Obsah (5)

§ 66§ 67§ 64§ 5§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuaril 2011. a, Tallinnas Haldusasja number 3-09-1136 Haldusasi A.P.i

§ 66lg-s 2 toodud kohustuslike eelduste mitteesinemise tõttu.

Kaebuse esitaja rajas oma pere kogu Maja ja Maaga seonduva tegevuse Erastamiskorraldusele ning puudus vähimgi mõistlik alus oletada selle tühistamist. Kaebuse esitaja usaldas Erastamiskorralduse kehtimajäämist, muutis oma elukorraldust ja tegi sellest lähtudes tehinguid oma vara käsutamiseks Maa erastamistoimingute raames, sh tasus vastavaid makse, lõive ja teenustasusid korduvalt Maa mõõdistamise eest.

§ 67

lg 2 keelab Erastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise, kuna kaebuse esitaja oli haldusakti kehtimajäämist usaldades muutnud oma elukorraldust ja teinud aktist lähtudes tehinguid oma vara käsutamiseks. Vastustaja rikkus ka

§ 64

lg-s 3 sätestatud kohustust arvestada Erastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebuse esitajale. Korraldus on kaalutlusvigadega ning vastuolus kehtiva objektiivse õigusega. Korraldus rikub kaebuse esitaja põhiseaduslikke õigusi - Maa erastamisõigust, ettevõtlusvabadust ning kitsendab omandiõigust majale ja tulevikus kinnistatud maale. Kaebaja tasus Maa mõõdistamise ja katastriüksuse moodustamise toimiku koostamise eest: 1) maamõõdistajale Gennadi Salumetsale 04.05.1997 2000 kr; 2) maamõõdistajale Märt Jaaksonile 25.08.1998 1800 kr; 3) maamõõdistajale Märt Jaaksonile 15.03.2001 2000 kr. Kõik mõõdistamised tehti reaalselt. Vastavalt Korra p-le 14 maamõõtjad koostasid vastustaja poolt esitatud piiride kulgemise ettepaneku ja muude toimikusse kogutud dokumentide alusel katastriüksuse (erastatava maaüksuse) moodustamise toimikud ning need esitati õigeaegselt vastustajale. Vastustaja soovis, et kaebaja teeks oma kulul kolmanda maamõõdistamise põhjusel, et kokkuleppel vastustajaga kaebaja ehitatav ümbersõidutee jääks Maa piiridest välja – kolmandal maamõõtmisel järgimisele kuuluv piir nähtub “Arvo” maaüksuse plaanilt katkendliku joonega. Sellelt plaanilt nähtub ka, et kaebaja on vastustaja soovile heas usus vastu tulles allkirjastanud valla maakorraldaja Ilmar Aasna poolt kirjutatud teksti “Olen nõus sinist värvi joonega, mis jääb minu maa piiriks.“ Samuti on seal maakorraldaja allkiri selle kohta, et tema on 15.03.2001 võtnud vastu kolmanda katastriüksuse moodustamise toimiku. Samal kuupäeval tasus kaebaja maamõõdistajale Märt Jaaksonile 2000 kr.

1. Korraldus aitab kaasa Maja õue avalikuks liiklustrassiks olemise põlistamisele. Kaebaja maad ei ole mõeldav kasutada õuemaana juhul, kui kaebajale kuuluma hakkav kinnisasi saab koosnema kohaliku maanteega eraldatud sisuliselt kahest lahusmaatükist. Maad läbib keskelt ning Maja lähedalt Uustani tee, mis viib T. L. kinnistu ja Laikmaa muuseumini. Uustani teed ka Maad läbivas osas on ajalooline talu üherealine pinnaskattega hobuvankritee. Eelmise vabariigi aegsel maakaardil nähtub ning seda kinnitavad ka vanad külaelanikud, et valla tee kulges hoopis mujalt ning tee oli siis tolleaegse talu väravast sisenev hobuvankritee ning seda kasutas vaid üks hobusemees. Hobuvankritee ei olnud oma keskkonna-alaselt toimeiseloomult ja –jõult võrreldav tänapäevase autoteega ei kvantitatiivselt ega ka kvalitatiivselt. Tee ei läbinud Maja sisehoovi nagu see praegu on. Oru Vallavolikogu 04.06.2008 otsusega nr. 161 registreeriti Oru valla teeregistris vallateeks Uustani tee teepikkusega 445 m ning see tee kanti Oru valla kohalike teede nimekirja. Kaebuse esitaja ei saa kasutada Maad elamu õuemaana juhul, kui temale kuuluma hakkav kinnisasi saab koosnema kohaliku maanteega eraldatud sisuliselt kahest lahusmaatükist. Maja ehitusloa saamisel oli kaebuse esitaja veendunud, et tee on ajutiselt kasutatav. Hoovist läbisõitvad isikud rikuvad kaebuse esitaja kodu privaatsust ja tekitavad perele olulist varalist ja mittevaralist kahju, kuna tee kulgeb õuemaal vaid ca. 10 meetri kauguselt maja uksest. Hoovi läbiv tee on üherealine kruusatee, mis kulgeb vaid ½ meetri kauguselt vanast allikale ehitatud maakividest salvkaevust. Kaev on ainukeseks joogiveevõtukohaks nii kaebuse esitaja kui ka naabri T.K. perele. Hoovist läbisõitvad autod on sõitnud maha kaevu piirdeks pandud kivid, põhjustanud kaevu osalise sisselangemise ning saastanud kaevu vett. 3
2. Vallavalitsus on rikkunud kaebaja õiguspärast ootust ümbersõidutee kasutuselevõtuks. Kaebuse esitaja ehitas ümbersõidutee vastavalt detailplaneeringule ning vastustajaga kokkuleppel. Vastustaja on hoidunud oma kohustuste täitmisest Maa erastamisel ja ümbersõidutee kasutuselevõtul. Ainumõeldav lahendus on viia Maa erastamine lõpule võimalikult kiiresti ja efektiivselt, mis antud juhul hõlmab mh ka mõisteid „lihtsus“ ja „säästlikkus“. Selle eesmärgi saavutamiseks on igati mõistlikult põhjendatud kohustada vastustajat andma viivituseta välja uus Maa erastamise korraldus Maa piirides ja suuruses, mis nähtub Erastamiskorralduses. Samuti on mõistlik lülitada vastustaja antavasse uude Maa erastamise korraldusse võimalus kaebajal ehitada uus tee, mis järgib Oru Vallavolikogu 25.09.2002 määrusega nr 66 kehtestatud Haapsalu-Keila ja Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla maantee ristumiskoha kinnistute juurdepääsutee detailplaneeringu lahendust – sellisel juhul asub kaebaja ehitama nõuetelevastavat teed kohe pärast Maa omanikuna Maa tagatisel pangalaenu saamist. Vastav kohtumenetluslik lahendus on ühtlasi igati kooskõlas detailplaneeringuga, mille olemuslik idee, sihtotstarve ja eesmärk oli ja on jätkuvalt kaebaja ning tema naaberkinnistuteni nõuetekohase juurdepääsutee (kaebuses nimetatud „ümbersõidutee“) ehitamine; PlanS § 9 lg-ga 1 sätestatud põhimõttega, et detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse aluseks;

§ 5

lg-s 2 expressis verbis sätestatud olulise imperatiivse põhimõttega, mille kohaselt haldusmenetlus tuleb viia läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-94-08 märgitakse, et

