← Eesti

3-06-308/103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2011, Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-06-308 S. R. kaebused Kullamaa Vallavalitsuse 11.01.2006 korralduse nr 6 ja 22.03.2006 korralduse nr 64 tühistamiseks Tallinna Halduskohtu 31.08.2010 otsus ringkonna- D. O. apellatsioonkaebus Vaidlustatud kohtulahend Menetluse kohtus alus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised 18.01.2011 Kaebuse esitaja - S. R. Vastustaja - Kullamaa Vallavalitsus Kolmas isik - D. O. (enne S.) RESOLUTSIOON Jätta D. O. apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Halduskohtu 31.08.2010 otsuse nr 3-06-308 põhjendusi Kullamaa Vallavalitsuse 11.01.2006 korralduse nr 6 tühistamist käsitlevas osas ning asendada halduskohtu põhjendused käesolevas otsuses toodud põhjendustega. Mõista Kullamaa Vallavalitsuselt S. R. kasuks välja menetluskulu 506,20 eurot. Määrata advokaat Peep Rajavere poolt D. O. osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 452,54 eurot ning riigi õigusabi osutamise kulude suuruseks 30,89 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, so hiljemalt 02.03.
  2. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-06-308 30.11.1934 omandasid E. A. (hiljem H.) ning tema lapsed H. A. (hiljem H.), H. A. (hiljem S.) ja S. A. (hiljem R.) võrdsetes mõttelistes osades Koluvere mõisast eraldatud 22,07 ha suuruse maakoha Pärna A-25, kinnistu nr
  3. Kullamaa Küla TSN Täitevkomitee 23.12.1970 otsusega nr 21 otsustati registreerida Koluvere külas asuva Pärna elamu ja majandushoonete valdajaks H. S... Haapsalu Rajooni TSN Täitevkomitee 24.12.1970 otsuse nr 203 punktiga 1 kinnitati Kullamaa külanõukogus Koluvere külas asuvad dokumentideta elamu ja majandushoone H. S. nimele. Kullamaa Küla RSN TK 15.02.1991 otsuse nr 2 punktiga 1.3 otsustati H. S. surma tõttu registreerida elamu uueks omanikuks tema abikaasa J. S.. Lääne Maakohtu 12.09.1995 otsusega tunnistati Haapsalu Rajooni TSN Täitevkomitee 24.12.1970 otsuse nr 203 punkt 1 seadusevastaseks; Lääne maavanem tunnistas 21.08.1997 otsusega nr 688 otsuse nr 203 punkti 1 kehtetuks. 13.04.2005 testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt läks 12.12.1994 surnud J. S. pärandvara (sh endisel kinnistul nr 12281 asuv elamu-laut, saun ja ait) üle tema pojatütrele D. O.. 11.12.1991 esitas S. R. õigusvastaselt võõrandatud vara - Pärna talumaa 22 ha ja ühistatud vara, juurdekirjutuse kohaselt ka hoonete - tagastamise/kompenseerimise avalduse, märkides, et vara võõrandati
  4. a kevadel seoses natsionaliseerimisega. 25.12.1991 esitas R. S. (H. S. poeg) õigusvastaselt võõrandatud vara – Pärna nr A-25 talumaade ja kolhoosi ühistatud vara tagastamise/kompenseerimise avalduse, märkides, et vara kollektiviseeriti
  5. a. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 24.05.1995 otsusega nr 112 loeti Kullamaa vallas asuv Pärna talu A-25, kinnistu nr 12281, pindala 22,07 ha omandireformi objektiks ning tunnistati õigustatud subjektideks maade tagastamise osas S. R. ja R. S. mõlemad võrdses ½ mõttelises osas. R. S. on surnud ning maa tagastamise nõudeõiguse on pärinud kolmas isik D. O.. 25.06.1998 muudeti otsust nr 112 ning tunnistati S. R. õigustatud subjektiks ka ½ hoonete osas ja märgiti, et hooned on võõrandatud; hoonete õigusvastaselt võõrandamise aega ja viisi otsusesse märgitud pole. Kullamaa Vallavalitsuse 11.01.2006 korraldusega nr 6 tagastati D. O. 10,1 ha endist Pärna A-25 talu maad maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 4 p 1 ja § 12 lg 12 alusel. Korralduse