← Eesti

3-09-1252/42

Obsah (8)§ 59§ 73§ 46§ 10§ 102§ 94§ 60§ 62

3-09-1252 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-1252 Haldusasi E.R.

) § 10 lg 3, § 60 lg 1 ja § 62 lg 1 nõuetega. Kaebuse esitaja vaidlustab korraldusele lisatud esimese küsimuse: Millised olid Teie maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud

  1. aastal ja
  2. aastal? Korraldusest ei selgu, milliste maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks on eelnimetatud küsimusele vastamine vajalik.

§ 59

lg 2 kohaselt kontroll jaguneb üksikjuhtumite kontrolliks ja üldkontrolliks ehk revisjoniks. Kaebuse esitaja rõhutab, et üksikjuhtumi kontrolli käigus kas kinnitatakse või lükatakse ümber juba enne kontrollimise algust teadaolev asjaolu, revisjoni käigus kontrollitakse maksumaksja tegevust tervikuna. Füüsilise isiku suhtes on tulenevalt

§ 73lg 4 võimalik läbi viia üksikjuhtumi kontrolli, mitte aga revisjoni.

Üksikjuhtumi all tuleb mõista konkreetselt piiritletud küsimust. Maksuhaldur ei ole märkinud, milline on talle teadaolev asjaolu, mida ta üksikjuhtumi kontrolli käigus soovib kinnitada või ümber lükata. Korraldusest ei selgu, milline asjaolu oli enne kontrolli algust teada, mis ajendas eelnimetatud küsimust esitama, mis on see üksikjuhtum ja kuidas see on piiritletud taoliselt, et vajab vastust eelpool nimetatud küsimusele. Korralduses kasutatav termin „mittemaksustatavad tulud" on arusaamatu ega tulene seadusest. Korraldusest ei selgu, mida peab maksuhaldur silmas termini all „maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud". Tulumaksuseaduse (edaspidi – TuMS) § 12 lg 2 kasutab küll terminit füüsilise isiku maksustatav tulu, kuid ei kasuta terminit mittemaksustatav tulu. Seega 2 on tegemist määratlemata mõistega. Kui maksuhaldur kontrollib isiku poolt tulumaksuseaduses sätestatud kohustuste täitmist, ei saa ta maksukohustuse kindlaksmääramiseks kohustada maksumaksjat vastama küsimusele, mis sisaldab arusaamatu sisuga seadusest mittetulenevat terminit. Arusaamatu korraldus ei ole kontrollitav ja rikub seetõttu isiku kaebeõigust, mis omakorda on aluseks selle tühistamisele. Vaideotsuses on põhjendatud (lk 2), et „mittemaksustatavat tuludeks" võib nimetada TMS §-s 12 loetletud sissetulekuid, mille puhul füüsilist isikut tulumaksuga ei maksustata (nt dividendid, kingitused, erisoodustused, eluaseme müügist saadud tulu, riigi ja omavalitsuste makstavad toetused, abirahad, stipendiumid, omandireformiga seonduvad maksuvabastused jne). Kaebuse esitaja rõhutab, et TMS §-st 12 eelnimetatut ei tulene. TMS § 12 lg 1 sätestab tulud, mida maksustatakse. TMS § 12 lg 2 sätestab, et füüsilise isiku maksustatava tulu hulka ei kuulu §-de 48-53 alusel maksustatavad erisoodustused, kingitused ja annetused, dividendid või muud kasumieraldised. TMS § 12 lg 3 kohaselt füüsilise isiku maksustatavaks tuluks ei loeta teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitisi, samuti kohtu väljamõistetud varalise kahju hüvitisi. Käesolevat lõiget ei kohaldata hüvitistele, mille maksmisele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad. Samuti on tulumaksuga mittemaksustamise juhud loetletud TMS § 13 lg 3, § 15 lg 4, § 18 lg 1.1. ja § 19 lg 3. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuna üksikjuhtumi kontrolli puhul peab olema teada asjaolu, mida tahetakse ümber lükata või kinnitada, oli maksuhalduril õigus küsimust esitada vaid konkreetse asjaolu kohta. Viitega põhiseaduse § 3, haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) § 55 lg 1, § 56 lg 1 ja 2,

§ 46

sätetele ning Riigikohtu halduskolleegiumi määrustes haldusasjades nr 3-3-114-97 ja 3-3-1-30-97 väljendatud seisukohtadele leiab kaebuse esitaja, et maksuhalduri arusaamatuks jääv tegevus rikub tema õigust õiglasele menetlusele, ei võimalda tal täita seadusest tulenevat kaasaitamiskohustust ning on taoliselt vastuolus seaduse, kohtupraktika ja hea haldustava nõuetega. Vastustaja PMTK leiab, et kaebus on põhjendamatu, ning palub jätta kaebus rahuldamata. PMTK nõustub kaebaja poolt väljatoodud

sätetega ning märgib, et käesoleval juhul on ta neist ka juhindunud. PMTK hinnangul ei nähtu kaebusest, mil viisil on maksuhaldur

§ 10lg 3, § 60 lg 1 ja § 62 lg 1 vastu eksinud.