§ 5

lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust. Kaebaja õiguste ja õiguspäraste huvide võimalikult tulemusliku kaitse seisukohalt on otstarbekas ja mõistlikult põhjendatud, kui kaebaja esitab nõude ühtlasi kohustada Oru Vallavalitsust pärast uue korralduse väljaandmist viima Maa erastamine ja kinnistamine viivituseta lõpule. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Oru Vallavolikogu 25.09.2002 määrusega nr 66 kehtestatud Rannaküla teeristi kinnistute juurdepääsutee detailplaneeringu eesmärgiks oli lahendada juurdepääsutee kulgemine A.P.ile ostueesõigusega erastatava maal. 25.09.2002 kehtestatud Rannaküla teeristi detailplaneeringus märgitud teemaa oli planeeritud A.P.i poolt ostueesõigusega erastatavale maale. Planeeritav teemaa oli planeeringu alusel ette nähtud munitsipaalomandisse jätmiseks. Detailplaneeringus planeeritud teemaa mõõdistamise tulemusena oleksid muutunud A.P.ile erastatava maa piirid ja pindala. Oru Vallavalitsuse 27.10.2003 korraldusega nr 152 tühistati Oru Vallavalitsuse 12.10.2003 korralduse nr 239, sest korralduses olev pindala ei oleks vastanud mõõdistamise tulemustele. Kolmas A.P.i poolt esitatud mõõdistamise (Märt Jaakson, kviitung nr 67, 15.03.2001) toimik on A.P.i isiklik tahe. Tekst on kirjutatud küll vastustaja esindaja poolt, kuid puudub esindaja allkiri nõusolekuks. Alla on kirjutanud A.P.. Selle plaaniga pidi kaebaja minema teedevalitsusse, et taotleda uut mahasõitu, kuid millega ei olnud teedevalitsus nõus. Vastustaja esindaja kirjutas allkirja toimiku vastuvõtmise kohta, kuid siis oli olemas katastriüksuses registreeritud katastriüksus 55201:001:
2. Pärast eitava vastuse saamist uue mahasõidu kohta Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla maanteele oli selles olukorras ainuke lahendus detailplaneeringu koostamine, mis oli kompromissiks A.P.i soovile, et naabrid ei sõidaks tema ehitatavast majast liiga lähedalt mööda. Oru Vallavolikogu 25.09.2002 määrusega nr 66 kehtestati Haapsalu-Keila ja Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla maantee ristumiskoha kinnistute juurdepääsutee detailplaneering. Koostatud detailplaneering oli kompromissi pakkumine A.P.ile ja võimalus lahendada naabrite juurdepääs nende omanduses olevate kinnistute juurde. A.P. soovis, et naabrid tema ehitatava maja lähedalt läbi ei sõidaks ja sellepärast oli iseenesest mõistetav, et A.P. selle tee vastavalt detailplaneeringule välja ehitab. Planeeringu koostamist finantseeris T. L. Praeguseni ei ole seda planeeringut ellu viidud. 4
3. A.P.i isale eraldatud õue-aiamaa plaanilt on näha, et Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla maanteelt saab alguse kruusatee, mis läheb välja S.-M. S. elamu juurde. Pinnastee saab alguse kruusa teelt. Pinnastee, mis on nüüd juba kruusaga kaetud, suundub T.K. ja T. L. elamute juurde. A.P.i väide, et nimetatud tee on talude vaheline hobuvankri tee, on väär. Väide, et nimetatud tee on A.P.i poolt ehitatud ja on tema isiklik tee, on samuti väär. Kaebaja isale eraldati õue-aiamaa
4. aastal. Kaebaja isa ja kaebaja ise olid teadlikud, et õue-aiamaast möödub tee, mida kasutas S.-M. S., kes elas seal ammu enne neid. S.-M. S. peab koju pääsemiseks kasutama Uustani teelt algavat Siimuste teed. A.P.ile ei olnud teadmata, et õue-aiamaa kõrval asub elamu, millel on ka omanikud ja kes kasutasid seda sellel hetkel suvekoduna. T.K. ostis nimetatud elamu
5. aastal. Ostes teadis T.K., et tema saab enda suvekoju sõita mööda teed (Uustani tee). T. L.le eraldati õue-aiamaa
6. a. Ka sellest olid kaebaja isa ja kaebaja ise teadlikud. Kõik A.P.i naabrid olid teadlikud, et nemad ja nende lähedased pääsevad Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla maanteele ja maanteelt koju nimetatud teed mööda (Uustani tee). Ka A.P. oli teadlik, et naabrid ja nende lähedased pääsevad Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla maanteele ja maanteelt koju nimetatud teed mööda (Uustani tee). Maa ostueesõigusega erastamise korralduses oli märgitud tahe jätta Uustani tee avalikuks kasutamiseks. Avalik kasutus kehtis ka A.P.ile. Kompromissilepingu raames on Oru Vallavalitsus teinud mitmeid ettepanekuid lahendamaks juurdepääsutee probleem kõiki osapooli rahuldavalt, kuid neid pakutud variante ei pidanud kaebaja arutamise vääriliseks. Detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud kaheksa aastat. Kui kaebaja oleks soovinud tagada naabrite juurdepääsu nende omanduses olevate kinnistute juurde, ei oleks ta tekitanud liiklemiseks takistusi nagu esines
7. aastal kahel korral. A.P. ei ole pöördunud naabritega Oru Vallavalitsusse, et arutada tekkinud olukorda ja leida sellele lahendus omavahelise kokkuleppe teel. Maa ostueesõigusega erastamine annab õiguse olla maa omanik, kuid omanikuks olemine tähendab ka kohustusi. Arvestada tuleb ka naabritega. Tee ja maa ostueesõigusega erastamine tuleb lahendada üheaegselt. Oru Vallavalitsus ei ole keeldunud A.P.ile maa erastamisest, kuid maal asuvad teed peavad olema kõigile avalikult kasutatavad. Seetõttu võeti kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-st 1 lähtudes Oru Vallavolikogu 04.06.2008 otsusega nr 161 Uustani tee valla teede nimekirja. Kuna ei ole kindlust, et A.P. ehitab detailplaneeringuga määratud tee valmis, siis võttis Oru Vallavolikogu 02.12.2010 otsusega nr 70 valla teede nimekirja Siimuste tee, tagades sellega kohalike elanike juurdepääsu kodule. KOLMANDATE ISIKUTE KAUPO LEPASEPA JA SILVI-MIRALDA SIIMUSTE SEISUKOHAD
8. A.P. ei ole kunagi esitanud taotlust maa ostueesõigusega erastamiseks detailplaneeringule vastavates piirides ega täitnud oma kohustusi, mis on õigusaktide kohaselt maa ostueesõigusega erastamise eelduseks. Kaebuse esitaja on Rannaküla teeristi kinnistute juurdepääsutee detailplaneeringus ettenähtud uue tee asukoha heakskiitmisega loobunud maa ostueesõigusega erastamise õigusest 12.10.1998 korraldusega nr 239 märgitud ulatuses ning tee ümberpaigutamisega ning teealuse maa munitsipaalomandisse jätmisega. Vastustaja tunnistas 12.10.1998 korralduse nr 239 õiguspäraselt kehtetuks. Kehtetuks tunnistamisel, s.o. 27.10.2003 otsuse nr 152 andmisel ei rikutud menetlusnorme, kuna kaebuse esitaja oli nõustunud detailplaneeringuga, s.o. 12.10.1998 korralduse nr 239 kehtetuks tunnistamise alusega. Detailplaneeringust tulenevalt ei ole võimalik 12.10.1998 korralduse nr 239 täitmine. Detailplaneeringu menetluses on kõik osapooled nõustunud, et olemasolev trass ei ole avalikule teele parim ning teele on juba planeeritud uus asukoht. Tee asukoha küsimus on juba lahendatud. Kohtumenetluse käigus ei ole võimalik määrata tee asukohta, sest selle küsimuse lahendamine toimub planeerimisseaduses sätestatud korras. Kehtiva detailplaneeringuga on avalikule teele määratud uus ja kindel asukoht ning tee asukoha üle polemiseerimine ei ole esitatud kaebust 5 arvestades asjakohane. Uue avaliku tee rajamine ei ole olnud võimalik seoses vastavate rahaliste vahendite puudumisega. Kohaliku omavalitsuse eelarvevahendite allokeerimise kui sisult poliitiliste eelarveotsuste otstarbekuse küsimust ei saa lahendada halduskohtumenetluse käigus. Ka ei võimalda seda kaebuse esitaja esitatud nõuded.
9. Kohustamiskaebuse rahuldamine on võimalik üksnes juhul, kui haldusmenetlus on sisuliselt lõpuni viidud (s.h. on langetatud vajalikud diskretsioonilised otsused ning taotluse esitaja on täitnud kõik oma taotluse rahuldamise eeldused). A.P. ei ole täitnud maa ostueesõigusega erastamise eeldusi, kuna ta ei ole haldusmenetluses vastustajalt kunagi taotlenud maa ostueesõigusega erastamist detailplaneeringus märgitud piirides. Haldusasjas esitatud tõendite kohaselt ei ole A.P. esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks piirides, mis vastab detailplaneeringu lahendusele. Ka ei ole A.P. täpsustanud oma 12.12.1996 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldust ega teostanud maa mõõdistamist vastavalt detailplaneeringule vastavale lahendusele. Sisuliselt avaldas A.P. soovi maa ostueesõigusega erastamiseks alles halduskohtule 18.12.2009 esitatud menetlusdokumendis. Vastav soov oli väljendatud kohustamiskaebusena. Kuna A.P. ei ole esitanud maa ostueesõigusega erastamise taotlust vastavalt detailplaneeringu nõuetele ja seetõttu pole olnud haldusorganil loogiliselt võimalik jätta tema taotlust õigusvastaselt rahuldamata, siis ei ole alust kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Nõue, et kohustamiskaebuse rahuldamise eelduseks on isiku taotluse rahuldamata jätmine põhineb formaalsel loogikal ning riigivastutuse seaduse §-s 6 sätestatud kohustamisnõude esitamise eeldustel. A.P. on küll halduskohtumenetluses väljendanud seisukohta, et ta võib olla nõus erastatava maaüksuse piiride vähendamisega, kuid sellist seisukohta ei ole A.P. kunagi kohtumenetluse väliselt esitanud. Tulenevalt Korra punktist 8 viiakse maa ostueesõigusega erastamise haldusmenetlus läbi maa erastamisest huvitatud isiku taotluse alusel ja sellega määratud piirides. 12.12.1996 esitas kaebuse esitaja maa ostueesõigusega erastamise avalduse, millega soovis katastriüksuse mõõdistamist. Kui isik soovib katastriüksuse moodustamist mõõdistamise kaudu, siis saab maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpule viia üksnes peale seda, kui taotleja on haldusorganile esitanud maamõõtja koostatud maaüksuse moodustamise toimiku. Toimik koos selles sisalduvate plaanide ja dokumentidega on haldusorgani poolt maa ostueesõigusega erastamise käigus tehtavate toimingute aluseks (vt Korra 141 jj). Kui toimikut ei ole haldusorganile esitatud, siis ei ole haldusorganil võimalik maa ostueesõigusega erastamise menetlusega õiguspäraselt edasi minna.
10. Katastriüksuse mõõdistamise ja vastava toimiku haldusorganile esitamise korraldamine on maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku kohustus (Korra punkt 14
