← Eesti

3-07-2583/31

Obsah (5)§ 127§ 68§ 151§ 146§ 148

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. november 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-0

§ 127

lg-s 1 toodud kinnisomandi ruumilise ulatuse põhimõttest ja asjaolust, et ehitised on maatüki olulised osad, on müüri osa, mis paikneb kaebajale kuuluval kinnistul, kaebaja ainuomandis. Kahel kinnistul olev ehitis ei saa TsÜS § 53 lg-st 2 ja

§ 127

lg-st 1 tulenevalt olla erinevate kinnistute omanike kaasomandis; 4) kuna Nõelasilma värav ja Trepi tänav on konstruktsiooniliselt ühtsed, kuid juriidiliselt kinnistu piiridest tulenevalt erinevate isikute omandis, siis saab nimetatud ehitistele taotleda kasutusluba vaid juhul, kui seda taotlevad ehitiste mõlemad omanikud. EhS § 33 lg 8 mõttest (arvestades

§ 68

lg-t 1 ja põhiseaduse § 32 koosmõjus) tuleneb, et teine isik ei saa otsustada kaebaja omandi käsutamise ja kasutamise üle; 5) vastustaja oleks pidanud jätma kasutusloa taotluse rahuldamata, sest sellel ei olnud esitatud korrektselt ehitise omanike andmeid ja seda ei taotlenud mõlemad ehitise omanikud. Vastustaja oli teadlik, et kaebaja on Nõelasilma värava ja Trepi tänava ühe osa omanik, mida kinnitab kaebajale ehitusloa nr 26114 saatmine, kusjuures ehitusloa juures olevas märkuses on viidatud asjaolule, et kaebaja on ehitise üks omanik; 6) EhS § 32 lg 1 kohaselt on kasutusluba vajalik üksnes siis, kui ehitist soovitakse kasutada. Kui kaebaja ei soovi tema omandis olevaid müüriosasid kasutada ja ei soovi ka, et teised isikud seda kasutavad, on kaebajal õigus ehitistele kasutusluba mitte taotleda. Vastustaja on väljastanud kasutusloa vastuolus EhS § 33 lg-ga 8, rikkudes kaebaja põhiseaduslikku õigust vabalt käsutada tema omandis olevat asja. 3. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) Tallinna linnale kuuluva Harju tänava teemaa kinnistu ja kaebajale kuuluva kinnisasja vahel Trepi tänava ääres paikneb tugimüür, mis asub osalt ühele ja osalt teisele isikule kuuluval kinnistul.

§ 151

lg-st 1 tulenevalt juhul, kui kaks kinnisasja on teineteisest eraldatud müüri, heki, kraavi, peenra või muu sellise asjaga, on asi naabrite ühiskasutuses, sõltumata asja kuuluvusest; 2

(13)3-07-2583 2) jõustunud kohtuotsuses haldusasjas nr 3-07-1730 (OÜ Uranos kaebus Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks omandama kaebaja kinnistu ja seadma tema kasuks ostueesõigus) leidis kohus muuhulgas, et Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamiseks püstitati piirile tugimüür, mis ulatub osaliselt kaebaja kinnistule, kuid tegemist on üksnes piirirajatisega. Ajaloolise Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamine toimus avalikes huvides ning taastamine on olnud kooskõlas Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitse eesmärkidega. Kuna teostatud väljakaevamistega paratamatult kaasnes Harju tn 30 varisemisoht, oli tugimüüri rajamine möödapääsmatu. Väljakaevamistööde tegemisel on arvestatud ka

§ 146

lg-st 2 tuleneva nõudega, et maatükki ei või süvendada selliselt, et naaberkinnisasi kaotaks vajaliku maapõuetoe, välja arvatud juhul, kui süvendaja paigaldab muu toe või võtab tarvitusele ohtu või kahju ärahoidvad abinõud. Vaidlust ei ole selles, et rajatud tugimüür on sobiv ja piisav selleks, et kompenseerida kaebaja kinnistu maapõuetoe vähenemine seoses Trepi tänava väljakaevamisega; 3)

§ 68

lg-st 2 tulenevalt võivad omaniku õigused olla kitsendatud seaduse või teiste isikute õigustega. Seaduslikud kitsendused tulenevad

§ 146

lg-st 2, samuti muinsuskaitseseadusest ja Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusest. Lahendis nr 307-1730 on kohus leidnud, et tugimüüri rajamine/rekonstrueerimine oli antud juhul möödapääsmatu, sobiv ja piisav meede; 4) seega eksisteeris Trepi tänava taastamiseks avalik huvi. Trepi tänava taastamine toimus kooskõlas muinsuskaitseseaduse ja vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse eesmärkidega. Maapõuetoe paigaldamine kaebaja kinnistu varisemisohu ärahoidmiseks oli ette nähtud seadusega. Seega eksisteeris seadusest tulenev alus maapõuetoena tugimüüri paigaldamiseks ning tähendust ei oma kaebaja sellega mittenõustumine, sest maapõuetoe paigaldamine ehitusloa ega kasutusloa väljaandmist ei eeldanud; 5) kasutusluba on väljastatud Trepi tänavale, mis kaebaja kinnistul ei paikne. Seega ei saa kasutusluba rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja ei oma vaidlustatud haldusaktiga puutumust.

  1. Tallinna Halduskohtu
  2. novembri
  3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1)
  4. juulil
  5. a väljastas vastustaja ehitusloa nr 26114 Trepi tänava ja Harju tänava haljasala II etapi ehitustegevuseks. Ehitusloa aluseks oleva ehitusprojekti koostamisel lähtuti arhitektuuriajaloolase Liivi Künnapuu koostatud muinsuskaitselistest eritingimustest „Tallinna vanalinna kvartali nr 37 ida- ja kagupoolse ala projekteerimiseks haljasalaks ning Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamiseks“. Eritingimuste kohaselt on projektiga ette nähtud määrata
  6. märtsi
  7. a pommitamise mälestusmärgi asukoht ning taastada Nõelasilm Trepi tänava lõpus. Eritingimuste p 6 kohaselt tuleb Trepi tänav taastada (välja kaevata) ja eksponeerida kui planeeritava haljasala põhjapoolne piir. Samas punktis on leitud, et Nõelasilma ei saa taastada ilma Trepi tänavaseina taastamiseta. Trepi tänava hooneteseinad ja tänava lääneotsas, Niguliste kiriku krundi piiril asunud Nõelasilma müürid tuleb arheoloogiliselt välja kaevata, konserveerida ja kujundada
  8. märtsi memoriaaliks; 2) menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et Trepi tänaval ja Nõelasilma väraval on ajalooline, arhitektuuriline, linnaehituslik ja kultuurilooline väärtus. Seega on Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamine olnud kooskõlas Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitse eesmärkidega ja muinsuskaitseseadusega ning toimus avalikes huvides; 3) teostatud väljakaevamistega kaasnes kaebaja kinnistu varisemisoht. Jõustunud kohtuotsuses haldusasjas nr 3-07-1730 on leitud, et tugimüüri rajamine oli möödapääsmatu ning rajatud 3

