← Eesti

3-09-1252/53

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 1. november 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-0

§ 62lg 1 alusel.

Korralduses märgiti, et maksuhaldurile teadaolevalt töötas E. R.

  1. a OÜ-s S., kust sai töötasu 14 185 krooni, ja OÜ-s S., kust sai töötasu 33 330 krooni. Samuti sai E. R. renditasu OÜ-lt S. 7 789 krooni ja riiklikku pensioni 20 064 krooni.
  2. a sai E. R. riiklikku pensioni 26 429 krooni, töötas OÜ-s S., kust sai töötasu 15 437 krooni ja OÜ-s S., kust sai juhatuse liikme tasu 52 614 krooni. E. R. soetas
  3. a 10 kinnistut ja
  4. a 5 kinnistut, andis OÜ-le S. intressita laenu 3 900 000 krooni ja tasus ise pangalaenu, mis oli võetud kinnisvara soetamiseks. Arvestades E. R.i poolt antud laenude summat, pangalaenu tasumisi ja soetatud kinnisvara objektide hulka, ei ole E. R.i kulutused vastavuses tema
  5. ja
  6. a deklareeritud tuludega. PMTK 03.02.2009 korraldusega nr 12.2-3/222-2 kohustati E. R.i esitama kirjalikud selgitused kontrollimise käigus tekkinud küsimustele tema poolt 01.01.2006 - 31.12.2007 kasutatud sissetulekute ja tehtud kulutuste kohta ning sissetulekuid ja kulutusi tõendavad dokumendid. Korraldusele vastamise tähtaeg oli 16.02.
  7. E. R. vastas tähtaegselt. PMTK andis 04.03.2009 MKS § 10 lg 2, § 46, §

§ 62lg 1 alusel E.

R.ile täiendava korralduse nr 12.2-3/222-5 kirjaliku teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks hiljemalt 17.03.

  1. Korralduse lisas nr 1 esitati täiendavad küsimused. E. R. vastas tähtaegselt, märkides, et ei saa vastata
  2. küsimusele, sest tulumaksuseadus (TuMS) ei kasuta terminit „mittemaksustatavad tulud“ ja ta on sunnitud selle küsimuse osas esitama vaide. E. R. esitas 03.04.2009 vaide PMTK 04.03.2009 korralduse osaliseks kehtetuks tunnistamiseks selle lisas nr 1 sisalduva esimese küsimuse: “Millised olid Teie maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud
  3. aastal ja
  4. aastal?” osas, märkides, et füüsilise isiku suhtes on MKS § 73 lg 4 alusel võimalik läbi viia üksikjuhtumi kontrolli, mitte revisjoni. Jääb arusaamatuks, mis on antud juhul üksikjuhtumiks, kuidas see on piiritletud ja mida peetakse silmas termini “maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud” all. Määratlemata mõistete kasutamine rikub E. R.i õigust õiglasele menetlusele, ei võimalda tal täita kaasaaitamiskohustust ning maksuhalduri tegevus on vastuolus ka seaduse ja hea haldustava nõuetega. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 08.05.2009 vaideotsusega nr 6-1/189-3 jäeti vaie rahuldamata. Otsuses selgitati mõiste “mittemaksustatav tulu” tähendust viitega TuMS §-le 12, milles on füüsilise isiku maksustatava tulu loetelu (palgatulu, ettevõtlustulu, kasu vara võõrandamisest, renditulu ja litsentsitasud jne), kuid see ei ole ammendav. Nimetatud ja järgnevates sätetes on loetelud sissetulekutest (dividendid, kingitused, erisoodustused, eluaseme müügist saadud tulu, riigi ja omavalitsuste makstavad toetused, abirahad, stipendiumid, omandireformiga seonduvad maksuvabastused jne), mille puhul füüsilist isikut tulumaksuga ei maksustata. Neid tulusid võib nimetada “mittemaksustatavateks tuludeks”. Nn keskmisele inimesele on igati arusaadav, mida korralduses E. R.ilt oodatakse. Rikutud ei ole seadust ega head haldustava. Mõiste “mittemaksustatav tulu” sisaldub ka MKS § 94 lg-s
  5. Kuna maksumaksja kulud ületavad tunduvalt deklareeritud tulusid, võib oletada, et tal on deklareerimata tulusid. Maksuhaldur peab kontrolli käigus välja selgitama, kas deklareerimata tulude puhul on tegemist mittemaksustatavate või nt varjatud maksustatavate tuludega. Maksuhaldur ei saa teha maksude arvestamise ja tasumise õigsust puudutavaid järeldusi üksnes deklaratsioonide põhjal. Maksumaksja ei pruugi alati kõiki saadud sissetulekuid ise nn õigesti majanduslikult kvalifitseerida ja tema arvates mittemaksustatav tulu võib osutuda maksustatavaks tuluks. 2

