TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1528 Otsuse kuupäev 15. aprill 2010 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Asja läbivaatamine Annela Külma (Külm) kaebus Lõ

) § 6 lg 2 p 7 nimetatud diskrimineeriva rikkumise kaudu, järeldub, et kohaldamisele kuuluvad

sätted, mis reguleerivad kannatanud isiku nõudeõigust. Kaebuse esitaja märgib, et kuna diskrimineerimine väljendus tema teenistussuhte lõpetamises, on tema õiguste rikkumine ja talle kahju tekkimine jätkuva iseloomuga. Kaebuse esitaja vaba eneseteostuse õiguse rikkumine jätkub, tema elukvaliteet on halvenenud ja talle valmistatakse hingepiina ning kannatusi. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kahju tekitava käitumise lõpetamine on võimalik vastustaja kahju heastava tegevuse kaudu. See võiks toimuda kannatanu teenistusse ennistamise või muul viisil teenistusse arvamise (uuesti teenistusse astumise võimaluse loomine vastustaja poolt) kaudu. 2 Kuna diskrimineeriv teenistusest vabastamine langes aega, kui olukord tööjõuturul oluliselt pingestus, ei ole ta vaatamata otsingutele leidnud samaväärset või ligilähedast töökohta. Diskrimineeriva vabastamisega on ahendatud kaebaja võimalusi teha talle sobivat ja tema kvalifikatsioonile vastavat tööd ning langenud on tema elustandard nii materiaalses kui mittevaralises tähenduses. Kaebaja hindab mittevaralise kahju suuruseks 100 000 krooni. Vastuses kaebuse käiguta jätmise määrusele märgib kaebaja, et kahju hüvitamisena ei ole välistatud ka diskrimineeritu ennistamine ja ettekirjutuse tegemine diskrimineerimise lõpetamiseks. ATS ja

on erinevad alused, kusjuures ATS § 135 lg 3 tulenevalt on

§ 13erinormiks ATS osas.

ATS-s sätestatu ei piira nõuete esitamist

alusel. Diskrimineerimise puhul on tegu oluliselt taunitavama ning rängema isiku õiguste rikkumisega võrreldes isiku tavapärase õigusvastase töölt või teenistusest vabastamisega. Vastustaja seisukohad

1. Vastustaja nõustub kaebuse esitaja väitega, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Vastustaja aga ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise vältimatuks eelduseks on koos kahju hüvitamise nõude esitamisega ka teistkordne Lõuna Politseiprefektuuri 15.07.2008 käskkirja nr 462p seadusevastaseks tunnistamise taotlus. Vastustaja on seisukohal, et kuna A. Külm on haldusasjas nr 3-08-1604 (3-3-1-41-09) juba taotlenud Politseiprefektuuri 15.07.2008 käskkirja nr 462p seadusevastaseks tunnistamist ning ka ATS-i § 135 lg-s 2 sätestatud hüvitise väljamõistmist, siis ei ole A. Külmal võimalik esitada ka taotlust tema teenistusse ennistamiseks. Seega on käesoleva haldusasja raames põhjendatud vaid kahju hüvitamise nõude läbivaatamine. A. Külmaga ei lõpetatud töösuhet mitte soolise kuuluvusega seotud põhjustel, vaid objektiivsest õigusest tulenevatel põhjustel. Kuna A. Külm on sündinud
2. aastal, siis RPKS §-st 7 lähtudes tekkis temal õigus vanaduspensionile 60 a ja 6 kuu vanuses. Lõuna Politseiprefektuur vabastaski A. Külma 15.07.2008 käskkirjaga nr 462p politseiteenistusest PolTS-i § 49 alusel piirvanuse tõttu alates 19.07.
3. Seega on Lõuna Politseiprefektuur A. Külma teenistusest vabastamisel tegutsenud kooskõlas kehtiva õigusega, milles käesoleva juhtumi reguleerimiseks sisaldub imperatiivne reegel. Sellest tulenevalt on põhjendamatud kaebuse esitaja väited, et tema teenistusest vabastamine toimus soolise kuuluvusega seotud põhjustel. Kuivõrd puudub

-i § 6 lg 2 punktis 7 sätestatud diskrimineerimiskeelu rikkumine A. Külma suhtes, siis puudub kaebuse esitajal ka

-i § 13 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõudeõigus.

