← Eesti

3-06-308/85

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. august 2010, Tallinn Haldusasja number 3-06-308 Haldusasi S. R.i kaebus Kullamaa Vallavalitsuse
  2. jaanuari 2006 korralduse nr 6 ja
  3. märtsi 2006 korralduse nr 64 tühistamise nõuetes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
  4. juunil 2010 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: S. R. Esindajad: v.adv. Raini Nõu ja Tiiu Korpus Vastustaja: Kullamaa Vallavalitsus Esindaja: vallasekretär Kersti Lipu Kolmas isik: D. O. Esindaja: adv. Peep Rajavere RESOLUTSIOON
  5. Rahuldada S. R.i kaebus osaliselt.
  6. Tühistada Kullamaa Vallavalitsuse
  7. jaanuari 2006 korraldus nr 6 ning teha Kullamaa Vallavalitsusele ettekirjutus Pärna A-25 talu maade tagastamise taotluste uueks läbivaatamiseks mõistliku aja jooksul.
  8. Muus osas jätta S. R.i kaebus rahuldamata.
  9. Mõista Kullamaa Vallavalitsuselt S. R.i kasuks välja menetluskulu 27 000 (kakskümmend seitse tuhat) krooni.
  10. Mõista S. R.ilt D. O.e kasuks välja menetluskulu 3600 (kolm tuhat kuussada) krooni.
  11. Määrata advokaat Peep Rajavere poolt D. O.ele osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 12 900 (kaksteist tuhat üheksasada) krooni ning riigi õigusabi osutamise kulude suuruseks 787 (seitsesada kaheksakümmend seitse) krooni ja 20 senti.
  12. Saata otsuse elektrooniline ärakiri menetlusosaliste esindajatele. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID
  14. novembril 1934 omandasid E. A. (hiljem H.), H. A. (hiljem H.), H. A. (hiljem S.) ja S. A. (hiljem R.) võrdsetes ¼ suurustes mõttelistes osades maakoha Pärna A-25 koos seal asunud hoonetega.
  15. Haapsalu TSN TK
  16. detsembri 1970 otsusega nr 203 kinnitati endisel Pärna A-25 maal asuvad hooned H. S.u nimele. Nimetatud otsuse tunnistas Lääne Maakohus
  17. septembri 1995 otsusega (haldusasi nr 3-235/26) seadusevastaseks, mispeale Lääne maavanem tühistas selle oma
  18. augusti 1997 korraldusega nr
  20. Haapsalu rajooni Kullamaa küla RSN TK
  21. veebruari 1991 otsusega nr 2 registreeriti vaidlusaluste hoonete uueks omanikuks kolhoosiperes H. S.u surma tõttu tema abikaasa J. S..
  22. S. R. esitas
  23. aasta detsembris avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks, märkides avalduses varana Talumaad nim. „Pärna“ 22 ha ja ühistatud vara ning selle endise omanikuna enda ema E. H..
  24. juulil 1998 esitas S. R. Kullamaa Vallavalitsusele avalduse, milles palus alustada Pärna A-25 taluhoonete tagastamise menetlust.
  25. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Lääne maakonnakomisjoni
  26. mai 1995 otsusega, mida on korduvalt parandatud, loeti Pärna A-25 talu maa ja hooned omandireformi objektiks ning omandireformi õigustatud subjektideks tunnistati selle otsusega S. R. ½ maa osas ja ½ hoonete osas ning R. S. ½ maa osas.
  27. Kullamaa Vallavalitsuse
  28. jaanuari 2006 korraldusega nr 6 tagastati 10,1 ha endisest Pärna A-25 talumaast R. S.u pärijale D. O.ele. Korralduse kohaselt asuvad tagastatud maal ka D. O.ele kuuluvad hooned. Kullamaa Vallavalitsuse
  29. märtsi 2006 korraldusega nr 64 otsustati kompenseerida D. O.ele Pärna A-25 talumaast 0,935 ha suurune osa summas 3300 krooni. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  30. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusega taotleb S. R. Kullamaa Vallavalitsuse
  31. jaanuari 2006 korralduse nr 6 ning
  32. märtsi 2006 korralduse nr 64 tühistamist, olles seisukohal, et vallavalitsus on nimetatud korralduste andmisel ekslikult leidnud, et D. O.ele tagastatud maal asuvad ehitised (endised Pärna A-25 taluhooned, milleks on elamu+laut, ait ja saun) on D. O.e omandis. Kaebuse esitaja rõhutab, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
  33. mai 1995 otsusega on tema tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ½ eelviidatud hoonete osas ning see otsus on senini jõus. Kaebuse esitaja on seisukohal, et J. S. ei ole kunagi saanud vaidlusaluste ehitiste omanikuks, sest Haapsalu Rajooni Kullamaa küla RSN TK
  34. veebruari
  35. aasta otsus, millega registreeriti Pärna A-25 elamu tema nimele, oli õigusvastane, kuivõrd selle aluseks oli
  36. detsembri 1970 otsus, millega kinnitati elamu ja majandushooned H. S.u nimele, ent mis on Lääne Maakohtu otsusega seadusevastaseks tunnistatud. Kaebuse esitaja järeldab sellest, et J. S. ei saanud niisiis pärandada neid hooneid ka D. O.ele, kuivõrd ta ei olnud nende hoonete omanik. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et D. O. pidi J. S.u pärandi vastuvõtmisel olema teadlik sellest, et
  37. aasta otsus ehitiste H. S.u nimele kinnitamise kohta on õigusvastane ning seega oli D. O. pärandi vastuvõtmisel pahauskne. 2
