← Eesti

3-09-2021/34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09

) § 7 lg-st 3 järeldub, et distsiplinaarkaristuse saab määrata üksnes süüteo eest, mille sooritamine on leidnud tõendamist. Kaebajat karistati süüteo eest (narkojoobes avalikus kohas viibimine), mille väidetav toimepanemine ei ole tõendatud, mille kohta ei ole kaebajalt isegi seletust küsitud ja mille toimepanemist ei ole kaebaja ka kunagi omaks võtnud.

  1. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: 1)
  2. novembri
  3. a seletuses märkis vastustaja, et kaebajat karistati vääritu teo eest, mis seisnes
  4. juulil
  5. a narkojoobes avalikus kohas viibimises. Käskkirjaga määratud karistus on õiguspärane ja proportsionaalne. Kaebaja väide kokaiini ebateadlikust tarbimisest ei ole eluliselt usutav. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ja Pärnu politseiosakonna praktikas ei ole olnud juhtumeid, kus alkoholi sisse oleks isiku teadmata pandud kokaiini. On üldteada asjaolu, et kokaiini tarvitatakse ninna tõmbamise või süstimise teel (aluselist vormi ehk crack´i suitsetatakse). Kuna tegemist on kalli ainega ning vedelikuga segatuna aine toime oluliselt väheneb, pole selle joogi sisse segamine tõenäoline. Karistus on proportsionaalne distsiplinaarsüüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja kaebaja käitumisega. Kaebajale karistuse määramisel on teostatud kaalutlusõigust kooskõlas HMS §-ga
  6. Käskkirjas märgitu kohaselt on äärmiselt taunitav ühiskonnakaitsega seotud ülesandeid täitva ametniku viibimine narkojoobes avalikus kohas. Karistusliigi valikul lähtuti sellest, et teenistus käskkirjas kirjeldatud valdkonnas seab kõrgendatud nõudmised ametniku käitumisele. Distsiplinaarkaristuse eesmärke ei olnud võimalik saavutada teistsuguse karistusliigiga ning leebema karistuse määramine oli välistatud; 2)
  7. jaanuari
  8. a täiendavas seletuses leidis vastustaja seoses kaebaja väitega, et distsiplinaarmenetluses ei ole võimalik narkojoovet tuvastada, kui seda pole tehtud nõutavas korras ja väidetavas joobes viibimise ajal, järgmist. Väärteomenetlus ja distsiplinaarmenetlus toimub teineteisest sõltumatult, ning kui ka väärteomenetlus lõpetatakse või otsus tühistatakse, ei välista see distsiplinaarkaristuse määramist. Väärteomenetlust alustati NPLAS § 151 alusel ning selle sätte tõlgendamisel on oluline arvestada Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-49-09 4