(13)3-07-2583 tugimüür on sobiv ja piisav selleks, et kompenseerida kaebaja kinnistu maapõuetoe vähenemine seoses Trepi tänava väljakaevamisega. Sellise järelduse tegemisel on arvestatud haldusasjas nr 3-07-1730 esitatud ekspertarvamusega Trepi tänaval paikneva Nõelasilma värava juures pinnase tugimüüride vajalikkusest, millega on tõendamist leidnud, et müüride konserveerimine betoonseina rajamisega on teostatud muinsuskaitsealuse ehitise säilitamiseks ning võimalikest varingutest tingitud ohu vältimiseks. Sellise ohu olemasolu tõendavad ka olukorra fikseerimiseks tehtud fotod (haldusasja nr 3-07-1730 tl 132-133). Viidatud haldusasjas esitatud dokumentidest tulenevalt oli ette nähtud kaebaja ja linna kinnistute vahel paikneva müüri kogu pikkuses konserveerimine. Seda järeldust ümberlükkavaid tõendeid käesolevas haldusasjas esitatud ei ole. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-07-1730 tuvastanud, et müür kinnistu piiril ei saa oluliselt kahjustada kinnistu senist otstarvet ega muuta kinnistu kasutamist võimatuks. Eriti arvestades asjaolu, et vähemalt osaliselt on tegemist omaaegse Harju tn 30 hoonestusest säilinud seinaga, mis tuli väljakaevamise käigus esile. Väljakaevamistööde tegemisel on arvestatud ka

§ 146

lg-st 2 tuleneva nõudega, et maatükki ei või süvendada selliselt, et naaberkinnistu kaotaks vajaliku maapõuetoe, välja arvatud juhul, kui süvendaja paigaldab muu toe või võtab tarvitusele ohtu või kahju ärahoidvad abinõud. Asjaolu, et müür ulatub üle kaebaja kinnistu maapinna, mis on vastustaja selgituse kohaselt vajalik turvalisuse tagamiseks, ei tähenda, et tegemist ei ole varisemisohu kõrvaldamiseks rajatud tugimüüriga. Seega Trepi tänavat ääristav müür ning Nõelasilma värava üks tugimüüridest on osaliselt kaebaja kinnistul ja ülejäänud osa müürist paikneb linna kinnistul.

§-st 151 tulenevalt on juhul, kui kaks kinnisasja on teineteisest eraldatud müüri, heki, kraavi, peenra või muu sellise asjaga, asi naabrite ühiskasutuses, sõltumata asja kuuluvusest.

§ 68

lg-st 2 tulenevalt võivad olla omaniku õigused kitsendatud seaduse või teiste isikute õigustega. Kuna tugimüüri näol on tegemist maapõuetoe paigaldamisega, milleks esines seadusest tulenev alus, on põhjendatud vastustaja seisukoht omaniku õiguste seaduslike kitsenduste tulenemisest

§ 146lg-st 2; 4) põhjendatud on kaebaja seisukoht, et muinsuskaitseseaduse (Mu

KS) § 26 lg 2 reguleerib mälestisega seonduvat ning et mälestiseks MuKS tähenduses on ainult vastava korra kohaselt mälestiseks kuulutatud ehitis, milleks Trepi tänav ja Nõelasilma värav ei ole. Seega MuKS § 26 lg-st 2 seaduslikud kitsendused tuleneda ei saa. See aga ei tähenda, et omaniku õiguste seaduslikud kitsendused käesoleval juhul puuduvad. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et lisaks

§ 146lg-st 2 tulenevad seaduslikud kitsendused Mu

KS-st ja Vabariigi Valitsuse

  1. mai
  2. a määrusest nr 155 „Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus“. Nimetatud määruse § 6 lg 1 kohaselt on muinsuskaitseala eesmärk muinsuskaitseala kui ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusliku terviku ja muinsuskaitsealal kujundatavate ehitiste, plaanistruktuuri, kultuurkihi, maastikuelementide, miljöölise eripära ja temale avanevate kaug- ning sisevaadete säilitamine. Sama määruse § 6 lg 2 p-de 1, 2, 6 ja 8 kohaselt on kaitse eesmärgiks, millest muinsuskaitsealal juhindutakse, ajalooliselt väljakujunenud linnatuumiku ja seda ümbritseva muldkindlustuse vööndi hoonestusstruktuuri ning linnaruumi elementide (tänavaruumid, väljakud, siseõued, läbikäigud, säilinud muldkindlustused, pargid ja puiesteed jms) säilitamine ja hävinud oluliste osade taastamine; ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsioonide (kinnistustruktuur ja selle hoonestustavad, ehitusmaterjalid, katusekatted, fassaadide viimistlus, arhitektuursed detailid ja elemendid, tänavasillutised jms) järgimine ehitiste hooldamisel, konserveerimisel, restaureerimisel ja remontimisel; arhitektuurselt väärtuslike interjööride, detailide, elementide ja ajalooliste ehituskonstruktsioonide säilitamine ja eksponeerimine; kultuurikihist leitud ja säilitamist väärivate ehituskonstruktsioonide, -detailide või –elementide eksponeerimine. MuKS § 1 lg 1 kohaselt reguleerib MuKS riigi- ja kohaliku omavalitsuse organite ning mälestiste omanike ja valdajate õigusi ja kohustusi kultuurimälestiste (edaspidi mälestis) ja muinsuskaitsealade kaitse korraldamisel, samuti mälestiste ning muinsuskaitsealade säilimise tagamisel. MuKS §- 4