(10)3-09-1252 Revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine sõltub hinnangust, kas tegemist on enamkoormava kontrollimisega. Kui asjaolud ja tõendid on erisuunalised ning viitavad sisuliste tunnuste osas nii üksikjuhtumile kui ka revisjonile, siis on oluline, kuidas kontroll on vormistatud ja kuidas toimub menetlus. Antud juhul on tegemist üksikjuhtumi kontrolliga nii menetluslikust, vormistuslikust kui ka sisulisest küljest. Kontrolli alustamise korraldusest järelduva tulude varjamise kahtlustuse näol on tegemist konkreetselt piiritletud üksiku juhtumiga, mis leiab maksuhalduri kontrolli tulemusel kas kinnitust või lükatakse maksumaksja kaasabil ümber. Vaidlustatud küsimus ei muuda üksikjuhtumi kontrolli revisjoniks või kontrolli objekti piiritlematuks. Menetluse hindamisel üksikjuhtumi kontrolliks või revisjoniks ei saa lähtuda vaid sellest, et kontroll hõlmab kahte maksustamisperioodi, vaadata tuleb ka teisi käimasolevat kontrolli iseloomustavaid tunnuseid, asjaolusid kogumis. Kahe paralleelse ja sisuliselt sarnase menetluse läbiviimine koormaks vaide esitajat tunduvalt rohkem. 2. E. R.i kaebuses taotleti PMTK 04.03.2009 korralduse nr 12.2-3/222-5 tühistamist korralduse lisas nr 1 sisalduva küsimuse “Millised olid Teie maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud 2006. aastal ja 2007. aastal?” osas järgmistel põhjendustel: Maksuhaldur väljus kontrolli piirest. Korraldus on vastuolus MKS § 10 lg 3, §

§ 62lg 1 nõuetega.

Üksikjuhtumi kontrolli käigus kas kinnitatakse või lükatakse ümber juba enne kontrollimise algust teadaolev asjaolu, revisjoni käigus kontrollitakse maksumaksja tegevust tervikuna. Füüsilise isiku suhtes on MKS § 73 lg 4 järgi võimalik läbi viia üksikjuhtumi kontrolli, mitte revisjoni. Üksikjuhtumi all tuleb mõista konkreetselt piiritletud küsimust. Maksuhaldur ei ole märkinud, milline on talle teadaolev asjaolu, mida ta üksikjuhtumi kontrolli käigus soovib kinnitada või ümber lükata. Korraldusest ei selgu, milline asjaolu oli enne kontrolli algust teada, mis ajendas nimetatud küsimust esitama, mis on see üksikjuhtum ja kuidas see on piiritletud taoliselt, et vajab vastust eelnimetatud küsimusele. Korraldusest ei selgu, mida peetakse silmas termini all “maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud”. TuMS § 12 lg 2 ei kasuta terminit „mittemaksustatav tulu“. Seega on tegemist määratlemata mõistega. Kui maksuhaldur kontrollib isiku poolt TuMS-s sätestatud kohustuste täitmist, siis ei saa ta maksukohustuse kindlaksmääramiseks kohustada maksumaksjat vastama küsimusele, mis sisaldab arusaamatu sisuga seadusest mittetulenevat terminit. Arusaamatu korraldus ei ole kontrollitav ja rikub seetõttu isiku kaebeõigust. Vaideotsuse järgi võib “mittemaksustatavateks tuludeks” nimetada TuMS §-s 12 toodud sissetulekuid, mille puhul füüsilist isikut tulumaksuga ei maksustata. TuMS §-st 12 seda ei tulene. Tulumaksuga mittemaksustamise juhud on toodud ka TuMS § 13 lg-s 3, § 15 lg-s 4, § 18 lg-s 11 ja § 19 lg-s 3. Kuna üksikjuhtumi kontrolli puhul peab olema teada asjaolu, mida tahetakse ümber lükata või kinnitada, võis maksuhaldur esitada küsimuse vaid konkreetse asjaolu kohta. Maksuhalduri arusaamatuks jääv tegevus rikub kaebaja õigust õiglasele menetlusele, ei võimalda täita seadusest tulenevat kaasaitamiskohustust, on vastuolus seaduse, kohtupraktika ja hea haldustava nõuetega (Põhiseaduse § 3, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1, § 56 lg 1 ja 2, MKS § 46, Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-14-97 ja 3-3-1-30-97). Kohtuistungil leidis kaebaja, et vaidlusalune küsimus on üleliigne ja teda ebamõistlikult koormav, sest maksuhaldurile on teada maksustatavad tulud esitatud tuludeklaratsiooni kaudu. Vastuses kohtule ei anna vastustaja ammendavat loetelu mittemaksustatavast tulust. Seaduse loetelu ei ole üheselt selge ja ammendav. Üheselt mittemõistetava küsimuse esitamine ei ole proportsionaalne vahend maksumenetluse läbiviimiseks ning on vastuolus kiire ja efektiivse menetluse põhimõttega. Maksuhaldur peab maksumenetlust viima läbi eesmärgipäraselt ja 3