Iga kontrolli raames on tavapärane, et maksukohustuslasele saadetakse korraldus, kus palutakse tal esitada teavet, kas siis kirjalikult või suuliselt ning dokumendid, mis omavad kontrolli raames vajalike asjaolude väljaselgitamiseks tähtsust. Käesoleval juhul on korralduses sisaldunud küsimus maksustatavate ja mittemaksustatavate tulude kohta väga üheselt mõistetavalt esitatud, et välja uurida E.R.i

  1. a ja
  2. a tulud, st sissetulekud, mida tulumaksuga maksustatakse ning mida ei maksustata. PMTK 15.12.
  3. a korralduse nr 12.2-3/222-1 alusel alustati kontrolli E.R.i
  4. a ja
  5. a maksustatavate tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse kohta. Seega on korralduses sisaldunud küsimus, mida kaebuse esitaja vaidlustab, otseselt seotud kontrolli eesmärgiga. Vastustaja nõustub kaebaja väljatoodud sättega, et

§ 59

lg 2 kohaselt jaguneb maksukohustuslase kontroll üksikjuhtumi kontrolliks ning üldkontrolliks ehk revisjoniks.

§ 73

lg 4 kohaselt võib revisjoni füüsilise isiku juures läbi viia ainult juhul, kui füüsiline isik tegutseb ettevõtjana või on maksu kinnipidaja. Seega puudub vaidlus selles, kas läbiviidava kontrolli puhul on tegemist üksikjuhtumiga või revisjoniga, kuna seaduses on sätestatud füüsilise isiku revisjoniks kindel piirang, mida antud juhul ei esine. Käesoleval juhul on maksuhaldur asunud 15.12.

  1. a väljastatud korralduse alusel kontrollima füüsilise isiku E.R.i
  2. a ja
  3. a maksustatavate tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsust. See, mille suhtes maksuhaldur on kontrolli alustanud, on sõnaselgelt sätestatud kontrolli alustamise korralduses. Kontrolli alustati, kuna kaebaja
  4. 3 a –
  5. a kulud ületasid oluliselt samal perioodil deklareeritud tulusid, seega tuli maksuhalduril kontrollida, kas need kulutused on tehtud nt mittemaksustatavate tulude arvel või on kaebaja oma maksustatavaid tulusid varjanud (tulu deklareerimata ja maksu tasumata jätnud). Kontrolli alustamise korraldusest järelduva tulude varjamise kahtlustuse näol ongi tegemist nö konkreetselt piiritletud “üksiku juhtumiga”, mis leiab maksuhalduri kontrolli tulemusel kas kinnitust või lükatakse maksumaksja kaasabil ümber. PMTK selgitab, et kas tulu maksustatakse või ei maksustata tulumaksuga, tuleneb TuMS-st. TuMS §-s 12 antakse füüsilise isiku maksustatava tulu (palgatulu, ettevõtlustulu, kasu vara võõrandamisest, renditulu ja litsentsitasud jne) loetelu. See loetelu on mitteammendav ehk tulumaksuga maksustatakse üldreeglina igasugune, st ka TuMS § 12 ja mujal tulumaksuseaduses nimetamata füüsilise isiku tulu. Samas sisaldavad nii TuMS § 12 kui seaduse järgnevad sätted mitmesuguseid loetelusid sissetulekutest, mille puhul füüsilist isikut tulumaksuga ei maksustata (nt dividendid, kingitused, erisoodustused, eluaseme müügist saadud tulu, riigi ja omavalitsuste makstavad toetused, abirahad, stipendiumid, omandireformiga seonduvad maksuvabastused jne). Nimetatud tulusid võibki nimetada “mittemaksustatavateks tuludeks”. Tegemist ei ole piiritlemata mõistega. Erinevalt maksustatavate tulude nö lahtisest loetelust on mittemaksustatavad tulud TuMS-s nimetatud ammendavalt ning termini sisuks ongi seaduses esitatud need tulud, mida seadusandja ei ole ühel või teisel põhjusel pidanud vajalikuks tulumaksuga maksustada. Tulumaksuga maksustatavad ja tulumaksuga mittemaksustatavad tulud on vastandmõisted, seega juhul, kui isikule on arusaadav maksustatava tulu mõiste ja olemus (kaebaja ei ole korraldusele maksustatavate tulude mõiste osas vastu vaielnud), peaks tal, hoolimata sellest, et sõna-sõnalt sama mõistet TuMS tõepoolest ei sätesta (seaduses kasutatakse väljendit “tulumaksuga ei maksustata”), mõistliku pingutusega selgeks saama ka “mittemaksustatava tulu” mõiste ja sisu. Seetõttu on PMTK hinnangul nö keskmisele inimesele igati arusaadav, mida maksuhaldur vaidlustatud korralduses temalt ootab ja soovib – kogu tulu (st kõigi sissetulekute) kohta andmete esitamist, olgu need siis tulumaksuga maksustatavad või mitte. Väljendit “mittemaksustatav tulu” ei ole maksuhaldur siiski pelgalt oma korraldusega välja mõelnud, vaid see sisaldub ka