(13)3-07-2583 st 9 tulenevalt on valla- ja linnavalitsuse ülesandeks muinsuskaitse korraldamisel muu hulgas täita muinsuskaitseala põhimäärusest tulenevaid nõudeid. MuKS § 16 lg 2 näeb ette, et kui muinsuskaitsealal on ehitis, mis ei ole mälestis, tagab selle korrashoiu ja säilimise omanik või valdaja, kellel on sama paragrahvi lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustused. MuKS § 4 lg 2 kohaselt võib muinsuskaitseala selle seaduse tähenduses koosneda kinnismälestistest või kinnismälestistest ja teistest asjadest, mis koos maa-ala ja loodusobjektidega ning tänavatevõrgu, hoonestuskvartalite ja kruntide (kinnistute) struktuuriga moodustavad kultuuriväärtusliku terviku. MuKS § 15 lg 2 näeb ette, et kohaliku omavalitsuse volikoguga kooskõlastatud muinsuskaitseala põhimääruse kinnitab Vabariigi Valitsus. Põhimääruses nähakse MuKS alusel ette muinsuskaitsealal ning selle kaitsevööndis kehtivad nõuded ja kitsendused ning muinsuskaitset korraldavate organite tööjaotus. Kaitse eesmärkideks, millest muinsuskaitsealal juhindutakse, pole mitte ainult ajalooliste ehituskonstruktsioonide, detailide või –elementide säilitamine ja taastamine, vaid ka eksponeerimine. Kaebaja on leidnud, et

§ 68

lg 2 kohased kitsendused omandi kasutamiseks ei saa mingil juhul tuleneda Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusest kui seaduse alamaktist. Riigikohtu üldkogu on kohtuasjas nr 3-3-1-41-06 leidnud, et kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, ei ole see põhimõte absoluutne. Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Omandiõiguse piiranguid võib seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ja eelnimetatud nõuetele vastava volitusnormi alusel, aga mitte otsuse kohaliku omavalitsuse üldaktiga. See nõue on suunatud sellele, et omandiõiguse piirangute seadmisel arvestataks kogu riigi territooriumil ühesuguste kriteeriumidega. Võrdse kohtlemise ja ühetaolisuse põhimõttega oleks vastuolus see, kui omandiõiguse kaitse oleks riigi erinevates piirkondades ebaühtlaselt tagatud. Kuna antud juhul on tegemist MuKS-s sisalduva volitusnormi alusel antud Vabariigi Valitsuse määrusega, pole põhjendatud väide, et vastustajal puudus õigus väljastada kasutusluba ilma kaebaja nõusolekuta, viidates sealjuures seadusest alamalseisvale aktile; 5) EhS 26. märtsist 2007 kuni 1. jaanuarini 2008. a kehtinud redaktsiooni § 32 lg 1 kohaselt on ehitise kasutusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Trepi tänav ning Nõelasilma värav, mille kasutamise otstarbeks on jalakäijate tänav, paiknevad Tallinna linnale kuuluva Harju tänava teemaa kinnistul ja sellisel kasutusotstarbel on Trepi tänavale taotletud ka kasutusluba. Arvestades, et muinsuskaitsealal paiknevate ajaloolist, arhitektuurilist, linnaehituslikku ning kultuuriloolist väärtust omavate ehitiste säilimine ja eksponeerimine on kohaliku omavalitsuse ülesandeks, sealjuures oli seoses avalikust huvist tuleneva Trepi tänava väljakaevamisega tugimüüri rajamine möödapääsmatu ning

§ 146

lg-s 2 sätestatud nõuetest tulenevalt rajatud tugimüüri näol on tegemist piirirajatisega, mis

§ 151

kohaselt on naabrite ühiskasutuses, sõltumata asja kuuluvusest, ei saa Trepi tänavale väljastatud kasutusluba rikkuda kaebaja subjektiivset õigust tema omandis olevat asja vabalt ja oma äranägemisel käsutada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. OÜ Uranos apellatsioonkaebuses paluti Tallinna Halduskohtu
  2. novembri
  3. a otsus ja vaidlustatud kasutusluba tühistada ning mõista kaebaja kasuks välja menetluskulu. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 5

(13)3-07-2583 1) kohus on rikkunud menetlusnorme. HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Käesolevas asjas oli kohtul õigus vaadata asi läbi kaebuses esitatud ulatuses ehk tuvastada, kas kasutusluba on väljastatud õiguspäraselt või mitte. Kohus pidanuks andma hinnangu, kas seadus võimaldab anda kasutusloa ka ehitise omanikuks mitteoleva isiku taotluse korral. Kohus on tuginenud aga üksnes asjaolule, et kaebaja kinnistule tema tahte vastaselt ehitatud ehitis on seaduslik (kohus leidis, et linnal oli seadusest tulenev kohustus ja seega ka õigus ehitis püstitada ning seega on ehitis seaduslik), mistõttu on kaebajal kohustus taluda kõiki ehitamisega seonduvaid toiminguid. Kaebaja muudele väidetele jättis kohus hinnangu andmata. Kohtul puudus õigus tuvastada ehitise seaduslikkusega seonduvat, sest pooled ei olnud vastavale asjaolule tuginenud. Kohus teadis, et ehitise seaduslikkuse küsimuses on käimas kaebaja ja linna vahel tsiviilvaidlus (tsiviilasi nr 2-0720207) ning nõustus
  1. oktoobri
  2. a istungil, et ehitise seaduslikkuse küsimus ei ole otseselt seotud kasutusloa andmise küsimusega, mistõttu ei pidanud vajalikuks lahendada ka vastustaja poolt istungil tõstatatud küsimust menetluse peatamise vajaduse osas kuni ehitise seaduslikkusega seonduva vaidluse lahendamiseni. Otsuses vaid ehitise seaduslikkusega seonduvatele asjaoludele tuginemine oli ootamatu ja kaebajale üllatuseks. Kaebaja saanuks kohtule esitada täiendavaid tõendeid ja argumente, kinnitamaks ehitise ebaseaduslikkust. Kohtule oli kaebaja
  3. oktoobri
  4. a vastuse põhjal teada kaebaja seisukoht, et omavahel ei saa siduda asjaolusid, kas linnal oli õigus ehitada kaebaja kinnistule ning kas vastustajal oli õigus anda ehitisele kasutusluba. Leides, et käesolevas asjas on vaja ehitise seaduslikkusega seonduv välja selgitada, pidanuks kohus sellest pooli teavitama ja võimaldama kaebajal esitada tõendeid ja seisukohti. Kaebaja taotles
  5. oktoobri
  6. a vastuses ka menetluse peatamist, kui kohtu arvates omab tähtsust, kas linn ehitas kaebaja kinnistule õigusvastaselt või õigustatult. Kohus seda ei teinud. Kaebuse piiride ületamine ning seisukohtade ja tõendite esitamise võimaldamata jätmise tõttu kuulub otsus tühistamisele. On kaheldav, kas halduskohus saab käesoleva asja raames üldse tuvastada ehitamise seaduslikkusega seonduvaid asjaolusid, sest tegemist on tsiviilõigusliku küsimusega, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Teades sellekohasest käimasolevast tsiviilvaidlusest, pidanuks kohus menetluse peatama ja mitte asuma ise küsimust lahendama; 2) isegi kui kohus võis otsuses tugineda ehitise (müüri), millele on kasutusluba väljastatud, seaduslikkusele, on otsus ebaõige, sest kohtu põhjendused müüri seaduslikkuse osas on väärad. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamine (sh kaebaja kinnistul paiknevas osas) oli seaduslik, kuna see toimus kooskõlas Tallinna vanalinna muinsuskaitseala eesmärkide ja MuKS-ga ning avalikes huvides. Kohtuotsuses viidatud sätted räägivad eranditult muinsuskaitsealuste ehitiste säilitamisest. Kohtu arvates annavad need aga aluse ka lagunenud muinsuskaitsealuseid ehitisi taastada, st üles ehitada. Kohtu poolt viidatud sätetest pole võimalik tuletada kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust taastada kõik muinsuskaitsealased ehitised, sealjuures olenemata sellest, kelle omandis need on. Kohus viitas arhitektuuriajaloolase L. Künnapuu arvamusele, et Trepi tänav ja Nõelasilma värav tuleb välja kaevata, taastada ja eksponeerida, kusjuures see pole võimalik ilma Trepi tänava seina taastamiseta (st seina, mis asub suures osas kaebaja kinnistul). Kaebaja hinnangul ei saa ühegi isiku seisukoht, selle alusel koostatud projekt ega ka ehitusluba olla aluseks ega õigustuseks isiku põhiõiguste (sh omandiõiguse) rikkumisele. Kohus leidis, et ehitise püstitamine kaebaja kinnistule oli vajalik ja seega õiguspärane, sest vastasel juhul oleks kaebaja kinnistu varisenud linna kinnistule. Kaebaja pole soovinud väita, et tugimüüri rajamiseta poleks tema kinnistu varisenud, kuid leiab, et varisemisoht ei saa talle kaasa tuua mõjutusi, sest linn tekitas varisemisohu teadlikult ilma sellekohase kohustuseta. Pelgalt varisemisoht ei saa olla teise isiku omandiõiguse rikkumise aluseks. Lisaks ei saanud 6
(13)3-07-2583 kaebaja kinnistule tugimüüri rajamise õigus tuleneda

