Obsah (7)

§ 101§ 210§ 61§ 97§ 120§ 102§ 100

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mis

§ 101lg.

1 kohaselt ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Kuivõrd hagi ja vastuhagi on esitatud varemkehtinud

ajal, siis tulenevalt

§ 210lõikest 2 kohaldab kohus varem tekkinud asjaoludele kuni 1.

juulini 2010. a. kehtinud

§ 61lg.

3, mille kohaselt võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta, ning lõiget 5, mille kohaselt võib elatise suurust vähendada alla poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg. 1 alusel on poolel õigus pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel tehti nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Hageja leidis, et poolte ühisele lapsele makstava elatise vähendamise aluseks on asjaolu, et tal tuleb üleval pidada kolme last ning et lastele kokku 3500 krooni elatise maksmise korral jääb tema enda kulutusteks vähem kui pool alampalgast. Nii varemkehtinud

§-st 38 kui ka praegu kehtiva

§-st 82 tulenevad vanemate ja laste vastastikused kohustused laste põlvnemisest. Vaidlust ei ole ning A. K.i sünnitunnistusega on tõendatud, et tema isaks ei ole hageja, vaid S. K.. Seega ei tulene hagejale seadusest kohustust pidada ülal alaealist A. K.it, mistõttu ei saa tema ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi poolte ühise lapse kasuks elatise väljamõistmisel arvestada. A. Š.i sünnitunnistusega on tõendatud, et ta on 21aastane. Nii varemkehtinud kui ka praegu kehtiv

kohustab vanemat oma täisealiseks saanud lapsi ülal pidama juhul, kui nad jätkavad õppimist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kusjuures kehtiva

§ 97p. 2 piirab selle kohustuse lapse 21-aastaseks saamisega.

Hageja ei ole esile toonud, et A. Š. oleks täisealiseks saamisel jätkanud õppimist eelnimetatud õppeasutustes, mistõttu kohus ei saa arvestada ka tema ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi. Asjaolu, et hageja ei täitnud lapse ülalpidamise kohustust kohaselt ja tal on elatise võlg, ei ole asjaoluks, mida kohus peaks seadusest tulenevalt või mõjuva põhjusena elatise vähendamisel arvesse võtma, sest ta ei ole nõudnud A. Š.ile makstava elatise vähendamist 5 raske majandusliku olukorra tõttu. Hagejal on elatise maksmise kohustus üksnes A. Š.ile summas 2175 krooni