§-s 94 lg 1, mis reguleerib maksusumma hindamise teel määramist. Kuna maksumaksja kulud ületavad käesolevas asjas tunduvalt deklareeritud tulusid, võib oletada, et maksumaksjal on ka deklareerimata tulusid. Kas deklareerimata tulude puhul on tegemist mittemaksustatavate või nt varjatud maksustatavate tuludega, tulebki maksuhalduril kontrolli käigus välja selgitada. PMTK osundab siinkohal asjaolule, et ka juhul, kui maksumaksja ei ole tulusid varjanud ning on oma kulud katnud korrektselt deklareeritud maksustatavate ning mittemaksustatavate tulude arvel, siis, lähtuvalt sellest, et tulumaksust vabastatud tulusid üldreeglina ei deklareerita, ei ole maksuhalduril käesolevas asjas võimalik teha maksude arvestamise ja tasumise õigsust puudutavaid järeldusi üksnes deklaratsioonide põhjal. Samuti tekib mittemaksustatavate tulude kontrollimise vajadus sellest, et alati ei pruugi maksumaksja kõiki saadud sissetulekuid ise nö õigesti maksunduslikult kvalifitseerida – maksumaksja arvates mittemaksustatav tulu võib tegelikult osutuda maksustatavaks (samuti ei ole välistatud vastupidised juhtumid). Nii tuleb maksuhalduril maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrolliks, sh nii maksukohustust suurendavate kui vähendavate asjade arvestamiseks, paratamatult koguda täiendavaid tõendeid, kusjuures ilmselge eeldusena on tõhusaim moodus küsida neid maksumaksjalt endalt. Korraldus on selge ning üheselt mõistetav. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, milles seisneb korralduse motiveerimatus ning seetõttu peab PMTK nimetatud väidet paljasõnaliseks. Vastustaja toob veelkord välja, et PMTK alustas kontrolli füüsilise isiku E.R.i maksustatavate tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse kohta

  1. a ja
  2. a. Seega 4 korralduses sisaldunud küsimus “Millised olid Teie maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud
  3. aastal ja
  4. aastal?” on PMTK hinnangul vajalike asjaolude väljaselgitamiseks igati kohane, selge ning üheselt mõistetav. Vastustaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole vaidlustanud tervet korraldust, vaid korralduses sisaldunud esimest küsimust. Kuna kaebaja muudele korralduses sisaldunud küsimustele vastu ei vaidle, siis jääb PMTK-le selgusetuks, milles seisneb haldusakti kui tervikliku motiveerimatus. Kokkuvõttes leiab PMTK, et kontrolli raames väljastatud korraldus, s.h ka selles sisaldunud küsimus maksustatavate ja mittemaksustatavate tulude kohta, on õiguspärane ning motiveeritud. PMTK ei ole vaidlusalust küsimust küsides rikkunud seadust või head haldustava ning kaebajal on olnud võimalik sellele küsimusele vastates enda kaasaaitamiskohustust täita. Nii käesolevast vastusest kui ka muudest dokumentidest nähtub, et küsimus maksustatavate ja mittemaksustatavate tulude kohta on asjakohane, motiveeritud ning peaks olema mõistlikule inimesele arusaadav. Asjaolu, et kaebaja, selle asemel, et pöörduda väidetavalt tema jaoks arusaamatu küsimuse kohta selgituse saamiseks haldusorgani enda poole, on pöördunud selleks kohtusse, annab PMTK-le alust arvata, et isik soovib jätta vaidlustatud küsimusele vastamata, mis võib olla seotud isiku tahtega varjata enda tegelikke tulusid. Kaebuse esitaja E.R.i lõplikud seisukohad pärast 15.10.2009 kohtuistungit 15.10.2009 toimunud kohtuistungil kaebaja esindaja selgitas kohtule, et vaidlusalune küsimus on üleliigne ja ebamõistlikult maksumaksjat koormav, sest maksuhaldurile on teada maksustatavad tulud esitatud tuludeklaratsiooni kaudu. Mittemaksustavate tulude uurimine ei täida maksuhalduri maksukohustuse täitmise õigsuse kontrollimise eesmärki. Vastuses kohtule vastustaja nõustub, et mittemaksustavate tulude mõistet TuMS sõna-sõnalt tõepoolest ei sätestata. Maksuhaldur küll märgib, et tulumaksuseadus nimetab tulud, mida ei maksustata, kuid vastuses vastustaja ei anna ammendavat loetelu mittemaksustavatest tuludest ning annab loetelu, mis lõpeb sõnadega „ja nii edasi“. Seega ei suuda ka vastustaja täpselt piiritleda mittemaksustatavaid tulusid, mistõttu üheselt mittemõistetava küsimuse esitamine ei ole proportsionaalne vahend maksumenetluse läbiviimiseks ning oleks vastusolus kiire ja efektiivse maksumenetluse põhimõttega. Maksuhaldur peab maksumenetlust viima läbi eesmärgipäraselt ja koormavama maksumaksjat üksnes sedavõrd, mis on asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks vajalik. Vaidlustatud osas korraldus seda eesmärki ei täida. Vastustaja esindaja nõustus kohtuistungil, et Korralduses on üleliia küsitud, kui maksumaksja on nagunii tulud deklareerinud. Maksustatavate tulude küsimine on olnud liiast. Samuti tuleneb kohtuistungi protokollist, et vastustaja huvi oli teada saada maksustavad tulud, mitte aga mittemaksustavaid tulusid. Eeltoodust tuleneb, et vastustaja on nõustunud, et maksustatavate tulude üleküsimine oli liiast ning samuti ei ole selgunud vajadust uurida mittemaksustatavaid tulusid. Praeguses asjas on ka ilmne, et mittemaksustatavate tulude kontroll ei saa olla üksikjuhtumi kontrolli objektiks. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et PMTK kontrollib E.R.i
  5. a ja
  6. a maksustatavate tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsust. Maksuhaldur on kohustanud kaebajat esitama kirjalikud selgitused kontrollimise käigus tekkinud küsimustele 01.01.2006-31.12.2007.a kasutatud tulude ja tehtud kulutuste kohta ning esitama tulusid ja kulusid tõendavad dokumendid. Mittemaksustavaid tulusid maksuhaldur korralduse sõnastusest tulenevalt ei uuri. Selleks puudub ka vajadus, kuna mittemaksustatavate tuludest tulumaksukohustuse ei teki ning nimetatud liiki tulusid ei ole vaja ka maksuhaldurile deklareerida. Kui maksuhaldur eesmärk on avastada vigu esitatud tuludeklaratsioonis, siis saavad vead puudutava ainult maksustatavaid tulusid. Kaebaja peab oluliseks ka märkida, et korraldusest ei selgu, mis on see üksikjuhtum, mille osas maksuhaldur kontrolli läbi viib. Kaebaja leiab, et maksumenetluses hõlmab maksuhalduri selgitamiskohustus ka seda, et maksuhaldur selgitab, et millised makse ja millises ulatuses kontrollitakse, samuti kas tegemist on revisjoni või üksikjuhtumi kontrolliga.

