KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask, Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-0
) § 29 lg 1 p-des 1 ja 5 nimetatud asjaolud, on siseministril õigus kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu. Tegemist on Euroopa Liidu kodanikuga, mistõttu tuleb E. J. Bäckmani puhul arvestada Euroopa Liidus kehtiva isikute vaba liikumise põhimõtetega. Tulenevalt eeltoodust on põhjendatult alust arvata, et E. J. Bäckman õhutab Eestis või välisriigis rassilist või poliitilist vihkamist ning tema Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi avalikku korda, julgeolekut ja ühiskondlikku turvalisust. Tal ei ole kaitsmist väärivaid isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, samuti puudub tal Eestis perekonnaelu.
§ 29lg 1 p-de 1 ja 5, § 291 lg 1 ja § 31 lg 1 alusel kohaldati E.
J. Bäckmani suhtes tähtajalist sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki. 2. E. J. Bäckman taotles Tallinna Halduskohtule esitatud kaebustes siseministri 24.04.2009 käskkirja nr 55 ja 18.08.2009 käskkirja nr 90 õigusvastasuse tuvastamist. Põhjendused: Kaebaja esitab oma isiklikke, subjektiivseid arvamusi. Igaühel on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-de 41 ja 45 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 11 kohaselt õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele, samuti õigus väljendusvabadusele. Käskkirjades väidatakse, et kaebaja laimab Eesti Vabariiki. Laim on oma olemuselt teadvalt esitatud väärinformatsioon, seega süüdistatakse kaebajat valetamises. Kaebaja ei ole Eesti kohta valetanud, kuna arvamus on subjektiivne, ei saa see olla õige ega vale. Kaebaja subjektiivseid arvamusi ei saa pidada laimuks. Demokraatlikus ühiskonnas peab olema võimalik väljendada ka häirivad ja šokeerivad 2
(12)3-09-1279 arvamusi. Kaebaja ei vastuta selle eest, mida tema kohta kirjutavad meediaväljaanded. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla Eesti riiklikku iseseisvust ega õigustanud varjamatult Nõukogude repressioone. Selliseid väiteid on esitanud ajakirjandus, eesmärgiga pakkuda sensatsiooni ning kaebaja tekstidest väljarebitud tsitaate eetrisse ja trükki paisates müüa uudist. Kaebajale sissesõidukeeldu kohaldades tugineti suuresti tema meediakuvandile, mis ei vasta tegelikkusele. Kaebaja ei ole õhutanud rahvustevahelist vaenu ega poliitilist vihkamist. Kui seda, et kaebaja avalikkust ähvardab, on väidetud ajakirjanduses, vastutab nende artiklite eest teabe edastanud väljaanne. Kaebaja vastutab üksnes enda sõnade eest. Ta ei ole üheski avalikus väljaütlemises ega avaldatud teoses avalikkust vägivalla või verevalamisega ähvardanud, kaebaja on esitanud vaid oma subjektiivseid ja rahumeelseid arvamusi. Käskkirjades aetakse segamini poliitilise vaenu õhutamine ja poliitilise olukorra kritiseerimine. Poliitilise vihkamise õhutamine ei tähenda mitte rahumeelset diskussiooni, millega tegeleb poliitilistel konverentsidel diskuteeriv ja oma raamatutes Eesti Vabariigi poliitikat kritiseeriv kaebaja, vaid seda, kui isiku eesmärgiks ei ole mitte tekkinud konfliktile lahenduste pakkumine, vaid selle kasutamine korratuste loomise ja riigi destabiliseerimise ettekäändena. Vihkamise õhutamine eeldab alati tahtlikku demokraatlikult teelt kõrvale astumist, oma eesmärkide saavutamisel ebaseaduslike vahendite kasutamist. Antud juhul eeldaks see seda, et kaebaja avalike väljaütlemiste ja avaldatud teoste eesmärgiks ei oleks mitte Eesti Vabariigi vähemusrahvuste olukorra parandamine, vaid eestlaste ja venelaste vahelise konflikti ära kasutamine Eesti Vabariigi destabiliseerimiseks. Väide, et kaebaja õhutab rahvustevahelist vaenu, on vale, ja selle alusel koostatud käskkiri õigusvastane. Käskkirjades ei ole näidatud, kuidas on tõendatud, et see, millega tegeleb kaebaja, ei ole mitte rahumeelne diskussioon, vaid poliitilise viha õhutamine. Kaebaja õhutab hoopis diskussiooni, mõtlemist, kahtlemist ametlikus ideoloogias ja see on igas demokraatlikus ühiskonnas lubatud, koguni tervitatav. Kaebajal on õigus rahumeelselt koguneda ja suhelda nende inimestega, kellega ta soovib, samuti õigus vabale eneseteostusele. Käskkirjades on loetletud üles need inimesed, keda on nimetatud äärmuslasteks, kuid ka need inimesed on väljendanud oma avalikes väljaütlemistes ja avaldatud teostes vaid omaenese isiklikke, subjektiivseid arvamusi, milleks neil on õigus. Notšnoi Dozor võitleb rahumeelsel teel venelaste õiguste eest Eestis. Nad on opositsionäärid, kellel on teistsugused poliitilised tõekspidamised, milleks neil on õigus. Notšnoi Dozor ei ole deklareerinud, et tema eesmärgiks oleks Eesti iseseisvuse lõpetamine, ka ei ole ühtegi nende liiget võetud vastutusele poliitilise vihkamise õhutamise eest. Pikett Helsingis oli õiguspärane, seal ei kutsutud kedagi üles vägivallale ja järgiti seadusega sätestatud nõudeid. Asjaolu, et kaebaja otsustas koos Notšnoi Dozori ja Našiga rahulikult oma meelsust väljendada, ei saa olla tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamise aluseks. Samuti ei saa sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olla see, et inimene on andnud kellegagi koos raamatu või tellinud kelleltki tõlketöö. Riigi õigus sissesõidukeelde kohaldada ei ole absoluutne. