s nõutud viisil, sest vastustaja ei ole väljastanud kasutusluba ega keeldunud kasutusloa väljastamises. Seega on tegemist kaebusega vastustaja viivitusele kasutusloa väljastamisel ning seetõttu on kaebus esitatud tähtaegselt. Järelikult on kaebaja ekslikult esitanud kaebuses tähtaja ennistamise taotluse. Taotluse esitamine ei muuda eelpool tuvastatud asjaolusid ega kohtu seisukohta kaebuse esitamise tähtaegsuse osas. Kaebus haldusasjas nr 3-09-1563 on esitatud 17.07.2009 vastustaja 18.06.2009 haldusaktile. Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Kaebaja poolt esitatud Eesti Arhitektide Liidu, H OÜ ja OÜ P koostatud eksperthinnangutes/arvamustes tuginevad arvamuse andjad eeldusele, et Kuninga tn 30 A asuv hoone on ehitatud ehitusloa kehtivuse ajal ehitusprojekti kohaselt. Kaebaja kinnitusel toimusid ehitise renoveerimistööd ajavahemikus 01.11.2000 kuni 18.05.2003. Haldusasjas nr 2-3/209/04 tuvastatud asjaolude kohaselt peatas Pärnu Linnavalitsus 04.03.2002 ehitusloa nr 115 kuni ehitamise aluseks oleva detailplaneeringu kehtestamiseni. Nimetatud kohtuotsusega tühistati Pärnu Linnavalitsuse 20.01.2003 otsus ehitusloa nr 115 peatamise tühistamise kohta. Seega alates 04.03.2002 toimus Kuninga tn 30 A hoone ehitamine ajal, kui oli peatatud ehitusloa nr 115 kehtivus. 5 3-08-1855 Kuna eksperthinnangud on koostatud ebaõigetel eeldustel, ei saa kaebaja tugineda käsitletud eksperthinnangutele. Kaebaja esitas 19.02.2008 taotluse kasutusloa saamiseks Pärnus Kuninga tn 30 A asuvale ehitisele (tl 11-16). Kasutusloa saamiseks tuleb kooskõlas
lg 2 esitada: 1) kasutusloa taotlus; 2) ehitusprojekt, mille kohaselt ehitis on ehitatud; 3) lisaks ehitusprojektile ehitamise tehniliste dokumentide originaalid või dokumendi väljastaja või ehitustoote tarnija toote nõuetele vastavuse tõendamise seaduse tähenduses või ehitise omaniku või kohaliku omavalitsuse kinnitatud koopiad, kui kasutusloa taotlejal on ehitamise tehniliste dokumentide säilitamise kohustus; 4) õigusaktis sätestatud juhtudel dokument, mis tõendab ehitise kasutusele võtmisele eelneva ehitise, selle osa või ehitise tehnosüsteemi tehnilise kontrolli teostamist; 5) õigusaktis sätestatud juhtudel kirjalik nõusolek ehitise või selle osa kasutusele võtmiseks; 6) tasuda riigilõiv.
lg 6 kohaselt väljastab kohalik omavalitsus kasutusloa või keeldub selle väljastamisest 20 päeva jooksul kasutusloa väljastamiseks vajaliku viimase dokumendi esitamise päevast arvates.
lg 1 kohaselt on ehitise kasutusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele.