§ 73

5 sätestab revisjoni eesmärgi, ulatuse ning kelle suhtes on revisjoni läbiviimine keelatud. Kaebaja on füüsiline isik, mistõttu tema maksukohustuste kindlakstegemine revisjoni vormis on tulenevalt

§ 73lg-st 4 keelatud.

Seega saab kaebaja maksuseaduste täitmise kontroll olla vaid üksikjuhtumi kontrolliks.

ei määratle üksikjuhtumi mõistet ega selgita sellise kontrolli ulatust. Samuti ei sätesta seadus, kuidas üksikjuhtumi kontrolli eristada revisjonist. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-20-05 leidnud, et revisjon on maksukohustuslast enimkoormavam võrreldes üksikjuhtumiga kontrolliga. Samas lahendis Riigikohus leidis, et üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni eristamine kontrolli ulatuse alusel on võimatu. Vaidlustatud korraldusest tulenevalt vastustaja kontrollib kaebaja maksustatavaid tulusid 2006 ja 2007 aastal. Kaebaja leiab, et füüsilise isiku kõikide tulude kontroll ei vasta üksikjuhtumi kriteeriumile ning ebaselgelt määratletud ja piiritlemata üksikjuhtumi kontroll rikub kaebaja subjektiivseid õigus ning viib maksuhalduri omavolini. L. Lehis (L. Lehis. Maksuõigus. Tallinn 2004, lk 173) on leidnud, et üksikjuhtumi kontrolli käigus kas kinnitatakse või lükatakse ümber juba enne kontrollimise algust teadaolev asjaolu, revisjoni käigus aga kontrollitakse maksumaksja tegevust tervikuna. Kui revisjoni sisuks on kogu maksumaksja majandustegevuse kontrollimine maksuhalduri määratud maksuliikide ja – perioodide ulatuses, siis füüsilise isiku kõikide tulude kontrolli kahe maksustamisperioodi ulatuses on liialt üldine ja füüsilist isikut põhjendamatult koormav. Nagu eespool juba märgiti on üksikjuhtumi kontroll suunatud pigem maksuhaldurile teadaolevate asjaolude tuvastamisele ja kontrollimisele. Revisjoni eesmärk on avastada maksuhaldurile teadmata ehk uusi asjaolusid. Üksikjuhtumi kontrolli puhul tuleb pidada tavaliseks, et kontrolliobjekt on piiritletud konkreetsete tehingute või tuluallikatega (tulu liikidega). Kaebaja leiab, et selline revisjoni ja üksikjuhtumi piiritlemine on põhjendatud, sest revisjon ja üksikjuhtumi kontroll erineb õiguslike tagajärgede poolest. Revisjoni tulemus on lõplik ning maksuhaldur saab seda muuta üksnes piiratud juhtudel. Samuti kehtib revisjoni puhul korduva revisjoni keeld. Üksikjuhtumi kontrolli tulemusele selliseid tagatisi ei ole seadusandja kehtestanud. Seega ei ole üksikjuhtumi kontrolli puhul välistatud, et maksuhaldur pöördub hiljem füüsilise isiku teiste tululiikide kontrolli juurde tagasi. Ka füüsiline isik vajab kaitset korduva maksuhalduri poolse sekkumise vastu. Selline kaitse on

§ 102

lg-st 1 tulenevalt võimalik, kui täpselt piiritleda, milliste tehingute või asjaolude suhtes on üksikjuhtumi kontroll läbi viidud. Seepärast on üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni eristamine halduspraktikas vajalik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt saab üksikjuhtumi kontrolliks olla vaid konkretiseeritud tululiigi, tehingu või toimingu puhul tulumaksukohustuste kindlakstegemine, mitte aga abstraktsetelt kõikide maksustavate tulude kontrollimine. Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et kuna üksikjuhtumi kontrolli puhul peab olema teada asjaolu, mida tahetakse ümber lükata või kinnitada, oli maksuhalduril õigus küsimust esitada vaid konkreetse asjaolu kohta. Vastustaja PMTK lõplikud seisukohad pärast 15.10.2009 kohtuistungit Vastustaja jääb enda varasemalt esitatud seisukohtade juurde. E.R.i

