) tulenevaid põhiõigusi ja -vabadusi.
kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Avalikult kasutatava tee kasutamisõiguse piiramisega piiratakse ettevõtlusvabadust(
), sest osa taksojuhte jääb ilma õigusest neid taksopeatusi kasutada, ning reisijate õigust valida avalikult kasutatavast taksopeatusest endale sobivat taksot, mis tähendab taksoreisijate vaba eneseteostuse riivet(
); osa taksojuhte seatakse aga eelisseisundisse, mis tähendab võrdsusõiguse riivet(
). Korralduse andmise alusena viidatud ÜTS-i ja võlaõigusseaduse(VÕS) sätted sellisteks põhiõiguste riiveteks alust ei anna. Seega on linna poolt avalikult kasutatavate taksopeatuste üürimine osale taksoettevõtjatest vastuolus
§-ga 3 ning §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Korraldusest jääb arusaamatuks, kuidas aitab Tallinnas seaduslikul alusel tegutsevate taksojuhtide juurdepääsuõiguse piiramine vanalinnas asuvatele taksopeatustele vastustaja soovitud eesmärki täita. Korralduse andmisel on vastustaja eiranud linnavara korra punkte 7-9, sest pole uurinud, milline on väljaüüritava vara kasutamise eest keskmine tasu suurus. Linnavalitsusel puudub vara kasutusse andmiseks igasugune arvestusmetoodika ning kinnitamata on miinimumtasu määr, millest madalama tasu eest vara välja üürida pole lubatud. Tegemist pole eraomandis oleva varaga, mida võib suvalise hinnaga välja rentida. Kaebaja L.P. palub korraldus nr 1489-k täies ulatuses tühistada või kui kohus seda võimalikuks ei pea, tunnistada õigusvastaseks, esitades samad põhjendused, mis korralduse nr 872k vaidlustamisel, selle erisusega, et korralduses nr 1489-k nimetatud teerajatise osade üüri alghinnaks on 9000 kr kuus, pakkuja peab omama vähemalt 20 kuni 5 aasta vanust taksot, mille pagasiruumi maht on minimaalselt 400 l või kirjalikku lepingulist suhet vähemalt 20 taksojuhiga, kes teostavad taksovedu kuni 5 aasta vanuste taksodega, mille pagasiruumi maht on minimaalselt 400 l ning mis kannavad pakkuja kaubamärki. Tegemist on põhjendamatute tingimustega, mille pakkumisel osalemise eelduseks seadmine viitab suunatud pakkumisele. Takso 5-aastase vanuse ja 400-liitrise pakiruumi nõue on põhjendamatu, kitsendab vedajate õigusi ning seega vastuolus ÜTSga, kuna sellega välistatakse osa vedajate võimalus osalemiseks. ÜTS § 2 p 11 sätestab, et taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja reisiparvlaev. Tallinna Linnavolikogu 3.03.2005.a. määrusega nr 16 kehtestatud Tallinna taksoveoeeskirja p 8 ei kehtesta taksodele pagasiruumi mahu ja vanuse nõudeid. 400-liitrise pakiruumi nõude sisseviimine ei täida eesmärki, milleks on reisijate parema ohutuse, mugavuse ja teeninduskvaliteedi tagamine ning klientide põhimassi teenindamisel pole pagasiruumi suurusel mingit tähtsust. Pagasiga kliente on vähem ja kui mõnel kliendil on keskmisest suurem pagas, on tal võimalik tellida mahtuniversaal, väikebuss või kasutada üldse veotaksot. Kõnealune piirang annab põhjendamatu eelise suuremate taksodega teenust osutavatele taksojuhtidele, samuti taksoteenust osutavatele firmadele, mille omandis või kasutuses on sellise suurusega pagasiruumiga taksod või millel on sõlmitud lepingud taksojuhtidega, kelle kasutuses või omandis on niisugused taksod. Jääb arusaamatuks, miks on vaja kehtestada nõudeid, mis tekitavad taksoettevõtjatele ja nende klientidele põhjendamatuid lisakulutusi, sest paratamatult tõuseb ka taksoteenuse hind. Seega on taksoteenuse osutajate ettevõtlusvabaduse piiramine lisaks vastuolule
