TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-517 Otsuse kuupäev 25.01.2011 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi H L kaebus Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks lisapadja mitteandmise kohta. Kohtuistung 05.01.2011 Menetlusosalised Kaebaja H L Resolutsioon Tuvastada Viru Vangla tegevuse õigusvastasus kaebajale lisapadja mitteandmise kohta (11.09.2009 kuni 16.03.2010), kuna selle andmiseks oli meditsiiniline näidustus. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, so arvates 25.01.2011 Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED H L esitas 19.06.2009 taotluse Viru Vanglale lisapadja saamiseks. Meditsiiniosakond märkis 15.07.2009 taotlusele, et meditsiinilist näidustust suurema padja või lisapadja saamiseks ei ole. 14.09.2009 esitas H. L uue taotluse lisapadja saamiseks ning 30.09.2009 jäeti tema taotlus rahuldamata. 07.10.2009 esitas H. L veelkord taotluse lisapadja saamiseks ning 19.10.2009 jäeti kaebaja taotlus veelkord rahuldamata. 22.10.2009 esitas H. L vaide, milles vaidlustab vangla tegevusetust (lisapadja mitte andmine või padja ümbervahetamata jätmine). H. L esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevusetusele ning kohustamiseks anda lisapadi või vahetada olemasolev padi välja. 15.10.2010 kohtumäärusega võttis kohus H. L kaebuse menetlusse. Kaebaja leiab kaebuses, et Viru Vangla on temale lisapadja väljastamata jätmisega rikkunud vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSkE) § 9 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra p 5.
- Kaebaja leiab, et vangla ei ole talle väljastanud patja, vaid eseme, mis mõõtmetelt padjaks ei sobi, vangla on jätnud ta ilma arstiabist ning põhjustanud kannatusi ja ebameeldivusi. Kohtuistungil täpsustas H. L kaebuse nõuet ning märkis, et ta soovib vaid Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist, kuna talle ei antud lisapatja, kuid oli olemas arsti ettekirjutus 11.09.2009.a, 9 kuud hiljem anti talle padi. Põhjendatud huviks on kahju hüvitamise nõue. Kohustamisnõuet ta ei esita, kuna on vanglast 18 oktoober 2010 vabanenud H. L märkis ka, et seoses rangluu murruga kirjutaski arst talle 11.09.2009 lisapadja. Vastustaja Viru Vangla palub lähtuvalt HKMS § 26 lg 1 p 6 jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et 17.06.2009 arsti vastuvõtul viibides on kaebaja kurtnud, et padi on liiga õhuke ja tal on vaja suuremat patja. Kaebaja on väitnud, et õhukese padja pärast ta norskab ja ei puhka välja. Tervisekaardist nähtub, et 17.06.2009 ei peetud vajalikuks kaebajale lisapadja määramist. 28.07.2009 toimunud vastuvõtul on kaebaja taas kurtnud padja üle, ka 28.07.2009 ei ole peetud lisapatja vajalikuks. 13.08.2009 toimunud vastuvõtul on kaebaja lausa karjudes nõudnud lisapatja ning väitnud, et arst A. K on lubanud lisapadja, aga patja ei ole ta siiani saanud. 03.09.2009 vastuvõtul on kaebaja nõudnud A. K juurde saatmist ning temaga tegeleva arstiga ta suhelda ei soovi. 11.09.2009 on arst A. K tervisekaarti määranud otsusena lisapadja. Lisapatja kaebajale siiski ei väljastatud ning järgnevatel vastuvõttudel ei ole kaebaja kurtnud, et ta ei saa lisapadja puudumise tõttu magada või norskab. Kaebaja on peamiselt kurtnud valude üle mao piirakonnas ning kõrvetiste üle. 02.12.2009 on kaebaja kurtnud valu paremas õlaliigeses ning kaebajale on määratud ravi. 26.02.2010 on kirurg märkinud tervisekaarti, et kaebajal oli
- aastal rangluumurd, mis kasvas valesti kokku ja kaebaja vajab magamiseks lisapatja. Padi väljastati kaebajale 16.03.
- Järgnevatel vastuvõttudel on kaebaja jätkuvalt kurtnud kõrvetiste üle ning 05.06.2010 selgitanud, et parem õlg hakkab valutama ja väsib ära. Vangla möönab, et lisapadja puudumine võis kaebajale tekitada mõningaid ebamugavusi, kuid ebamugavusi ei saa veel pidada inimväärikuse alandamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja H. L on järjepidevalt väitnud, et ta viibib Viru Vanglas alates 02.06.2009 ning esitas juba 19.06.2009 vanglale taotluse lisapadja või paksema padja saamiseks ja taotlusele vastuse mittesaamisel pöördus vanglas arsti poole. Arst pidas kaebaja tervislikust seisundist tulenevalt lisapadja andmist vajalikuks ja tegi kaebaja meditsiinikaardile 11.09.2009 ka vastava märke. Olenemata sellest keelduti kaebajale lisapadja väljastamisest kuni 16.03.
