Obsah (4)

§ 363§ 162§ 173§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-43011 Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Epp Haabsaar kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht 09.07. 2010. a, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasi

§ 363lg 1 p 1 tähenduses selgelt esitatud.

Nõudest ei selgu, keda täpselt (sihtemitent või põhiaktsionär) ja millisel seaduslikul alusel peaks kohus kohustama ülevõtmispakkumist tegema. Viidatud nõude osas ei ole hageja riigilõivu suurust näidanud, seda tasunud ning nõuet ei saa lugeda esitatuks. Lähtuvalt eeltoodust palusid kostjad jätta hagi rahuldamata ning menetluskulus panna hageja kanda. Kohtu seisukohad VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumine õigusvastane. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning et kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (tsiviilasi nr 3-2-1-30-07). Deliktiõiguse aluseks on üldpõhimõte, mille kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik enda poolt tekitatud kahju hüvitama. Samas on selge, et mitte igasugune tegu või tegevusetus, mis toob vastava kausaalse tagajärjena kaasa teisel isikul kahju tekkimise, ei pruugi olla õigusvastane ega tuua kaasa seeläbi tekitatud kahju hüvitamise kohustuse. Vastutuse tuletamine seaduse lüngast on ebapiisav, sest selline vastutus ei ole ettenähtav ega sellest hoidumine järgitav. Tsiviilkolleegium on seisukohal, et teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib vähemalt eraõigusnormide puhul arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. See kehtib esmajoones olukorras, kui meil sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. See puudutab eelkõige riike, kellega meil on üldjoontes sarnane õigussüsteem ja seaduste rakendamise praktika, eeskätt Euroopa Liidu teisi liikmesriike ja esmajoones Mandri-Euroopa õigusperekonda kuuluvaid riike. Eeskätt on see vajalik Euroopa Liidu õiguse ja selle alusel kehtestatud siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja rakendamisel (tsiviilasi nr 3-2-1-145-04, otsuse p 39). Kohus juhib hageja tähelepanu asjaolule, et ka Saksa Liitvabariigi Ülemkohtu 25.11.