§-ga 31 vastuolus ka ÜTS §-ga 3 p 2, mis sätestab, et ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärk on soodustada ühissõidukite eeliskasutamist sõiduautode ja teiste individuaalsõidukitega võrreldes, vähendades sellega transpordi negatiivset mõju keskkonnale ja sellest põhjustatud tervisekahjustusi ning aidates kaasa liiklusõnnetuste ja liiklusummikute ärahoidmisele. Transpordi negatiivse mõju all keskkonnale mõeldakse teatavasti CO2 emissiooni – suurem sõiduk tarbib rohkem kütust ning seetõttu on suurem ka negatiivne mõju keskkonnale. Korralduse p 2.5.9. keelab ilma igasuguse põhjenduseta osaleda enampakkumisel taksodel, mis on saanud õiguse kasutada juba üürile antud Viru tn taksopeatust. Maanteeameti 2.11.2009.a. kirjas märgitakse, et Viru tänavale rajatud taksopeatus on halvendanud liiklussujuvust ja -ohutust(tl IV-70). Tallinna Puuetega Inimeste Koja 4 30.10.2009.a. kirjas leitakse, et kõnealune peatus pole ligipääsetav puuetega inimestele ega võimalda nende ohutut ja sujuvat teenindust(tl IV-63). Konkurentsiamet on 13.10.2009.a. kirjas vastanud jaatavalt L.P.u küsimusele, kas tegu on konkurentsiseaduse(KonkS) rikkumisega, kui mitu FIE-t sõlmivad lepingu osutada taksoteenust ühtsete hindadega(tl IV-71-72,75). 19.02.2010.a. linnavalitsusele saadetud soovituses märgib Konkurentsiamet, et taksopeatuste üürileandmine kahjustab vaba konkurentsi ja tarbijate õigust vabalt taksoteenuse osutajat valida(tl IV-129-133). Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud korraldustes ja nende seletuskirjades märgitule järgmised põhjenused. Kohaliku omavalitsuse vara moodustab küll peaasjalikult avalikuks otstarbeks mõeldud vara, kuid linnal on õigus seda käsutada ja anda kasutusse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse(KOKS) § 34 lg 1 ja 2 alusel.
§-st 154 lg 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel ulatuslik omakorraldusõigus oma vara käsutamise ja kasutamise küsimuste otsustamisel. Kohtud võivad reeglina kontrollida vara käsutamise ja kasutamise õiguspärasust, mitte aga otstarbekust. Kohtu pädevuses pole otsustada, mida linn peab oma varaga tegema - kas kasutusse andma, müüma või ise kasutama(Riigikohtu otsused nr 3-3-1-15-01 p 29 ja nr 3-3-1-35-05 p 9). Kohus saab ainult kontrollida, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Vaidlustatud korralduste alusel läbiviidud enampakkumised tagasid ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse. Kaebajad pole esitanud ühtegi argumenti, et korraldustes toodud enampakkumisel osalemise tingimused oleksid põhjendamatud ja rikuksid nende õigusi, nad on põhjendanud oma õiguste rikkumist üksnes sellega, et enamapakkumiste korraldamine ja teerajatiste üürile andmine toob neile kaasa varalise kahju. Vastustaja otsustus anda kahe linnarajatise osa üürile kahe taksopeatusena ei saa rikkuda kaebajate õigusi. Ainuüksi sellelt pinnalt, et kaebajad osutavad Tallinna linnas FIE-na taksoteenust, ei saa tuletada nende õiguste rikkumist ja halduskohtusse pöördumise õigust. Enampakkumised korralduste nr 872-k ja nr 1489-k alusel toimusid menetluses, mis võimaldas võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Üksiktaksod ei saanud küll osaleda, kuid FIE-d oleksid võinud koopereeruda. Kaebajate viidatud AÕS § 155 ei anna neile subjektiivset õigust kasutada linna tänavaid ja nende osi piiramatult oma ettevõtlustegevuse arendamiseks. Vastasel juhul võiks igaüks kasutada taksopeatustena või ükskõik millisel muul talle sobival eesmärgil kõiki riigi ja kohaliku omavalitsuse omandisse kuuluvaid asju, sest neil võib olla avalik-õiguslik iseloom. Osundatud säte reguleerib kinnisasja omaniku kitsendusi, kelle maad läbib avalikult kasutatav tee. Väär on kaebajate väide, et neil on ka täna õigus vaidlusalustel rajatistel osutada taksoteenust ja kasutada neid tänavaosi taksopeatustena. Kuigi tegemist on avaliku ruumi osaga, on see siiski linnarajatis, mis kuulub Tallinna linna omandisse. Seetõttu on linnal õigus otsustada, mis otstarbel ja viisil linnavara kasutusse antakse. Ekslik on ka kaebajate väide, et korraldus riivab ettevõtlusvabadust seadusliku aluseta.