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2004/38/EÜ rõhutatud, et avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinema eranditult asjaomase isiku käitumisel. Isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnda ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad. Antud juhul kaebaja kui seaduskuuleka inimese tegevus ei olnud loonud isegi mitte selle ohu võimalust, rääkimata ohust endast, mille alusel olnuks põhjendatud tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamine. Kaebaja suhtes ei olnud põhjendatud isegi mitte ennetava piirangu rakendamine. 3
(12)3-09-1279 Oht, mida siseminister tajus, ei olnud reaalne, vaid näilik, ja põhines meedias esitatud väärinformatsioonil. Kaebaja isik ega tegevus ei kujuta Eesti Vabariigile mingisugust ohtu. Kaebaja on viibinud mitu korda Eestis, olemata vähimakski ohuks avalikule korrale või rahvuslikule julgeolekule, ta on koguni nõustanud Eesti Vabariigi valitsusasutusi. Seminarid ja konverentsid, kus ta on viibinud, on möödunud rahulikus ja intelligentses õhkkonnas. Kaebaja ei ole pannud Eesti Vabariigis toime mitte ühtegi õigusrikkumist. Seetõttu on arusaamatu, millistest tõelistest ja vahetutest asjaoludest järeldati, et kaebaja viibimine Eestis võiks avalikku korda või ühiskondlikku turvalisust kuidagi ohustada. Üritusel Sinimägedel osales kaebaja vaatlejana, tema sooviks ei olnud otsida konflikti või õhutada poliitilist vihkamist, vaid jälgida toimuvat. Kuna kaebaja huvitub Eesti ajaloost kui teadlane ja on ka oma õpilastele Eesti ajaloo ainelisi loengukursusi lugenud, siis ei ole selles huvis midagi eriskummalist. Kaebaja eesmärgiks on ka edaspidi Eesti poliitilises elus ja eriti Eesti Vabariigi vähemusrahvusi puudutavates küsimustes kaasa rääkida ning samuti neile olulistel tähtpäevadel Eestis viibida ja neile pühendatud seminaridel esineda, mistõttu tal on põhjendatud huvi, et tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelud õigusvastaseks tunnistataks. Tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelud Eesti Vabariiki rikuvad tema õigust sõna- ja väljendusvabadusele, samuti õigust mõttekaaslastega kokku saada ja rahumeelselt koguneda. Käskkirjade õigusvastasuse tuvastamine on kaebajale kasulik põhjusel, et kui tuvastatakse käskkirjade õigusvastasus, siis ei ole enam võimalik kaebaja suhtes samadel alustel sissesõidukeeldu kohaldada ning kaebajal on võimalik edaspidi takistamatult Eesti Vabariigis teadustööd teha, mõttekaaslastega kohtuda ja rahulikult meelsust väljendada. Ainuüksi selliste käskkirjade olemasolu tekitab kahju kaebaja mainele, kuna käskkirjadega on tunnistatud kaebaja äärmuslaseks, kes ta aga ei ole. 3. Vastustaja palub jätta E. J. Bäckmani kaebused rahuldamata. Vastuväited: Sissesõidukeeld on ennetav meede, et hoida ära võimalikku rünnet kaitstavatele hüvedele nagu riigi julgeolek, avalik kord ja ühiskondlik turvalisus. Sissesõidukeelu kohaldamine tugineb rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus otsustada, kas ta soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või mitte. Eesti Vabariigil on suveräänse riigina õigus otsustada, kui intensiivne peab olema isiku tegu, mida saaks käsitleda ohuna avalikule korrale või riigi julgeolekule. See, milline on hinnang isiku ohtlikkusele ohuprognoosi kontekstis, on riigi otsustada (Euroopa Kohtu 04.12.1974 otsus kohtuasjas 41/74). Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu
§ 29lg 1 p-de 1 ja 5 alusel.
Kaebaja on korduvalt süüdistanud Eestit apartheidi elluviimises vene vähemuse suhtes ja rõhutanud, et natsism on Eesti ametlik ideoloogia. Käskkirjas on viited vastavatele internetis avalikustatud materjalidele. Kaitsepolitseiamet tegi kindlaks, et kaebaja omab isiklikke kontakte Eestis ja Lätis tegutsevate äärmuslastega, kellega ta kooskõlastab oma tegevust ja organiseerib ühisaktsioone.
- ja 27.04.2009 ning 09.05.2009 oli Notšnoi Dozor kavandanud miitingud, millest pidi osa võtma ka kaebaja. Kuna kaebaja suhtes kehtestati selleks ajavahemikuks sissesõidukeeld, need ebaõnnestusid. Notšnoi Dozor kavandas koostöös kaebajaga järjekordsed aktsioonid 23.08.2009, samuti oli alust arvata, et Naši, Notšnoi Dozor ja kaebaja viivad läbi ühiseid provokatsioone
- ja 23.08.2009 miitingutel Hirvepargis, 01.09.2009 ja 22.09.2009.
§ 29
lg 1 p 1 eesmärk on anda siseministrile võimalus ennetada riigis viibivate välismaalaste tegevusest lähtuvat võimalikku ohtu ja piirata selliste välismaalaste sissesõitu Eesti Vabariiki enne, kui nende Eestis viibimine tingib ohu realiseerumise.