  38. Kaebuse esitaja leiab, et isik võib pahauskne olla ka muudel juhtudel kui neil, mis on sätestatud ORAS § 12 lg 3 punktis 3 ning omandamise pahausksus omandireformi kontekstis ei ole kitsam kui muidu. Kaebuse esitaja leiab, et kolmanda isiku käsitlus heausksusest tooks kaasa olukorra, kus isik oleks reaalajas omandajana heauskne, sõltumata enda käitumise tegelikust sisust võrdluses reaalajas kehtiva õigusliku regulatsiooniga, kui selline käitumisakt ei ole käsitatav kohtuvälise represseerimisena või teise isiku vara õigusvastase võõrandamisena ajaloo valguses. Samuti märgib kaebuse esitaja, et heausksuse puhul on oluline, kas isik oli heauskne vara omandamise ajal. Kaebuse esitaja leiab, et omandamise heausksus sõltub sellest, millal kolmas isik pärandi vastu võttis ning kaebuse esitaja hinnangul on tõenäoline, et kolmas isik tegi seda pärast seda, kui sai teada haldusasjas 3-235/26 toimunud kohtumenetluse lõppemist või selle ajal. Ka märgib kaebuse esitaja, et pärandi avanemise ajal ei saanud Pärna talu hooned olla kolmanda isiku suvekoduks, kuna pärand avanes talvel. Samuti märgib kaebuse esitaja, et kolmanda isiku väited suvekodu, vaba aja veetmise, pärandi faktilise vastuvõtmise jne kohta on tõendamata. Kaebuse esitaja märgib samuti, et J. S. andis vaidlusaluste ehitiste majaraamatu peale H. S.u surma kohe ja ehitiste võtmed veidi hiljem üle kaebajale, kuna J.S. elas ise alaliselt teises külas oma õe juures ning siis asus kaebuse esitaja kõnesolevat vara ka valdama. Samuti ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et J.S. omandas õiguspäraselt vaidlusalused ehitised viimase kolhoosipere liikmena, kuna ei ole jälgitav, et ½ vaidlusalustest hoonetest oleks läinud õiguspäraselt H. S.u, seejärel J.S.u ja lõpuks D. O.e omandisse. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  39. Kullamaa Vallavalitsus vaidleb S. R.i kaebusele vastu, olles seisukohal, et vaidlustatud haldusaktd maa tagastamise ja kompenseerimise kohta D. O.ele on õiguspärased, arvestades, et D. O. on vaidlusalused ehitised omandanud pärimise teel ning vaidlustatud otsuse tegemisel lähtuti notari poolt välja antud pärimisõiguse tunnistusest. Vastustaja toob ka välja, et kuigi Haapsalu TSN TK
  40. aasta otsus ehitiste kinnitamise kohta H. S.u nimele, on tühistatud, on endiselt kehtiv Kullamaa küla RSN TK
  41. veebruari 1991 otsus, millega kinnitati elamu J. S.u nimele, kusjuures viimatinimetatud otsuse vastuvõtmise ajal kehtis ka eelviidatud
  42. aasta otsus. Vastustaja leiab, et S. R.ilt ei ole vaidlusaluseid hooneid kunagi võõrandatud. Samuti leiab vastustaja, et korraldus nr 64 ei riku S. R.i subjektiivseid õigusi. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
  43. Kolmas isik D. O. vaidleb S. R.i kaebusele vastu ning palub see rahuldamata jätta. Kolmas isik on seisukohal, et on vaidlusaluste hoonete omanik, olles need pärinud oma vanaisalt J. S.ult testamendiga ega nõustu kaebuse esitaja väitega, nagu olnuks kolmas isik hooneid omandades pahauskne. Esmalt leiab kolmas isik, et omandireformi kontekstis ei ole asjaõigusseaduse (AÕS) heauskset omandamist puudutavad sätted kohaldatavad, kuna vastav küsimus on erinormina reguleeritud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg 3 punktis 3 ning õigusvastaselt võõrandatud vara saab õigustatud subjektile tagastamiseks selle omanikult ära võtta üksnes siis, kui omanik on pahauskne ORAS § 12 lõike 3 punkti 3 kohaselt, mis tähendab, et pahausksust tingiv asjaolu peab olema oma räiguselt võrreldav õigusnormis toodud näidetega: tegu peab olema omanikupoolse, demokraatlike õiguspõhimõtete kohaselt õigusvastase tahtliku teoga vara omaniku suhtes, mis soodustab otseselt või kaudselt endise omaniku omandi kaotust ehk õigusvastast võõrandamist. Viimase väite toetuseks viitab kaebuse esitaja Riigikohtu lahenditeke haldusasjades nr 3-3-1-29-02, 3-3-1-31-02 ja 3-3-1-33-
  44. Ka rõhutab kolmas isik, et ORAS § 2 lg 2 kohaselt ei tohi omandireform tekitada uut ülekohut, mida aga seniselt omanikult vara äravõtmine tekitaks ning samuti tuleb silmas pidada, et õigusvastaselt võõrandatud hooned on sageli säilinud vaid uue omaniku jõupingutuste tulemusel. Kolmas isik rõhutab, et tema ei ole 3 osa võtnud S. R.i kohtuvälisest represseerimisest ega pannud toime seaduses süümevande andmise korra kohta § 1 lõikes 5 sätestatud tegusid, ka ei ole ta osa võtnud vara õigusvastasest võõrandamisest ega ole ei S. R.i ega A. H. suhtes toime pannud tahtlikku õigusvastast vara õigusvastast võõrandamist soodustavat tegu, mis oleks oma räiguselt võrreldav endise omaniku kohtuvälise represseerimise või tema vara õigusvastase võõrandamisega.