lg 3, lg 4 kohaselt kasutusluba väljastatakse, kui ehitis vastab õigusaktidega ettenähtud nõuetele. Kasutusluba väljastatakse pärast ehitise ülevaatust ja nõuetele vastavaks tunnistamist. Seega on kasutusloa andmine kaalutlusõiguslik otsus ning järelikult ei või kasutusloa taotluse lahendamisel kohalik omavalitsus piirduda vaid ehitise nõuetekohasuse formaalse kontrolliga. Tulenevalt viidatud sätetest peab kasutusloa väljastamiseks olema võimalik määratleda krundi ehitusõigus. Kui kasutusloa andmisel ilmneb, et ehitusluba ei olekski tohtinud välja anda, sest ehitusprojekt ei olnud nõuetekohane, ei või kohalik omavalitsus kasutusloa taotlust lahendades seda tähelepanuta jätta. 15.05.2000 väljastas Pärnu Linnavalitsus ehitusloa nr 115 Pärnus Kuninga 30 A asuva hoone rekonstrueerimiseks. Rekonstrueerimiseprojekti kohaselt muutus hoone kõrgus ning osaliselt ulatub hoone katuseserv naaberkrundile. Pärnu Halduskohtu 18.05.2001 jõustunud kohtuotsusega nr 3-31/2001 on tuvastatud, et 03.03.2000 arhitektuurse projekteerimise lähtetingimuste nr 41 ja ehitusloa nr 115 väljaandmine ei olnud kooskõlas seadusega ning vaidlusaluse hoone rekonstrueerimise aluseks oleks olnud vajalik detailplaneeringu läbiviimine. Kohtuotsusega tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole 1985 aastal koostatud detailplaneeringut tunnistatud kehtivaks peale PES jõustumist ning seda ei saa võtta aastal 2000 alustatud ehitustegevuse aluseks. Kohus on otsuses teinud ettekirjutuse ehitusloa peatamiseks detailplaneeringu läbiviimise ajaks. Otsuse kohaselt on ehitusloa kehtivuse uuendamine võimalik peale detailplaneeringu kehtestamist. Kaebaja oma väidetes tugineb Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2003 otsuses haldusasjas nr 23/213/03 tuvastatule, mille kohaselt on ehitusluba nr 115 õigusjõus ja kehtiv haldusakt ning ehitusloa alusel püstitatud ehitist ei saa käsitleda omavolilise ehitisena. Käsitletud kohtuotsuses tuvastatud asjaolude üle ei ole vaidlust ka käesolevas asjas. Vastustaja ega järelevalvet teostav isik ei ole väitnud, et tegemist on omavolilise ehitisega. Samuti ei ole osapooled vaidlustanud ehitusloa kehtivuse asjaolusid. Tallinna Ringkonnakohus oma 11.11.2004 otsuses haldusasjas nr 2-3/209/04 märgib, et kohtuotsuse nr 3-31/2001 täitmine eeldab, et taasjõustava ehitusloa sisu võib sõltuvalt planeeringumenetluse ja ehitusloa taaskehtestamise menetluse tulemustest esialgsest ehitusloast erineda. 6 3-08-1855 Asjas esitatud tõendite kohaselt on vaidlusaluse krundi osas detailplaneering kehtestatud Pärnu Linnavolikogu 18.06.09 otsusega nr 50 ning otsuse ja esitatud tõendite kohaselt on planeerimismenetluses toimunud muudatused krundi ehitusõiguse määramises. Seega ei olnud kasutusloa taotluse esitamise, selle menetlemise ega käesoleva otsuse tegemise ajal Kuninga 30 A hoone osas õiguspäraseid projekteerimise lähtetingimusi ning ehitusloa kehtivus oli peatatud. Seetõttu ei olnud vastustajal võimalik määratleda vaidlusaluse krundi ehitusõigust. Tulevalt eeltoodust ei ole Pärnu Linnavalitsusel kasutusloa taotluse lahendamiseks kõiki
lg 2 nõutud dokumente, mille tõttu ei ole hakanud kulgema
lg 6 sätestatud tähtaeg ning linnavalitsusel ei ole tekkinud kohustust kasutusloa väljastamiseks Kuninga 30 A asuvale ehitisele. Lähtudes eeltoodust ei kuulu rahuldamisele kaebaja taotlus kohustada Pärnu Linnavalitsust väljastama kaebajale kasutusluba Pärnus Kuninga 30 A asuvale ehitisele. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 1985. aasta detailplaneeringu kohaselt asus vaidlusalusel krundil katlamaja, mille kaebaja on rekonstrueerinud ühiskondlikuks hooneks. Rekonstrueerimise tulemusel muutus hoone kõrgus ning osaliselt ulatub katuseserv kõrvaloleva Pühavaimu 16 kinnistule. Haldusasjas nr 3-31/2001 tehtud kohtuotsuse kohaselt jäeti enne Kuninga 30 A asuva hoone ümberehitamist tegemata kohustuslik detailplaneering, kus oleks tulnud lahendada üleehitamisega seotud probleemid. Kohtuotsuse kohaselt on võimalik ehitusluba taaskehtestada peale detailplaneeringu vastuvõtmist. Pärnu Linnavolikogu 18.06.2009 otsusega nr 50 otsustati kehtestada Pühavaimu, Rüütli tn, Kuninga tn ja Hospidali tn vahelise kvartali detailplaneering. Otsuses leiti, et Kuninga 30 A asuvast hoonest tulenevad mõjutused Pühavaimu 16 kinnistule ei ole lubatavad. Planeeringu lahendusest lähtuvalt tuleb likvideerida Pühavaimu 16 kinnistule ulatuv Kuninga 