) § 7 kohaselt seadusest, kuna abieluvaralepingut poolte vahel sõlmitud ei ole.
lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara reeglina abikaasade ühisvara.
lg sätestab erandi – 4 Tsiviilasi nr 2-06-24871 abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppu.
lg 1 kohaselt võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda ja lg 2 näeb ette, et pärast abielusuhete lõppemist ühisvara jagamise korral määratakse ühisvara koosseis kindlaks abielusuhete lõppemise seisuga.
lg 3 ja lg 4 sätestab, et abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena ning kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Vaidlust ei ole selles, et • 1979.a pooled abiellusid ja elasid XXX ühetoalises korteris, kust 1983.a kolisid XXXle XXX asuvasse korterisse; • 1988.a vahetati XXX korter XXXasuva korteriga; • XXX-1 asuv korter erastati 19.10.1995.a., mida tõendab ka 19.10.1995.a sõlmitud ostu-müügi leping ( I kd tl 7-8), millest nähtuvalt hageja erastas XXX asuva 3-toalise korteri üldpinnaga 67,1 m2 ja mis moodustas 100% elamu korterite üldpinnast 14 100 EVP krooni eest; • 19.12.2001.a sõlmitud ostu-müügilepinguga omandas hageja maaüksuse Nõmme linnaosas aadressil XXX, Tallinn, katastritunnus XXX ( I kd tl 7) ja kinnistusraamatusse kanti omanikuna hageja 03.04.2001.a; Pooltel on vaidlus abielusuhete lõppemise aja osas ja selle üle, milline on ühisvara koosseis abielusuhete lõppemisel ja kas XXX asuv kinnistu kuulub poolte ühisvara kooseisu. Hageja väidetel lõppesid abielusuhted 1985.a. Hagejale sai teatavaks, et kostjal on abieluväline suhe ja sellest kooselust sündis 1987.a poeg R . Saades teada sellest suhtest, lõpetas hageja abielusuhted kostjaga. 1991.a sündis kostjale järgmisest kooselust poeg. Ka sel ajal pooltel abielusuhted puudusid. Kostja hageja seisukohaga abielusuhete lõppemise aja kohta ei nõustu ja loeb abielusuhete lõppemise ajaks 2005.a. Küll on aga kostja väitnud, et hageja väited selle kohta, et kostja teatud aja elas koos teise naisega, on õiged, kuid see juhtus enam kui 10 aastat tagasi ning alates 1998.aastast leppis kostja hagejaga ära ja kostja arvates lõppesid perekondlikud suhted 2005.a ( I kd tl 25). Kostja seletusest 15.05.2008.a toimunud kohtuistungil ( I kd tl 135) nähtub, et kostjat sunniti abielluma, ta räägiti ära ja 1XXX-ndate aastateni elati normaalselt koos. Kostja tahtis abielu lahutada, aga hageja ei soovinud.. Kostja ei tahtnud hagejaga enam koos elada ja mingi periood ei elatud koos. 1999.a tõid M ja V kostja koju ja 1999.a - 2001.a elas hagejaga. Abielust oli ükskõik. Samuti võtab kostja omaks, et tal on väljaspool abielu sündinud lapsed. Samas on ka kostja esindaja väitnud, et pole välistatud perioodid, kus pooltel ei olnud abielusuhteid. Kostja vande all antud seletuse kohaselt ( II kd tl 43) elas ta aastatel 1995.-1998.a koos Iga, siis läksid tülli ja edasi elas ta oma isiklikus bussis õetütre akna all. 1998.a-1999.a käisid pojad V ja M teda koju kutsumas ning tõid ta hageja juurde. Kostja sõnade kohaselt :“ ma ei tahtnud üldse mitte kellegi juurde elama minna. Pojad tulid ja palusid.