) § 16 lg 2 p-le 3 ei kohaldu selle kinnisasja võõrandamisel käibemaksuvabastus. Maksuhalduri seisukoht, et tegemist ei ole krundiga, on põhjendamatu, argumenteerimata ja seaduse mõttega vastuolus. Kaebaja soetas 19.01.2009 OÜ-lt Jurta Holding Paekivi 9 kinnistu Tallinnas, mille koosseisu kuulus renoveerimata elamu ja abihooned (pesuköök, kuur ja garaaž); müüja esitatud arve sisaldas käibemaksu 1 372 881 kr. Väär on maksuhalduri seisukoht, et tehingu esemeks oli eluruum ja seetõttu oli käive
Ehitis polnud kasutuses eluruumina; algatatud oli detailplaneering ehitise suuremahuliseks renoveerimiseks. Äriplaani järgi on renoveeritud ehitis kaup ning seda ei hakata kasutama põhivarana. Tehingu tegemise ajal polnud ehitise suhtes sõlmitud ühtegi üüri- ega rendilepingut, müüja kasutas vaid garaaži ja vajadusel pakkus majutusteenust oma töötajatele lähetuse korral.
lg 3 p 2 kohaselt võib enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil või varem sellest maksuhalduri piirkondlikku struktuuriüksust kirjalikult teavitanud maksukohustuslane lisada käibemaksu kinnisasjale või selle osale, välja arvatud eluruumile. Normis sätestatud eluruume puudutav keeld ei vasta õigusselguse nõudele ega ole rakendatav, sest ebaselgeks jääb, mis on kinnisasi, mis on samaaegselt ka eluruum. Paekivi 9 kinnisasjal asuva hoone näol oli tegemist ca 80 % ulatuses mitteeluruumidega, kuna ruumid ei vastanud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 määratletud eluruumide nõuetele. Eluruumiks kõlbulike ruumide osatähtsus oli alla 20 %. Kaebaja soetas 19.01.2009 OÜ-lt Abercor kinnistu aadressil Õle tn 27, Tallinn. Enne käibe toimumist informeeris müüja ostjat, et on esitanud maksuhaldurile avalduse käibemaksukohustuslaseks registreerimiseks ja selgitanud maksuhaldurile käibele käibemaksu lisamist. Müügilepingu alusel esitati arve, mis sisaldas käibemaksu 3 203 390 2
lg 3 p-s 2 märgitud eraldi teate esitamine pole vajalik juhul, kui maksuhaldurile esitatakse müügilepingu koopia, millest nähtub käibemaksu lisamine. Informatsioon käibemaksu lisamise kohta on müüja poolt maksuhaldurile edastatud seaduses ettenähtud ajal, mis tähendab, et müüjal oli õigus kinnistu müügile käibemaks lisada ja ostjal (kaebajal) õigus see sisendkäibemaksuna maha arvata. 04.02.2009 soetas kaebaja OÜ-lt Abercor Tallinnas Ristiku tn 28 asuva kinnistu. Müügilepingu alusel esitati arve, mis sisaldas käibemaksu 4 271 186 kr. Maksuotsuses leiti põhjendamatult, et tehingu esemeks on eluruum ja
Kinnistul asub
lg 3 p-s 1 nimetatud ja
Viidatud maksuotsuse õigusvastasuse põhjendusteks esitatud argumendid on täies ulatuses rakendatavad ka intressinõude õigusvastasuse suhtes. Vastustaja kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta. Maksuotsuses märgitud äriühingutelt soetatud kinnisasjade puhul on tegemist maksuvaba käibega. Kaebaja oli teadlik kõikide soetatavate kinnistute seisukorrast ning pidi olema teadlik kinnisasjade maksustamise aluseks olevatest seadusest tulenevatest eeldustest. Härjapea 27a kinnisasja puhul müüdi mitte detailplaneeringu kohustusega krunti, vaid maatükki. Paekivi 9 kinnisasja puhul on tegemist eluhoonega, kus ka faktiliselt on elutegevus toimunud. Õle 27 kinnistu puhul on küll tegemist ärimaaga, kuid käibemaksu lisamine arvele oleks olnud lubatud vaid juhul, kui müüja oleks sellest maksuhaldurit enne käibe toimumist teavitanud. Ristiku 28 kinnistu puhul on tegemist renoveerimata eluhoonega, kus ka faktiliselt on elutegevus toimunud. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt – tühistas maksuotsuse ja intressinõude Õle tn 27 kinnistu soetamisega seonduvalt ning mõistis menetluskulude katteks vastustajalt kaebaja kasuks välja 15 700 kr. Maksuotsus on õiguspärane Härjapea 27a kinnistu müügi maksustamist puudutavas osas.
