3-09-2365/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. jaanuar 2010, Jõhvi 3-09-2365 AS Evore kaebus Narva Linnavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisele kohustava ettekirjutuse tegemiseks
2. jaanuar 2010 AS Evore esindaja Veikko Puolakainen ning Narva Linnavalitsuse esindajad Jaana Penne, Peeter Tambu ja Sergei Solodov Resolutsioon 1.Jätta AS Evore kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Mõista AS Evore Narva Linnavalitsuse kasuks menetluskuluna välja 15 000 (viisteist tuhat) krooni. 3.Muus osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 21.10.1998 andis Narva Linnavalitsus korraldused nr 1463-k ja 1464-k (tl. 11 ja 13), milledega kinnitati Narva linnas Jõe 7 ja 5 asuvate hoone teenindusmaaks vastavalt 3200 m2 ja 6100 m
3. AS Evore omandas hooned 09.04.2003 sõlmitud müügilepingutega (tl. 15-21) ning 28.04.2003 esitas ta avaldused (tl. 22-23) 7408 m2 ja 3746 m2 suuruste maaüksuste ostueesõigusega erastamiseks. 30.06.2009 edastas Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Amet AS Evore 1 teenindusmaa piiride kulgemise ettepanekud 5400 m2 ja 2350 m2 suuruste maaüksuste kohta (tl. 8082) ning andis 17.09.2009 vastuses (tl. 83-84) ka selgitused. 22.10.2009 esitas AS Evore Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 2-9) ja palus, et Narva Linnavalitsust kohustataks sooritama 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest Jõe 5 ja 7 maaüksuste ostueesõigusega erastamiseks vajalikud eeltoimingud. Maareformi seaduse § 4, § 6 lg 2, § 7 lg 5, § 22 lg 1 ja § 22’ lg 1 tuginedes leidis kaebaja, et linnavalitsus on oma tegevusetusega rikkunud tema õigust maad ostueesõigusega erastada ning märkis, et kohaliku omavalitsuse pädevuses pole otsustada erastamise lubamise üle, erastamise õigus ei sõltu üldplaneeringust või maa sihtotstarbest, ehitise teenindamiseks vajaliku maa kohta antud korraldused on aegumatud ja täitmiseks kohustuslikud. Seejuures ta väitis, et jõe ja tänava olemasolu ei takista maa erastamist, sest nende avaliku kasutamist saab tagada seadusest tuleneva kallasraja kasutamise võimaldamise kohustuse ja kinnistule seatava teeservituudiga. Veel viitas kaebaja põhiseaduse § 10 ja väitis, et tal on tekkinud õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest tulenev veendumus, et varasemalt juba teostatud eeltoimingud jäävad tema suhtes kehtima ning märkis kokkuvõtteks, et antud asjas puuduvad maa erastamist välistavad seaduslikud takistused ning alused varasemate haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks. 29.12.2009 edastatud täienduses (tl.) viitas kaebaja asjaolule, et talle kuuluvate hoonete juurde eraldati 0,93 ha suurune maa kindlaks juba 14.01.1986, selle uus määramine pole vajalik ning hoonete omaniku vahetumine on käsitletav õigusjärglusena ega tähenda varasemate toimingute tühisust või kehtetust. Narva Linnavalitsuse kirjalikus vastuses (tl.100-105) paluti kaebus tervikuna rahuldamata jätta ning leiti, et see on vastuoluline, põhineb valedel väidetel, ebaõigetel õiguslikel hinnangutel ja puudub selline tegevusetus, mis rikuks kaebaja õigusi. Seejuures esitati oma tõlgendus maa ostueesõigusega erastamise menetlust käsitlevate õigusnormide ja kaebuse väidete suhtes ning leiti, et kaebajal pole õigust nõuda maa erastamist 21.10.1998 korralduste nr 1463-k ja 1464-k alusel, kuna need ei ole antud erastamise menetluses ega talle suunatud ning lisaks esinevad ka avalikust huvist tulenevad vastuväited. Kohtuistungil jäi AS Evore esindajad Veikko Puolakainen kirjaliku kaebuse väidete juurde, täpsustas taotluse sõnastust, esitas kokku 22 390 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude ja leidis, et varem kindlaks määratud ulatusest erinevalt saab maad erastada vaid maakorralduslikul põhjendusel. Narva Linnavalitsuse esindajad jäi samuti kirjaliku vastuse väidete ja taotluse juurde. Jaana Penne esitas 35 720,40 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude ja märkis, et kuna maareformi seaduse § 20 lg 1 kohaselt ei kuulu munitsipaalomandisse jäetav maa erastamisele, ei saa enne erastamise menetlust määratud teenindusmaa suurus olla konkreetses menetluses siduv. Peeter Tambu selgitas kaebaja hoonete naabruses olevate hoonete ja maatükkidega seonduvaid asjaolusid, Sergei Solodov sõna ei võtnud. KOHTU PÕHJENDUSED AS Evore taotleb oma kaebuses ettekirjutuse tegemist, millega kohustataks Narva Linnavalitsust sooritama 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest talle Narva linnas Jõe 5 ja 7 kuuluvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud (tl. 9 ja 142-143). Seejuures lähtub ta asjaolust, et krunt ja ehitiste teenindamiseks vajalik maa on 14.01.1986 ja 21.10.1998 juba kindlaks määratud (tl.11, 13 ja 126) ning on seisukohal, et erastatava maa ulatuse muutmine saab võimalik olla vaid erandina ja üksnes maakorralduslikel põhjustel (tl. 140). Juriidilise isiku õigus maad erastada on reguleeritud maareformi seaduse § 21 lg 1’ ja
