← Eesti

3-09-366/115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2010, Tallinn Haldusasja num

) § 38 lõikele 1 ja märgib, et tema ei vastuta tehingu teise poole tegevuse eest. Tehingu teise poole juhatuse liige vastutab talle seaduse alusel pandud kohustuste eest ning juhatuse liikme teadmatus või väide, et ta tegutses kellegi teise juhistel ning oli arved saanud kellegi teise käest, ei ole aluseks ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks. Maksukohustus on OÜ-l Holbury; 7) Läti maksuhaldurilt saadud seletustest tuleneb, et ka sõiduautode müüjad kinnitavad, et müüsid sõiduautod OÜ-le Holbury. Seletus tõendab veenvalt auto ostmist OÜ Holbury poolt ning nimi Rainers, kes väidetavalt OÜ-d Holbury esindas, viitab otseselt, et tegemist on OÜ Holbury juhatuse liikme Rainer Loogiga; 8) asjaolu, et Läti maksuhaldurile esitati kontrollimise käigus sõiduauto Subaru Impreza transportimise kohta vasturääkivat informatsiooni, ei oma asjas tähtsust. Vaidlust ei ole selles, et sõiduautod jõudsid sihtkohta ja registreeriti ARK-s. Kuidas OÜ Holbury auto Eestisse toomist korraldas, kes auto tegelikkuses siia transportis ja kellele selle eest raha maksti, puudutab vaid OÜ-d Holbury ning ei oma seost OÜ Holbury ja kaebaja vahelise tehinguga; 9) maksuotsuses toodud seisukoht maksu määramiseks ei tulene seadusest ning ei ole kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega. Riigikohtu lahenditest ja käibemaksuseadusest tulenevalt peab maksuhaldur analoogilistes vaidlustes tõendama äriühingu osalemise maksupettuses või muudest seadustest tulenevate hoolsusnõuete rikkumise. Käesolevas asjas ei ole maksuhaldur tuvastanud ühtegi seost, mis viitaks kaebaja osavõtule maksupettusest. R. Loogi ütlustele tuginemine ei tõenda kaebaja osavõttu maksupettusest. Tegemist ei ole seotud isikutega, samuti pole toimunud ega tõendatud raha tagasijõudmine ostjale. Lisaks tõendab raha tasumine OÜ Holbury pangakontole arvetel näidatud müügitehingute toimumist. Kaebajal ei olnud põhjust arvata, et müüjana võiks esineda kolmas isik, kuna pank on identifitseerinud isiku pangakontot avades ning pangaülekandega tasudes on täidetud seega ka identifitseerimiskohustus. Isegi kui tehingu teine pool ei olnud OÜ Holbury, vaid kolmas isik, ei saa sellest teha järeldust, et ostja heausksus on välistatud. Kaebaja on tõendanud, kes on tehingu teiseks pooleks, kaebajal on olnud põhjust eeldada, et arvel märgitud isik on ka tegelik kauba müüja ning kaebaja ei saa vastutada tehingu teise poole maksuseaduste täitmise eest. Maksuhaldur on kohustatud arvetel märgitud käibemaksu sisse nõudma OÜ-lt Holbury, seega on ostjale sama summa määramise puhul tegemist topeltmaksustamisega. Puudub alus kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks; 3

(15)3-09-366 10) tehingute osas Saksamaa äriühinguga Werko GmbH märgib kaebaja, et vaidlusalused kaubad on soetatud Läti ettevõtjatelt ning kauba soetamisel on tasutud panga kaudu. Kaebaja kinnitab, et on Läti äriühingutele saadud kauba eest tasunud just Werko GmbH-lt kauba müümise eest saadud rahaga. Kaebaja on Werko GmbH-lt sularaha kätte saanud, see on kaebaja raamatupidamises ka kajastatud. Werko GmbHga tehingu mittetoimumise korral ei oleks kaebaja saanud arvete eest ka tasuda. Vaidlusalustel arvetel on kauba soetaja (Werko GmbH) maksukohustuslasena registreerimise number, seega vastavad arved seaduses ettenähtud nõuetele. Werko GmbH näol on tegemist õigusvõimelise juriidilise isikuga, kes on registreeritud käibemaksukohustuslaseks Saksamaal. Kaebaja maksustamise seisukohast ei oma Werko GmbH poolt vaidlusaluste kaupade deklareerimine või deklareerimata jätmine tähendust. Kaebaja selgitab, et tehingu teiseks pooleks on Werko GmbH, kes toimetas kauba edasi Läti Vabariiki. Werko GmbH poolt edasimüügi tõendamine ei ole kaebaja kui füüsilisest isikust ettevõtja kohustus. Kaebaja märgib, et ka Werko GmbH-l sisuliselt tegelikult maksukohustust ei tekkinud, kuna kaubad müüdi edasi Läti Vabariiki ning maksude tasumise kohustus tekib seal. Eesti Vabariik ei ole antud juhul saanud kahju käibemaksu tasumata jätmise näol. Kaebaja on endast tulenevad ja talle laienevad kehtivast käibemaksuseadusest tulenevad kohustused täitnud ning puudub seaduslik alus kaebaja maksustamiseks; 11) kaebuse esitaja ei nõustu maksuotsuse järeldusega, et kuna kaebaja ei ole esitanud tõendeid võimaliku kauba ühendusesisese käibe toimumise ja kauba teise liikmesriiki toimetamise kohta, on kauba võõrandamine toimunud Eesti Vabariigi territooriumil. Kaebaja leiab, et isegi kui kauba müüki Saksamaale ei toimunud, ei ole alust ka väita, et kaup võõrandati Eesti territooriumil. Kaebaja poolt kaupade müümine Werko GmbH-le tuleb lugeda piisavalt tõendatuks. Maksuhaldur ei märgi, millisele faktilisele või õiguslikule alusele ta maksu määramisel tugineb; 12) maksuhaldur on ebaõigesti jätnud vaidemenetluses arvestamata tõendid, mis kinnitavad maksu määramise ebaõigsust. Maksumenetluse käigus ei selgitatud välja kõiki olulisi asjaolusid, kuid neid oli võimalik välja selgitada vaidemenetluse käigus. Uurivas menetluses ei või otsustaja lugeda asjaolu tõendamatuks pelgalt seetõttu, et asjaosalised pole selle kohta tõendeid esitanud. Kui maksuhaldurile on teatavaks saanud andmed, mis panevad kahtluse alla maksu määramise õigsuse, peab ta neid arvesse võtma. Vaidemenetlus on uuendusmenetluseks, kuna maksumaksja tõendamiskoormist puudutav säte paikneb just MKS 14. peatükis. Vaide esitamine on maksukohustuslase taotluseks, mis on maksuotsuse muutmise aluseks, ning sellisel juhul tuleb kogu maksuasi uuesti läbi vaadata; 13) kaebaja lisas vaidele ise juurde talle kättesaadavad tõendid, kuna maksuhaldur tegi küll järelepärimise Saksamaale Werko GmbH käibe deklareerimise kohta, kuid ei selgitanud rahvusvahelise ametiabi korras välja kõiki asjaolusid ning ei küsinud kaebajalt seletusi Werko GmbH esindajana. Kaebaja märkis vaides, et ei saanud vajalikke tõendeid varem esitada, kuna äriühingu Werko GmbH raamatupidamine ja dokumendid asuvad Saksamaal. Tahtlusena saab käsitleda vaid nende tõendite esitamata jätmist, mille esitamise kohustus oli kaebajal füüsilise isikuna. Kaebaja selgitab, et ei saanud varem aru, milliseid tõendeid tal on võimalik esitada. Kaebaja märgib, et esitas tõenditena näiteks Saksamaa äriühingu Werko GmbH poolt lao kasutamise arved, mis kinnitab veenvalt, et vaidlusalune kaup on jõudnud Saksamaale. Kaebaja ei näe põhjust, miks peaks lao eest maksma ilma seda kasutamata. Vaidemenetluses esitatud Werko GmbH arved Läti Vabariigi äriühingule SIA K & A Construction tõendavad, et Werko GmbH müüs kauba edasi Läti Vabariigi äriühingule. Kaebaja lisas vaidele ka Läti Vabariigi käibemaksukohustuslaste registri väljavõtte, kust nähtub, et SIA K & A Construction oli registreeritud käibemaksukohustuslasena perioodil 12.01.2000 – 05.10.2007. Kaebajale ei antud dokumente põhjendamatult kõrvale jättes võimalust tõendada maksu määramise ebaõigsust ning see on iseseisvaks maksuotsuse ja vaideotsuse tühistamise aluseks; 14) kaebaja taotles tunnistajate R. Loogi, T. Ojasoo ja Andis Dolgise ülekuulamist. 4
(15)3-09-366 5. Vastustajad PMTK ja MTA palusid jätta kaebuse rahuldamata. Vastustajate põhjendused: 1) ekslik on kaebaja seisukoht, mille kohaselt on maksuhaldur vaidemenetluses jätnud ebaõigesti arvestamata tõendid, mis kinnitavad maksu määramise ebaõigsust. Vastustajad viitavad siinjuures Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2007 otsuse asjas 3-06-219 punktile 10 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2007 otsuse asjas 3-3-1-47-07 punktidele 9-18, mille kohaselt saavad üksnes objektiivsed takistused olla aluseks seisukohale, et tegemist ei olnud hooletuse või tahtlusega. Ka kaebuses ei ole maksukohustuslane esitanud ühtegi mõjuvat põhjendust, miks ei olnud võimalik vaidlusaluseid dokumente esitada varem, st maksumenetluses. Näiteks välismakse Sampo Panga vahendusel on tehtud T. Põlluste enda poolt, mistõttu puuduvad igasugused mõjuvad põhjendused, miks kaebaja ei saanud seda dokumenti esitada varem; 2) asjakohatud on kaebaja väited selle kohta, et T. Põllustelt ei ole võetud seletusi kui Werko GmbH esindajalt ning et maksuhaldur ei ole rahvusvahelise ametiabi korras teinud järelepärimist Werko GmbH-le. Vaidlust ei ole selles, et T. Põlluste on Werko GmbH juhatuse liige, samuti ei nähtu kaebusest ühtegi nime, kellel oleks parem teadmine Werko GmbH tegevusest ja ligipääs dokumentidele; 3) maksukohustuslasele esitati maksumenetluses kaks kontrollakti, milles maksuhaldur väljendas oma seisukohti maksumenetluses tuvastatu osas. Nendest kontrollaktidest oli maksukohustuslasele selgelt näha maksuhalduri kahtlused ning maksukohustuslane pidi mõistma, milliseid täiendavaid tõendeid tuleb esitada, kummutamaks maksuhalduri seisukohti. Viimasele kontrollaktile esitatud eriarvamusele ei ole lisatud vaidlusaluseid dokumente, kusjuures eriarvamuse ja maksuotsuse vahele jäi omakorda 3 kuud, mille käigus ei esitanud kaebaja samuti ühtegi vaidlusalust dokumenti. Kuna maksuhalduri esimese korralduse ja maksuotsuse vahele jääb ca poolteist aastat, on ilmselgelt põhjendamatu kaebaja väide, et ta ei pruukinud varem aru saada ega saanudki aru, milliseid tõendeid on tal võimalik üldse esitada. Seejuures omab tähtsust ka asjaolu, et maksukohustuslast esindas juba maksumenetluses vandeadvokaat; 4) sisendkäibemaksu mahaarvamiseks

