3-10-1985/9

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1985 Otsuse kuupäev

1. jaanuar 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Boriss Saarepuu kaebus Tartu Vangla toimingu (suitsetava kaaskinnipeetavaga ühes kambris hoidmine) õigusvastasuse tuvastamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 06.01.2011 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Boriss Saarepuu Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 25.02.
2. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 11.05.2010 esitas Boriss Saarepuu Tartu Vanglale taotluse kahju 115 000 krooni hüvitamise nõudes selle eest, et ta oli sunnitud viibima ühes kambris koos tubakatooteid tarvitavate kaaskinnipeetavatega. Tartu Vangla 20.07.2010 otsusega nr 3-30/115 jäeti Boriss Saarepuu kahjunõue rahuldamata, kuna Tartu Vangla ei ole õigusvastaselt käitunud ega süüliselt Boriss Saarepuule kahju põhjustanud. Samuti ei ole ühtegi kahjulikku tagajärge kaebajale tekkinud. 02.08.2010 esitas Boriss Saarepuu kaebuse Tartu Halduskohtusse Tartu Vangla toimingu (suitsetava kaaskinnipeetavaga ühes kambris hoidmine) õigusvastasuse tuvastamise nõudes. 1 Kaebuse põhjendused Kaebuse kohaselt jättis Boriss Saarepuu alates 01.06.09 suitsetamise maha, millest teavitas S5 sektsiooni kontaktisikut. Ka kambrikaaslane teatas kontaktisikule, et tema jättis ka suitsetamise maha. Tartu Vangla arvuti andmebaasi tehti vastav kirje. Kuid kambrikaaslane jätkas suitsetamist ja ostis tubakatooteid. Boriss Saarepuu märgib kaebuses, et perioodil 31.08.2009-12.02.2010 oli ta koos suitsetavate kinnipeetavatega kokku 78 päeva ööpäevaringselt. Ta oli teavitanud mitmel korral kontaktisikut, et ta ei suitseta, ning taotlenud eraldi paigutamist, kuid seda ei tehtud. Selle tulemusena tekkis konflikt kinnipeetavaga, mille eest määrati kaebajale 10 päeva kartserit. Kaebuse esitaja leiab, et suitsetavate kinnipeetavatega kooshoidmine on õigusvastane toiming, mis rikub kaebuse esitaja inimõigusi ja alandab väärikust. Kaebaja märgib, et igal inimesel on õigus tervise ja elu kaitsele, igaühel on õigus saada puhast õhku. Mitte kedagi ei saa sundida viibida tubakasuitsu sees. See, et suitsetamine on elule ohtlik ja tervist kahjustav on vastuvaidlematu ja kõigile teada fakt. Passiivne suitsetamine on veel kahjulikum ja ohtlikum. Mitte kedagi ei tohi ohtu seada, jätta ilma tervisest ja elust, et ta saab onkoloogilised haigused ja muud erinevad ohtlikud südame-veresoonkonna haigused. Inimväärikust alandavaks toiminguks oli see, et ööpäevaringselt suitsetava kinnipeetavaga ühes kambris hoidmise tulemusel imbusid kõik riided ja voodipesu tubakasuitsust läbi. Tema nahk ja juuksed haisesid vingu järele, tal oli vastik ning ebameeldiv sellises seisundis olla. Boriss Saarepuu leiab, et Tartu Vangla pani tema suhtes toime õigusvastased toimingud spetsiaalselt ja sihipäraselt, et tema olukorda halvendada. Selline arvamus kujunes kaebuse esitaja väitel sellepärast, et vanglat oli teavitatud ja informeeritud kõigest: vanglat oli teavitatud, et alates 01.06.09 on kaebaja mittesuitsetaja, selle kohta on olemas informatsioon vangla arvuti andmebaasis. Perioodil 19.10.09-15.02.10 vahetas kaebuse esitaja 8 kambrit ja 7 suitsetavat kinnipeetavat. Sellest teeb kaebuse esitaja järelduse, et vangla tegi seda spetsiaalselt. Boriss Saarepuu palub kohut tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming selles, et teda hoiti koos suitsetavate kinnipeetavatega ühes kambris perioodil 31.08.09-12.02.10 pika aja jooksul. Põhjendatud huvi: tulevikus kavatsus esitada avaldus kompensatsiooni saamiseks väärikuse alandamise