  1. a ja
  2. a maksustatavate tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse kohta üksikjuhtumi kontrolli alustamise tingis asjaolu, et kaebaja 2006.-
  3. a kulud ületasid oluliselt samal perioodil deklareeritud tulusid. Sellest tulenevalt asus maksuhaldur seisukohale, et maksumaksjal võib olla ka deklareerimata tulusid. Kontrolli eesmärgiks ongi maksuhaldur seadnud välja selgitada, kas E.R.il on deklareerimata tulusid ning kas nende puhul on tegemist mittemaksustatavate või nt varjatud maksustatavate tuludega. Kaebaja tõi kohtuistungil välja, et PMTK alustas kontrolli E.R.i maksustatavate tulude deklareerimise kohta ning seega nõuda informatsiooni mittemaksustatavate tulude kohta on alusetu. Vastustaja peab vajalikuks selgitada, et alati ei pruugi maksumaksja kõiki saadud sissetulekuid ise nö õigesti maksunduslikult kvalifitseerida – maksumaksja arvates mittemaksustatav tulu võib tegelikult osutuda maksustatavaks (samuti ei ole välistatud vastupidised juhtumid). Nii tuleb maksuhalduril maksude arvestamise ja tasumise õigsuse 6 kontrollimiseks, sh nii maksukohustust suurendavate kui vähendavate asjaolude arvestamiseks, paratamatult koguda täiendavaid tõendeid ehk antud juhul informatsiooni E.R.i kõikide tulude kohta, mida isik on saanud ning mis on tal võimaldanud
  4. a ja
  5. a tuludest suuremaid kulutusi teha. Kontrollimenetluse raames väljastas PMTK E.R.ile korduvalt korraldusi dokumentide ja teabe esitamiseks. E.R. jättis vastamata PMTK 03.02.
  6. a korralduse nr 12.2-3/222-2 lisas märgitud küsimusele “kui suured olid Teie sissetulekud 2006 ja 2007?”. Küsimusele mittevastamist põhjendas E.R. sellega, et “küsimus on raskesti mõistetav, sest tulumaksuseadus ei kasuta terminit “sissetulekud”. Kuna maksuhaldur soovis teada saada E.R.i võimalikke tulusid, mille arvelt isik
  7. a ja
  8. a deklareeritud kulutusi teinud oli, väljastas PMTK 04.03.
  9. a E.R.ile kirjaliku teabe andmiseks ning dokumentide esitamiseks täiendava korralduse nr 12.2-3/222-
  10. Korralduses lisas olevas küsimustikus soovis maksuhaldur E.R.ilt muuhulgas teada “millised olid Teie maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud
  11. aastal ja
  12. aastal?”. E.R. jättis nimetatud küsimusele vastamata, põhjendades seda, et “tulumaksuseadus ei kasuta terminit mittemaksustatavad tulud, seetõttu ei saa ma maksumaksjana käesolevale küsimusele vastata”. Vastustaja on seisukohal, et E.R. saab tegelikkuses aru, mida maksuhaldur temalt teada saada soovib, kuid mingil põhjusel ei soovi ta enda sissetulekuid või siis tuluallikaid (nimetagem, kuidas tahes) avaldada. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega, et maksuhaldur on väljunud kontrolli piirest. Kuigi korralduses oli tõepoolest märgitud, et PMTK kontrollib E.R.i
  13. a ja
  14. a maksustatavate tulude deklareerimise õigsust, siis selleks, et kindlaks teha, kas isik on ikka deklareerinud kõiki maksustatavaid tulusid, ongi maksuhalduril vajalik saada informatsiooni E.R.i kõikide tulude kohta. Nagu eespool on selgitatud, siis tõepoolest isikud võivad ekslikult arvata, et mõne maksustatava tulu puhul on tegemist mittemaksustatava tuluga, kuid võib esineda ka vastupidine olukord. Selle kindlakstegemiseks vajabki maksuhaldur informatsiooni kõikidest sissetulekutest (tuludest), mille arvelt on isikul olnud võimalik deklareeritud kulutusi teha. Mis puudutab küsimuses sisalduvat terminit “mittemaksustatavad tulud”, siis on vastustaja endiselt seisukohal, et kaebajale oleks pidanud ja tegelikkuses ongi arusaadav, mida temalt teada saada soovitakse. Esmalt küsis maksuhaldur E.R.ilt tema võimalike sissetulekute kohta, kuid sellele isik ei vastanud, põhjendades, et tulumaksuseaduses ei defineeri mõistet “sissetulek”. Küsimusele maksustatavate ja mittemaksustatavate tulude kohta märkis kaebaja jällegi enda vastuses, et kuna “mittemaksustatavate tulude” mõistet tulumaksuseaduses ei ole, siis tema sellele küsimusele vastata ei saa. Vastustaja ei ole väljendit “mittemaksustatavad tulud” siiski ise välja mõelnud, vaid see sisaldub näiteks

§ 94lg-s 1, Tu

MS § 281 lg-s 4 ning § 45 lg-s 1. Tulumaksuga maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud on vastandmõisted ning seega juhul, kui isikule on arusaadav “maksustatava tulu” mõiste, peaks tal mõistliku pingutusega selgeks saama ka “mittemaksustatava tulu” mõiste. Maksuhalduril on

-st (§ 14) tulenevalt maksukohustuslasele teabe andmise kohustus. Kui E.R. tõepoolest ei saanud aru küsimuse sisust, millega vastustaja ei nõustu, siis oleks ta võinud pöörduda maksuhalduri poole selgituste saamiseks. Veelgi enam peab vastustaja vajalikuks osundada, et maksumenetluse algusest saadik (alates esimesest PMTK-sse dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks tulekust 27.01.