§ 29

lg-s 1 ja lg 3 p-s 1 sätestatud tingimustel on oluline välja selgitada, et kaup või teenus oleks reaalselt soetatud ning seda teiselt maksukohustuslaselt, samuti kauba või teenuse kasutamine oma ettevõtluses. Kuigi R. Look andis ütlused OÜ Holbury suhtes toimunud maksumenetluse käigus, olid need asjakohased ka käesolevas maksumenetluses. Tuginedes nii haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lõikele 2 kui ka MKS § 10 lõikele 3 leidis maksuhaldur, et erinevate maksumenetluste vahel on võimalik ja ka vajalik tõendusteabe vahetus, kuna see tagab maksumenetluse lihtsa, kiire ja efektiivse läbiviimise ilma üleliigsete kulutuste ja ebamugavusteta. Menetlusökonoomia ja hea haldustava põhimõtteid arvestades puudus vajadus võtta R. Loogilt kui kolmandalt isikult veelkord selgitusi T. Põlluste suhtes läbiviidud kontrolli raames. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks käesolevas vaidluses R. Loogi seletused ei ole asjassepuutuvad. Maksuhaldur hindab maksumenetluses kogutud tõendeid kogumis. Käesolevas asjas tõendite kogumisel tekkis maksuhalduril kahtlus, et T. Põlluste ja OÜ Holbury vahel ei ole majandustehinguid tegelikkuses toimunud. Maksuhaldur viitas Riigikohtu 20.07.2007 otsusele haldusasjas nr 33-1-34-07 ning leidis, et MKS § 150 lõikest 1 tulenevalt lasub maksukohustuslasel maksukohustuse vaidlustamisel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. T. Põlluste on kohustatud tõendama, et R. Loogi ütlused ei ole antud asjas kasutatavad; 5) kaebaja väide selle kohta, et kui OÜ Holbury näol oleks tegemist varifirmaga või kui tehing T. Põlluste ja OÜ Holbury vahel ei ole toimunud, siis oleks äriühing ka nimetatud käibe deklareerimata jätnud, ei vasta maksuhalduri praktika kohaselt tegelikkusele. Käibe deklareerimine või mittedeklareerimine saab vaid olla üheks tõendiks tõendite kogumis, tuvastamaks tehingute toimumist või mittetoimumist arvel näidatud poolte vahel.

kohaselt ei tulene sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ainult sellest, et müüja on 5