  45. Kolmas isik selgitab, et J. S. pärandas talle ENSV Tsiviilkoodeksi (TSK) § 545 nõuetele vastava testamendiga kogu oma vara, sealhulgas talle isikliku omandiõiguse alusel kuuluva majavalduse Läänemaal, Kullamaa vallas, Koluvere külas Pärna A-
  46. Kolmas isik märgib, et kaebuse esitajal oli võimalus pärimine vaidlustada, ent vastav hagi jäeti Tallinna Linnakohtus läbi vaatamata. Kolmas isik leiab samas, viidates Riigikohtu lahendile haldusasjas 3-3-1-29-02, et isegi kui isegi kui testamendiga oleks testeeritud vara, mis ei kuulunud pärandajale, ei muuda see automaatselt ja iseenesest pärija omandit pahauskseks.
  47. Kolmas isik leiab, et J. S. omandas Pärna talu hooned viimase kolhoosipere liikmena vastavalt Kullamaa küla RSN TK 15.02.1991 otsusele nr 2 ja TsK § 564 lõikele
  48. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et eelviidatud Kullamaa küla RSN TK otsuses oli nimetatud vaid elamu, mitte aga muid hooneid, leiab kolmas isik, et see oli tingitud TsK § 109 ja 110 sätetest, mille kohaselt võis isiklikus omandis olla vaid elamu ja samal maaüksusel asuvad kõrvalhooned käisid tsiviilkäibes elamuga kaasas. Samas selgitab kolmas isik, et Haapsalu rajooni TSN TK 24.12.1970 otsuse nr 203 kohaselt läksid H. S.u kolhoosipere omandisse ka kõik majandus- ehk kõrvalhooned ning seega läks ka J. S.ule kui kolhoosipere viimasele liikmele üle kogu kolhoosipere vara, sealhulgas ka kõrvalhooned. Kolmas isik leiab, et isegi kui lugeda, et omand majandushoonetele ei läinud J. S.ule üle kui kolhoosipere viimasele liikmele, siis omandas J. S. need hooned TsK § 551 lg 2 sätetel pärandina vara valdama ja kasutama hakkamisega, kuna ta oli H. S.u abikaasa - pärandajaga koos elav esimese ringi pärija (TsK § 536 lg 1 p 1) sätetel.
  49. Kolmas isik leiab, et isegi kui eeldada, et 24.12.1970 otsusega nr 203 toimus Pärna A-25 talu hoonete õigusvastane võõrandamine, siis sai see toimuda vaid poole vara suhtes, kuna ülejäänud ½ mõttelist osa omandist tulnuks algul H. S.u, peale tema surma J. S.u ja hiljem D. O.e omandisse ka ilma RSN TK 24.12.1970 otsuseta nr
  50. Nimelt leiab kolmas isik, et sellisel juhul pidi kõigi kaasomanike omand hoonetele olema säilinud kuni 24.12.1970 ning sel juhul tuleks lugeda, et E. H. moodustas
  51. aastal üksinda kolhoosipere, astudes sinna oma 1/4 omandiosaga hoonetest ning siis kui E. H. võttis H. S.u, J. S.u ja R. S.u oma kolhoosiperre (07.septembri 1965) laienes kolhoospere vara sellega poolele mõttelisele osale hoonetest.
  52. Kolmas isik märgib samuti, et omandireformi objektiks ei saa olla ehitis, mis on püstitatud peale väidetavat õigusvastast võõrandamist. Siinkohal viitab kolmas isik, et vaidlusalune saun on ehitisregistri andmetel püstitatud
  53. aastal.