1. Potentsiaalselt on võimalik A. Külma esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldada riigivastutuse seaduse (RVastS) sätete alusel. Lõuna Politseiprefektuuri tegevuse õigusvastasus kui avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eeldus ei ole käesoleva vaidluse, vaid haldusasja nr 3-08-1604 (3-3-141-09) esemeks. Kaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks alandanud kaebuse esitaja väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud temalt vabadust, rikkunud kaebuse esitaja kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või head nime. Tekkinud kahju ja selle suuruse põhjendamine kaebuses kirjeldatud kujul ei ole vastustaja arvates veenev, 3 eriti arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja on haldusasjas nr 3-08-1604 (3-3-1-41-09) ATS-i § 135 lg-s 2 sätestatud hüvitise väljamõistmist taotledes loobunud teenistusse ennistamisest ehk sisuliselt taotlenud tema teenistusse mitteennistamist. A. Külm vabastati Lõuna Politseiprefektuuri teenistusest PolTS-i § 49 lg-s 4 sisalduva imperatiivse reegli alusel, mille kohaldamisel ei olnud vastustajal kohustust arvestada pingelise situatsiooniga tööjõuturul ega hinnata kaebuse esitaja võimalusi edaspidi tema kvalifikatsioonile vastava töö leidmisel. Sellist kohustust ühelgi tööandjal ei ole ja ei saagi olla. Seega, kui kaebuse esitajale väidetavalt tekkinud kahju ka tegelikkuses eksisteerib, ei ole selle väljamõistmine vastustajalt normi eesmärgi teooriat arvestades põhjendatud. Samuti on kaheldav põhjusliku seose olemasolu vastustaja tegevuse ja kaebuse esitajale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kaebuse esitaja ise viitab kaebuses, et vaatamata otsingutele ei ole ta leidnud samaväärset või ligilähedast töökohta just pingelise olukorra tõttu tööjõuturul. Vastustaja leiab, et just pingeline olukord tööjõuturul võib olla põhjuseks, miks on ahenenud kaebuse esitaja võimalused teha talle sobivat ja tema kvalifikatsioonile vastavat tööd ning miks on langenud tema elustandard nii materiaalses kui mittevaralises tähenduses.
2. ATS-i § 135 lõike 3 kohaldamise eelduseks on

-i nõuete rikkumine. Kuivõrd

-i sätted käesoleva vaidluse lahendamisel Riigikohtu lahenditest tulenevalt ei kohaldu, siis puudub alus ka ATS-i § 135 lg 3 alusel kahjunõude esitamiseks. Samuti tuleb tähelepanu juhtida, et ATS-i § 135 lg 3 ei ole hüvitise nõude iseseisvaks aluseks. Hüvitise nõude aluseks on ATS-i § 135 lg 2, lg 3 reguleerib hüvitise suurust. Kuivõrd A. Külma ATS-i § 135 lg-s 2 sätestatud hüvitise nõue on haldusasja nr 3-08-1604 raames jõustunud kohtuotsusega lahendatud, puudub alus selle teistkordseks esitamiseks käesolevas asjas. Kohatu on käesolevas kohtuasjas põhjendada oma kahju hüvitamise nõuet nende asjaoludega, mis otseselt tulenevad sellest, et kaebuse esitaja on teenistusse ennistamisest loobunud. Kui A. Külm haldusasjas nr 3-08-1604 kohtusse pöördus ja esitas seal taotluse, mis sisuliselt võrdub taotlusega teda teenistusse mitte ennistada, siis loobus ta vabatahtlikult potentsiaalsest võimalusest teenida edasi Lõuna Politseiprefektuuris ning olla seeläbi hõivatud avalikus teenistuses ning ühiskonnale kasulik. Selle positisiooni, millel A. Külm suhetes Lõuna Prefektuuriga hetkel asub, on ta ise valinud. Kui Lõuna Prefektuur tasuks A. Külmale viimatikirjeldatud võimaluse (teenistusse ennistamine) kaotuse eest hüvitist, siis tähendaks see, et Lõuna Prefektuur täidaks üheaegselt kaks nõuet, mis ATS-i §-s 135 on sätestatud alternatiivsetena. Lõuna Prefektuur ei pea seda põhjendatuks. Kohtu põhjendused ja otsus 9. Kaebuse esitaja A.Külm taotleb Lõuna Politseiprefektuuri 15.07.2008 käskkirja nr 462p õigusvastaseks tunnistamist (I), Lõuna Politseiprefektuurilt soolise võrdõiguslikkuse seaduse (

