3-08-1350 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2011, Tallinn Haldusasja number 3-08-1350 Haldusasi H.-M. R. taotlus tunnistada õigu

§ 9lõikes 5 sätestatud kaebetähtaja möödumist.

2. Jätta H.-M. R. kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata. 3.

§ 12

lg 3 alusel lõpetada haldusasja 3-08-1350 menetlus käesoleva määrus punktis 1 nimetatud taotluse osas. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (

§ 12lg 3, § 47 lg 2).

MENETLUSE VARASEM KULG

2. juulil 2008 esitas H.-M. R. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse viivituse maa tagastamise menetluses, tuvastaks, et Tallinna linn on minetanud õiguse taotleda munitsipaalomandisse maad, mille suhtes on kaebuse esitaja tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ning keelaks Tallinna linnal selle maa munitsipaalomandisse saamise taotluse esitamise ja kohustaks Tallinna Linnavalitsust andma välja korralduse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta kolme kuu jooksul kohtuotsuse tegemisest arvates.
3. novembri 2008 osaotsusega lahendas Tallinna Halduskohus H.-M. R. kaebuse osaliselt ning sama kuupäeva määrusega (I kd, tl. 191) uuendas haldusasja menetluse taotluse osas tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse tegevusets maa tagastamisel perioodil
4. augustist 1994 kuni
5. maini
6. Eelnimetatud osaotsuse tühistas Tallinna Ringkonnakohus, tehes asjas uue otsuse, mis on jõustunud. Perioodil
7. augustist 1994 kuni
8. maini 2005 toiminud viivituse õigusevastasuse tuvastamise nõude osas on seni lahendamata. Selle nõude osas menetluse uuendamise tingis asjaolu, et eelmenetluses jäi lahendamata kaebetähtaja küsimus. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT KAEBETÄHTAJA OSAS
10. detsembril 2008 esitas H.-M. R. oma kirjaliku seisukoha lahendamata nõude kaebetähtaja osas ning alternatiivselt kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse viivituse näol on tegemist jätkuva rikkumisega ning viivitus on käsitletav ühe perioodina alates munitsipaliseerimise menetluse esimesest käsitlusest, kuni kohtuotsuse tegemiseni käesolevas asjas. Samuti märgib kaebuse esitaja, et enne
11. juuni 2008 otsust haldusasjas nr 3-08-187 puudus kaebuse esitajal teadmine, et menetlus tuleb lugeda lõppenuks toimiku tagastamisest maavanema poolt ning lisab, et nimetatud küsimuses puudub selge norm, mistõttu on põhjendatud ka H.-M. R. arusaam, et tegemist on jätkuva protsessiga. Tulenevalt nimetatud asjaolust leiab kaebuse esitaja, et tähtaja kulgemist tuleks arvestada alates
12. juuni 2008 kohtuotsuse jõustumisest alates. Alternatiivselt palub kaebuse esitaja ennistada kaebetähtaeg nimetatud alusel, samuti põhjusel, et teda ei ole teavitatud maa tagastamist peatavate maa munitsipaliseerimise taotluste esitamisest ning talle ei ole selgitatud maa munitsipaliseerimise taotluse esitamisega kaasnevaid õiguslikke järelmeid. VASTUSTAJATE SEIUSKOHAD KAEBETÄHTAJA OSAS
13. Tallinna Linnavalitsus leiab kohtule esitatud kirjalikus seisukohas, et kaebus on viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas esitatud pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist ning kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajal tekkis arusaam viivitusest oluliselt varem kui
14. juuni 2008 kohtuotsuse jõustumisel haldusasjas nr 3-08-187, millele viitab ka kaebuse esitaja enda tegevus maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. Vastustaja märgib, et Tallinna Linnavalitsuse õigusvastasele viivitusele osundas kaebuse esitaja juba
15. jaanuari 2005 kirjas, mistõttu hakkas kaebetähtaeg kulgema kõige hilisemalt
16. mail
17. Seetõttu leiab vastustaja, et nimetatud taotlus on esitatud tähtaega rikkudes. Vastustaja hinnangul ei ole alust ka kaebetähtaja ennistamiseks kuna kaebuse esitaja ei ole välja toonud mõjuvaid põhjusi kohtusse pöördumisega viivitamisel.
18. Harju maavanem teatas kohtule, et ei pea vajalikuks oma arvamuse avaldamist, arvestades kaebuse lahendamata osa eset. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
19. Kohus, hinnanud menetlusosaliste seisukohti Tallinna Linnavalitsuse viivituse (
20. augustist 1994 kuni
21. maini 2005) õigusvastasuse tuvastamise taotluse tähtaegsuse osas, leiab et kaebus tuleb selle taotluse osas lugeda esitatuks pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Samuti on kohus seisukohal, et puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks ning seetõttu tuleb haldusasja menetlus selle taotluse osas lõpetada. 6.