kohaselt asuvad tagastataval maal D. O. kuuluvad hooned. Ülejäänud 11,97 ha-st otsustati tagastada S. R. eraldi korraldusega 10,1 ha ja kompenseerida 0,935 ha S. R. ja 0,935 ha D. O.. Kullamaa Vallavalitsuse 22.03.2006 korraldusega nr 64 kinnitati Pärna talu A-25 maa maksumuseks 78 400 kr ja määrati D. O. kompensatsioon 0,935 ha tagastamata maa eest 3 300 kr. S. R. esitas halduskohtule kaebuse Kullamaa Vallavalitsuse 11.01.2006 ja 22.03.2006 korralduste nr 6 ja nr 64 tühistamiseks. Kaebaja on tunnistatud õigustatud subjektiks ½ ulatuses endise Pärna A-25 maa ja hoonete suhtes ning ekslik on vallavalitsuse seisukoht, et korraldusega nr 6 D. O. tagastatud maal asuvad D. O. kuuluvad hooned (elamu-laut, ait ja saun). J. S. ei ole kõnealuste elamu ja majandushoonete omanik kunagi olnud ega saanud tema omandis mitteolevaid hooneid D. O. pärandada. D. O. pidi olema teadlik sellest, et täitevkomitee
  6. a otsus nr 203 ehitiste H. S. nimele kinnitamise kohta on õigusvastane. Seega oli D. O. pärandi vastuvõtmisel pahauskne. D. O. väide, et J. S. omandas ehitised õiguspäraselt kolhoosipere viimase liikmena, on põhjendamatu. Kullamaa Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Korraldused ei riku kaebaja õigusi. Kullamaa Küla RSN TK 15.02.1991 otsus, millega kinnitati elamu J. S. nimele, on 2

(8)3-06-308 kehtiv haldusakt. D. O. omandas endise Pärna nr A-25 maadel asuvad hooned pärimise teel ning vaidlusalused korraldused on antud notari poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistusest lähtuvalt. Kõnealuseid hooneid pole S. R. kunagi võõrandatud. Kolmas isik D. O. selgituse kohaselt on tema korraldusega nr 6 tagastatud maal asuvate ehitiste omanik ning ta ei olnud vanaisalt pärimise teel hooneid omandades pahauskne. Kaebajal oli võimalus pärimine maakohtus vaidlustada, mida ta tegigi, kuid hagi jäeti läbi vaatamata. Isegi kui testamendiga oleks testeeritud vara, mis ei kuulunud pärandajale, ei muuda see pärija omandit pahauskseks. J. S. omandas Pärna talu hooned viimase kolhoosipere liikmena vastavalt Kullamaa Küla RSN TK 15.02.1991 otsusele nr 2 ja kooskõlas TsK § 564 lg-ga
  1. Tähendust ei oma, et viidatud täitevkomitee otsuses nimetati üksnes elamut. TsK järgi elamuga samal maaüksusel asuvad kõrvalhooned käisid tsiviilkäibes elamuga kaasas. Kui majandushooned ei läinudki J. S. üle täitevkomitee otsuse alusel, siis omandas ta need TsK § 551 lg 2 ja § 536 lg 1 p 1 alusel pärimise teel H. S. abikaasana. Isegi kui eeldada, et Haapsalu Rajooni TSN TK 24.12.1970 otsusega nr 203 toimus Pärna A-25 talu hoonete õigusvastane võõrandamine, siis sai see toimuda vaid poole vara suhtes, sest kuni 24.12.1970 pidi kõigi kaasomanike omand hoonetele olema säilinud ning sel juhul tuleks lugeda, et E. H. moodustas
  2. a üksinda kolhoosipere, astudes sinna oma ¼ omandiosaga hoonetest; kui E. H. võttis H. S., J. S. ja R. S. oma kolhoosiperre (september 1965), laienes kolhoosipere vara sellega poolele mõttelisele osale hoonetest. Kolmandale isikule tagastatud maal asub ka saun, mis ehitisregistri andmetel on ehitatud