§-s 31 sõnastatud õigus tegeleda ettevõtlusega pole absoluutne õigus, osundatud sätte teine lause lubab seadusandjal kehtestada ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja kord. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest, mis johtub avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, on kaalukas ja õiguspärane. Vaidlustatud korralduste seletuskirjades on toodud põhjalikud kaalutlused, miks konkursid välja kuulutati, mis oli selleks põhjendatud avalikuks huviks, miks sooviti anda üürile linna omandis olevad teerajatiste osad ehk teisisõnu, milliste teiste isikute õiguste või kollektiivsete hüvede kaitseks otsustas vastustaja anda kaks uut moodustatavat taksopeatust üürile üheks aastaks konkursi võitjale. Kõnealustel kohtadel varem taksopeatusi polnud, Suur-Karja tänavale mõeldud taksopeatuse kohas on praegu tasulise parkimise ala ning Viru tn kinnisasja osa suhtes kehtis enne taksopeatuse loomist parkimise keeld. Seega ei saa nende rajatiste kasutusse andmine rikkuda kaebajate väidetavat õigust kasutada neid tänavarajatiste osi taksopeatustena. Kaebajad ei jää ilma ühestki olemasolevast õigusest ettevõtlusega tegelemisel. Kui kohus peaks kaebuse rahuldama, siis ei taastuks selle tulemusena ühtegi kaebajate väidetavat õigust, mille kaitseks on kaebus esitatud. 5 Tõendamata on kaebajate väited, et uue taksopeatuse loomisega on neile tekitatud varalist kahju. Tallinnas on praegu 2692 autot, mis omavad õigust osutada taksoveoteenust. Kui Viru tn taksopeatus kaotada, siis need taksod, millel on praegu kohustus teenindada seda peatust, hakkaksid kliente ootama peatustes, mida on õigus kasutada kõikidel taksodel, mis pikendaks seal kliente ootavate taksode järjekordi ja vähendaks nende võimalust teenida tulu. Iga taksopeatuse loomisega, olenemata sellest, kas seda peatust võib kasutada ainult kindel taksoteenuse osutaja või kõik taksod, paraneb kõikide taksoteenuse osutajate olukord, sest kliente ootavate taksode järjekorrad lühenevad ja taksoteenuse osutaja jõuab lühema ajaga teenindada rohkem kliente ja teenida seeläbi suuremat tulu. Kaebajate poolt esitatud Tallinna Puuetega Inimeste Koja, Maanteeameti ja Konkurentsiameti kirjad(tl IV-63,70-72) pole asjakohased. Kohus ei saa hinnata, kas taksopeatuse loomine Viru tänaval rikub puuetega inimeste õigusi, sest kaebajatel puudub volitus pöörduda kohtusse puuetega inimeste õiguste kaitseks. Samuti ei saa kohus olukorras, kus vaidlustatud on linnavalitsuse õigus anda oma omandis olevat rajatist üürile konkreetsele isikule, anda hinnangut, kas liikluskorraldus Viru tänaval on peale taksopeatuse loomist halvenenud. On selge, et liiklus on seal varasemaga võrreldes tihedam, kuid see pole kaootiline – milline ta kindlasti oleks, kui kõnealust taksopeatust võiksid kasutada kõik taksod. Konkurentsiameti 19.02.2010.a. soovitus(tl IV-129133) jääb vastustajale arusaamatuks. Amet leiab, et linn on tänavarajatisi üürile andes halvendanud konkurentsitingimusi, kuid pole viidanud ühelegi KonkS-i ega mõne teise õigusakti