Obsah (4)

§ 69§ 55§ 28§ 8

3-09-1015 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 14.09.2010.a Tallinn Haldusasja number 3-09-1015 Haldusasi A. S.i kaebus Murr

) § 69 lg 2 p 4 alusel eraldi lukustatud kambrisse „asjaolude äralangemiseni” (tl 3). A. S. esitas 28.07.2008.a korraldusele vaide, mis Justiitsministeeriumi (JM) vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja 03.09.2008.a vaideotsusega nr 11-7/2689 rahuldati, Murru Vangla direktori 21.07.2008.a korralduses nr 121-i tunnistati „algusest peale täielikult kehtetuks” (tl 4). A. S. esitas 17.03.2009.a Murru Vanglale taotluse Murru Vangla direktori 21.07.2008.a korraldusega nr 121-i tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 49 000 krooni, mis jäeti Murru Vangla direktori 14.04.2009.a kirjaga nr 6-10/1178-1 „Kahjunõue” rahuldamata (tl 5-6).

1. A. S. esitas 06.05.2009.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles arvestades selle 02.11.20009.a ja 26.11.2009.a täpsustusi, taotleb Murru Vangla direktori 21.07.2008.a korraldusega nr 121-i tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 5 000 krooni (tl 1-2, tõlge eesti keelde tl 11; 40; 50). Kohus võttis kaebuse menetlusse 08.12.2009.a ja tunnistas vastustajaks Murru Vangla (tl 53).
2. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja isoleeritud kambris üksi 49 päeva ning oli ilmajäetud suhtlemisest, spordisaalist, igapäevastest telefonikõnedest ja liikumisest. Samuti mõjus see kaebaja väitel negatiivselt tema tervisele, mistõttu ta pöördus kahel korral psühhiaatri ja ka raviarsti poole.
3. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 4.1 JM vaideotsusega on tuvastatud, et taotleja suhtes täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine ei olnud piisavalt põhjendatud. Samas on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et ei ole taotleja suhtes süüliselt käitunud kuna Murru Vangla tegutses kehtiva haldusakti alusel ning eeldusel, et haldusakt jääb kehtima. Vangla tegevus ei olnud ega ole kunagi olnud suunatud taotleja alandamisele. 4.2 Kaebaja viibis ka enne lukustatud kambrisse paigutamist
4. eluosakonnas, mis oli Murru Vanglas kinnine eluosakond, kus igapäevane elukorraldus käis kindla päevakava alusel ning nimetatud päevakava kehtis samamoodi ka

§ 69lg 2 p 4 alusel kinnisesse eluosakonda paigutatud kinnipeetavatel.

Seega ei toimunud kaebaja elukorralduses tema poolt väidetud drastilisi muutusi. Kaebajal oli piiratud vaid päevane eluosakonna sisene liikumine. Vastavalt

§ 55

lg-le 2 kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas, mis oli kaebajale tagatud. Täiendavad julgeolekumeetmed (

§ 69

lg 2 p 4), milleks oli kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse sulgemine kuni asjaolude äralangemiseni, riivasid vaid tema õigust vabalt liikuda. Murru Vangla tegevuse tagajärjeks oli kaebaja liikumise piiramine, kaebaja kamber lukustati päevaseks ajaks ning ta pidi viibima kambris ega saanud koridori peal jalutada. Murru Vangla direktori 21.07.2008 korralduse nr 121 alusel viibis kaebaja lukustatud kambris 39 päeva, mitte aga 49 päeva nagu väidab kaebaja. Kaebuse kohaselt oli kaebajal lukustatud kambris viibimise ajal lubatud helistada graafiku järgi vaid kord nädalas. Nimetatud väide on väär.

§ 28

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras.