  3. aastal, seega pärast endise Pärna talu hoonete väidetavat õigusvastast võõrandamist ja mis ei saa seetõttu omandireformi objektiks olla. Vaidlusalune korraldus nr 64 kaebaja olemasolevaid ega tulevikus tekkida võivaid õigusi ei riku. Kolmas isik on pärinud maa ½ osas tagastamise nõudeõiguse õigustatud subjektiks tunnistatud R. S. järgi, mis tähendab, et sõltumata sellest, milline hinnang anda kolmanda isiku heausksusele hoonete omandamisel, ei saaks kaebaja S. R. kogu maa omanikuks. Tallinna Halduskohus asus 31.08.2010 otsuses seisukohale, et Kullamaa Vallavalitsuse 22.03.2006 korraldus nr 64 S. R.i õigusi ei riku, ning jättis selles osa kaebuse rahuldamata; muus osas kohus rahuldas kaebuse, tühistas 11.01.2006 korralduse nr 6 ja tegi vallavalitsusele ettekirjutuse Pärna A-25 talu maade tagastamise taotlused uuesti läbi vaadata. Kohtuotsusega mõisteti menetluskuluna välja vastustajalt kaebaja kasuks 27 000 kr ning kaebajalt kolmanda isiku kasuks 3 600 kr, samuti määrati advokaat Peep Rajavere poolt D. O. osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 12 900 kr ning riigi õigusabi osutamise kulude suuruseks 787,20 kr. Vastustaja on 11.01.2006 korralduse nr 6 tegemisel ebaõigesti võtnud aluseks asjaolu, et kõnealused hooned on D. O. omandis. Samas ei saa Pärna A-25 talu hooneid käsitada omandireformi objektina ning Haapsalu Rajooni TSN TK 24.12.1970 otsust nr 203 ei saa käsitada vara õigusvastase võõrandamisena S. R.. Otsuse nr 203 aluseks on Eesti NSV Ministrite Nõukogu 21.12.1967 määrus nr 514 ja selle rakendusaktid, mis reguleerisid maal asuvate elamute ja hoonete registreerimist. Registreerimisel tuli kindlaks teha hoonete omanikud, ent hoonete registreerimine isiku nimele ei muutnud iseenesest hoonete omandiõigust; asjaolu, et H. S. registreeriti Pärna A-25 hoonete ainuomanikuna, ei lõpetanud teiste kaasomanike omandiõigust. ORAS § 6 lg-st 1 tuleneb üheselt, et vara õigusvastase võõrandamisena käsitatakse kas ebaseaduslikeks tunnistatud normatiivaktide alusel või ametnike omavoli tõttu isikutelt vara äravõtmist või nende panemist olukorda, kus nad reaalse repressiooniohu tõttu pidid oma vara maha jätma. Ei saa väita, et täitevkomitee otsusega nr 203 kaebajalt talle kuuluv vara ära võeti; pole ka tõendatud, et kaebaja oleks talle kuuluva vara reaalse repressiooni ohu tõttu maha jätnud. 3
(8)3-06-308 Lääne Maakohtu 12.09.1995 otsuse nr 3-235/26 põhjendavas osas võetud seisukoht, et toimunud on S. R. omandi ebaseaduslik võõrandamine, ei saa olla siduv ei õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kindlaks määramisel, vara tagastamise otsustamisel ega ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Õige on kaebaja väide, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsusega (mida on korduvalt muudetud ning jälgitav pole, kes on muutmise otsustanud) on ta tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ka hoonete osas ning komisjoni otsus on kehtiv. Komisjoni otsuse näol on sisuliselt tegemist eelhaldusaktiga, millega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud. Samas ei anna komisjoni otsus õigustatud subjektiks tunnistatud isikule subjektiivset õigust otsuses nimetatud vara omandireformi käigus tagasi saada ning teisalt ei riku selline otsus iseseisvalt enamasti ka teiste isikute (nt käesolevas asjas kolmanda isiku) õigusi, mis tingiks vajaduse seda vaidlustada. Kohtumenetluses, mille esemeks on vaidlus vara tagastamise korralduse üle, on menetlusosalistel õigus oma väidetes tugineda ka komisjoni otsuse õigusvastasusele ning juhul, kui selgub, et kohalik komisjon on tagastamise aluseks olevad asjaolud valesti tuvastanud, tuleb vara tagastamise korraldus tühistada sõltumata sellest, kas subjektiotsust on eraldi vaidlustatud. Maakonnakomisjoni otsus tunnistada Pärna A-25 talu hooned omandireformi objektiks ja S. R. ½ hoonete osas õigustatud subjektiks on ilmselgelt õigusvastane ega saa olla vara tagastamise aluseks S. R.. Ekslik on kolmanda isiku seisukoht, et kõnealused hooned muutusid tervikuna H. S. kolhoosipere varaks.