sättele, mida vastustaja oleks rikkunud. Üürile antud taksopeatus moodustab kõikidest linna taksopeatustest ainult 1% ja kõikidest kesklinna peatustest 3,3%, mis tähendab, et selle üürileandmine on KonkS § 5 lg 2 p 3 mõistes vähese tähtsusega kokkulepe. Konkurentsivabaduse piiramisega oleks tegemist alles siis, kui linnavalitsus otsustaks anda üürile rohkem kui 10 % taksopeatuste üldarvust. Vaidlustatud korraldustega otsustatud avaliku kirjaliku enampakkumise läbiviimine on realiseerunud. Linnavaraameti 11.08.2009.a. käskkirjaga nr 1-2/138 kinnitati Viru tänava ja Viru väljaku kinnisasjade osade üürile andmise avaliku kirjaliku enampakkumise tulemused ja tunnistati enampakkumise võitjaks AS „Tulika Takso“ ning Tallinna Linnavalitsuse 9.09.2009.a. korralduse nr 1426-k alusel anti Viru tänav kinnisasja ja Viru väljak kinnisasja osad AS-le „Tulika Takso“ üheks aastaks üürile. Linnavaraameti 11.08.2009.a. käskkirjaga nr 1-2/139 tunnistati Müürivahe tänav T1//Suur-Karja tänav//Väike-Karja tänav//Vana-Posti tänav//Kuninga tänav//Vana turg//Sauna tänav maatükil asuvate teerajatiste osa üürile andmine korralduse nr 872-k alusel nurjunuks, kuna tähtajaks ei laekunud ühtegi pakkumist. Sama tulemusega lõppes ka korralduse nr 1489-k alusel läbiviidud enampakkumine. Seega on kaevatud haldusaktidest tulenevad kohustused täidetud ja korralduste kehtivus on sellest hetkest edasiulatuvalt lõppenud. Seetõttu ei saa kaebajate poolt esitatud tühistamisnõue kuidagi kaitsta nende õigusi või tuua kaasa õiguslikus olukorras mingeid muutusi. Korraldust nr 1489-k pole vastustaja pidanud vajalikuks kehtetuks tunnistatud, sest praktika on selline, et kui konkurss on nurjunuks tunnistatud, antakse uue konkursi korraldamiseks uus haldusakt. Vaidlustatud korraldused on piisavalt motiveeritud, tehtud otsustused põhjalikult kaalutletud ning õiguspärased. Õigeks võib lugeda kaebajate väiteid, et korraldustes endis motiveering puudub, kuid see ei too kaasa nende õigusvastasust, sest aktide kaalutlused ja põhjendused on toodud nende lisaks olevates seletuskirjades, millele on korraldustes ka viidatud kooskõlas haldusmenetluse seaduse(HMS) §-ga 56 lg 1. Seletuskirjad on kättesaadavad Tallinna Õigusaktide Registris koos korraldustega, olles nende lahutamatuks lisaks. Nendest nähtub, et esineb ülekaalukas avalik huvi, mis õigustab kahe uue loodava taksopeatuse üürile andmist konkursi korras neile, kes suudavad toodud tingimusi kõige paremini täita ja tagada teenuse kättesaadavuse ja suurema ohutuse. Linnavara korra p 4 kohaselt antakse vara kasutusse kasutuslepinguga, mis sõlmitakse korras sätestatust lähtuvalt haldusakti alusel. Haldusakti andmisele eelneb vara kasutusse saaja kindlaksmääramine suulisel või kirjalikul avalikul enampakkumisel või läbirääkimistega pakkumisel. Korraldustega nr 872-k ja 1489-k otsustati anda vara kasutusse kirjaliku avaliku enampakkumise käigus, et tagada ühetaoline kohtlemine, avalikkus, läbipaistvus ning proportsionaalsus. 