(10)3-09-1252 koormama maksumaksjat üksnes niivõrd, kui see on vajalik asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Vaidlustatud osas korraldus seda eesmärki ei täida. Mittemaksustavaid tulusid korralduse sõnastusest tulenevalt ei uurita. Selleks puudub ka vajadus, kuna mittemaksustatavatest tuludest tulumaksukohustus ei teki ja nimetatud liiki tulusid ei ole vaja maksuhaldurile deklareerida. Kui maksuhalduri eesmärk on avastada vigu esitatud tuludeklaratsioonis, saavad vead puudutada vaid maksustatavaid tulusid. Isegi kui mõiste „mittemaksustav tulu“ oleks üheselt piiritletav, ei saa see olla kontrolli objektiks. Revisjon on maksukohustuslast enamkoormavam, üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni eristamine kontrolli ulatuse alusel on võimatu (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-20-05). Füüsilise isiku kõikide tulude kontroll ei vasta üksikjuhtumi kriteeriumile. Ebaselgelt määratletud ja piiritlemata üksikjuhtumi kontroll rikub kaebaja subjektiivseid õigusi ja viib maksuhalduri omavolini. Kui revisjoni sisuks on kogu maksumaksja majandustegevuse kontrollimine maksuhalduri määratud maksuliikide ja -perioodide ulatuses, siis füüsilise isiku kõikide tulude kontroll kahe maksustamisperioodi ulatuses on liialt üldine ja füüsilist isikut põhjendamatult koormav. Üksikjuhtumi kontrolli puhul tuleb pidada tavaliseks, et kontrolliobjekt on piiritletud konkreetsete tehingute või tuluallikatega (tulu liikidega). Kui revisjoni tulemus on lõplik ja maksuhaldur saab seda muuta piiratud juhtudel ning kehtib korduva revisjoni keeld, siis üksikjuhtumi kontrolli tulemusele selliseid tagatisi ei ole kehtestatud. Ka füüsiline isik vajab kaitset korduva maksuhalduri poolse sekkumise vastu. Selline kaitse MKS § 102 lg 1 järgi võimalik, kui täpselt piiritleda, milliste tehingute või asjaolude suhtes on üksikjuhtumi kontroll läbi viidud. Üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni eristamine on põhjendatud. Üksikjuhtumi kontrolliks saab olla vaid konkretiseeritud tululiigi, tehingu või toimingu puhul tulumaksukohustuste kindlakstegemine, mitte aga abstraktsetelt kõikide maksustavate tulude kontrollimine.
  1. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. Seaduses on sätestatud füüsilise isiku revisjoniks kindel piirang ja seda antud juhul ei esine. Kaebusest ei nähtu, mil viisil on MKS sätete vastu eksitud. Kontrolli raames on tavapärane, et maksukohustuslaselt palutakse korraldusega esitada teavet ja dokumendid, mis omavad kontrolli raames vajalike asjaolude väljaselgitamiseks tähtsust. Küsimus on esitatud üheselt mõistetavalt, et välja uurida kaebaja
  2. ja
  3. a tulud, s.t sissetulekud, mida tulumaksuga maksustatakse ja mida ei maksustata. Küsimus on otseselt seotud kontrolli eesmärgiga, kuna 15.12.2008 korralduse nr 12.2-3/222-1 alusel alustati kontrolli kaebaja
  4. ja
  5. a maksustatavate tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse kohta. Küsimus on igati kohane asjaolude väljaselgitamiseks. Vastustaja ei ole küsimust esitades rikkunud seadust ega head haldustava ning kaebajal oli võimalik küsimusele vastates täita kaasaaitamiskohustust. Kohtuistungil märkis vastustaja, et isikud võivad ekslikult arvata, et mõne maksustatava tulu puhul on tegemist mittemaksustatava tuluga. Selle tuvastamiseks vajab maksuhaldur infot kõikidest sissetulekutest, mille arvelt on isikul olnud võimalik deklareeritud kulutusi teha. Kui kaebaja tõesti ei saanud küsimusest aru, võinuks ta pöörduda maksuhalduri poole selgituse saamiseks. Kuna kaebajat nõustas maksumenetluses ja nõustab ka kohtus professionaalne õigusnõustaja, on vastustaja veendunud, et kaebajale on arusaadav, mida temalt teada soovitakse, kuid mingil põhjusel ei soovi ta oma sissetulekuid või tuluallikaid avaldada.