  1. a kehtinud TsK
  2. peatükis sätestati erinevad omandi tekke viisid, ent ühelgi seal nimetatud viisil ei ole H. S. üle antud teiste kaasomanike kaasomandiosasid. H. S. võis pärida kaasomandiosad pärast ema ja venna surma nende järelt, kuid puuduvad tõendid, et ta oleks hoonete ainuomanikuks saanud mingil muul moel. Väide, et TsK § 129 lg 2 kohaselt võis elamu olla vaid kolhoosipere omanduses, on õige, ent seadusest ei tulenenud, et kolhoosipere moodustamisel muutuks elamu, mida kolhoosipere kasutab, kolhoosipere omandiks sõltumata sellest, milline omandiõiguslik staatus oli sellel enne kolhoosipere moodustumist. Menetlusosalised pole viidanud ühelegi õigusaktile, millest tuleneks, et H. S. (või/ja E. H.) kolhoosi liikmeks astumisega lõppes S. R. kaasomandiõigus hoonetele ning need muutusid kolhoosipere omandiks. Ka Kullamaa Küla RSN TK 15.02.1991 otsus, millega otsustati H. S. surma tõttu registreerida elamu uueks omanikuks J. S., ei lõpetanud S. R. kaasomandiõigust. Ainetu on kaebaja ja kolmanda isiku arutelu ja vaidlus selle üle, kas D. O. oli hoonete omandamisel heauskne või mitte. Olukorras, kus isik on väidetavalt omandanud vallasasja pärimise teel, ei ole mistahes tähtsust sellel, kas isik teadis või pidi teadma, et pärandaja pole asja omanik. Juhul kui testamendis on pärandaja oma vara hulgas nimetanud asju, mis talle ei kuulu, ei saa pärija neid pärimise teel enda omandisse ka siis mitte, kui ta põhjendatult uskus, et tegemist on pärandaja omandis oleva asjaga. Endise Pärna A-25 elumaja, laut ja ait ei ole D. O. ainuomandis ning vallavalitsus on talle maa tagastamisel ekslikult kohaldanud MRS § 12 lg-t
  3. Kuna S. R. pole täitevkomitee
  4. a otsusega nr 203 hooneid õigusvastaselt võõrandatud, siis ei oma tähendust sauna ehitamise aeg. Abi- ja majandushooned liikusid tsiviilkäibes koos elamutega ja jagasid selle omandiõiguslikku staatust, sõltumata nende püstitamise ajast ja elamu kaasomanike panusest abi/majandushoone püstitamisel. Vallavalitsusel tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada tagastamisele kuuluval maal asuvate hoonete omandiõigus, selgitades konkreetselt välja, kellele ja kuidas on üle läinud iga konkreetse ¼ mõttelise osa kaasomandiõigus. Juhul, kui ilmneb, et maa tagastamise ajaks on S. R. ja D. O. kaasomandiosad hoonetes võrdsed, tuleb maa tagastada kaasomandisse, kui nad ei lepi kokku selle jagamises, ning juhul, kui hoonete kaasomandiosad ei ole võrdsed, tuleb maa tagastamisel juhinduda MRS § 12 lg-st
  5. 4
