2-10-10780 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht 28.jaanuar 2011. a Kuressaare kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-10780 Tsiviilasi OÜ

§-dele 113 ja 94 lg 2, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär (0,5% päevas tasumata summalt) on ebamõistlikult suur ja kannab liigkasuvõtjalikku iseloomu. Kostja peab mõistlikuks viiviseks

§ 94lg-s 2 sätestatud viivisemäära.

6. Võlaõigusseaduse (edaspidi

) § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.

§ 396

lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga

§ 8

lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

§ 100

alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 punktide 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 7. Asjas on tõendatud, et kostja ei ole laenulepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt täitnud ning kokkulepitud tähtajaks laenu tagastanud. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt tasumata laenu tagastamist. Kohus leiab, et nõue põhivõlgnevuse väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele eeltoodud sätete alusel ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 8000 krooni. 3

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§ -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu p 4.1 ja 4.2 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summa pealt laenu tagastamise tähtaja 30.06.2009 järgnevast päevast so 1.07.2009.a. Hageja on arvestanud viivist alates

1. juulist 2009 – 29 dets.2009 tasumata 180 päeva eest 10 000lt kroonilt 0,5 % päevas (ehk 50 krooni päevas x 180 päeva) = 9000,00 krooni.
2. dets.2009 –
3. märts 2010 (maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule esitamise päev) 8 000 -lt kroonilt 0,5 % päevas (ehk 40 krooni päevas x 67 päeva)= 2680 kr. Seega arvestuslik viivis tuleks 11 680 krooni, kuid mida hageja on vähendanud põhisumma määrani ja nõuab kostjalt viivist summas 8 000 krooni. Kohus leiab, et antud juhul on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist määras, mis vastab pooltevahelises lepingus kokkulepitud määrale. Kui pooled on kehtivas laenulepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusejärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Leppetrahvi lisaks viivisele hageja ei nõua. Praegusel juhul olid pooled kokku leppinud 0,5% suuruses viivisemääras päevas tähtaegselt tasumata summalt ja kohus peab seda põhjendatuks. Kostja kohustus 31.05.2009 saadud laenu summas 10 000 kr tagasi maksma 30.juuniks 2009.a., kuid ei teinud seda. Kostja täitis alles 29.12.2009.a. oma kohustuse osaliselt makstes saadud laenust tagasi vaid 2000 krooni. Ülejäänud summa on käesoleva ajani tagastamata. Mis puutub

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamisse

§ 113lg 8 ja § 162 kohaselt, siis seda ei ole kostja nõudnud. Eeltoodud põhjendustel kuulub hagi rahuldamisele. 8.Ts

MS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et seega käesolevas asjas tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 ja 2 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Reena Undrest Kohtunik 4