtlemine), mille kaitseks nad on halduskohtusse pöördunud. 17. Apellandid on vastustajale ette heitnud ka seda, et korralduste seletuskirjadest ei selgu, kuidas need aitavad kaasa seatud eesmärkide saavutamisele ning arvestatud pole korraldustes viidatud avalikele huvidele vastanduvate avalike huvidega ehk ca 2700 Tallinnas tegutseva taksojuhi huvidega. 15
(19)3-09-1397 Ringkonnakohus leiab, et apellantide etteheited ei ole põhjendatud ning vaidlustatud korraldused on koostoimes nende seletuskirjadega piisavalt motiveeritud ja kohtulikult kontrollitavad. Seletuskirjades on lisaks eespool juba viidatud liikluskorraldust puudutavatele küsimustele põhjalikult selgitatud, kuidas taksopeatuse ühe kaubamärgi all tegutsevale ettevõttele üürileandmine aitab suurendada nimetatud peatuses usaldusväärse taksoteenuse kättesaadavust (eelkõige taksode olemasolu peatuses 24 tundi ööpäevas; taksod üheselt identifitseeritavad, turvalised ja piisavalt mahukad; taksoveoteenus tagatud igal ajal kindla ja mõistliku suurusega hinnaga). Ekslik on ka väide, et korralduste andmisel ei ole arvestatud nende Tallinnas tegutsevate taksojuhtide huvidega, kellel enampakkumise tingimusi arvestades ei ole võimalik konkursil osaleda. Seletuskirjades on muu hulgas viidatud, et üürile antavate taksopeatuste vahetus läheduses (Suur-Karja tn-l ja Vana-Viru tn-l) paiknevad hiljuti loodud avalikud taksopeatused, mistõttu vaba konkurents taksoveoteenuse turul säilib. 18. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud korralduste proportsionaalsust. Riigikohus selgitas 06.03.2002 otsuses nr 3-4-1-1-02 (p 15), et proportsionaalne on abinõu, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Apellandid ei ole seadnud kahtluse alla, et korralduste preambulis esile tõstetud eesmärgid (mootorsõidukite liikluskoormuse vähendamine ning liiklusohutuse ja -sujuvuse tõstmine Tallinna vanalinnas; taksoteenuse usaldusväärsuse, kvaliteedi ja ohutuse tõstmine; taksoteenuse tarbijate õiguste tõhusam kaitsmine, tagades teenuse osutaja hõlpsa identifitseeritavuse, teenuse hinna läbipaistvuse ja teenuse parema kättesaadavuse, sh täiendavate taksopeatuste loomisega; maksumaksja raha säästmine taksopeatuste hooldamisel) on iseenesest legitiimsed ja vähemasti põhiosas kantud olulisest avalikust huvist. T. Kadu ja L. Poolak on käesolevas haldusasjas esmajoones viidanud nende ettevõtlusvabaduse (
§ 31
) piiramise ebaproportsionaalsusele, samuti üldise võrdsusõiguse (
§ 12) rikkumisele.
Kuigi apellandid on lisaks väitnud teiste Tallinna taksojuhtide ettevõtlusvabaduse ja taksoreisijate üldise vabadusõiguse (
§ 19
) rikkumisi, ringkonnakohus apellantide neid väiteid sisuliselt ei analüüsi, sest seadus ei anna kaebajatele õigust pöörduda halduskohtusse teiste isikute õiguste või avalike huvide kaitseks. 19. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kahe loodava taksopeatuse korraldustes määratud tingimustel (korralduste p-d 4 – sh eelkõige p-st 4.3.2 tulenev nõue, et üürnik peab tagama taksopeatuses ööpäevaringselt vähemalt ühe või kahe sõitjat ootava kuni 5 aasta vanuse ja minimaalselt 400 liitrise pagasiruumi mahuga takso olemasolu, kusjuures taksode vahetumisel taksopeatuses ei tohi sõitjate ooteaeg olla pikem kui 10 minutit; samuti p-st 4.3.5 tulenev üürniku kohustus hoida taksopeatust heas seisukorras ning p-s 4.3.6 sätestatud tingimus, et üürnik peab taksoteenust kogu üürilepingu kehtivuse aja osutama pakkumises näidatud hindadega) üürileandmist pidada iseenesest sobivaks abinõuks, sest vaieldamatult soodustab see püstitatud eesmärkide saavutamist olukorras, kus üürileantavates taksopeatustes kehtivad klientide huve tavapärasest (s.o võrreldes Tallinna Linnavolikogu 03.03.2005 määrusega nr 16 kinnitatud „Taksoveoloa ja sõidukikaardi andmise kord ning taksoveo eeskirjas“ sätestatud nõuetega) märksa suuremal määral arvestavad nõuded taksodele ja taksoteenuse osutajatele (lisaks juba eespool nimetatutele nt korralduste p-s 4.4 sätestatud tingimus, et teenindavatel taksojuhtidel ei või olla ühtegi kriminaal- ega kehtivat liiklus- või ühistranspordialast 16
(19)3-09-1397 väärteokaristust, samuti p-des 4.6 ettenähtud nõuded, et taksod peavad olema varustatud kaardimakse terminalide ja dispetšerside teenusega).