  54. Mis puutub Kullamaa Vallavalitsuse korraldusse nr 64, siis leiab kolmas isik, et see ei saa kuidagi rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega saa rikkuda ka kaebuse esitaja hüpoteetilisi, tulevikus tekkida võivaid õigusi. Kolmas isik toob välja, et kaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta, e D. O. on oma isa R. S.u järgi pärinud Pärna A-25 talu maade ½ osas tagastamise nõudeõiguse, mis tähendab, et sõltumata sellest, milline hinnang anda kolmanda isiku heausksusele hoonete omandamisel, ei saaks S. R. kogu maa omanikuks KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  55. Kohus leiab, et S. R.i kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kullamaa Vallavalitsuse
  56. jaanuari 2006 korraldus nr 6, millega otsustati õigusvastaselt võõrandatud 4 maa tagastamine D. O.ele, on õigusvastane ja tuleb tühistada, kuivõrd vallavalitsus on vääralt leidnud, et tagastatud maal asuvad ehitised on D. O.e ainuomandis. Samas leiab kohus, et Pärna A-25 talu hooneid ei saa käsitada üldse omandireformi objektina, kuna neid ei ole kunagi õigusvastaselt võõrandatud ning tõendamist ei ole leidnud, et S. R. oleks pidanud enda omandi maha jätma reaalse repressiooniohu tõttu. Kaebus tuleb rahuldamata jätta Kullamaa Vallavalitsuse
  57. märtsi 2006 korralduse nr 64 tühistamise nõude osas, kuna see korraldus ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
  58. Käesolevas asjas taandub vaidlus eelkõige küsimusele, kelle omandis on Kullamaa vallas Koluveres endise talukoha Pärna A-25 taluhooned, milleks on elamu+laut, saun ja ait. Seejuures ei ole vaidlust selles, et enne nõukogude okupatsiooni olid Pärna A-25 taluhooned (elamu, laut ja ait) maa oluliste osadena E. H., H. H., H. S.u ja S. R.i kaasomandis, vaidlus on menetlusosaliste vahel üksnes saunahoone üle, mis on püstitatud hiljem. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et tema oleks kunagi olnud Pärna A-25 taluhoonete ainuomanik.
  59. Vastus küsimusele, kelle omandis vaidlusalused ehitised on, ripub suuresti ära sellest, kas S. R.ile kuulunud kaasomandiosa on üldse kunagi temalt õigusvastaselt võõrandatud ning kas hooned seeläbi üldse saavad olla omandireformi objektiks. Kohus leiab, et vaidlusaluseid hooneid ei saa käsitada omandireformi objektina. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 3 lg 1 p 3 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi käigus muuhulgas õigusvastaste repressioonidega või muul omaniku õigusi rikkuval viisil võõrandatud vara. Vara õigusvastase võõrandamise mõiste on sätestatud ORAS §-s 6, mille
  60. lõike kohaselt on vara õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikeks või kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu. Viidatud paragrahvi
  61. lõike kohaselt käsitatakse vara õigusvastase võõrandamisena natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide, sealhulgas massirepressioonide käigus ning muul käesoleva sama
  62. lõikes toodud tunnustele vastaval viisil toime pandud vara võõrandamist ajavahemikus
  63. juunist 1940 kuni
  64. juunini
  65. Kaebuse esitaja ja vastustaja on leidnud, et vaidlusalused hooned võõrandati Haapsalu Rajooni TSN Täitevkomitee
  66. detsembri 1970 otsusega nr
  67. Nimetatud otsusega kinnitas täitevkomitee Koluvere külas asuvad kodanike isiklikus kasutuses oleva elamu ja majandushooned H. S.u nimele. Vaidlust ei ole siinkohal selles, et silmas peeti endise Pärna A-25 talu hooneid. Kohus leiab, et kõnealust otsust ei saa käsitada vara õigusvastase võõrandamisena S. R.ilt. Nimetatud otsuse aluseks oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  68. detsembri 1967 määrus nr 514 ja selle rakendusaktid, mis reguleerisid maal asuvate elamute ja hoonete registreerimist. Seejuures tuli registreerimisel kindlaks teha hoonete omanikud, ent hoonete registreerimine teatud isiku nimele ei muutnud iseenesest hoonete omandiõigust. Asjaolu, et H. S. registreeriti Pärna A-25 taluhoonete ainuomanikuna, ei lõpetanud S. R.i ega teiste hoonete kaasomanike omandiõigust. Eelviidatud Haapsalu rajooni TSN Täitevkomitee