(8)3-06-308 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES D. O. apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, millega S. R. kaebus rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta S. R. kaebus terves ulatuses rahuldamata. Kohus on ekslikult hinnanud 1965, 1970 ja 1991 antud haldusakte ja toiminguid ning nende toimet omandile, samuti on kohaldanud ebaõigesti Eesti NSV Ministrite Nõukogu 21.12.1967 määrusega nr 514 kinnitatud juhendit kodanike isiklikus omandis olevate ja maal asuvate elamute ja majandushoonete registreerimise kohta. Otsuse nr 203 aluseks oli Kullamaa Küla TSN TK 23.12.1970 otsus, milles leiti, et Koluvere külas asuv Pärna elamu kuulub H. S.. Eeldada võib, et otsuse tegemisel lähtus külanõukogu täitevkomitee tema poolt peetavast kolhoosi liikmete ja nende perekondade arvestuse raamatust. Raamatu kannete järgi moodustas E. H. alates
  1. aastast kolhoosipere ainuisikuliselt ning alates
  2. a arvati tema kolhoosiperre ka H. S., J. S. ja nende poeg R. S.. Juhend oli, erinevalt kohtu hinnangust, aluseks omandi tekkele. Ilma hoonete registreerimiseta ei tekkinud nende käsutusõigust. Isegi kui selline omandi registreerimise otsus oli ebaseaduslik või põhjendamatu (mida ta konkreetsel juhul polnud), kaotas esialgne omanik selle tagajärjel võimaluse hooneid vallata, kasutada ja käsutada, st, et esialgne omanik kaotas omandi hoonetele. Omandi kaotust tulnuks kaebajal vaidlustada nt TsK § 160 alusel hagi esitamisega TsK §-s 81 sätestatud 3-aastase aegumistähtaja jooksul. Kohus kohaldas ebaõigesti ORAS § 6 lg-d 1 ja 2, tuvastades, et S. R. pole vara õigusvastaselt võõrandatud. Kuna jõustunud kohtuotsustega (Lääne Maakohtu 12.09.1995 otsus haldusasjas nr 3-235/26 ja Tallinna Ringkonnakohus 30.11.1995 otsus nr II-3/258) on tuvastatud rajooni täitevkomitee 24.12.1970 otsuse nr 203 seadusevastasus ning asjaolu, et selle otsusega kaasnes S. R. omandi kaotus ja see toimus ajavahemikul 16.06.1940 kuni 01.06.1981, siis vastab Pärna talu A-25A H. S. nimele registreerimine S. R. ¼ omandi osas vara õigusvastase võõrandamise tunnustele. Viidatud kohtuotsuste alusel ongi Pärna talu A-25 hooned tunnistatud omandireformi objektiks. S. R. ja võimalike kolmandate isikute omand Pärna A-25 hoonetele lõppes ja S. S. omand talle varem mittekuulunud omandiosale tekkis täitevkomitee 24.12.1970 otsusega nr 203; siis läks Pärna talu tervikuna kolhoosipere vara hulka ja pärimissüsteemi. Kohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 564 lg 1 ja § 132 ning leidnud vääralt, et Pärna talu A-25 hooned ei saanud pärast H. S. surma üle minna üleelanud abikaasale J. S. kui kolhoosipere viimasele liikmele. J. S. anti üle omand elamule Kullamaa Küla RSN TK 15.02.1991 otsuse nr 2 p-ga 1.