(12)3-09-2021 seisukohti. Distsiplinaarkaristus on kaebajale määratud vääritu teo eest. Tõendamiskoormis väärteomenetluses ja distsiplinaarmenetluses on erinev. Politseiametnike tegevust joobe tuvastamisel reguleerib sotsiaalministri
  1. juuni
  2. a määrus nr
  3. Politsei poolt vastustajale esitatud materjalides puudub sellele määrusele vastav joobeseisundi kontrollimise protokoll ja ka kaebaja väidab, et vastavalt sellele määrusele kaebaja joovet politseiametnikud ei kontrollinud. Vastustaja hinnangul ei ole see distsiplinaarmenetluses vääritu teo tõendamise seisukohalt oluline. Vastustaja möönab, et käskkirjas kasutatud sõna „narkojoove“ ei ole korrektne, st tegemist on terminoloogilise ebatäpsusega. Distsiplinaarsüüteo kirjeldamisel ja karistuse määramisel lähtus vastustaja eelkõige politsei poolt esitatud materjalidest. Politseiosakonnas tehtud test reageeris ainele kokaiin, mida kinnitas ka hilisem ekspertiis. Politseiametnik R. Kartsepa sõnul esinesid kaebajal narkootilise aine tarvitamise tunnused (laienenud pupillid, endassetõmbunud olek). Teatavasti kokaiini toime (narkojoobe) lõppedes järgneb kiiresti nn depressiivne (endassetõmbunud) olek, millest tulenevalt on võimalik järeldada, et sellisele seisundile pidi eelnema kokaiini tarvitamine – narkojoove. Ka üksnes narkootilise aine tarvitamise tunnustega avalikus kohas viibimine (olenemata sellest, kas vastavalt määrusele või meditsiiniliselt on narkojoove tuvastatud või mitte) on Maksu- ja Tolliameti ametniku poolt lubamatu. Antud juhul ei oma narkootilise aine kogus organismis (kas see oli joobe tekkimiseks piisav või mitte) tähtsust. Vastavalt HMS §-le 58 ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes menetlus- või vormivea tõttu, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käskkirjas sisalduv terminoloogiline ebatäpsus ei muuda olematuks kaebaja poolt toime pandud vääritut tegu ega mõjuta asja otsustamist. Narkootilise aine tarvitamise tunnustega avalikus kohas viibimine on lubamatu, taunitav ning kõlblus- ja eetikanormidega vastuolus. Kõnesoleva distsiplinaarsüüteo puhul on oluline, et kaebajal esinesid narkootilise aine tarvitamise tunnused, ekspertiis tegi kindlaks kokaiini leidumise uriinis ning kokaiini tarbimine joogi sisse segatuna ei ole eluliselt usutav.
  4. Tallinna Halduskohtu
  5. veebruari
  6. a otsusega tühistati Maksu- ja Tolliameti
  7. augusti
  8. a käskkirjaga nr 893-k määratud distsiplinaarkaristus, käskkiri kaebaja teenistusest vabastamise kohta tunnistati seadusevastaseks, vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks hüvitusena välja tema kuue kuu ametipalk ning vastustajale tehti ettekirjutus väljamaksmisele kuuluv summa kindlaks määrata. Kohtuotsuse põhjendused: Kaebaja väitel tulnuks narkojoobe kahtluse korral tol ajal kehtinud PolTS §-s 1511 sätestatud ja sotsiaalministri
  9. juuni
  10. a määrusega nr 53 kehtestatud korra kohaselt joovet kontrollida ning kontrolli tulemused protokollis fikseerida. Joobeseisund on võimalik tuvastatuks lugeda siis, kui selle kohta on vormistatud protokoll. Sotsiaalministri määruse §-de 2 ja 3 kohaselt oli vaja kindlaks teha mitmeid joobeseisundile viitavaid tunnuseid ning need ettenähtud korras protokollida. Joobe puhul ei ole testi tulemus ainutähenduslik. Antud juhul ei ole joovet ettenähtud korras tuvastatud. Selles osas tuleb kaebajaga nõustuda. Kaebaja on viidanud ka Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-49-09, milles selgitati narkootilise aine tarvitamise ja selle tagajärjel tekkinud narkojoobe erinevat tähendust ning sellega seonduvaid aspekte. Nimetatud lahendis on peetud oluliseks selgitada välja, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab, või kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama (p 12). Seega ei saa pidada tähtsusetuks ka subjektiivse külje olemasolu või puudumise hindamist. Asjas ei ole enam sisulist vaidlust selles, et narkojoove oli kaebaja suhtes tegelikult tuvastamata. Vastustaja on oma positsiooni seetõttu muutnud, selgitanud seda terminoloogilise ebatäpsusena ja asunud seisukohale, et ebatäpsus ei muuda vääritut tegu olematuks. Samas, haldusaktis märgitu kohaselt väljendus vääritu tegu narkojoobes avalikus kohas viibimises 5