  69. detsembri 1970 otsuse näol ei ole tegemist õigustloova registrikandega mis sarnaneks näiteks tänapäevasele kinnistusraamatu kandele. Nõukogude okupatsioonivõim ei ole S. R.ilt Pärna A-25 taluhooneid tema tahte vastaselt ära võtnud (ORAS § 6 lg 1), samuti ei ole kaebuse esitaja väitnud ega tõendanud, et ta oleks pandud olukorda, kus ta oli sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu oma vara maha jätma. Siinkohal tuleb märkida, et omandireformi eesmärk ei ole lahendada vara endiste kaasomanike vahelisi erimeelsusi või perekonnasiseseid tülisid. ORAS § 6 lõikest 1 tuleneb üheselt, et vara õigusvastase võõrandamisena käsitatakse kas ebaseaduslikeks tunnistatud normatiivaktide (see tähendab üldkohustuslikke õigusnorme sisaldavate aktide ehk õiguse üldaktide) alusel või ametnike 5 omavoli tõttu isikutelt vara äravõtmist või nende panemist olukorda, kus nad reaalse repressiooniohu tõttu pidid oma vara maha jätma. Käesolevas asjas ei ole pooled viidanud ühelegi normatiivaktile, mille alusel oleks S. R.ilt ära võetud ¼ kaasomandiosast Pärna A-25 taluhoonetele. Täitevkomitee otsus hoonete registreerimise kohta kellegi nimele ei ole olemuselt normatiivakt, vaid halduse üksikakt. Vara äravõtmine saab kohtu hinnangul tähendada ennekõike seda, et vara omanikul tehakse võimatuks vara valdamine, kasutamine ja käsutamine. Käesoleval juhul ei saa väita, et Haapsalu rajooni TSN Täitevkomitee
  70. detsembri 1970 otsusega oleks vara S. R.ilt ära võetud. Enda omandiõigust oleks S. R. saanud kaitsta tsiviilõiguslike kaitsevahenditega ka nõukogude okupatsiooniperioodil, ent seda ei ole ta arusaadavalt teinud. Siinkohal on usutav, et hoonete registreerimisest H. S.u nimele ei olnud kaebuse esitaja enne 1990-ndaid aastaid üldse teadlik. Mis puutub sellesse, et Lääne Maakohtu
  71. septembri 1995 aasta otsuse (haldusasi 3-235/26) põhjendavas osas on kohus võtnud seisukoha, et on toimunud S. R.i omandi ebaseaduslik võõrandamine, siis ei saa selle kohtuotsuse põhjendavas osas võetud seisukoht olla siduv ei õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kindlaksmääramisel, vara tagastamise otsustamisel ega käesoleva vaidluse lahendamisel. Liiatigi ei ole maakohus eelviidatud lahendis tuvastanud, et tegemist oleks olnud vara õigusvastase võõrandamisega ORAS tähenduses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ka pärast
  72. detsembrit 1970 jäi Pärna talu hoonete omandiõiguslik staatus samasuguseks nagu see oli enne nimetatud kuupäeva.
  73. Kaebuse esitaja on rõhutanud, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
  74. mai 1995 otsusega on ta hoonete osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud ning kõnealust otsust ei ole tühistatud. Iseenesest on kaebuse esitaja väide õige. Kuigi OVVTK maakonnakomisjoni eelviidatud otsust on mitmel korral muudetud, kusjuures otsustest pole tegelikult jälgitav, kas ja kes on igal korral selle muutmise (uue redaktsiooni kehtestamise) otsustanud, ei ole seda otsust tühistatud osas, millega tunnistati hooned omandireformi objektiks, märkega nende võõrandamise kohta ning ½ hoonete osas tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks S. R.. ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus on sisuliselt eelhaldusakt, millega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Samas ei anna kohaliku komisjoni otsus õigustatud subjektiks tunnistatud isikule subjektiivset õigust otsuses nimetatud vara omandireformi käigus tagasi saada ning teisalt ei riku selline otsus iseseisvalt enamasti ka teiste isikute (näiteks antud asjas kolmanda isiku) subjektiivseid õigusi, mis tingiks vajaduse seda vaidlustada. Seetõttu leiab kohus, et ka juhul kui kohaliku komisjoni poolt tehtud subjektiotsust ei ole kohtumenetluses vaidlustatud, on kohtumenetluses, mille esemeks on vaidlus vara tagastamise korralduse üle, menetlusosalistel õigus oma väidetes tugineda ka kohaliku komisjoni otsuse õigusvastasusele ning juhul kui leiab tuvastamist, et kohalik komisjon on tagastamise aluseks olevad asjaolud valesti tuvastanud, tuleb vara tagastamise korraldus tühistada sõltumata sellest, kas kohaliku komisjoni subjektiotsus on eraldi vaidlustatud või mitte. Eeltoodud põhjustel leia kohus, et ÕÕVTK Lääne maakonnakomisjoni otsus tunnistada Pärna A-25 talu hooned omandireformi objektiks ja S. R. nende (1/2 osas) õigustatud subjektiks, on ilmselgelt õigusvastane ega saa olla vara tagastamise aluseks S. R.ile.
  75. Kohus ei nõustu ka kolmanda isiku seisukohaga, et vaidlusalused hooned muutusid tervikuna H. S.u kolhoosipere varaks. H. S. oli alates Pärna A-25 talu omandamisest
  76. aastal selle kaasomanik ¼ mõttelise osa ulatuses. Asjaolu, et ta
  77. aasta otsusega registreeriti hoonete omanikuna, nende hoonete omandiõiguslikku staatust iseenesest ei muutnud ning H. S.u kaasomandiosa sellest ei suurenenud ning kindlasti ei muutunud H. S. sellest hoonete ainuomanikuks.
