lg 4); Mõista Maksu- ja Tolliametilt kaebuse esitaja kasuks hüvitusena välja tema kuue kuu ametipalk (
lg 2) ning teha Maksu- ja Tolliametile ettekirjutus väljamaksmisele kuuluva summa kindlaksmääramiseks (HKMS § 26 lg 3) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 09.02.2010. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. 2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maksu- ja Tolliameti 14.08.2009 käskkirjaga nr 893-k (edaspidi – vaidlustatud käskkiri või käskkiri nr 893-k) karistati kaebuse esitajat distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega avaliku teenistuse seaduse (edaspidi
) § 85 lg 1 p 5 ja § 118 lg 1 ja 2 alusel. Tegevuse süülisus väljendus käskkirja kohaselt selles, K.Õ. pani toime vääritu teo
lg 1 p 3 mõistes, s.o süülise teo, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega, mis seisnes selles, et K.Õ. viibis 19.07.2009 narkojoobes avalikus kohas. 15.09.2009 saabus kohtule K.Õ.`i kaebus Maksu- ja Tolliameti 14.08.2009 käskkirja nr 893-k tühistamiseks-, kaebuse esitaja teenistusse ennistamise- ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest vastava tasu väljamaksmise nõudes (tl 1-2). Tallinna Halduskohtu 09.10.2009 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 9) ja 23.11.2009 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi aeg (tl 40). Kohtuistungil loobus kaebuse esitaja teenistusse ennistamise nõudest ja palus mõista selle asemel välja seaduses ettenähtud hüvitus (tl 58). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Kaebuse esitaja töötas alates 01.04.2004 Maksu- ja Tolliameti teabeosakonna vanemspetsialistina. 03.08.2009 teatati avaldajale, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus ning 14.08.2009 käskkirjaga nr 893-k karistati kaebuse esitajat distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega
Set toimetati kaebuse esitajaga koos olnud noormees narkootilise aine tarbimise kahtlusega politseijaoskonda kuhu läks ka kaebuse esitaja vabatahtlikult kaasa. Politseijaoskonnas otsustati ka kaebuse esitajalt võtta uriini analüüs, kuna väidetavalt olid ka temal narkojoobe tunnused. Kiirtest (ning hiljem ka ekspertiisi akt) näitasid kokaiini tarbimist. Kaebuse esitaja märgib, et on algusest peale eitanud teadlikku kokaiini tarbimist, mis on fikseeritud ka esmases protokollis, mis koostati 19.07.2009 hommikul Pärnu Politseijaoskonnas. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ainus võimalus, kuidas tema uriinianalüüs sai näidata narkootilise aine tarbimist, on see, et keegi tema enda teadmata pani seda joogi sisse, mida ta ööklubis jõi. K.Õ. ei eita, et temalt 19.07.2009 võetud uurininproovist leiti kokaiini. Küll aga eitab K.Õ. käskkirjas nr 893-k temale süüks pandavat distsiplinaarsüüteo sooritamist ehk narkojoobes avalikus kohas viibimist. Nii seadusandja kui ka kohtupraktika eristab selgelt kahte mõistet – narkootilise aine tarvitamist ja narkojoovet, näiteks riigikohtu lahend 3-1-1-49-09). Narkojoove tekib narkojoobe tekkimiseks piisava narkootilise aine koguse manustamise korral. Seega mitte igasugune koguse narkootilise aine manustamine ei too automaatselt kaasa narkojoovet. Märgitud põhjusel ei saa narkootikumi tarbimist samastada narkojoobega. Joobe sh narkojoobe tuvastamiseks on kehtestatud kindel kord. Narkootilise aine kasutamist K.Õ.i poolt kahtlustas Lääne Politseiprefektuuri politseiametnik, kes palus K.Õ.`il anda uriiniproovi, mille analüüsimisel selgus kokaiini tarvitamine. Juhul kui politseiametnik oleks kahtlustanud K.Õ.`il narkojoovet oleks ta pidanud politseiseaduse §-is 1511 sätestatud ja sotsiaalministri 19.06.2009 määrusega nr 53 kinnitatud „Isikul esineda võivate alkoholijoobele, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joobele viitavate tunnuste loetelu ja joobeseisundi kontrollimise nõuded ja protokolli vorm”, korras joovet kontrollima ja kontrolli tulemused joobeseisundi kontrollimise protokollis fikseerima. Üksnes nõutavas korras tuvastatud ja nõuetele vastavas vormis protokolliga 3 on võimalik tuvastada isikul narkojoove. Narkojoobe olemasolu K.Õ.`il ei kontrollitud ja narkojoovet ei tuvastatud. Kaevatava käskkirja kohaselt leidis distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist, et K.Õ.