eest ja tervisele kahju tekitamise eest. Vastustaja vastuväited Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata põhjendatud huvi puudumise tõttu. Kaebaja vanglasisese paigutamisega seonduvad toimingud on teostatud õigusaktide alusel ja nendega kooskõlas, vangla ei ole kaebaja tervist ohtu seadnud ja kaebajale ei ole mingit kahjulikku tagajärge tekkinud, mistõttu on kaebaja tulevikus esitatav kahjuhüvitise taotlus perspektiivitu . Boriss Saarepuu kambrikaaslasteks olid: Aleksandr Minajev S5 kamber 308, ajavahemikul 26.01.2009-31.08.2009, 7 kuud 7 päeva E6 kamber 2059,ajavahemikul 31.08.2009-29.09.2009, 29 päeva; Albert Pau E6 kamber 2059, ajavahemikul 06.10.2009-17.10.2009, 11 päeva; Linnar Haidak E2 kamber 1057, ajavahemikul 02.11.2009-05.11.2009, 3 päeva; ajavahemikul 05.11.2009-12.01.01.2010 viibis kambris üksinda; Mihhail Jevdokimov E12 kamber 3153, ajavahemikul 12.01.2010-13.01.2010, 1päev; 2 Juri Gontšarov E12, kamber 3153, ajavahemikul 14.01.2010-10.02.2010, 27 päeva; Roman Kharitonov E12, kamber 3141, ajavahemikul 10.02.2010-11.02.2010, 1 päev. Nimetatud isikutest on Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (Vangiregister) andmetel on A.Minajev ja A.Pau mittesuitsetajad ning L.Haidak, M.Jevdokimov, J.Gontšarov ja R.Kharitonov suitsetajad. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja paigutamine ülalnimetatud isikutega samasse kambrisse ei ole ühegi õigusaktiga vastuolus ega ole seetõttu õigusvastane. Vanglal ei ole seadusest tulenevat keeldu paigutada samasse elukambrisse suitsetajaid ja mittesuitsetajaid, samuti ei ole vangla kohustatud vanglasisese paigutusotsuse tegemisel arvestama kinnipeetavate suitsetamissoovidega. Pideva ruumipuuduse ja sagedaste ümberpaigutusvajaduste tõttu tuleb vanglasisesel paigutamisel arvestada ennekõike seaduses sätestatud kohustuslikke eraldihoidmise printsiipe ning samasse kambrisse paigutatavate kinnipeetavate isikuomadustest tulenevat omavahelist sobivust. Kuna suitsetavate kinnipeetavate arv on suurem kui mittesuitsetajate arv, ei ole võimalik arvestada seejuures veel ka kinnipeetavate suitsetamisharjumusi. Suitsetamisharjumuse arvessevõtmine ei ole ka vajalik, kuna VSKE § 82 lg 4 keelab kambris suitsetamise juhul, kui sinna on paigutatud ka mittesuitsetav kinnipeetav. Nimetatud nõude täitmist kinnipeetavate poolt kontrollitakse pidevalt ja vanglateenistus on eranditult alati reageerinud igasugusele informatsioonile, mis annab alust arvata, et suitsetamiseks ettenähtud korda on rikutud. Alates 26.04.2010 on keelatud ka suitsetamistarvete kambris hoidmine üldse, suitsetamistarbed on võetud vanglateenistuse poolt hoiule ja neid väljastatakse ainult värskes õhus viibimise ajaks. Juhul, kui keegi kambrikaaslastest tõepoolest kambris salaja suitsetas, oli kaebajal võimalus paluda oma kambrikaaslastel tema kui mittesuitsetajaga arvestada ja elukambris mitte suitsetada. Vanglateenistus kontrollib kõigi kinnipeetavate elukambreid iga päev vähemalt hommikul ja õhtul, kuid kaebaja elukambris ei ole kordagi sedastatud suitsulõhna ega leitud muid suitsetamisele viitavaid märke. Kaebuse esitaja ja kaaskinnipeetav Albert Pau vahel 17.10.2009 aset leidnud kakluse põhjustas televiisori kasutamise tagajärjel tekkinud erimeelsused, kuna ei suudetud leida kompromissi, millist kanalit vaadata. Julgeolekuosakonna andmetel oli kinnipeetav Albert Pau ka siis mittesuitsetaja ja suitsetamisteema ei olnud kindlasti konflikti tekkimise ajend. Kaebaja arvates on tema tervisele põhjustatud kahju tõendatud pelgalt faktiga, et ta on paigutatud samasse kambrisse kinnipeetavatega, kes olevat vanglale teada kui