TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-668 Otsuse kuupäev 05.11.2010 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Aleksandr Streltsov´i kaebus Viru Vangla 27.01.2010.a käskkirja nr 6-3/173-D alusel kartseris viibimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 9 000 krooni Asja läbivaatamise kuupäev 18.10.2010 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Aleksandr Streltsov; Vastustaja Viru Vangla esindaja Ave Kasvandik. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Viru Vangla 27.01.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/173-D määrati vahistatu Aleksandr Streltsov´ile distsiplinaarkaristus, mis seisnes 4 ööpäevaks kartserisse paigutamises. Kartseri karistuse kandmise ajaks piirati A. Streltsov´ile täielikult vangistusseaduse (edaspidi VangS) §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinni peetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Kartseri karistus määrati A. Streltsov´ile selle eest, et ta pani 21.12.2009.a kella 20.15 ajal toime distsipliininõuete rikkumise, mis väljendus selles, et ta P-hoone kartseriosakonnas kambris nr 1284 õhtuse loenduse ajal keeldus ütlemast oma ees-ja perekonnanime. 01.02.2010.a esitas A. Streltsov Viru Vanglale vaide (registreeritud Viru Vangla poolt 04.02.2010.a), milles nõudis seoses kartserikaristuse kandmisega talle tekitatud kahju hüvitamist summas 9 000 krooni. 1 Viru Vangla ei olnud A. Streltsov´i 01.02.2010.a vaide osas veel vaideotsust teinud, kui 08.03.2010.a saabus Tartu Halduskohtusse Aleksandr Streltsov´i kaebus Viru Vangla 27.01.2010.a käskkirja nr 6-3/173-D peale ning Viru Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 9 000 krooni. Kaebuses taotles A. Streltsov enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Tartu Halduskohtu 22.04.2010.a kohtumäärusega jäeti A. Streltsov´i kaebus käiguta. Kohus palus kaebajal täpsustada, kas ta soovib lisaks kahju hüvitamise nõudele esitada ka käskkirja tühistamise nõuet. Samuti tuli kaebajal täpsustada, milles seisnes talle seoses kartseris viibimisega tekitatud moraalne ja füüsiline kahju, ehk milline negatiivne tagajärg kaebajale sellega seoses saabus. Kaebaja pidi selgitama, miks ta leiab, et Viru Vangla 27.01.2010.a käskkiri nr 6-3/173-D on õigusvastane ja A. Streltsov´il tuli kohtule esitada kõnealuse käskkirja koopia. 04.05.2010.a saabus kohtusse Aleksandr Streltsov´i avaldus haldusasjades 3-10-667, 3-10-668 ja 309-2226, mille kohaselt ei ole kaebajal muuhulgas haldusasjas 3-10-668 võimalik teha koopiat Viru Vangla 27.01.2010.a käskkirjast nr 6-3/173-D. Vastuseks Tartu Halduskohtu dokumentide nõudele, väljastas Viru Vangla kohtule nõutud käskkirja koopia. 12.05.2010.a saabus kohtusse A. Streltsov´i avaldus seoses käiguta jätmise määrusega. Avalduses märkis A. Streltsov, et käskkirja tühistamist ta ei soovi, sest on kartserikaristuse ära kandnud. Ta leidis, et käskkiri on õigusvastane ja vangla rikub seadusi. Kaebaja selgitas negatiivseid tagajärgi, mis talle seoses kartseris viibimisega tekkisid. 31.05.2010.a kohtumäärusega vabastati A. Streltsov riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas 3-10-