  78. aastal kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi
  79. peatükis 6 sätestati erinevad omandi tekke viisid, ent ühelgi seal nimetatud viisil ei ole H. S.ule üle antud teiste kaasomanike kaasomandiosasid. Tõsi, H. S. võis pärida kaasomandiosad pärast oma ema E. H. ja venna H. H. surma nende järelt, ent puuduvad tõendid, et ta oleks vaidlusaluste hoonete ainuomanikuks saanud mingil muul moel. Kolmanda isiku väide, et ENSV TsK § 129 lg 2 kohaselt võis elamu olla vaid kolhoosipere omanduses, on iseenesest küll õige, ent seadusest ei tulenenud, et kolhoosipere, mis oli õiguslikus mõttes analoogne tänapäeva seltsinguga, moodustumisel muutuks elamu, mida kolhoosipere kasutab, kolhoosipere omandiks sõltumata sellest, milline omandiõiguslik staatus oli sellel enne kolhoosipere moodustumist. Menetlusosalised ei ole viidanud ühelegi õigusaktile, millest tuleneks, et H. S.u (või ja E. H.) kolhoosi liikmeks astumisega lõppes S. R.i kaasomandiõigus vaidlusalustele hoonetele ning et need muutusid vastavalt moodustunud kolhoosipere omandiks. Siinkohal pole poolte vahel arusaadavalt enam vaidlust selles, et S. R. ei ole kunagi olnud ei E. H. ega H. S.u kolhoosipere liige, mistõttu ei saanud tema kaasomandiosa kuidagi muutuda kolhoosipere varaks, millele oleks S. R. võinud õiguse kaotada näiteks kolhoosiperest lahkumisega. Ka Kullamaa küla RSN Täitevkomitee
  80. veebruari 1991 otsus, millega otsustati H. S.u surma tõttu registreerida elamu uueks omanikuks kolhoosiperes J. S., ei lõpetanud S. R.i kaasomandiõigust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et S. R.ilt ei ole Pärna A-25 talu hoonete kaasomandiosa õigusvastaselt võõrandatud ning see ei saa seetõttu olla ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise objektiks.
  81. Eeltoodu tõttu ei saa nõustuda ka Kullamaa Vallavalitsuse
  82. jaanuari 2006 otsuse nr 6 tegemisel aluseks võetud asjaoluga, et vaidlusalused hooned on D. S.u omandis. Siinkohal on kaebuse esitaja ja kolmas isik põhjalikult arutlenud selle üle, kas D. S. oli hoonete omandamisel heauskne või mitte. Kohtu hinnangul on selline vaidlus aga sootuks ainetu. Väidetavalt on D. S. hooned omandanud oma vanaisalt testamendijärgse pärimise teel. Pärimise kui üldõigusjärgluse korral lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused ehk teisisõnu asub pärija pärandaja asemele, mis omakorda tähendab seda, et pärija ei saa pärimise teel omandada asju, mis ei ole pärandaja omandis, sõltumata sellest, et pärandaja võib selliseid asju oma testamendis nimetada ning samuti sõltumata sellest, kas pärija teab või ei tea, et need asjad ei olnud pärandaja omandis. Teisisõnu leiab kohus, et heauskne omandamine pärimise teel on õiguslikult võimatu. J. S. suri ja tema pärand avanes
  83. detsembril 1994, seega pärast asjaõigusseaduse (AÕS) jõustumist. Heauskset omandaist reguleerib AÕS § 95, mis paikneb jaotises, mis reguleerib vallasomandi tekkimist üleandmisega. Ka AÕS § 95 lõikest 1 tuleneb, et heauskse omandamise kontseptsioon kohaldub juhul kui omandamine on toimunud üleandmisega. Üleandmise sisuks AÕS § 92 lg 1 kohaselt on aga see, et võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajal. Testamendiga oma vara pärija määramine (pärandamine) ei ole üleandmine AÕS mõistes kuna ei toimu ei valduse üleandmist ning puudub ka kokkulepe varasema omaniku ja uue omaniku vahel. Samasugune heauskse omandamise kontseptsioon sisaldus ka ENSV TsK §-s
  84. Seega olukorras, kus isik on väidetavalt omandanud vallasasja pärimise teel, ei ole mistahes tähtsust sellel, kas see isik teadis või pidi teadma, et pärandaja ei ole asja omanik. Testamendi sisuks on pärandaja vara pärandamine pärijale ning juhul kui testamendis on selle vara hulgas nimetatud konkreetseid asju, mis pärandajale ei kuulu, ei saa pärija neid pärimise teel enda omandisse ka juhul kui ta põhjendatult uskus, et tegemist on pärandaja omandis oleva asjaga. Vastasel korral tekiks absurdne olukord, kus sisuliselt oleks isikul võimalik testamendis nimetada mistahes vallasasju ning pärija saakski nende omanikuks, kui ta ei olnud ega pidanudki olema teadlik, et need ei olnud pärandaja omandis. Sellest tekkivat õigusselgusetust ja segadust ei saaks lubada. 7
  85. Eeltoodust tuleneb, et Pärna A-25 talu elumaja, laut ja ait ei ole D. S.u ainuomandis ning Kullamaa Vallavalitsus on D. S.ule maa tagastamisel ekslikult kohaldanud maareformi seaduse (MRS) § 12 lõiget 12, kuna antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus tagastataval maal asuv ehitis on ühe õigustatud subjekti omandis ja maa tagastamise õigustatud subjekte on mitu.