6 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et vaidlustatud korraldused ei saa rikkuda kaebajate õigusi, kuna nad võivad takistamatult kasutada kõiki juba olemasolevaid taksipeatusi. Kaebaja õiguste riivet ei saa siduda kitsalt konkreetsete taksopeatuste kasutamise võimalusega, vaid seda tuleb hinnata ka linnale kuuluvate taksopeatuste kogumi suhtes. Uute piiratud juurdepääsuga taksopeatuste loomine saab kaebajate subjektiivseid õigusi rikkuda sellega, et kuna loodavate peatuste lähiümbruses taksoteenust vajavad isikud valivad suure tõenäosusega nimetatud peatustes kliente ootava takso, väheneb ilmselt teatud määral muudes taksopeatustes kliente ootavate taksoteenuse pakkujate sissetulek. Vastustaja väide, et iga taksopeatuse loomisega, olenemata sellest, kas seda peatust võib kasutada ainult kindel taksoteenuse osutaja või kõik taksod, paraneb kõikide taksoteenuse osutajate olukord, sest kliente ootavate taksode järjekorrad lühenevad ja taksoteenuse osutaja jõuab lühema ajaga teenindada rohkem kliente ja teenida seeläbi suuremat tulu on õige ainult juhul, kui uute taksopeatuste loomisega samas proportsioonis suureneb ka taksosid kasutavate klientide hulk, kuid sellise seose olemasolu kohta vastustaja mingeid tõendeid pole esitanud. Fakt, et taksod seisavad klientide ootel peatustes järjekordades, tõendab aga, et tegelikult ületab taksoteeninduses pakkumine nõudmist(öine aeg ja pühapäevad võib-olla välja arvatud) ning seega pole alust eeldada, et taksopeatuste juurdeloomisega kaasneb automaatselt klientide arvu kasv. Alusetud on kaebajate väited, et vaidlustatud haldusaktid on motiveerimata. Mõlema korralduse preambulis on loetletud eesmärgid, mida soovitakse enampakkumistega saavutada, üksikasjalikumad selgitused on pikalt ja põhjalikult kirjas korralduste lisaks olevates seletuskirjades, millele on viidatud ka korralduste preambulis. Asjaolu, et korralduse nr 872-k seletuskiri ilmus Tallinna õigusaktide registrisse alles kaks nädalat peale korraldust ennast, ei anna alust selles esitatud põhjendusi korralduse motivatsioonina mitte arvestada. Kohtul pole põhjust kahtlustada, et seletuskiri on koostatud tagantjärele. Võimalus tutvuda seletuskirjaga alles mitu nädalat peale korralduse avaldamist omaks tähtsust kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel, kuid kaebajad on oma kaebused esitanud tähtaegselt. Samuti on mõlema kaevatud korralduse preambulis viites ÜTS-i, VÕS-i, TeeS-i ja linnavara korra asjakohastele sätetele. Alusetu on ka kaebajate nõudmine, et vastustaja pidanuks taksojuhte kõnealustest korraldustest intensiivsemalt teavitama, saates taksojuhte esindavatele MTÜ-dele korraldused ja seletuskirjad. Kaebustest nähtuvalt on kaebajad korraldustega tutvunud kohe peale nende avaldamist Tallinna õigusaktide registris, teiste taksojuhtide väidetavate õiguste kaitseks aga kaebajad ilma vastavat volitust omamata kaebust halduskohtusse esitada ei saa. Õige on vastustaja seisukoht, et