30 A asuva hoone katuseräästas, ehitada kinni Pühavaimu 16 krundi poolsed kolm akent ning ehitada tulemüür. Krundi ehitusõiguse määramine detailplaneeringuga on haldusorgani diskretsiooni otsus. Seega on otsustus, kas ja millisel määral on otstarbeks naabri(te) ehitusõiguste kitsendamine ning millises ulatuses ja mil moel on mõjutused põhjendatud, haldusorgani, mitte halduskohtu pädevuses. Halduskohus saab kontrollida kas asjas läbiviidud menetlus on kooskõlas seadusega. Asjas esitatud materjalide kohaselt on planeerimismenetluses kaalutud nii Kuninga 30A kui ka Pühavaimu 16 asuvate kinnistu omanike huve. Otsuse kohaselt ei takista akende kinniehitamine ja tulemüüri ehitamine Kuninga 30 A hoone kasutamist, kuna kinniehitatavate akende taha jäävates õpperuumides on võimalik katusevalgustust kasutades tagada töötingimused. Otsuses toodud kirjelduste alusel tagab tulemüüri ehitamine tuleohutusnõuete täitmise ja mõlema kinnistu omaniku võrdse kohtlemise, kuna võimaldab mõlemal kinnistu omanikul ehitada hooned vahetult nende vahelise piirile. Loomuliku valguse tagamise võimalikkust kaebaja vaidlustanud ei ole, kuid leiab, et nimetatud nõude täitmine toob endaga kaasa suuremahulised tööd ja olulised kulutused. Arvestades seda, et eelpool tuvastatud asjaolude kohaselt viidi vaidlusaluse hoone ehitamine lõpule olukorras, kus ehitusloa kehtivus oli peatatud ning kohtuotsusega oli tuvastatud, et 03.03.2000 arhitektuurse projekteerimise lähtetingimuste nr 41 ja ehitusloa nr 115 väljaandmine ei olnud kooskõlas seadusega, võttis kaebaja endale ehitustegevuse jätkamisel peale ehitusloa kehtivuse peatamist kohtu hinnangul teadlikult riski hoone valmisehitamisega kaasnevate võimalike tagajärgede eest, sest asjas tuvastatud asjaolude kohaselt ning planeerimismenetluses läbiviidud avalike arutelude protokollides kajastatud vastuväidetest tulenevalt ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et ehitusloaga nr 115 võimaldatud mõjutused osutuvad planeeringu läbiviimisel õiglaseks ja lubatavaks (haldusasi nr 3-09-1563 tl 23-36). Kuna kohtuotsusega nr 3-31/2001 on tuvastatud, et 03.03.2000 arhitektuurse projekteerimise lähtetingimuste nr 41 ja ehitusloa nr 115 väljaandmine ei olnud kooskõlas seadusega, ei saa 7 3-08-1855 kaebaja tuleohutuse nõuete (tulemüüri ehitamise) vaidlustamisel tugineda arhitektuurse projekteerimise lähtetingimustele ning nende alusel saadud kooskõlastustele. Vabariigi Valitsuse 27.10.2004 määrusega nr 315 kinnitati
Nimetatud nõuete § 19 lg 2 alusel tuleb juhul, kui hoonetevahelise kuja laius on alla 8 m, tule leviku piiramine tagada ehituslike või muude abinõudega. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Kuninga 30 A ja Pühavaimu 16 asuvate hoone kuja on alla 8 m ega selle üle, et tule levikut on võimalik piirata tulemüüriga. Samuti puudub vaidlus selles, et tulemüür on ehituslik abinõu tule leviku piiramiseks. Seega on alusetud kaebaja väited tulemüüri ehitamise nõude põhjendamatuse kohta. Asjaolusid, mille tõttu tuleks ümberhinnata varasemates kohtuotsuste motiivides tuvastatud asjaolud, kohus ei tuvastanud. Tulenevalt eeltoodust ning hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ei tuvastanud kohus selliseid vormi- ja menetlusnõuete rikkumist, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Teised menetlusosalised vastavat taotlust esitanud ei ole. Kuna kaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Kaebaja tasus 17.09.2008 kaebuse esitamisel riigilõivu 1 000 krooni (nr 3-08-1855 tl 23). Riigilõivuseaduse § 56 lg 10 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 80 krooni (redaktsioon 01.09.2008-15.11.2008) HKMS § 84 lg 4 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas. Seega tuleb kaebajale tagastada 920 krooni. Annika Vendik Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2011 kohtuotsuse resolutsioon: 1. 2. 3. 4. 5. Rahuldada E apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.07.2010 otsus haldusasjas 3-08-1855 osas, millega kohus jättis rahuldamata E kaebuse Pärnu Linnavolikogu 18.06.2009 otsuse nr 50 tühistamise nõudes. Teha vastavas osas uus otsus ning tühistada Pärnu Linnavolikogu 18.06.2009 otsus nr 50. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23.07.2010 otsus haldusasjas 3-08-1855 muutmata. Mõista Pärnu Linnavolikogult E kasuks välja menetluskulud 1468,41 eurot. 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.