- Valitud abinõu tuleb pidada ka vajalikuks, sest loodavate taksopeatuste üürileandmisega võrreldes vähemalt samaväärse tõhususega ei ole muul viisil korraldustes nimetatud eesmärkide saavutamine ilmselt võimalik. Apellandid on leidnud, et pelgalt ühe või kahe taksopeatuse väljaüürimine Tallinna suuruses linnas kõiki probleeme ei lahenda ning selle asemel aitaks seatud eesmärke saavutada tõhusam järelevalve. Ringkonnakohus nõustub selles osas vastustajaga, et isegi kui korraldustega ei ole võimalik kõiki täna eksisteerivaid probleeme lahendada (vastustaja pole seda ka kunagi väitnud ega lootnud), ei too see vältimatult kaasa valitud abinõu ebakohasust ning piisab sellestki, kui abinõu soodustab probleemide lahendamist, kui samal ajal puuduvad teised eeldatavasti vähemalt sama tõhusad ning isikute õigusi väiksema ulatuse või intensiivsusega piiravad abinõud. Seejuures tuleb veelkord rõhutada, et kuivõrd haldusakt antakse ettevaatavalt ja on suunatud tulevikku, siis tuleb kohtul ka selle õiguspärasust hinnata haldusakti andmise aja seisuga, mitte lähtuda hiljem ilmnenud asjaoludest (mh on asjakohatud apellantide väited AS Tulika Takso poolt üürilepingu võimaliku rikkumise kohta jms). Seega saab aluseks võtta üksnes valitud abinõu eeldatava tõhususe ning haldusakti ei muuda õigusvastaseks see, kui see tegelikkuses päris loodetud ulatuses kõiki püstitatud eesmärke ei saavutanud. Loomulikult eeldusel, et haldusorgani lootused rajanesid mõistuspärastel ja loogilistel kaalutlustel. Seetõttu ei oma käesoleva asja lahendamisel mingit tähtsust T. Kadu ja L. Poolaku poolt kohtule esitatud Maanteeameti ja Tallinna Puuetega Inimeste Koja (30.10.2009 kiri nr 26 – IV kd, tl 63) hinnangud selle kohta, kas ja kuivõrd on Viru tn taksopeatuse üürileandmine seniseid probleeme leevendanud või ehk hoopis uusi probleeme juurde toonud. Vaidlust ei ole selles, et sõltumata taksopeatuste üürileandmisest on vajalik ka üldine järelevalve taksoteenuse osutamisele kehtestatud nõuetest kinnipidamise üle ja ringkonnakohus möönab, et järelevalve tõhustamine võiks mõningate korraldustes esiletoodud eesmärkide saavutamiseks olla eeldatavasti märksa efektiivsem (eriti juhul, kui pidada silmas kogu Tallinna taksoteenuste turgu laiemalt) abinõu kui kahe Tallinna taksopeatuse üürileandmine (näiteks üldise liiklussujuvuse ja -ohutuse suurendamiseks ning taksopeatuste heakorra tagamiseks). Samas on korraldustes püstitatud ka selliseid eesmärke, mida ei ole üldse võimalik järelevalve tõhustamisega saavutada (näiteks teenuse ööpäevaringne kättesaadavus). Muid võimalikke vähemalt sama tõhusaid, kuid isikuid vähem koormavaid abinõusid ei ole ka apellandid ise osanud välja tuua. Kindlasti oleks tõhus näiteks mitmete täiendavate nõuete sätestamine Tallinna taksoveoeeskirjas (nt kaardimakseterminali olemasolu, rangemad nõuded kasutatavale sõidukile ja sõidukijuhile), kuid selline abinõu koormaks samas kahtlemata oluliselt suuremat hulka isikuid (s.o kõiki Tallinnas seaduslikult tegutsevaid taksojuhte) ning oleks ilmselgelt veelgi vähem apellantide huvides.
- Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Linnavalitsuse rakendatud abinõu on ka mõõdukas, sest sellega on püütud saavutada väga olulisi eesmärke ning apellantide põhiõigustesse on seejuures sekkutud küllaltki väheintensiivselt. Tuleb arvestada, et korraldustega on otsustatud üürile anda üksnes kaks Tallinna kesklinnas asuvat taksopeatust (algselt kokku 12 kohta, pärast korralduse nr 1489-k andmist kokku 10 kohta) ning lisaks neile jääks kesklinnas avalikke taksopeatusi alles 30 (ligikaudu 100 kohta), seejuures asuvad avalikud taksopeatused ka väljaüüritavate peatuste vahetus läheduses (Suur-Karja tn ja Vana-Viru tn). Kuivõrd korraldustega on nähtud ette selliste taksopeatuste loomine ja üürileandmine, mis asetsevad peamistel tallinlaste ja Tallinna külastavate turistide vanalinna sisenemise ja väljumise paikades, tuleb just nimetatud kohtades pidada usaldusväärse ja kvaliteetse taksoteenuse pidevat n-ö otse tänavalt kättesaadavust eriti vajalikuks. 17
(19)3-09-1397 Apellantide põhiõigusi rikkuvaks (s.o põhiõiguste ebaproportsionaalset riivet põhjustavateks) ei ole alust pidada ka korraldustes ettenähtud taksopeatuste üürileandmise konkursside tingimusi. Püstitatud eesmärkide saavutamiseks oli paratamatu, et võimalikele üürnikele tuli esitada kõrgendatud nõudmisi. Eelkõige oli vajalik seada enampakkumisel osalejatele nõue omada piisaval hulgal moodsate ja mahukate ning usaldusväärsete juhtidega taksode kasutamise võimalust. Ringkonnakohus leiab, et esitatud nõuded olid põhjendatud ega moonutanud konkursi eesmärki. Kuigi on õige, et KonkS § 4 lg 1 p-st 1 tulenevalt ei oleks füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevad taksojuhid saanud enampakkumisel osalemiseks koonduda, sest kolmandate isikute suhtes taksoteenuse hinna kindlaksmääramise kokkulepe olnuks konkurentsi kahjustav ning seega lubamatu (sellist seisukohta on väljendanud ka Konkurentsiamet 13.10.2009 kirjas nr 5.1-1/09-0745-002 – IV kd, tl 71-72), ei muuda ainuüksi see asjaolu vaidlusaluseid haldusakte õigusvastaseks või põhjendamatult piiravateks. Korralduste seletuskirjades on ratsionaalsete argumentidega ja piisava põhjalikkusega motiveeritud nii vajadust ühtse hinna kehtestamise järele (taksoteenuse suurem läbipaistvus) kui ka seda, miks peaksid üürileantavat taksopeatust teenindavad taksod teenust osutama sama kaubamärgi all (parem identifitseeritavus). Ebaproportsionaalseteks ei saa ringkonnakohtu arvates pidada ka korraldustes seatud nõudeid konkursil osaleda sooviva ettevõtja poolt kasutatavate sõidukite hulgale, vanusele ja mahutavusele. Olukorras, kus üürnik peab ööpäevaringselt tagama pidevalt vähemalt kahe (ühe) sõiduki olemasolu taksopeatuses ning järgmist taksot ei tohi olla vaja oodata kauem kui kümme minutit (korralduste p 4.3.2), ei saa konkursi korraldaja reaalselt eeldada enampakkumisel osaleja võimekust üürileandmise tingimusi täita juhul, kui tema käsutuses ei ole piisaval määral sõidukeid. Arvestades ka taksojuhtide mõistliku puhkusevajadusega (mis on välja toodud ka korralduste seletuskirjades), pole sugugi põhjust pidada vähemalt 30
(20)takso olemasolu nõuet ülemääraseks. Korraldustes on mõistlikult põhjendatud ka kasutatavate sõidukite vanusele ja mahukusele seatud piiranguid. Kuivõrd liikluseeskirja (Vabariigi Valitsuse 02.02.2001 määrus nr 48) § 62 kohaselt ei kehti asulasõidul takso tagaistmel omaette või täiskasvanu süles oleva lapse puhul eeskirja §-des 60 ja 61 sätestatud kohustused lapse turvavarustuse kasutamisel, samuti ei kohusta liikluseeskirja § 69 p 4 asulasõidul turvavööd kinnitama taksojuhil ega takso tagaistmel sõitjal, siis tuleb nõustuda korralduste seletuskirjades väljendatuga, et taksoveoks kasutatavate sõidukite puhul on eriti oluline neil võimalikult kõrgetasemelise aktiivse ja passiivse turvavarustuse olemasolu. Kuna piisavalt turvaliseks on loetud ka kuni viie aasta vanused sõidukid, siis ei sea see taksoettevõtjatele ebamõistlikult koormavaid piiranguid. Põhjendatuks võib pidada ka vähemalt 400-liitrise mahutavusega pagasiruumi nõuet, sest vaatamata asjaolule, et selline nõue tõepoolest piirab ilmselt enamikul juhtudel nende ettevõtjate enampakkumisel osalemise võimalust, kes kasutavad taksoveoks väikeautosid ja väike-keskklassi