`il tuvastati 19.07.2009 narkootilise aine – kokaiin tarvitamisest tingitud joove. Millistele tõenditele tuginedes distsiplinaarmenetluse käigus narkojoove tuvastati, käskkirjast ega ka vastustaja vastusest (seletusest) halduskohtule ei nähtu. 27.07.2009 ekspertiisiakt nr 1701 väidab, et eksperdi arvamuse kohaselt leiti ekspertiisiks esitatud uriinist kokaiini. Nimetatud aktist ei selgu kui suurt kogust kokaiini sisaldas uuritav uriin. Inimese organismi uurimisel võib sellest leida erinevate ainete (nii legaalsete kui ka illegaalsete) jälgi kuid tähtsust omab selle juures nimetatud ainete kogus inimese organismis. Ainuüksi kokaiini jälje leidmisel uuritavas organismis ei saa järeldada, et isik on teadlikult nimetatud ainet tarvitanud ja seda veel olukorras, kus selle aine kogus organismis on kindlaks tegemata. Kaebaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse käigus ei ole võimalik narkojoovet tuvastada juhul kui narkojoovet ei tuvastatud nõutavas korras ja ajal kui isik väidetavalt oli narkojoobes. K.Õ. ei ole olnud narkojoobes ja seega ei ole toime pannud vaidlustatavas käskkirjas märgitud distsiplinaarsüütegu. Seega on K.Õ.i karistatud distsiplinaarkorras teo eest, mille toimepanemine ei ole tõendatud. TDVS § 7 lg 3 järeldub, et distsiplinaarkaristuse saab määrata üksnes süüteo eest, mille sooritamine on leidnud tõendamist. Konkreetsel juhul karistati K.Õ.i süüteo eest (narkojoobes avalikus kohas viibimine) mille väidetav toimepanemine ei ole tõendatud ja mille kohta ei ole K.Õ.`lt isegi seletust küsitud ja mille toimepanemist ei ole K.Õ. ka kunagi õigeks võtnud. VASTUSTAJA SEISUKOHT Maksu- ja Tolliamet ei nõustu kaebuses toodud väidetega ning leiab, et Maksu- ja Tolliameti peadirektori 14.08.2009 käskkiri nr 893-K “Distsiplinaarkaristuse määramine” on õiguspärane ja põhjendatud. Tulenevalt K.Õ.`i poolt esitatud kaebusest on käesolevas haldusasjas keskseks küsimuseks, kas K.Õ.`ile määratud karistusliik vastab toimepandud süüteo raskusele. Vastustaja on seisukohal, et K.Õ.`ile MTA peadirektori käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane ja proportsionaalne. MTA peadirektor alustas 03.08.2009 distsiplinaarmenetlust seoses sellega, et Maksu- ja Tolliametile edastati Lääne Politseiprefektuurist ekspertiisiakt, millega fikseeriti, et MTA ametnik K.Õ.`i poolt 19.07.2009 antud uriiniproovist leiti kokaiini. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et 19.07.2009 öösel peeti Pärnu ööklubis SunSet kinni noormees A. R. seoses narkootilise aine tarvitamisega ööklubi tualetis. A. R.`ga oli kaasas K.Õ., kes avaldas soovi minna kinnipeetuga politseiosakonda kaasa, kuna tal polnud Pärnus kuskile minna. Politseinikud toimetasid mõlemad eelpoolnimetatud isikud Pärnu politseiosakonna kainestusmajja, kus juhtivkonstaabel Raivo Kartsepp käskis võtta ka K.Õ.`ilt uriiniproov, kuna märkas viimasel narkojoobetunnuseid (laienenud pupillid, endasse tõmbunud). Narkokiirtest reageeris K.Õ.`i poolt antud proovis ainele kokaiin. Uriiniproov saadeti ka ekspertiisi Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti, kus ekspert Milana Liiv poolt 27.07.2009 koostatud ekspertiisiakti nr 170I kohaselt leiti K.Õ.`i uriinist kokaiini. Seega on distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud, et K.Õ. viibis 19.07.2009 öösel avalikus kohas narkojoobes. 4 Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et Maksu- ja Tolliameti teabeosakonna analüüsitalituse ametnik K.Õ. eitab teadlikku kokaiini tarbimist ja avaldab arvamust, et keegi pidi seda ainet ööklubis tema teadmata tema joogi sisse panema. K.Õ.`i poolt esitatud väide ei ole antud juhul eluliselt usutav. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (13.08.2009 Mailis Tõnisson`i elektronkiri) praktikas ei ole olnud juhtumeid, kus isikule oleks alkoholi sisse pandud kokaiini tema teadmata ning Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse vanemkomissar Imre Veber kinnitab (13.08.2009 elektronkiri), et tõenäosus, et keegi kõrvaline isik poetab joogiklaasi kokaiini, on sisuliselt olematu. Üldteada on asjaolu, et kokaiini tarvitatakse ninna tõmbamise või süstimise teel. Kuna tegemist on kalli ainega (ning vedelikuga segatuna aine toime oluliselt väheneb), siis ei ole tõenäoline, et seda ainet segatakse isiku joogi sisse.