(15)3-09-366 käibemaksu deklareerinud ja sellelt käibemaksu tasunud. Oluline on see, et ostja oleks kauba või teenuse reaalselt saanud; 6) vaidluses on asjakohane ka OÜ Holbury kui arvel näidatud tehingu teise poole iseloomustus. OÜ Holbury juhatuse liikme R. Loogi seletused ja tegevused on usutavad ning neid kinnitavad kogumis T. Põlluste pangakonto väljavõte, ARK-st saadud teave ning Läti maksuadministratsioonilt saadud teave. Kogutud tõendite pinnalt saab maksuhaldur piisava veendumusega öelda, et ainuüksi pangakontole tasumine ei tähenda, et tehing arvel näidatud poolte vahel on ka tegelikkuses toimunud. Maksuhaldur jõudis tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et OÜ Holbury näol on tegemist äriühinguga, mille eesmärgiks ei ole reaalne majandustegevus, vaid äriühingu nimel dokumentide (eelkõige arvete) väljastamine kolmandatele isikutele; 7) autode müügi osas märkis maksuhaldur, et ühel ja samal päeval auto ostmine, selle koheselt müüki panemine ja samal päeval ostja leidmine on suhteliselt vähetõenäoline. Asjaolu, et sõiduauto Audi A6 registreeriti ARK-s kohe T. Põlluste nimele, on üheks tõendiks, mis kinnitab, et R. Look oli üksnes arvete ja dokumentide allkirjastaja sõiduauto soetamise juures; 8) OÜ-le Holbury Partner Motors Ltd Läti esinduse poolt väljastatud arvel sõiduauto kaalu ebaõige kajastamise puhul möönis maksuhaldur, et tegemist võib olla trükiveaga ning üksnes selle eksimuse põhjal ei ole alust väita, et tehingut ei ole toimunud. Samas rõhutas maksuhaldur, et nimetatud eksimus on üks tõenditest tõendite kogumis, mis viitab tehingu mittetoimumisele; 9) arve tasumise osas pangakontole märkis maksuhaldur, et Riigikohtu 06.03.2002 otsuse nr 3-4-1-1-02 kohaselt ei ole käibe toimumisel arve tasumisega mingit seost, sest käibe toimumine on kauba või teenuse reaalne üleandmine. Üksnes arvete väljastamine ja nende tasumine ei ole piisav, et tõendada arvetel näidatud kauba saamist ja käibe toimumist, sest tehingute teine pool OÜ Holbury on tunnistanud, et väljastas fiktiivseid arveid. Maksumenetluses kogutud tõendid annavad alust väita, et tehingu aluseks olev kaup ei ole reaalselt OÜ Holbury poolt üle antud; 10) sularahas tasumine on üheks tõendiks, et tegemist võib olla fiktiivse tehinguga. Olemasolevatest tõenditest ei tulene, et sõiduautode müüjad on kinnitanud sõiduautode võõrandamist R. Loogile. Seega ei ole leidnud tõendamist tehingute toimumine Andis Dolgise ning Läti äriühingu SIA Partner Motors ja OÜ Holbury vahel; 11) kaebaja seisukoht, et maksuhaldur tugines maksu määramisel asjasse mittepuutuvatele tõenditele (sõiduauto transportimisele), mille eest ei vastuta T. Põlluste ning mis ei tõenda tehingute mittetoimumist OÜ Holbury ja T. Põlluste vahel, on väär ja eksitav. Tulenevalt MKS § 59 lõikest 1 saab antud maksumenetluses olla tõendiks ka sõiduauto (Subaru Impreza) transpordiga seonduv. Rainer Loogi selgituste kohaselt ei ole ta viibinud Lätis ega olnud kontaktis eelpool nimetatud Läti äriühinguga. Maksumenetluses sõiduauto transportimise kohta saadud vasturääkiv informatsioon on üheks veenvaks tõendiks, et R. Look ei teadnud sõiduauto transportimisega seonduvatest asjaoludest ning oli üksnes arvete allkirjastaja T. Põlluste ja OÜ Holbury vahelistes tehingutes. Asjakohatu on kaebaja väide, et tõend on asjasse mittepuutuv, kuna T. Põlluste ei vastuta sõiduauto transportimise eest. Asjaolu, kas isik on vastutav või ei ole vastutav mingi tegevuse osas, ei saa olla määrav tõendamisel, kus uuritakse tõendeid nende kogumis; 12) maksuhaldur ei nõustunud kaebaja väitega, et maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet. Tõendi kogumata jätmine ei ole õigusvastane, kui asjaolu on piisavalt tõendatud muude tõenditega või kui tõendi hankimiseks tehtavad pingutused ei ole mõistlikus vahekorras tõendist saadava võimaliku selgusega. Riigikohus selgitas 29.03.2007 asjas nr 3-3-1-6-07 tehtud otsuses, et haldusorgan ei pea haldusmenetluses tegema asjatuid järelepärimisi. Kuna T. Põlluste teadlikkus maksupettuses osalemise kohta on asjas piisavalt tõendatud, siis ei saa T. Ojasoolt seletuste võtmata jätmist pidada põhjendamatuks ning õigusvastaseks; 6
(15)3-09-366 13) osavõtt maksupettusest võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele, st ostja saab maksupettusest majanduslikku kasu (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-39-03 p 12). Ostja osalust maksupettuses on võimalik tuvastada ka muude asjaolude kaudu, mis näitavad ostja teadlikkust sellest, et arvel näidatud majandustehingut ei ole arvel näidatud müüjaga aset leidnud (Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas nr 3-06-1645, p 6). Suulise seletuse protokolli kohaselt andis OÜ Holbury juhatuse liige R. Look äriühingule ülekantud raha T. Ojasoole, kes omakorda tundis T. Põllustet. Eeltooduga on maksuhalduri arvates tuvastatud rahasumma tagastamine ostjale. Kaebaja ei ole selgitanud, miks R. Loogi ütlusi peaks ebausaldusväärseks pidama ning tema ütlustele eelistama kaebaja enda või kaebajaga seotud isikute ütlusi. Maksuhaldur ei pea maksumenetluses tuvastama maksupettuses osalemist, vaid tekkima peab üksnes põhjendatud kahtlus maksupettuses osalemise kohta ning kui ostja ei esita kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus. T. Põlluste pangakonto väljavõtte ning R. Loogi seletuste kattumine 20 000 krooni suuruse n-ö vahendustasu osas on veenvad tõendid sellest, et T. Põlluste oli teadlik maksupettusest. Maksupettusele viitab üheselt maksuotsuses väljendatu, mille kohaselt on tasumata arvel nr 4 kajastatud käibemaksu summa 62 100 krooni, mis kuuluks riigieelarvesse tasumisele OÜ Holbury (müüja) poolt. Lisaks loob põhjendatud kahtluse maksupettuse toimumise osas variisiku kaasamine. OÜ Holbury juhatuse liige R. Look tunnistas suulistes selgitustes, et väljastas fiktiivseid arveid ning arvetel kajastatud kaupade (sõiduautode) müüki ei ole reaalselt toimunud. Kuna kaebaja ei ole esitanud täiendavaid tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuhalduri kahtluse, siis leidis maksuhaldur, et Tõnu Põlluste on osalenud maksupettuses; 14) Riigikohus on 02.10.2003 asjas nr 3-3-1-50-03 asunud seisukohale, et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses; 15) kaebaja väited topeltmaksustamise kohta on põhjendamatud. Käesoleval juhul tunnistas R. Look oma eksimust FIE T. Põllustele väljastatud arvete kajastamisel
  1. aasta augustikuu ja septembrikuu 18 %-lise määraga maksustatava käibe ning sellelt käibelt arvestatud käibemaksu osas. R. Look tegi parandused deklaratsioonides tulenevalt MKS §-st 89; 16) tehingute osas Saksamaa äriühinguga Werko GmbH leidis maksuhaldur, et kaebaja selgitused vaidlusaluste kaupade võõrandamise osas on ebausutavad ja vasturääkivad. T. Põlluste on Werko GmbH juhatuse liige. On ebatõenäoline, et T. Põlluste leiab mobiiltelefonidele, arvutitele ja kuvaritele ostjad tutvuste kaudu, kui ta ise on Werko GmbH juhatuse liige. Lisaks kinnitab Saksamaa maksuhaldurilt saadud teave, et Werko GmbH ei ole deklareerinud käivet Saksamaal. Maksukohustuslane ei ole esitanud veodokumente kauba toimetamise kohta teise riiki. Werko GmbH ei ole kaupade tegelik soetaja. Kaebaja väited, et Werko GmbH toimetas kaubad edasi Läti Vabariiki, on paljasõnalised ja tõendamata.
  2. Tallinna Halduskohtu 25.11.2009 protokollilise määrusega loobuti T. Ojasoo ja R. Look’ i ülekuulamisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 3 p 2 alusel, kuna tunnistajate leidmine osutus ebaproportsionaalselt keerukaks. Kaebuse esitaja esitas eelnimetatud määrusele vastuväite.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 10.12.2009 otsusega FIE T. Põlluste kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) T. Ojasoole on saadetud kaks kutset rahvastikuregistrijärgsel elukoha aadressil, lisaks püüdis kohus korduvalt kontakti luua telefoni teel (ühel numbril vastas T. Ojasoo ema), kohus tegi järelepärimised nii Põhja kui ka Lõuna Politseiprefektuurile, Tartu Linnavalitsusele ja ka Piirivalveametile. Mõistlikud võimalused T. Ojasoo leidmiseks ammendusid. R. Loogile on saadetud kaks kutset erinevatel aadressidel, mis on tagastatud kohtule märkega, et 7
(15)3-09-366 „ei ela antud aadressil“ ning teisel kutsel, et „elab ja töötab kusagil Tartus“ (naabrite kinnitus). R. Look on andnud selgitused vaidlusaluste asjaolude kohta OÜ Holbury maksumenetluses ja 21.11.2006 selgituste protokoll on lisatud käesoleva asja materjalide hulka. Nende isikute tunnistajatena ülekuulamine oleks olnud seotud ebaproportsionaalse ajakuluga. Tunnistajate andmed ei ole kättesaadavad. Tunnistajate ütlused ei oleks olnud haldusasja lahendamiseks sedavõrd olulised, et oleksid õigustanud jätkuvat kohtuotsuse tegemise viibimist. Asjas kogutud muude tõendite pinnalt on enam kui tõenäoline, et ka juhul, kui T. Ojasoo ja R. Look oleksid kohtus tunnistusi andnud ning oleks ilmnenud nende tunnistuste vastuolu võrreldes R. Loogi ja T. Põlluste poolt maksumenetluses antud ütlustega, ei oleks see mõjutanud otsuse resolutsiooni; 2) kohtu hinnangul on kaebuse esitaja positsiooni põhiprobleemiks seoses mobiiltelefonide, arvutite ja LCD-kuvarite müügiga