“ Vande all on kostja ka teistkordselt kinnitanud, et XXX tänavale läks ta tagasi ainult sellepärast, et pojad palusid. Eeltoodud kostja väiteid hinnates leiab kohus, et kostja ei ole vaidlustanud ega ümber lükanud hageja väiteid abielusuhete lõppemisest 1985.a ja nende puudumist kuni 1999.a., mil pojad tõid ta tagasi hageja juurde. Järelduvalt sellest tuleb kohtul tuvastada, kas 1999.a pooled leppisid ja taastasid abielulised suhted ja kas need taastatud suhted lõppesid 2005.a. 5 Tsiviilasi nr 2-06-24871 Hageja väidetel elas kostja 1999.a mingi aeg XXX tänaval. Abielusuhted ei taastunud, M oli nõus, et kostja elab seal. Hageja seda ei soovinud. Kostja ööbis mõned ööd nn külmas toas. Ta käis XXX tänaval, aga ei elanud seal. Kostja rahadest ei tea hageja midagi. Hageja käis ise tööl, M teenis raha. 2000.a läks kostja XXX tn ära N ja B juurde, käis XXX tn, üritas erinevaid asju müüa. Ühist majapidamist hagejal kostjaga ei olnud, hagejal oli oma poja perega üks leibkond ( II kd tl 41-42 ). Poolte vande all antud seletustega loeb kohus tõendatuks, et 1999.a tuli kostja poegade palvel XXX tänavale. Tõendamaks, kas poolte vahel taastusid pärast kostja poolt väidetud leppimist abielulised suhted või mitte, on kohtule esitatud tõenditena alljärgnevate tunnistajate ütlused. Tunnistaja MB ütluste ( II kd tl 19.20) kohaselt teab ta hagejat alates 1996.a või 1997.a, on koos hagejaga autos sõitnud, temaga otseselt rääkinud ei ole. Kostjaga tutvus 1996.a või 1997.a, kui kostja elas Sõle tänaval. Hageja kodus on käinud peale 1997.a. Samas on tunnistaja väitnud, et kui ta pooltega tutvus, elasid nad kuskil XXX ja viisid sinna külmkapi. Eeltoodud tunnistaja väited on vastuolulised, kuna kord väidab ta, et tutvus kostjaga ajal, mil viimane elas Sõle tänaval, samas tutvus pooltega kuskil XXX. Kuna kostja ei suuda määratleda aega ega kohta, kus ja millal ta pooltega tutvus, seab see kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsuse ja objektiivsuse. Tunnistaja ütlused on vastuolus ka kostja enda vande all antud seletusega, mille kohaselt aastatel 1995- 1998 ei elanud ta koos hagejaga. Kui pooled aastatel 1995-1998 koos ei elanud, ei olnud võimalik tunnistajal ka pooltega tuttavaks saada 1996.a või 1997.a. kuskil XXX, kus nad elasid. Vastuolulised on tunnistaja ütlused ka poolte suhete osas kuni aastani 2006.a Tunnistaja on väitnud, et pooltel olid head suhted ja ühine majapidamine kuni 2006.a. Samas nähtub tema ütlustest , et „ mõnikord on kostja minu juures ööbinud ja M on talle järgi tulnud. See oli 2002.a. M on huvi tundnud, kui N on ööseks jäänud. M oli mures, kuna ta ei teadnud, kus N on….., 2006.a elab N minu juures …. Kui kostja hakkas minu juures ööbima, siis tegin järelduse, et abielu on lõppenud.“ Tunnistaja MB ütlustes esinevate vastuolude tõttu peab kohus tema ütlusi poolte abielusuhete ja ühise majapidamise kohta mitteusaldusväärseiks. Tunnistaja NK( tl II kd tl 22) ütlustest nähtub, et teab hagejat väga hästi alates 1979.a, mil kostja ema elas XXX tänaval ja hageja käis koos kostjaga ämma juures, kuigi tunnistaja ise hagejaga seal korteris ei kohtunud. Samas väidab, et teab hagejat alates 1992.a, mil kohtus temaga turul. Poolte kodus ei ole ta kordagi käinud, pooled elavad tunnistaja teada kusagil taksopargi juures. Samas ei mäleta tunnistaja täpselt, kas nad elasid XXX või 44. Tunnistaja on väitnud, et pooled käisid praktiliselt igal nädalavahetusel Nõmme turult kala ostmas ja kostja on alati ostnud toiduaineid, sünnipäevaks ostnud torte, jõuludeks lastele šokolaadi. 