  1. a) on kaebaja kõrval olnud professionaalne õigusnõustaja, kes esindab kaebajat ka käesolevas kohtuvaidluses. Seetõttu on vastustaja veendunud, et tegelikkuses on isikule arusaadav, mida temalt teada soovitakse, kuid mingil põhjusel ei soovi E.R. avaldada seda informatsiooni, kust kohast on ta
  2. a ja
  3. a toimunud tehingute sooritamiseks rahalisi vahendeid saanud. 7 Vastustaja soovib viidata Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.
  4. a otsuse p-s 11 haldusasjas nr 3-3-1-47-07 väljatoodule, mille kohaselt “kolleegium on seisukohal, et uusi tõendeid saab vaidemenetluses esitada nii haldusorgani nõudmisel kui ka omal initsiatiivil”. Käesoleval juhul oli kaebaja teadlik mida ja miks kontrolliti – see asjaolu selgub kontrolli alustamise korraldusest. Veelgi enam, Tallinna Halduskohtu 15.10.
  5. a toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et kaebaja (vähemalt tema esindaja) saab aru, millist informatsiooni maksuhaldur E.R.ilt teada soovib – ehk andmeid tulu kohta, mida E.R. on saanud (kas
  6. a,
  7. a või siis isegi varasemalt) ning mis on tal võimaldanud
  8. a ja
  9. a tehtud kulutusi (
  10. a 10 kinnistu soetamist,
  11. a 5 kinnistu soetamist, laenu andmist OÜ-le Select Oil NT, laenumaksete teostamist) teha. Eespooltoodust tulenevalt jääb vastustajale veelgi arusaamatumaks, miks on E.R. pöördunud asja lahendamiseks kohtu poole, mitte palunud maksuhaldurilt küsimuse täpsustamist või selle selgitamist kaebaja esindajalt, kes omab laialdasi teadmisi maksunduse valdkonnas. Kuigi vastustaja on seisukohal, et korralduses sisalduv vaidlusalune küsimus on õiguspärane ja kaebus põhjendamatu, nõustub vastustaja kohtuistungi protokollis väljatoodud kohtu arvamusega, et ei oma tähtsust, kas kohus rahuldab kaebuse või jätab selle rahuldamata – kaebaja ei pääse ju nagunii küsimusele vastamast, kui see ümber formuleeritakse. Kaebaja tõi kohtuistungil näite, et kohvikus näiteks sõbranna poolt väljategemisel saab isik samuti teatud tulu ning jääb selgusetuks, kas isik oleks pidanud ka taolise tulu enda vastusesse üles märkima või mitte. Vastustaja leiab, et tõepoolest antud näite puhul tekib isikul teatud tulu, kuid ei ole usutav, et pelgalt ühel korral kohvikus käimisel nö säästetud raha võimaldas E.R.il
  12. a ja
  13. a deklareeritud kulutusi teha. Vastustaja leiab, et ka antud juhul, kuigi PMTK on seisukohal, et isik teadis, mida temalt tegelikult teada saada soovitakse, oleks E.R.il olnud võimalus küsimuse täpsustamiseks (juhul, kui isik ei saanud tõepoolest aru, mida temalt täpselt teada soovitakse, millega aga vastustaja ei nõustu) pöörduda maksuhalduri poole, et mis mahus ja mida täpselt maksuhaldur temalt teada soovib. Asjaolu, et kaebaja, selle asemel, et pöörduda väidetavalt tema jaoks arusaamatu küsimuse kohta selgituse saamiseks haldusorgani enda poole, on pöördunud selleks kohtusse, annab vastustajale alust arvata, et isik soovib jätta vaidlustatud küsimusele vastamata, mis võib olla seotud isiku tahtega varjata enda tegelikke tulusid. KOHTU PÕHJENDUSED
  14. Käesoleval juhul on kaebaja vaidlustanud PMTK 04.03.2009 korralduse nr 12.2-3/222-5 küll vaid osaliselt, paludes tühistada selle lisas nr 1 oleva esimese küsimuse, kuid sealjuures tuleb lahendada mitmeid vaidlusaluseid probleeme: kas tegemist oli kaebaja suhtes ebaseadusliku revisjoni või üksikjuhtumi kontrolliga, kas maksuhaldur on väljunud kontrolli piirest ning kas maksuhalduri tegevus on olnud arusaamatu ja E.R.i õigust õiglasele menetlusele rikkuv. Järgnevalt kohus annab vastuse ülalmärgitud vaieldavatele küsimustele.
  15. Pooled on ühel nõul selles, et E.R.i kui füüsilise isiku suhtes ei ole revisjoni läbiviimine seadusjärgselt (

§ 73lg 4) lubatav.

Kohus leiab, et kaebaja suhtes ei olegi antud juhul viidud läbi revisjoni, vaid üksikjuhtumi kontrolli, ning maksuhaldur ei ole väljunud kontrolli piiridest. Revisjoni või üksikjuhtumi erisusi on põhjalikult käsitletud Vaideotsuses ja kohus ei pea vajalikuks kõike üle korrata.

§ 10

lg 2 järgi on maksuhalduri ülesandeks muu hulgas kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid 8 kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Maksuhalduri poolt läbiviidava kontrolli jagunemine üksikjuhtumite kontrolliks (§-d 60–72) ja üldkontrolliks ehk revisjoniks (§-d 73–81) on sätestatud

-s tõendite kogumist käsitleva § 59 lg-s 2, mille järgi maksuhalduril on õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- või kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi.