(12)3-09-2021 ning käskkirja kohaselt leiti distsiplinaarmenetluse käigus tõendatud olevat narkootilise aine (kokaiin) tarvitamisest tingitud joove. Kohus peab distsiplinaarmenetluse käigus süüks arvatud tegudele hinnangut andes lähtuma käskkirjas toodud asjaoludest. Vastustaja on hinnanud kaebaja käitumist narkojoobes avalikus kohas viibimisena, mis on aga tõendamata. Sellelt pinnalt määratud rangeim distsiplinaarkaristus tuleb tühistada. Distsiplinaarkaristust ei saa määrata rikkumise eest, mida ei ole menetluse käigus ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas süüks pandud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-75-03 juhtinud tähelepanu asjaolule, et kohtul on üld- ja kiirmenetluse otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisel õigus muuta teo kvalifikatsiooni, kuid kohus ei saa väljuda väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses sisalduva väärteokirjelduse piiridest. Samad põhimõtted on kohaldatavad ka käesoleva vaidluse puhul. Vastustaja väitel võiks antud juhul olla kohaldatav HMS § 58 ja distsiplinaarmenetluse tulemus oleks olnud samasugune ka narkootilise aine ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamise korral ning sõltumata kogusest. Vastustajaga ei saa nõustuda. Tuvastatud joobe korral võib isiku vastupidise või siis aine teadmatu tarvitamise väite kui täiesti ebausutava tähelepanuta jätmine olla põhjendatud, sest joobe puhul ei saa tegemist olla juhuslikult organismi sattunud märkimist mittevääriva kogusega. Teistsuguses situatsioonis tuleks aga hinnata isiku väiteid ja subjektiivse küljega seonduvat rohkem ning vastava käskkirja motivatsiooni tulemusena peaks kõlama usutavalt, et isik siiski teadis narkootilise aine tarvitamisest või oleks pidanud sellest kohusetundliku suhtumise korral selgesti aru saama. Antud juhul on jäänud sisulise hinnanguta kaebaja kasuks rääkivad väited ja asjaolud, mille kohaselt tal eelnevad kokkupuuted narkootiliste ainetega puudusid, ta läks oma tuttavaga ise politseisse kaasa, politseil mingeid etteheiteid seoses tema käitumisega ei olnud ja ta olnuks vajaduse korral olnud nõus täiendava kontrollimisega. Seega ei saa asuda seisukohale, et tegemist oli pelgalt väikese vormiveaga, millega ei peaks tulenevalt HMS §-st 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist kaasnema. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) distsiplinaarmenetlus ja süüteo (kuriteo või väärteo) menetlus ei ole sama tähendusega ning neis kehtivad erinevad menetlusreeglid. Vaidlustatud haldusaktiga ei karistatud isikut mitte kuriteo või väärteo eest, vaid distsiplinaarkorras ATS alusel vääritu teo eest. Distsiplinaarmenetluses kehtivad väärteo- ja kriminaalmenetlusega võrreldes erinevad tõendamisreeglid, mida tuleb arvestada ka sotsiaalministri
  2. juuni
  3. a määruse nr 53 rakendamisel. Määruse volitusnormideks on PolTS, mitte ATS sätted. Seega reguleerib määrus nr 53 eelkõige PolTS rakendusalas tehtavate toimingute korda ja ei kehti samaväärselt väljaspool PolTS rakendusala, täpsemalt ATS § 84 kohaldamisel. Politseiametnikele kehtivaid menetlusnõudeid ei saa üle kanda distsiplinaarmenetlusse, mille eesmärgid ei ole võrreldavad politsei põhiülesannetega. Määruses kehtestatud protseduurireeglid kehtivad täie rangusega vaid politsei põhiülesannete teostamisel. Vastustaja ei pea distsiplinaarmenetluse läbiviimisel järgima kõnealuse määruse nõudeid, mistõttu ei oma määruse nõuete rikkumine distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ka sellist tähendust, nagu see omab PolTS rakendusalas. Kohus ei ole eeltooduga arvestanud ning on määrusele omistanud sama tähenduse, mis sellel oleks väärteo eest karistamise eesmärgiga menetluses. Antud asjas tuleb hinnata kõiki tõendeid kogumis ja mitte omistada teatud tõenditele või tõendamistoimingutele määruse regulatsioonist tulenevalt suuremat tähendust. Seega on ebaõige kohtu järeldus, et joovet ei ole 6
(12)3-09-2021 ettenähtud korras tuvastatud, kuna asjas ei ole koostatud määruse nr 53 nõuetele vastavat protokolli. Asjas ei olegi vaja sellist protokolli koostada, sest distsiplinaarmenetlus ei toimu PolTS rakendusalas ja isikut ei karistata väärteo eest; 2) asjas tuleb arvestada kõiki tõendeid kogumis. Kohtuotsuse kohaselt on vastustaja jätnud hinnanguta isikul narkootiliste ainetega eelneva kokkupuute puudumise, tuttavaga koos vabatahtlikult politseisse mineku, politseil tema käitumisega seoses etteheidete puudumise ja nõusoleku täiendava kontrolliga, kuid samas ei nähtu kohtuotsusest, et kohus oleks hinnanud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvaid asjaolusid: ekspertiis kinnitas kokaiini olemasolu kaebaja uriinis; turvamehed tabasid ööklubi SunSet tualetist kaebajaga koos olnud noormehe narkootikumi (kokaiini) tarvitamiselt; politseiametnik M. S. Eisenbergi ettekandest nähtuvalt nõustus kaebaja narkootilise aine tarbimise tuvastamise kiirtesti jaoks uriiniproovi andmisega pika vaidlemise peale. Kohus pole arvestanud ka üldteada asjaoluga, et kokaiini hind on liiga kõrge ja aine toime seedekulgla kaudu liiga nõrk selleks, et ainet oleks otstarbekas kellegi joogi sisse segada. Neid asjaolusid kogumis hinnates ei ole eluliselt usutav, et kokaiin sattus isiku organismi ilma tema tahtluse ja teadmiseta. Kohtuotsuse kohaselt tuleks rohkem hinnata isiku väiteid ja subjektiivse küljega seonduvat. Käskkirjast nähtuvalt anti distsiplinaarmenetluse