§ 7

lõikes 4 sätestatud tõendite puudumine ühendusesisese käibe tõendamiseks.

§ 7

lõige 4 sätestab lubatud tõendite loetelu, milleks on vormiliselt vaid dokumentaalsed tõendid ja sisuliselt peavad tõendid andma teavet kaupade võõrandamise ja nende liikumise kohta müüjalt ostja valdusse. Mobiiltelefonide, arvutite ja LCD-kuvarite osas on esitatud arved, mille osas istungil tunnistusi andnud Andis Dolgis kinnitas, et ta on arvel nimetatud kaubad Lätis vastu võtnud. Pelgalt arve ei ole ühendusesisest käivet tõendavaks dokumendiks

§ 7lõike 4 tähenduses.

Arve tõendab kauba võõrandamist, kuid kahtluse korral on vaja uurida ka seda, kas kauba eest reaalselt tasuti ja kas kaup tegelikult teise ühendusesisesesse riiki viidi. Kaebaja kauba liikumise kohta dokumente maksumenetluses ega kohtumenetluses esitanud ei ole. Nii ei ole esitatud saatelehti, kauba üleandmisvastuvõtmisakte ei ole vormistatud; 3) maksuhaldur leidis õigesti, et kuna ühendusesisene käive ei ole

§ 7

lõikes 4 sätestatud lubatud tõenditega tõendatud, tuleb lugeda käive toimunuks riigisiseselt. Sel põhjusel on maksuhaldur ka määranud tehingutelt 18 %-lise käibemaksu tasumise kohustuse (

§ 15lg 1 kuni 30.06.2009 kehtinud sõnastuses).

Kaebuse esitaja ei ole piisavalt täitnud temal lasuvat kaasaaitamiskohustust ning seetõttu on tõendamiskoormus maksukohustuslasele üle läinud; 4) kaebuse esitaja näitas Andis Dolgisele 25.11.2009 istungil Werko GmbH poolt FIE Tõnu Põllustele väljastatud arveid, millega müüdi mobiiltelefone, arvuteid ja LCD-kuvareid ning Andis Dolgis kinnitas, et on need kaubad ostnud. Andis Dolgis kinnitas, et müüs ka OÜ-le Holbury sõiduauto ning et tal on ikka olnud aeg-ajalt ärikontakte FIE T. Põllustega. Kohus pidas ebatõenäoliseks, et T. Põlluste ei suutnud 02.06.2008 maksuhaldurile e-kirja saates meenutada, kes oli Läti äriühing, kes mobiiltelefonid, arvutid ja LCD-kuvarid ostis. Kui ainsad kinnitused tehingu toimumise kohta on ostja poolt maksuhaldurile esitatud arved ning maksupettuse toimepanemise kahtluse alla sattunud isikute selgitused, siis on põhjendatud nimetatud isikute ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ning kas osaliselt või täielikult arvesse võtmata jätmine; 5) äriühingu juhatuse liikme kohustus on säilitada majandustegevusega seotud dokumente ning kui tehingud on ka reaalselt toimunud, on mõistlik eeldada, et asjaoludega kursis olev isik oskab anda adekvaatseid selgitusi tehingute täpsemate asjaolude kohta. Käesolev maksuvaidlus algatati maksuhalduri 03.07.2007 korraldusega, mistõttu ka dokumentide Saksamaal paiknemise korral olnuks kaebuse esitajal võimalik neid kahe ja poole aasta vältel Eestisse toimetada ja maksuhaldurile (või hiljem kohtule) esitada. Eelkõige aga äratab kahtlust see, miks ei olnud võimalik istungil tunnistaja Andis Dolgise ja kaebuse esitaja poolt räägitut esitada maksuhaldurile varem. Eelnimetatu vähendab nii Andis Dolgise ütluste kui T. Põlluste seletuste usaldusväärsust. Tõendatud ei ole mobiiltelefonide, arvutite ja LCD-kuvarite müük Läti Vabariiki ning sellisel juhul puudus ka alus nende 0 %-lise käibemaksuga maksustamiseks; 6) Andis Dolgise poolt 27.08.2009 notariaalselt tõestatud kinnitus, milles ta kinnitab sõiduauto Audi A6 müümist OÜ-le Holbury, Andis Dolgise kinnitus, et müüs auto OÜ Holbury esindajale ning Andris Kronitise kinnitus sõiduauto müümise kohta OÜ-le Holbury ei ole usaldusväärsed. Kohus viitas Tallinna Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-07- 8