S tähenduses, kui sellel ei asu ehitist. PlanS § 9 lg-st 3, § 3 lg-st 2 ja § 9 lg-st 2 järeldub, et krunt, mille müük tuleb käibemaksuga maksustada, on maaüksus, mis asub detailplaneeringu kohustusega alal ning kuhu on avaliku võimu poolt kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud ehitise püstitamine. Seda seisukohta toetab ka Euroopa Nõukogu direktiivi 2006/112/EU art 12 lg 1 p b, kus nähakse ette, et liikmesriigid võivad maksukohustuslasena käsitada isikut, kes teeb tehingu, mille sisuks on ehitusmaa võõrandamine. Ehitusmaana direktiivi mõttes tuleb käsitada maatükki, millele on õiguslikult võimalik ehitise püstitamine. Detailplaneeringu kohustusega alal on ehitise püstitamine võimalik, kui see on kehtestatud detailplaneeringuga ette nähtud. Seega 3
kohta Rahandusministeeriumis koostatud kommentaaridele, milles märgitakse, et kui detailplaneering on küll müügi hetkel pooleli, kuid müügilepinguga on müüjal siiski kohustus ja vastutus detailplaneeringu kinnitamise osas, siis on tehingu tegelikuks objektiks siiski krunt, ehk kinnitatud detailplaneeringuga maatükk ning hinnale lisandub käibemaks. Viidatud kommentaarist ei saa tuleneda õigustust lisada käibemaks Härjapea 27a kinnistu müügiarvele. Erandjuhul võib ka poolelioleva planeeringu korral käibemaksu lisada, kuid seda vaid siis, kui müügilepingust nähtub üheselt, et selle esemeks on krunt. Eelkõige on sellise olukorraga tegemist juhul, kui ostjale on jäetud õigus planeeringu kehtestamata jätmise korral lepingust taganeda. Sellist olukorda on ka viidatud Rahandusministeeriumi kommentaaris silmas peetud. Ainuüksi asjaolust, et kinnisasja müüja võtab endale kohustuse edaspidi oma kulul detailplaneeringu menetlemiseks vajalikke toiminguid teha, ei saa teha järeldust, et lepingu esemeks on krunt. Paekivi 9 kinnistu puhul taandub küsimus sellele, kas tegemist oli eluruumi võõrandamisega.
lg 3 p 2 kohaselt on maksukohustuslasel võimalik lisada kinnisasja müümisel käibemaks, sõltumata sellest, kas kinnistul paikneb uus või oluliselt parendatud ehitis või mitte, tingimusel, et tegemist ei ole eluruumiga.