  6. Tallinna Halduskohtu 10.12.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Põhjendused: 4
(10)3-09-1252 Füüsilise isiku suhtes ei ole revisjoni läbiviimine MKS § 73 lg-st 4 tulenevalt lubatav. Kaebaja suhtes ei olegi antud juhul viidud läbi revisjoni, vaid üksikjuhtumi kontrolli. Revisjoni või üksikjuhtumi erisusi on põhjalikult käsitletud MTA vaideotsuses ja kohus neid ei korda. PMTK juhindus 15.12.2008 korralduse nr 12.2-3/222-1, mille alusel alustati üksikjuhtumi kontrolli kaebaja
  1. ja
  2. a maksustatavate tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse osas, andmisel MKS § 10 lg-test 2 ja 3; § 59 lg-st 2; § 60 lg-test 1 ja 2; § 62 lg-test 1, 2 ja
  3. Korralduses viidati maksuhaldurile teadaolevatele asjaoludele: kus kaebaja töötas ja millist töötasu või pensioni ta kontrollitaval perioodil sai, samuti kaebaja poolt soetatud kinnistud ja tema poolt laenu andmine/tasumine. Korralduses märgiti selgelt, milliste maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks kaebajalt teavet ja dokumentide esitamist nõutakse. Korralduses leiti, et võttes arvesse E. R.i antud laenude summat, pangalaenu tasumisi ja soetatud kinnisvara objektide hulka, ei ole tema kulutused vastavuses
  4. ja
  5. a deklareeritud kuludega. Seega ei ole mitmetimõistetav ega saanud/saa olla kaebajale ebaselge kontrolli ajendanud üksikküsimus - kaebaja deklareeritud tulude ja tehtud kulutuste ilmne mittevastavus. Haldusakt on kooskõlas nii HMS § 55 lg-ga 1, § 56 lg-ga 1 ja § 56 lg-ga 2 kui ka MKS §-s 46 sätestatud nõuetega. Kuna üksikjuhtumi kontrolli alustamise korraldus oli selge ja arusaadav ning vastas seaduse nõuetele, ei saanud kaebajale olla arusaamatud ka järgnevad korraldused (nende andmise eesmärk), millega tal paluti vastata konkreetsetele küsimustele seoses eelmärgitud kulude ja tulude mittevastavusega. PMTK ei ole väljunud alustatud üksikjuhtumi kontrolli piiridest. 04.03.2009 korralduses korrati, et PMTK soovib teavet kontrollitaval perioodil E. R.i poolt tehtud kulutuste katteks olnud sissetulekute kohta. Sellele vaatamata jättis kaebaja vastamata 03.02.2009 korraldusega nr 12.2-3/222-2 esitatud küsimusele „Kui suured olid Teie sissetulekud aastatel 2006 ja 2007?“ põhjusel, et küsimus on raskesti mõistetav, kuna TuMS ei kasuta terminit “sissetulekud”. Kaebaja poolt 04.03.2009 korralduse nr 12.2-3/222-5 tervikuna vaidlustamata jätmine kinnitab korralduste arusaadavust. Arvestades eeltoodut ja seda, et kaebaja jättis vastamata eelmärgitud küsimuse asemel talle ümbersõnastatult esitatud küsimusele “millised olid Teie maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud
  6. aastal ja
  7. aastal?”, põhjusel, et TuMS ei kasuta terminit „mittemaksustatavad tulud“, nõustus kohus vastustajaga, et kaebaja saab tegelikult aru, mida maksuhaldur temalt teada saada soovib, kuid mingil põhjusel ei soovi ta enda sissetulekuid (tuluallikaid) avaldada. Iga keskmine mõistlikult asju hindav isik peaks mõistma, et arvukaid kinnistuid ei saa soetada ega teha muid suuri kulutusi nt kohviraha eest, mis jäi kulutamata tänu sõbranna poolt välja tegemisele. Siit peaks tulema ka mõistmine, milliste võimalike sissetulekute (tulude) vastu maksuhaldur huvi tunneb (kui deklareeritud tulud ei võimalda katta tegelikult tehtud kulutusi). Arusaamatu on kaebaja valitud (venitamis)taktika – vaide ja kohtule kaebuse esitamine väidetavalt ebaselge küsimuse tõttu selmet kasutada nt MKS §-st 14 tulenevat võimalust nõuda vastustajalt teabe (selgituste) andmist, kui ta tõesti ei osanud küsimusele vastata. Ei oma tähtsust, kas kaebus rahuldatakse või mitte, sest kaebaja ei pääse nagunii küsimusele