§ 146lg-st 2.

Säte võimaldab süvendamist, kui süvendatava kinnistu omanik tagab, et naaberkinnisasi ei lange sisse. Sättest ei tulene õigust ehitada teise isiku kinnisasjale. Nimetatud säte ei ole

§ 68lg-s 2 nimetatud omaniku õiguste kitsendusi sisaldavaks sätteks.

Ka õiguskirjanduses on leitud, et säte ei reguleeri naaberkinnisasja alla ehitamist, ning et võõra kinnisasja kasutamine omaniku loata on keelatud. See, kas kaebaja kinnistul asuv müür kahjustab teda oluliselt või mitte, ei oma müüri seaduslikkuse hindamisel tähtsust. Omandiõigus on absoluutne õigus, mida ei või rikkuda ka ebaoluliselt. Samas on kapitaalse müüri ehitamine ca 1 m ulatuses võõrale kinnistule kahtlemata omandiõiguse oluline piiramine. Lisaks on kohus arusaamatult asunud seisukohale, nagu oleks müüri näol tegemist vaid maapõue toega, sest müür ulatub üle maapinna ega oma vähemalt selles osas seost maapinna toestamisega. Isegi kui müüri rajamist pidada õigustatuks maapinna varisemist takistavas ulatuses, pidanuks kohus käsitlema müüri maapinnast kõrgemale ulatuvas osas ebaseaduslikuna. Tähtsust ei oma viide, et tegemist on turvalisuse kaalutlustel rajatud osaga, sest seadus ei võimalda rajada teise isiku kinnistule tema nõusolekuta ehitisi kolmandate isikute turvalisuse tagamiseks. Eelnevast tuleneb, et linna soov enda kinnistut süvendada ei loonud õiguslikku alust ehitada kaebaja kinnistul. Linnal oli võimalus rajada tugimüür oma kinnistule. Huvi eksponeerida mingit ehitist võimalikult autentsel kujul ei saa prevaleerida teise isiku huvi ees omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kohus on täiendavalt juhtinud tähelepanu Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse erinevatest sätetest tulenevatele muinsuskaitseala eesmärkidele, milleks on eelkõige linnaruumi elementide säilitamine ja ka hävinud oluliste osade taastamine, ning järeldanud, et ka põhimäärusest tulenes linnale õigus püstitada kaebaja kinnistule tugimüür ning taotleda sellele kasutusluba. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et sellest määrusest kui seaduse alamaktist ei saa tuleneda omandi kitsendust. Seda seisukohta toetab halduskohtu viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-41-06, milles leiti, et põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega, ning et see on lubatud, kui määrusega kehtestatakse piirangud kogu riigi territooriumi osas. Vabariigi Valitsuse

  1. mai
  2. a määruse nr 155 puhul ei ole esmalt tegemist määrusega, mis oleks antud täpse ja selge volitusnormi alusel, kus oleks sätestatud, millises ulatuses võib määrusega omandiõigust piirata. Volitusnormiks oleva MuKS § 15 lg 2 kohaselt nähakse põhimääruses MuKS alusel ette muinsuskaitsealal ning selle kaitsevööndis kehtivad nõuded ja kitsendused ning muinsuskaitset korraldavate organite tööjaotus. Volitusnormist ei nähtu lubatavus piirata määruses omandiõigust selliselt, et kohalik omavalitsus võiks võõrastele kinnisasjadele asuda ehitisi püstitama või neid seal rekonstrueerima. Teiseks ei ole MuKS § 15 lg 2 alusel kehtestatud määrustega lubatud omandiõigust piirata seetõttu, et piirang ei laiene kogu riigi territooriumile. Iga muinsuskaitseala kohta koostatakse eraldi põhimäärus. Kui volitusnormist tuleneks õigus piirata omandiõigust, võiks seda teha riigi erinevates piirkondades erinevalt. Seega ei saa kõnealusest määrusest tuletada mistahes omandiõiguse piiranguid. Isegi kui põhimäärusest võiks tuleneda omandiõiguse piirang, siis käesoleval juhul määrus sellist piirangut ei sisalda. Määruses on hulgaliselt ja läbivalt kasutatud väljendit „säilitama“. Väljendit „taastama“ on kasutatud muinsuskaitseala eesmärke silmas pidades vaid ühel korral, kusjuures viidatud ei ole õigusele, vaid kui eesmärgile. Seega ei tulene ka määrusest kohalikule omavalitsusele kohustust ega õigust asuda omanikelt luba saamata taastama muinsuskaitseala hoonestust; 3) kohus on ebaõigesti kohaldanud kasutusloa regulatsiooni. Kohtu seisukoht, et kasutusluba ei riku kaebaja omandiõigust, jääb arusaamatuks. Kui kohus on soovinud öelda, et kaebajal lasub niikuinii kohustus taluda tema kinnistul olevat ehitist, siis on selline seisukoht väär. Kaebajal pole talumiskohustust ja ta soovib jätkuvalt ehitise 7