§ 29
lg 1 p 1 kohaldamiseks on tarvis tuvastada, kas on olemas võimalus, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti riigi julgeolekut, avalikku korda või ühiskondlikku turvalisust. Ka
§ 29
lg 1 p 5 eesmärk on ennetada rassilise, usulise või poliitilise vihkamise õhutamist. Oli põhjendatud alus arvata, et Naši, Notšnoi Dozor ja kaebaja korraldavad järjekordsed 4
(12)3-09-1279 provokatsioonid ajavahemikul 22.08.2009-22.09.2009. Kaebaja osavõtt neist aktsioonidest ning tema poliitilist vaenu õhutavad sõnavõtud oleksid olnud ohuks Eesti julgeolekule ja avalikule korrale. Kõige suurem oht seisnes just kavandatud aktsioonide ajastuses. Kui kaebaja oleks selliselt ajastatud aktsioonil esinenud poliitilist vihkamist õhutavate sõnavõttudega, oleks see kujutanud endast ohtu Eesti julgeolekule ja avalikule korrale. Oli reaalne oht, et kavandatud aktsioonidel osalevad äärmuslikult meelestatud isikud panevad toime tõsiseid avaliku korra rikkumisi ja seavad ohtu riikliku julgeoleku. Kuna kaebaja on Soome Vabariigi kodanik ja seeläbi ka Euroopa Liidu kodanik, siis arvestati tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel Euroopa Liidus kehtiva isikute vaba liikumise põhimõttega. Arvestatud on kõigi Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ art 27 lg 1 ja 2 nõuetega. Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine põhineb eranditult kaebaja isiklikul käitumisel, arvesse on võetud tema enda väljaütlemisi ja käitumist. Sissesõidukeelu kehtestamine ei olnud tingitud üldise preventsiooni kaalutlustest, vaid põhines asjaolul, et kaebaja poliitilist vihkamist õhutavad sõnavõtud kavandatud aktsioonidel kujutaksid endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu Eesti julgeolekule ja avalikule korrale. Väljendusvabadus ei ole absoluutne vabadus. PS § 45 kohaselt võib sõnavabadust piirata seaduse alusel avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnes sõnavabaduse piiramine, kuid see riive oli õiguspärane. Piirang oli sobiv meede, ennetamaks ohtu avalikule korrale. Piirang oli vajalik, kuna muude vahenditega ei olnud võimalik samaväärset kaitset sama hästi saavutada. Piirang oli ka mõõdupärane, kuna eesmärgi tähtsus kaalus üle õigustesse sekkumise. Väide, et käskkiri põhineb kaebaja kohta meedias esitatud väärinformatsioonil (laimul), on paljasõnaline. Isikul, kelle kohta on meedias avaldatud väärinformatsiooni, on õigus kasutada kohaseid õiguskaitsevahendeid oma õiguste jaluleseadmiseks. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõestaks, et ta on vastavaid õiguskaitsevahendeid kasutanud. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja Eesti vastaseid sõnavõtte on vahendanud erinevad meediaväljaanded ja vastustaja ei pea võimalikuks, et need kõik on kaebaja kohta väärinformatsiooni avaldanud.
§ 29
lg 1 p-de 1 ja 5 alusel sissesõidukeelu kohaldamisel ei pea tõendama, et isiku, kelle suhtes seda kohaldatakse, Eestis viibimine on varem kutsunud esile vägivallapuhanguid. Kui see nii oleks, poleks riigil võimalik efektiivselt vastavaid ohtusid ennetada. Kui pädeva ametkonna ohuprognooside kohaselt võib konkreetse isiku Eestis viibimine ohustada eelnimetatud väärtusi, siis on riik kohustatud võtma tarvitusele meetmeid, et neid ohtusid ennetada. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldusid lühiajaliseks perioodiks. Kaebajal oli võimalik oma sõnavabadust kasutada muude kommunikatsioonivahendite kaudu. Kaebaja õiguste riive oli õiguspärane ning kasutatud meetme puhul oli saavutatud õiglane tasakaal individuaalsete õiguste ja vabaduste ning üldiste ehk ühiskondlike huvide vahel. 4. Tallinna Halduskohtu 15.01.2010 otsusega jäeti E. J. Bäckmani kaebused rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohtu põhjendused: Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamine on siseministri või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgema ametniku diskretsioon, mis tuleneb seadusest.
§ 301lg 3 kohaselt sissesõidukeelu kohaldamist ei põhjendata.