- Tartu Halduskohtu 16.09.2010.a määrusega võttis kohus A. Streltsov´i kaebuse Viru Vangla 27.01.2010.a käskkirja nr 6-3/173-D alusel kartseris viibimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 9 000 krooni menetlusse. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt ei ole A. Streltsov nõus sellega, et teda karistati Viru Vangla 27.01.2010.a käskkirjaga nr 6-3/173-D neljaks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Viru Vangla ei ole tema vaiet selle peale õigeaegselt läbi vaadanud. Kaebaja kirjeldab, et oli 21.12.2009.a Viru Vangla P-2 kambris 1284, kui kell 20.15 tuli keegi õhtuse loenduse ajal sisse. Tulija ei tutvustanud, kes ta on, vaid hakkas kaebaja käest nõudma, et viimane nimetaks talle oma perekonnanime. A. Streltsov ei hakanud oma perekonnanime nimetama, sest ta peab teadma, kellele ta oma nime nimetab. Kaebaja leiab, et see tulija ja Viru Vangla rikuvad Põhiseaduse (edaspidi PS) paragrahve 11, 12 ja
- Samuti on Viru Vangla rikkunud Karistusseadustiku (edaspidi KarS) §
- 27.01.2010.a käskkiri nr 6-3/173-D on õigusvastane. Viru Vangla rikub VangS § 41 lõikeid 1 ja 2 ja Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 11 lõiget
- Riigikohtu 25.02.2010.a otsuses nr 3-3-1100-09 on peetud vangla selliseid toiminguid õigusvastaseks. Kaebaja selgitab, et Viru Vangla valvurid sunnivad teda vägivaldselt oma perekonnanime ütlema, sest karistavad teda selle eest kartseriga. Kui kaebaja keeldub kartserisse minemast, siis kasutavad valvurid tema suhtes füüsilist jõudu. Kui kaebaja satub kartserisse, tekivad tal terviseprobleemid ja ta peab paluma meditsiinilist abi. Viru Vangla ei ole talle üle aasta meditsiinilist abi osutanud, et ta teaks, mis haigused tal on. A. Streltsov leiab, et sellega, et teda sunnitakse vägivaldselt kaks korda päevas iga päev oma perekonnanime nimetama, alandatakse ja solvatakse tema inimväärikust. Kohtuistungil leidis kaebaja, et ebaõiglaselt kartserisse paigutamise eest soovib ta saada 4 000 krooni ja moraalse ning füüsilise kahju eest 5 000 krooni. Kaebaja leidis, et tal on õigus öelda või 2 mitte öelda oma nime, see sõltub temast. Nimi on tema omand. Viru Vangla kodukord on seadusevastane, sest see ei ole tugevam kui Eesti Vabariigi Põhiseadus. Viru Vangla rikub pidevalt tema põhiseaduslikke õigusi, nõudest temalt nime nimetamist. Kaebaja palub kohtul välja mõista Viru Vanglalt 27.01.2010.a käskkirja nr 6-3/173-D alusel kartseris viibimisega tekitatud moraalne ja füüsiline kahju summas 9 000 krooni. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Viru Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu. Vastustaja viitab RVastS § 1 lõikele 1, § 7 lõikele 1 ja § 9 lõigetele 1 ja 2 ning märgib, et kahju hüvitamise kaebuses tuleb tuvastada, kas ja milline kahju on tekkinud, kas haldusakt või toiming, millega väidetavalt isikule kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos õigusvastase tegevus ja kahju tekkimise vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, siis kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele ei kuulu. Samuti on mittevaralise kahju puhul oluline süülisus ning avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Vastustaja on seisukohal, et Viru Vangla 27.01.2010.a käskkirja nr 6.-3/173-D alusel A. Streltsov´i kartserisse paigutamisega ei ole A. Streltsov´i tervist kahjustatud ega tekitatud moraalset ja füüsilist kahju, mistõttu puuduvad alused kahju hüvitamiseks. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud valvur Kalev Kuldmets´a 21.12.2009.a ettekandega nr