1. jaanuari
2. a. kohtumääruse alusel. Praeguseks on kohustus A. Š.i ülal pidada ära langenud, hageja keskmine palk 5523 krooni kuus võimaldab tal maksta poolte ühisele lapsele 2175 krooni suurust elatist maksmist, elatise vähendamise aluseid ei esine ning hagi tuleb rahuldamata jätta. Tsiviilasjas 2-05-17353 esitatud hagiavaldusest nähtuvalt tegi kostja lapsele kulutusi kokku 4150 krooni ulatuses kuus, s. h. toidule 1200 krooni, riietele 750 krooni, jalatsitele 350 krooni, ravimitele, vitamiinidele, hügieenikaupadele 450 krooni, lasteaiale 500 krooni, mänguasjadele ja lasteraamatutele 200 krooni, spordi ja kultuuriüritustele 250 krooni, voodipesule 300 krooni, kommunaalkuludele 100 krooni ja juuksurile 50 krooni. Selles asjas sõlmisid pooled kompromissi, mille kohaselt hageja pidi maksma A. Š.ile elatist pärast palga alammäära muutumist 2175 krooni kuus. Vastuhagis palus kostja alates vastuhagi esitamisest hagejalt välja mõista elatise lapsele 4356 krooni kuus. Lapse kulutused pärast kohtuliku kompromissi sõlmimist on kasvanud, kuna laps läks kooli. Esitatud kuluarvestuse ja tõenditega on tõendatud, et võrreldes
3. aastaga on lisandunud kulud huvialade ja spordiga tegelemisele – ujumise õppele 1600 krooni aastas, malemänguga tegelemisele 1900 krooni aastas, karate treeningutele 13.300 krooni aastas, algkool-lasteaiale 10.828 krooni, inglise keele õppele 1700 krooni, sideteenustele 3065 krooni aastas, mobiiltelefonile 4821 krooni, arvutile 9800 krooni, toa remondile ja mööblile 9279 krooni, tervisele tehtud kulud 5530 krooni, kokku 75.723 krooni aastas ehk 6310 krooni kuus.
4. aastal tegi kostja ühekordseid kulutusi silmaoperatsioonidele Venemaal kokku 67.547, 26 krooni ulatuses ehk 5628 krooni kuus. Järelikult on kostja põhjendanud ja tõendanud, et lapsele tehtavad täiendavad kulutused on oluliselt suurendanud lapse ülalpidamiskulusid. Nimetatud kulutused on põhjendatud, kuna arst on diagnoosinud lapsel silmahaigused ning seoses kooliminekuga on põhjendatud arvutile, internetiteenusele, mobiiltelefonile, õppetöö tegemiseks vajalikule mööblile tehtud kulutused. Lapse arengule on tähtis sportimisele ja malekoolile tehtud kulutused. Võrdluses
5. aastaga ei ole lapse tavapärased kulutused - toit, rõivad, jalatsid, lasteaia ja koolikulutused
6. aastal oluliselt muutunud. Lapse kulutusteks ei saa arvestada kulutusi kodulaenule ja põhjendatuks ei saa pidada välismaist puhkusereisi. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt töötas ta OÜ-s T. keskmise töötasuga 5523 krooni, millele lisandusid hüvitised reiside eest, seejärel, alates
7. veebruarist
8. a. OÜ-s D. töötasuga 4350 krooni ning alates
9. maist
10. a. on ta töötu töötutoetusega 723, 80 krooni kuus. Seega ei ole lapsele elatise väljamõistmine igakuiselt summas 4356 krooni hageja sissetulekut arvestades võimalik. Seadusest tuleneva lapse ülalpidamise kohustuse tõttu tuleb hagejal teha kõik endast olenev, et leida endale sissetulek vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras. Seega peab kohus võimalikuks välja mõista elatise lapsele 3025 krooni kuus (2500 krooni, millele lisandub tulumaks 525 krooni) alates hagi esitamisest
11. märtsist
12. a. Apellatsioonkaebus Hageja on apellatsioonkaebuse ja selle täpsustuse kohaselt vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega vastuhagi elatise suurendamiseks osaliselt rahuldati. Kaebuse kohaselt on hageja nõus tasuma lapsele elatist 2175 krooni kuus. Elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel. Seega tuleks arvestada eelkõige lapse põhjendatud vajadustega ning vanemate varalise seisundiga ning jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamisest, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevatele võimalustele ülalpidamist anda. Hageja varaline seisund on tunduvalt halvenenud, ta on pikka aega olnud töötu, elatudes töötu abirahast, ning seetõttu ei ole tal võimalik kohtu poolt väljamõistetud ulatuses elatist maksta. Küll on kostjal tunduvalt suuremaid võimalusi, et võimaldada pojal tegelda tema 6 poolt esitatud hagis loetletud harrastustega. Seejuures on kostja jätnud lapse isaga nimetatud kulutused kooskõlastamata ega ole arvestanud tema võimalustega nendest osa võtta. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väitega, et tal ei ole võimalik maksta lapse ülalpidamiseks rohkem kui 2175 krooni. Pealegi on lapsele tehtavad kulutused tõendamata. või kostja faktiliste väidetega või miks ei ole esitatud tõendeid arvestanud või analüüsinud. Hagejal ei ole käesoleval ajal vajalikke varalisi vahendeid. Pealegi on lapsele tehtavad kulutused tõendamata. Lapsel olulise nägemise rikke olemasolu ei ole haakuv tema harrastustega - arvuti, malemäng, ujumine ja karate. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kui ringkonnakohus peab vajalikuks tühistada otsus elatise saaja osas, märkides selleks kostja asemel alaealise lapse, siis palub kostja täiendada kohtuotsust täitmise korraga, mille kohaselt elatis tuleb hagejal kanda kostja pangakontole nr. XXXXXXXXXXX iga kuu
13. kuupäevaks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi elatise vähendamiseks jäeti rahuldamata, seega ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust selles osas. Ringkonnakohus vaatab vaidluse läbi üksnes osas, millega vastuhagi elatise suurendamiseks osaliselt rahuldati. Vastuhagi puudutavas osas tuleb otsus tühistada osaliselt – osas, millega suurendatud elatis alates
14. juulist
15. a. mõisteti hagejalt välja kostja, mitte alaealise lapse enda kasuks, sest uue