§-st 154 lg 1 ning KOKS § 34 lg 1 ja 2, aga samuti KOKS § 3 p 1 ja 2 alusel on Tallinna linnal õigus luua linnale kuuluval maal taksopeatusi ja anda neid avaliku kirjaliku enampakkumise korras üürile parima pakkumise teinud eraõiguslikule isikule. Kuid linna õigus otsustada, mil viisil linnavara kasutusse antakse, pole piiramatu. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-3-1-59-05 sedastanud, et olulise avaliku ressursi eraõigusliku isiku kasutusse andmine peab toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse, võimaldades võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Nõustuda ei saa vastustaja arvamusega, et ka kaebajad oleksid saanud vaidlustatud korraldustes esitatud tingimustel enampakkumistes osaleda, et kuigi üksiktaksod ei saanud osaleda, oleksid FIE-d võinud koopereeruda. Kuna vastavalt korralduste nr 872-k ja nr 1489-k punktidele 3.1.3 ja 3.1.4 saab maksimaalse arvu väärtuspunkte kõrgeima üüri ja madalaima taksoteenuse hinna pakkuja, tulnuks 30 ja 20 üksikisikust taksoteenuse osutajal ühise pakkumise esitamiseks sõlmida vastav kokkulepe, kus oleks fikseeritud ka kõrgeim taksopeatuse eest makstav üür ja madalaim taksoteenuse hind, millega kõik need FIE-d oleksid olnud nõus taksoteenust osutama. Sellise kokkuleppega oleks aga rikutud KonkS § 4 lg 1 p 1, mis keelab konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevahelise kokkuleppe, kooskõlastatud tegevuse ja ettevõtjate ühenduse otsuse, sealhulgas otsese või kaudse kolmandate isikute suhtes hinna- ja muude kauplemistingimuste kindlaksmääramise, sealhulgas kauba hinna, tariifi, 7 tasu, juurde-, alla- või mahahindluse, abonement-, lisa- või täiendava tasu, intressimäära, rendi või üüri määramise. Seega puudus kaebajatel võimalus vaidlustatud korralduste alusel läbiviidavatel enampakkumistel osaleda. Teisalt ei soovinudki kaebajad enampakkumistel osaleda, vaid peavad oma õigusi rikkuvaks olukorda, kus korralduse nr 872-k alusel loodud ja nr 1489-k alusel loodav taksopeatus pole enam kõigi Tallinnas taksoveoluba omavate isikute poolt tasuta kasutatavad. Kohus nõustub kaebajatega, et kõnealused korraldused riivavad võrdsuspõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse kaitseala.
lause "Kõik on seaduse ees võrdsed" sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mille kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad, sealhulgas ettevõtluse. Selle põhiõiguse riivega on tegemist siis, kui leiab aset ebavõrdne kohtlemine. Vaidlustatud korraldused kohtlevad ebavõrdselt taksoteenuseid osutavaid äriühinguid, kus töötab 20-30 taksojuhti kuni 5 aasta vanustel ja vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga autodel ning väiksemaid äriühinguid ja FIE-sid, kelle käsutuses pole 20-30 kuni 5 aasta vanust ja vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga autot. Ebavõrdne kohtlemine seisneb selles, et esimestel oli võimalus osaleda vaidlusalustel enampakkumistel, teistel mitte. Ühtlasi on vastustaja sellega sekkunud ka ettevõtlusvabadusse.
Tegevusala ja elukutse vaba valik kaitseb nii erasektoris kui ka avalikus sektoris töötamist, samuti ettevõtlusega seotud tegevusalasid ja elukutseid.