p 3 kohaselt on vääritu tegu süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. MTA kvalifitseeris K.Õ.`i käitumist vääritu teona, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. MTA peadirektori 08.04.2005 käskkirjaga nr 169-P kinnitatud MTA ametnike eetilise käitumise aluste p 2.11 kohaselt on ametnike kohustus vältida meelemürkide kasutamist, alkoholi liigtarbimist ja joobes viibimist avalikus kohas. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (edaspidi NPAS) § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või NPAS-s ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Kahtlemata on narkojoobes viibimine vastuolus ka üldtunnustatud kõlblusnormidega. Kuna kaebuse esitaja puhul on tegemist isikuga, kelle teenistusülesandeks on nõuda seaduskuulekat käitumist teistelt isikutelt, peab ta avaliku teenistusele esitatavatest eetilistest nõuetest tulenevalt eelkõige ise hoiduma vääritute tegude toimepanemisest. MTA on seisukohal, et K.Õ.’ile määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne distsiplinaarsüüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja kaebuse esitaja käitumisega.
Juhul, kui distsiplinaarmenetluses tuvastatakse, et ametnik on pannud toime distsiplinaarsüüteo, on sellele distsiplinaarsüüteole vastava karistuse valik distsiplinaarkaristuse määraja pädevuses. Seega on distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakt. Vastustaja on seisukohal, et MTA peadirektor on K.Õ.’ile distsiplinaarkaristuse määramisel teostanud kaalutlusõigust kooskõlas HMS §-ga 4 kuna
lg 1 ei sätesta millistel alustel distsiplinaarkaristuse määraja kohaldatava karistuse määrama peab. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kui halduse üksikakt on HMS § 54 kohaselt õiguspärane vaid siis, kui see on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Peadirektori käskkirjas kvalifitseeris MTA K.Õ.’i poolt toimepandut vääritu teona. Peadirektori käskkirjas on märgitud, et äärmiselt taunitav ning vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega on ametniku, kes töötab MTA-s ametikohal, mille ülesanded on seotud ühiskonnakaitsega (s.h võitlusega narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega), viibimine narkojoobes avalikus kohas.
lg 2 kohaselt võib ametniku vabastada vääritu teo eest ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Peadirektori käskkirjast nähtub, et karistusliigi valikul lähtus administratsioon sellest, et riigiteenistus seab ametniku käitumisele kõrgendatud nõudmised. Karistusliigi valimisel on arvestatud ka asjaolu, et K.Õ.`i teenistusülesanded olid vahetult seotud ühiskonna- ja majanduskaitsega, s.h võitlusega narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega, mistõttu ei ole võimalik sellise teo toimepannud ametniku teenistuse jätkamine MTAs. Distsiplinaarkaristuse eesmärke ei olnud võimalik saavutada teistsuguse karistusliigiga ning oli välistatud võimalus talle leebema karistuse määramiseks. Eeltoodust tulenevalt on MTA seisukohal, et K.Õ.’ile rangeima distsiplinaarkaristuse määramine oli õiguspärane ja põhjendatud. 5 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, analüüsinud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, millega karistati kaebuse esitajat
punktis 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastamisega arvates 18. augustist 2009 vastavalt
lg 1 p-le 5 ja
Kaebuse esitaja arvates ei ole väidetav distsiplinaarsüüteo toimepanemine tõendatud ja karistus on (väidetavale) süüteo raskusele ja toimepanemise asjaoludele ka mittevastav.