) alusel mittevaralise kahju summas 100 000 krooni väljamõistmist ja Lõuna Politseiprefektuurile diskrimineerimise lõpetamiseks ettekirjutuse tegemist (II). I

1. Kaebuse esitaja vabastati Lõuna Politseiprefektuuri politseivaneminspektori ametikohalt Lõuna Politseiprefektuuri 15.07.2008 käskkirjaga nr 462-p politseiteenistuse (PTS) § 49 alusel piirvanuse tõttu. 12.08.2008 esitas A.Külm Tartu Halduskohtule 4 kaebuse, milles taotles Lõuna Politseiprefektuuri 15.07.2008 käskkirja seadusevastaseks tunnistamist ja ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvitise väljamõistmist (haldusasi nr 3-081604). Riigikohtu üldkogu 20.11.2009 otsusega nr 3-3-1- 41-09 tunnistati PTS § 49 lg-d 3 ja 4 osaliselt põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks, samuti tunnistati seadusevastaseks vaidlustatud 15.07.2008 käskkiri nr 462-p ning kohustati Lõuna Politseiprefektuuri maksma kaebuse esitajale tema kuue kuu ametipalga.
2. Antud asjas on sisuliselt kaebuse esitaja lõppeesmärgiks vastustaja poolt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine ja diskrimineerimise lõpetamiseks (ennistamiseks) ettekirjutuse tegemine tulenevalt Soolise võrdõiguslikkuse seadusest. Kuigi kaebuse esitaja on esialgses kaebuse taotlenud vaidlustatud käskkirja seadusevastaseks tunnistamist, on kaebaja mõelnud siiski käskkirja õigusvastaseks tunnistamist, mida on kaebaja selgelt ka märkinud oma 06.08.2009 kohtule saadetud vastuses (tlk.15). Vastupidiselt vastustaja seisukohale leiab kohus, et antud haldusasjas ei ole tegemist kaebusega sama esemega ja samadel alustel kui haldusasjas nr 3-08-
3. Käesolevas kaebuses on esitatud kahju hüvitamise nõue (teenistusse astumise võimaluse loomine ja mittevaralise kahju nõue) ja seda tulenevalt Soolise võrdõiguslikkuse seaduse regulatsioonist. Haldusasjas nr 3-08-1604 käsitleti kaebuse esitaja teenistusest vabastamise õiguspärasust, selles asjas ei olnud esitatud kahju hüvitamise nõuet. ATS § 135 lg 2 alusel on ametiasutus kohustatud maksma ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikule hüvitusena kuue kuu ametipalga, selleks ei pea ametnik kahju nõudma ega selle olemasolu ja suurust tõendama.
4. Tulenevalt eeltoodust käsitleb kohus A.Külma kaebust kahju hüvitamise kaebusena, milles on üheaegselt taotletud mittevaralise kahju hüvitamist ning vastustajale ettekirjutuse tegemist diskrimineerimise lõpetamiseks ehk kaebaja teenistusest vabastamisest tekkinud tagajärgede kõrvaldamist. Politseiprefektuuri 15.07.2008 käskkirja õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huvina on kaebaja välja toonud ainult kahju hüvitamise. Kahju saabki vastustajalt välja mõista juhul, kui vastustaja tegevus on olnud õigusvastane. II
5. A.Külm on kaebuses taotlenud Lõuna Politseiprefektuurilt (alates 01.01.2010 Lõuna Prefektuur) mittevaraline kahju 100 000 krooni väljamõistmist. Kahju hüvitamise nõue on esitatud Soolise võrdõiguslikkuse seaduse (