1. a kohtuotsusega nr II ZR 133/01 ei ole äriühingult või suuraktsionärilt kahju välja mõistetud. Saksa Liitvabariigi Ülemkohus on üksnes leidnud, et aktsiate alalise denoteerimise korral on äriühingu või suuraktsionäri poolt tehtav ülevõtmispakkumine kohustuslik (toim lk 35). Seega võrreldav kohtupraktika, kus aktsiaseltsilt või suuraktsionärilt oleks seaduse lünga tingimustes kahjuhüvitis välja mõistetud, puudub. Järgnevalt analüüsib kohus noteerimise lõpetamise korda. Kohustuslik ülevõtmispakkumine rakendub VTPS § 164 lg 1 kohaselt üksnes ülevõtmispakkumisele. Säte, mis kohustaks aktsiaseltsi või suuraktsionäri aktsiate noteerimise lõpetamisel väikeaktsionärile ülevõtmispakkumist tegema, väärtpaberituru seadus puudub. Väikeaktsionäri kui investori kaitse on korraldatud VTPS § 126 lg-s 4 sätestatud toimemehhanismi kaudu. Viidatud sätte kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, teostab turu ja sellel turul tehtavate tehingute ja muude toimingute üle järelevalvet inspektsioon, kui korraldaja asukoht on registrisse kantud Eestis. Investori õiguste kaitse täpsustub vastava reglemendi kaudu, mille ülesandeks on VTPS § 127 lg 1 alusel tagada turul osalejate ja emitentide kohustuste täitmine, arvestades avalikke ja majanduslikke huve ning investorite kaitset. Sätte lg 2 p 5 kohaselt sätestatakse reglemendis turule lubamise ja osaleja turult eemaldamise ning otse- ja kaugliikmena tegutsemise alused, tingimused ja kord. Väärtpaberite noteerimisnõuete (reglemendi) p 13.1.1 kohaselt on noteerimisorganil õigus lõpetada emitendi väärtpaberite noteerimine Börsil Emitendi kirjaliku taotluse alusel. Väärtpaberite noteerimisnõuete (reglemendi) p 13.1.2 järgi, on noteerimisorganil õigus keelduda taotluse rahuldamisest, kui komisjon leiab, et noteerimise lõpetamine kahjustaks oluliselt investorite huve või annaks osale väärtpaberite omanikele ebaõiglase eelise teiste omanike ees või nende arvel või võimaldaks osale väärtpaberite omanikele ebaõiglast tulu või muud kasu teiste omanike ees või arvel. Seega toimib väikeaktsionäri kui investori õiguste kaitse noteerimisorgani õiguse kaudu jätta taotlus noteerimise lõpetamiseks rahuldamata. Samuti on börsikorraldajal võimalik ülevõtmispakkumist soovitada. Eeldatav on, et motiveeritud soovitusi faktiliselt järgitakse. Lähtuvalt kohtule esitatud börsiteadetest (toim lk 15 kuni 20) on noteerimisorgan ülevõtmispakkumise olemasolu või puudumist aktsiate noteerimise lõpetamisel korduvalt arvestanud. Kostja NOT AS-i vastuväide, mille kohaselt börsiteated ei ole võrdlusmaterjalina arvestatav, on ebaveenev. Ülevõtmispakkumise olemasolu on arvestatud ka Tallinna Börsi Noteerimis- ja Järelevalvekomisjoni otsuses, millega AS L taotlus rahuldati ning noteerimine lõpetati (toim lk 173 kuni 174). Otsuses on viidatud, et 05.11.
2. a viis AS L läbi ülevõtmispakkumise, kus ülevõtmispakkumise hind ületas 1,5 korda eelneva hinnataseme. Uut ülevõtmispakkumist ei pidanud komisjon vajalikuks, märkides, et tegemist on läbi aegade keskmisest probleemsema emitendiga. Komisjon tagas antud juhul investorite huvid tavapäraselt pikema tähtaja andmise kaudu, võimaldamaks aktsionäridel (sh hagejal) soovi korral oma osalused võõranda. Oma olemuselt on börsikorraldaja otsus tema pädevusse kuuluv kaalutlusotsus, mitte õigusvastane tegu. Eeltoodut juba analüüsituga kogumis hinnates ning tõendamise koormust arvestades, asub kohus seisukohale, et teo õigusvastasus kui lepinguvälise kahju hüvitamise põhieeldus tõendamist ei leidnud. Kohustuslikku ülevõtmispakkumist seadus ette ei näe. Seaduse lünk puudub. Investori (sh väikeaktsionäri) huvide kaitse on lahendatud noteerimisorgani järelevalve kaudu, olles VTPS-i neljandas jaos selgelt välja toodud. Väikeaktsionäril kui huvitatud isikul on õigus TsÜS § 38 lg 1 alusel otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda või TsÜS § 38 lg 2 alusel tugineda viidatud otsuse tühisusele, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Võimalik õiguskaitsevahend on seega noteerimisorgani otsuse vaidlustamine või tühisuse tuvastamine, mitte tema vastu suunatud kahju hüvitamise nõue. Kostjad AS R ja AS L on noteerimise lõpetamisel seadust ning börsikorraldaja otsust järginud, õigusvastane tegu pole ka nende puhul tuvastatav. Järgnevalt analüüsib kohus kahju väidetavat põhjustamist, põhjuslikku seost ning hageja poolt esitatud alternatiivnõuet. Börsiteade, kus teatati AS L taotlusest noteerimine lõpetada, avaldati 25.02.