1. lause esimene osa "Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega ..." sätestab ettevõtlusvabaduse, mille kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui avalik võim piirab isikuid selle õiguse vabal teostamisel. Kuid põhiõiguste riive ei tähenda automaatselt, et see rikub põhiõigusi. Sellise riive korral tuleb kontrollida riive põhjendatust. Alles siis, kui riivet pole võimalik põhjendada, on tegemist põhiõiguse rikkumisega. Üldjuhul on ettevõtlusvabadusse sekkumine materiaalselt õiguspärane siis, kui see on proportsionaalne, s.o. sobiv, vajalik ja mõõdukas. Proportsionaalsuse põhimõte on sätestatud
teises lauses, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavusel kontrollib kohus kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja seejärel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused Kohtu hinnangul on kõik korralduste nr 872-k ja nr 1489-k preambulis loetletud eesmärgid - vähendada vanalinna piirkonnas mootorsõidukite liikluskoormust, tagada sujuv ja häireteta liiklus, suurendada liiklusohutust, tõsta taksoteenuse usaldusväärsust, kvaliteeti ning ohutust, kaitsta tarbijate õigusi taksoteenuse kasutamisel, luua võimalus mõistliku hinnaga taksoteenuse kui ühistranspordi teenuse pakkumiseks ja tarbijale läbinähtava teenuse hinna kättesaadavus, tagada ööpäevane taksoteenuse kättesaadavus, laiendada taksoettevõtluse võimalusi ja luua uusi taksopeatusi, vähendamata olemasolevaid, säästa maksumaksja raha taksopeatuste hooldusel ja haldamisel vastavate kulude panemisega taksoteenusest tulu saajale, taksoteenuse osutaja anonüümsuse vähendamiseks ja sotsiaalse kontrolli suurendamiseks - põhjendatud ja mõistlikud ning valitud meede (taksopeatuste üürileandmine korraldustes ettenähtud tingimustel) on sobiv ja vajalik abinõu nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Viivitamine Tallinna kesklinna taksoteeninduses pikemat aega eksisteerivate üldteadaolevate probleemide lahendamisega üksnes süvendaks neid, kahjustades samal ajal Tallinna linna ja kogu Eesti riigi mainet (välis)turistide silmis. Taksoteenuse tarbijate huvide maksimaalseks kaitsmiseks on äärmiselt oluline ka teenuse ööpäevaringse lihtsa kättesaadavuse tagamine. Võimalikku kõrgemat taksoteenuse hinda ei saa pidada avaliku huvi vastaseks olukorras, kus hind on põhjendatud ja sellega kaasneb parem ja usaldusväärsem teenus, samuti on 8 klientidel võimalus valida endale sobiv taksoteenuse osutaja mõnest teisest lähedalasuvast taksopeatusest. Seega pole kahjustatud vaba konkurents ja tarbijate õigus vabalt taksoteenuse osutajat valida. Maanteeameti 2.11.2009.a. kirjas märgitud Viru tänava liiklussujuvuse ja -ohutuse halvenemist sinna rajatud taksopeatuse tõttu on võimalik kõrvalda liikluskorralduslike meetmetega. Asjaolu, et kõnealune peatus pole ligipääsetav puuetega inimestele ega võimalda nende ohutut ja sujuvat teenindust, pole käsitletava vaidluse lahendamisel oluline, sest vaidlusaluste taksopeatuste rajamise eesmärgiks polegi seatud puuetega inimestele taksoteenuse kasutamise mugavamaks tegemist. Kuna kahe taksopeatuse väljaüürimisele lisaks jääb kesklinna piirkonnas alles 30 avalikult kasutatavat taksopeatust, on vaidlustatud haldusaktidega põhjustatav riive võrdsuspõhiõigusele ja ettevõtlusvabadusele vähe intensiivne. Kuna riive on vähe intensiivne ning piirangu eesmärgid, mida soovitakse saavutada, on kaalukamad, siis on
§-de 12 lg 1, 29 lg 1 ja 31 riive mõõdukas. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et korraldustega nr 872-k ja nr 1489-k kehtestatud piirangud on proportsionaalsed ja põhiseadusega kooskõlas. Korralduse nr 1489-k p 2.5.9., mis keelab enampakkumisel osaleda korralduse nr 872-k alusel korraldatud Viru tänava ja Viru väljaku kinnisasjade üürileandmise osade enampakkumise võitnud AS „Tulika Takso“ pakkumises nimetatud taksodel, ei saa kuidagi rikkuda L.P.u õigusi. Kohtunik: D.Maastik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.