- Loendusel oma ees- ja perekonnanime ütlemisest keeldumine on vastuolus VangS § 67 p-s 1 ning Viru Vangla kodukorra p-des 7.5 ja 8.1.1 sätestatud nõuetega, mistõttu oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis A. Streltsov´i distsiplinaarkorras karistada. VangS § 101 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse vahistatu suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ja distsiplinaarkaristuse määramisele VangS § 64 sätteid. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki VangS § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud, kaebajale on võimaldatud anda seletusi, karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne. Aleksandr Streltsov ei ole Viru Vangla 27.01.2010.a käskkirja nr 6.-3/173-D kehtetuks tunnistamiseks vaiet esitanud ning käskkiri on kehtiv. A. Streltsov kandis määratud kartserikaristuse ära ajavahemikus 01.02.-05.02.2010.a. Kaebaja väitel on vangla loendusel nime küsimisega alandanud tema inimväärikust. Vastustaja leiab, et vanglaametnike tegevus ei ole kuidagi kaebajat alandanud. Inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist äärmiselt tõsiste rikkumiste korral. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIÕK) on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Inimväärikuse olulisust rõhutab ka VangS § 41 mille kohaselt kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut tuleb kohelda inimväärikalt ning kindlustada, et vanglas või arestimajas viibimisel ei 3 põhjustaks isikule rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinni pidamisega. Samas (tulenevalt kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast) ei ole nimetatud sätte eesmärk mitte ainult inimväärikuse olulisuse rõhutamine vaid ka tähelepanu juhtimine, et iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse rikkumine. EIÕK praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Kaebaja inimväärikuse alandamine ei ole asjaolu, et kaebajalt küsitakse loenduse ajal ees- ja perekonnanime. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Järelevalve tagamiseks korraldatakse vanglas kaks korda ööpäevas loendusi. Loendusel kinni peetavatelt isikutelt nime küsimise nõue tuleneb vanglateenistuse ametnikele Viru Vangla kodukorra p-st 7.5, mille kohaselt küsib loendust teostav vanglaametnik kinni peetava isiku ees- ja perekonnanime ja kontrollib kinnipeetava isikusamasust ja vastavust loenduskaardiga. Vajadusel küsib täiendavaid andmeid. Seega on ka kinni peetavatel isikutel kohustus öelda loendusel oma nimi. Kuigi kinni peetaval isikul tuleb vanglateenistuse ametnikele öelda igas ööpäevas kaks korda oma nimi, ei ole tegemist inimväärikust alandava toiminguga. Vastuseks kaebuse esitaja väitele, et vastustaja rikub PS § 11, 12, 19 ja KarS § 324, märgib vastustaja, et A. Streltsov on süstemaatiline distsipliinirikkuja ning teda on korduvalt distsiplinaarkorras karistatud VangS § 67 p-s 1 ning Viru Vangla kodukorra p-des 7.5 ja 8.1.1 sätestatud nõuete rikkumise eest. Analoogse rikkumise eest on A. Streltsov´i karistatud ka Viru Vangla 06.08.2009.a käskkirjaga nr 6.-3/1848-D. A. Streltsov esitas 06.08.2009.a Tartu Halduskohtusse kaebuse Viru Vangla 06.08.2009.a käskkirja nr 6.