11. lõik). Kaebuse esitaja on esitanud vastustajale maaüksuse moodustamise toimiku, milles erastatav maaüksus oli välja mõõdistatud enne 25.09.2002 detailplaneeringu kehtestamist. Toimiku järgi mõõdistatud maaüksus ei vasta detailplaneeringule. Kaebuse esitaja ei ole tellinud maaüksuse mõõdistamist ega vastava toimiku moodustamist vastavalt 25.09.2002 detailplaneeringus kavandatud maaüksuse piiridele ja tee kulgemise trassile. Seega on kaebuse esitaja enda poolt täitmata Korra punktist 14
12. lõigust tulenev kohustus ning maa ostueesõigusega erastamise menetluse jätkamise ning lõpuleviimise eeldus. Kuna kaebuse esitaja ei ole täitnud maa ostueesõigusega erastamise eelduseks olevaid kohustusi, siis ei ole vastustaja maa ostueesõigusega erastamise menetlusega õigusvastaselt viivitanud. Kuni vastava toimiku haldusorganile esitamiseni on haldusmenetluse lõpuni mitteviimine õiguspärane. Õiguspärase keeldumise korral puudub õiguslik alus kohustada haldusorganit tegevusele. Maa erastamisel 25.09.2002 detailplaneeringu järgi jääks praegu kasutatav tee kaebuse esitaja kinnistule ning see rikuks kolmandate isikute õigusi, seades ohtu kolmanda isiku ligipääsu oma kinnistule. Senine kogemus näitab, et kaebuse esitaja on teinud ja jätkab kolmandale isikule ja tema perekonna liikmetele kõnealuse tee kasutamisel takistuste tegemist. Isegi, kui kohus peaks asuma seisukohale, et vastustaja poolt maa ostueesõigusega 6 erastamata jätmine on toimunud õigusvastaselt, siis ei saa esitatud nõudeid rahuldada osas, millega kirjutatakse vastustajale ette vastustaja poolt diskretsiooni teostades langetatava otsuse sisu.
13. Kaebuse esitaja on nõustunud 12.10.1998 korralduse nr 239 täitmist välistava detailplaneeringuga, loobudes seega 12.10.1998 korraldusest nr 239 tulenevast õigusest erastada maa samas korralduses märgitud ulatuses ja piirides. Seega ei riku kõnealuse korralduse kehtetuks tunnistamine kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Detailplaneeringu andmise menetlusse oli kaasatud ka kaebuse esitaja. 16.09.2002 koostatud planeeringu arutelu protokolli (tl 44 ja 90) kohaselt oli kaebuse esitaja nõustunud, et detailplaneeringu andmisega muudetakse 12.10.1998 korralduse nr 239 punktis 4.1 märgitud avaliku tee asukohta; samuti nõustus kaebuse esitaja sellega, et 12.10.1998 korraldusega erastamisele kuuluvat maad läbiv tee jäetakse munitsipaalomandisse ning mõõdetakse välja erastamisele kuuluvast maast. Seega nõustus kaebuse esitaja 16.09.2002 protokolliga ning detailplaneeringu vaidlustamata jätmisega sellega, et 12.10.1998 korraldusega nr 239 esemeks olev maaüksus jääb samas haldusaktis märgitud ulatuses ja kujul erastamata. 12.10.1998 korralduse kehtetuks tunnistamine ja kehtetuks tunnistamise menetlus oli õiguspärane. Oru Vallavolikogu 25.09.2002 määrusega nr 66 kehtestatud detailplaneeringu vastuvõtmise ajal ei olnud kaebuse esitaja 12.10.1998 korralduse nr 239 alusel maad ostueesõigusega erastanud, st maa ostu-müügileping oli sõlmimata ning maa kinnistamata (erastamine oli lõpule viimata). Peale detailplaneeringu vastuvõtmist ei olnud 12.10.1998 korraldusest nr 239 tuleneva maa erastamise õiguse teostamine enam võimalik, kuna õiguspäraselt ei oleks olnud võimalik moodustada detailplaneeringuga vastuolus olevat katastriüksust ning seda õiguspäraselt kinnistada. Detailplaneeringu menetlusse oli kaasatud ka kaebuse esitaja.
14. Kaebuse esitaja sai või pidi aru saama, et detailplaneeringu eesmärk oligi 12.10.1998 korralduse nr 239 punktiga 4.
15. avalikult kasutavaks teeks määratud tee asukoha ning erastamise järgsete omandisuhete ümberkorraldamine, s.o. nimetatud korraldusest tuleneva erastamisõiguse olulises ulatuses ümberkujundamine. Detailplaneeringu eesmärgist arusaamist kaebuse esitaja poolt tõendab rohkete tee asukohaga seonduvate avalduste ja pöördumiste esitamine detailplaneeringu menetluses, detailplaneeringu tingimuste arutelu 29.05.2001 protokoll (tl 93) ning 16.09.2002 planeeringu avaliku arutelu protokoll. Detailplaneeringu menetlemise tulemusena nõustus kaebuse esitaja, et kolmandatele isikutele kinnistutele ligipääsuks kasutatav tee hakkab kulgema mujalt kui 12.10.1998 korralduses nr 239 ette nähtud, tee alune maa mõõdistatakse välja tulevase „Arvo“ maaüksuse koosseisust ja jäetakse munitsipaalomandisse. Sisuliselt nõustus kaebuse esitaja kirjalikult ja otsesõnu 12.10.1998 korraldusest nr 239 tuleneva maa erastamise õiguse lõpetamisega samas korralduses märgitud kujul ja ulatuses. Ellu viimata maa erastamise korralduse kehtetuks tunnistamise õiguspäraseks aluseks võib olla detailplaneering, mis muudab võimatuks ellu viimata korralduse alusel maaüksuse moodustamise ning kinnistamise. 12.10.2009 korralduse nr 239 kehtetuks tunnistamiseks oli avalik huvi, mis oli väljendatud kehtestatud detailplaneeringus. Vastustaja võis 12.10.2009 korralduse nr 239 kehtetuks tunnistada, sest detailplaneeringus märgitud maakorraldusliku lahendusega oli kaebuse esitaja kui 12.10.2009 korraldusega nr 239 kaitstud isik nõustunud. Seega võis vastustaja põhjendatult ja kaebuse esitaja kinnitustele tuginedes eeldada, et kaebaja on nõustunud 12.10.1998 korralduse nr 239 ellu mitteviimisega. Seega puudus kaebuse esitajal põhjendatud huvi ja usaldus kehtetuks tunnistatud haldusakti kehtima jäämise suhtes.
16. 12.10.1998 korralduse nr 239 kehtetuks tunnistamiseks oli olemas õiguslik ja faktiline alus. Korralduse kehtetuks tunnistamiseni viinud detailplaneeringu menetluses oli kaebuse esitaja kaasatud ning seeläbi oli talle tagatud ärakuulamisõigus (ja ka kaebeõigus, mida kaebuse esitaja 7 ei pidanud vajalikuks kasutada) menetluses, mille lõppresultaadiks oli 12.10.1998 korralduse nr 239 kehtetuks tunnistamine. Seega olid kaebuse esitaja haldusmenetluslikud põhiõigused (õigus olla menetlusse kaasatud, õigus olla ära kuulatud ning kaebeõigus) 12.10.1998 korralduse nr 239 kehtetuks tunnistamisel tagatud. Isegi kui asuda seisukohale, et 12.10.1998 korralduse nr 239 kehtetuks tunnistamisel rikuti haldusmenetluse norme, on sellised rikkumised formaalsed ja väheolulised ega oleks välistanud kehtiva detailplaneeringu ja selles väljendatud avaliku huvi (mille realiseerimiseks valitud maakorraldusliku lahendusega oli nõustunud ka kaebuse esitaja) tõttu võimaldanud haldusmenetluse teistsugust tulemust. Seega isegi kui menetlusrikkumised esinesid, siis sellised rikkumised ei toonud kaasa ebaõiget lahendust ning seega ei ole need rikkumised iseenesest vastustaja 27.10.2003 korralduse nr 152 tühistamise aluseks. KOLMANDA ISIKU T.K. SEISUKOHT
17. Kolmas isik avaldas
18. oktoobril
19. a toimunud istungil, et nõustub vastustaja ja teiste kolmandate isikute seisukohtadega. KOHTU PÕHJENDUSED
20. Kaebaja on käesolevas haldusasjas esitanud põhinõude, milleks on Oru Vallavalitsuse
21. oktoobri
22. a korralduse nr. 152 (edaspidi ka vaidlustatud korraldus) tühistamine ning Oru Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemine
23. oktoobri
24. a korraldusega nr. 239 (edaspidi ka Erastamiskorraldus) maa ostueesõigusega erastamise lõpuleviimiseks. Seega uurib kohus kõigepealt eeltoodud nõude põhjendatust (I). Kui kaebust ei ole võimalik eeltoodud nõudes rahuldada, uurib kohus alternatiivse nõude põhjendatust (II) ning otsustab lõpuks menetluskulude jaotuse (III). I Oru Vallavalitsuse
25. oktoobri
26. a korralduse nr. 152 seaduslikkus
27. Vaidlustatud korraldusega (kd I, lk. 68) tunnistas Oru Vallavalitsus Erastamiskorralduse kehtetuks. Erastamiskorraldusega (kd I, lk. 19) erastati kaebajale ostueesõigusega maad talle kuuluva elamu juurde. Erastamiskorralduse p 4 kohaselt tuleb erastataval maal järgida AÕS §-st 155 tulenevat kitsendust seoses maal asuva avaliku teega (edaspidi ka Avalik Tee), pindalaga 6612 m2 (vt Arvo maaüksuse asendiplaani kd I, lk. 74). AÕS § 155 lg 1 sätestab: „Omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena.“ Teeseaduse § 4 lõike 1 järgi on avalikult kasutatavad teed riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee. Avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega. Teeseaduse § 37 lg 1 järgi on avalikult kasutatava tee omanik kohustatud: 1) korraldama tee kasutamist ja kaitset; 2) teostama tee ülevaatust ja hoidma tee kehtestatud nõuetele vastavas seisundis; 3) kõrvaldama teelt liiklust ohustava või nähtavust piirava istandiku, puu, põõsa või muu liiklusele ohtliku rajatise, prahi, hukkunud loomad ja linnud; 4) liiklusõnnetuse korral ja muus teisi liiklejaid ohustavas olukorras paigaldama tee kasutajat hoiatavad või liiklust ümbersuunavad liikluskorraldusvahendid; 5) andma teavet tee sulgemisest ja muudatustest tee kasutamiskorralduses käesoleva seaduse § 31 lõikes 2 sätestatud viisil. Kaebusest kohtule nähtub, et ühelt poolt on kaebaja huvi suunatud talle kuuluva elamu juurde maa erastamisele Erastamiskorralduses märgitud pindalaga ja piirides; teiselt poolt ei ole kaebaja rahul sellega, et talle Erastamiskorraldusega erastatud maad läbib avalikult kasutatav tee.
28. septembril 2009 toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja: „Nõude esemeks on praegu see, et 8 juba üle 10 aasta on veninud selle maa erastamine ning see on väga oluliselt rikkunud kaebaja õigusi. Algusest peale oli kaebajal vallaga suuline kokkulepe, et ei ole mõeldav jätta kinnistul oleva teena käibesse praegu maaüksust keskelt poolitav tee, kuna see rikuks oluliselt kaebaja õigusi ning seetõttu ehitatakse ümbersõidutee. Selle kokkuleppe alusel alustati piirkonna detailplaneeringut“ (kd I, lk. 128). Seega võib järeldada, et kaebaja arvates kaalub Erastamiskorralduses märgitud piirides ja ulatuses maa erastamise kiire lõpuleviimine siiski üles Erastamiskorralduse järgse kitsenduse seose Avaliku Tee kasutada lubamisega.
29. Haldusmenetluse seaduse (

) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 56

lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud.

§ 56

lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (

§ 56lg 3).

Kohus märgib, et Oru Vallavalitsuse

1. oktoobri
2. a korralduses puudub nii selle andmise faktiline kui ka õiguslik alus ning kohtule ei nähtu, et põhjendused oleksid esitatud mõnes teises kättesaadavas dokumendis. Haldusakti andmise esmased põhjendused esitas vastustaja alles 17.06.2009 kirjalikus seletuses kohtule (kd I, lk. 65). Viidatud seletuses põhjendas vastustaja haldusakti andmist Oru Vallavolikogu 25.09.2002 määrusega nr. 22 Rannaküla teeristi kinnistute juurdepääsutee detailplaneeringu kehtestamisega ning asjaoluga, et detailplaneeringus planeeritud teemaa mõõdistamise tulemusena oleks muutunud kaebajale erastatava maa piirid ja pindala (Ibid, lk. 65).
3. Kohus märgib, et Riigikohtu halduskolleegium asus juba aastaid tagasi selgitama haldusakti motiveerimise vajalikkust. Nii selgitas Riigikohtu halduskolleegium juba
4. novembril 1995 asjas nr. III-3/1-35/95 tehtud määruses: „HKS § 5 lg 1 sätestab, et halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste rikkumine või tema vabaduste piiramine. Kui korraldusega määratakse kindlaks isikute avalikul õigusel rajanevad õigused ja kohustused, siis peab korraldus olema motiveeritud, s.t. korralduses peab peale viite seaduse sättele olema esitatud ka argumendid, miks korraldus anti. Et korraldust vaidlustada, on isikul õigus teada, millistel põhjustel on tema õigusi ja huvisid puudutav korraldus antud. Nii on tagatud ka korralduse kontrollitavus.“
5. mail
6. a asjas nr. 3-3-1-14-97 tehtud määruses leidis Riigikohus järgmist: „Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti võimaldab haldusakti motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas haldusakt on seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse“ (p 2).
7. mail 1999 asjas nr. 3-3-1-19-99 tehtud määruses leidis Riigikohtu halduskolleegium järgmist: „Vaidlustatud otsuses pole esitatud põhjendusi, millistest faktilistest asjaoludest selline otsus tehti. Üksikaktis peab peale viite seaduse sättele olema ka motivatsioon. Nii on tagatud haldusakti kontrollitavus. Kuna vaidlustatud otsus on motiveerimata, siis on see seadusevastane“. 24.01.2008 otsuses asjas nr. 3-3-1-62-07 leidis Riigikohus ka seda, et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (Riigikohtu halduskolleegiumi
8. novembri
9. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-57-07 jt). Motivatsiooni olulisust kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktides rõhutas Riigikohtu halduskolleegium
10. jaanuari
11. a otsuses asjas nr. 3-3-1-87-08 järgmiselt: „Haldusakti 9 põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt“ (p 18). Eeltoodut arvestades tuleb pidada vaidlustatud korraldust ainuüksi motivatsiooni puudumise tõttu õigusvastaseks. Samas peab kohus arvestama ka

§-s 58 sätestatuga, mille kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Samuti tuleb arvestada Riigikohtu halduskolleegiumi

1. mai
2. a otsuses asjas nr. 3-3-1-25-02 sedastatuga. Eeltoodud otsuses leidis Riigikohus: „Vastavalt HKMS § 7 lg-le 1 ja § 26 lg 1 p-le 1 peab halduskohus tühistama vaidlustatud haldusakti, kui see on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja õigusi. /…/ Õigusi rikkuva ja õigusvastase haldusakti võib menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt jätta tühistamata juhul, kui pärast haldusakti tühistamist tuleks samasisuline akt igal juhul uuesti välja anda“ (otsuse p 24). 25.