järgi on distsiplinaarsüütegudeks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine (p 1); ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine (p 2) ja vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust (p 3). Kaebuse esitajat on karistatud vääritu teo toimepanemise eest, mis käskkirja kohaselt väljendus selles, et K.Õ. viibis teenistusvälisel ajal narkojoobes avalikus kohas, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ja ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Selle eest määrati kaebuse esitajale kõige rangem
Käskkirja andmise aluseks olid vastustajale teatavaks saanud materjalid selle kohta, et 19.07.2009 oli tehtud kaebuse esitajale narkokiirtest, mis reageeris ainele kokaiin. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitajale ei ole politseid kutsutud ja et politsei oli kutsutud tema tuttavale noormehele, kellega ta läks vabatahtlikult politseiosakonda kaasa. Alles seal peeti vajalikuks teha test ka kaebuse esitaja suhtes. Kaebuse esitaja väidab, et narkojoobe kahtluse korral oleks tulnud sellel ajal kehtinud politseiseaduse §-is 1511 sätestatud ja sotsiaalministri 19.06.2009 määrusega nr 53 (edaspidi – sotsiaalministri määrus) kehtestatud „Isikul esineda võivate alkoholijoobele, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest tingitud joobele viitavate tunnuste loetelu ja joobeseisundi kontrollimise nõuded ja protokolli vorm” korra kohaselt joovet kontrollima ning kontrolli tulemused joobeseisundi kontrollimise protokollis fikseerima. Joobeseisundit on võimalik tuvastatuks lugeda siis kui selle kohta on vormistatud ettenähtud protokoll. Sotsiaalministri määruse paragrahvide 2 ja 3 kohaselt oli vaja kindlaks teha mitmeid joobeseisundile viitavaid tunnuseid ning need ettenähtud korras protokollida. Joobe puhul ei ole testi tulemus ainutähenduslik. Antud juhul ei ole joovet ettenähtud korras tuvastatud. Selles osas tuleb nõustuda kaebuse esitajaga. Avaldaja on viidanud ka Riigikohtu 22.06.2009 lahendile nr 3-11-49-09, millega tühistati ühes väärteoasjas tehtud maakohtu otsus ja selgitati narkootilise aine tarvitamise ja selle tagajärjel tekkinud narkojoobe erinevat tähendust ning sellega seonduvaid aspekte. Nimetatud lahendis on peetud oluliseks selgitada välja kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab või kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama (p 12). Seega ei saa pidada tähtsusetuks ka subjektiivse külje olemasolu või puudumise hindamist. Käesoleval juhul ei ole enam sisulist vaidlust selles, et narkojoove oli avaldaja suhtes tegelikult tuvastamata. Vastustaja on oma positsiooni seetõttu muutnud ja selgitanud seda terminoloogilise ebatäpsusena ning asunud seisukohale, et taoline ebatäpsus ei muuda vääritut tegu olematuks (tl 57). Samas, kui lähtuda kirjalikult vormistatud haldusaktist, siis nähtub selle 6 kolmandalt leheküljelt, et vääritu tegu väljendus (siiski) narkojoobes avalikus kohas viibimises. Vaidlustatud käskkirja teise lehekülje kirjeldavast osast (keskel) ilmneb samuti, et distsiplinaarmenetluse käigus leidis tõendamist narkootilise aine – kokaiin – tarvitamisest tingitud joove. Kohus peab distsiplinaarmenetluse käigus süüks arvatud tegudele hinnangut andes lähtuma eelkõige vaidlustatud käskkirjas toodud asjaoludest. Vastustaja on hinnanud kaebuse esitaja käitumist narkojoobes avalikus kohas viibimisena ning kvalifitseerinud selle
See on aga tõendamata ning sellelt pinnalt määratud kõige rangem distsiplinaarkaristus tuleb tühistada. Distsiplinaarkaristust ei saa määrata rikkumise eest, mida ei olnud menetluse käigus ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas süüks pandud. Riigikohtu 29.05.2003 lahendis nr 3-1-175-03, millega tühistati vastav linnakohtu otsus väärteoasjas, on juhitud tähelepanu asjaolule, et kohtul on küll nii üld- kui kiirmenetluse otsuste peale esitatud kaebuste läbivaatamisel õigus muuta teo kvalifikatsiooni, kuid kohus ei saa väljuda väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses sisalduva väärteokirjelduse piiridest. Vastavas kiirmenetluse otsuses oli märgitud, et isik viibis avalikus kohas alkoholijoobes ja rikkus alkoholiseaduse sätteid, kuid linnakohus leidis, et menetlusalune