§ 60

lg 1 kohaselt maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt isiku ametiasutusse kutsumiseks annab maksuhaldur käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava kirjaliku korralduse, kuhu on märgitud maksukohustuslase ilmumise koht ja aeg koos selgitusega, mis asjus isik välja kutsutakse. Vajaduse korral antakse kirjalik korraldus ka muudel teabe nõudmise juhtudel.

§ 62

lg 1 kohaselt maksuhalduril on õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 4 selle paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud kohustuse kohta antakse kirjalik korraldus: 1) kui nõue on adresseeritud kolmandale isikule või 2) kui adressaat või tema esindaja kutsutakse kohustuse täitmiseks maksuhalduri ametiruumidesse või 3) kui maksukohustuslane ei ole varasemat nõuet täitnud või 4) muudel juhtudel, kui maksuhaldur peab seda vajalikuks. Asja materjalidest nähtuvalt ongi PMTK neist sätetest juhindudes andnud 15.12.

  1. a korralduse nr 12.2-3/222-1, mille alusel alustas üksikjuhtumi kontrolli (see on korralduses ka sõnaselgelt märgitud) E.R.i
  2. a ja
  3. a maksustatavate tulude deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsuse osas. Korralduses on viidatud maksuhaldurile teadaolevatele asjaoludele: kus kaebaja töötas ja millist töötasu või pensioni ta kontrollitaval perioodil sai ning samas kaebaja soetatud kinnistud ja tema poolt laenu andmine/tasumine. Kohtu arvates on korralduses väga selgelt toodud ära milliste maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks kaebajalt teavet ja dokumentide esitamist nõutakse: maksuhaldur on leidnud, et võttes arvesse E.R.i antud laenude summat, pangalaenu tasumisi ja soetatud kinnisvara objektide hulka ei ole tema kulutused vastavuses
  4. ja
  5. a deklareeritud kuludega. Seega ei ole mitmetimõistetav ega saanud/saa olla kaebajale ebaselge (liiatigi, kui tal on kõrval professionaalne, maksuasjadele spetsialiseerunud õigusabistaja) nn kontrolli ajendanud üksikküsimus: kaebaja deklareeritud tulude ja tehtud kulutuste ilmne mittevastavus. Viidatud haldusakt on kooskõlas nii HMS § 55 lg 1 (haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav), § 56 lg 1 (kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud) ja § 56 lg 2 (haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus) sätetega kui ka maksuhalduri haldusaktile

§-s 46 sätestatud üldnõuetega. Kohus märgib, et kuivõrd üksikjuhtumi kontrolli alustamise korraldus vastas seadusnõuetele, oli selge ja arusaadav, siis ei saanud ka PMTK järgnevad korraldused (nende andmise eesmärk), millega kaebajal paluti vastata konkreetsetele küsimustele seoses eelmärgitud kulude ja tulude mittevastavusega, olla E.R.ile arusaamatud, ka ei ole PMTK väljunud alustatud üksikjuhtumi kontrolli piiridest. 04.03.2009 korralduses on üle korratud, et PMTK soovib teavet kontrollitaval perioodil E.R.i poolt tehtud kulutuste katteks olnud sissetulekute kohta. Sellele vaatamata kaebaja on jätnud vastamata 03.02.

  1. a korraldusega nr 12.2- 9 3/222-2 esitatud küsimusele „Kui suured olid Teie sissetulekud aastatel 2006 ja 2009?“ põhjusel, et küsimus on raskesti mõistetav, kuna TuMS ei kasuta terminit “sissetulekud”. Arvestades asjaolu, et kaebaja ei ole vaidlustanud 04.03.2009 korraldust nr 12.2-3/222-5 tervikuna, vaid taas on talle probleemi tekitanud üksnes üks küsimus, siis see fakt iseenesest kinnitab korralduste arusaadavust. Et E.R. jättis vastamata eelmärgitud küsimuse asemel talle Korralduses ümbersõnastatult esitatud küsimusele “millised olid Teie maksustatavad ja mittemaksustatavad tulud
  2. aastal ja
  3. aastal?”, põhjusel, et “tulumaksuseadus ei kasuta terminit mittemaksustatavad tulud, seetõttu ei saa ma maksumaksjana käesolevale küsimusele vastata”, siis nõustub kohus kõike ülalmärgitut arvestades vastustaja seisukohaga, et E.R. saab tegelikult aru, mida maksuhaldur temalt teada saada soovib, „kuid mingil põhjusel ei soovi ta enda sissetulekuid või siis tuluallikaid (nimetagem, kuidas tahes) avaldada“. Iga keskmine mõistlikult asju hindav isik peaks mõistma, et arvukaid kinnistuid ei saa soetada ega teha muid suuri kulutusi nt kohviraha eest, mis jäi kulutamata tänu sõbranna poolt nn väljategemisele. Siit peaks tulema ka loogiliselt mõistmine, milliste (mis suurusjärgus) võimalike sissetulekute (tulude) vastu maksuhaldur huvi tunneb (kui deklareeritud tulud ei võimalda katta tegelikult tehtud kulutusi).
  4. Kohtule jääb arusaamatuks E.R.i valitud (venitamis)taktika: vaide ja kohtukaebuse esitamine väidetavalt ebaselge küsimuse tõttu selmet kasutada näiteks

§-st 14 tulenevat võimalust nõuda vastustajalt teabe (selgituste) andmist maksukohustuslasele, kui ta tõesti ei osanud küsimusele vastata. Kohus rõhutab juba kohtuistungil väljendatut, et ei oma tähtsust, kas kohus rahuldab kaebuse või jätab selle rahuldamata – kaebaja ei pääse ju nagunii küsimusele vastamast, kui see talle lõpuks „arusaadavaks“ ümber formuleeritakse. Niisugune tahtmatus sisuliselt ühele ja samale küsimusele vastata, tuues välja formaalseid, nn otsitud põhjuseid vastamata jätmise õigustuseks, viitab asjaolule, et kaebaja tahe võib olla varjata enda tegelikke tulusid. Samas muudab see ka üksikjuhtumi kontrolli ajaliselt pikemaks ja mõlemapoolselt koormavaks ning takistab maksuhalduril järgimast

§ 10lg 3 nõudeid.