2002.a või 2003.a.ostis hagejale sõrmuse ja kasuka ning kinkis need hagejale, kuigi tunnistaja ise kasuka ja sõrmuse üleandmist hagejale ei näinud. Tunnistaja NK ütlusi hinnates leiab kohus, et tema ütlused ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja ei tea, mis ajast ta tunneb hagejat ja kus pooled elasid, samuti ei tõenda koos turul käimine veel abielusuhete olemasolu ega tortide, šokolaadide ostmine abielulist kooselu. Tunnistaja ütlused selles, et ta ei ole kordagi poolte elukohas käinud ega tea, kus nad elavad ja mis ajast on ta hagejaga tuttav, seab kahtluse alla tunnistaja ütluse hageja isiklikult tundmise osas ja kui 6 Tsiviilasi nr 2-06-24871 tunnistaja ei tunne isiklikult hagejat, ei saa ta anda ka vahetut infot poolte abielusuhete olemasolu või puudumise kohta ja tema info poolte suhete kohta saab pärineda kostjalt. Tunnistaja MIütluste ( II kd tl 37) kohaselt tunneb ta kostjat lapsepõlvest alates ja hagejat ajast, mil pooled abiellusid. Tunnistaja ütluste kohaselt tuli ta tunnistajaks sellepärast, et kostjal ei ole peavarju. Ühes majas ei ole ta pooltega elanud, täpselt ei oska öelda, kas pooltel abielusuhted on. Viimati nägi hagejat 2002.a. Teab, et pooled kolisid XXX tänavale 1997.a1998.a ja enne elasid nad XXXl. Kostja vahepeal XXX tn ei elanud. Tunnistaja sõnul „Vene ajal“ elas kostja teise naisega. Samuti kinnitab tunnistaja, et kostja on tulnud tema juurde, ostnud toiduained ja sõitnud koju. Koos kostjaga ei ole ta seal käinud, kostja on lihtsalt rääkinud, et sõidab koju, tunnistaja arvates A juurde. XXX tn on tunnistaja käinud külas paar korda aastas ja XXX tn elavad pooled, M ja lapsed, kuid kes kus toas elab või magab, seda tunnistaja ei tea. Tunnistaja ei tea, kas pooltel on ühine raha, kas nad on ühiselt midagi ostnud. Teab, et kostja on XXX tn maja juures ehitanud, tunnistaja on andnud raame veranda ehitamiseks. Vene ajal ehitas kostja kuuri, veranda aga 2000.a. Vene ajal olid neil põrsad, paar aastat peale seda, kui pooled XXX tänavale kolisid ( tunnistaja väitel kolisid XXX tänavale 1997-1998, siis alates 2000.a) olid neil loomad, kanad, sead, koer. Hinnates tunnistaja MI ütlusi, leiab kohus, et neid ei saa pidada objektiivseiks ega usaldusväärseiks. Kohus on tuvastanud, et XXX korter ( XXX) vahetati XXX korteriga ning sinna koliti 1988.a, mitte aga 1997.a -1998.a, nagu väidab tunnistaja. Kui tunnistaja, kes teab kostjat lapsepõlvest ja hagejat kui kostja abikaasat abiellumisest ning suhelnud pooltega ning külastanud neid vähemalt paar korda aastas, eksib poolte elukoha asukohaga juba 10 aastat ning annab ütlusi XXX tänava majas tunnistaja sõnutsi „Vene ajal“ toimunud ehituste ja seal elanud koduloomade kohta, annab see kohtu arvates aluse seada kahtluse alla tunnistaja ütluste objektiivsuse ning järeldada, et ta ei ole kohtule edastanud vahetult kogetud infot, vaid tunnistaja on edastanud kostjalt teada saadud asjaolusid nn peavarju saamiseks. Tunnistaja LE tunneb hagejat umbes 20 aastat ja kostjaga töötas koos TG remondivalitsuses. Tunnistaja ütluste ( II kd tl 39) kohaselt töötas kostja tema alluvuses autojuhina ja ta on korduvalt käinud siis, kui koos kostjaga autoga sõitis, poolte juures kodus, mitte külas. Esimene kord käis tunnistaja XXX tänaval enne 1991.a. 1994.a käis koos kostjaga gaasiballooni vahetamas. Viimane kord 2007.a novembris. 