). Kohus, tutvunud hagimaterjalidega ja kostja vastusega, leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Poolte ühine poeg R on sündinud XXX.a. Lapse vanemad elavad eraldi. Pooltel on lapse ühine hooldusõigus. Toodud asjaolusid pooled ei vaidlusta. Perekonnaseaduse (
) § 120 lõike 4 kohaselt ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks.
lõiked 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Tulenevalt seadusest (
§-id 96 ja 97) on vanemad kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele. Vastavalt
§-le 99 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, samuti tema kasvatamise kulutusi, kusjuures igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2
lg 2 kohaselt võib mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kostja ei ole töövõimetu ega tõendanud, et tal oleks teisi ülapeetavaid, kes osutuksid RT elatise maksmise korral vähem kindlustatuks. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema objektiivse varalise seisundiga. Kohtu veendumuste kohaselt üksnes ebapiisav töötasu või selle puudumine ei vabasta iseenesest töövõimelist vanemat elatise maksmisest. Kostja ei ole kohtu hinnangul teinud ilmselt kõike endast olenevat, et tagada ülalpidamiskohustuse täitmine.
lg 1 tulenevalt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja on hagi kohtule esitanud 18.12.2009.a ning palub elatise välja mõista alates 01.01.2009.a. Kostja sellega nõus ei ole sest leiab, et on poja ülalpidamises osalenud. Kostja on esitanud kohtule tõendid, mille kohaselt on kostja perioodil jaanuar 2010.a kuni oktoober 2010.a tasunud poja hokiklubi kuumaksed summas 900 krooni (t lk 20) ning ühekordse maksena hageja arveldusarvele 800 krooni (14.04.2010.a). Kohtu hinnangul kostja poolt esitatud perioodi 01.01.2010.a kuni 20.10.2010.a kontoväljavõtted (t lk 22 ja 23), millest nähtub, et kostja on teinud sularaha väljamakseid oma arveldusarvelt summades 200 krooni ja 500 krooni, ei ole 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.