mõistes tuleb eluruumina käsitada mistahes kinnisasja, mille peamiseks majanduslikuks kasutusotstarbeks on see, et seal paiknevad ehitised, milles asuvad eluruumi funktsiooniga ruumid. Võlaõigusseaduses (VÕS) defineeritakse eluruumi läbi selle, et see on kasutatav alaliseks elamiseks. Kuivõrd ühtedele ja samadele objektiivsetele tunnustele vastavaid ruume on võimalik kasutada nii elu- kui ka äriruumidena, siis tuleb arvestada ruumide reaalse kasutusotstarbega. Kinnisasja müügi kontekstis on oluline ka see, mis eesmärgil kasutas kinnistut ja sellel paiknevat hoonet müüja. Käesoleval juhul pole tuvastatud, et OÜ Jurta Holding kasutas Paekivi 9 hoones asuvaid ruume selles tähenduses, et neid oleks alaliseks elamiseks kasutatud. Müüja juhatuse liikme I. Raudseppa maksumenetluses antud seletuste kohaselt majutati hoones Saaremaalt pärit töötajaid. Kinnistu on koormatud üürilepinguga G. Saksa kasuks, mis iseenesest ei kinnita tema poolt ruumide reaalselt eluruumidena kasutamist kinnisasja kaebajale müümise ajal. Arvestades aga seda, et tegemist on olemuslikult elamuks ehitatud hoonega, milles asuvaid ruume on omal ajal elamispinnana (eluruumidena) kasutatud ja ka hiljem vähemalt mingil määral inimeste majutamiseks (töölised Saaremaalt) kasutatud, ehitise kasutusotstarvet muudetud pole ning ka maa kasutamise sihtotstarbeks on 100 % elamumaa, siis on õige maksuhalduri seisukoht, et Paekivi 9 kinnisasja müügi näol oli tegemist eluruumi võõrandamisega
mõttes, so maksuvaba käibega, mistõttu ei olnud müüjal õigust tehingule käibemaksu lisada ega ostjal (kaebajal) seda oma tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata. Kinnistu Õle tn 27 oli hoonestatud laohoonetega, mis tähendab, et
lg 3 p-st 2 tulenevalt on müüjal õigus sellise kinnisasja müügiarvele käibemaks lisada, kui ta on enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil või varem sellest maksuhalduri piirkondlikku struktuuriüksust kirjalikult teavitanud. Vaidlust ei ole selle üle, et OÜ Abercor ei esitanud maksuhaldurile enne käibe toimumist eraldi kirjaliku teadet müügiarvele käibemaksu lisamise kohta. Samas ei ole vaidlust ka selles, et OÜ Abercor esitas maksuhaldurile enne tehingu tegemist avalduse enda käibemaksukohustuslasena registreerimiseks ja pärast tehingu tegemist esitati maksuhaldurile kinnistu ostu-müügileping. Vastustaja ei ole vaielnud vastu kaebaja väitele, et maksuhalduri ametnik ja OÜ Abercor leppisid kokku 4
lg-s 3 nimetatud kirjalik teade tuleb ikkagi eraldi esitada, kuid ta ei teinud seda. Ebaõiglane oleks sellises olukorras võtta OÜ-lt Abercor õigus käibemaks tehingule lisada. Kaebaja on ka õigesti välja toonud, et käibemaksu lisamiseks kinnisasja müügiarvele
Käesoleval juhul oli maksuhaldur sisuliselt käibemaksu lisamisest eelnevalt teadlik, mistõttu tuleb vastava kirjaliku teate käibe toimumisele eelnevalt mitteesitamist pidada vabandatavaks eksimuseks, mis ei õigusta kinnistu müüja ja tema tehingupartneri, so kaebaja maksuõiguslikult koormavamat kohtlemist. Ristiku 28 kinnistu puhul ei ole tuvastatud, et seal paiknevas hoones oleks müügitehingu toimumise ajal keegi elanud. Samas asjaolu, et hoone oli halvas või väga halvas seisukorras ning keegi seda alaliselt elamiseks enam ei kasutanud, ei väära tõdemust, et tegemist oli eluruumiga