  86. Eraldi vaidlevad menetlusosalised selle üle, kelle omandis on Pärna A-25 talukompleksis olev saun. Kui elumaja, lauda ja aida puhul ei ole vaidlust, et need hooned on püstitatud enne nõukogude okupatsiooni ning need kuulusid maa oluliste osadena E. H., H. H., S. R.i ja H. S.u kaasomandisse, siis sauna osas on ehitisregistrisse kantud ekspluatatsiooni võtmise ajana aasta
  87. Kaebuse esitaja väitel ehitati sauna 1960-ndatel aastatel. Kuivõrd kohus leidis eespool, et Haapsalu rajooni TSN Täitevkomitee
  88. aasta otsusega ei ole S. R.i omandit võõrandatud, siis pole iseenesest ka tähtsust sellel, kas saun ehitati enne
  89. aastat või pärast seda, kuna vaidlust ei näi ühelgi juhul olevat selles, et saun on ehitatud pärast seda kui S. R. lahkus Pärna talust elamast (kaotamata siiski kaasomandiõigust olemasolevatele ehitistele). Siinkohal taandub vaidlus küsimusele, kas S. R.i kaasomand laienes ka saunale või mitte. Kohus leiab, et nõukogude asjaõiguse üldise loogika kohaselt moodustasid väljaspool tiheasustusega alasid paiknev elamu koos selle juures asuvate ja elamu funktsioone teenindavate funktsioonidega majandus- ja abihooned ühtse terviku ning abi- ja majandushooned liikusid tsiviilkäibes koos elamuga ning jagasid elamu omandiõiguslikku saatust, sõltumata nende püstitamise ajast ning elamu kaasomanike panusest abi- või majandushoone püstitamisel. Sellest tulenevalt leiab kohus, et sõltumata sauna püstitamise täpsest ajast, tuleb sauna omandiõiguse kindlakstegemisel juhinduda elamu omandiõigusest. Samamoodi nagu ei oleks elamu omandiõiguslikku staatust või kaasomandiosade jaotust muutnud näiteks see kui üks kaasomanik oleks elamule teinud juurdeehituse või muid parendusi, ei muuda seda ka sauna kui elamuga terviklikku hoonetekompleksi kuuluva abihoone püstitamine.
  90. Eeltoodu tõttu tuleb Kullamaa Vallavalitsuse
  91. jaanuari 2006 korraldus nr 6 tühistada ning teha vallavalitsusele ettekirjutus Pärna A-25 talumaa tagastamise küsimuse uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vallavalitsusel tuvastada tagastamisele kuuluval maal asuvate hoonete omandiõigus, selgitades konkreetselt välja, kellele ja kuidas on üle läinud iga konkreetse mõttelise osa (E. H., H. H., H. S. ja S. R.) kaasomandiõigus. Juhul kui ilmneb, et maa tagastamise ajaks on S. R.i ja D. O.e kaasomandiosad hoonetes võrdsed, tuleb maa tagastada kaasomandisse, kui nad ei lepi kokku selle jagamises ning juhul kui hoonete kaasomandiosad ei ole võrdsed, tuleb maa tagastamisel juhinduda MRS § 12 lõikest
  93. Kaebuse esitaja on taotlenud ka Kullamaa Vallavalitsuse
  94. märtsi 2006 korralduse nr 64 tühistamist. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et nimetatud haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ning seetõttu puudub S. R.il halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt kaebeõigus. Kaebeõiguse puudumine on kaebuses esitatud taotluse rahuldamata jätmise iseseisev alus. Korraldusega nr 64 otsustas Kullamaa Vallavalitsus määrata D. O.ele õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni 3300 krooni. Selle korraldusega ei otsustatud mistahes moel seda, kas või kui suures ulatuses tuleks õigusvastaselt võõrandatud maa tagastada või kompenseerida S. R.ile. Ainuüksi asjaolu, et ÕVVTK maakonnakomisjoni otsusega on D. O. ja S. R. tunnistatud Pärna A-25 maa osas õigustatud subjektidest võrdsetes osades, ei tähenda seda, et juhul kui korraldus, millega D. O.ele määratakse teatud maa eest kompensatsioon, jääb jõusse, tuleks samasugune kompensatsioon määrata ka kaebuse esitajale. Kaebuse esitajale maa tagastamise või kompenseerimise küsimust ei ole senini lahendatud, ent vastava küsimuse lahendamisel ei ole mingisugust tähtsust see, kas või millises ulatuses on teisele õigustatud subjektile maad kompenseeritud. Kaebuse esitaja on viidanud muuhulgas sellele, et on vaidlustanud Kullamaa 8 Vallavalitsuse