kohaselt on elatist õigustatud nõudma alaealine laps, mitte tema vanem (

§ 97p. 1).

Selle formaalse vea saab apellatsioonikohus parandada, mõistes elatise välja lapse kasuks: endiselt on last kasvataval vanemal õigus esitada lapse esindajana hagi teise vanema vastu elatise väljamõistmiseks (

§ 120lg.

4). Eeldada tuleb, et kostja soovis vastuhagi esitades, et ka uue

jõustumisel oleks hageja poolt lapsele põhjendatud suuruses elatise maksmine tagatud ning et alates

1. juulist
2. a. on hagi esitatud lapse seadusliku esindajana; vastuses apellatsioonkaebusele on kostja elatise väljamõistmist lapse kasuks ka möönnud. Elatise suurust puudutavas osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Et ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on Eestis käibivaks maksevahendiks euro, tuleb hagejalt maakohtu poolt väljamõistetud elatis 3025 krooni arvestada ümber eurodesse kursiga 15, 6466 ja mõista hagejalt elatis välja summas 193, 33 eurot. Vastuhagis on taotletud hagejal lapsele varasema kohtulahendi alusel tasuda tuleva elatise 2175 krooni suurendamist alates
3. märtsist
4. a. Kooskõlas alates
5. juulist
6. a. kehtiva

§ 210lõigetes 1 ja 2 sätestatud põhimõtetega tuleb elatise suurendamise üle kuni 30.

juunini 2010. a. otsustada vana

alusel ja alates

1. juulist
2. a. uue

alusel. Elatise suurendamise nõudenormiks ajavahemiku eest

1. märtsist kuni
2. juunini
3. a. on seega vana

§ 61lg.

3, mille kohaselt vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel võib kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta. Ajavahemiku eest alates 1. juulist 2010. a. nõutava elatise puhul on kohasteks normideks uue