käigus kaebajale võimalus juhtumi kohta seletuste andmiseks ning seletuste kohaselt ta teadlikult kokaiini ei tarbinud ning eelnevad kokkupuuted narkootiliste ainetega puuduvad. Käskkirjas on esitatud faktid selle kohta, et kõrvalise isiku poolt kokaiini isiku teadmata joogiklaasi poetamise tõenäosus on sisuliselt olematu, mistõttu ei ole kokaiini teadmatu tarbimine eluliselt usutav. Väide eelnevate kokkupuudete puudumise kohta kokkupuudet ei välista. Kohus pidas oluliseks, et kaebaja läks ise koos kinnipeetud noormehega politseijaoskonda kaasa, kuid jättis tähelepanuta, et kaebaja läks kaasa, kuna tal ei olnud Pärnus kuskile minna. Seoses kaebaja käitumisele politsei poolt etteheidete väidetava puudumisega jättis kohus arvestamata, et politseijaoskonnas politseiametnik R. Kartsepp siiski märkas kaebajal narkootilise aine tarvitamise tunnuseid. Tagantjärgi esitatud väide, et kaebaja oleks vajadusel nõustunud täiendava kontrolliga, ei oma distsiplinaarsüüteo tõendamise seisukohalt tähtsust. Eelnevast nähtub, et vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramisel arvestanud ja hinnanud distsiplinaarsüüteo subjektiivse küljega seonduvat; 3) määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne. Kohus ei arvestanud, et teenistus ametis, mille üheks tegevusvaldkonnaks on ühiskonna ja seadusliku majandustegevuse kaitsmine ning järelevalve teostamine NPLAS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle, seab kõrgendatud nõudmised ametniku käitumisele ja seda ka teenistusvälisel ajal. Maksu- ja Tolliameti ülesannete iseloomust ja konkreetse isiku erialastest teadmistest ning kogemustest tulenevalt on õigustatud seada isikule keskmise ühiskonnaliikmega võrreldes kõrgemad nõuded ja ka vastutus. Maksuhalduri teenistuses olevad ametnikud peavad olema tavakodanikest enam võimelised aru saama asjas hinnatava tegevuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Seetõttu on äärmiselt taunitav, et Maksu- ja Tolliameti ametnikul tuvastatakse narkootilise aine tarvitamise tunnused ning narkootilise aine olemasolu organismis. Avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 18 sätestab, et ametnik on väärikas ja vastutustundlik. Maksu- ja Tolliameti ametniku eetilise käitumise aluste p 1.3 kohaselt peab ametnik käituma korrektselt, kahjustamata inim- ja ametiväärikust, ning p 2.11 kohaselt peab ametnik vältima meelemürkide kasutamist. Kaebaja käitumine ei olnud kooskõlas ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning oli Maksu- ja Tolliameti ametnikule lubamatu; 4) kohus asus seisukohale, et HMS § 58 ei ole kohaldatav. Vastustaja hinnangul esineb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas terminoloogiline ebatäpsus, mis aga ei võinud kuidagi mõjutada asja otsustamist. Käskkirja sõnastuse kohaselt pani kaebaja toime vääritu teo, mis seisnes narkojoobes avalikus kohas viibimises. Tõendamiskoormis väärteomenetluses ja distsiplinaarmenetluses on erinev. Väärteo puhul on kehtestatud tõendamisele ja tõenditele 7
(12)3-09-2021 ranged reeglid. Politseiametnike tegevust joobe tuvastamisel reguleerib määrus nr 53 ja politsei poolt ei ole kaebaja joovet vastavalt sellele määrusele kontrollitud, kuid vastustaja hinnangul ei ole see distsiplinaarmenetluses vääritu teo tõendamise seisukohalt oluline. Nimetatud määrus distsiplinaarmenetluse läbiviija tegevust ei reguleeri. Väärteomenetlus ja distsiplinaarmenetlus toimivad teineteisest sõltumatult ning kui isiku suhtes väärteomenetlus lõpetatakse või otsus väärteoasjas tühistatakse, ei välista see distsiplinaarkaristuse määramist. Vastustaja möönab, et käskkirjas kasutatud mõiste „narkojoove“ ei ole terminoloogiliselt kõige täpsem, mis aga ei tähenda, et vastustaja oleks oma positsiooni muutnud. Vastustaja on endiselt seisukohal, et tõendeid kogumis hinnates ei saa järeldada, et kaebaja ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. Kaebaja uriiniproovist tehtud test reageeris kokaiinile, mida kinnitas ka hilisem ekspertiis; politseiametnik R. Kartsepa sõnul esinesid kaebajal narkootilise aine tarvitamise tunnused; noormees, kellega koos kaebaja politseiosakonda toodi, peeti kinni narkootilise aine tarvitamiselt ja ka tema uriin reageeris kokaiinile. Nimetatud asjaolude puhul ei olnud vastustajal võimalik reageerida sündmusele teisiti, kui määrata ametnikule distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Terminoloogiline ebatäpsus ei muuda distsiplinaarsüütegu olematuks ja teistsuguste terminite kasutamine ei oleks lõppkokkuvõttes mõjutanud otsuse sisu. Kõnesoleva distsiplinaarsüüteo puhul on oluline narkootilise aine tarvitamise tunnuste esinemine, uriinis kokaiini leidumine ja kokaiini joogi sisse segatuna või muul viisil enese teadmata tarbimise eluline ebausutavus. 7. Kaebuse esitaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1)