Sealjuures on alusetu E.R.i väide kaevatud Korralduse küsimuse nr 1, mille tühistamist ta taotleb, ebaselgusest ja mittevastavusest TuMS-le. Kaebajale ei ole vaidest, kaebusest jm nähtuvalt tekitanud probleeme, st talle on olnud mõistetav termin „maksustatavad tulud“. Seetõttu jääb kohtule arusaamatuks, miks kaebaja on jätnud küsimuse sellele poolele samuti vastamata ja taotleb tervikuna küsimuse tühistamist. Niisugune käitumine ei ole olnud põhjendatud ja selles osas on taotlus ilmselgelt põhjendamatu. Iseenesest õige on kaebaja väide, et kuivõrd ta on esitanud tuludeklaratsiooni, siis on küsimus maksustatavatest tuludest üleliigne. Samas ei ole sellele vastamine talle üleliia koormav – kui kaebajal ei ole midagi täiendavat nende tulude osas lisada, siis saanuks ta vastuses viidata juba esitatud tuludeklaratsioonile, mitte aga jätta küsimusele üldse vastamata. Kohus ei pea küsimuse esitamist üleliigseks aga vastustaja nimetatud põhjusel, et isikud võivad tegelikult ekslikult arvata, et mõne maksustatava tulu puhul on tegemist mittemaksustatava tuluga, või vastupidi. Just selle kindlakstegemiseks peabki maksuhaldur küsima üle ja juurde informatsiooni kõikidest sissetulekutest (tuludest), mille arvelt on isikul olnud võimalik deklareeritud kulutusi teha. 4. TuMS-s ei ole antud ei „maksustatava tulu“ ega “mittemaksustatavad tulu“ legaaldefinitsiooni, kuigi TuMS sätestab mõningad seaduses kasutatavad põhimõisted. Samas on ekslik E.R.i väide, et TuMS ei kasuta üldse terminit „mittemaksustatavad tulud“: vt nt TuMS § 281 lg 4 ja § 45 lg 1, samuti on terminit kasutatud

§ 94lg-s 1.

Järelikult ei ole tegemist tundmatu mõistega. Kohus jagab PMTK seisukohta, et kui isikule on arusaadav “maksustatava tulu” mõiste, peaks tal mõistliku pingutusega selgeks saama ka “mittemaksustatava tulu” mõiste, kuna tegemist on vastandmõistetega. On loogiline, et kui 10 seadus sätestab, mida maksustatakse tulumaksuga ja samas sätestab, mis maksustatava tulu hulka ei kuulu või mida ei loeta füüsilise isiku maksustatavaks tuluks, siis viimatinimetatud ongi “mittemaksustatava tulud” (need on TuMS-s nimetatud ammendavalt). Neil asjaoludel ei pea kohus vaidlustatud küsimust ka tervikuna ebaselgeks. Aga isegi siis, kui kaebajale jäi midagi arusaamatuks (millega kohus ei nõustu), siis nagu eelnevalt tõdetud, saanuks ta paluda maksuhalduril küsimust täpsustada või maksuhaldurilt selgitusi/juhiseid küsimusele adekvaatselt vastamiseks. Seda kaebaja ei teinud, mis üksnes koosmõjus muude asjaoludega kinnitab järeldust, et kaebaja soovib vältida vastamist kõnealusele küsimusele oma tulude ja kulude kooskõlast või mittevastavusest, olgu see küsimus siis mis tahes sõnastuses esitatud. Maksuhaldur ei ole Korralduse

  1. küsimust esitades eksinud hea haldustava nõuete vastu ega rikkunud E.R.i õigust õiglasele menetlusele, samuti ei ole PMTK takistanud tal täita seadusest tulenevat kaasaitamiskohustust. Kaebus on järelikult alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele.
  2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 kohaselt menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Tulenevalt ülalmärgitust ja kuna vastustaja kohtule HKMS § 93 lg-s 1 ette nähtud korras kuludokumente esitanud ei ole, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 01.11.2010 OTSUSE RESOLUTSIOON
  3. Rahuldada E.R.i apellatsioonkaebus osaliselt.
  4. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  5. detsembri
  6. a otsus haldusasjas nr 3-09-1252 Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  7. märtsi
  8. a korralduse nr 12.23/222-5 lisas nr 1 sisalduva küsimuse „Millised olid Teie maksustatavad tulud
  9. aastal ja
  10. aastal?“ jõusse jätmise osas, ning teha selles osas uus otsus.
  11. Rahuldada E.R.i kaebus osaliselt ja tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  12. märtsi
  13. a korraldus nr 12.2-3/222-5 lisas nr 1 sisalduva küsimuse „Millised olid Teie maksustatavad tulud
  14. aastal ja
  15. aastal?“ osas. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  16. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt välja E.R.i kasuks menetluskulud summas 1 000 (üks tuhat) krooni. 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.