(13)3-07-2583 lammutamist. Isegi kui kaebaja peaks ehitist taluma, ei tähenda see, et ta ei võiks tema ainuomandis olevat ehitist käsutada (sh otsustada sellele kasutusluba mitte taotleda, takistamaks kolmandatel isikutel ehitise kasutamist ning tema kinnisasjal viibimist; taotleda kasutusluba selliselt, et sealt nähtuks kaebaja omanikuna; taotleda kasutusluba kaebaja poolt soovitud otstarbel), ning et tema nõusolekuta väljastatud kasutusluba poleks kaebaja õigusi rikkuv. Kohus on teinud ka viite müüriosale kui

§ 151

kohaselt ühiskasutuses olevale piirirajatisele, jättes põhjendamata, miks on säte käesolevas asjas kohaldatav. Vastustaja ei ole tuginenud sellele, et müüri näol oleks tegemist ühiskasutuses oleva piirirajatisega, mistõttu on kohtu poolt sellele sättele tuginemine kaebaja jaoks üllatav. Pooltel ei olnud võimalik oma seisukohti esitada.

§ 151

ei ole kohaldatav, kuna see reguleerib juba olemasolevate piirirajatiste korrashoiu ja kasutamisega seonduvat. Käesoleval juhul on vastustaja ise rajatise püstitanud ning küsimus pole rajatise korrashoius ja kasutamises, vaid selles, kas rajatist võis püstitada. Seega pole tegemist mitte piirirajatise, vaid

§ 148

kohase pahauskselt naaberkinnisasjale püstitatud ehitisega.

§ 151lg-st 1 ei tulene õigust püstitada uus rajatis.

Isegi kui maa sees olevate madalate ajalooliste müüriosade puhul oli tegemist

§ 151kohase piirirajatisega, olnuks vastustajal õigus neid vaid hooldada ja kasutada.

Hooldamise ja kasutamisena pole vaadeldav vanadele müüriosadele uusehitise pealeehitamine.

§ 151

lg 2 kohaselt ei tohi piirirajatise kasutamine olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada kahju naabrile. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kaebaja väited seoses EhS § 33 lg-ga 8, mille kohaselt on kasutusluba võimalik taotleda vaid ehitise omanikul. Pole vaidlust, et tugimüürist suurem osa asetseb kaebaja kinnistul ning on seega tema omandis. Kohus pidanuks selgitama, miks ei kuulu kasutusluba tühistamisele hoolimata sellest, et luba on taotlenud ehitise omanikuks mitteolev isik. Sõltumata sellest, kas kasutusluba saab oluliselt rikkuda kaebaja õigusi või mitte, tuleb haldusakt tühistada, kuna see ei ole kooskõlas õigusaktidega (muuhulgas EhS § 34 lg 1 p 4 ja § 36 lg 1 kohase keeluga väljastada kasutusluba, kui selle taotlemisel on esitatakse valeandmeid (sh omaniku andmed)) ning sellise haldusakti andmiseks puudub õiguslik alus (EhS § 33 lg 8 võimaldab kasutusluba anda, kui seda taotleb omanik). Tegemist ei ole formaalsete rikkumistega, sest nende tagajärjel on haldusakt, mis riivab isiku põhiõigust. Kohus ei ole selgitanud, miks ei ole asja lahendamisel olulised kaebuses nimetatud menetlusõiguslikud rikkumised, mis kaebaja arvates mõjutasid oluliselt asja otsustamist. 6. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) halduskohus ei ole HKMS § 19 lg-t 7 rikkunud. Selgusetuks jääb väide, et kohus on nimetatud sätet rikkunud, kuna asus seisukohale, et ehitis on seaduslik. Kohtuotsuses ei ole ehitise seaduslikkusele hinnangut antud. Kohus on üksnes sedastanud, et Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamine on olnud kooskõlas Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitse eesmärkidega ning toimus avalikes huvides. Selle üle pole pooltel vaidlust, et taastamise tingisid avalikud huvid. Lisaks märgib vastustaja, et HKMS § 19 lg 7 teise lause kohaselt ei ole kohus seotud kaebuse sõnastusega. Sättest tuleneb halduskohtumenetluses kehtiv uurimispõhimõte, millest tulenevalt peab kohus asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud vajaduse korral välja selgitama omal initsiatiivil. Kaebaja peab ka kaheldavaks, kas halduskohus saaks üldse tuvastada ehitise seaduslikkusega seonduvaid asjaolusid, kuna tegemist on tsiviilõigusliku küsimusega. Vastustaja märgib esmalt, et ehitise seaduslikkust hinnatakse üldjuhul ehitusloa vaidlustamisel, mis on avalik-õiguslik vaidlus. Lisaks on 8