2007.a jõi kostjaga teed, hageja oli majas, samuti lapselapsed – kaks väikest poissi - 7- või 8-aastased, kes käisid vist juba koolis. Samas on tunnistaja väitnud, et 1994.a, kui ta XXX tn majas käis, olid seal lapselapsed ja hageja ning lapselapsed, 2 poissi, olid kooliealised. Seda, kui vanad lapselapsed tänaseks on, tunnistaja ei tea. Tunnistaja on käinud XXX tn umbes 10 korda, külatused on olnud umbes pooletunnised. Tunnistaja ei tea, kas kostja on lisaks XXX tn elanud ka mujal, kuna kostja rääkis talle alati XXX tänavast. Tunnistaja ütluste kohaselt on kostja XXX tn 1995.a ehitanud, laadinud ehitusmaterjale maha. Seda, kas kostja on remonti teinud, tunnistaja näinud ei ole. Küll aga kinnitab tunnistaja, et kui ta seal käis, osteti koju toiduaineid. Tunnistaja LE ütlusi ei pea kohus usaldusväärseiks, kuna need on vastuolus kostja vande all antud seletusega. Kostja väidab, et aastatel 1995.a kuni 1998.a oli ta I juures, tunnistaja aga väidab, et ta ehitas 1995.a XXX tn; kostja seletuse kohaselt ta 2007.a novembris enam XXX tn ei elanud, tunnistaja aga väidab, et käis tal XXX tn külas, jõi koos kostjaga väikses toas teed, tunnistaja väidab, et kostja vahetas gaasiballoone, samas aga ei tea, kas gaasipliit ikka olemas on. Lisaks on tunnistaja ütlused vastuolulised veel selles, et 1994.a olid poolte lapselapsed, keda tunnistaja nägi, tunnistaja hinnangul kooliealised, kelle vanust ta praegu ei tea, samas 2007.a külaskäigu ajal oli need samad lapselapsed – 2 poissi 7-8 aastased, mis 7 Tsiviilasi nr 2-06-24871 annab aluse järeldada, et tunnistaja ei olegi XXX tänaval käinud ega poolte lapselapsi näinud. Usaldusväärseiks ei pea kohus tunnistaja ütlusi veel ka seetõttu, et tunnistaja, kes on kostjaga kaua koos töötanud ja kellel on kostjaga sõprussuhted ja kes on väidetavalt kogu aeg kostjaga kaasas sõitnud ning kostjale toiduaineid koju viinud, ei tea, kus kostja aastatel 1995.a kuni 1998.a. ja 2007.a elas. Eeltoodust järelduvalt jätab kohus tunnistaja LE ütlused kui mitteusaldusväärsed ja mitteobjektiivsed tähelepanuta. Tunnistaja ET, poolte ühise poja M endise abikaasa, ütlustest ( II kd tl 24) nähtuvalt elas ta XXX tänava majas 1993.a detsembrist kuni 2002.a. juunini ja esmakordselt nägi kostjat 1996.a, mil ta tuli poja M käest raha laenama. Kostja käis vahetevahel XXX tänaval M käest raha laenamas, oli korraga seal paar tundi, tuli ja läks samal päeval, ööseks ei jäänud. Kostja ei ole XXX tn majas elanud ega oma asjadega sinna tulnud. Kostja ei ole kordagi toiduaineid toonud. Raha oli M käes, tema tõi põhiselt toidu. Remonti kostja XXX tn majas teinud ole. Remonttöid tegi tunnistaja koos hagejaga, vahel abistas neid M. Kostja ei ole ka remonttöödel oma abi osutanud. Kostja ei ole ostnud küttepuid, tasunud elektri eest ega raha andnud. Tunnistaja ei kinnita, et 1999.a oleksid M ja V toonud kostja koju tagasi. Kui kostja oleks XXX tänaval elanud, oles tunnistaja teda näinud ahju kütmas, sest ta pidi kütma ahju toast, kus tunnistaja elas. Tunnistaja MStunneb pooli 1991.a., aga kostjat on väga vähe näinud. Tunnistaja ütlustest ( II kd tl 26) nähtub, et ta on XXX tänaval käinud külas 3-4 korda kuus. Pooli koos näinud ei ole, samuti seda, et nad midagi ühiselt teinud oleks. 1997.a sündis tunnistajal poeg ja ta käis 1998.a neli korda nädalas külas, pärast seda jäi suhtlus harvemaks. 2000.aastast alates käis XXX tn 3-4 korda kuus. Pooled ei ela koos, kostjale kuuluvaid asju majas näha ei olnud. Kostjat on näinud paaril korral seal liikumas, kostja ei ole maja remontinud, samuti ei ole ta abistanud hagejat ega Mi ehitustöödel. Lastelaste sünnipäevadel ei ole kostjat näinud. Tunnistaja M V on poolt ühine poeg ja tema ütluste( II kd tl 28) kohaselt ei ole kostja XXX tänaval elanud. Koos elati kostjaga XXXkorteris ja seal ka teda pidevalt ei olnud. XXX korteris käis kostja kaootiliselt, pere ei ole neil kunagi olnud ja XXX tänava korterisse läks tunnistaja koos emaga. 