isik ei ole sellist tegu toime pannud ning karistas teda (selle asemel) avaliku korra rikkumise eest. Riigikohus selgitas, et taolises olukorras oleks kohus pidanud asjas menetluse lõpetama (p 7). Samad põhimõtted on suures osas kohaldatavad ka antud vaidluse puhul. Vastustajaga ei saa nõustuda selles, et antud juhul võiks olla kohaldatav haldusmenetluse seaduse § 58 ja et distsiplinaarmenetluse tulemus oleks olnud samasugune ka narkootilise aine (ilma arsti ettekirjutuseta) tarvitamise korral, vaatamata sellele kui väikese kogusega oli tegemist. Olenevalt asjaoludest võib tulla kõne alla olukord, kus joobe eelneva tuvastamise korral jäetakse isiku vastupidised väited või siis väited aine teadmatust tarvitamisest kõrvale kui täiesti ebausutavad ning distsiplinaarsüüteo joobeks kvalifitseerimise korral võib see ka põhjendatud olla, sest joobe puhul ei saa olla tegemist juhuslikult organismi sattunud mittemärkimisväärse kogusega. Teistsuguses situatsioonis tuleks aga hinnata isiku väiteid ja subjektiivse küljega seonduvat rohkem ning vastava käskkirja motivatsiooni tulemusena peaks kõlama usutavalt, et isik siiski teadis narkootilise aine tarvitamisest või siis oleks pidanud sellest kohusetundliku suhtumise korral selgesti aru saama. Antud juhul on jäänud ilma sisulise hinnanguta kaebuse esitaja kasuks rääkivad väited ja asjaolud, mille kohaselt tal eelnevad kokkupuuted narkootiliste ainetega puudusid, et ta läks oma tuttavaga ise politseisse kaasa, seoses käitumisega politseil mingisuguseid etteheiteid ei olnud ja et ta oleks onud vajaduse korral nõus täiendava kontrollimisega. Seega ei saa asuda seisukohale, et tegemist oli pelgalt väikese vormiveaga, millega ei peaks kaasnema haldusakti kehtetuks tunnistamist tulenevalt haldusmenetluse seaduse §-st 58. Seega tuleb distsiplinaarkaristus tühistada ja vaidlustatud käskkiri teenistusest vabastamist puudutavas osas seadusevastaseks tunnistada. K.Õ. oleks tulnud ka teenistusse ennistada ning mõista välja vastav tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, kuid kaebuse esitaja loobus kohtuistungil teenistusse ennistamise nõudest ning taotles selle asemel ettenähtud hüvitust. Avaliku teenistuse seaduse kohaselt on taoline nõude muutmine võimalik.
lg-s 2 on sätestatud, et kui ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga. Tulenevalt HKMS § 26 lg-st 3 tehakse taolistel juhtudel vastustajatele ettekirjutusi väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks. Ka antud juhul jäävad vastavad arvestused vastustaja teha, sest tasu suurusega seonduvaid küsimusi ei ole vaidluse lahendamise raames arutatud. Summa kindlakstegemine kohtu poolt eeldaks vastavate asjaolude täpsustamist ja nõuaks seetõttu täiendavat ajakulu.
lg-s 2 on sätestatud, et ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastavat palgamäära ning lg 3 kohaselt on palgamääraks ametniku palgaastmele vastav sama seaduse § 9 3. lõike alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud või selle alusel diferentseeritud rahasumma. 7 Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. K.Õ. esitas taotluse menetluskulude väljamõistmiseks (tl 59), mis kulude nimekirja kohaselt koosneb riigilõivust summas 250 krooni ja õigusabi kuludest summas 9720 krooni. Kaebuse esitaja võimalikud õigusabikulud jäävad tema enda kanda, sest õigusabikulude kandmist tõendavaid dokumente ei ole kulude nimekirja juurde esitatud. Kohtupraktika kohaselt peab olema haldusasjades menetluskulude kandmine kuludokumentidega tõendatud, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud (Vt ka Riigikohtu 09.03.2009 otsuse nr 3-3-1-94-08 p 21). Riigilõivu vastustajalt välja ei mõisteta, sest riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei oleks olnud vaja riigilõivu tasuda. Kaebuse esitajal on võimalik taotleda enam tasutud riigilõivu tagastamist. Selleks tuleb lahendi jõustumise järgselt esitada riigilõivuseaduse alusel antud rahandusministri 29.12.2006 määruse nr 68 „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ paragrahvis 11 sätestatud nõuetele vastav taotlus koos kontonumbri ja muude asjakohaste andmetega (HKMS § 84 lg 4 p 1). Enno Loonurm Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.