(13)3-07-2583 halduskohtul haldusvaidluse lahendamisel üldjuhul õigus tuvastada tähtsust omavaid tsiviilõiguslikke asjaolusid; 2) ehitis on püstitatud seaduslikul alusel. Kaebaja kriitikaga halduskohtu poolt muinsuskaitsealaste sätete tõlgenduse suhtes vastustaja ei nõustu. MuKS § 4 lg 1 järgi võidakse muinsuskaitsealaks tunnistada kultuuriväärtusega ajalooline asula või selle osa või looduse ja inimese koostegevuse tulemusena kujunenud ala. MuKS §-st 15 tuleneva volitusnormi alusel toimub muinsuskaitsealaks tunnistamine Vabariigi Valitsuse määrusega. Pole vaidlust, et Trepi tänav ja Nõelasilma värav asub Vabariigi Valitsuse
  1. mai
  2. a määrusega vastu võetud Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse §-st 3 nähtuvalt Tallinna vanalinna muinsuskaitseala piirides. Muinsuskaitseala eesmärgi sätestab põhimääruse § 6 lg 1 ning kaitse eesmärke täpsustab sama paragrahvi lg 2, mille p 1 järgi on kaitse eesmärgiks, millest muinsuskaitsealal juhindutakse, muuhulgas ajalooliselt väljakujunenud linnatuumiku ja seda ümbritseva muldkindlustuse vööndi hoonestusstruktuuri ning linnaruumi elementide (tänavaruumid, väljakud, siseõued, läbikäigud, säilinud muldkindlustused, pargid ja puiesteed jms) säilitamine ja hävinud oluliste osade taastamine. Seega pole õige kaebaja käsitlus, nagu võimaldaks muinsuskaitset reguleerivad õigusaktid ehitisi üksnes säilitada, sest põhimääruses nähakse kaitse eesmärkidena muuhulgas ette tänavaruumi ja läbikäikude taastamine. Asjakohatu on kaebaja kriitika arhitektuuriajaloolase arvamusega arvestamise suhtes. Põhimääruse § 7 lg 2 kohaselt tuleb muinsuskaitsealal ehitades, konserveerides ja restaureerides ning selleks ehitusmaterjale valides arvestada nii ehitise kui ka muinsuskaitseala arhitektuurilist ja ajaloolist väärtust. Seega on muinsuskaitsealal ehitades vastava valdkonna eksperdi arvamuse ärakuulamine ja sellega arvestamine vajalik ja põhjendatud. Alusetu on kaebaja seisukoht, et põhimääruse näol ei ole tegemist õigusaktiga, mis oleks antud täpse ja selge volitusnormi alusel ning seetõttu ei saa sellest juhinduda omandiõiguse kitsendamisel. MuKS § 15 lg-st 2 tuleneb selgelt, et Vabariigi Valitsusel on õigus kinnitada muinsuskaitseala põhimäärus, milles nähakse muuhulgas ette kaitsevööndis kehtivad nõuded ja kitsendused. Kaebaja viide Riigikohtu üldkogu otsusele nr 3-3-1-41-06 on asjakohatu, sest linnavolikogu määrusega kruntide minimaalsuuruse kehtestamiseks puudus planeerimis- ja ehitusseadusest tulenev volitus ning kogu riigi territooriumil miinimumkruntide kehtestamist ette ei nähtud. Antud juhul on seadusega ette nähtud õigus kehtestada üleriigiliselt muinsuskaitsealade põhimäärusi alama astme õigusaktidega. Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega omandiõiguse rikkumisest. Pole vaidlust, et kaebaja kinnistu ja Harju tänava teemaa kinnistu vahel asuv rekonstrueeritud müür paikneb osaliselt kaebaja kinnistul. Samas pole ka vaidlust, et tugimüüri rekonstrueerimine ja kõrgemaks ehitamine toimus eesmärgiga vältida kaebaja kinnistu osalist varisemist linna kinnistule. Varisemisoht on tuvastatud ka Tallinna Ringkonnakohtu
  3. juuni
  4. a otsuses nr 3-
  5. Seega on vaidlusaluse tugimüüri olemasolu mõlema kinnistu omaniku, eriti kaebaja huvidega kooskõlas. Kaebaja arvates on tugimüüri püstitamisega olulisel määral rikutud

§ 68

lg-test 1 ja 2 tulenevat omandiõiguse kaitse regulatsiooni.

§ 68

lg 2 järgi võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Seega ei ole omandiõigus ei absoluutne ega piiramatu. Teiste isikute huvide all tuleb mõista ka avalikke huvisid. Omandiõiguse piiramisel tuleb hinnata õiguste riive ulatust ja selle vajalikkust ning põhjendatust. Kui tegemist on väheolulise omandiõiguse riivega, mis omandiõiguse teostamist ei pärsi, ei ole tegemist

§ 68

lg-te 1 ja 2 rikkumisega, seda eriti olukorras, kus omandiõiguse piiramiseks esineb mõjuv põhjus. Vastustaja käsitlus on kooskõlas ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-64-02 seisukohtadega, kus hinnati ehitusloa seaduslikkust ning leiti p-s 17: „Ehitusloa andmisel ei saa aga olla takistuseks igasugune naabri vara väärtuse vähenemine uue ehitise tõttu. Ka naabri omandiõigus ei ole piiramatu. Naabri huve riivava 9

(13)3-07-2583 ehitusloa võib anda ka naabri nõusolekuta, kui ülekaalukamad omaniku või avalikud huvid seda tingivad.“ Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamist teostati avalikes huvides, kuna see tulenes muinsuskaitseala kaitse eesmärkidest. Samuti arvestati tugimüüri rekonstrueerimisel kaebaja huvidega, et tema kinnistu ei variseks kõrvalkinnistule. Tugimüüri vajalikkusele ei vaidle sisuliselt vastu ka kaebaja. Tugimüüri rajamine on kooskõlas ka

§ 146

lg-ga 2, mille kohaselt on maatüki süvendamine lubatud, kui süvendaja paigaldab toe või võtab tarvitusele ohtu või kahju ärahoidvad abinõud. Erinevalt kaebajast on vastustaja hinnangul tähtis, kas tugimüür kahjustab kaebajat oluliselt või mitte. Arvestades eelnevaid põhjendusi ning asjaolu, et kaebaja pole selgitanud, mil viisil takistab müür tema omandiõiguse teostamist senisest rohkem, on müüri rajamine olnud

§ 68lg-tega 1 ja 2 ning § 146 lg-ga 2 kooskõlas.

Isegi kui linn ei oleks ehitustööde käigus kinnistu endisaegsest hoonestusest säilinud müüri toena kasutamise eesmärgil rekonstrueerinud, saanuks kaebajale MuKS-st tulenevatel kaalutlustel anda detailplaneeringuga õiguse ehitise püstitamiseks vaid selliselt, et üks hoone välisseintest on rajatud vaidlusalusele müüriosale. Samale järeldusele on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-07-1730, kus samad pooled vaidlesid selle üle, kas linnal on kohustus kaebaja kinnistu omandada; 3) kasutusloa andmine on kooskõlas seadusega. Pole vaidlust, et müür asub teatud osas kaebaja kinnistul ja on sisuliselt piiriks kaebaja ja linna kinnistu vahel. Seega tuleb müüri käsitleda ka piirirajatisena

§ 151

lg 1 mõttes, mille järgi on kahte kinnisasja eraldav müür naabrite ühiskasutuses. Seega ei saa nõustuda kaebajaga, et tegemist ei ole

§ 151lg 1 kohase piirirajatisega.