1. peatüki
2. jao sätted, kusjuures maakohus leidis õigesti, et jõustunud kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise suuruse muutmist võimaldab TsMS §
3. Osundatud normides sätestatud põhimõtteid kohaldas maakohus õigesti. Maakohus põhjendas otsuses, et võrreldes eelmise kohtulahendiga on vajalikud kulutused lapsele suurenenud: kui
4. jaanuaril
5. a. kompromissi kinnitamise ajal kulus poolte ühise lapse Artjomi vajaduste rahuldamiseks 4150 krooni kuus, siis nüüd on kulutused oluliselt suurenenud, eriti arvestades lapse silmahaigust ja sellega kaasnevaid kulutusi silmaoperatsioonidele, aga ka asjaolu, et laps on läinud kooli ja vajab seega mitte üksnes vastavat mööblit, vaid ka arvutit, internetiteenust, mobiiltelefoni, lapse arengule on vajalikud 7 kulutused spordile ja malekoolile. Maakohus märkis otsuses, et
6. a. kulutas kostja lapse silmaoperatsioonidele ühekordselt 67.547, 26 krooni, mis teeb 5628 krooni kuu kohta, aga samuti, et võrreldes
7. aastaga ei ole oluliselt muutunud kulutused lapse toidule, rõivastele ja lasteaiale ning koolile, kuid on oluliselt suurenenud kulutused huvialade ja spordiga tegelemisele. Maakohus tuvastas, et lapsele vajalikud püsikulutused moodustavad nüüd silmaoperatsioonidele kulutatut arvestamata ca 6310 krooni kuus. Seejuures ei pidanud kohus lapse kulutusteks kodulaenule kulutatavat ega pidanud põhjendatuks võtta arvesse puhkusereisidele kulutatavat. Nii on kohus oma seisukohti lapse vajaduste muutuse osas piisavalt põhjendanud ja nõustuda ei saa hageja etteheitega, nagu ei oleks seda tehtud. Samas on hageja apellatsioonkaebuses üksnes üldsõnaliselt märkinud, et arvestada tuleks lapse põhjendatud vajadustega, selgitamata, millist konkreetset kulutust, millega maakohus arvestas, peab hageja põhjendamatuks. Apellatsioonkaebuses tehtud vihjet, nagu takistaks lapse nägemispuudus tal tegelemast harrastustega, ei ole hageja piisavalt põhjendanud, usutavaks tegemisest rääkimata. Mis puutub arvuti kasutamisesse, siis on kostja selgitanud, et lapsele on ostetud spetsiaalsed silmatreeningu arvutiprogrammid (kd. I, tl. 78), hageja ei ole aga esitanud sellele vastuväiteid ega üldse mingeid faktilisi asjaolusid seoses lapse silmahaigusega. Apellatsioonkaebuses on hageja heitnud maakohtule ette tema väidete ja tõenditega arvestamata jätmist. Maakohus on otsuses käsitlenud hageja väiteid oma sissetuleku kohta ning on põhjendanud, miks ta peab võimalikuks rahuldada hagi 3025 krooni ulatuses, seega summas, mis vaid 850 krooni võrra ületab elatise seaduses sätestatud miinimummäära ning on oluliselt väiksem kui pool lapsele tegelikult vajalikest kulutustest. Samas ei nähtu apellatsioonkaebusest, milliseid väiteid ja tõendeid ei ole hageja arvates otsuses käsitletud ja arvestatud. Nii on apellandi etteheide üldsõnaline ega võimalda lõpuni mõista, miks hageja maakohtu otsusega ei nõustu. Apellatsioonkaebuses on hageja oma halba varalist olukorda põhjendanud üksnes pikaajalise töötusega, esitamata faktiväiteid oma sissetulekute suuruse ja üldise varalise olukorra kohta. Töötukassa tõendi kohaselt on hageja registreeritud töötuna alates
8. maist
9. a., seega oli ta maakohtus otsuse tegemise ajaks olnud töötu 4, 5 kuud. Samas ei õigusta töötus iseenesest vanema poolt oma lapsele piisavas ulatuses ülalpidamise andmise kohustuse täitmata jätmist. Maakohus on otsuses märkinud, et hagejal tuleb teha pingutusi töökoha leidmiseks, et kindlustada endale sissetulek, hageja ei ole kaebuses aga põhjendanud, miks ei ole see võimalik, tõendite esitamisest rääkimata. Nii ei ole hageja esitanud faktilisi andmeid, millest nähtuks, et ta on tööd otsinud, kuid objektiivsetel põhjustel ei ole seda leidnud. Niisugustel asjaoludel ei saa hageja töötust lugeda asjaoluks, mis teeks objektiivselt võimatuks lapsele piisavas ulatuses elatist maksta. Mis puudutab hageja väiteid oma kehva varalise seisundi kohta enne töötuna arvelevõtmist, siis leiab kolleegium, et hageja on oma olukorda kirjeldades näidanud seda tegelikust halvemas valguses.
10. septembri
11. a. e-kirjas kohtutäiturile on hageja kinnitanud, et viibib tihti välismaal (kd. I, tl. 14), ja kostja väidetele, et sellega seoses on tööandja maksnud hagejale tuntavates summades reisiraha (kd. I, tl. 64), ei ole hageja vastu väitnud, esitades vaid tööandja tõendi selle kohta, et tegemist on avansiliste maksetega (kd. I, tl. 45). Samal ajal ei ole hageja esitanud mingeid andmeid ja tõendeid selle kohta, kuidas kajastusid välismaised tööreisid tema sissetulekutes. Hageja ei ole vastu väitnud ka sellele kostja väitele, et hageja veedab puhkust koos perega välismaal, väites vaid, et iga-aastaseid puhkusereise välismaale finantseerivad tema vanemad (kd. I, tl. 73). Kolleegium leiab, et otsustades selle üle, millises ulatuses on vanem võimeline lapsele elatist maksta, tuleb eelkõige arvestada vanema elustandardit, mitte tema ametlikke sissetulekuid, sest just elustandard näitab vanema tegelikke võimalusi. Kuigi kohtupraktikas on seda põhimõtet vastavalt seni kehtinud