3. a (toim lk 21). Seega on loogiline, et aktsiate hinna võrdlusperiood on vahemik 25.02.
4. a kuni 11.09.
5. a, mitte 26.08.
6. a kuni 11.09.
7. a, millele hageja on osundanud. Nähtuvalt börsi kodulehekülje väljavõttest ning Kauplemissüsteem Saxess andmestikust (toim lk 149 kuni 169) järeldub, et faktiliselt oli hagejal võimalik talle kuulunud aktsiad börsil müüa ka oluliselt kõrgema hinnaga, kui seda oli 26.08.
8. a hind. Lisaks eeltoodule järeldub kostjate AS R ja AS L poolt esitatud ning Börsi kodulehekülje alusel koostatud tabelist (toim lk 234), et aktsia hind on pärast 26.08.
9. a otsust ka tõusnud. Kohus nõustub kostjate tähelepanekuga, et hageja ei ole tõendanud, millal ja mis hinnaga ta AS L aktsiaid ostis ning millal ja mis hinnaga ta neid müüs. Märkimisväärne on, et hageja on ka pärast noteerimise lõpetamise teadet AS L aktsiaid soetanud (toim lk 170 kuni 171). Seega on hageja oma väidetavat kahju ise märkimisväärselt suurendanud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et talle 26.08.
10. a seisuga 1550 aktsiat kuulus. Kuna õigusvastast tegu VÕS 1043 tähenduses aset ei leidnud ning hagejale kahju ei põhjustatud, ei ole kohtul alust kahjuhüvitise suurust tuvastada. Analoogilisele seisukohale on ka asunud tsiviilkolleegium (tsiviilasi nr 3-2-1-2-08). Hagiavalduses palub hageja (toim 11, hagiavalduse p 3.12) juhul, kui kehtiv õigus ei võimalda esitada kahju hüvitamise nõuet, teha otsus, kus sihtemitenti või tema suuraktsionäri kohustatakse esitama tahteavaldust aktsiate ülevõtmispakkumise tegemiseks õiglase hinnaga. TsÜS § 68 lg 5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kohtu hinnangul ei takista alternatiivnõude väidetav ebaselgus selle läbivaatamist. Ka ei ole hageja kohustatud alternatiivnõudelt eraldi riigilõivu tasuma, sest alternatiivnõude hind kattub kahju hüvitamise nõude hagihinnaga. Samuti on nähtav, et hageja tugineb mõlema nõude osas samale hagi alusele. Tõika, et kohustusliku ülevõtmispakkumise tegemisest Eesti Vabariigi seadused ette ei näe, on kohus juba analüüsinud. Samuti on kohus tõdenud, et seaduse lünk puudub. Noteerimise lõpetamisega hagejale kahju ei põhjustatud. Täiendavalt analüüsib kohus hea usu põhimõtte järgimist. TsÜS § 32 kohaselt peavad juriidilise isiku aktsionärid, samuti juriidilise isiku juhtorganid omavahelistes suhetes järgima ja arvestama hea usu põhimõtet. Järelduvalt taotlusest, mille AS L noteerimise lõpetamiseks esitas, ei ole hea usu põhimõtte rikkumine tuvastatav. Noteerimise lõpetamist põhjendab AS L sellega, et tal ei ole võimalik täita free float´i nõuet. Seoses müügitehingu lõppemisega ACPSIA´ga ning muudatusega finantsturgudel on majandustegevus muutunud ning ettevõtte äriplaani ning ümberprofileerimiskava ei ole võimalik ellu viia. Põhjendus on veenev, sest ka börsikorraldaja andmetel ei suutnud AS L noteerimisnõudeid täita (toim lk 172 kuni 176). Järelduvalt Tallinna Börsi Noteerimis- ja Järelevalvekomisjoni protokollist (toim lk 179 kuni 180) oli AS L aktsiate kauplemisaktiivsus hinnanguliselt olematu. Noteerimise lõpetamine oli objektiivsetest asjaoludest tingitud. Seega jõudis kohus kokkuvõtva järelduseni, et ka alternatiivnõude rahuldamine ei ole võimalik ning hagi jääb rahuldamata. Täiendavalt kohus märgib, et ebausaldusväärseid tõendeid menetluses ei esinenud, oma olemuselt oli vaidlus õiguslik. Tõendeid, mida eraldi kohtuotsuses ei analüüsitud, seonduvad asjaoludega, mille tõendamise eeldus on menetluse käigus minetunud.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega hageja. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 174

lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kohtunik Epp Haabsaar