Riigil on vaieldamatult õigus otsustada, keda lubada riiki siseneda ning kelle suhtes kohaldada sissesõidukeeldu, lähtudes seejuures rahvusvahelistest õigusnormidest ja siseriiklikust seadusandlusest. Kaebaja oma solvavate väljaütlemistega Eesti riigi kohta nn tundlikel tähtpäevadel korraldavatel üritustel, kuhu 5
(12)3-09-1279 kogunevad erinevate poliitiliste vaadetega inimesed, võib ohustada avalikku korda ja julgeolekut, kuna sellist käitumist võib hinnata provotseerivaks. Kaebaja haritud intelligentse inimesena ja diplomeeritud ajaloolasena peab aktsepteerima ka tema nö oponentide seisukohti ja poliitilisi tõekspidamisi. Kaebaja on andnud erinevatele meediakanalitele intervjuusid soome, inglise ja vene keeles. Üheski intervjuus ei räägi kaebaja Eestist nö positiivses võtmes. Tema avaldused on ühte laadi, neis räägitakse üldiselt Eestis valitsevast apartheidi poliitikast, venelaste diskrimineerimisest, eitatakse Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, seatakse kahtluse alla Eestis toimunud küüditamised jne. On täiesti usutav, et sellised väljaütlemised võivad solvata ühte osa Eesti elanikkonnast ja provotseerida meeleavaldusi, mis võivad üle minna rahutusteks vms. Samuti on põhjendatult alust arvata ja eeldada, et just välismaalasest ajaloolase selliseid väljaütlemisi võidakse kasutada vastustaja poolt viidatud organisatsioonide poolt, kellega kaebaja teeb koostööd, nn tundlikel päevadel toimuvatel poliitilistel üritustel, mis võivad ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Elus on veel osa küüditatuid, nende järeltulijad, kelle jaoks on see väga tundlik teema ja keda ilmselt solvavad sellised väljaütlemised, milles eitatakse või seatakse kahtluse alla Eestis toimunud küüditamised. Igas olukorras tuleb arvestada sellega, et provotseeriv käitumine tekitab konflikte. Kaebajal on õigus avalikult avaldada oma subjektiivseid arvamusi ja hinnanguid, kuid need ei tohi olla solvava ja halvustava kontekstiga, seejuures on oluline, kellele, millal ja kus midagi avaldada. Oluline ei ole, kas isik on eelnevalt toime pannud mõne väär- või kuriteo või on seni käitunud õiguskuulekalt, vaid eeskätt asjaolu, kas isiku viibimine Eestis võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut ja avalikku korda. Oluline on hinnata, kui suurt kahju võib tekitada ohu realiseerumine, kui isik, osaledes Eestis tegutseva äärmusliku rühmituse Öine Vahtkond ja Venemaa Eesti-vastaseid aktsioone läbi viinud noorteorganisatsiooni Naši poolt tundlikel tähtpäevadel korraldatavatel üritustel, esitab ajaloolasena solvava ja halvustava sisuga poliitilisi väljaütlemisi Eesti riigi ja valitsuse kohta. Mõlema sissesõidukeelu õiguslikuks aluseks on
§ 31
lg 1, § 29 lg 1 p-d 1 ja 5 ning § 291 lg 1, sarnased on ka käskkirjades kajastatud faktilised asjaolud. Vaidlusaluste käskkirjade näol on tegemist prognoosil põhinevate haldusorgani otsustustega, mille eesmärgiks on võimalike ohtude ennetamine. Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks on asjaolu, et välismaalase Eestisse saabumine võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut või on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute õigusi või huve. Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme viibimisõiguse piiramise aluseks on oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Sellisel juhul tuleb arvestada ka rahvusvahelise ja Euroopa Liidu õigusega. Rahvusvahelise kaitse saajana aga ei tunnustata välismaalast, kes võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut. Milline on hinnang isiku ohtlikkusele, ei sõltu välismaalasest, vaid on haldusorgani otsustada. Ohu hindamisel on oluline, kui suurt kahju võib tekitada ohu realiseerumine, teatud olukordade või käitumise puhul aga piisab sellest, et eeldatakse ohu olemasolu. Viidates Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-63-09 seisukohtadele, leiti, et vastustaja lähtus sissesõidukeelu kohaldamisel andmetest, mis talle olid teada enne meetme rakendamist, mida kinnitavad ka kohtule esitatud tõendid. Ebasoovitavate sündmuste ärahoidmise eesmärgil tehtavad otsused on oma olemuselt tõenäosusotsused. Sellistes menetlustes ei olegi võimalik eeldada tähtsust omavate asjaolude täielikku väljaselgitamist ja tõsikindlat tõendamist, sest tegemist on tulevikus võib-olla aset leidvate sündmustega, mille toimumist on võimalik üksnes prognoosida. Vastustaja on võimalikult suures ulatuses välja selgitanud tähtsust omavad faktilised asjaolud ja kogunud nende kohta võimalikult usaldusväärseid tõendeid ning viinud menetluse läbi õiguspäraselt, lähtudes hea halduse põhimõttest ja menetluse eesmärkidest. Välismaalastega seotud erimenetlusi reguleerivad õigusaktid näevad teatud juhtudel ette ka haldusorgani vähendatud tõendamiskoormuse. Välismaalaste seaduses ja
-s kasutatud sätete sõnastusest „on 6