(15)3-09-366 1521 ning märkis, et kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid tehingute tegemise asjaolude kohta. Kui FIE T. Põlluste oleks ostnud nimetatud autod otse Läti äriühingult, ei oleks tal tekkinud käibemaksu tasumise kohustust OÜ-le Holbury ja samas selle summa sisendkäibemaksuna mahaarvamise õigust. OÜ Holbury jättis riigile käibemaksu tasumata; 7) on selge, et R. Look ei tegelenud sõiduki otsimise, selle müügi kuulutamise ning sõiduki Eestisse organiseerimisega (eelkõige kinnitavad seda R. Loogi maksuhaldurile antud selgitused). FIE T. Põlluste oli ühel juhul sõiduki esimene omanik Eestis ning teisel juhul toimus sõiduki ümbervormistus väga lühikese aja möödudes. Maksuhaldur on sellest õigesti järeldanud, et R. Look ja OÜ Holbury tegelikult sõidukite müügi tehingus ei osalenud; 8) kohus ei näinud takistust, miks ei peaks saama R. Loogi antud seletusi kasutada käesolevas haldusasjas dokumentaalsete tõenditena. Kaebuse esitaja on seadnud nimetatud seletused kahtluse alla seetõttu, et tema hinnangul võisid R. Loogi ütlused olla ajendatud soovist kaitsta OÜ-d Holbury maksukohustuse suurenemise eest. Sellised kahtlused ei ole aga põhjendatud. Kaebuse esitaja ei ole näidanud ära, mismoodi R. Loogi antud ütlused OÜ Holbury maksukohustust vähendasid. Kohtu hinnangul ei nähtu, et R. Loogi ütlused oleksid igal juhul vähendanud OÜ Holbury maksukohustust. Asjaolu, et R. Looki ei õnnestunud kohtusse tunnistajana kutsuda, ei vähenda samuti iseenesest tema poolt maksumenetluses antud ütluste usaldusväärsust. Ei ole põhjust arvata, et R. Look oleks andnud istungil teistsuguseid ütlusi võrreldes temalt maksumenetluses võetud seletustega. Seejuures küsitles maksuhaldur R. Looki kaks korda 21.11.2006 ja 28.11.2006 ja vähemalt 21.11.2006 kohtu hinnangul rahuldava põhjalikkusega; 9) maksuhaldur on jõudnud õigustatult järeldusele, et OÜ Holbury näol oli tegemist varifirmaga, millel puudus reaalne majandustegevus ja mis ei saanud seetõttu ka FIE T. Põllustele autosid müüa; 10) T. Ojasoo osas kogutud andmed on vastuolulised ja seetõttu tuleb asuda seisukohale, et T. Ojasoo osas tehtud järeldused maksuotsuses ei ole tõendatud. See aga ei tähenda, et maksuotsusega tehtud järeldused lõppastmes valed oleksid. Ka juhul, kui T. Ojasoo isik kogu maksuotsuse argumentatsioonist välja jätta, on maksuhaldur jõudnud kokkuvõttes õigetele järeldustele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 8. FIE T. Põlluste apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 10.12.2009 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Menetluskulud palutakse jätta vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kohus on ebaõigesti loobunud tunnistajate ülekuulamisest. Kohtu loobumisega tunnistajate ülekuulamisest rikuti kaebaja kaebeõigust, sest kaebajal ei olnud võimalik tõendada maksuotsuses toodud järelduste ebaõigsust. Kohus on ebaõigesti leidnud, et tunnistajate ütlused ei oleks olnud haldusasja lahendamiseks sedavõrd olulised, et oleksid õigustanud jätkuvat lõpplahendi tegemise viibimist. Kohus leidis ebaõigesti, et asjas kogutud muude tõendite pinnalt on enam kui tõenäoline, et ka juhul, kui T. Ojasoo ja R. Look oleksid kohtus tunnistusi andnud ning oleks ilmnenud nende tunnistuste vastuolu võrreldes R. Looki ja T. Põlluste poolt maksumenetluses antud ütlustega, ei oleks see mõjutanud käesoleva otsuse resolutsiooni. Kohtu poolt tunnistajate ülekuulamisest keeldumine on vastuolus uurimispõhimõttega. Menetlusökonoomia põhimõte ei saa kaaluda üles kaebuse esitaja õiguseid. Isegi kui tunnistajate kohtusse kutsumise jätkamine oleks selges vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, oli kohus kohustatud kaebuse rahuldama, kuna maksumenetluse käigus tehtud järeldused olid tõendamata. Käesoleval juhul on maksuhaldur maksu määranud vastuolulistele tõenditele tuginedes, jättes kaebuse esitajale kogu tõendamiskoormuse vastupidise suhtes. Asjaolust, et kaebuse esitajal ei olnud võimalik maksu määramise ebaõigsust tõendada tunnistajate kohtusse ilmumise võimatuse tõttu, ei saa teha ainuüksi maksumenetluse käigus kogutud tõendite põhjal järeldust, et maksu määramine on õiguspärane; 9
(15)3-09-366 2) kohus on otsuses vääralt tuginenud vastustaja seisukohtadele ning ainuüksi vastustajaga nõustumisega on rikutud vahetu kohtumenetluse printsiipi, sest kohus peab ise tõendeid koguma ja hindama. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta just vastustaja seisukohtadega nõustub ning miks ta kaebaja väidetega ei nõustu ja tema tõendeid ei arvesta. Kohtumenetluse eesmärk on eeskätt kohtuasja õige lahendamine, kuid maksumenetluse ega kohtumenetluse käigus ei ole välja selgitatud kõiki maksustamise jaoks tähtsust omavaid asjaolusid (maksukoormust vähendavad asjaolud). Halduskohus on paljasõnaliselt nõustunud vastustaja väidetega, ei ole kõiki asjaolusid välja selgitanud ning teinud ebaõiged järeldused maksu määramise õiguspärasusest, kuigi maksu määramine ei tulene seadusest ega kohtupraktikast. Antud juhul on oluliste asjaolude välja selgitamata jätmine halduskohtu poolt oluline menetlusnormi rikkumine, mis on piisavaks aluseks kohtuotsuse tühistamisele. Kohus ei ole kaebaja kõikidele väidetele oma seisukohta andnud. Kohus ei ole võtnud seisukohta kaebuse esitaja väidete kohta vaideotsuse osas; 3) kohus on ebaõigesti tõlgendanud

§ 7lõiget 4 ning teinud T.

Põlluste suhtes ebaõigeid järeldusi Saksa äriühingu poolt kohustuste täitmata jätmise tõttu. Kaebaja rõhutab, et asjaolu, kas Werko GmbH deklareeris vaidlusalused kaubad või mitte, ei oma T. Põlluste maksustamise seisukohast mingit tähtsust. Werko GmbH vastutab oma kohustuste täitmata jätmise eest oma asukohamaa seaduste järgi. Tuginemine Saksamaal käibe mittedeklareerimisele ei ole asjakohane ka halduskohtus Andis Dolgise poolt antud tunnistuse tõttu; 4) kohus ei ole võtnud seisukohta väite suhtes, et Eesti Vabariigis väidetavalt toimunud müük on tõendamata ning maksu määramiseks puudub faktiline ja õiguslik alus. Apellant märgib, et sellises koguses, selliste hindadega, omamata selleks müügivõrku, ei oleks kauba müümine ka reaalselt võimalik. Telefonifirmad müüsid telefone tunduvalt odavamalt, seega ei saanudki neid selliste hindadega ja sellises koguses Eesti Vabariigis müüa. Käibemaksuga maksustamine saaks toimuda vaid sel juhul, kui käive oleks tekkinud Eestis. Käesoleval juhul on kaup ostetud Lätist, müüdud Saksamaale ning sealt on edasi müüdud Lätisse; 5) kohus oli kohustatud maksuotsuse tühistama maksu määramise õigusliku aluse puudumise tõttu. Maksuhaldur ei ole maksuotsuses märkinud, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel antud juhul käibemaks tasumisele kuulub. Maksuotsuses märgitud viited

§ 15lg 3 p-le 2 ja § 7 lg 1 p-le 1 ei ole asjakohased, sest kummastki ei tulene T.