§ 9

lõikes 5 sätestatakse, et kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kohus leiab, et kui vaidlusalune toiming seisneb kestvas tegevusetuses (viivituses), on selle eeltoodud sättest tulenevalt võimalik selle õigusvastasuse tuvastamise taotlus kohtule esitada kogu viivituse vältel ning kolme aasta jooksul pärast viivituse lõppemist. Viivituse mingisuguse toimingu sooritamisel tuleb lõppenuks lugeda nii juhul kui haldusorgan sooritab toimingu või annab haldusakti, mida isik temalt taotleb ning millega viivitamist talle ette heidetakse, ent samamoodi ka juhul kui haldusorgan sooritab mõne muu toimingu, mis sestpeale õigustab edasist viivitamist taotletava toimingu sooritamisel või haldusakti andmisel või mis sellise toimingu sooritamise või haldusakti andmise seadusest tulenevalt välistab. Eeltoodu tõttu ei nõustu kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et Tallinna Linnavalituse viivtust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lahendamisel tuleb 2 käsitada tervikuna. Käesolevas asjas tehtud jõustunud ringkonnakohtu otsuses on leitud, et omandireformi käigus tuleb maa munitsipaalomandisse andmise küsimus lahendada enne maa tagastamise küsimuse lahendamist. Samuti leidis ringkonnakohus, et Tallinna linna viivitus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamisel ei võtnud linnalt iseenesest õigust maad munistipaalomandisse taotleda. Kohus ei hakka siinkohal eeltoodud seisukohtade põhjendusi kordama. Hinnates Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse õiguspärasust perioodil alates

1. maist 2007, leidis ringkonnakohus, et [S]eega ei olnud kohalik omavalistus perioodil 18.07.2007 kuni 05.09.2007 tegevusetu. Tagastamise korra p 54 keelab otsesõnu maa tagastamie ajal, kui kestab maa munitsipaalomandisse andmise taotluse menetlus. Eeltoodust tuleneb üheselt, et maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamine lõpetas kohaliku omavalistuse viivituse maa tagastamise küsimuse lahendamisel, kuna maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamine välistas selle taotluse menetlemise ajaks taotlusega hõlmatud maa suhtes tagastamise küsimuse otsustamise. Kaebuse esitaja väide, et kaebuse esitamise ajaks ei olnud maa tagastamise küsimus endiselt lahendatud, on iseenesest õige, ent sellegipoolest ei saa viivitust käsitada ühtse tervikliku toiminguna. Ka sellisel juhul kujutab endast eraldiseisvat toimingut iga viivitus, mis algab hetkest, kui haldusorganil oli seadusest tulenevalt kohustus toiming sooritada või haldusakt anda ning lõpeb siis kui vastav toiming sooritatakse või haldusakt antakse või kui leiab aset sündmus, mis õigustab edaspidist viivitust. Seega on kohus seisukohal, et kaebuse esitajale maa tagastamise küsimuse otsustamisega viivitamine lõppes
2. mail 2005 Tallinna linna poolt maavanemale maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamisega. Asjaolu, et linnavalitsus viivitas õigusvastaselt maa tagastamise küsimuse lahendamisega ka hilisematel perioodidel, mis on tuvastatud käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega, ei tähenda, et neid viivitusi saaks toiminguna samastada viivitusega, mis leidis aset enne
3. maid
4. Kaebuse esitaja on halduskohtusse pöördunud
5. juulil 2008, seega rohkem kui kolm aastat pärast vaidlusaluse viivituse lõppemist. Seega on kaebus selle taotluse osas esitatud pärast kaebetähtaja möödumist. Kaebetähtaja arvestamine
6. juunist 2008, nagu soovib kaebuse esitaja, ei ole võimalik seetõttu, et erinevalt haldusakti tühistamise või kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtajast ei sõltu

§ 9

lõike 5 toimingu õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamise tähtaeg mitte sellest, kuna kaebuse esitaja toimingust või selle õigusvastasusest teada sai, vaid tähtaja kulg on sõnaselgelt seatud sõltuvusse toimingu sooritamisest. Toimingust või selle õigusvastasusest teadasaamine võib määrata siiski kaebetähtaja ennistamise võimalused. 7. Alternatiivselt on kaebuse esitaja taotlenud kaebetähtaja ennistamist põhjusel, et teda ei teavitatud maa tagastamist peatavate maa munitsipaalomandisse andmise taotluste esitamisest ning talle ei ole selgitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotlusega esitamisega kaasnevaid õiguslikke järelmeid ning kaebajal ei olnud võimalik mõistliku tähelepanelikkuse juures ja õigusabi olemasolul seaduse tekstiga tutvudes jõuda selgusele, et menetlus lõpeb igakordselt toimiku tagastamisega, millega kaasneks igakordne kaebetähtaja kulgemine konkreetse perioodi osas.