Tegemist on 100 % ulatuses elamumaaga ja puuduvad tõendid selle kohta, et ehitist oleks kasutatud eluruumidest erineval otstarbel. Kui müügiesemeks on elamumaa sihtotstarbega maa, mis on hoonestatud elamuks ehitatud ehitisega ning pole tõendatud selle kinnisasja kasutamine mingil muul eesmärgil, siis on tegemist eluruumi müügiga, mida käibemaksuga ei maksustata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES PMTK apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus rahuldati, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Õle 27 kinnisasja ostu-müügi tehing oli maksuvaba käive ning ekslik on halduskohtu seisukoht, et kuigi OÜ Abercor ei täitnud kirjalikku nõuet teavitada maksuhaldurit käibemaksu lisamisest enne käibe toimumist, tuleb see lugeda vabandatavaks eksimuseks, mis ei võtnud müüjalt õigust arvele käibemaks lisada. Seadus nõuab teavitusel kirjalikku vormi. Seda nõuet ei järgitud ning tegemist pole pelgalt vormilise puudusega. Maksuhalduri teavitamiseks ei saa lugeda vestlust, kus müüja selgitab käibemaksukohustuslaste registrisse kandmise eesmärgil, et peagi on toimumas kinnisvara müük. Selline informatsioon on ebapiisav, oluline on esitada maksuhaldurile andmed selliselt, et nende pinnalt oleks üheselt tuvastatav ja selge, millise tehingu suhtes kavatseb isik
Kuna selliseid andmeid ei esitatud, puudus maksuhalduril vajadus ja ka võimalus kontrollida, kas Õle 27 kinnisasja võõrandamisel käibemaksu lisamine on kooskõlas seaduse nõuetega. Kohtu tuginemine revident E. Adamsoni selgitustele ja e-kirjale on põhjendamatu. OÜ Abercor ja maksukorralduse osakonna revidendi vestluse eesmärgiks oli müüja ettevõtlusega tegelemisega tõendamine ja teavitustega tegeleb teine MTA osakond. Kõnealuse vestluse teemaks ei olnud konkreetsele tehingule käibemaksu lisamise soov ning eeldada ei saa, et E. Adamson oleks pidanud selgitama käibemaksukohustuslaseks registreerida soovivale isikule
E. Adamson võis küll olla teadlik, et toimub mingi tehing, millele lisatakse käibemaks, kuid seda teadmist oli tal vaja enda läbiviidavas menetluses, mis ei olnud puutumuses
Valikuline käibemaksuga maksustamine on vajalik kumulatsiooni ärahoidmiseks. Ilma
Müüjal puudus mõte ja kasu käibemaksu lisamiseks, millest võib eeldada, et kõik toimingud on tehtud ja neile püütakse leida õigustusi vaid ostjale (kaebajale) sisendkäibemaksu 5
kommentaarides leiab Rahandusministeerium, et kui detailplaneering on küll müügi hetkel pooleli, kuid müügilepinguga on müüjal siiski kohustus ja vastutus detailplaneeringu kinnitamise osas, siis on tehingu tegelikuks objektiks siiski krunt, ehk kinnitatud detailplaneeringuga maatükk ning hinnale lisandub käibemaks. Käesoleval juhul oli vastavasisuline kokkulepe kaebaja ja müüja vahel olemas - 01.01.2009 lihtkirjalik ja 21.10.2009 notariaalne - mille mõlema kohaselt on müüjal kohustus ja vastutus detailplaneeringu kehtestamise osas. Kohus jättis kokkulepetele hinnangu andmata ning andis Rahandusministeeriumi kommentaaridele omapoolse tõlgenduse, küsimata selle kohta poolte arvamust. Kohtul on kohustus järgida uurimisprintsiipi, kuid samas ei tohi kohtu seisukohad tulla pooltele üllatusena. Kohus on ebaõigesti leidnud, et Paekivi 9 ja Ristiku 28 kinnistute võõrandamist tuleb käsitleda eluruumi võõrandamisena, mis on maksuvaba käive. Asjaolu, et kinnistutel asusid kunagi elamuteks ehitatud hooned ning tegemist on 100 % elamumaa sihtotstarbega maaüksustega, sellise järelduse tegemiseks alust ei anna. Kohus on
lg 3 p 2 vääralt kohaldanud; samuti on kohus rikkunud menetlusnorme sellega, et jättis hindamata kaebaja argumendid nimetatud sätte vastuolu kohta põhiseadusest tuleneva õigusselguse põhimõttega.