-3/1848-D tühistamiseks ja 15 000 krooni hüvitamiseks. Tartu Halduskohus jättis 30.04.2010.a kohtuotsusega nr 3-09-2386 A. Streltsov´i kaebuse rahuldamata ning Tartu Ringkonnakohus jättis 17.09.2010.a kohtuotsusega nr 3-09-2386 A. Streltsovl apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.04.2010.a kohtuotsuse muutmata. Eeltoodust järeldub, et kaebuse esitajalt loendusel ees- ja perekonnanime küsimine on õiguspärane ning kaebaja väide, et vangla rikub loendusel ees- ja perekonnanime küsimisega PS § 11 ja 12 ja KarS § 324, on alusetu. Aleksandr Streltsov´i väitel on vägivaldse nime küsimisega rikutud tema õigusi ja vabadusi nii moraalselt kui ka füüsiliselt. Vägivaldsus seisneb selles, et kui kaebaja keeldub kartserisse minemast, siis kasutavad valvurid tema suhtes füüsilist jõudu. Vastustaja märgib, et vanglateenistuse ametnikel on küll mõnel muul juhul tulnud A. Streltsov´i suhtes füüsilist jõudu kasutada, kuid seda on tinginud A. Streltsov´i enda käitumine. A. Streltsov´il on VangS § 67 p-st 1 ja Viru Vangla kodukorra p-st 8.1.1 tulenev kohustus alluda vanglateenistuse ametniku antud seaduslikele korraldustele. Kui A. Streltsov täidab vastuvaidlemiseta talle suunatud seaduslikud korraldused, siis puudub vajadus tema suhtes füüsilise jõu kasutamiseks. Viru Vangla 27.01.2010.a käskkirja nr 6.-3/173-D alusel kartserisse paigutamisel A. Streltsov´i suhtes füüsilist jõudu ei ole kasutatud, kuna karistuse täidepööramisel 01.02.2010.a A. Streltsov juba viibis 4 kartserikambris nr 1274, kandes seal varasemalt määratud kartserikaristust. Seega asus A. Streltsov juba kartserikambris ning seetõttu ei tulnud teda kartserisse viia ja on välistatud ka A. Streltsov´i suhtes füüsilise jõu kasutamine. Kaebuse esitaja väitel tekivad tal kartserisse sattumisel terviseprobleemid. Ajaperioodil 01.01.2009.a kuni 04.03.2010.a on kaebaja käinud korduvalt erinevate terviseprobleemidega arsti võtuvõtul, talle on osutatud meditsiinilist abi, teostatud erinevaid uuringuid ning analüüse. Aleksandr Streltsov´i tervisekaardi väljavõtted tõendavad, et Viru Vangla on eelpool nimetatud ajaperioodil A Streltsov´ile meditsiinilist abi osutanud ning teeb seda ka jätkuvalt. Vastustaja nõustub, et kaebuse esitajal on esinenud terviseprobleeme, kuid terviseprobleemide teket ei ole põhjustanud kartserikaristuse kandmine ajavahemikus 01.02.-05.02.2010.a. Lähtudes eeltoodust palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Kaebaja ei nõua Viru Vangla 27.01.2010.a käskkirja nr 6-3/173-D tühistamist. Ta leiab, et seoses õigusvastase käskkirjaga on talle tekitatud mittevaraline kahju ja kartseris viibimise tõttu tekkis talle negatiivne tagajärg ning ta soovib moraalse kahju eest 4 000 krooni ja füüsilise kahju eest 5 000 krooni väljamõistmist. Kaebaja leiab, et Viru Vangla rikub tema suhtes PS § 11, 12, 19 ning KarS § 324 (kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu ebaseaduslik kohtlemine) ning VangS § 41 lg 1 ja 2 ja RVastS § 11 lg
- Ülalnimetatud käskkirjaga on kaebajat karistatud kartserisse paigutamisega neljaks ööpäevaks ning kohaldatud käskkirjas märgitud piiranguid seoses sellega, et ta 21.12.2009.a kell 20.15 kambris nr 1284 õhtuse loenduse ajal keeldus ütlemast oma ees-ja perekonnanime. Seega rikkus kaebaja käskkirja kohaselt VangS § 67 p 1 ning Viru Vangla kodukorra p 7.5 ja 8.1.