vastamast, kui see talle lõpuks „arusaadavaks“ ümber formuleeritakse. Niisugune tahtmatus sisuliselt ühele ja samale küsimusele vastata, tuues välja formaalseid, otsitud põhjuseid vastamata jätmise õigustuseks, viitab sellele, et kaebaja tahe võib olla varjata enda tegelikke tulusid. Samas muudab see ka üksikjuhtumi kontrolli ajaliselt pikemaks ja mõlemapoolselt koormavaks ning takistab maksuhalduril järgimast MKS § 10 lg 3 nõudeid. Kaebaja väide korralduses vaidlustatud küsimuse ebaselgusest ja mittevastavusest TuMS-le on alusetu. Kaebajale ei ole asja materjalidest nähtuvalt tekitanud probleeme termin „maksustatavad tulud“, mistõttu on arusaamatu, miks ta on jätnud küsimuse sellele poolele 5
(10)3-09-1252 samuti vastamata ja taotleb tervikuna küsimuse tühistamist. Niisugune käitumine ei ole olnud põhjendatud ja selles osas on taotlus ilmselgelt põhjendamatu. Iseenesest õige on kaebaja väide, et kuna ta on esitanud tuludeklaratsiooni, siis on küsimus maksustatavatest tuludest üleliigne. Samas ei ole sellele vastamine talle üleliia koormav – kui kaebajal ei ole midagi täiendavat nende tulude osas lisada, saanuks ta vastuses viidata juba esitatud tuludeklaratsioonile, mitte aga jätta küsimusele üldse vastamata. Küsimuse esitamine ei ole üleliigne põhjusel, et isikud võivad tegelikult ekslikult arvata, et mõne maksustatava tulu puhul on tegemist mittemaksustatava tuluga, või vastupidi. Just selle kindlakstegemiseks peabki maksuhaldur küsima üle ja juurde informatsiooni kõikidest sissetulekutest (tuludest), mille arvelt on isikul olnud võimalik deklareeritud kulutusi teha. Kuigi TuMS-s puudub „maksustatava tulu“ ja “mittemaksustatava tulu“ legaaldefinitsioon, on ekslik väita, et seaduses ei kasuta terminit „mittemaksustatavad tulud“ (vt TuMS § 281 lg 4 ja § 45 lg 1, samuti MKS § 94 lg 1). Järelikult ei ole tegemist tundmatu mõistega. Kui isikule on arusaadav “maksustatava tulu” mõiste, peaks tal mõistliku pingutusega selgeks saama ka mõiste “mittemaksustatav tulu”, kuna tegemist on vastandmõistetega. On loogiline, et kui seadus sätestab, mida maksustatakse tulumaksuga ja samas sätestab, mis maksustatava tulu hulka ei kuulu või mida ei loeta füüsilise isiku maksustatavaks tuluks, siis viimati nimetatud ongi “mittemaksustatavad tulud” (need on TuMS-s toodud ammendavalt). Neil asjaoludel ei ole vaidlustatud küsimus ka tervikuna ebaselge. Isegi kui kaebajale jäi midagi arusaamatuks, saanuks ta paluda maksuhalduril küsimust täpsustada või maksuhaldurilt selgitusi/juhiseid küsimusele adekvaatselt vastamiseks. Seda kaebaja ei teinud, mis koosmõjus muude asjaoludega kinnitab, et kaebaja soovib vältida vastamist kõnealusele küsimusele oma tulude ja kulude kooskõlast või mittevastavusest, olgu see küsimus siis mis tahes sõnastuses esitatud. Vastustaja ei ole vaidlustatud küsimust esitades eksinud hea haldustava nõuete vastu, ei ole rikkunud kaebaja õigust õiglasele menetlusele ega takistanud tal täita kaasaitamiskohustust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. E. R.i apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning mõista vastustajalt välja menetluskulud. Kaebaja kordab halduskohtule esitatud põhjendusi ja märgib täiendavalt: Kuna korralduse kohaselt tingis kontrolli alustamise see, et kaebaja kulud ühel perioodil ületasid tema deklareeritud tulusid, saab kontrolli objektiks olla vaid tõendite esitamine selle kohta, et konkreetsed kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatud tulude või saadud laenude arvel. Kaebaja on enne vaidlustatud korralduse andmist tõendanud raha saamist konkreetsete kulutuste tegemiseks 16.02.2009 vastuses. Seega