§ 61

lõikele 3 vanema varalisi võimalusi hinnates ka siiani arvestatud, on see sõnaselgelt sätestatud uue

§ 102lg.

2 lauses 2, mille mõttest nähtub, et vahendite nappuse korral tuleb vanemal tagada lapsele endaga võrdne elustandard. Nii et kui 8 hagejal oli võimalus teha puhkusereise välismaale, siis ei ole kohane väita, et tal ei olnud samal ajal võimalik maksta lapsele vajalikku elatist, mis vaid vähesel määral ületab seaduses sätestatud miinimummäära. Asjaoluga, et kostja varaline olukord on hageja omast parem, maakohus arvestas, kui mõistis hagejalt välja vähem kui poole lapsele vajalikest kulutustest. Vastuses apellatsioonkaebusele on kostja palunud kindlaks määrata otsuse täitmise kord, kohustades hagejat kandma lapse kasuks väljamõistetava elatise kostja pangakontole iga kuu 15. kuupäevaks. Kolleegium leiab, et segaduste vältimiseks on võimalik rahuldada kostja taotlus hageja kohustamiseks maksma elatist tema pangaarvele. TsMS § 445 lg. 1 lause 1 võimaldab kohtul otsuses poole taotlusel muuhulgas kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Maakohtu otsuse täiendamine täitmise korraga, mille kohaselt lapse kasuks väljamõistetud elatis tuleb tasuda kostja pangakontole, võimaldab vältida pooltel lapse ühishooldusõigusest tekkida võivaid arusaamatusi hageja poolt tasutava elatise lapse ema poolt kasutamisel, ei riku aga kuidagi hageja õigusi. Vaidlust ei ole selle üle, et laps elab koos emaga, kes tema eest igapäevaselt hoolitseb. Hagi lapsele elatise suurendamiseks on kostja esitanud teise vanema vastu kooskõlas

§ 120

lõikega 4, lapse ülalpidamiseks makstavat elatist peab olema võimalus kasutada vanemal, kes igapäevaselt lapse eest hoolitseb ja jooksvalt lapse ülalpidamisega seotud kulutusi kannab (

§ 100lg.

2). Taotlust määrata elatise maksmise tähtpäevaks kindlaks iga kuu 15. kuupäev ei pea kolleegium võimalikuks rahuldada. Maakohus on hagejalt suurendatud elatise välja mõistnud igakuiselt ja selles osas ei ole otsust vaidlustatud. Uue

§ 100lg.

4 kohaselt tuleb elatist maksta iga kalendrikuu eest ette. Taotlust elatise maksmiseks täpsema tähtaja kindlaksmääramiseks maakohtus ei esitatud, ka vastuses apellatsioonkaebusele ei ole kostja oma sellekohast taotlust faktiliste asjaolude ega kaalutlustega kuidagi põhjendanud. Et hagejalt oli elatis lapse ülalpidamiseks varasema kohtulahendiga välja mõistetud, siis tuleb suurendatud elatise otsuse täitmise käigus arvesse võtta hageja poolt varasema kohtulahendi alusel tasutud elatist. Kuna ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust elatise suuruse osas, siis puudub vajadus muuta maakohtu otsusega kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jäävad vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 apellandi kanda. Reet Allikvere Margo Klaar Malle Seppik