1999.a käis koos V V kostjat koju toomas, kuna tunnistajale tundus, et kostja ei saa endaga hakkama, kuna küsis temalt kogu aeg raha. Peale kojutoomist elas kostja paar-kolm päeva, võib-olla nädala, XXX tänaval ja siis oli suur riid ning kostja läks ära. Pooltel ei ole ühist majapidamist ega abielulisi suhteid olnud. Kui tunnistaja oli laps, majandas ema, nüüd on tema peret ülal pidanud. Tunnistaja on 16 aastat perele toitu ostnud, teinud majas, mis vaja teha. V V ei ole XXX tänaval elanud, on seal käinud. Tunnistaja V V on kostja poeg. Tema ütluste ( II kd tl 33) kohaselt on ta kogu aeg üksinda elanud ja õiget kodu ei ole tal olnud, aastatel 1986-1996 viibis ta kinnipidamiskohtades. Kinnitab, et 1996.a elasid pooled lahus, kostja elas sel ajal XXX tänaval. Seejärel üüris kostja koos elukaaslasega korteri Koplis, Sõle tänaval, edasi läksid elama Tööstuse tänavale, kus elasid aasta ja siis läksid nad lahku. Pärast seda rääkisid koos M kostjale, et isa läheks tagasi XXX tänavale hageja juurde, kuid kostja ei tahtnud. Nad rääkisid kostja ära ja kostja läkski sinna. Elas seal seni, kuni pooltel tekkis probleem, millest tunnistaja ei ole täpselt aru saanud. 2003.a sügisest või 2004.a kevadest ei ole XXX tänaval käinud. Tunnistaja sõnul elas ta XXX tänaval pärast kinnipidamiskohast vabanemist 1996.a kuu, siis läks elama kostja juurde, kus elas 2 kuud ning siis asus eraldi elama. Tunnistaja ütluste kohaselt tegi kostja peale koju naasmist remonti, ka tema ise tegi remonti. Poolte abielusuhete kohta ei tea tunnistaja midagi. 8 Tsiviilasi nr 2-06-24871 Tunnistaja V V ütlused tema ja kostja poolt XXX tänava majas remondi tegemisest ja ehitamisest on ümber lükatud tunnistajate ET, MS ja MV ütlustega. Hinnates kõikide eelpoolnimetatud tunnistajate ütlusi kogumis, leiab kohus, et tunnistajate ütlustega ei ole tõendamist leidnud poolte abielusuhete olemasolu aastatel 1999 kuni 2005.a, nagu on väitnud kostja. Nii kostja enda poolt vande all antud seletusega kui tunnistajate MV ja V V ütlustega on tõendatud, et XXX tänavale läks kostja tagasi ainult sellepärast, et pojad palusid, kuid ei kostja ise ega ka tunnistajad ole ütlusi andnud selle kohta, et kostja soov XXX tänavale tagasi minnes oli just hagejaga abielulised suhted taastada ja abielulist kooselu jätkata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et poolte vahel 1999.a taastusid abielulised suhted ja kestsid 2005.a. Asjaolu, et kostja käis ja ööbis mingil ajal XXX tänaval, ei tõenda abielulist kooselu, kuna pooltel puudus ühine majandamine, samuti ühised koostöösuhted. Fakt, et poeg M, kes ise oma perega elas XXX tänaval, koos Viga tõi isa, kes elas oma bussis ega tahtnud kellegi juurde elama minna, XXX tänavale, ei tekita automaatselt abielusuhteid hagejaga. Selleks, et katkenud abielulised suhted taastuksid ja jätkuksid, peab abikaasadel olema vastastikune tahe. Seda vastastikust tahet ei ole kohus asja sisulisel arutamisel ja tõendite uurimisel tuvastanud. Abikaasade vahelised suhted ei hõlma laste ja vanemate vahelisi suhteid. Kostja täisealised pojad M ja V täitsid isa ees oma laps-vanem suhtest tulenevat kohustust vanema eest hoolitsemisel ja tõid bussis elava isa enda juurde ning kostja isana aktsepteeris poegade soovi. Kostja poolt on esitatud tõend - kostja väärtpaberite