on tõendatud, et korralduses märgitud enne kontrollimise algust teadaolev asjaolu (kulutused) on tehtud nende summade eest, mida ei saa lugeda kaebaja tuluks. Sellele vaatamata, et kontrolli eesmärk oli täidetud, on maksuhaldur väljunud kontrolli piirest ja asunud sisuliselt läbi viima revisjoni. Kuna üksikjuhtumi kontrolli puhul peab olema teada asjaolu, mida tahetakse ümber lükata või kinnitada, oli maksuhalduril õigus küsimust esitada vaid konkreetse asjaolu kohta. Korraldusest ei selgu, milliste maksumenetluses tähendust omavate asjaolude tuvastamiseks on vaidlustatud küsimusele vastamine vajalik (MKS § 10 lg 3, § 60 lg 1, § 62 lg 1). Konkreetsete kulutuste eest (mis ületas deklareeritud tulusid) tasumise kohta on kaebaja oma selgitused andnud. Seega oli vastus asjas lubatud ja vajalikule küsimusele vastustajale teada. 6
(10)3-09-1252 Korralduses esitatud küsimus on üleliigne ja ebamõislikult maksumaksjat koormav ning kohus oli kohustatud ainuüksi seetõttu kaebuse rahuldama. Korralduses kasutatav termin „mittemaksustatavad tulud“ on arusaamatu ega tulene seadusest. Kohus märgib, et tegemist on „maksustatava tulu“ vastandmõistega, kuid jätab arvestamata, et üksikjuhtumi puhul saab nõuda vaid konkreetsele küsimusele vastamist. Tulenevalt kontrolli eesmärgist, pidi kaebaja tõendama vaid tehtud kulutusteks vahendite saamist. Kuna tegemist oli säästudega, pereringis raha andmisega ja laenudega, oli juba tõendatud asjaolu, et kulutused on tehtud mittemaksustatavate tulude arvel. Seda, et kaebaja suhtes ei ole alustatud kontrolli tulumaksuga maksustamisele mittekuuluvate tulude osas, märkis kohus (kohtuistungi protokoll lk 3) ja sellega nõustus vastustaja (samas lk 4 - „mittemaksustatavate tulude küsimise õigust meil ei ole“ ja „maksustatavate tulude küsimine on olnud liiast“). Seega vastustaja nõustus, et maksustatavate tulude küsimine oli üleliigne, kuna maksumaksja on need deklareerinud. Samuti tuleneb kohtuistungi protokollist, et vastustaja huvi oli teada saada maksustatavad tulud, mitte aga mittemaksustatavaid tulusid. Tulu, mida seaduse kohaselt ei maksustata, ei deklareerita. Seega ei saa maksuhaldur seda ka kontrollida. Mittemaksustatavate tulude uurimine ei täida maksuhalduri maksukohustuse täitmise õigsuse kontrollimise eesmärki. Küsimus 2006 –
  1. a mittemaksustatavate tulude kohta ei vii maksuhaldurit eesmärgile. Peamine küsimus on selles, kust on tulnud raha väljaminekuteks ja 2006.-
  2. a tehtud kulu vahendid ei pruugi olla pärit samast perioodist. Seega on küsimus püstitatud üksikjuhtumist lähtudes täiesti ebaõigesti. Isikult nõutakse vastust küsimusele, mida ta ei mõista ja vastamise korral võib maksuhaldur käsitleda tema huvide vastaselt ja käsitleda seda tulude varjamisena, kaasaaitamiskohustuse mittetäitmisena. Vastustaja võttis kohtuistungil kaebuse omaks, nõustudes, et nii maksustatavate kui ka mittemaksustatavate tulude küsimine oli ebaproportsionaalne ja mittevajalik. Poole omaksvõtt on kohtule siduv ja kohus oli kohustatud kaebuse rahuldama. Kohtuotsus on vastuoluline. Kohus märgib, et iseenesest õige on kaebaja väide, et kuivõrd ta on esitanud tuludeklaratsiooni, siis on küsimus maksustatavatest tuludest üleliigne, kuid samas leiab ebaõigesti, et vastamine ei ole üleliia koormav. Ka kohtu arutluskäik, et kaebaja saab tegelikult aru, mida maksuhaldur temalt teada soovib, on ebaõige. Kaebaja ei pea lugema vastustaja mõtteid, vaid saab lähtuda ainult küsimusest. Vastustaja arusaamatuks jääv tegevus rikub kaebaja õigust õiglasele menetlusele, ei võimalda täita kaasaitamiskohustust, on vastuolus seaduse, kohtupraktika ja hea haldustava nõuetega.