§ 64

lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb

§ 64

lg 3 järgi arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Kuna vastustaja ega ükski teine menetlusosaline ei ole väitnud, et Erastamiskorraldus oli selle andmise ajal õigusvastane ning Erastamiskorralduse õigusvastasus ei nähtu ka kohtule, tuleb järeldada, et tegemist oli sisult õiguspärase haldusaktiga.

§ 66

lg 3 kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks

§ 66lõike 2 punktides 1, 3 ja 4 sätestatud juhtudel.

Haldusakti võib

§ 66

lõike 2 kohaselt kehtetuks tunnistada, kui see on lubatud seadusega või selleks on jäetud võimalus haldusaktis (p 1); haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik ei ole seda täitnud (p 3); isik ei kasuta haldusakti alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt (p 4). Erastamiskorralduse p 4 järgi tuli erastataval maal järgida AÕS §-st 155 tulenevat kitsendust seoses maal asuva avaliku teega. Seega tulenes kaebajale haldusaktist kohustus, mida ta pidi kolmandate isikute suhtes täitma. Kohtule esitatud vastustaja ja kolmandate isikute selgitustest ilmneb, et kaebaja asus eeltoodud kohustust rikkuma veel enne erastamisele kuuluva maa kinnistamist. Nii selgitab 12.01.2010 seletuses kohtule vastustaja esindaja: „A.P.’ile oli maa ostueesõigusega erastamise Oru vallavalitsuse