§ 11

lg 2 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud distsiplinaarkaristuse määramise dokumenti kandma süüteo kirjelduse. Kaebajale määrati karistus teo eest, mis seisnes

  1. juulil
  2. a avalikus kohas, ööklubis SunSet, narkojoobe seisundis viibimises. Seda kinnitab ka vastustaja
  3. novembri
  4. a vastus kaebusele.

§ 7

lg-st 3 järeldub, et distsiplinaarkaristuse saab määrata üksnes süüteo eest, mille toimepanemine on leidnud tõendamist. Seega sai ja pidi kohus kontrollima, kas kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kaebaja viibis ööklubis narkojoobe seisundis. Apellatsioonkaebuse väide distsiplinaarmenetluse ja väärteo- ning kriminaalmenetluse erinevast korrast ja tõendamise reeglitest ei ole antud asjas kohane, sest kaebaja narkojoovet väidetava distsiplinaarsüüteo toimepanemise ajal või järgselt ei ole keegi kontrollinud ega tuvastanud. Seega on kohtuotsuses märgitud õigesti, et kaebaja narkojoove on tegelikult tuvastamata. Järelikult ei ole tõendamist leidnud käskkirjas kaebajale süüks pandav tegu ehk narkojoobes avalikus kohas viibimine; 2) vastustaja esitas

  1. jaanuari
  2. a täiendavas seletuses väite „terminoloogilisest ebatäpsusest“, mis ei muutvat olematuks kaebaja poolt toime pandud vääritut tegu. Sama käsitlust korratakse apellatsioonkaebuses. Vastustaja möönab, et käskkirjas kasutatud mõiste „narkojoove“ ei ole terminoloogiliselt kõige täpsem, kuid see ei tähendavat positsiooni muutmist. Kaebaja ei saa enam aru, milles seisneb vastustaja käsitluse kohaselt kaebaja poolt väidetavalt toime pandud distsiplinaarsüütegu. Käskkirjas ja ka
  3. novembri
  4. a vastuses on see arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt kirjeldatud. Alates
  5. jaanuari
  6. a täiendavast seletusest ja ka apellatsioonkaebusest ei ole võimalik sellest mõistlikul viisil aru saada. Kui „narkojoove“ ei ole terminoloogiliselt kõige täpsem, võtab vastustaja järelikult õigeks, et kaebaja ei ole avalikus kohas narkojoobes viibinud või ei ole talle narkojoobes avalikus kohas viibimise eest distsiplinaarkaristust määratud. Vastustaja ei ole distsiplinaarsüütegu arusaadavalt formuleerida soovinud või suutnud. Kas süütegu seisnes selles, et kaebaja uriiniproovist tehtud test reageeris kokaiinile, või selles, et noormees, kellega kaebaja politseijaoskonda läks, oli tarvitanud kokaiini, või milleski kolmandas, apellatsioonkaebusest 8