  3. Tegemist on kehtiva otsusega. Omandi üleandmisega elamule kaasnes TsK § 110 lg 1 järgi omand ka samal krundil asuvatele kõrvalhoonetele. Kohus on ebaõigesti kohaldanud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6 ja TsK § 551 lg 1 kui leidis, et D. O. ei tekkinud omandit pärandi osale, mis väidetavalt ei kuulunud pärandajale. D. O. on pärinud vanaisa vara kehtiva testamendi järgi 16 aastat tagasi. Kui apellandi omandi aluseks on seaduses sätestatud vorminõuetele vastavad ja kehtivad tehingud, sh testament ja pärandi vastuvõtt, siis on tema omand tekkinud õiguslikul alusel ja seda tuleb AÕS § 81 alusel (pärandi vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis) tunnustada või seaduses ettenähtud korras vaidlustada. Tuvastades kohtuotsuse põhjendustes, et vara ei pruugi tervikuna kuuluda D. O., ületas kohus HKMS § 3 sätestatud halduskohtu pädevust ja on hakanud tuvastama omandi kuuluvust ja lahendama kaebaja ja kolmanda isiku vahelist tsiviilõiguslikku vaidlust. Vastustaja võib kohtu ebaõigete põhjendustega arvestada kohtu ettekirjutust täites, mis toob kaasa D. O. edasise õiguste rikkumise. Kullamaa Vallavalitsus toetas D. O. apellatsioonkaebust. S. R. vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 5
(8)3-06-308 See, kas S. R. enne 1970.a otsuse nr 203 tegemist Pärna talus elas, seda valdas ja kasutas, ei saanud täitevkomitee vastava otsustuse õigsust mõjutada. Omandiõigus pidi ka nõukogude ajal tuginema sellisele objektiivsele dokumendile, mis võimaldab järeldada, et vastav asi just sellele konkreetsele isikule kuulub. Apellandi viidatud juhend puudutas kodanike isiklikus omanduses olevate elamute ja majandushoonete registreerimist ning õige pole apellandi väide, et juhendi alusel otsuse tegemise hetkest tekkis isikul, kelle nimele elamu koos kõrvalhoonetega registreeriti, omand ehitistele. S. R. puudus aastatel 1950-1980 täpne teave endise Pärna A-25 hoonete õigusliku staatuse kohta, mistõttu ei saa talle ette heita, et ta õigeaegselt vastavaid kohtuvaidlusi ei algatanud. Kaebaja ei nõustu, et rajooni täitevkomitee otsusega nr 203 läks Pärna talu kolhoosipere pärimissüsteemi, samuti ei nõustu kaebaja kolmanda isiku väitega, et J. S. sai hoonete omanikuks täitevkomitee 15.02.1991 otsuse alusel. Pärna talu hooned ei kuulunud J. S. AÕS jõustumisel 01.12.1993. Kuna Pärna A-25 hooned ei olnud J. S. õiguspärases omandis, ei saanud ta neid D. O. pärandada ning viimasel ei tekkinud pärimismenetluse tulemina omandiõigust hoonetele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Vastavalt HKMS §-le 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuivõrd kaebaja ja vastustaja ei ole kohtuotsust apelleerinud ning kolmanda isiku D. O. apellatsioonkaebuses vaidlustatakse halduskohtu otsust osas, millega rahuldati kaebaja taotlus Kullamaa Vallavalitsuse 11.01.2006 korralduse nr 6 tühistamiseks, siis kontrollibki ringkonnakohus halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes selles osas. Halduskohtu otsusest järelduvalt leidis kohus korralduse nr 6 õigusvastase olevat põhjusel, et vallavalitsus on tagasitaotletaval maal asuvate hoonete omandiõiguse ebaõigesti tuvastanud ning ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsus endise Pärna A-25 talu hoonete omandireformi objektiks lugemise ja S. R. hoonete suhtes õigustatud subjektiks tunnistamise kohta on õigusvastane ega saa olla hoonete tagastamise aluseks S. R.. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohti ei jaga. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 24.05.1995 otsusega nr 112 (mida on muudetud 25.06.1998 ja 09.12.2004 ning mõlemal juhul on otsus visuaalselt säilitanud sama algse kuupäeva ja numbri) loeti Pärna A-25 endise kinnistu nr 12281 talumaa ja hooned omandireformi objektiks ning õigustatud subjektideks tunnistati S. R. ja R. S. kumbki ½ maa osas ning S. R. ½ hoonete osas. Seega on tegemist olukorraga, kus maa tagastamise õigustatud subjekte on mitu ja üks neist on tunnistatud õigustatud subjektiks ka tagasitaotletaval maal asuvate hoonete suhtes. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (Kord) p-dest 24 ja 29 tulenevalt vara tagastamine otsustatakse kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava valla-või linnavalitsuse poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel ning vara tagastamise otsuse ettevalmistamisel kontrollitakse, kas ei esine asjaolusid, mis ORAS § 12 lg 3 p-de 3-5, 7 ja 8 ning lg 6 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatavate lisatingimuste täitmist. MRS § 4 järgi maareform on omandireformi osa. Omandireformi eesmärgiks on muuhulgas vara tagastamine ja erastamine ning ehitiste ja maa tsiviilkäibe ühendamine. Pärast maa tagastamist ja kinnistusraamatusse kandmist tekib kinnisomand ning tagastatud maal paiknevate ehitiste tagastamine õigustatud subjektiks tunnistatud isikule ei ole enam ilma reformi tagasi pööramata võimalik. Seetõttu juhtumil, kus taotletaval maal asuvad õigusvastaselt võõrandatud ehitised, mille suhtes on õigustatud subjekt esitanud tagastamistaotluse, otsustatakse maa tagastamine pärast ehitiste 6
(8)3-06-308 tagastamise küsimuse lahendamist. Ka käesoleval juhul tuleb Kullamaa Vallavalitsusel otsustada esmalt S. R. õigusvastaselt võõrandatud hoonete tagastamine/tagastamata jätmine ning alles seejärel talle ja D. O. maa tagastamine. Pärna A-25 endisel kinnistul nr 12281 asuvate hoonete omandiõigus, samuti menetlusosaliste vaheline vaidlus omandi heausksusest on küsimused, mis tuleb lahendada omandireformi objektiks olevate hoonete, mitte maa tagastamise menetluses. Korra p 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus kolmest osast: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara ettevalmistav menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine ja 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Korra p-de 14-20 järgi tegelevad vara tagastamise ettevalmistava menetlusega ÕVVTK maakonna- ja linnakomisjonid, kes teevad otsuse vara võõrandamise õigusvastasuse, vara endise omaniku, vara koosseisu, õigustatud subjektide ja neile kuuluva mõttelise osa kohta tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist; p-de 23 - 24 kohaselt õigustatud subjektidele vara tagastamise otsustab vara asukoha järgne valla- või linnavalitsus (ühistatud vara suhtes põllumajandusreformi komisjon) ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ja täiendavalt kogutud materjalide alusel; p 38 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist korraldavad valla- ja linnavalitsused ning põllumajandusreformi komisjonid. Viidatust nähtuvalt on tegemist mitmeastmelise menetlusega. Vara võõrandamise õigusvastasuse tuvastamisele ja isiku õigustatud subjektiks tunnistamisele kui vara tagastamise protsessi osale on omandireformi reguleerivate normidega antud iseseisva haldusakti tähendus; samuti on omandireformi objekti tuvastamine/isiku õigustatud subjektiks tunnistamine ja vara tagastamise otsustamine antud erinevate haldusorganite pädevusse. Kohtupraktikaga kooskõlas on halduskohtu seisukoht, et kohaliku komisjoni otsus ei anna õigustatud subjektiks tunnistatud isikule subjektiivset õigust otsuses nimetatud vara omandireformi käigus tagasi saada. Nõustuda ei saa aga halduskohtu arvamusega, et vara tagastamise korralduse peale esitatud kaebuse menetlemisel saab võtta seisukoha ka komisjoni otsuse õiguspärasuse kohta ilma, et selle otsuse peale keegi kaebust esitanud oleks. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsusega vastuolus on ka vastustaja väide, et kõnealuseid hooneid pole õigusvastaselt võõrandatud. Korra p-de 23 ja 38 järgi tuleb valla- või linnavalitsusel otsustada õigustatud subjektidele vara tagastamine kolme kuu jooksul (p 23) ja maa tagastamine kuue kuu jooksul (p 38) pärast õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse saamist, võttes otsustuse tegemisel aluseks mh ka ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse, millega on õiguslikult siduvalt tuvastatud vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Kohaliku omavalitsuse täitevorgan kontrollib vara tagastamise otsustamisel tagastamist välistavaid asjaolusid (nt vara ei ole säilinud või on füüsilise isiku heauskses omandis) ja seadusandja sätestatud lisatingimuste täitmist (nt üürilepingute ülevõtmise kohustus), kuid ei saa asuda ümber hindama kohaliku komisjoni otsusega tuvastatud asjaolusid. Kuna ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsus 112 (25.06.1998 ja 09.12.2004 redaktsioonis) on õigusjõus nii maa kui ka hoonete õigusvastast võõrandamist ja taotleja isikut puudutavas osas ja S. R. on taotlenud hoonete tagastamist, siis tuleb Kullamaa Vallavalitsusel maakonnakomisjoni otsusega tuvastatud asjaoludest lähtuda ning anda korraldus S. R. hoonete tagastamise või, mittetagastamise aluste esinemise korral, hoonete tagastamata jätmise kohta. Vallavalitsuse korraldus, millega otsustatakse vara tagastada, võib D. O., kes väidab end kõnealuste hoonete omanik olevat, õigusi rikkuda ning ta saab esitada kaebuse vara tagastamise korralduse peale ja ühes sellega vaidlustada ka ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsuse juhul, kui peaks leidma, et S. R. on hoonete osas õigustatud subjektiks tunnistatud ebaõigesti. Kohtumenetluses, kus komisjoni otsuse peale pole kaevatud, ei saa olla vaidlust otsuse õiguspärasuse ja selle üle, et endise Pärna A-25 7
(8)3-06-308 talu hooned on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ja S. R. hoonete osas õigustatud subjekt. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on Kullamaa Vallavalitsuse 11.01.206 korralduse nr 6 õigesti tühistanud, kuid kohtuotsuse põhjendusi korralduse nr 6 tühistamist käsitlevas osa tuleb muuta ning ringkonnakohus asendab need käesolevas otsuses toodud põhjendustega. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellandi menetluskulud, so apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv summas 250 kr (15,98 eurot) jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellant D. O. enda kanda. Halduskohtu 10.02.2010 määrusega on määratud kolmas isik D. O. riigi õigusabi, mille osutajaks oli Andres Rüütli Advokaadibüroo OÜ advokaat Peep Rajavere, kes esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi osutamise kulude kindlaks määramiseks. Taotluse kohaselt on apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutatud 11 tundi ja tasu suuruseks on 452,54 eurot ning riigi õigusabi osutamisega on kantud kulusid (isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis ringkonnakohtu istungil käimisel 18.01.2011 Haapsalu-Tallinn-Haapsalu) summas 30,89 eurot. Taotluses toodud ajakulu on usutav ja esindatav on sellega nõus; summade arvestus on korrektne ja kooskõlas Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega (muudetud 09.02.2010 ja 15.06.2010) kehtestatud tasumääradega (250 kr iga poole tunni kohta) ja riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatusega. Seetõttu tuleb riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude suurus kindlaks määrata taotletud ulatuses. Kaebaja S. R. esitas taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude 506,20 eurot hüvitamiseks. Kaebaja menetluskuluks on esindaja tasu ning kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide järgi on OÜ Advokaadibüroo Jaak Oja vandeadvokaat Raini Nõu osutanud kaebajale õigusteenust kokku 5,5 h. Kulude kandmine on maksekorraldustega tõendanud ning ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulud taotletud suuruses põhjendatud. Viive Ligi Lauri Madise Silvia Truman 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.