1. oktoober 1998 a korraldusega nr 239 antud võimalus saada maa omanikuks, mis ei andnud kaebajale õigust sulgeda omavoliliselt vallaelanikele tee, mille kaudu nad pääsesid koju. Kaebaja hakkas omavoliliselt rajama teed, mille kasutamisega ei nõustunud ükski naabritest“ (kd I, lk. 190). Kaebaja poolt takistuste tegemist Avalikul Teel sõitmisele kinnitab ka kolmanda isiku K. L.’a ekiri 13.06.2010 toimunud intsidendi kohta (kd II, lk. 5). Kuigi vastustaja ei ole põhjendanud vaidlustatud haldusakti andmist otseselt kaebaja poolt Avaliku Tee kasutamisele takistuste tegemisega, võib haldusasja materjalide põhjal järeldada, et just nimetatud asjaolu tingis ka uue detailplaneeringulahenduse väljatöötamise. T. L.’a avaldusest Oru Vallavalitsusele detailplaneeringu algatamiseks (kd I, lk. 80) nähtub, et avaldus on esitatud Vahtranõmme, Maripuu ja Tänavotsa maaüksustele juurdepääsu tagamiseks põhjusel, et A.P. on asunud omavoliliselt tegutsema olemasolevate teede asukoha muutmiseks.
2. Vastustaja hinnangul välistab vallavolikogu poolt Rannaküla teeristi kinnistute juurdepääsutee detailplaneeringu kehtestamise
3. aastal kaebajale esialgses ulatuses ja piiridega maa ostueesõigusega erastamise. Vastustaja seletusest ilmneb ka see, et planeeritav teemaa oli ette nähtud munitsipaalomandisse jätmiseks (kd I, lk. 65). Kohus möönab, et detailplaneeringu lahenduse (kd I, lk. 67) järgi toimub Arvo maaüksuse piiride mõningane 10 nihkumine ning seoses uue tee rajamisega muutub ka Avaliku Tee asukoht. Samas on kaebaja 27.09.2009 vastuväidetes vastustaja seletusele (kd I, lk. 112-113) selgitanud, et ta on maa ostueesõigusega erastamise menetluse käigus nõustunud tema omandisse jääva maa pindala vähenemisega ümbersõidutee aluse pindala võrra ning see ei saanud kuidagi takistada maa erastamist. Ühtlasi pidi vastustaja kaebaja nõusolekust hiljemalt alates
4. märtsist 2001 teadlik olema. Sealjuures tegi kaebaja viite maaüksuse plaanile, millest nähtub kaebaja nõusolek maa piiri muutmisega seoses ümbersõidutee rajamisega (kd I, lk. 37). Kohus on viidatud maaüksuse plaani ning detailplaneeringu lahendust võrreldes siiski seisukohal, et plaanidel on sellised erinevused, mis eeldavad uue katastriüksuse mõõdistamist. Lisaks ei kattu plaanidel ümbersõidutee asukohad. Olenemata sellest, kas kaebaja nõustus või ei nõustunud ümbersõidutee munitsipaalomandisse jätmisega, eeldas uus lahendus ka korrektuure kaebajale erastamisele kuuluva maaüksuse pindalas seoses munitsipaalmaa väljamõõdistamisega. Maareformi seaduse § 20 lõike 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Seega on maa ostueesõigusega erastamine võimalik alles pärast maa munitsipaalomandisse andmise taotluse lahendamist. Oru Vallavolikogu otsustus
5. aastal sellise detailplaneeringu kehtestamise kohta, mis välistas kaebaja poolt maa ostueesõigusega erastamise varem määratud ulatuses ja piirides võis seoses kaebaja omavolilisest tegevusest tingitud juurdepääsutee probleemidega kaasa tuua Oru Vallavalitsuse poolt maa ostueesõigusega erastamise korralduse kehtetuks tunnistamise, kuna detailplaneeringu lahendus arvestas kõigi detailplaneeringulahendusega hõlmatud isikute, sealhulgas maa ostueesõigusega erastaja huve. Kohtule esitatud materjalidest (kd I, lk. 40-44) nähtub, et detailplaneeringu lahendusega on kõik detailplaneeringu tingimuste arutelul viibinud isikud, sealhulgas ka kaebaja ise, nõustunud. Käesoleva vaidluse asjaoludest nähtub, et kaebaja toetab siiani detailplaneeringu lahendust eelkõige põhjusel, et see arvestab kaebaja huvi mitte omada elamu lähedalt kulgevat avalikku teed, mis poolitab kaebajale ostueesõigusega erastatavat maad. Eeltoodut arvestades tuleb Oru Vallavalitsuse
6. oktoobri
7. a korraldust nr. 152 pidada hoolimata motivatsiooni puudumisest kaalutletud ning kõigi puudutatud isikute (sealhulgas kaebaja) huve arvestavaks otsuseks ning kaebaja Erastamiskorralduse kehtetuks tunnistamist kõigi osapoolte huve arvestava lahenduse leidmisel vältimatuks. Seda arvesse võttes jääb A.P.i kaebus Oru Vallavalitsuse
8. oktoobri
9. a korralduse nr. 152 tühistamiseks ning Oru Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks viidatud korralduse alusel maa ostueesõigusega erastamise lõpuleviimiseks rahuldamata. II Oru Vallavalitsuse kohustamise nõue andma viivituseta „Arvo“ katastriüksuse ostueesõigusega erastamise korraldus, mis vastab „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punktis 15 sätestatud tingimustele ning järgib Oru Vallavolikogu
10. septembri
11. a määrusega nr. 66 kehtestatud Haapsalu-Keila ja Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla maantee ristumiskoha kinnistute juurdepääsutee detailplaneeringu lahendust ning kohustades Oru Vallavalitsust viima maa erastamine ja kinnistamine lõpule
12. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr. 3-2-1-2-01 leidnud järgmist: „Vastavalt HKMS § 6 lg 2 p-le 2 võib kaebusega nõuda sooritamata toimingu sooritamist. Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust. Kui haldusakt on kehtiv ja näeb ette õiguse nõuda toimingut, on pädev 11 haldusorgan kohustatud toimingu sooritama, st haldusakti täitma, sõltumata haldusakti õiguspärasusest, põhjendatusest või otstarbekusest.“ Seega on kohustamistaotlus tulevikku suunatud taotlus ning lisaks seadusliku alusel olemasolule peab kohus kontrollima ka seda, kas esineb põhjendatud vastuväiteid toimingu sooritamiseks.
13. Kohus nõustub kolmandate isikutega selles, et kohus ei saa kohustada Oru Vallavalitsust andma Arvo katastriüksuse ostueesõigusega erastamise korraldust olukorras, kus vastavat katastriüksust ei ole detailplaneeringu lahendusega kooskõlas moodustatud. Vabariigi Valitsuse
14. novembri
15. a määrusega nr. 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra (edaspidi Kord) p-st 15 tulenevalt saab kohalik omavalitsus anda korralduse, milles fikseerib maa erastamise seisukohalt olulised tingimused alles pärast katastriüksuse moodustamist litsentsi omava maamõõtja poolt. Kuna kohus tegi kindlaks, et detailplaneeringu lahenduse alusel erastamisele kuuluva maa piirid osaliselt muutuvad võrreldes Oru Vallavalitsuse
16. oktoobri
17. a korralduse nr. 239 alusel erastamisele kuulunud maa piiridega, tuleb tellida litsentsi omavalt maamõõtjalt uus maaüksuse mõõdistamine ning alles seejärel on Oru Vallavalitsusel võimalik anda vastav korraldus. Samas teeb kohalik omavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel eeltoiminguid, milleks on muuhulgas ostueesõigusega erastatava maa suuruse, piiride ja sihtotstarbe määramine, seadusjärgsete kitsenduste väljaselgitamine ning piiride kulgemise ettepaneku koostamine. Korra p 131 kohaselt on maa ostueesõigusega erastamise taotleja kohustatud piiride kulgemise ettepaneku alusel tellima katastriüksuse moodustamise tööd vastavat litsentsi omavalt isikult kolme kuu jooksul ettepaneku kättesaamise päevast arvates. Käesolevas haldusasjas jättis kohus
18. detsembri
19. a määrusega (kd I, lk. 163-165) kolmandate isikute taotluse asjas menetluse lõpetamiseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamata jätmise alusel, rahuldamata, kuna asus haldusasjas kogutud tõendeid hinnates seisukohale, et kaebuse esitaja ei ole varem pidanud ja ei pea ka käesoleva kohtumenetluse käigus vastustaja poolt antud seletuse põhjal kehtestatud detailplaneeringut Oru Vallavalitsuse 12.10.1998 korraldusega nr. 239 vastuolus olevaks ning on seisukohal, et nii korraldust kui ka detailplaneeringut on võimalik ellu viia samaaegselt. Kuigi kehtestatud detailplaneeringulahendusega võib kindlaks määrata ka ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa piirid ja pindala, on kohus seisukohal, et detailplaneeringust, mille eesmärgiks oli kinnistute juurdepääsutee lahenduse koostamine, mitte kaebajale ostueesõigusega erastatava maa piiride ja pindala kindlaksmääramine, ei pidanud kaebajale vaieldamatult nähtuma vajadus uue katastriüksuse moodustamiseks. Vaidlus puudub selle üle, et ostueesõigusega erastamisele kuuluva maaüksuse piiride kulgemise ettepanekut, mida loetakse Korra p 15 alusel antava haldusakti eelhaldusaktiks ning vormistatakse seega samuti haldusakti vormis, vastustaja kaebajale esitanud ei ole. Vastava ettepaneku tegemisega on samas seostatavad mitmed menetlustähtajad. Korra p 131 kohaselt, kui taotleja ei nõustu piiride kulgemise ettepanekuga, on tal õigus 15 päeva jooksul ettepaneku saamisest arvates esitada kirjalikult oma motiveeritud vastuväited. Kui ettepaneku koostaja peab vastuväiteid põhjendatuks, koostab ta uue piiride kulgemise ettepaneku, Kui vastuväiteid ei ole võimalik arvestada, informeerib ettepaneku koostaja sellest taotlejat kirjalikult, näidates ära põhjused, miks vastuväiteid ei ole võimalik arvestada. Taotleja on kohustatud piiride kulgemise ettepaneku alusel tellima katastriüksuse moodustamise tööd vastavat litsentsi omavalt isikult kolme kuu jooksul ettepaneku kättesaamise päevast arvates. Vastavalt Korra p-le 134, kui taotleja ei ole kolme kuu jooksul ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku kättesaamise päevast arvates tellinud katastriüksuse moodustamist või ei ole käesoleva korra punkti 133 kohaselt esitanud taotlust uue tähtaja määramiseks või ei ole nimetatud tellimust esitanud linna- või vallavalitsuse poolt määratud uueks tähtajaks, lõpetab linna- või vallavalitsus oma otsusega maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud ja taotleja kaotab maa erastamise õiguse. Eeltoodud sättest tuleneb ka nõue, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid läbi viiv vallavalitsus peab teavitama ostueesõigusega 12 erastajat toimingute tegemise tähtaegadest. Käesolevas haldusasjas puuduvad tõendid selle kohta, et Oru Vallavalitsus oleks pärast detailplaneeringu kehtestamist juhtinud kaebaja tähelepanu vajadusele tellida uue katastriüksuse mõõdistamise tööd ning teavitanud teda selleks ettenähtud tähtajast. Samas ei ole Oru Vallavalitsus lõpetanud maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid ka Korra p 134 alusel ega hoiatanud kaebajat tema suhtes Korra p 134 kohaldamise võimalusest.