  3. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb oma seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebuses on toodud kohtuistungi protokollis muust tekstist väljarebitud üks lause osa, mis ei ühildu muu vastustaja poolt kohtuistungil öelduga. Vastustaja oli ka kohtuistungil seisukohal, et mittemaksustatavate tulude küsimine on vajalik, et välja selgitada, kas kaebaja on saanud
  4. või
  5. a tulu, mille arvelt on teinud samal perioodil sissetulekut ületanud kulutusi, jättes selle deklareerimata. Kuna kaebajale jääb “mittemaksustatavate tulude” mõiste ja sisu arusaamatuks, võis ta jätta deklareerimata tegelikkuses tulumaksuga maksustamisele kuuluvat tulu. Selle kindlakstegemiseks ongi maksuhalduril vajalik saada informatsiooni kaebaja kõikide, sh ka mittemaksustatavate tulude kohta. 7
(10)3-09-1252 See, et vastustaja pole esitanud kohtule ammendavat loetelu mittemaksustatavatest tuludest ja on märkinud loetelu lõppu “jne”, ei tähenda, et ta poleks suutnud mittemaksustatavaid tulusid piiritleda. TuMS-s on toodud mittemaksustatavate tulude ammendav loetelu. Kuna seadused on kõigile kättesaadavad ja kaebajal oli maksumenetluses professionaalne õigusnõustaja, ei pidanud vastustaja vajalikuks hakata seadust ümber kirjutama. Mis puudutab maksustatavate, maksumaksja poolt juba deklareeritud tulude küsimist, siis vastustaja möönab, et selle küsimist võib pidada üleliigseks, kuid nõustub halduskohtuga, et sellele vastamine ei ole kaebaja jaoks üleliia koormav. Mis puudutab vastustaja ühte lauset kohtuistungi protokollist, et “mittemaksustatavate tulude küsimise õigust meil ei ole”, siis nimetatu läheb vastuollu nii kohtule esitatud vastuses ja ka kohtuistungil väljendatuga, mille kohaselt, et välja selgitada, kas isik on enda kõiki sissetulekuid õigesti deklareerinud, on vajalik kontrollida isiku kogu tulu. Vastustaja ei võtnud halduskohtu istungil kaebust sisuliselt omaks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Kaebaja taotleb PMTK 04.03.2009 korralduse nr 12.2-3/222-5 tühistamist korralduse lisas nr 1 sisalduva küsimuse “Millised olid Teie maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud
  2. aastal ja
  3. aastal?” osas. Kuigi vastustaja palus ka ringkonnakohtu istungil jätta apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldamata, ei olnud poolte vahel enam sisulist vaidlust selle üle, et kõnealune küsimus kaebaja
  4. ja
  5. aasta maksustatavate tulude kohta ei olnud vajalik, sest kaebaja oli need tulud maksuhaldurile deklareerinud. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud korraldus on kaebajale
  6. ja
  7. aasta maksustatavate tulude kohta mittevajaliku küsimuse esitamise osas õigusvastane ja korralduse õigusvastase osa kehtima jätmine ei ole põhjendatud üksnes seetõttu, et küsimusele vastamine ei ole kaebajat ülemäära koormav. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus vaidlustatud korralduse lisas nr 1 sisalduva küsimuse kaebaja
  8. ja
  9. aasta maksustatavad tulusid puudutavas osas ning rahuldab vastavas osas kaebuse ja apellatsioonkaebuse.