Põlluste käibemaksukohustust. Isegi juhul, kui Saksamaale müük ei oleks tõendatud (sellega apellant ei nõustu) ning kuna Eesti Vabariigi territooriumil toimuvat müüki ei ole tõendatud, tuleb taastada endine olukord. Puudub alus käibemaksu määramiseks. Kohus ei võtnud seisukohta selle kohta, et Eesti Vabariigis toimunud müük ei ole tõendatud ja ei analüüsinud kaebuse esitaja väiteid eeltoodu kohta; 6) kohus on ebaõigesti käsitlenud tehingu teise poolena Läti äriühingut ning teinud oma järeldused eelkõige sellest lähtudes. Maksuotsuses on täiesti alusetult tuginetud väitele, et kuna maksuhaldurile ei ole teada tehingu teine pool, siis ei saa eeldada, et isik on registreeritud maksukohustuslane. Ka halduskohus on teinud oma järeldused ebaõigesti eelkõige seetõttu. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud

§ 7lg 1 punkti 1. T. Põlluste on esitanud täiendavad tõendid Werko Gmb

H poolt Läti äriühingule müümise kohta, mis tõendab täiendavalt tehingute toimumist ning maksu määramise ebaõigsust. Kohtu poolt nende tõendite hilisemale esitamisele tuginemine ning seetõttu nende seletuste kahtluse alla panemine on alusetu; 7) kohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et kaebaja ei ole kaasaaitamiskohustust täitnud. Kohus on ebaõigesti pannud Saksa äriühingu poolt kauba edasimüümise Läti äriühingule kahtluse alla. Kohus põhjendab kahtlust peamiselt sellega, et T. Põlluste ei öelnud maksuhaldurile koheselt Läti äriühingu nime. Selle tõendamine ei ole T. Põlluste kohustus ning kõikide asjaolude kohest selgitamata jätmist ei saa T. Põllustele ette heita. T. Põlluste oli kohustatud tõendama vaid kauba müüki Saksamaale. Hilisemate tehingute 10

(15)3-09-366 kohta tõendite mitteesitamist ei saa kaebajale ette heita. Kohus oli kohustatud arvestama hiljem selgunud asjaoludega ning tõenditega; 8) puudub vajadus esitada tõendeid tehingu tegemise muude asjaolude kohta. Sellega nõustus ka kohus, kuid leidis siiski põhjendamatult, et tehing on tõendamata; 9) kohus on ebaõigesti leidnud, et ta ei näe siiski takistust, miks ei peaks saama R. Loogi antud seletusi kasutada käesolevas haldusasjas dokumentaalsete tõenditena. Algselt oli OÜ Holbury vaidlusalustelt tehingutelt käibemaksu deklareerinud. R. Loogi ütlused T. Ojasooga seoses kinnitavad seda, et ta soovis käibemaksu tasumisest vabaneda; 10) maksuotsuse seaduslikkuse hindamiseks pidi kohus hindama, kas maksuhalduri poolt kogutud tõenditega on objektiivselt ja kahtlusteta tõendatud, et kaebuse esitaja teadis või pidi teadma, et ostes sõidukid OÜ-lt Holbury, osales T. Põlluste tehingus, mis oli seotud käibemaksupettusega. Kaebuse esitajale ei saa kolmandate isikute maksukohustust omistada üksnes seetõttu, et kaebuse esitaja on tehingute ahelas suurema maksejõuga; 11) asjaolu, et OÜ Holbury käibedeklaratsiooni parandas, ei vabasta teda arvel märgitud käibemaksu tasumisest.

ei näe ette võimalust vabastada arvel käibemaksu märkinud isik käibemaksu tasumisest. Topeltmaksustamist ei välista ka asjaolu, et OÜ Holbury on käibedeklaratsiooni parandanud, kuna arvel märgitud käibemaks kuulub ikkagi tasumisele; 12) sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine juhul, kui maksukohustuslasel on raamatupidamises nõuetele vastav arve, on õigusvastane ja vastuolus käibemaksu neutraalsuse põhimõttega. Apellant on seisukohal, et sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamise juhud peavad olema seaduses sätestatud. Kuna seaduses ei ole aluseid sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamiseks, on sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine õigusvastane; 13) kui tehing on vastuolus seadusega, võib see kaasa tuua maksukohustuse suurenemise (antud juhul suureneb maksukohustus sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamise kaudu) vaid juhul, kui see on konkreetselt seaduses sätestatud. Maksuhalduri praktika, mille kohaselt püütakse maks sisse nõuda mitte tegelikult maksukohustuslaselt, vaid maksuhaldurile kättesaadavalt ning maksevõimelisemalt osapoolelt, on põhjendamatu. Juhul, kui maksuhaldur väidab, et tehingut pole tegelikult toimunud, tugineb ta sisuliselt sellele, et tegemist on näiliku tehinguga; 14) sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused on täidetud ning

kohaselt ei ole võimalik vabastada arve väljastanud isikut käibemaksu tasumisest.

ei reguleeri sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamist maksupettuses osalemise korral, vaid see on kujundatud läbi haldus- ja kohtupraktika.

ei sätesta ka maksuhalduri põhjendatud kahtlust mahaarvamise keelamise alusena. Eesti haldus- ja kohtupraktika on võrreldes käibemaksudirektiiviga ja Euroopa Kohtu lahenditega taolistes maksuvaidlustes põhjendamatult asunud tõlgendama asjaolusid maksukohustuslase kahjuks; 15) kohus oli kohustatud tühistama maksuotsuse ebapiisava motiveerituse tõttu. Maksuotsus kuulub tühistamisele, kuna maksuotsuse kohustuslikuks tingimuseks on maksu määramise faktiline ning õiguslik alus. Käesoleval juhul ei ole järgitud menetluseeskirju (tuginetud on lubamatutele tõenditele, R. Loogilt ei ole kolmanda isikuna T. Põlluste maksumenetluses seletusi võetud, maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet, pole küsitlenud T. Ojasood, jätnud arvestamata vaide esitaja tõendid). 9. Vastustaja PMTK palub jätta FIE T. Põlluste apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Vastustaja jääb varasemas menetluses antud seisukohtade juurde, kuid toob eraldi välja järgmist: 1) kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse normi, kui jättis üle kuulamata tunnistajad R. Loogi ja T. Ojasoo. Kohus on otsuses põhjendanud tunnistajate ülekuulamisest keeldumist. kaebaja ei taotlenud tunnistajatelt seletuste võtmist maksumenetluses ega teinud midagi selleks, et kindlustada tunnistajate kohtussetulek; 2) ekslik on kaebaja väide, et kohus oleks pidanud ise tõendeid koguma. HKMS § 16 lõikest 2 tulenevalt on see kohtu õigus, kuid mitte kohustus. Tõendite täiendava kogumise 11

(15)3-09-366 vajaduse üle otsustab kohus sõltuvalt menetlusosaliste taotlustest. PMTK leiab, et R. Loogi ütluste näol on tegemist asjakohase ja olulise tähendusega tõendiga ning kohus on hinnanud nimetatud tõendeid koos teiste asjas kogutud tõenditega. Apellandi väited kohtu poolt oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmise kohta on paljasõnalised ja tõendamata; 4) kohtu järeldused sisendkäibemaksu summas 102 600 krooni osas on igati põhjendatud, kui kohus luges nimetatud summa arvestatud käibemaksust mahaarvamise

§-s 29 lõikes 1 ja lg 3 punktis 1 sätestatud tingimustele mittevastavaks. Tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates on kohus õigesti järeldanud T. Põlluste osalemise maksupettuses, mille eesmärk oli käibemaksu tagastamine eelarvest; 6) täiesti põhjendamatud on apellandi väited osas, mille kohaselt on maksuotsus antud ilma faktilise ja õigusliku aluseta ja ainuüksi sellel põhjusel kuuluks tühistamisele. T. Põlluste maksumenetluse käigus tuvastatud faktilised asjaolud on kajastatud maksuotsuse punktides 1 ja 2 ning õiguslik alus punktis