lg 3 p 2 on ebaselge ja arusaamatu osas, mis puudutab keeldu eluruumi käibele käibemaks lisada, kuna eluruum on mitte kinnisasi vaid selle oluline osa. Eluruum ei saa õiguslikult olla võõrandamistehingu objektiks. Ebaõige on kohtu seisukoht, et eluruumi juhtfunktsiooniga kinnistu jääb eluruumiks seni, kuni pole tõendatud selle kasutamine muul otstarbel või juriidilistele ja faktilistele asjaoludele tuginev ruumi kasutamisotstarbe muutmise soov. Eluruumist pole võimalik rääkida olukorras, kui kinnistul puudub hoone, mida on võimalik kasutada eluruumina. Et Ristiku 28 hoones asuvad ruumid ei olnud elamiskõlbulikud, tõendavad ekspertarvamused. ALG Liisingu AS vaidles PMTK apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. MTA sisemine töökorraldus ei saa kahjustada maksukohustuslase õigusi; seadus ei sätesta, millisele MTA ametnikule või osakonnale
Halduskohtu istungil toimunud arutelu käigus selgus, et
lg 3 kohase teate saamisel puudub MTA poolne kohustuslik kontroll; ühtlasi ilmnes, et kuna miinimumtähtaeg enne tehingut kirjaliku teatise saatmiseks puudub, siis on ka nt 1 min enne tehingu toimumist saadetud teatis seaduspärane. Seega puudub maksuhalduril tegelikult ka sisuline võimalus enne tehingu tegemist mingit eelkontrolli teostada või valikuõiguse 6
S § 9 lg 3, mille kohaselt krunt on ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Normist nähtuvalt peab maaüksuse PlanS tähenduses krundina käsitlemiseks olema üheaegselt täidetud kaks tingimust. Vaidlust ei ole selle üle, et Härjapea 27a asub detailplaneeringu kohustusega alal, ekslik on aga kaebaja arvamus, et täidetud on ka teine PlanS § 9 lg-st 3 tulenev eeldus. PlanS § 9 lg 1 kohaselt koostatakse detailplaneering valla või linna territooriumi osa kohta ja see on maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks. Detailplaneeringu eesmärgid on sätestatud PlanS § 9 lg-s 2, mille p 2 järgi on detailplaneeringu eesmärgiks muuhulgas ka krundi ehitusõiguse määramine. Ehitusõiguse määramine sisaldab endas krundi kasutamise sihtotstarvet, hoonete suurimat lubatud arvu krundil, hoonete suurimat lubatud ehitisealuse pindala ja hoonete suurimat lubatud kõrgust. PlanS kasutatud krundi mõiste sisustamisel ei oma tähtsust maatüki omaniku või omandaja soovid ja eesmärgid maatükil ehitama hakata. Krunt on planeerimisõiguslik määratlus ning maaüksusele võib seada seadusest tulenevaid maakasutus- ja ehitustingimusi detailplaneeringu koostamise kohustuse korral vaid kehtestatud detailplaneeringu alusel. 12.01.2009 sõlmitud kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu kohaselt on Härjapea 27a katastriüksuse sihtotstarve sotsiaalmaa. Sotsiaalmaa sihtotstarbega hoonestamata maa sihtotstarbe muutmine ja ehitusõiguse saavutamine sõltub üsna paljudest teguritest, samuti kehtivatest õigusaktidest, kohaliku omavalitsuse otsustest ja ka avalikust huvist. Kuni kehtestatud detailplaneeringu jõustumiseni pole võimalik reaalset ehitustegevust kavandada ega krundist PlanS § 9 lg 3 tähenduses rääkida. Lisaks nähtub asja materjalidest, et Härjapea 27a kinnisasja detailplaneeringu koostamine algatati Tallinna Linnavalitsuse 01.04.2009 korraldusega, so pärast kõnealust tehingut, mistõttu on ebaõige kaebaja väide, et kinnisasja soetamise ajal oli algatatud detailplaneering, mis nägi ette ehitamise. Kuid ka algatamine on planeeringumenetluse kõige esimene etapp, mis ei pruugi detailplaneeringu kehtestamisega ja soovitud ehitusõiguse saavutamisega lõppeda. Kontrollimaks, kas Härjapea 27a kinnisasja puhul on tegemist maksustatava või maksuvaba käibega, pidi kohus võtma seisukoha selles, kas 12.01.2009 tehingu esemeks on krunt
S mõttes. Kinnisasja krundina käsitamine on õigusliku iseloomuga küsimus TsMS § 436 lg 7 tähenduses, mille puhul ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et kohus rikkus menetlusnorme, esitades otsuses seisukohti, mida pooltega ei arutatud ja mis kaebaja arvates ei lange täielikult kokku Rahandusministeeriumi poolt mõistele krunt antud käsitlusega.
kommentaarid väljendavad ühe ametkonna seisukohti ega ole seaduse tõlgendamisel ja 7
lg 3 p-st 2 järgi on kinnisasja või selle osa käibe korral maksukohustuslasel võimalik maksuhaldurit eelnevalt teavitades käibemaks lisada, kuid eluruumi käive on maksuvaba. Otsitud on kaebaja väide, et kinnisasja osa ja eluruumi käsitlevas osas on säte arusaamatu ja õigusselgusega vastuolus.