  95. veebruari 2006 korralduse nr 42, millega otsustati osa Pärna A-25 maast erastada ostueesõigusega L. K.le. Praeguseks on nimetatud vaidlus lõppenud, haldusasjas 306-791 on nii haldus- kui ringkonnakohus jätnud S. R.i kaebuse rahuldamata. Kuna Kullamaa Vallavalitsuse korraldus nr 64 kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda ei saa, tuleb selles osas kaebus rahuldamata jätta. MENETLUSKULUD HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi
  96. lõikes sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HkMS § 92 lõikes 7 sätestatakse aga, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kaebuse osalise rahuldamisega on kohtuotsus tehtud kaebuse esitaja kasuks. Kuigi vaidlustatud kahest haldusaktist ühe osas jättis kohus kaebuse rahuldamata, tuleb, arvestades seda, et tegelik vaidlus keskendus siiski korralduse nr 6 tühistamise nõudele, lugeda, et kaebus on rahuldatud vähemalt ¾ ulatuses. Kaebuse esitaja on taotlenud vastaspoolelt kokku 75 050 krooni suuruse menetluskulude väljamõistmist, sealhulgas riigilõiv 20 krooni, dokumentaalsete tõendite saamise kulud 180 krooni ja õigusabikulu 74 850 krooni. Koos menetluskulude nimekirjaga on kaebuse esitaja esitanud menetluskulude kandmise tõendamiseks arved ja nende tasumist kinnitavad tõendid pangaülekannete kohta. Kohus leiab, et arvestades vaidluse keerukust, ent samas asjaolu, et menetlusosaliste välja töötatud positsioonid keskendusid vaidlusele kolmanda isiku hea- või pahausksuse üle, mis lahendi seisukohast märkimisväärset tähtsust ei oma, samuti pidades silmas asjassepuutuvate tõendite kogumiseks vajalikke pingutusi ja ajakulu, leiab kohus, et põhjendaud õigusabikuluks tuleb lugeda umbes 40 000 krooni. Eelpool asus kohus seisukohale, et kaebus on rahuldatud vähemalt 2/3 osas, mistõttu tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista menetluskulu kokku 27 000 krooni. Kuigi halduskohtumenetluses ei kaasata kolmandat isikut kindlal poolel, tuleb menetluskulude väljamõistmise kontekstis kolmandat isikut lugeda osalenuks poolel, mille positsiooni kolmas isik toetas. Käesoleval juhul osales kolmas isik vastustaja poolel. Kolmas isik on esitanud taotluse mõista tema kasuks välja õigusabikulu 10746 krooni (aja eest, mil kolmandal isikul oli lepinguline esindaja ja talle ei olnud määratud riigi õigusabi). Kohus leiab, et selline õigusabikulu maht on põhjendatud, arvestades, et kohus pidas kaebuse esitaja põhjendatud õigusabikulu mahuks kokku 40 000 krooni. Juhul kui kolmas isik oleks kasutanud lepingulist õigusabi kogu menetluse kestel (sh. toimingutes, mille tegemiseks oli talle määratud riigi õigusabi), oleks tema menetluskulu suuruseks olnud umbes 35 000 krooni. Kuna kaebus jäeti umbes 1/3 ulatuses rahuldamata, tuleb kaebuse esitajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista õigusabikulu 3600 krooni (10746/3). Halduskohtu
  97. veebruari 2010 määrusega on määratud kolmandale isikule D. O.ele riigi õigusabi, riigi õigusabi osutajaks oli advokaat Peep Rajavere, kes on esitanud kohtule taotluse riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on riigi õigusabi tasu suuruseks kokku 12900 krooni ning riigi õigusabi kandmisega seotud kulud on kokku 787,20 krooni. Kohus, hinnanud taotluses esitatud andmeid, leiab, et riigi õigusabi osutamisega seotud ajakulu ning muud kulud on kajastatud õigesti ja usutavalt ning seetõttu tuleb riigi õigusabi tasu ning riigi õigusabi kulude suurus kindlaks määrata taotletud ulatuses. Kristjan Siigur Kohtunik 9 TALLINNA RINGKONNAKOHTU RESOLUTSIOON Jätta D. O.e apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Halduskohtu 31.08.2010 otsuse nr 3-06-308 põhjendusi Kullamaa Vallavalitsuse 11.01.2006 korralduse nr 6 tühistamist käsitlevas osas ning asendada halduskohtu põhjendused käesolevas otsuses toodud põhjendustega. Mõista Kullamaa Vallavalitsuselt S. R.i kasuks välja menetluskulu 506,20 eurot. Määrata advokaat Peep Rajavere poolt D. O.ele osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 452,54 eurot ning riigi õigusabi osutamise kulude suuruseks 30,89 eurot. 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.