(12)3-09-1279 põhjendatult alust arvata“ või „on alust arvata“ võib järeldada, et normi rakendamine ja selles sätestatud õigusliku tagajärge saabumine ei eelda kõigi normis toodud faktiliste asjaolude tõsikindlat tõendamist ning et tegemist on vähendatud tõendamiskoormusega. Välismaalastega seotud erimenetlustega (s.h sissesõidukeelu kohaldamisega) taotleb riik mitmeid eesmärke, üheks peamiseks on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamine. Millised asjaolud omavad tähtsust avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise aspektist ja millised mitte, sõltuvad nii avaliku korra ja riigi julgeoleku kui määratlemata õigusmõistete sisustamisest, menetluse toimumise ajal olemasolevatest ohuhinnangutest ja -prognoosidest kui ka välismaalase isikuga seotud konkreetsetest asjaoludest, mis menetluse käigus välja selgitatakse. Oma olemuselt on välismaalastega seotud erimenetlused ennetava iseloomuga – haldusorgani tegevuse eesmärk on võimaliku välismaalasest tuleneva ohu ärahoidmine. Haldusorgan esindab menetluses avalikku huvi ja tema kohustuseks on anda õiguspärane haldusakt võimalikult täieliku tõendite kogumi alusel. Vaidlustatud käskkirjad on motiveeritud, sisaldavad nii faktilisi kui õiguslikke asjaolusid, on üheselt mõistetavad ja sisuliselt kontrollitavad. Nendes toodud faktilised asjaolud tuginevad vastustaja poolt kogutud ja kohtule esitatud tõenditele, mida kohus kohtumenetluse käigus uuris ja hindas. Siseministri käskkirjad sissesõidukeelu kehtestamise kohta on hinnangulised otsustused, mille õiguspärasust saab halduskohus kontrollida vaid piiratud ulatuses. Toimingu või haldusakti õigusvastasuse tuvastamisega kohtu poolt ei teki vastustajal tulevikus kohustust mitte kehtestada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu nn tundlikel tähtpäevadel. Igakordsel sissesõidukeelu kohaldamise taotluse saamisel peab siseminister ex ante vaatlusviisist lähtudes eraldi hindama sissesõidukeelu kohaldamise aluseid ning kaaluma, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline ja kui suurt kahju võib tekitada ohu realiseerumine. Sissesõidukeelu kohaldamise käskkirjade õigusvastaseks tunnistamine tähendaks vaid seda, et käskkirja andja on rikkunud kaalumisreegleid sellel konkreetsel korral. Õigusvastasuse tuvastamisel ei ole mingeid õiguslikke tagajärgi, see ei loo, muuda ega lõpeta õigussuhteid. Õigusvastasuse tuvastamisel jäävad vaidlustatud õigusaktid õigusruumis kehtima (kui ei ole kehtivust kaotanud). Kaebaja huvi kaevatavate haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. E. J. Bäckmani apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue otsusega kaebused ja jätta tema menetluskulud vastustaja kanda. Põhjendused: Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamine on siseministri või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgema ametniku diskretsioon ning riigil on õigus otsustada, keda lubada riiki siseneda ja kelle suhtes kohaldada sissesõidukeeldu, kuid arvestada tuli ka direktiiviga nr 2004/38/EC, mille kohus jättis tähelepanuta.
§ 301
lg 3 annab küll haldusorganile võimaluse sissesõidukeeldu selle kohaldamisel mitte põhjendada, kuid ei tähenda seda, et siseministril on sissesõidukeeldu kohaldades täielik diskretsiooniõigus ja et kaebaja suhtes ei kehti välismaalaste liikumisvabaduse piiramisel mitte mingisugused õiguslikud piirangud. Kohus tugines Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-63-09, mille kohaselt ei ole ennetava meetme rakendamisel oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabunuks, vaid et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Riigikohtu otsuse selline tõlgendamine ei ole õige, sest selleks, et võiks väita, et õigushüve kahjustus on tõenäoline, peab eksisteerima reaalne võimalus, et nõnda juhtub. Seda peetakse ka silmas nii direktiivi nr 2004/38/EC art 27 lg-s 2 kui ka
§-s 29. 7
(12)3-09-1279 Vastustajal ei olnud põhjendatult alust arvata, et kaebaja Eesti Vabariigis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust. Kaebaja on olnud seaduskuulekas nii oma kodumaal Soomes kui Eesti Vabariigis, ta ei ole pannud toime ühtegi õigusrikkumist ning teda ei ole püütud ühegi õigusrikkumise eest vastutusele võtta. Kaebaja on Soomes lugupeetud teadlane, ülikooli õppejõud, kes ei ole andnud ka oma kodumaal mingit põhjust enda suhtes piiravate meetmete rakendamiseks. Ka pole kaebaja ükski avalik ülesastumine ei Soome ega Eesti Vabariigis loonud vähimatki ohtu riigi julgeolekule, avalikule korra või ühiskondliku turvalisusele. Kuna kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine saab tugineda vaid tema enda käitumisele, ei olnud vastustajal õigust tugineda keelu kohaldamisel nende isikute käitumisele, kellega kaebaja suhtleb või koostööd teeb. Seetõttu ei nõustu kaebaja kohtuga, et vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamise menetluse läbiviimisel selgitanud välja kõik tähtsust omavad asjaolud ja kogunud nende kohta võimalikult usaldusväärsed tõendid. Nii Kaitsepolitseiametil enne sissesõidukeelu taotluse esitamist kui siseministril enne sissesõidukeelu kohaldamist oleks olnud võimalik kaebaja välja kutsuda ja temaga vestelda, selgitamaks välja, kas ta on tõepoolest nii „ohtlik” kui meedias mõista anti. Kuna seda ei tehtud, siis ei saa väita, et vastustaja oleks viinud menetluse läbi õiguspäraselt, õiglaselt ja objektiivselt, lähtudes hea halduse põhimõtetest. Kohus hindas valesti vastustaja esitatud tõendeid, leides, et kaebaja eesmärgiks oli minna tundlikele tähtpäevadele planeeritud üritustele “provotseerima”. Vastustaja sellekohased väited on paljasõnalised. Vastustaja ei ole näidanud, milles konkreetselt see provotseerimine seisnes. Isiku suhtes ei saa võtta tarvitusele sedavõrd piiravaid meetmeid pelgalt oletuse põhjal. Meelevaldne on ka nimetada inimest provokaatoriks, näitamata, milles täpselt provokatsioon seisnes ja miks osad sõnad või väljendid on provotseerivamad kui teised. Vastustaja ega kohus ei ole näidanud, mille poolest oli kaebaja osalemine tundlikele tähtpäevadele planeeritud avalikel üritustel provotseerivam ja ohtlikum kui mõne teise inimese osalemine mõnel teisel meeleavaldusel. Antud juhul ei saa tugineda kaebaja tegudele, sest ta on end kõikidel meeleavaldustel laitmatult üleval pidanud. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja oleks esinenud ühelgi avalikul ülesastumisel ähvardustega või kutsunud kedagi üles vägivallale. Seega puudub alus väita, et kaebaja eesmärk oli minna eelnimetatud üritustele provotseerima. Arutlemist Eesti ajaloo üle ja riigi ametliku ajalookäsitluse vaidlustamist või ümberlükkamist ei saa tõlgendada kui selle riigi vastasust. Tulevikus aset leidvaid sündmusi tuleb hinnata kainelt ja tugineda saab vaid asjaomase isiku käitumisele. Ka ohtu riigi julgeolekule ja avalikule korrale tuleb hinnata kainelt. Seepärast ongi direktiivis sätestatud, et meetmete rakendamine saab põhineda vaid asjaomase isiku käitumisel. Kui asjaomase isiku käitumine pole varem loonud mingisugust korratuse ohtu, siis on väga vähetõenäoline, et tema käitumine edaspidi sellise ohu loob. Vastustaja on kehtestanud kaebajale sissesõidukeelu üldpreventiivsetel eesmärkidel, kuna viidatakse riigis viibivatest välismaalastest lähtuvale võimalikule ohule. Üldpreventiivsetel eesmärkidel on Euroopa kodanike sissesõidu keelustamine vastavalt direktiivi nr 2004/38/EC keelatud. Käskkirjast ilmneb, et kaebajale kohaldati sissesõidukeeldu eelkõige tema sõnade pärast. Kaebaja ei ole esinenud ühegi ähvardusega ega kutsunud kedagi üles vägivallale. Kaebaja on vaid kritiseerinud Eesti Vabariiki ja demokraatlik riik on kohustatud kriitikat taluma. Euroopa Liidu õigusruumis asuva Eesti Vabariigi Siseministeeriumil ega ka kohtul ei ole õigust dikteerida, millised arvamused on ühiskonnas aktsepteeritavad. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et subjektiivse arvamuse avaldus ei tohi olla solvavas või ebasündsas vormis. Arvamusvabadus ei tähenda vaid vabadust esitada delikaatseid, meeldivaid ja taktitundelisi arvamusi. Inimesel peab demokraatlikus riigis olema õigus esitada ka kellegi 8
(12)3-09-1279 tundeid solvavaid või ebasündsaid arvamusi. Sõnavabaduse olemus on vabadus esitada mistahes arvamusi, kui need ei ole ähvardused või üleskutsed vägivallale. Kaebajal ei lasu kohustust rääkida Eestist ka positiivselt, nagu kohus otsuses märgib. Kohtunik ei saa hakata andma teadlasele juhiseid tema akadeemilises töös ja arvamuste kujundamisel, sest teadus on igas demokraatlikus riigis vaba. Samuti ei saa riik kehtestada teadlastele piiranguid lähtuvalt sellest, kas nende järeldused selle riigi kohta on selle riigi arvates ikka piisavalt positiivsed või mitte. Vaidlus selle üle, kas kaebaja sõnad on Eesti Vabariigile ohtlikud või mitte, ei ole Eesti Vabariigi kui Euroopa Liidu õigusruumi kuuluva demokraatliku riigi väärilised. Riigi kritiseerimine ei saa olla selleks põhjendatud aluseks, millele tuginedes oleks õigustatud inimese põhiõiguste – sõnavabadus, kogunemise vabadus – piiramine. Inimese põhiõigusi on küll lubatud riikliku julgeoleku, avaliku korra ja ühiskondliku turvalisuse huvides piirata, kuid kui seda teha, siis selleks peab olema kaalukas alus. Riigi kritiseerimine ei saa selleks aluseks olla mitte ühelgi juhul, ka mitte preventiivsetel kaalutlustel. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tal puudub põhjendatud huvi siseministri käskkirjade õigusvastaseks tunnistamiseks. Käskkirjade õigusvastasuse tuvastamine on oluline juba seepärast, et kui kohus tunnistab kaebajale tema sõnade põhjal kohaldatud sissesõidukeelu õigusvastaseks, siis ta ei pea enam enne iga Eestisse tulekut hirmu tundma, et tema suhtes võidakse taaskord samadel alustel sissesõidukeeldu kohaldada. Käskkirjade õigusvastaseks tunnistamine aitab kaebajal oma põhiõigusi realiseerida kartmata, et talle võidakse selle eest õigusvastaseid piiranguid seada. Kaebajal on põhjendatud huvi siseministri käskkirjade õigusvastaseks tunnistamiseks ka seepärast, et ainuüksi selliste käskkirjade olemasolu ja õiguspäraseks tunnistamine tekitab kahju kaebaja reputatsioonile. 6. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ja nõustub kohtu põhjendustega. Väide, et sissesõidukeeldude kohaldamisel lähtuti peamiselt kaebaja kohta meediaväljaannetes väidetust ja tema tuttavate käitumisest, ei vasta tõele. Vastustaja esitas kohtule tõendid, mis kajastavad kaebaja enda väljaütlemisi. Kaebaja räägib oma avaldustes Eestis valitsevast apartheidi poliitikast, venelaste diskrimineerimisest, eitab Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ja seab kahtluse alla Eestis toimunud küüditamised jne. Vastustaja ei vaidle vastu kaebaja väitele, et Eesti Vabariik ei saa nõuda, et kaebaja seisukohad vastaksid Eesti ametlikule ajalookäsitlusele ja ideoloogiale. Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamist ei tinginud kaebaja seisukohad kui sellised. Sissesõidukeeldude eesmärk oli ennetada ohtu, et kaebaja hakkab nö tundlikel tähtpäevadel korraldavatel üritustel õhutama poliitilist vihkamist, samuti oli eesmärgiks ennetada ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Sissesõidukeeldudega kaasnenud kaebaja sõnavabaduse riive oli minimaalne. Kaebajal oli võimalik oma sõnavabadust kasutada muude kommunikatsioonivahendite kaudu. See, et kaebaja suhtes ei kehtestatud sissesõidukeeldu pikaajaliselt, näitab, et ohuks ei peetud tema sõnavõtte. Ohtu kujutas endast kaebaja viibimine Eestis tundlikel tähtpäevadel, millal olid kavandatud Eesti-vastased aktsioonid ja tema Eesti-vastased sõnavõtud sellistel üritustel.