4. Maa, mida üldse on võimalik erastada, on määratletud sama seaduse §
5. Selle esimeses lõikes on kehtestatud, 2 et erastamisele kuulub vaid niisugune maa, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Seega on seaduseandja täiesti selgelt kehtestanud, et maa tagastamine, riigi omandisse jätmine või munitsipaalomandisse andmine on prioriteetsed sama maa juriidilisele isikule erastamise suhtes. Kohtule esitatud väited (tl. 104 ja 141-142) ning dokumentaalsed tõendid (tl. 113-115) kinnitavad, et osa maast, mida AS Evore soovib ostueesõiguse alusel erastada, on otsustatud taotleda munitsipaalomandisse ning käesoleval ajal on vastav menetlus veel pooleli. Niikaua kui puudub otsustus Jõe tänava teenindamiseks vajaliku maa Narva linna omandisse andmise või sellest keeldumise kohta, pole teada, kui suuri maaüksusi üldse on võimalik erastada ega teostada ka AS Evore poolt taotletud maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid. Kaebuse esitamise põhjustanud Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ametis koostatud teenindusmaa piiride määramise ettepanekutest (tl. 80-82) ja kaebaja vastuväidete kohta 17.09.2009 antud vastusest nr 1-12/1852 (tl. 83-854) ei nähtu, et Narva Linnavalitsus üldse keeldub Jõe 5 ja 7 asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamisest ning küsimus on vaid erastatava maa ulatuses. Maa erastamise ulatus on kindlaks määratud maareformi seaduse § 22’ lg
6. Tiheasustusega aladel toimub see sama seaduse § 7 lg 1, 4, 5 ja 52 alusel, kus kehtestatu kohaselt eristatakse elamuid ja muid ehitisi, millede juurde saab erastada vaid ehitise teenindamiseks vajalikku maad. Narva Linnavalitsuse Linnavara ja majandusameti tõendi (tl. 112) ja Ida-Viru maavanemale esitatud taotluse (tl. 114) väidetel on Jõe tänav 11.12.1992 koostatud riigivara munitsipaalomandisse üleandmise akti nr 17-504 kohaselt Narva linna omand. Kaebaja pole seda asjaolu tõenditega ümber lükanud. Maareformi seadusest ei tulene kellelegi õigust erastada teise isiku omandis olevate rajatiste alust maad. Lisaks omab tähendust ka see, et maareformi seaduse § 20 lg 12 tulenevalt ei kuulu looduskaitseseaduses sätestatud sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa üldreeglina üldse erastamisele ja seda saab teha vaid erandina. Veekogude ranna või kaldaga seotud piiranguvööndi mõiste ja ulatus on kehtestatud looduskaitseseaduse § 35 lg 1 p 1 ning § 37 lg
7. Sätestatu kohaselt on see jõe puhul olenevalt valgala pikkusest vähemalt 50 meetrit lai. Juba nimetatud vastuse (tl. 83-84) väidetel on Jõe tänava ja Narva jõe vahelise ala laius aga vaid 7-13 meetrit. Eeltoodud põhjendustel puudub halduskohtul õiguslik alus teha Narva Linnavalitsusele AS Evore soovitud ettekirjutust ning kaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja poolt kantud kokku 22 390 krooni suurune menetluskulu (tl. 10 ja 149-155) sama seadustiku § 92 lg 1 kohaselt tema enda kanda jätta. Narva Linnavalitsus on tasunud õigusabi eest 35 720,40 krooni (tl. 156-160) Halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 5 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ning sama seadustiku § 92 lg 10 alusel võib kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda jätta, kui nende väljamõistmine oleks ebaõiglane või ebamõistlik. Arvestades asjaolu, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemine on maareformi seaduse ja selle alusel antud õigusaktidega kohalikule omavalitsusele pandud tavapärane töökohustus, ei saa ka poolte võrdsuse tagamise põhimõte õigustada suures ulatuses õigusabiteenuse väljastpoolt ostmist. Lähtudes halduskohtule eelnimetatud sättega antud õigusest ja arvestades, et vaidlus ei ole eriliselt keerukas ega suure mahuga, on õiglaseks ja mõistlikuks õigusabi kulu suuruseks 15 000 krooni. Seega kuulub Narva Linnavalitsuse poolt kantud menetluskulu juba nimetatud seadustiku § 92 lg 1 alusel hüvitamisele üksnes selles ulatuses. Raili Randlane Kohtunik 3 Kohtuotsus jõustus 22.02.2011 Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2010 kohtuotsusega nr 3-092365, millega jäeti Tartu Halduskohtu 12.01.2010 otsus muutmata. Raili Randlane Kohtunik 4