konto, millest ilmneb, et kostja kinkis 16.10.1995.a oma RKO osaku väärtusega 4 500 EVP-d hagejale ja kinkimine toimus 3 päeva enne seda, kui hageja sõlmis Nõmme Linnaosa Valitsusega ostu-müügi lepingu aadressil XXX Tallinn asuva eluaseme ostuks hinnaga 14 100 EVP krooni. Kostja väidab, et nimetatud dokument tõendab, et pooltel jätkus kooselu ja ühine majapidamine ning nad tegid ühiselt kulutusi eluaseme soetamiseks. Kostja vande all antud seletuse kohaselt ( II kd tl 43 ) elas ta 1995.a koos teise naisega ja igasugune abieluline suhe hagejaga puudus. Kostja on vande all antud seletuses omaks võtnud, et tal kollaseid kaarte ei olnud vaja ja need 4 500 EVP-d kinkis ta hagejale. Kooskõlas
lg 1 – abikaasa lahusvara on tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppu, on kinge abikaasa lahusvara. Järelikult on kostja ise oma väite selles, et EVP-de kinkimine tõendab poolte kooselu, ühist majapidamist ja ühiseid kulutusi eluaseme soetamiseks, ümber lükanud, kinnitades oma seletuses EVP-de kinkimist hagejale. Kostja väite kohaselt ( I kd tl 25) oli pooltel kuni 2005.a ühine raha ja raha kulutati ühiselt, pooled ostsid mööblit ja olmetehnikat. Hageja väidete kohaselt on ta soetanud kogu koduse sisustuse üksinda. Hageja on esitanud hagi ühisvara jagamiseks, tuues ühisvarana välja 1983.a ühiselt soetatud 4 taburetti ja kinnitanud, et muud ühisvara pooltel ei ole. Kuigi kostja on väitnud, et pooled ostsid koos mööblit ja olmetehnikat, et ole ta nimetanud, milline ühiselt ostetud konkreetne mööbel ja olmetehnika on või oli poolte ühisvaraks. Küll aga peab kostja ühisvaraks XXX asuvat kinnistut, kuid ta on nõus, et see jääb jätkuvalt jagamata ühisvara hulka nimetamata konkreetselt seda jagamata ühisvara. Kostja kohtule ühisvara jagamiseks hagi esitanud ei ole. Seoses sellega, et kostja ei ole nimetanud täiendavalt taburettidele muud ühisvara kui kinnistut ega nimetanud oma väidete kohaselt ühiselt ostetud mööblit ega olmetehnikat ega tema hinnangul jagamata ühisvara, mille hulka võiks jääda kinnistu, asub kohus seisukohale, et kostja aktsepteerib hageja väidet muu ühisvara kui 4 taburetti puudumist. See annab aluse kohtul järeldada, et alates 1983.a ei ole pooled soetanud ühiselt 9 Tsiviilasi nr 2-06-24871 koduse sisustuse esemeid ja kostja väited selles, et kuni 2005.a oli pooltel ühine majapidamine ja ühiselt osteti mööbel ja olmetehnika on ebaõiged. Ka ei ole kohtule esitatud ühtki tõendit, mis kinnitaks poolte ühist majapidamist või kostja poolt väidetud 1 500 krooni igakuulist üleandmist hagejale eluasemega seotud kulude katteks. Kohus, hinnates kõiki eelpooltoodud uuritud tõendeid kogumis, asub seiskohale, et alates ajast, mil kostja poegade palvel XXX tn tuli, so 1999.a kuni 2005.a pooltel abielulised suhted puudusid. Kuna kostja on omaks võtnud, et tal enne väidetavat leppimist ja suhete taastamist hagejaga teatud perioodidel puudusid abielulised suhted hagejaga ja ta ei ole konkretiseerinud ega tõendanud neid ajalisi perioode, tuleb poolte abieluliste suhete lõppemise ajaks lugeda hageja poolt nimetatud aeg, so 1985.aasta. Kostja on väitnud, et 27.10.2005.a sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p-s 2.5 on hageja kinnitanud, et perekonnaseisult on tema abielus ja lepingu ese kuulub poolte ühisvara hulka ja seetõttu on hageja ise XXX kinnistut pidanud poolte ühisvaraks. 