TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2268 Otsuse kuupäev 07.01.2011 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Raimo Koori (Koor) kaebus Tartu Vangla vastu 541.

§ 7

lg-s 1 loetletud esmaseid ja oluliselt tõhusamaid õiguskaitsevahendeid ega pöördunud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega Tartu Vangla, Justiitsministeeriumi ega kohtu poole. 20.

§ 7

lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§-d 3 ja 4 näevad isikule ette õiguse nõuda tema õigusi rikkuva haldusakti kehtetuks tunnistamist või toimingu lõpetamist. Seega tuleneb

§ 7

lg-st 1 muuhulgas, et kahju ei hüvitata, kui selle tekkimise oleks saanud ära hoida või selle oleks saanud kõrvaldada haldusakti või toimingu õigeaegse vaidlustamisega. Riigikohtu otsuse 3-3-1-56-04 punkti 20 kohaselt saab üldjuhul isikult nõuda, et ta vaidlustaks kahju tekitamise vältimiseks õigusvastase üksikakti ning Riigikohtu 11.03.

1. a lahendis nr 33-1-8-04 leiti, et RVS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks.
2. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Vangla kauplusest sisseoste tehes oli kaebaja soodsamas olukorras võrreldes olukorraga, milles oleks ta olnud siis, kui ta oleks kaupa ostnud eraettevõtjast kaupmehelt. Vangla kaupluses müüdud kaupade keskmine juurdehindlusprotsent 17,99 ei olnud ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega ainult ja üksnes müügiprotsessi korraldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi pidanud maksma juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Justiitsministeeriumi arvamus
3. Justiitsministeerium leiab, et kaebus on põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata.
4. Ajavahemikul teostatud sisseostude osas on vajalik kindlaks teha, kas Tartu Vangla on tekitanud kaebajale perioodil 16.06.2008 - 07.07.2009 sellist kahju, mille vahetult põhjustas õigusvastane tegevus ning kas esineb vastutust piiravaid asjaolusid.
5. Ministeeriumi arvates ei kuulu kaebaja kahjuhüvitise nõue rahuldamisele juba üksnes seetõttu, et ei ole kasutatud

§ 7

lg 1 loetletud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega pöördutud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega vastavate ametiasutuste poole. 25. Lisaks sellele on ministeerium seisukohal, et kaebajale ei ole varalist kahju tekkinud.

§ 7

lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse 4 kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega.

1. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on lahendis nr 3-4-1-10-00 märkinud, et riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes. Sellisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele. Nii ei vaja eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine seadusest tulenevat erivolitust. Lepingutingimuste kindlaksmääramine eraõiguslikes suhetes on pakkumine või kutse pakkumisele, millega või mille ajendil hakatakse lepingut sõlmima. Isegi kui selline tahteavaldus või üleskutse on vormistatud täitevvõimu määrusena, pole sisuliselt siiski tegemist määrusega, mis alluks avaliku õiguse põhimõtetele.
2. Justiitsministeerium leiab, et kaebajaga sõlmitud müügitehingute näol on tegemist eraõigusliku suhtega. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Müügilepingu mõiste annab VÕS § 208 lg 1: „Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.“
3. Kaebaja ja Tartu Vangla kaupluse vahel sõlmiti müügileping selliselt, et esmalt andis vangla kauplus teada, milliseid kaupu ja milliste hindadega on kaebajal võimalik osta ning seejärel avaldas kaebaja kirjalikult, milliseid konkreetseid kaupu ta osta soovis ja nõustus selle eest tasuma kaupade nimekirjas märgitud hinda. Vangla kauplus toimetas soovitud kauba kätte, kaebaja võttis kauba vastu, tasus selle eest ega ole kauba hinna, selle kujunemise ega kvaliteedi kohta kuni 14.06.2010 pretensioone esitanud, sellega on kõik kaebaja ja vangla kaupluse vahelised müügilepingud nõuetekohaselt täidetud.
4. Ükski õigusakt ei anna tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna eest. Vabaturumajanduse üheks põhimõtteks ongi hindade vaba kujunemine vastavalt nõudlusele-pakkumisele ja ükski õigusakt ei kohusta isikut kaupa üldse ostma või ostma seda hinnaga, mis tema arvates on liialt kõrge. Tartu Vangla kauplus ei ole kasutanud ebaausaid, eksitavaid ega agressiivseid kauplemisvõtteid, mis võinuksid moonutada kaebaja kui tarbija majanduskäitumist, st mõjutada tema valikuvabadust või ostukäitumist, mille tulemusena tegi ta tehinguotsustusi, mida muidu teinud ei oleks.
5. Ministeerium rõhutab, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.
6. Keskmiselt oli vangla kaupluses juurdehindluseks 17,99%, mis ei ole ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega sisseostude võimaldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi maksnud juurdehindlust vähemalt samas 5 suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Kohtu põhjendused ja otsus
7. Raimo Koor märgib oma kaebuses, et kaebus on esitatud HKMS § 6 lg 3 p 2 alusel avalikõiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamiseks. Nõude suurus on 541 krooni ja 36 senti, millele lisandub intress 6% aastas. Seega käsitleb kaebaja oma kaebust kahju hüvitamiseks esitatud kaebusena. Vastavalt sellele käsitlevad R. Koori kaebust kahju hüvitamiseks esitatud kaebusena ka vastustaja ning kaasatud isik.
8. Kaebuse esitaja tugineb õiguskantsleri poolt 20.03.2007 Justiitsministeeriumile saadetud märgukirjale nr 7-1/060511/
9. Nimetatud märgukiri on saadetud ministeeriumile seoses rikkumise tuvastamisega Pärnu Vangla kaupluses rakendatud juurdehindlusega. Märgukirjas juhib õiguskantsler tähelepanu sellele, et vastavalt riigivastutuse seaduse (