(12)3-09-2021 ei selgu. Karistataval isikul on õigus teada, mille eest teda karistati. Selgus etteheidetava distsiplinaarsüüteo olemuses on vajalik süüteo kvalifikatsiooni, tõendatuse ja karistuse kontrollimiseks. Vastustaja ei soovi või ei suuda arusaadavalt süüks pandavat distsiplinaarsüütegu formuleerida, mistõttu on viitamine HMS §-le 58 kohatu; 3) kaebaja peab vajalikuks märkida, et Pärnu Maakohtu
  1. märtsi
  2. a otsusega väärteoasjas nr 4-09-1419 tühistati Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaabli poolt
  3. augustil
  4. a väärteoasjas tehtud üldmenetluse otsus täies ulatuses ja kaebaja suhtes lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kuna kohus tuvastas, et kaebaja teos puuduvad NPLAS §-s 151 sätestatud väärteo tunnused, siis järelikult ei ole kaebaja ei otsese tahtlusega ega ka ettevaatamatusest narkootilist ainet tarvitanud. Vastasel juhul esinenuks kaebaja käitumises väärteokoosseis.
  5. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitas K. Õ. menetluskulude hüvitamise taotluse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Apellatsioonimenetluses käib jätkuvalt vaidlus selle üle, kas kaebajale on Maksu- ja Tolliameti
  7. augusti
  8. a käskkirjaga nr 893-k määratud distsiplinaarkaristus õiguspäraselt. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale on distsiplinaarkarisus määratud õigusvastaselt. 10.

§ 11

lg 2 p 3 kohaselt tuleb dokumenti, millega vormistatakse distsiplinaarkaristus, kohustuslikult kanda süüteo kirjeldus. Vaidlustatud käskkirjas kirjeldatakse süüteona, mille eest kaebajale distsiplinaarkaristus määrati,

  1. juulil
  2. a narkojoobes avalikus kohas ööklubis SunSet viibimist. Käskkirjas märgitakse, et distsiplinaarmenetluse käigus leidis tõendamist, et K. Õ. tuvastati
  3. juulil
  4. a narkootilise aine (kokaiin) tarvitamisest tingitud joove.
  5. Asja kohtus arutamisel ei ole leidnud kinnitust, et kaebajal oleks
  6. juulil
  7. a tuvastatud narkootilise aine tarvitamisest tingitud joove. Vaadeldaval ajal kehtinud PolTS § 152 lg 1 sätestas joobeseisundi mõiste: joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes reaktsioonides. Samal viisil tuleks joobeseisundi mõistet sisustada ka distsiplinaarsüüteo, kui see seisneb narkojoobes avalikus kohas viibimises, tuvastamisel. Narkootilise aine tarvitamisest tingitud joobeseisundi tuvastamist reguleerisid PolTS § 1511 ja selle alusel kehtestatud sotsiaalministri, Vabariigi Valitsuse ja justiitsministri määrused. Asjast ei nähtu, et eelnimetatud korras oleks kaebajal pärast tema Pärnu politseiosakonda minekut tuvastatud narkootilise aine tarvitamisest tingitud joobeseisund. See on ka mõistetav, sest joobeseisund ei ole NPLAS §-s 151 sätestatud väärteo, mille toimepanemises politsei kaebajat 9