§ 12

lg 3 kohaselt rahuldab halduskohus tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks saavad üldjuhul olla mingisugused kaebuse esitaja tahtest ja tegevusest sõltumatud asjaolud, mis takistasid tal kaebuse tähtaegset esitamist või ka see, et kaebuse esitaja oli kaebetähtaja jooksul asunud oma õigusi kaitsma muul mõistlikul moel, mistõttu ei saanuks temalt tähtaegselt kohtu poole pöördumist eeldada. Toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks võib olla asjaolu, et kaebuse esitaja ei olnud vaidlusalusest toimingust teadlik või et ta ei mõistnud ega pidanudki mõistma, et selline toiming võib tema õigusi rikkuda. Kohus leiab, et käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine. Vastustaja viivitusest maa tagastamise avalduse läbivaatamisel oli kaebuse esitaja igal juhul teadlik, olles teadlik sellest, et ta on maa tagastamise avalduse esitanud, et ta on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ning et maa tagastamise küsimus on otsustamata. Ei ole ka alust väita, et kaebuse esitaja ei teadnud ega saanudki teada, et selline viivitus võib olla õigusvastane, kuivõrd Vabariigi Valitsuse

1. veebruari 1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 49 sätestati sõnaselgelt, et maa tagastamise küsimus tuleb otsustada kuue kuu jooksul subjektiotsuse tegemisest. Samuti on ilmne, et kaebuse esitaja pidi aru saama sellest, et maa tagastamise küsimuse lahendamisega viivitamine ei ole tema 3 huvides. Käesolevas asjas esitatud kaebuses on kaebuse esitaja välja toonud selle, et viivitusega on talle põhjustatud kahju, mis ühelt poolt väljendub saamatajäänud tulus, mille ta oleks saanud maa tagastamise korral selle kasutusse andmisest või maa mittetagastamise ja kompenseerimise puhul selles, et kompensatsiooni reaalväärtus, mida arvutatakse
2. aasta maa hindade järgi, viivituse tõttu tegelikult väheneb. Need asjaoludki pidid kaebuse esitajale igal juhul selged olema kaebetähtaja jooksul. Tallinna Linnavolikogu
3. aprilli 2004 otsusest nr 68, millega maa munitsipaalomandisse taotlemine, oli kaebuse esitaja samuti teadlik hiljemalt
4. aasta oktoobrikuus, kuivõrd sellele otsusele viitab ta
5. oktoobril 2005 Riigikantseleile saadetud kirjas. Ühelgi juhul ei saanud kaebuse esitajale teadmata või arusaamatu olla see, et maa munitsipaalomandisse taotlemise menetluse ajal ei ole maa tagastamise küsimuse otsustamine võimalik. Isegi juhul kui kaebuse esitajat ei teavitatud sellest, et linnavalitsus esitas maa munitsipaalomandisse andmise taotluse
6. mail 2005, oli kaebuse esitaja igal juhul teadlik võimalusest, et selline taotlus esitatakse, kuivõrd linnavolikogu oli vastava otsuse teinud. Kaebuse esitaja pöördumistest maavanema ja Riigikantselei poole nähtub üheselt ka see, et kaebuse esitaja oli teadlik nii sellest, et maa munitsipaalomandisse andmine kui ka maa tagastamisega viivitamine rikuvad tema õigusi. Kaebuse esitaja
7. oktoobri 2006 kirjast Harju maavanemale (I kd, tl. 31) nähtub aga üheselt, et kaebuse esitaja oli teadlik ka sellest, et maa munitsipaalomandisse andmise taotlus on esitatud maavanemale. Eeltoodud põhjustel on ilmne, et kaebuse esitaja oli nii sellest, et tema maa tagastamise avalduse läbivaatamisega viivitatakse, samuti sellest, et linn on esitanud maavanemale maa munitsipaalomandisse andmise taotluse teadlik hiljemalt
8. aasta lõpuks, seega viivituse õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamise tähtaja jooksul, ent vaatamata sellele ei vaidlustanud ta viivitust kohtus. Kohus rõhutab veelkord, et toimingu õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamise tähtaeg kulg ei sõltu toimingust teadasaamise ajast, seega ei pea kaebuse esitajale toimingust teadasaamisest arvates jääma kolme aastat kaebuse esitamiseks. Kaebetähtaja ennistamine võiks olla põhjendatud kui ilmneks, et kaebuse esitaja sai vaidlusalusest toimingust teada kas pärast kaebetähtaja möödumist või et toimingust teadasaamise ja kaebetähtaja lõpu vahele jääv aeg oli kaebuse esitamiseks ilmselgelt ebapiisav. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine. Käesoleval juhul ei saa kaebetähtaja ennistamist põhjendada ka sellega, et alles kohtuasjas nr 3-08-187 tehtud otsusest sai kaebuse esitaja teada, et maa munitsipaalomandisse andmise menetlus lõpeb toimiku tagastamisega. Nimelt on antud juhul kaebuse esemeks taotlus tunnistada õigusvastaseks viivitus, mis leidis aset enne maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esmakordset esitamist. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et perioodil
9. augustist 1994 kuni
10. maini 2005 aset leidnud viivituse õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamise tähtaja ennistamine ei ole põhjendatud. 8.

§ 12

lõikes 3 on sätestatud, et kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud, lõpetab ta määrusega asja menetluse. Seetõttu tuleb käesoleva haldusasja menetlus lõpetada. Kristjan Siigur kohtunik 4