  10. Ringkonnakohus möönab, et küsimust oleks olnud võimalik sõnastada paremini, kuid leiab, et halduskohtu otsus on korralduse ülejäänud küsimuse osa kehtima jätmise kohta piisavalt põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks ja kaebuse täies ulatuses rahuldamiseks alust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  11. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtu seisukohaga selles, et kaebaja suhtes viiakse läbi üksikjuhtumi kontrolli ning seda nii menetluslikust, vormistuslikust kui ka sisulisest küljest. Kontrolli alustamise korraldusest järelduva tulude varjamise kahtlustuse näol on tegemist konkreetselt piiritletud üksiku juhtumiga, mis leiab maksuhalduri kontrolli tulemusel kas kinnitust või lükatakse maksumaksja kaasabil ümber. Vaidlustatud küsimus ei muuda üksikjuhtumi kontrolli revisjoniks või kontrolli objekti piiritlematuks. Üksikjuhtumi kontrolli ei muuda revisjoniks ka asjaolu, et kontroll hõlmab kahte maksustamisperioodi. 8
(10)3-09-1252
  1. Nõustuda ei saa kaebaja hinnanguga tema 16.02.2009 vastusele maksuhalduri 03.02.2009 korraldusele nr 12.2-3/222-2 (tl 45-47) ega väitega, mille kohaselt oli kontrolli eesmärk enne vaidlustatud korralduse andmist täidetud ning maksuhaldur on väljunud kontrolli piirest ja asunud kaebaja suhtes läbi viima revisjoni. Ringkonnakohtu arvates kinnitab asjaolu, et kaebaja 16.02.2009 vastuses antud seletuse ja maksuhaldurile esitatud dokumentidega ei olnud tõendatud tema
  2. ja
  3. aastal deklareeritud tulusid ületanud kulutused määral, et oleks kõrvaldanud kaebaja suhtes üksikjuhtumi kontrolli alustamise tinginud maksuhalduri kahtluse, nii maksuhalduri poolt täiendavate küsimuste esitamine kui ka kaebaja vastamine nendele ja väide täiendavate dokumentide esitamise kohta, mida maksuhalduri poolt kaebaja vastusele tehtud märke kohaselt ei olnud lisatud.
  4. Küsimus maksustamisele mittekuuluvate tulude kohta oli vajalik selleks, et selgitada välja, milliste sissetulekute arvel on kaebaja teinud
  5. ja
  6. aastal deklareeritud tulusid ületanud kulutused ning kõrvaldada maksuhalduril tekkinud tulude varjamise kahtlus.
  7. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja väitega, nagu oleks vastustaja halduskohtu istungil kaebuse sisuliselt omaks võtnud. Apellatsioonkaebuses viidatud lause katke on kohtuistungi protokollis (tl 62 pöördel esimene lõik) kajastatud vastustaja esindaja seletuse järgmisest lausest: „Korralduses on viidatud, et kontrolliti maksustatavaid tulusid, mittemaksustatavate tulude küsimise õigust meil ei ole, siis on vastuses kaebusele samuti välja toodud, et sellepärast ongi kontrolli vaja teha, et kui isik peab mingeid tulusid maksustatavateks või arvab, et mingid tulud ei ole mittemaksustatavad, aga tegelikult see nii ei ole“. Ringkonnakohus leiab, et tsiteeritud lause sõnadest „mittemaksustatavate tulude küsimise õigust meil ei ole“ ei saa välja lugeda kaebuse omaksvõttu vastustaja poolt TsMS § 231 tähenduses. Tegemist on vaid osaga lausest, mis lauset tervikuna lugedes selliseks järelduseks alust ei anna, nagu ka vastustaja esindaja kohtuistungi protokollis kajastatud seletused ja vastuväited kaebusele tervikuna.
  8. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha menetluskulude jaotuse suhtes. Kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust vastavalt HKMS § 93 lg-le
  9. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud HKMS § 92 lg 2 alusel proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 93 lg 5 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja taotles halduskohtus 18 169,64 krooni õigusabikulude ja 250 riigilõivu vastustajalt väljamõistmist ning esitas menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohtus taotles kaebaja 18 010 krooni õigusabikulude ja 250 krooni riigilõivu vastustajalt väljamõistmist ja esitas koos menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid. Kuigi Advokaadibüroo Hansa Law Offices OÜ 18.01.2010 arvel nr 68 ja 17.02.2010 arvel nr 176 on teenuse nimetuseks märgitud maksumenetlus, saab õigusteenuse osutamise perioode 01.12.2009 - 31.12.2009 ja 01.01.2010 - 30.01.2010 arvestades asuda seisukohale, et arvetel märgitud õigusabiteenus on osutatud käesolevas asjas apellatsioonimenetluses. Arvestades asja mahtu ja keerukust, kaebuse ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist ning sellest tulenevat kasu kaebaja õiguste kaitsele, peab ringkonnakohus vajalikeks ja põhjendatuteks kaebaja õigusabikulusid halduskohtus 500 krooni ulatuses ja ringkonnakohtus 9
(10)3-09-1252 400 krooni ulatuses ning tasutud riigilõivu katteks kokku 100 krooni (50 krooni esimese astme kohtus ja 50 krooni apellatsioonimenetluses) väljamõistmist. Seega mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks HKMS § 92 lg 2 ja § 93 lg 5 alusel välja menetluskulud kokku summas 1 000 krooni. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.