(12)3-09-2021 süüdistas ning mille kohta tehtud otsus väärteoasjas on käesolevaks ajaks kohtuotsusega tühistatud isiku teos väärteo tunnuste puudumise tõttu, koosseisuline element. Olukorras, kus kaebajal
  1. juulil
  2. a narkojoovet õigusaktides sätestatud korras ei tuvastatud ja vastustaja hinnangul ei olegi sellise korra järgimine distsiplinaarmenetluses ning distsiplinaarsüüteo hindamisel oluline, tuleks vastustajal selgitada ja tõendada, kes, millal ja kuidas kaebajal narkojoobe tuvastas või milliste tõendite alusel saaks kohus käskkirja väidet kaebaja narkojoobe kohta kontrollida. Vastustaja on osutanud asjaolule, et kiirtest reageeris kokaiinile ning kokaiini sisaldust kaebaja uriinis kinnitas ka ekspertiisiakt. Kohtule esitatud ekspertiisiaktis (tl 25) sisalduva ekspertarvamuse kohaselt leiti ekspertiisiks esitatud uriinist kokaiini. Narkojoove tekib manustajal narkootilise aine piisava koguse manustamise korral. Seega pelgalt teave narkootilise aine leidumisest uriinis lubab järeldada aine teadlikku või ka teadmatut manustamist, mitte aga narkojoovet. Vastustaja on osutanud ka politseiametnik R. Kartsepa ettekandele (tl 31), milles märgitakse, et kuna visuaalsel vaatlusel tundus ettekande koostajale, et ka K. Õ. võib olla narkootilist ainet tarvitanud (laienenud pupillid, endassetõmbunud), andis ta konstaablile korralduse teostada ka K. Õ. narkoekspertiis. Sotsiaalministri
  3. juuni
  4. a määruse nr 53 § 2 lg 2 p 2 kohaselt võivad isikul narkootilise aine tarvitamise korral esineda joobeseisundi tunnusena hälve silmade välimuses ja silmavaates ning sama paragrahvi lg 1 p 8 kohaselt käitumishäired (kui pidada endassetõmbumist käitumishäireks), kuid ringkonnakohtu hinnangul osutab R. Kartsepa ettekandes märgitu pigem joobeseisundi kahtlusele ning olukorras, kus hulgaliste muude joobeseisundile viitavate tunnuste olemasolu või puudumise kohta andmed puuduvad, ei saa teha järeldusi joobeseisundi kohta. Tuleb märkida, et politseiametnik M. S. Eisenbergi, kellelt kaebaja palus luba politseijaoskonda kaasa tulla, ettekandest ei nähtu, et tema oleks kaebaja juures narkojoobe tunnuseid märganud. M. S. Eisenbergi ettekandest (tlk 29 pöördel) nähtub, et pärast küsimusele, mida teeb kainestusmajas see neiu, ettekande esitajalt vastuse saamist, et ootab enda noormeest, ütles R. Kartsepp, et seal ei ole mingi ootesaal ning käskis võtta ka neiu uriiniproovi, et näha, kas ka neiu on narkootikume tarbinud.
  5. Seega järeldas halduskohus õigesti, et kaebaja narkojoove on tuvastamata. Õige on seegi kohtu seisukoht, et kaebaja narkojoobe tuvastatuse üle poolte vahel enam vaidlust ei ole. Vastustaja nõustumine, et joobeseisund on tuvastamata, nähtub ilmekalt kohtumenetluse ajal väitma asumisest, et mõiste „narkojoove“ kasutamine käskkirjas ei ole täpne. Seetõttu on vastustaja etteheide kohtu poolt joobeseisundi kontrollimise protokolli ainuvõimalikuks tõendiks pidamise kohta sisutu ja ka ebatäpne. Halduskohus nõustus kaebajaga selles, et politsei ei ole oma tegevusvaldkonda reguleerivaid õigusakte järgides kaebaja narkojoovet tuvastanud ning joobe järeldamiseks ei ole testi tulemus ainutähenduslik.
  6. Mööndes mõiste „narkojoove“ ebatäpsust, leidis vastustaja ringkonnakohtu arusaamist mööda distsiplinaarsüüteo täpsema kirjelduse olevat narkootilise aine tarvitamise tunnustega avalikus kohas viibimise, ning kinnitas, et ka selline tegu oleks vältimatult kaasa toonud ametniku teenistusest vabastamise. Vastustaja rõhutas halduskohtus ja rõhutab ka apellatsioonkaebuses, et kaebajal esinesid narkootilise aine tarvitamise tunnused, tema uriinis sisaldus kokaiini ja kokaiini tarbimine joogi sisse segatuna ei ole eluliselt usutav. Seega leiab vastustaja, et asjas tõendatud väärituks teoks on narkootilise aine teadlik tarvitamine. 10
(12)3-09-2021 Halduskohtu otsusest saab järeldada, et kohus pidas ühest küljest narkootilise aine tarvitamist käskkirjas sisalduva distsiplinaarsüüteo kirjelduse piiridest väljuvaks, kuid teisalt on kohus, ehkki lõppeesmärgiga kummutada vastustaja väide HMS § 58 kohaldatavusest, sisuliselt leidnud, et sellise teo subjektiivne külg on tõendamata.