autosid, on vähemalt sellise suurusega pagasiruum olemas näiteks kõigil üldlevinud tänapäevastel keskklassi sedaanidel, mille soetamine ja kasutamine ei pea tingimata olema väiksemast sõidukist oluliselt kulukam (see sõltub ka töömahust, varustustasemest jm). Kuigi praktikas võib olla õige, et klientide põhiosa jaoks ei ole takso pagasiruumi suurus määrava tähtsusega, on korraldustes põhjendatult arvesse võetud ka vanalinna hotellides peatuvaid turiste, kelle pagasi mugavaks mahutamiseks on piisava suurusega pagasiruum kahtlemata vajalik. Seejuures on just (välis)turistid see taksoteenust kasutav grupp, kellel kõige tõenäolisemalt napib informatsiooni Tallinnas tegutsevate taksoettevõtjate kohta ning seega puudub neil reaalne alternatiiv peatuses seisva väikese mahutavusega takso asemel tellida oma reisipagasi transpordiks mahtuniversaal või muu suurem sõiduk. Moodsate (s.o kuni viie aasta vanuste) ja tehniliselt korras sõiduautode puhul 18
(19)3-09-1397 ei saa ka väita, et mõnevõrra suuremate sõiduautode kasutamine oleks automaatselt vastuolus ÜTS § 3 lg 2 p-s 2 sätestatud ühistranspordi korraldamise eesmärgiga soodustada muu hulgas transpordist tulenevate negatiivsete keskkonnamõjude vähendamist. Lisaks tuleb tõdeda, et kuigi iseseisvalt ei saa väga tähtsaks eesmärgiks pidada korralduses viidatud soovi, et väljaüüritavates taksopeatustes teenust osutavad taksod oleksid muu hulgas ka oma välimuselt pealinna ja riigi visiitkaardiks ning annaksid teistele taksoettevõtjatele positiivset eeskuju, pole samas tegemist ka asjassepuutumatute kaalutlustega ning linnavalitsus võis neidki arvestada. Kuna korraldustes sätestatud taksopeatuste üürileandmise tingimused on põhjendatud ja mõistlikud, puudub kohtul igasugune alus pidada enampakkumisi suunatuks ühele või mõnele konkreetsele taksoettevõtjale. Enampakkumisest oli võimalik osa võtta kõigil korraldustes sätestatud põhjendatud nõuetele vastavatel ettevõtjatel, mistõttu oli tagatud võrdne kohtlemine.
- Seoses apellantide poolt väljendatud kahtlusega, et käesoleval juhul vaidlustatud korraldused on Tallinna Linnavalitsuse jaoks üksnes nn pilootprojektid ning nende õiguspäraseks tunnistamise korral kavatseb vastustaja üürile anda ka teisi Tallinnas asuvaid taksopeatusi, peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et vaidlustatud korralduste õiguspärasust hinnati käesolevas asjas üksnes nende andmise ajal eksisteerinud faktilisest ja õiguslikust olukorrast lähtudes (mh oli antud juhul tegemist ainsate Tallinna tänavatel asuvate taksopeatustega, mis ei ole kasutamiseks avatud kõigile Tallinnas seaduslikult tegutsevatele taksojuhtidele). Seetõttu ei saa asjaolust, et halduskohus ja ringkonnakohus on pidanud vaidlustatud haldusaktidega Viru tn-le ja Suur-Karja tn-le kavandatavate taksopeatuste konkursi korras ühele ettevõtjale üürileandmist proportsionaalseks, arvestades riive suhtelist väheintensiivsust, iseenesest järeldada, et ilmselgelt õiguspärane oleks ka teiste Tallinnas asuvate taksopeatuste sarnastel tingimustel üürileandmine. Vastava otsustuse tegemise korral tuleb selle õiguspärasust ja proportsionaalsust halduskohtus uuesti igakülgselt kontrollida, kui mõni isik leiab, et sellega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Ei saa välistada, et teistsugustel asjaoludel oleks tegemist näiteks ettevõtlusvabaduse ülemäärase piiranguga. Sealhulgas tuleks täiendavate taksopeatuste väljaüürimisel võtta arvesse Viru tn taksopeatuse üürileandmise tulemusi (s.o tegelikult ilmnenud positiivseid ja negatiivseid mõjusid, mida esmakordse üürileandmise puhul oli võimalik üksnes eeldada).
- Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jäävad T. Kadu ja L. Poolaku apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12.04.2010 otsus muutmata.
- HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna T. Kadu ja L. Poolaku kaebused jäävad rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud (mõlemad apellandid on apellatsiooniastmes kandnud õigusabikulusid 12 500 krooni ja tasunud riigilõivu apellatsioonkaebuselt 250 krooni) HKMS § 92 lg 1 alusel nende endi kanda. Tallinna Linnavalitsus menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 93 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 19
(19)