- Tervisekaardi koopiast nähtub, et 11.09.2009 on arst A. K teinud H. L tervisekaardile märke (otsuse), et lisaks määratud ravimile vajab kinnipeetav ka lisapatja. Seda, et H. L vajab magamiseks lisapatja valesti kokku kasvanud rangluu tõttu, on 26.02.2010 kinnitanud ka kirurg V. M. Vaidlust ei ole selles, et 11.09.2009 on arst A. K teinud H. L tervisekaardile märkuse ja määranud otsusega kinnipeetavale lisapadja. H. L esitas kaebuse Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks, leides, et vangla on vaatamata arsti 11.09.2009 ettekirjutusele lisapadja andmata jätmisega rikkunud VangS § 41 lg 1, VSkE § 9 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra p 5.9 nõudeid, alandanud kaebaja inimväärikust, põhjustanud talle kannatusi ja ebameeldivusi ning kahjustanud tema tervist, sest tulenevalt vanast vigastusest oli kaebaja jaoks magamisasend väga tähtis. Kuna see oli madala padja tõttu vale, tekkisid kaebajal kaela-, õla-, pea- ja seljavalud ning unehäired, millede tõttu oli ta sunnitud korduvalt arsti poole pöörduma. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Tartu Halduskohus nõustub kaebajaga, et sellises olukorras, kus kaebaja on esitanud kaebuse Viru Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks tulenevalt sellest, et vaidlusaluste toimingutega on alandatud tema inimväärikust ja tekitatud kahju tervisele ning toimiku materjalidest nähtub, et Viru Vangla arst oli H. L tervisekaardile märkinud lisapadja vajaduse juba 11.09.2009, kuid lisapadi väljastati kaebajale alles
- a märtsis, rikuvad kaevatavad toimingud kaebaja subjektiivseid õigusi ja on õigusvastased. 2 Seetõttu on Viru Vangla tegevusetus H. L lisapadja mitteandmisel ja tema taotluste lahendamisel lisapadja saamiseks 30.09.2009 ja 19.10.2009 õigusvastane, kui vangla jättis kaebaja taotlused lisapadja saamiseks õigusvastaselt rahuldamata. Oluline on märkida, et Viru Vangla teatas nii kaebajale kui ka halduskohtule, et meditsiiniosakond ei ole andnud soovitust lisapadjale ( tl 13). Viru Vangla esitas nii kaebajale kui ka kohtule tegelikkusele mittevastavaid andmeid, mistõttu Tartu Halduskohus tagastaski 02.03.2010 määrusega H. L kaebuse HKMS § 11 lg 3’ p 5 alusel. Halduskohus tugines Viru Vangla 19.10.2009 kirjale, milles on väidetud, et Viru Vangla meditsiiniosakond ei ole andnud oma soovitust lisapadjale. Tartu Ringkonnakohus tühistas 08.09.2010 Tartu Halduskohtu 02.03.2010 määruse, kuna vastustaja poolt määruskaebuse vastusele lisatud tervisekaardi koopiast nähtub, et 11.09.2009 on arst A. K teinud H. L tervisekaardile märke (otsuse), et lisaks määratud ravimile vajab kinnipeetav ka lisapatja. Seda, et H. L vajab magamiseks lisapatja valesti kokku kasvanud rangluu tõttu, on 26.02.2010 kinnitanud ka kirurg V. M. Seega ei vastanud tegelikkusele halduskohtu poolt viidatud Viru Vangla väide, et Viru Vangla meditsiiniosakond ei ole 19.10.2009 seisuga andnud omapoolset soovitust kaebajale lisapadja väljastamiseks. H. L poolt halduskohtule esitatud kaebus ei ole selle sisust nähtuvalt esitatud üksnes tulenevalt huvist veenduda Viru Vangla vaidlusalaste toimingute õigusvastasuses. Kaebuses on ära toodud põhjendatud huvi (soov esitada kahjunõue) tuvastamiskaebuse esitamiseks. Riigikohtu halduskolleegium on oma 28.03.2006 lahendis nr 3-3-1-14-06 leidnud, et: "Kolleegium rõhutas oma
- märtsi
- a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-2-06, et inimväärikus on isiku kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest. Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta (EL põhiõiguste harta art 1, Euroopa Kohtu
- oktoobri
- a otsus kohtuasjas C-377/98: Madalmaad v. Euroopa Parlament ja nõukogu, EKL 2001, lk 7079). Õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sh kinnipeetavatele. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec
(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta toonitab preambulas, et vabaduskaotusliku karistuse kohaldamine ja kinnipeetavate kohtlemine eeldab julgeolekuabinõude ja distsipliiniga arvestamist, kuid samal ajal tuleb tagada vanglas tingimused, mis ei riiva inimväärikust. Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.1 kohaselt tuleb kinnipeetava majutamisel austada tema inimväärikust, tagada võimalikul määral tema privaatsus, tervishoiu ja hügieeninõuete järgmine, ventilatsioon, valgustus ja küte." Ka kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus on kohtupraktikas aktsepteeritud põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamisel. Haldusasjas nr 3-3-1-11-02 tehtud lahendi p-s 15 märkis Riigikohtu halduskolleegium, et: "Haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse läbivaatamisel tuleb küll kontrollida põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu, kuid selle küsimuse raames ei saa kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Seda saab kontrollida vaid kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel. Kolleegium leiab, et viidatud seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas. Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse esitamisel ei pidanud kaebaja asuma põhjendama kavandatavat kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu." Kirjeldatu alusel kuulub kaebus rahuldamisele ning Viru Vangla tegevus tuleb tunnistada õigusvastaseks kaebajale lisapadja mitteandmise kohta 11.09.2009 kuni 16.03.2010, kuna selle andmiseks oli meditsiiniline näidustus. Ülle Polluks /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik 3