- Kahju hüvitamise kaebust lahendades tuvastab kohus peale kahju olemasolu, kas kaebajale avalikõiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming (sealhulgas tegevusetus), millega kaebajale kahju tekitati, on õigusvastane ning kas tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel esineb põhjuslik seos. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Kaebaja ei ole tõendanud kohtule, et talle on tekitatud kahju. Kahju definitsiooni seadus ei anna. Kohtupraktika kohaselt saab kahjuna käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kohus ei ole tuvastanud, et Viru Vangla 27.01.2010.a käskkiri nr 6-3/173-D ja vangla toimingud seoses selle käskkirjaga on õigusvastased. Kohus ei ole tuvastanud vastustaja süüd mittevaralise kahju puhul. Hüvitamiskaebusega on õigus taotleda RVastS § 8 kohaselt varalist kahju (otsene varaline kahju ja/või saamata jäänud tulu) ja § 9 kohaselt mittevaralist kahju. Seega ei ole kohtule arusaadav kaebaja nõue füüsilise kahju kohta. 5 Kehtivatest õigusaktidest ei tulene ametniku kohustust end kinnipeetavale esitleda, küll aga on see kohustus Viru Vangla kodukorra punkti 7.5 kohaselt kinnipeetaval. Kaebaja ei eita, et ta ei ole öelnud loenduse ajal oma nime ja seega ei ole täitnud vanglaametniku korraldust. Viru Vangla kodukorra punkti 8.1.1 kohaselt on kinni peetav isik kohustatud täitma VangS, VSkE, Kodukorda ja muid õigusakte ning alluma vanglaametnike ja -teenistujate seaduslikele korraldustele. On tuvastatud, et kaebaja ei täitnud vanglaametniku korraldust nime nimetamiseks ja seega eiras oma käitumisega ülalnimetatud õigusakte ning pani toime süülise teo. Kahju hüvitamise kaebuse menetlemisel peab kohus tuvastama, kas haldusakt või toiming (sealhulgas tegevusetus), millega kaebajale kahju tekitati, on õiguspärane või õigusvastane, sest vaid õigusvastane haldusakt või toiming, kui tal on põhjuslik seos kahju tekkimisega, annab aluse kahju hüvitamiseks. Kohus leiab, et Viru Vangla 27.01.2010.a käskkiri nr 6-3/173-D, mille alusel kahju väidetavalt tekkis, on õiguspärane ja selle õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus. Viru Vangla kodukorra p 7.5 kohaselt on vanglaametnikul õigus küsida kinnipeetava isiku ees-ja perekonnanime, kontrollida kinnipeetava isikusamasust ja vastavust loenduskaardiga ja kinnipeetava viibimist õiges kambris. Valvur K. Kuldmets´a ettekande kohaselt ei täitnud kaebaja korraldust ja keeldus 21.12.2009.a ütlemast oma nime, väites, et on selle ära unustanud ja ütles veel, et kui valvur ei ütle oma nime, ei ole tema seda ka kohustatud tegema (t.l 42). On tuvastatud, et kaebaja tutvus Viru Vangla kodukorraga ja seega oli ta teadlik kohustusest öelda loenduse ajal oma nimi. Kaebajale antud korraldus öelda oma nimi ei olnud tühine ja ta oleks pidanud seda korraldust täitma. Seega rikkus kaebaja VangS § 67 p
- Kaebaja süü on tõendatud ettekandega (t.l 42), distsiplinaarmenetluse protokolliga, kaebusega ja kaebaja ütlustega kohtuistungil, kus kaebaja ei ole eitanud korralduse mittetäitmist. Kuna kaebaja ei täitnud vanglaametniku poolt antud seaduslikke korraldusi, siis pani ta toime süülise teo, mille eest teda karistati põhjendatult neljaks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebaja taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 9 000 krooni on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele kuna kahju nõutakse seoses käskkirjaga, mis on õiguspärane. Distsiplinaarmenetluse käik on protokollitud, kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seletuse andmiseks. Karistus on määratud ettenähtud tähtaja ja pädevuse piires ning käskkirjas on põhjendatud, miks tuleb määrata just selline karistus. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle oleks põhjustatud Viru Vangla vaidlusaluse käskkirjaga mittevaralist kahju. Viru Vangla on kaasaegne vangla ja sealsed kartseri tingimused vastavad seaduses ettenähtud nõuetele. Kaebaja ei ole esile toonud, et nõuab kahju seoses sellega, et kartseri tingimused ei vasta seadusele. Kartseris viibimine on karistuse määr ja tavapäraselt on kartseri režiim rangem kui tavakambri režiim. Kartseris viibimisega võivad olemasolevad terviseprobleemid süveneda, kuid vastustaja ei vastuta selle eest, kui karistus oli õiguspärane. Kaebaja on teadlik oma terviseprobleemidest ja peab ise muretsema selle eest, et ta ei rikuks korda ja ei satuks kartserisse. 2009.a detsembris oli kaebaja vahistatu. Kuna eelvangistust kandva isiku vabadus on vanglas allutatud õigusaktidega kehtestatud piirangutele ning tema õiguste ja vabaduste maht pole samane vabaduses viibiva isiku omadega, ei ole mingit alust rääkida PS § 11 rikkumisest. Viide PS § 12 rikkumisele jääb arusaamatuks, sest see paragrahv kaitseb võrdseid ebavõrdse ja ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest. Vahistatu ja vanglaametnik pole võrdsed ja neid ei luba Põhiseadus võrdselt kohelda. Samuti ei ole asjakohane viide PS §-le
- Käesolevas asjas ei ole kohus tuvastanud, et kaebaja suhtes oleks rikutud VangS § 41, mille kohaselt kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, 6 mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et nimetatud sätte eesmärk on mitte ainult inimväärikuse olulisuse rõhutamine vaid ka tähelepanu juhtimine sellele, et iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Kaebaja viide RVastS § 11 lõike 7 rikkumisele on asjakohatu, sest nimetatud sätet riigivastutuse seaduses ei eksisteeri. On asjatu kaebaja väide, et Viru Vangla rikkus KarS § 324 – kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu ebaseaduslik kohtlemine. Alusetu on ka kaebaja väide, et vanglaametniku korraldus loenduse ajal nime nimetamiseks on kaebaja inimväärikuse alandamine, diskrimineerimine või kaebaja õiguste ebaseaduslik piiramine ametiseisundit ära kasutades. Piirangud vanglas peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõtetele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Antud juhul on Viru Vangla kodukorras kehtestatud piirangud ja nõuded kooskõlas VangS sätetega ja ei saa kuidagi mõjutada kaebaja õigusi. Arvestades kaebaja poolt toime pandud distsiplinaarüleastumiste arvu ja seda, et eelnevad karistused ei ole kaebajat mõjutanud mitte jätkama uute distsiplinaarrikkumiste toimepanemist, siis on vastustaja õigustatult karistanud kaebajat kartserisse paigutamisega. Õiguspärane kartserisse paigutamine ei saa kuidagi olla vastuolus VangS , VSkE ja PS-ga. Kaebaja on süstemaatiline distsipliinirikkuja ja korralduste mittetäitja. Eelnevad karistused ei ole kaebaja käitumist mõjutanud ja ta ei ole aru saanud, et õiguspärased haldusaktid ei kuulu õigusvastaseks tunnistamiseks. Tartu Ringkonnakohus on haldusasjades 3-09-2230, 3-09-2800, 309-2386, 3-09-2409 jne, mis on analoogsed käesoleva haldusasjaga, andnud oma hinnangu ja jätnud jõusse esimese kohtuastme otsuse. Kaebaja ei soovi aru saada, et elementaarse õiguskorra rikkumine toob kaasa vastavad sanktsioonid. Kaebus jääb kahju hüvitamise nõudes rahuldamata HKMS § 26 lg 1 p 6 kohaselt, kuna kahju tekkimine ei ole tõendamist leidnud ja ei ole tuvastatud, et Viru Vangla 27.01.2010.a käskkiri nr 63/173-D ei ole õiguspärane. Tamara Hristoforova Kohtunik 7