§ 301
lg 1 kohaselt ei pea sissesõidukeelu kohaldamisel andma välismaalasele võimalust vastuväidete ja arvamuse esitamiseks. Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel arvestati lisaks Eesti Vabariigi õigusaktidele ka direktiivi 2004/38/EÜ art 27 lg-te 1 ja 2 nõuetega. Kaebajal puudub põhjendatud huvi kaevatavate haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks. 9
(12)3-09-1279 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Halduskohus leidis, et kaebaja huvi kaevatavate siseministri käskkirjade õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Kaebaja on toonud põhjendatud huvina nii halduskohtus kui ka apellatsioonkaebuses välja preventiivse huvi. Kohtupraktikas (Riigikohtu halduskolleegiumi lahendites nr 3-3-1-88-08, 33-1-100-09, 3-3-1-24-10, 3-3-1-49-10) on korduvalt asutud seisukohale, et preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamiskaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitleda juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra ega faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude sellist muutumist, mis annaks alust pidada preventiivse huvi puudumist ilmselgeks. Kaebus soodustab kaebaja õiguste (sõna- ehk väljendusvabaduse ja rahumeelse kogunemise (avalikul koosolekul osalemise) kaitset tulevikus seetõttu, et suunab siseministrit edaspidi mitte kohaldama kaebaja suhtes Eesti Vabariiki sissesõidukeeldu samadel põhjendustel. Ringkonnakohtu arvates on kaebajal siseministri 24.04.2009 käskkirja nr 55 ja 18.08.2009 käskkirja nr 90 õigusvastasuse tuvastamiseks piisav põhjendatud huvi.
- Halduskohus asus seisukohale, et siseminister on õiguspäraselt kohaldanud kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki 24.04.2009 käskkirjaga nr 55 ja 18.08.2009 käskkirjaga nr
- Ringkonnakohus ei nõustu ka selle halduskohtu seisukohaga.
- Kaebaja suhtes kohaldati Eesti Vabariiki sissesõidukeeldu kehtivusajaga 25.04.2009 10.05.2009 ja 18.08.2009 - 23.09.2009
§ 29
lg 1 p-de 1 ja 5 ning § 29¹ lg 1 alusel, arvestades Euroopa Liidus kehtivaid isikute vaba liikumise põhimõtteid (viidati Euroopa Liidu ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 39 lg-le 3, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ art 27 lg-le 1 ja kohtumenetluses ka art 27 lg-le 2), kuna on põhjendatult alust arvata, et kaebaja õhutab poliitilist vihkamist ning tema Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi avalikku korda, julgeolekut ja ühiskondlikku turvalisust.
§ 29
lg 1 p-de 1 ja 5 alusel võidakse välismaalase suhtes kohaldada sissesõidukeeldu, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist (p 1); kui välismaalane õhutab või on põhjendatult alust arvata, et ta õhutab Eestis või välisriigis rassilist, usulist või poliitilist vihkamist (p 5).
§ 29
¹ lg 1 alusel võidakse Euroopa Liidu kodaniku suhtes kohaldada sissesõidukeeldu, kui on põhjendatult alust arvata, et nimetatud isiku viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda või teiste isikute tervist. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ art 27 lg 1 keelab liikmesriikidel piirata avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides liidu kodanike ja nende perekonnaliikmete liikumisvabadust majanduslikel eesmärkidel. Direktiivi 2004/38/EÜ art 27 lg 2 näeb ette, et avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada. Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlusel, ei ole vastuvõetavad. 10. Käskkirjade kohaselt võib kaebaja Eestis viibimine ohustada Eesti Vabariigi avalikku korda, julgeolekut ja ühiskondlikku turvalisust seetõttu, et kaebaja laimab oma avalikes 10
(12)3-09-1279 väljaütlemistes ja avaldatud teostes Eesti Vabariiki, süüdistades Eestit apartheidlikus režiimis ning seades kahtluse alla Eesti riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse; õhutab poliitilist vihkamist, süüdistades Eestit apartheidi elluviimises vene vähemuse suhtes, rõhutades, et natsism on Eesti ametlik ideoloogia; võimendab poliitilise vihkamise õhutamist avalikkusele vägivalla ja verevalamisega ähvardamisega; esitab oma äärmuslikke vaateid Eesti, Vene ja Läti ajakirjandusele antud intervjuudes ja oma blogides; omab isiklikke kontakte Eestis ja Lätis tegutsevate äärmuslastega, kellega kooskõlastab oma tegevust ja organiseerib ühisaktsioone; teeb koostööd endise NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee välisluure ohvitseri V. Iljaševitšiga (raamatu avaldamine, pressikonverents), omab kontakte natsionaalsotsialistlikke ideid propageeriva R. M. Teinoneniga, kes on teinud talle tõlketöid. Seega on kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu eesmärgiga takistada tema osalemist aprillirahutuste aastapäevale, Venemaal tähistatavale võidupühale ja Molotov-Ribbentropi pakti aastapäevale kavandatud üritustel, kus ta oleks võinud esineda sõnavõtuga, ehk et kaebaja suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu eelkõige tema avalikes väljaütlemistes ja teostes avaldatud sõnade põhjal. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on kaebaja avaldanud arvamusi Eesti ajaloo, riikluse, poliitika ja etniliste suhete kohta. Nendest võib järeldada, et kaebaja arvates käsitletakse Eestis ajalugu ja riiklust ebaõigesti, diskrimineeritakse venelasi ja tehakse ebaõigeid otsuseid. Kuigi paljud võivad mitte nõustuda kaebaja avalikes väljaütlemistes ja avaldatud teostes väljendatud seisukohtadega, ei saa ringkonnakohtu arvates kaebaja arvamusteavaldusi pidada poliitilist vihkamist õhutavateks
§ 29
lg 1 p 5 tähenduses, mis oleksid võinud anda põhjendatult alust arvata, et kaebaja Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi avalikku korda, julgeolekut ja ühiskondlikku turvalisust
§ 29lg 1 p 1 tähenduses.