  1. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Käesolevas asjas on vaidluse all maksu määramine apellandile kahe erineva aluse tõttu. Esiteks, kahe sõiduki ost OÜ-lt Holbury, kus maksuhaldur asus seisukohale, et tegelikult tehinguid pole aset leidnud ning apellant on seisukohal, et tehingud toimusid ning OÜ Holbury soetas sõidukid Lätist. OÜ Holbury esindaja ütlused kinnitasid tehingute toimumist nii, et OÜ Holbury üksnes esitas arved ja sai selle eest tasu (I). Teine väidetav tehingute kogum puudutab väidetavat mobiiltelefonide, LCD-ekraanide ja arvutite eksporti Saksa ettevõtjale Werko GmbH, kus maksuhaldur asus seisukohale, et eksport pole tõendatud (II). Apellatsioonimenetluses käib ka vaidlus MTA vaideotsuse õiguspärasuse üle (III). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, sest maksuotsus ja vaideotsus on õiguspärased. I
  3. Apellant deklareeris sõiduki Audi A6 soetamise
  4. a septembris hinnaga 265 500 kr, sh käibemaks 40 500 kr. Müüjana arvel näidatud OÜ Holbury soetas selle samal päeva Andis Dolgiselt hinnaga 14 300 eurot, tasumine A. Dolgisele toimus viimase ütluste kohaselt sularahas. Ka apellant tasus väidetavalt sõiduki soetamise eest sularahas.
  5. Apellant deklareeris ka sõiduki Subaru Impreza soetamise
  6. a augustis hinnaga 407 100 kr, sh käibemaks 62 100 kr. Arvel müüjana märgitud OÜ Holbury ostis sõiduki väidetavalt SIA-lt Partner Motors hinnaga 21 500 EUR, kirjalikku lepingut selle kohta ei vormistatud. Sõiduk kanti ARK registrisse samal päeval esmalt OÜ Holbury, seejärel apellandi nimele. Maksuotsuses tuvastati, et apellant tasus Subaru eest pangaülekandega OÜ-le Holbury, kelle arvelt on raha sularahas välja võetud. Sõiduk oli
  7. a augustis registreeritud Eestis ARK-s ning sõiduki toomise kohta Lätist Eestisse usaldusväärsed tõendid puuduvad.
  8. Apellandil pole õigus, kui ta väidab, et teise isiku suhtes läbi viidavas maksumenetluses kogutud tõendite kasutamine apellandi maksumenetluses pole lubatav. Sellist piirangut maksukorralduse seadusest ei tulene. Asjaolu, et maksukorralduse seaduses on sätestatud kolmandalt isikult teabe küsimise kord, mille kohaselt tuleb esmalt pöörduda maksukohustuslase enda poole tõendite saamiseks ning kolmandalt isikult teabe saamine tuleb lahendada haldusaktiga, ei välista ka muude dokumentaalsete tõendite kasutamist. Selline dokument on maksuhalduri enda poolt koostatud ning oluline asja lahendamisel. 12

(15)3-09-366
  1. Põhjendamatud on ka väited selle kohta, et halduskohus oleks vaatamata raskustele pidanud tunnistajana R. Loogi ja T. Ojasoo üle kuulama ning olukorras, kus T. Ojasood ei õnnestunud leida, ei saa pidada usutavaks R. Loogi seletusi seonduvalt T. Ojasooga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse sellekohaste põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. R. Look on maksumenetluses andnud seletusi, mille kasutamine dokumentaalse tõendina ka kohtumenetluses on lubatav. Halduskohus ei ole tuginenud sellele R. Loogi ülekuulamise protokollile, mida kohtule pole esitatud ning seetõttu ei ole asjakohased väited, et kontrollimata on, kuidas R. Look andis ütlusi muudel kordadel peale 21.11.
  2. Ringkonnakohtu arvates ei saa R. Loogi ütlusi T. Ojasooga seoses pidada ebausaldusväärseks ka üksnes seetõttu, et T. Ojasood ei ole õnnestunud üle kuulata. Selle põhjuseks võib ringkonnakohtu arvates olla ka asjaolu, et T. Ojasoo hoidub neist menetlustest kõrvale. Üksnes tema ema väitest, et ta pole T. Ojasood 10 aastat näinud, ei saa teha järeldust, et T. Ojasoo Eestis ei viibi ega tegutse.
  3. Apellandi maksumenetluses antud seletus, et ta leidis sõidukid veebiportaalist, ei ole tehingute toimumise aega ja järjestust arvestades usutavad. Sellele seisukohale asus halduskohus põhjendatult. Tõendite hindamisel võttis halduskohus põhjendatult arvesse ka seda, et OÜ-l Holbury puudusid töötajad ning selle juhatuse liige eitas OÜ-d Holbury puudutavas maksumenetluses tehingute tegelikku toimumist, väites, et autod küll soetati, ent ta andis pangaülekandega saadud raha edasi T. Ojasoole, kes tunneb apellanti, ning allkirjastas vaid arved, mille T. Ojasoo talle tõi. OÜ Holbury pole tehingult käibemaksu tasunud.
  4. Asjaolu, et apellant osales nende tehingute tegemisel käibemaksupettuses, kinnitab muu hulgas see, et apellant ei ole pangaülekandega OÜ-le Holbury Subaru eest tasudes maksnud kogu arve kohaselt tasumisele kuuluvat summat, vaid üksnes selle osa, mis tuli maksta auto varasemale omanikule, ja täiendavalt kahel korral 20 000 kr. Seega ei ole tasutud arvel nõutavat käibemaksu. OÜ Holbury poolt SIA-le Partner Motors esitatud andmed, mis on kajastatud arvel, on ilmselgelt vigased OÜ Holbury tegevuskoha aadressi osas ja see kinnitab R. Loogi seletust, et OÜ Holbury tehinguid tegelikkuses ei teinud. Seetõttu on usutav maksuhalduri seisukoht, et OÜ-d Holbury kasutati vaid näiliku tehingu tegemiseks, mille ainus eesmärk oli maksude tasumisest kõrvalehoidmine.
  5. Usutav võiks olla OÜ Holbury ärinime kasutamine sõidukite müüja huvides juhul, kui sõidukid oleks olnud kauem OÜ Holbury omandis. Sellisel juhul võiks olla usutav apellandi väide, et ta leidis sõidukid veebiportaalist. Tehingute eest tasumise viisi, mida ringkonnakohus selgitas ülal, arvestades pole põhjust arvata, et R. Look sooviks tegeliku müüja varjamiseks väita, et ostja tegutses pahauskselt.
  6. Maksuhaldur väidab, et apellant osales käibemaksupettuses, esitades OÜ Holbury arved väidetavalt tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, sest tehingud olid fiktiivsed. Ringkonnakohtu arvates on see seisukoht olukorras, kus tegelikult sõidukid registrisse kanti, vähemalt kaheldav. Määrav on aga see, et Audi väidetav müüja A. Dolgis ei ole käibemaksukohustuslane ning SIA Partner Motors käibemaksu tasumist ei nõudnud (tegemist oleks ühendusesisese käibega). Sellises olukorras ei saaks apellant, deklareerides sõidukite soetamist otse Läti residentidelt, sisendkäibemaksu edasistes tehingutes maha arvata. Varifirma kasutamine võimaldab aga riigilt saada käibemaksusumma, mida riigile pole tegelikkuses tasutud. Seetõttu pole asja lahendamisel määrav, kas apellant on sõidukid tegelikkuses omandanud ja kui seda tehti, siis kas sõidukid soetati Eestist mõnelt tundmatult isikult või Läti müüjatelt. Oluline on, et OÜ-ga Holbury tegelikult tehingut ei toimunud. 13
(15)3-09-366 19.

§ 29lg 1 ja lg 3 p 1 nõuavad, et kaup oleks soetatud käibemaksukohustuslaselt.