) alusel. Kaebuse kohaselt on Lõuna Politseiprefektuur kaebaja teenistusest vabastanud teda diskrimineerinud

§ 6

lõike 2 punkti 7 rikkumisega.

§ 13

lg 1 kohaselt võib kannatanud isik nõuda kahju hüvitamist ning kahju tekitava käitumise lõpetamist sama seaduse §-des 6 ja 8 sätestatud diskrimineerimiskeelu rikkumise korral. Sama paragrahvi lõikes 2 on sätestatud, et kannatanu võib nõuda, et lisaks lõikes 1 sätestatule makstakse talle rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega annab soolise võrdõiguslikkuse seadus õiguse nõuda mittevaralist kahju diskrimineerimiskeelu rikkumise korral.

§ 6

lg 2 p 7 sätestab, et tööandja tegevust loetakse diskrimineerivaks ka siis, kui ta lõpetab töötajaga töösuhte soolise kuuluvusega seotud põhjustel. 14. Kohus nõustub samas vastustaja seisukohaga, et antud juhul ei lõpetanud prefektuur kaebuse esitajaga teenistussuhet mitte soolise kuuluvusega seotud põhjustel, vaid 5 objektiivsest õigusest tulenevatel põhjustel. Seetõttu ei ole kaebaja nõue soolise võrdõiguslikkuse seaduse kaitsealas.

§ 6

toob välja tööandja tegevuste loetelu, milliseid loetakse selle seaduse alusel diskrimineerivaks. A.Külma teenistusest vabastamise käskkirja ei tunnistatud seadusevastaseks mitte tööandja diskrimineerimise tõttu, vaid asjaolust, et käskkirja andmise aluseks oli põhiseaduse vastane üldakt. Ka Riigikohtu üldkogu on märkinud, et soolise võrdõiguslikkuse seaduse kui lihtseaduse alusel pole võimalik politseiteenistuse seaduse imperatiivsete sätete alusel toimunud politseiteenistusest vabastamist tunnistada õigusvastaseks, ning et Lõuna Politseiprefektuur pidi lähtuma kehtivast imperatiivse sisuga politseiteenistuse seadusest. Riigikohtu üldkogu on oma otsusega kohustanud vastustajat välja maksma kaebajale hüvitusena kuue kuu ametipalga ATS § 135 lg 2 alusel, mitte ATS § 135 lg 3 alusel. ATS § 135 lg 3 annab õiguse välja mõista ametniku kasuks hüvitise kuue kuu ametipalgast suuremas summas, kui ametnik on teenistusest vabastatud ATS § 361 2.lõikes nimetatud diskrimineerimiskeeldu rikkudes. Seega ei ole üldkogu kaebaja teenistusest vabastamise aluseks lugenud diskrimineerimiskeelu rikkumist. Kuigi antud juhul on kahju hüvitamist taotletud Soolise võrdõiguslikkuse seaduse regulatsioonist tulenevalt, on põhjendatud ka antud asjas lähtuda Riigivastutuse seadusest ja selles sätestatud põhimõtetest. Samas on kohus seisukohal, et kahju hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele ka Riigivastutuse seaduse alusel. RVastS § 7 lg 1 näeb ette, et isik võib nõuda talle avaliku-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS §-d 3, 4 ja 6 reguleerivad vastavalt haldusakti kehtetuks tunnistamise nõuet, toimingu lõpetamise nõuet ja haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõuet. See tähendab, et kahju hüvitamist saab nõuda juhul, kui isik on kasutanud eelnevalt kohaseid õiguskaitsevahendeid, mis oleksid kahju tekkimise kas ära hoidnud või seda vähendanud.