1. eluosakonna päevakava kohaselt sai telefonikõnedele avaldusi esitada iga päev, samuti oli päevakavas ettenähtud helistamise ajad. Kuna päevakavas ei ole lukustatud kambritele erisusi sätestatud, kehtis päevakava täies ulatuses ka lukustatud kambritesse paigutatud kinnipeetavatele. Kaebuse kohaselt paigutamisega lukustatud kambrisse oli kaebaja ilma jäetud seadusega võimaldatud õigusest tegeleda spordiga. Kaebajat ei takistatud spordiga tegelemast, kehakultuuriga tegelemise võimalus oli kaebajal kambris jätkuvalt olemas. 4.3 Vastustaja ei paigutanud kaebajat lukustatud kambrisse eesmärgiga alandada kaebaja inimväärikust. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna igakord alust hüvitise väljamõistmiseks. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Kuigi kaebaja liikumine oli piiratud, ei saanud lukustatud kambrisse paigutamine iseenesest kahjustada kaebaja inimväärikust viisil, mis tooks automaatselt kaasa RVastS-s sätestatud mittevaralise kahju rahalise hüvitamise. Lukustatud kambris viibimise ajal oli tagatud kaebaja kinnipidamine inimväärikust austavates tingimustes ja kinnipidamine ei ületanud taluvuse piire. Inimväärikuse alandamine eeldab põhiõiguste intensiivset riivet. Väärikuse alandamiseks ei saa lugeda igasuguseid hingelisi läbielamisi, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. 2 Käesoleval juhul asjaolud sellistele õiguste riivetele ei viita. Moraalse kahju eest määratav rahaline hüvitis peab olema mõistlik ja õiglane. Kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada, kui kahju tekitamine ei ole piisavalt tõendatud, vastasel juhul oleks tegemist alusetult väljamõistetud hüvitisega. Vastustaja tunnistab, et olukord, kus kaebaja ei saanud vabalt liikuda võis olla ebamugav ja ebameeldiv, kuid samas tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohale (EIÕK otsus asjas Kudla vs Poola, 26.10.2000.a), siis iga ebameeldiv tunne, mida isik kogeb, ei ole inimväärikuse alandamine. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt järgnevatel põhjendustel. 5.1 Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. 5.2 Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et kaebaja viibis Murru Vangla direktori 21.07.2008.a korralduse nr 121-i „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine” alusel eraldi lukustatud kambris (kamber nr 157) 22.07.2009.a kuni 21.08.2009.a (30 päeva) ja 01.09.2009.a kuni 09.09.2009.a (9 päeva). Ajavahemikul 21.08.2009.a kuni 01.09.2009.a (11 päeva) viibis kaebaja kartseris, käesoleva vaidluse esemeks mitteoleva haldusakti (Murru Vangla 25.06.2008.a käskkiri nr 450) alusel. Seega kohaldati kaebaja suhtes Murru Vangla direktori 21.07.2008.a korralduse nr 121-i alusel täiendavat julgeolekuabinõud kokku 39 päeva, mitte 49 päeva nagu märgitud esialgses kaebuses. Eeltoodud andmed nähtuvad kinnipeeturegistrist (vt väljatrükid registrist tl 60-61) ja poolte selgitustest kohtuistungil (tl 94-95). Asjas puudub vaidlus ka selles, et Murru Vangla direktori 21.07.2008.a korraldus nr 121-i „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine”, mille alusel kaebaja paigutati eraldi lukustatud kambrisse, on tunnistatud kehtetuks, s.t kaebaja suhtes puudus alus vastava abinõu kohaldamiseks. 5.3 Kohus on seisukohal, et täiendava julgolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiinve, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Seetõttu tuleb kinnipeetava õigusvastast eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja seal hoidmist käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Analoogilisele seisukohale on kohtupraktikas asutud õigusvastase kartserisse paigutamise ja seal hoidmise suhtes (vt RKHKo 3-3-1-93-09, p 12). Täiendava julgolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on kartserisse paigutamisega võrreldes küll mõnevõrra vähem intensiivsem, kuid siiski oluline võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Nimelt võetakse mõlemal juhul, st nii kartserisse kui eraldi lukustatud kambrisse paigutamisel, isikult võimalus liikuda vangla territooriumil.

§ 8

lg 4 kohaselt ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris või eraldatud lukustatud kambris sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud liikumisõigust.

§ 8

lg 1 kohaselt võib kinnipeetav oma osakonna piires kodukorras selleks sätestatud vabal ajal liikuda väljaspool kambrit, kusjuures selleks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Vastustaja seletuse kohaselt puudus kaebaja täiendava julgolekuabinõu kohaldamise ajal vanglas üldiselt kehtiva režiimiga võrreldes igapäevase neljatunnise jalutusaja ja kord nädalas spordisaali kasutamise võimalus (tl 94). Kaebaja liikumisõigus oli vastustaja väitel piiratud ühe tunniga päevas (tl 95). Kaebusest nähtuvalt on tegemist kaebaja jaoks oluliste õigustega. Veel oli kaebaja 3 kaebuse väitel jäetud ilma igapäevasest telefoni kasutamise võimalusest. Viimase osas ei ole vastustaja vastuväiteid esitanud. 5.4 Asjas pole tuvastamist leidnud, et õigusvastane julgeolekuabinõu kohaldamine oleks kaasa toonud kaebuses väidetud kaebaja tervise kahjustamise. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja on pöördunud 04.09.2008.a ja 26.09.2008.a psühhiaatri ning 03.10.2008.a perearsti poole ei anna alust selliseks järelduseks. Asja materjalidest nähtuvalt pole ükski nimetatud pöördumistest seotud kaebaja suhtes kohaldatud abinõuga. Kaebaja tervisekaardist selliseid andmeid ei nähtu. Perearsti väitel on kaebaja peamised kaebused seotud mao vaevustega, mida ei saa otseselt seostada kaebaja suhtes rakendatud piirangutega (tl 91). Puutuvalt kaebaja kohtuistungil esitatud väidetesse ebanormaalsete tingimuste kohta kambris (tl 95), märgib kohus, et ei pea selliseid, ligi kaks aastat toimunust hiljem esmakordselt esitatud väiteid usaldusväärseteks. Vastustaja kinnitusel vastasid kambri tingimused nõuetele. 5.5 Kahju hüvitamise eesmärgiks on isikule tekitatud kahju heastamine (vt RKHKo 3-3-1-93-09, p 14). Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebajale tekitatud kahju on heastatav vabandamisega kannatanu ees kirjalikus vastuses kaebusele. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades ei ole nimetatud vabandus kaebajale tekitatud kahju täielikuks heastamiseks piisav. Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel kaebaja õiguste rikkumise ulatust ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega kaasnenud täiendavaid piiranguid. Samuti seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetava õigused juba oluliselt kitsendatud (vt RKHKo 3-3-193-09, p 15). Kohus arvestab ka asjaoluga, et kaebajale võimaldati täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise kestel pikaajaline kokkusaamine (tl 83; 93). Kohus leiab, et õigusvastaselt eraldatud lukustatud kambris hoidmisega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju piisavaks hüvitiseks on käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades 1000 krooni. 6. Menetluskuludest. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 2 kohaselt jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotleb vastustajalt kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu välja mõistmist (tl 96). Kuivõrd kaebaja kahjunõude rahuldamata jääv osa on oluliselt suurem, kui rahuldatud osa, puudub selle taotluse rahuldamiseks alus. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ei taotlenud. Indrek Paukštys Kohtunik 4