Olukorras, kus tehingu tegelikku teist osapoolt pole tuvastatud, ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamine lubatav ning maksuotsus on seetõttu õiguspärane.

  1. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus nende tehingutega seotud asjaolusid hinnanud kogumis ega ole arvestamata jätnud ühegi tõendiga. Ringkonnakohus ei jaga apellandi arvamust, et maksuotsus on nende tehingute osas ebapiisavalt motiveeritud.
  2. Ekslik on apellandi seisukoht, et OÜ Holbury ei vabanenud käibemaksukohustusest sellega, et muutis enda poolt esitatud käibemaksu deklaratsioone, kuna arve eksisteerib jätkuvalt. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, miks ta nõustub halduskohtuga, et sellised väidetavaid tehinguid pole OÜ Holbury teinud ning sellest järeldub, et tal pole ka tekkinud käivet, mida maksustada. Topeltmaksustamist seega ei toimu. II
  3. Mis puutub eksporti, siis selles osas selgitas apellant maksumenetluses esmalt, et leidis Saksamaalt tuttava, kellele vara müüa ning kõik dokumendid tehingu tõendamiseks asuvad Saksamaal. Saksamaal ei ole Werko GmbH tehinguid deklareerinud. Werko GmbH juhatuse liige on apellant ise ning seetõttu märkis halduskohus õigesti, et apellant ei saanud leida Saksamaalt tuttavat, nagu ta maksumenetluses väitis. Kui maksumenetluses antud selgitusi käsitleda nii, et apellant väitis leidnud olevat tuttava, kellele Werko GmbH poolt võõrandamine oli kavandatud, oleks apellandi selgitused ja muud dokumendid usutavad vaid juhul, kui juba maksumenetluses seletuse andmisel oleks tehinguid selliselt kajastatud ning tõendid tehingute toimumise kohta oleksid esitatud varem. Halduskohus ja vastustaja juhtisid õigesti tähelepanu asjaolule, et dokumentaalseid tõendeid kauba Saksamaale lähetamise kohta ja üleandmise kohta väidetavale ostjale pole esitatud. Saksamaal ei ole kaebaja hiljem väitnud neid tõendeid olevat ega ka suutnud usutavalt selgitada, miks ta alguses väitis, et need dokumendid Saksamaal on ja kelle käes need oleksid pidanud asuma. Ringkonnakohus märgib, et väidetav tasumine Werko GmbH-le ja ka edasistes tehingutes, kus müüjaks oli väidetavalt Werko GmbH, on toimunud sularahas. Olukorras, kus tehingut kirjeldab vaid arve ning maksumenetluses pikka aega esitamata tõendid laoruumi rentimise kohta, apellandi seletused ning A. Dolgise ütlused, ei saa pidada ühendusesisest käivet usutavalt tõendatuks, et kohaldada 0 %-list käibemaksumäära.
  4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, et Andis Dolgise ütlused tehingu asjaolude kohta ei ole usutavad, kuna tõendeid selliste tehingute kohta maksumenetluses ei esitatud. Olukorras, kus maksuhalduril tekkis põhjendatud kahtlus raamatupidamises kajastatud tehingute toimumise kohta, oleks kaebaja, olles teadlik Werko GmbH ettevõtlusest, pidanud kohe usutavalt tehingute tegelikke asjaolusid näitama. Üksnes laopinna rentimine ja hilisemalt esitatud tõendid kauba võõrandamise kohta Lätisse tegelikke asjaolusid usutavalt ei kinnita. A. Dolgise ütluste kohaselt suhtles ta apellandiga keskmiselt paar korda kuus ning sellises olukorras pole usutav, et apellant ei osanud maksumenetluses meenutada, kellele kaup tegelikult lõpuks võõrandati.
  5. Ebaõige on apellandi väide ka selle kohta, et Werko GmbH poolt tehingute deklareerimata jätmine ei ole käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv. Apellant Werko GmbH juhatuse liikmena tehinguid deklareerimata jättes on ise põhjustanud väidete ebausutavuse. Väited SIA K & A Construction poolt kauba soetamise kohta on esitatud alles vaidemenetluses. Ka ei ole maksu- ega kohtumenetluses esitatud

§ 7

lg 4 kohaselt nõutavaid dokumentaalseid tõendeid apellandi poolt selle kauba võõrandamise kohta SIA-le K & A Construction. Seetõttu pole asjas esitatud selliseid tõendeid, mis võimaldaksid kohaldada tehingutele 0 % määraga käibemaksu. 14

(15)3-09-366 25. Kaebaja tõendas usutavalt kaupade soetamist Läti ettevõtjatelt ja seetõttu ei ole apellandi väide, et maksuhaldur oleks pidanud asuma seisukohale, et kaupu pole Eestisse toodudki ja käibemaksu määramine seetõttu polnud võimalik, millegagi põhjendatud. Apellant ise kinnitas ka vaides, et on kaubad soetanud. Usutav on kaupade võõrandamine apellandi poolt, ent puuduvad usutavad tõendid 0 % käibemaksumäära kohaldamise eelduseks olevate asjaolude kohta: esitatud pole

§ 7

lg 4 nõutavaid dokumentaalseid tõendeid, mis näitaksid, kellele kaup tegelikult võõrandati. Kui apellant väidab, et ka Eesti sisest käivet pole tõendatud ning maksu määramine pole seetõttu lubatav, peab ta maksuhalduri väited MKS § 150 lõike 1 kohaselt ise ümber lükkama, nt tõendades, et kaup on jätkuvalt tema omandis. Olukorras, kus kaup oli apellandi omandis ja apellant väidab selle võõrandamist ning pole tõendatud ühendusesisene käive (0 % käibemaksumääraga käive), on maksuhalduri järeldus, et kaup on võõrandatud Eestis, mõistlik. 26. Kuna puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et tehingud apellandi poolt väidetud viisil üldse aset leidsid, pole ringkonnakohtu arvates asja lahendamisel ka määrava tähtsusega apellandi väide, et kohus tõlgendas

§ 7

lõiget 4 ebaõigesti ning ühendusesisese käibe tuvastamiseks piisab, kui tõendatakse, et kaup on müüjalt liikunud ostja valdusse. Selline väide ei ole siiski ka sisuliselt õige, sest sätte sõnastus sellist tõlgendust ei võimalda, nõudes otsesõnu dokumentaalsete tõendite olemasolu. Eeltoodud põhjustel pole oluline ka see, kas SIA K & A Construction on Lätis registreeritud käibemaksukohustuslasena või mitte. III

  1. Kuna maksuotsus on õiguspärane, ei ole vaideotsuse tühistamise nõude lahendamisel tähtis, kas maksuhaldur rikkus vaidemenetluse käigus menetlusnorme, kui ta jättis tõendina arvesse võtmata dokumendid, mille apellant koos vaidega esitas: sõltumata sellisest väidetavast menetlusveast ei saa apellant nõuda HMS §-st 58 tulenevalt vaideotsuse tühistamist, kuna menetluse lõppjäreldust see ei mõjuta: maksuotsuse tühistamiseks alust polnud. Ringkonnakohus juhib seejuures tähelepanu asjaolule, et maksu määramine ei ole maksuhalduri kaalutlusõigus, vaid imperatiivne seadusest tulenev kohustus. Olukorras, kus kohtumenetluse käigus on tuvastatud, et maksuotsus on õiguspärane, tuligi vaie jätta rahuldamata. Seetõttu tuleb vaideotsuse tühistamise nõue jätta rahuldamata. IV
  2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb HKMS § 92 lõike 1 kohaselt apellandi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt rahuldamata. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.