1. Kaebuse esitaja on mittevaralise kahju olemasolu põhjendamisel märkinud, et tema õiguste rikkumine ja talle kahju tekkimine on jätkuva iseloomuga, tema elukvaliteet on halvenenud ja talle valmistatakse hingepiina ja kannatusi ning et kuna teenistusest vabastamine langes aega, kui olukord tööjõuturul oluliselt pingestus, ei ole ta vaatamata pingutustele leidnud samaväärset või ligilähedast töökohta. Seega seostab kaebuse esitaja mittevaralise kahju tekkimise peamiselt sellega, et tal ei ole võimalik saada tema haridusele vastavat erialast töökoht. Seda tõendab ka asjaolu, et kaebaja on nõus vähendama mittevaralise kahju nõuet kuni ühe kroonini, juhul kui vastustaja heastab talle kahju tekitamise näiteks uue töökoha pakkumisega. Seega on kaebaja väitel mittevaraline kahju põhjustatud uue töökoha mitteleidmisega, mitte teenistusest vabastamise endaga. A.Külm loobus tema teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamisel tööle ennistamise nõudest, taotledes ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvituse väljamõistmist. Alles kassatsioonkaebuses palus kaebaja teenistusse ennistamist. Kuna aga kaebust muuta on võimalik ainult kuni kohtuvaidlusteni või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni halduskohtus, ei asendanud Riigikohus ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvituse nõuet teenistusse ennistamise nõudega. Seega ei kasutanud kaebuse esitaja ise seadusega antud võimalusi tekkinud kahju ärahoidmiseks. Kaebuse esitaja on käskkirja seadusevastaseks tunnistamise kaebuse puhul loobunud teenistusse ennistamisest. Sel juhul tuli kaebajal ka endale teadvustada, et juhul, kui kaebus rahuldatakse ja teenistusest vabastamine tunnistatakse seadusevastaseks, on tema teenistus lõppenud ja prefektuuril ei ole kohustust teda teenistusse tagasi võtta ega 6 selleks mingeid eelistusi luua. Kaebuse esitaja pidi teenistusse ennistamisest loobumise tagajärgedest aru saama, seda enam, et kaebajat esindas kaebuse esitamisel ja menetluses vandeadvokaat. Teenistusse ennistamise taotluse rahuldamise puhul oleks rakendunud ka ATS § 135 lg 1, mille alusel on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda ka tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kuna kaebuse esitaja ei kasutanud kohaseid õiguskaitsevahendeid, mis oleksid tema poolt väljatoodud kahju tekkimise täielikult ära hoidnud, jääb kaebaja mittevaralise kahju ka sellel alusel rahuldamata.
2. Lisaks mittevaralise kahju nõudele on A.Külm taotlenud

§ 13

lõikele 1 viidates vastustajale ettekirjutuse tegemist diskrimineerimise lõpetamiseks ehk kahju tekitava käitumise lõpetamiseks. Kaebaja selgituse kohaselt võiks kahju heastamine toimuda tema teenistusse ennistamise või muul moel teenistusse arvamise kaudu. Kohus on seisukohal, et ka antud nõue ei kuulu rahuldamisele samadel põhjustel, millistel kohus jättis rahuldamata kaebaja mittevaralise kahju nõude ega pea vajalikuks neid põhjendusi veelkord välja tuua. Lähtudes eeltoodust jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Kohtukulude osas ei ole pooled taotlusi esitanud. Eda Muts kohtunik 7