suitsetajad. Kaebaja ei ole nimetanud, milline tervisekahjustus talle tekkinud on ja millised tõendid kinnitavad sellise tervisekahjustuse tekkimist, mille põhjustas või võis põhjustada vangla teenistujate süüline ja õigusvastane tegevus või tegevusetus. Kaebaja viitab üksnes tubakasuitsu tervist kahjustavale toimele, mille üle vaidlus puudub. Vastustaja ei vaidlusta, et tubakasuitsu lõhn võib olla ebameeldiv, kuid selle tervistkahjustavad omadused ei ole tõendamist leidnud ning lähtudes üldistest tavadest ja ühiskonna hinnangust ei ole pelgalt lõhnast tulenev ebameeldivustunne käsitletav inimväärikust alandavana. Kohtu põhjendused ja otsus Kaebaja taotleb Tartu Vangla toimingu- suitsetajatest kinnipeetavatega ühes kambris hoidmine (paigutamine) perioodil 01.06.2009 – 12.02.2010, kokku 78 päeva jooksul, 3 õigusvastaseks tunnistamist. Kaebaja leiab, et sellega alandati tema väärikust ning seati ohtu tema tervis. Tervisekahjustus on kaebaja hinnangul tõendatud sellega, et suitsetamine, eriti just tubakasuitsu sissehingamine on üldiselt tervist kahjustav. Pidevalt täissuitsetatud ruumis viibimine, naha ja esemete lõhnamine tubakavingust oli ebameeldiv ja inimväärikust alandav. Põhjendatud huviks toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks on kaebajal hilisem kavatsus esitada kahju hüvitamise nõue, samuti süüdi olevate isikute vastutusele võtmine. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja poolt väljatoodud perioodil (31.08.2009-12.02.2010) viibis kaebaja teatud ajavahemikel vangla E -hoone kambrites koos suitsetajaga, kuid mitte pidevalt. Kaebaja väitel viibis ta 165 päeva jooksul ehk viie ja poole kuu jooksul koos teise suitsetajaga ühes kambris 78 päeva, näidates ära täpsed ajavahemikud ja kambri numbrid. Tartu Vangla vastuse järgi viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil ühes kambris suitsetajaga 32 päeva. Erinevus tuleneb sellest, et vastustaja väitel ei olnud kaks kambrikaaslast, kellega B.Saarepuu kambrit jagas, (A.Pau ja A.Minajev) suitsetajad, keda kaebaja on aga märkinud suitsetajateks. Suitsetamispiirangud on vangla sisekorraeeskirjadesse (VSKE) sisse viidud 29.05.2008 määrusega nr 27 ja 15.07.2009 määrusega nr
3. VSKE § 82 lg 4 (redaktsioon, mis kehtis kuni 07.03.2010) kohaselt osakonnas, kus ei ole suitsetamisruumi, võib kinnipeetav suitsetada kambris. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt ei või lõikes 4 nimetatud juhtudel kinnipeetav kambris suitsetada, kui sinna on paigutatud mittesuitsetav kinnipeetav, keda ei ole võimalik mujale paigutada. Seega selle sätte kohaselt eeluurimisosakonnas asuvas kambris ei või kinnipeetav kambris suitsetada, kui sinna on paigutatud mittesuitsetav kinnipeetav, keda ei ole võimalik mujale paigutada. Kaebaja ei esitanud pretensioone vaidlusalusel perioodil, et tema kambris kinnipeetavad tema tahte vastaselt suitsetavad. Puuduvad ka tõendid, et kaebaja oleks kirjaliku taotlusega taotlenud enda ümberpaigutamist, mis võimaldaks kontrollida, kas kaebajat oli võimalik paigutada mittesuitsetava kinnipeetava juurde. Vastustaja väitel ei ole inspektor-kontaktisikute E.Viiklaid, V.Romanenkova ja Ü.Kriiva ning julgeolekuosakonna andmetel kaebaja kordagi palunud endaga samasse kambrisse suitsetajaid mitte paigutada ega avaldanud, et keegi tema kambrikaaslastest suitsetab. Seega puudus vastustajal ka võimalus VSKE § 82 lg 5 kohaselt keelata kambrites, kus kaebaja asus, suitsetamist. Kohus nõustub vastustajaga, et ei vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskirjad ei näe vanglale ette kohustust arvestada kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel kinnipeetavate suitsetamisharjumusi. Kinnipeetavate vanglasisest paigutamist reguleerivad vangistusseaduse §-d 11 ja 12 ning vangla sisekorraeeskirja §-d 5 ja