Poliitilise vihkamise õhutamine eeldab ühe isikute grupi poolt teise isikute gruppi kuuluvate isikute võrdväärsuse eitamist ja üleskutset vihkamisele või vägivallale. Kaebaja arvamusteavaldused võivad küll üles kutsuda mitte rahul olema mõningate Eesti riigi otsustustega, kuid nendes ei ole kutsutud üles ühte isikute gruppi vihkama teise gruppi kuuluvaid isikuid. Samuti ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et kaebaja oleks esinenud vägivalla või verevalamisega ähvardustega või kutsunud üles teisi seda tegema, nagu väidetakse käskkirjades.
- Vastustaja märkis halduskohtule esitatud kirjalikes seletustes, et „Kui kaebaja oleks selliselt ajastatud aktsioonidel esinenud poliitilist vihkamist õhutavate sõnavõttudega, oleks see kujutanud endast ohtu Eesti julgeolekule ja avalikule korrale: oli reaalne oht, et kavandatud aktsioonidel osalevad äärmuslikult meelestatud isikud panevad toime tõsiseid avaliku korra rikkumisi ja seavad ohtu riikliku julgeoleku.“ Olukorras, kus kaebaja pole varem vihkamisele üles kutsunud, ei ole põhjendatud ka arvamus, et ta õhutaks edaspidi toime panema õigusrikkumisi. Kuivõrd eeltoodust võib järeldada, et kõnealustel üritustel ei lähtunud võimalik oht Eesti Vabariigi avalikule korrale, julgeolekule ja ühiskondlikule turvalisusele mitte kaebajast, vaid üritustel osalevatest teistest isikutest, siis ei ole kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine lisaks kooskõlas ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ art 27 lg-ga 2, sest ei põhinenud eranditult kaebaja käitumisel ja rajanes pigem üldise preventsiooni kaalutlusel.
- Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et vastustaja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kõnealuste ürituste näol oli tegemist lubatud üritustega ehk avalike koosolekutega avaliku koosoleku seaduse mõttes. Vastavalt avaliku koosoleku seaduse §-le 3 on keelatud korraldada avalikku koosolekut, mis on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu või kehtiva riigikorra vägivaldsele muutmisele; õhutab vägivaldselt rikkuma Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust; õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tõttu; õhutab rikkuma avalikku korda või riivab kõlblust. 11
(12)3-09-1279 Seaduse §-s 3 sätestatu tagamise vajadusest, kui see on vältimatu, võis siseminister, politseipeadirektor või politseiprefekt sama seaduse § 8 lg 7 alusel oma otsusega keelata avaliku koosoleku või keelata avaliku koosoleku teates märgitud kohas või ajal ning teha ettepanek korraldada avalik koosolek muus kohas või muul ajal, kuid siseminister ei ole kõnealustel juhtudel seda seaduses sätestatud võimalust pidanud vajalikuks kasutada. Vaidlustatud käskkirjadest ei nähtu usutavalt, kuidas oleks kaebaja osalemine registreeritud avalikel koosolekutel muutnud need ohuks Eesti julgeolekule ja avalikule korrale.
- Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et kaevatavate siseministri käskkirjadega kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine ei olnud põhjendatud ja õiguspärane.
- Neil põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ning tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ning tunnistab siseministri 24.04.2009 käskkirja nr 55 ja 18.08.2009 käskkirja nr 90 õigusvastaseks.
- Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu lahendit ja teeb asjas uue lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 93 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 92 lg 1). Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 95 lg 5). Kaebaja taotles halduskohtus 16 100 krooni menetluskulude (tasu õigusabi eest 15 600 krooni, riigilõiv 2 x 250 krooni) väljamõistmist ja esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohtus taotles kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud 500 krooni riigilõivu ja 7 800 krooni õigusabikulude vastustajalt väljamõistmist ning esitas kohtukulude nimekirja, kuid ei esitanud õigusabikulude kandmist tõendavat dokumenti, sest õigusabikulude eest ei olnud veel tasutud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja õigusabikulud esimese astme kohtus on vajalikud ja põhjendatud täies ulatuses summas 15 600 krooni ning need tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Samuti tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 1 000 krooni. Kuna kaebaja ei esitanud ringkonnakohtule õigusabikulude kandmist tõendavat dokumenti, jääb kaebaja taotlus apellatsioonimenetluse õigusabikulude väljamõistmiseks rahuldamata. Seega mõistab ringkonnakohus kaebaja kasuks vastustajalt välja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku summas 16 600 krooni. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 12
(12)