06.07.2005.a sõlmitud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks andis nõusoleku kostja, mis samuti kinnitab, et kinnistu on poolte ühisvara. Nimetatud väited ei anna alust tunnistada pooltevaheliste abieluliste suhete lõppemise fakti 2005.a, kuna need lepingus toodud kinnitused on vastuolus teiste kohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Antud lepingute sõlmimise ajal olid pooled abielus, nende abielu oli lahutamata ja ühisvara jagamata, mistõttu nad notari juures lepingute sõlmimiseks sellised selgitused andsidki. Sõlmitud lepingute alusel seati XXX kinnistule hüpoteegid Swedbanki ( endise Hansapanga) kasuks poolte ühise poja MV poolt pangast 2005.a saadud sihtotstarbeliste laenude ( elamu renoveerimine ning juurdeehitus asukohaga XXX-1) tagamiseks. Kostja väide selle kohta, et ta on veel ka selle laenu käendajaks, ei ole tõendamist leidnud, kuna kohtule ei ole esitatud sellekohaseid tõendeid. Kostja väitel ei ole hageja õigusi ühisvara jagamise hagi esitamiseks rikutud, kuna ta ei ole seda hagiavalduses põhjendanud. Kooskõlas
lg 1 võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda ja tulenevalt sellest sättest on hageja õigus pöörduda kohtusse abielu jooksul soetatud ühisvara jagamiseks nii abielu ajal, abielu lahutamisel või pärast seda ja seda õigust on hageja oma hagi esitamisega ühisvaraks olevate taburettide jagamiseks ka realiseerinud.
lg 2 näeb ette, et pärast abielusuhete lõppemist ühisvara jagamise korral määratakse ühisvara koosseis kindlaks abielusuhete lõppemise seisuga. Hageja väidetel on ühisvaraks 1983.a soetatud 4 ümmargust taburetti väärtusega kokku 50 krooni. Kostja väidetel kuulub ühisvara hulka ka XXX asuv kinnistu, mille väärtuseks on pooled hinnanud kokkuleppel 1,7 miljonit krooni. Taburette peab kostja väärtusetuiks. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et poolte abielulised suhted lõppesid 1985.a, siis XXX asuv kinnistu ei ole poolte ühisvara, kuna kinnistusraamatusse kanti hageja omanikuna 03.04.2002.a , so pärast abieluliste suhete lõppemist. Nimetatud kinnistu on hageja poolt omandatud pärast abielusuhete lõppemist ja kooskõlas
Kostja on esitanud 25.10.2006.a nõude kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kostja peab XXX tn kinnistut ühisvaraks sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud hageja ja palub parandada kinnistusraamatu kanne ja sisse kanda kostja Tallinna Kinnistusosakonna registriossa nr XXX, kinnistu katastritunnusega XXX, sihtotstarbega 10 Tsiviilasi nr 2-06-24871 elamumaa, asukohaga Tallinna linn, XXX, pindala 951 m2 kaasomanikuna ½ mõttelise osa ulatuses. Kuna XXX asuv kinnistu on hageja lahusvara, ei ole kinnistusraamatusse tehtud kande parandamine õigustatud. Kohus on tuvastanud, et XXX asuv kinnistu on hageja lahusvara. Seoses sellega ei pea kohus vajalikuks analüüsida kinnistu omandamiseks hageja poolt kasutatud EVP kroonide saamist kompensatsioonina Tõstamaa vallas võõrandatud maade eest ja kinke teel. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kooskõlas TsMS lg 102 lg 1 p 4 ja p 5 on abieluasi tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on ühisvara jagamine ja abikaasa abielusuhtest tulenev muu nõue abikaasa vastu. Tulenevalt TsMS § 164 lg 1 tulevad kantud menetluskulud jätta kummagi poole enda. TsMS § 173 lg 1 ja lg 4 järgi esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse kohtuotsuses ja menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Katrin Saar Kohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.