lg 3 järgi kinnisasjana käsitatakse
-s kinnisasja TsÜS tähenduses, hoonestusõigust ja tehnovõrku või –rajatist AÕS tähenduses, ehitist kui vallasasja AÕSRS tähenduses ja korteriomandit ning korterihoonestusõigust korteriomandiseaduse tähenduses. Elu- ja äriruumi mõistet selgitatakse VÕS §-s 272, mille kohaselt on eluruum maja või korter, mida inimene kasutab elamiseks, ning äriruum on majandus- või kutsetegevuseks kasutatav ruum. VÕS järgi on elamu ja korteri mõiste sisustamine otsustuse küsimus ja eluruumina saab käsitleda nii maja tervikuna kui ka osa sellest ning lisaks korterile tavatähenduses võib eluruumiks olla ka eraldi tuba, kui tagatud on elamiseks vajalike ruumide, nt WC kasutamine. Maksustamisel tuleb lähtuda ruumi kasutamise tegelikust otstarbest, mis tähendab, et kui müüakse korter, mida müüja on tegelikult kasutatud kontoriruumina ja maksuhaldurit on kinnisasja käibemaksuga maksustamisest teavitatud, siis müüja võib müügihinnale lisada käibemaksu. Kui elamut või korterit võõrandatakse eluruumina ja enne seda ei renoveerita, siis saab edasimüük olla ainult maksuvaba käive. Ristiku 28 ja Paekivi 9 müügi- ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt on müügiesemeks elamumaa sihtotstarbega kinnisasjad ning lepingu esemeks olevate kinnistute koosseisu kuuluvad elamud ja abihooned. Asja materjalidest ei nähtu, et kinnisasjade koosseisus olevaid elamuid tervikuna või osa ruume oleks kasutatud eluruumist erineval funktsioonil. Ainuüksi asjaolu, et elamud on amortiseerunud ja eluruume ei saa seetõttu selleks ette nähtud sihtotstarbel kasutada, ei muuda eluruumi muuks ruumiks
tähenduses.
lg 3 p-st 2 tuleneb, et kinnisasja või selle osa (va eluruum) käive korral on maksustamisõigus vabatahtlik, st maksukohustuslasel on võimalus käibemaks lisada, kuid tingimusel, et ta on sellest enne käibe toimumist maksuhaldurit kirjalikult teavitanud.
lg 1 kohaselt on käive tekkinud päeval, mil kaup ostjale lähetati või kättesaadavaks tehti või kauba eest makse laekus. Õle 27 kinnisasja müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti 19.01.2009 ning sama lepinguga loeti kinnistu eest tasumine toimunuks lepingus määratud tasaarvlemise teel. Seega toimus käive 19.01.2009 ning maksuhalduri kirjalik teavitamine oleks pidanud toimuma hiljemalt käibele eelnenud päeval, so 18.01.2009. Kuna normist nähtuvalt on tegemist teatisega, ei ole vaja sellele maksuhalduri nõusolekut, kuid tähtis on, et kirjalik teade oleks esitatud. Halduskohus tuvastas, et Õle 27 kinnisasja müüja OÜ Abercor pöördus 13.01.2009 maksuhalduri poole käibemaksukohustuslaseks registreerimise taotlusega ja selgitas suuliselt käibemaksu lisamise soovi, samuti esitati maksuhaldurile pärast käibe toimumist kinnisasja müügileping, kuid eraldi kirjalikku teadet käibemaksu lisamise kohta maksuhaldurile ei esitanud. Erinevalt esimese astme kohtust on ringkonnakohus seisukohal, et kuivõrd norm näeb imperatiivselt ette maksuhalduri kirjalikult teavitamise kohustuse enne käibe toimumist, siis selle nõude järgimata jätmise korral on tegemist maksuvaba käibega, olenemata sellest, mis põhjustel ja asjaoludel kirjalik teade esitamata jäi. Kas tegemist on maksustava või maksuvaba käibega, peab olema selge 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.