20. Nagu kohus juba eelnevalt märkis, nähti detailplaneeringu lahendusega ette ka uue teemaa munitsipaliseerimine. Samas puuduvad kohtul andmed selle kohta, et Oru Vallavalitsus oleks astunud samme ümbersõidutee munitsipaalomandisse taotlemiseks, mis oleks pidanud eelnema kaebajale ostueesõigusega maa erastamisele. Selle asemel on Oru Vallavalitsus Oru Vallavolikogu poolt
21. aastal kehtestatud detailplaneeringu lahendusest sisuliselt taganenud, asudes toetama uue ümbersõidutee asemel senise Avaliku Tee jätkuvat kasutust ning munitsipaliseerimist. Detailplaneeringu seletuskirja kohaselt jätkub kolme Rannaküla teeristi lähistel asuvat maaüksust maanteega ühendav ning vormistamisel olevat Arvo maaüksust poolitava tee kasutamine kuni planeeringukohase uue tee väljaehitamiseni ja ekspluatatsiooni vormistamiseni (kd I, lk. 85). Kaebuse materjalidest ilmneb, et kaebaja pöördus vastuseisu tõttu erastatavat maad läbivale Avalikule Teele 07.02.2008 avaldusega Oru Vallavalitsuse poole (kd I, lk. 20-28), kes vastuses avaldusele (kd I, lk. 29) selgitas, et ümbersõidutee rajamine eeldab suuri kulutusi ning vallal selliseid ebaratsionaalseid kulutusi võimalik teha ei ole. Külakogukonna arenguks tähtsa ja vajaliku tee säilitamiseks lubas vallavanem Oru Vallavalitsuse nimel teha Oru Vallavolikogule ettepaneku võtta Avalik Tee valla teede nimekirja ja taotleda teealune maa valla munitsipaalomandisse (kd I, lk. 29). Vaidlust ei ole selle üle, et Oru Vallavolikogu 04.06.2008 otsusega nr. 161 registreeriti Avalik Tee Uustani teena riiklikus teeregistris ning kanti Oru valla kohalike teede nimekirja. Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja Oru Vallavolikogule 25.08.2008 vaide eeltoodud otsusele (kd I, lk. 46-56). 15.04.2009 pöördus kaebaja ka avaldusega Lääne maavanema poole (kd II, lk 141-147), kes 28.05.2009 vastuses kaebajale ei pidanud sisuliselt vajalikuks nimetatud otsuse suhtes järelevalve teostamist leides, et kaebajal on võimalus pöörduda soovi korral kaebusega Tallinna Halduskohtu poole (kd II, lk. 149-150). Kohtuinfosüsteemi andmebaasist ei nähtu, et kaebaja oleks nimetatud küsimuses halduskohtu poole pöördunud, millest saab järeldada, et Oru Vallavolikogu 04.06.2008 otsus nr. 161 on tänaseni kehtiv. 28.05.2009 vastuses kaebaja avaldusele selgitas Lääne maavanem ka seda, et Uustani tee alune maa ei ole kinnisasi, vaid reformimata maa maareformiseaduse § 31 lõike 2 mõttes (kd II, lk. 149). Ühtlasi selgitas Lääne maavanem, et volikogu otsus kanda olemasolev rajatis (Uustani tee) kohaliku teede nimekirja ja registreerida see riiklikus teeregistris ei saa iseenesest kellegi õigusi rikkuda, eriti omandiõigust, sest riiklik teeregister, mis koondab avalikult kasutatavate teede andmeid, on informatiivne andmekogu ja ei tekita registreeritud rajatistele omandiõigust. Riikliku teeregistri asutamine ja registri pidamise põhimääruse § 8 alusel on registrisse kantavatel andmetel informatiivne tähendus (kd II, lk. 149 pöördel). 31.05.2010 esitas vastustaja esindaja kohtule poolte vahelise kompromissilepingu, mille p 2 kohaselt Oru valla teeregistris olev Uustani tee jääb kahte maatükki lahutama ja taotletakse munitsipaalomandisse (kd I, lk. 296). 13.10.2010 kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et kaebajale ei saa erastada maad, kus on valla tee sees (kd II, lk. 52). Vastuseks kohtu küsimusele, millal vald taotles teemaad munitsipaalomandisse, selgitas vastustaja esindaja, et see toimus
22. aastal. Vastuseks kohtu küsimusele, kas see taotlus on lahendatud, selgitas vastustaja esindaja, et volikogu on võtnud tee valla teeregistrisse, kuid see pole kantud katastrisse ja võetud munitsipaalomandisse (kd II, lk. 53). Eeltoodust saab järeldada, et olenemata detailplaneeringuga ettenähtud lahendusest on vastustaja sisuliselt hakanud toetama kaebajale maa ostueesõigusega erastamisel lahendust, mille järgi toimuks liiklus külas ka edaspidi Avaliku Tee kaudu, mille vald taotleks munitsipaalomandisse. 13
23. Haldusasja materjalide põhjal saab järeldada ka seda, et vald ei ole detailplaneeringu algatamise faasis kokku leppinud detailplaneeringu finantseerijat, millest tulenevalt puudub detailplaneeringu elluviimise rahastaja. Oru Vallavolikogu 25.09.2002 määruse nr. 66 p 3 kohaselt osaleb vald teede projekteerimisel vaid kuni 5000 krooni ulatuses (kd I, lk. 45). Vaidlus puudub selle üle, et detailplaneeringu alusel planeeritud uut juurdepääsuteed on küll omaalgatuslikult hakanud rajama kaebaja, kuid see on käesoleva ajani lõplikult välja ehitamata ning seda ei ole võimalik kasutada kinnistutele juurdepääsu tagamiseks. Nii selgitas 30.09.2009 kohtuistungil kolmas isik K. Lepasepp: „P. poolt rajatud tee võib hetkel ära unustada. Viimne sõitja oli A.P., kes jäi sõiduautoga teele kinni. Ta tõi selle välja tõmbamiseks traktori ja traktor jäi ka kinni. Teed tuleb põhimõtteliselt hakata ehitama nullist. Vaidlusalune tee, mis läbib P.i kinnistut, oli aga olemas juba enne seda, kui P. maja hakkas ehitama“ (kd I, lk. 129). Samuti puudub vaidlus selle üle, et viidatud Oru Vallavolikogu määrusega ettenähtud valla osalusest ei piisa tee-ehituse normidele vastava tee projekteerimiseks ja väljaehitamiseks. Käesoleva kohtumenetluse ajal on vastustaja avaldanud korduvalt kahtlusi detailplaneeringu realiseerimise võimalikkuse kohta. 30.09.2009 kohtuistungil avaldas vastustaja esindaja arvamust, et „detailplaneeringu järgsest teest ilmselt ei tule välja midagi. /…/
24. aastal oli plaanis teed ehitada, kuid vald ei võtnud endale kohustust teha kogu teed valmis“ (kd I, lk. 128-129). 16.11.2009 vastuses kaebaja teabenõudele on vastustaja esindaja toonitanud, et vallavalitsus ei pea otstarbekaks uut teed ehitada, kuna olemasolev tee on sõidetav (kd I, lk. 153). Kohtumenetluse käigus püüdsid pooled lahendada vaidluse kompromissiga, kuid kompromiss jäi poolte erimeelsuste tõttu saavutamata, kuna vastustaja soovis siduda kaebajale maa ostueesõigusega erastamise kaebaja poolt detailplaneeringu lahendusele vastava tee väljaehitamisega (vt vastustaja seisukohta: „Mida kiiremini saab valmis detailplaneeringu kaardile joonistatud tee, saab üheaegselt tee valmimisega A.P.’ile maa ostueesõigusega erastamise toimik maakatastrisse saadetud“ (kd I, lk. 267 pöördel); kaebaja aga tee ehitamise maa ostueesõigusega erastamisega, et taotleda maa kui kinnisasja tagatisel tee ehitamiseks pangalaenu. Pärast tulutult lõppenud vaidlusi leidis kaebaja viimasel kohtuistungil, et kuna uus tee viib 8-le kinnistule, ei ole tee rahastamine ainult kaebaja huvides (vt 13.10.2010 kohtuistungi protokoll, kd II, lk. 54). Vastustaja 02.09.2010 seletusest kohtule ilmneb ühtlasi: „Kolmandad osapooled ei ole kunagi olnud nõus detailplaneeringuga ettenähtud teega. Nad on sellega leppinud kui kompromissvariandiga. T. L. soovib jätkuvalt tema poolt koostatud ja finantseeritud Haapsalu-Keila ja Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla maantee ristumiskoha kinnistute detailplaneeringu tühistamist, sest detailplaneering ei ole realiseerunud“ (kd II, lk. 17 pöördel).
25. Riigikohtu halduskolleegiumi
26. mai
27. a otsusest haldusasjas nr. 3-3-1-26-10 ning
28. oktoobri
29. a otsusest haldusasjas nr. 3-3-1-37-10 tuleneb muuhulgas, et 1) detailplaneeringuga kavandatud teede ja tehnovõrkude rajamise ning finantseerimise küsimused tuleb reeglina lahendada detailplaneeringu algatamisel; 2) juhul, kui kohalik omavalitsus ja planeeringu taotleja kokkulepet ei saavuta ning kohalikul omavalitsusel puuduvad võimalused EhS §-st 13 tulenevate kohustuste (EhS § 13 sätestab: „Detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti.“) täitmiseks, on õiguspärane jätta planeering algatamata; 3) eelmärgitu ei välista võimalust nimetatud küsimustes kokkuleppe sõlmimiseks ka planeerimismenetluse hilisematel staadiumitel; 4) kohaliku omavalitsuse ja detailplaneeringu taotleja vaheline kokkulepe võib hõlmata mitte üksnes vahetult detailplaneeringuga kavandatavaid objekte, vaid ka detailplaneeringu realiseerimisega olemuslikult seotud muid objekte; 5) kokkuleppe puudumisel tuleb planeerimismenetluses eeldada, et vastavate tööde tegemise ja tasumise kohustus lasub 14 kohalikul omavalitsusel. Oru Vallavolikogu 25.09.2002 määruse nr. 66 p-ga 3 piiras vald enda osalust teede projekteerimisel 5000 krooniga, mis ei olnud ilmselgelt piisav summa uue tee rajamiseks. Samas ei sõlminud vald tee finantseerimiseks lepingut ka detailplaneeringu algatajaga ega kaebuse esitajaga. Arvestades siiski valla poolset lepingus osalemise välistamist, ei saa kohus tõmmata paralleele eeltoodud Riigikohtu lahenditega ning lugeda, et detailplaneeringus ettenähtud tööde teostamise ja finantseerimise kohustus läks vallale üle. Küll aga oleks vastustaja, arvestades detailplaneeringu kehtestamisest möödunud aega, pidanud juba aastaid tagasi kaaluma seoses detailplaneeringu ellu viimata jäämisega detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist. Arvestades vastustaja väiteid detailplaneeringu lahenduse realiseerimise võimatusest ning samaaegselt esitatud selgitust kaebajale maa ostueesõigusega erastamise võimatusest seoses detailplaneeringu elluviimisega, tuleb vastustaja seisukohti pidada vastuolulisteks ning teineteist välistavateks. Seega saab pidada detailplaneeringu lahendusele tuginedes kaebajale ostueesõigusega maa erastamist võimalikuks vaid juhul, kui kaebaja ise on nõus uue tee ehitust finantseerima. Arvestades kaebaja poolt 13.10.2010 kohtuistungil antud selgitust (vt viidet sellele otsuse p-s 30), millest saab järeldada, et kaebaja ei ole nõus üksi ümbersõidutee ehitust rahastama ning Lääne maavanema 28.05.2009 vastusest kaebaja 15.04.2009 e-kirjale ilmnevat asjaolu, et detailplaneeringu taotleja esitas