Ka eespool viidatud ringkonnakohtu lahendis on nõustutud vastustajaga selles, et tegemist on piirirajatisega

§ 151lg 1 mõttes.

Pole põhjust käesolevas asjas seda järeldust ümber hinnata. Sisuliselt ei ole tegemist uue piirirajatise püstitamisega, vaid olemasoleva piirirajatise parandamisega. Paekivist müür eksisteeris ka enne Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamistöid. Nõustuda ei saa ka sellega, nagu oleks müüri käsitlemisel tegu

§ 151

lg 2 rikkumisega, kuna piirirajatise kasutamine ei tohi olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada naabrile kahju. Müüri taastamine toimus kooskõlas avalike huvidega, mille käigus on järgitud

§ 146

lg 2 nõudeid, ning kohus on tuvastanud, et piirinaabri omandiõigust on kitsendatud sedavõrd ebaolulisel määral, et see ei mõjuta tema omandiõiguse teostamist. Kasutusloa andmisel ei ole rikutud EhS § 33 lg-t 8, mille kohaselt on kasutusluba võimalik taotleda vaid omanikul. Kasutusluba anti Trepi tänava, mille ehitusalune pindala on 276 m2, mitte tugimüüri kohta. Trepi tänava omanik on linn. Seega pole õige väide, nagu oleks kasutusluba taotlenud isik, kes ei ole ehitise omanik. Kaebaja oli teadlik ehitusloa nr 26114 andmisest, mille alusel toimus Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamisele suunatud ehitustegevus. Ehitusloa lisas olevast põhjendusest nähtuvalt oli juba selle andmisel ilmne, et ehitustööde käigus tuleb rajada tugimüür. Olles ehitusloa andmisest ja ehitustegevuse kavast teadlik, pidi kaebaja juba ehitusloa andmisel teadma ehitustegevuse tagajärgedest, samuti sellest, et tugimüür hakkab piirirajatisena paiknema vähemalt osaliselt tema kinnistul. Kaebaja ehitusluba ei vaidlustanud. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-62-03 (p 11) leidnud: „Kasutusluba ei ole aga õige kolmanda isiku vastuväidetele tuginedes jätta välja andmata juhul, kui kolmas isik oli nõuetekohaselt kaasatud ehitusloa andmise menetlusse ja talle pidi olema arusaadav, et ehitusloa alusel ehitatava hoone või ümberehituse projektijärgne kasutamine toob kaasa tagajärjed, millele vastuväide tugineb“. Kuna kaebaja ehitusluba ei vaidlustanud, ehkki pidi juba sel ajal ette nägema ehitustegevusega kaasnevaid tagajärgi, on kasutusloa andmine juba seetõttu õiguspärane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10

(13)3-07-2583
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega vaidlustatud kasutusloa tühistamiseks alust.
  2. Asjast nähtuvalt on kaebaja
  3. juulil
  4. a omandanud Tallinnas, Harju tn 30 asuva 715 m2 suuruse kinnistu, mida kasutatakse haljasalana.
  5. juunil
  6. a väljastas Tallinna Linnaplaneerimise Amet ehitusloa nr 26114 ehitise nimetusega „Trepi tänav, Harju tn haljasala II etapp püstitamiseks“. Ehitusloast, selle lisast „Põhjendus ehitusloa väljaandmiseks“ ning ehitusloa aluseks olevast OÜ Kivisilla projektist (tl 36-39, 70) nähtub nii vaidlusaluse müüri ehitamise kavatsus kui ka selle paiknema hakkamine Tallinna linna ja kaebaja krundil. Põhjenduses ehitusloa väljastamiseks märgitakse, et projekti on kooskõlastanud kõik projekteerimistingimustes nõutud isikud, v.a OÜ Uranos, kuid kuna ta ei ole mingil viisil põhjendanud, miks ta seda projekti ei kooskõlasta ja kuidas projekt tema õigusi rikub, väljastatakse projektile ehitusluba ehitustööde jätkamiseks, kuna tegu on vältimatult vajalike töödega mälestise purunemise ärahoidmiseks, kaasomandi säilimiseks ja Trepi tänaval liikuvatele inimestele ohutuse tagamiseks. Eelnevast nähtub, et kaebaja oli ehitusloa väljastamise menetlusse kaasatud, ehitusluba anti välja kaebaja kooskõlastuseta, kuid kaebaja ehitusluba ei vaidlustanud. Käesolevas asjas vaidlustatud kasutusloast nr 6860 (tl 11-13) nähtuvalt on see välja antud projekti ja ehitusloa alusel püstitatud ehitisele. Kaebaja poolt haldusasjas nr 3-07-1730 esitatud kaebus Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks omandada kinnistu ja seada asjaõiguslik ostueesõigus jäi soovitud tagajärjeta. Tallinna Halduskohtu
  7. juuni
  8. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohtu
  9. juuni
  10. a otsusega jäeti rahuldamata kaebaja apellatsioonkaebus ning Riigikohtu
  11. septembri
  12. a määrusega jäeti kaebaja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kohtute infosüsteemi andmetel on käesolevaks ajaks Harju Maakohus teinud otsuse ka apellatsioonkaebuses viidatud tsiviilasjas nr 2-07-20207 ning jätnud kaebaja hagi Tallinna linna vastu kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukorra taastamiseks, sh piiripunktide nr 10 ja 11, 11 ja 12 ning 12 ja 1 vahele rajatud ehituste ja nende osade lammutamiseks ning kaevetööde teostamisest ja ehitustegevusest hoidumiseks kohustamiseks rahuldamata. Kaebaja on esitanud selle lahendi peale apellatsioonkaebuse ning lahend ei ole jõustunud.
  13. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusnormide rikkumist, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Apellatsioonkaebuse väitega halduskohtu poolt HKMS § 19 lg 7 nõuete rikkumise kohta ringkonnakohus ei nõustu. Viidatud sätte kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Sättest tuleneb, et halduskohus ei või lahendada taotlusi, mida kaebaja ei ole esitanud, ega jätta lahendamata kaebuses esitatud taotlusi. Kaebaja taotles halduskohtult kasutusloa tühistamist ning halduskohus on selle nõude lahendanud. Halduskohus ei ole väljunud kaebuse taotluse piiridest. Apellandi väitel pidanuks kohus andma hinnangu, kas seadus võimaldab anda kasutusloa ka ehitise omanikuks mitteoleva isiku taotluse korral. Sellise hinnangu andmiseks puudus kohtul vajadus, sest kasutusluba taotles ehitise omanik. Apellatsioonkaebuse väited seoses kohtu poolt ehitise seaduslikkusele tuginevate põhjenduste esitamise üllatuslikkuse, halduskohtul tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamiseks pädevuse puudumise ja tsiviilasja nr 2-07-20207 lahendi ootamiseks menetluse peatamisega ei ole põhjendatud. Väide, et pooled vastavale asjaolule ei tuginenud, ei ole õige. Vastustaja tugines oma vastuväidetes (tl 63-64)