  1. Ringkonnakohus leiab, et narkootilise aine tarvitamine ei välju käskkirjas sisalduva distsiplinaarsüüteo kirjelduse raamidest (tarvitamisega võib, aga ei pruugi kaasneda joobeseisund) ja ka sel viisil formuleeritud vääritu teo tõendatuse korral poleks kohtul põhjust asuda seisukohale, et distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine oleks ilmses vastuolus sellise süüteo raskuse, toimepanemise asjaolude ja isiku eelneva käitumisega, mille puhul tuleks distsiplinaarkaristus tühistada. Ka kokaiini teadlik tarvitamine ning tarvitanuna avalikus kohas viibimine, isegi kui narkootilist ainet on tarvitatud joobe tekkeks vajalikust väiksemas koguses, oleks lubamatu ja sedavõrd raske distsiplinaarsüütegu, mille puhul ei tekiks kohtul kahtlust distsiplinaarvõimu teostaja kaalutlusotsuse proportsionaalsuses. Vääritu teo puhul on aga oluline tuvastada isiku süüline käitumine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja narkootilise aine tarvitamise subjektiivset külge tõendanud.
  2. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et karistusõigusega võrreldes ei pruugi distsiplinaarmenetluses tõendamisstandardid olla sama kõrged. Distsiplinaarvõimu teostajal on süüteo (väärteo või kuriteo) menetlejaga võrreldes ulatuslikum kaalutlusruum asjaolude hindamisel vaatamata sellele, et teenistusest vabastamine võib ametniku jaoks olla raskemgi tagajärg väärteo eest määratava rahatrahviga võrreldes. Siiski peab ka distsiplinaarvõimu teostaja poolt distsiplinaarsüüteo subjektiivsele küljele antav hinnang tuginema tõenditele, mitte pelgalt kahtlustele. Asjast ei nähtu, et kaebaja poolt narkootilise aine tarvitamist oleks keegi pealt näinud ja saaks selle kohta ütlusi anda. Asja arutamisel kohtus (kohtuistungi protokoll, tlk 62) märkis vastustaja, et kaebaja nina limaskestade ega süstlajälgede kontrollimise kohta ei ole politsei andmeid esitanud. Vastustaja seisukoht, et kaebaja on teadlikult narkootilist ainet tarvitanud, tugineb väitele, et kokaiini sattumine kaebaja organismi tema poolt kirjeldatud viisil (joogi sisse poetatuna) ei ole eluliselt usutav, arvestades kokaiini hinda ja ebatõhusat toimet seedekulgla kaudu, ehk teisiti öeldes – tegemist oleks kokaiini raiskamisega. Vastustaja toob esile ka asjaolu, et sarnaseid juhtumeid ei ole praktikas teada. Tuleb märkida, et kaebaja väitel ta ei tea, kuidas sattus kokaiin tema organismi, ning ta üksnes oletab, et see võis sattuda joogi sisse poetatuna. Ringkonnakohtu hinnangul olukorras, kus vastustaja samas ka ei välista kokaiini lahustatuna manustamise võimalust (kohtuistungi protokoll, tlk 62), ei ole subjektiivse külje tõendatuks lugemiseks elulisele ebausutavusele tuginemine piisav argument. Eluliselt sama ebausutav on see, et iseloomustusest nähtuvalt arukas inimene, kui ta just ei ole ebaadekvaatses seisundis (mida asjast ei saa järeldada), paluks ennast narkootilise aine tarvitamisest teadlik olles koos narkootilise aine tarvitamises kahtlustatava isikuga politseijaoskonda toimetada. Kindlasti ei võtaks inimene endale sellist riski pelgalt põhjusel, et tal pole suvehommikul Pärnus kusagile mujale minna. Küll aga käituks nii inimene, kellel pole põhjust enda suhtes midagi karta ja kes soovib olla koos kaaslasega, et politseijaoskonnast hiljem ühisesse majutuskohta suunduda.
  3. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 2 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus ei tee otsust Maksu- ja Tolliameti kasuks, mistõttu jääb tema taotlus menetluskulu (riigilõiv) kaebaja kanda jätmiseks rahuldamata. 11
(12)3-09-2021 Kaebaja esitas kohtukulude nimekirja ja palus vastustajalt apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral välja mõista esindaja kulu (õigusabikulu) 3 888 krooni. Kohtukulude nimekirjas märgitakse: „Märgitud kulu on K. Õ. poolt kantud 10.05.2010 arve-kviitungi alusel Advokaadibüroo Leino Biin ja partnerid arveldusarvele“. Kohtukulude nimekirjale on lisatud OÜ Advokaadibüroo Leino Biin ja partnerid arve-kviitung, millest nähtub apellatsioonkaebusele vastuse koostamise eest tasu 3 888 krooni. Kaebaja taotlus jääb HKMS § 93 lg 1 alusel rahuldamata, sest menetluskulu väljamõistmiseks ei ole esitatud kuludokumenti. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites korduvalt ja järjekindlalt selgitanud, et menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud.
  1. septembri
  2. a otsuses nr 3-3-1-50-08 leidis Riigikohus, et advokaadibüroo arve-kviitung ei tõenda, et kulud oleks reaalselt kantud. Kulude tasumist tuleb tõendada kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega (vt p 15). Käesolevas asjas on kaebaja kohtukulude nimekirjas väidetu kohaselt kulu kandnud arve-kviitungi alusel advokaadibüroo arveldusarvele. Seega saanuks kulu reaalset kandmist tõendada pangakonto väljavõttega. Advokaadibüroo kinnitus arve tasumise kohta ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt samuti kulu reaalset kandmist tõendav dokument. Neil põhjustel jäävad apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.