4. VangS § 12 lg 1 sätestab ammendava loetelu vanglas kinni peetavate isikute eraldihoidmise printsiibid ning sellist printsiipi, et eraldi hoitakse suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad, ei ole. Seega tuleb vanglasisesel paigutamisel esmalt arvestada seadusega ettenähtud eraldihoidmise printsiipe. Lisaks sätestab Tartu vangla kodukorra p 4.9 ka selle, et kinni peetavate isikute vanglasisest ümberpaigutamist menetleb ja otsustab julgeolekuosakond, mis tähendab, et kambrisse paigutamisel ja ümberpaigutamisel on oluline nii vangla kui kinnipeetavate julgeoleku tagamine. VSKE § 82 lg 1 sätestab küll selle, et kinnipeetava vastuvõtmisel selgitatakse välja, kas kinnipeetav suitsetab ning kas ta soovib suitsetamisest loobuda ja kui ta soovib suitsetamisest loobuda, hoolitsetakse tema vanglasisese nõustamise eest. Kuid see säte ei kohusta vanglat tagama igale kinnipeetavale sellist vanglasisest paigutust või sellist režiimi, mis järgiks iga kinnipeetava suitsetamisharjumust või mitte suitsetamist. Seega ei ole vanglal seadusest tulenevalt keeldu paigutada samasse kambrisse suitsetajaid ja 4 mittesuitsetajaid. Sagedaste ümberpaigutamise vajaduste tõttu tuleb vanglal esmalt arvestada seaduses sätestatud kohustuslikke eraldihoidmise printsiipe ning samasse kambrisse paigutatavate kinnipeetavate isikuomadustest tulenevat omavahelist sobivust. Seega kaebaja poolt vaidlustatud Tartu Vangla toimingud olid õiguspärased ning nendega ei rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Lisaks märgib kohus, et kaebajal puudub ka põhjendatud huvi vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks. Asjaolu, kas halduskohus tunnistab vangla toimingu õigusvastaseks või mitte, ei ole aluseks kellegi vastutusele võtmiseks, mida on kaebaja märkinud. Puuduvad ka igasugused tõendid selle kohta, et viie kuu jooksul periooditi 78 päeval (vangla vastuse järgi 32 päeval) suitsetajaga ühes kambris viibimine oleks kaebaja väärikust alandanud või tema tervist kahjustanud. Kaebajale võis olla ebameeldiv ja ebamugav viibida kambris olukorras kus teine isik suitsetab, kuid see ei tähenda, et sellega oleks vangla tema inimväärikust süüliselt alandanud. Kaebaja enda seletuse järgi on ta suitsetamist alustanud väga noorelt ning suitsetas kuni 01.06.2009.a. Seega võib võimaliku tervisekahjustuse põhjuseks olla ka varasem pikaajaline suitsetamine. Kuid kaebaja ei selgitanud ei kaebuses ega kohtuistungil, kas ja kuidas tema tervis kahjustunud on. Kaebaja on lähtunud ainult üldteada seisukohast, et suitsetamine on elule ohtlik ja tervist kahjustav ning et passiivne suitsetamine on veel ohtlikum. Et suitsetamine või suitsetajaga ühes kambris viibimine oleks kaebajale mingeid konkreetseid terviserikkeid põhjustanud, või võis põhjustada, esitatud ei ole. Kaebaja on esitanud Tartu Vanglale 11.05.2010 samadel alustel kahju hüvitamise taotluse, mille vangla on 20.07.2010 otsusega jätnud rahuldamata. Vangla otsust kaebaja vaidlustanud ei ole. Vangla 20.07.2010 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses on välja toodud, et meditsiiniosakonna andmetel oli kaebajal aasta tagasi rohkem kaebusi ning et viimase 3-4 kuu kaebusteks on põhiliselt traumad. Kopsuröntgen ühtegi patoloogiat näidanud ei ole. Kuna suitsetajatega ühes kambris viibimisega ei ole kaasnenud RVastS §-s 9 lg 1 mainitud tagajärgi, siis puuduvad ka alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Eda Muts kohtunik 5