sätetele ning kaebaja esitas omapoolsed seisukohad vastustaja selgitusele (tl 67-68). Halduskohus saab tuvastada tsiviilõiguslikke asjaolusid, kui see on oluline avalik-õigusliku vaidluse lahendamiseks. 11

(13)3-07-2583 Sellisel juhul tuvastab halduskohus tsiviilõigusliku asjaolu kohtuotsuse põhjendavas osas, mitte resolutsioonis (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-100-08, p 20). 10. Käesolev kaebus kasutusloa tühistamiseks ei tugine väidetele, nagu oleks tegemist ehitisele esitatavatele nõuetele mittevastava ehitisega, vaid üksnes väitele, et kaebaja on tema kinnisasjale ulatuva müüriosa omanik, kes ei ole valminud ehitisele kasutusluba taotlenud ega soovi kasutusloa väljastamist. Kaebaja väidab küll omandiõiguse rikkumist, kuid ei ole selgitanud, mil moel takistab valminud ehitis tema omandi senisel otstarbel kasutamise jätkamist. Kaebaja seisukoht, nagu tuleks ehitise kasutusluba tühistada sõltumata sellest, kuitahes ebaoluline on kaebaja omandiõiguse riive, ei ole põhjendatud. Nii kasutusloa andmisel kui ka selle tühistamise üle otsustamisel on oluline hinnata naabri õiguste riive ulatust ja selle vajalikkust ning põhjendatust. Vastustaja ja halduskohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, et ehitusloa väljastamine, ehitamine ja kasutusloa andmine oli tingitud ülekaalukast avalikust huvist MuKS-st ja selle alusel kehtestatud Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusest tulenevate kaitseeesmärkide ellu viimiseks taastada ja eksponeerida arhitektuurilist ning ajaloolist väärtust omavat Trepi tänavat ja Nõelasilma väravat võimalikult autentsel kujul, samuti et vaidlusalune müür on möödapääsmatult vajalik hoidmaks ära kaebaja kinnistu varisemine Trepi tänavale. Seega on müüri olemasolu ka kaebaja enda huvides ning kaebaja jätkuv soov kasutusloa tühistamiseks, eriti olukorras, kus tema kaebus Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks kinnistu omandada, jäi soovitud tagajärjeta, jääb arusaamatuks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ja jääb oma varasemas lahendis haldusasjas nr 3-07-1730 väljendatud seisukohtade juurde, et vaidlusaluse müüri näol on tegemist

§ 151

lg-s 1 mõttes piirirajatisega; et avalikes huvides ajaloolise Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamisega kaasnes kaebaja kinnistu varisemisoht, mille tõttu oli tugimüüri rajamine möödapääsmatu ning kooskõlas

§ 146

lg-ga 2; et müür kinnistu piiril ei saa oluliselt kahjustada kinnistu senist kasutusotstarvet ega muuta kaebajal kinnistu kasutamist võimatuks. Apellatsioonkaebuses väidetu ei anna nende seisukohtade ümberhindamiseks alust. 11. Kaebaja heidab kohtule ette EhS sätete tähelepanuta jätmist, millele kaebus tugineb. Kaebaja on viidanud EhS § 33 lg-le 8, mille kohaselt peab kasutusloa taotluse esitama ehitise omanik. Kuna kaebaja ei ole kasutusluba taotlenud, tuleks linnale antud kasutusluba tühistada. Samuti leiab kaebaja, et kasutusloa andmisest oleks tulnud keelduda ja kasutusluba tuleks tühistada, sest kasutusloa taotlus ei vasta nõuetele ja sisaldab valeandmeid omaniku kohta. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kaebaja on tema kinnistul asuva tugimüüri osa omanik. Kaebaja omanikuna kasutusloa taotluses nimetamata jätmist ei saa vaadelda valeandmete esitamisena, sest kasutusloa andjale oli tugimüüri paiknemine osaliselt kaebaja kinnistul teada. EhS § 33 lg 8 teine lause sätestas kasutusloa andmise ajal, et mitme isiku ühises omandis oleva ehitise korral peavad kasutusloa taotluse esitama ehitise omanikud ühiselt. Kuivõrd 12

(13)3-07-2583 tugimüüri näol on tegemist piirirajatisega, mis ei ole küll naabrite kaasomand, kuid mille ühiskasutuse suhtes kohaldatakse kaasomandi sätteid, tulnuks ka kaebajal esitada kasutusloa taotlus. Ringkonnakohus osutab, et EhS § 29 sätestab ehitise omaniku kohustused ja õigused. EhS § 29 lg 4 näeb ette, et kui ehitis on mitme isiku ühises omandis, peab sättes viidatud kohustusi täitma ehitada sooviv või ehitusluba taotlenud ehitise omanik. Sama paragrahvi lg 1 punktides 11 ja 12 nimetatud kohustusi peavad aga täitma kõik isikud, kelle ühises omandis on ehitis. Selliseks kohustuseks on ka ehitise omaniku kohustus tagada kasutusloa olemasolu, kui see on nõutav (EhS § 29 lg 1 p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjaolu, et kaebaja valminud ehitusele kasutusluba ei taotlenud, selle tühistamise aluseks. 12. Kaebaja väitel ei ole kohus selgitanud, miks ei ole asja lahendamisel olulised kaebaja osutatud menetlusõiguslikud rikkumised (kaebaja ära kuulamata jätmine, kaalutlusotsuse puudulik põhjendamine). Kaebuses väidetud menetluslikud rikkumised ei saanud käesolevas asjas viia ebaõige otsuse tegemisele, sest kasutusloa andjale oli kaebaja vastuseis ehitamise suhtes teada. 13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.