30. a. juulis Oru Vallavolikogule taotluse detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks, tuleb asuda seisukohale, et detailplaneeringu elluviimine on ilmselt välistatud. Kuna detailplaneeringust ei selgu isikute õigused ja kohustused detailplaneeringuga ettenähtud tee ehitamisel, mistõttu puudub kindlus, et tee ehitamine realiseerub, ei saa kohus kohustada vastustajat kehtivast detailplaneeringust hoolimata kaebajale ostueesõigusega maad detailplaneeringu lahenduse alusel erastama. See ei tähenda, et vastustaja ei võiks seda siiski teha juhul, kui ta saavutab kaebajaga EhS §-st 13 tulenevate kohustuste täitmiseks kokkuleppe. Kokkuleppe saavutamiseks on samas vaja ka vastustaja poolset soovi. Kui vastustaja ise ei poolda detailplaneeringu elluviimist, tuleb detailplaneering kehtetuks tunnistada. Vastavalt planeerimisseaduse § 27 lõikele 1 võib kehtestatud detailplaneeringu kehtetuks tunnistada, kui kohalik omavalitsus või planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Kokkuleppe saavutamise võimatuse ning / või detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise korral peab vastustaja kaebajale maa erastamist jätkama sealt, kus see detailplaneeringu kehtestamise tõttu pooleli jäi.
31. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Oru Vallavalitsus on olnud maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisel kaebaja suhtes õigusvastaselt tegevusetu, kuna ta ei ole astunud reaalseid samme, mis on vajalikud kaebajale ostueesõigusega maa erastamiseks. Kohus märgib, et kohtul puudub õigus vastustajale ette kirjutada seda, millisel kõigi valla elanike huve arvestaval viisil tuleks kaebajale maad erastada. Vastava otsuse peab tegema Oru Vallavalitsus. Kohus märgib, et kaebajale ei ole välistatud ostueesõigusega maa erastamine nii Erastamiskorralduses märgitud suuruse ja piiridega kui ka detailplaneeringu lahenduse alusel. Samas ei tohi vallavalitsus maa ostueesõigusega erastamise toimingute tegemise või jätkamise eelduseks seada selliseid tingimusi, mis seadustest ei tulene. Maareformi seadusest ega Vabariigi Valitsuse
32. novembri
33. a määrusega nr. 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korrast ei tulene ostueesõigusega maad erastada soovivale isikule kohustust finantseerida oma kulul munitsipaalomandisse antava tee ehitamist. Kohtumenetluse käigus on vastustaja avaldanud ka seisukohti, millest võib järeldada, et kehtestatud detailplaneering ei ole ainus kaebajale Erastamiskorralduse alusel maa erastamist takistav tegur. Nii selgitas 13.10.2010 kohtuistungil vastustaja esindaja, et kaebajale ei saa erastada maad, kus on valla tee sees (kd II, lk. 52). 20.01.2011 kohtule esitatud seisukohas (kd II, lk. 175-176) palub vastustaja otsuse tegemisel arvestada tehtud ettepanekuga maa ostueesõigusega erastamine läbi viia 10.12.2010 kohtule esitatud plaani alusel (plaan 1) (kd II, lk 82 pöördel). Vastavalt eeltoodud plaanile kuuluks A.P.’ile ostueesõigusega maa erastamisele kolmes lahustükis, mille 15 vahele jääksid munitsipaalomandisse kuuluvad Uustani ja Siimuste teed. Eeltoodud lahendus kaebajale maa erastamisel tähendaks seda, et vastustajal tuleb esmalt taotleda viidatud teed munitsipaalomandisse. Kohus märgib, et kuna kaebajale maa erastamine vastustaja poolt väljapakutud viisil ei ole käesoleva kaebuse ese, ei saa kohus nimetatud küsimuses õiguslikku hinnangut anda. Samas tuleb märkida, et haldusasja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks teinud mingeidki toiminguid ka eeltoodud viisil kaebajale maa ostueesõigusega erastamiseks. Seetõttu tuleb nõustuda kaebaja seisukohaga, et vastustaja on olnud erastamismenetluses õigusvastaselt tegevusetu. Lisaks rõhutab kohus, et kaebaja käitumine avalikule teele juurdepääsu lubamisel või mittelubamisel võib kaasa tuua küll senise erastamisotsuse muutmise ning vajaduse Avaliku Tee munitsipaalomandisse taotlemiseks, kuid ei võta kaebajalt õigust maa ostueesõigusega erastamiseks. Olukorras, kus kaebaja on kõik endast olenevad toimingud maa ostueesõigusega erastamise menetluses teinud puudub vallavalitsusel õigus maaüksuse kinnistamist edasi lükata. Käesoleval juhul tundub, et vastustaja ei ole kujundanud kindlat seisukohta selles, millises ulatuses ja milliste piiridega maad kaebajale ostueesõigusega erastada. Kuna sellise otsustuse tegemine ei ole kohtu pädevuses, rahuldab kohus kaebuse osaliselt, kohustades Oru Vallavalitsust viivitamatult jätkama toiminguid A.P.ile maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebuse rahuldamisel arvestab kohus ka HKMS § 19 lõikes 7 sätestatuga, mille kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses, kuid ei ole seotud kaebuse sõnastusega. Menetluskulude jaotus
34. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 2, kaebuse osalise rahuldamise korral, samuti halduslepingust tuleneva vaidluse lahendamisel jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on esitanud kohtule tõendid Arvo katastriüksuse mõõtmise ja erastamistoimiku koostamise eest tasutud summade kohta (kd II, lk. 69-72). Kohus märgib, et nimetatud kulusid ei saa käsitleda menetluskuludena, mis kuuluksid vastustajalt väljamõistmisele. Kui kaebaja leiab, et ta oli sunnitud eeltoodud kulusid kandma seoses vastustaja õigusvastase tegevusega erastamismenetluse läbiviimisel, on tal võimalik Riigivastutuse seaduse alusel pöörduda taotlusega nimetatud kulude hüvitamiseks Oru Vallavalitsuse poole. 27.12.2010 taotles kaebaja esindaja vastustajalt kohtule tasutud riigilõivu, summas 250 krooni ning haldusasjas esitatud arvete alusel tasutud õigusabi kogusummas 76 300 krooni vastustajalt väljamõistmist. Menetluskulude kandmise tõendamiseks on kohtule esitatud FIE Allan Rajaste arved, mis on osaliselt adresseeritud Timekeeper OÜ-le ja osaliselt A.P.ile, A.P.i konto väljavõte ning tehingu kviitungid, millest nähtub osaliselt arvete tasumine ka Timekeeper OÜ poolt (kd II, lk. 105-131). Kohus on seisukohal, et kohtul on võimalik kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista vaid need menetluskulud, mis on tasutud kaebaja poolt, kuna puuduvad tõendid, millest nähtuks kaebaja kohustus hüvitada Timekeeper OÜ-le viimase poolt kaebaja eest tasutud menetluskulud. Riigikohtu halduskolleegium on
35. mai
36. a. otsuses asjas nr. 3-3-1-23-10 leidnud: „[h]alduskohtumenetluse seadustik ei näe otsesõnu ette kantud õigusabikulu väljamõistmise võimalust olukorras, kus õigusabi eest ei ole tasunud mitte pooleks olev protsessiosaline ise, vaid muu isik tema asemel. Õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud. Asjas nr 3-3-1-28-03 oli lisaks tuvastatud, et kaebaja ja õigusabi tasunud isiku vahel oli laenusuhe ning kaebajal oli seega kohustus õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada. Kuna I. Annus ei ole Riigikohtule esitanud tõendeid selle kohta, et tal on kohustus OÜ-le Arenduskeskus kassatsiooniastmes kantud kulud hüvitada, tuleb I. Annuse taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata“ (p 18). Eeltoodud lahendis väljendatud seisukoht on asjassepuutuv ka käesolevas vaidluses. Seetõttu ei pea kohus 16 võimalikuks Timekeeper OÜ poolt kaebaja õigusabi eest tasutud summasid vastustajalt välja mõista. Muus osas (arved nr. 4, 28.05.2010; arve nr. 5, 02.07.2010; arve nr. 6, 06.09.2010; arve nr. 7, 10.10.2010; arve nr. 8, 14.11.2010 ning arve nr. 9, 21.12.2010, arvete kogusumma 36200 krooni) on kaebaja taotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga ehk pooles ulatuses, summas 18 100 (kaheksateist tuhat ükssada) krooni, millele lisandub riigilõiv 250 krooni. 01.01.2011 jõustus euro kasutusele võtmise seadus, mille § 3 lg-st 1 tulenevalt säilitasid kroonis vääringustatud pangatähed ja mündid seadusliku maksevahendi staatuse seaduse jõustumisest arvates 14 päeva jooksul. Seega saab kohus menetluskulud välja mõista vaid eurodes. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 kohaselt toimub krooni ümberarvestamine euroks euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele
37. Viidatud seaduse § 5 lõikes 1 sätestatud korras saadud tulem ümardatakse 1 sendi täpsusega kolmanda koha alusel pärast koma. Kui kolmandal kohal pärast koma olev arv on 0-4, jäetakse teisel kohal pärast koma olev number muutmata. Kui kolmandal kohal pärast koma olev number on 5-9, ümardatakse teisel kohal olev number ühe võrra ülespoole. Arvestades vahetuskurssi 1 EUR = 15,6466 EEK, kuulub kaebaja kasuks vastustajalt väljamõistmisele 1172,78 eurot. Tiina Pappel kohtunik 17