) § 22 lg-le 1 võib isik nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti ning § 23 p-le 1, mille kohaselt võib lisaks sellele nõuda ka alusetult saadud raha eest intressi kuus protsenti aastas. Õiguskantsler selgitab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõudega tuleks juurdehindlust maksnud isikutel pöörduda vangla poole või selle võimaluse puudumisel (Pärnu Vangla oli märgukirja koostamise ajaks suletud) võivad hinnalisa maksnud isikud esitada taotluse raha (hinnalisa) tagastamiseks ja intressi maksmiseks justiitsministrile. 34. Kuna R. Koori kaebus on esitatud lähtudes õiguskantsleri märgukirjas antud suunistest, käsitleb kohus kaebuse nõuet alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, mida reguleerivad

paragrahvid 22-

2. Kohus on seisukohal, et R. Koori kaebus vangla kaupluses ajavahemikul 16.06.2008 07.07.2009 tasutud juurdehindluse hüvitamiseks ning aastaintressi 6% väljamaksmiseks tuleb jätta rahuldamata.
3. 01.06.2008 jõustunud ja kuni 24.07.2009 kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine on vanglas lubatud. 30.11.2000.a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla kontrolli all, tasub sisseostu eest oma isikuarvelt ning et sisseoste võimaldatakse teha vähemalt üks kord kuus. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem.
4. Ka kuni 24.07.2009 kehtinud § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetavatele kaupa müüa (kaupade müügi teenust osutada) vangla ise või siis eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping.
5. Kohus leiab, et vanglas kinnipeetavatele vähemalt kord kuus sisseostude tegemiseks võimaluse loomine on vangla avalik-õiguslik ülesanne. Kohtu arvates tuleb aga teha vahet vanglas kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müümise (müügiteenuse osutamise) kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. 6 Siinjuures ei ole oluline, kas müügiteenust osutas vangla ise või eraõiguslik isik lepingu alusel. Seega kuni 24.07.2009 (Vangs § 48 lg 1 praegu kehtiva red jõustumiseni) ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli üksnes avalik-õiguslik kohustus korraldada võimalus sisseostude tegemiseks ning sisseostude tegemist kontrollida.
6. VangS § 48 lg 1 01.06.2008 - 24.07.2009 kehtinud sõnastus osta kaupu „vangla kontrollimisel“ tähendas kohtu arvates seda, et vanglal tuli vangla julgeoleku huvides tagada, et kinnipeetavatel oleks võimalik soetada üksnes vanglas lubatud kaupa (toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju).
7. Kaebuse esitaja tugineb oma alusetust rikastumisest tulenevas nõudes õiguskantsleri 20.03.2007 märgukirjas toodud seisukohale, et kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses on vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga.
8. Käesoleva kaebuse raames vaadeldaval perioodil ei olnud kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vanglas vangla enese poolt käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena nagu eelnevalt märgitud saab käsitleda üksnes kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse korraldamist.
9. Vastustaja märgib õigesti, et turumajanduslikus ühiskonnas tasub tarbija kaupa ostes nii tootja, vahendajate kui kaupmehe äritegevusega seonduvad kulud, mis sisalduvad kauba väljamüügihinnas. Tarbijal, sealhulgas ka vanglas kinnipeetaval isikul, ei ole subjektiivset õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinna eest või müügiprotsessiga tegelemist tasuta. Seega on igas kaupluses, sealjuures ka vanglas asuvas kaupluses müüdavatele kaupadele kehtestatud juurdehindlus (hinnalisand) tavapärane ja vajalik, et katta kaupluse pidamisega kaasnevad vajalikud ja paratamatud kulud. Kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat ei peaks olema ega tohiks olla erineval tasemel.
10. Kohus on ei nõustu õiguskantsleri 20.03.2007 märgukirjas toodud seisukohaga, et vangla poolt vangla kaupluses juurdehindluse rakendamine on vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga.
11. Põhiseaduse § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.
12. Kohtu veendumusel ei ole Tartu Vangla kaupluses kehtinud hinnalisandi näol tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega ehk tasuga haldusülesande täitmise eest. Hinnalisand ei ole käsitletav riikliku maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena, mille saab kehtestada üksnes seadusega.
13. Vastavalt

§ 22

lg 1 esimesele lausele võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Kohus leiab, et kaebajal puudub õigus nõuda

§ 22

lg 1 alusel juurdehindlusena makstud raha tagastamist ning lähtudes § 23 p-st 1 intressi tasumist. 47. Ka juhul, kui käsitleda R. Koori kaebust kahju hüvitamiseks esitatud kaebusena, jääb kaebus rahuldamata. 7 48.

§ 7

lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu ), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

1. Kuna kohus on jõudnud eelnevalt seisukohale, et vangla kaupluses kaupadele juurdehindluse määramine ei toimunud avalik-õiguslikus suhtes ega olnud avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, siis ei ole kaebuse esitaja õigusi avaliku võimu kandja poolt avalik- õiguslikus suhtes ka rikutud ning kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub alus.
2. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 8