KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 9. veebruar 2011.a , Tallinn Haldusasja number 3-0

§ 36lg 1 p 8 tekst Riigikohtule (PSJKS § 9 lg 1 ja lg 2).

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. 3-09-1484 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Razumovskile väljastati Harju Politseiprefektuuri poolt tulirelva luba nr 1771TR/R-289/1506-VR järgmiste tulirelvade hoidmiseks ja kandmiseks: 1) revolver Taurus M85 H kal 38 Spl nr OD-52598; 2) jahipüss Mossberg 500 kal 12 nr L467471; 3) jahikarabiin Browning kal 30-06 nr 29677NY7S7, optiline sihik Supreme 3x12x
2. Luba oli kehtiv kuni 06.06.
3. Põhja Politseiprefektuuri lubadetalitus andis 07.06.2005 sama prefektuuri Ida-Harju politseiosakonnale ülesande võtta seoses V. Razumovski relvaloa kehtivuse lõppemisega 06.06.2005 relvaomanikule kuuluvad relvad, laskemoon ja relvaluba hoiule. Ida-Harju politseiosakonna 16.06.2005 vastuse kohaselt oli V. Razumovski Kaitsepolitseiameti (KaPo) poolt 22.03.2005 vahistatud ning temale kuulunud relvad ja laskemoon ära võetud. KaPo saatis 27.07.2005 Põhja Politseiprefektuurile teatise relvaloa küsimuse otsustamiseks, märkides, et KaPo menetluses on kriminaalasi nr 36303210352, mille eeluurimisel tunnistati V. Razumovski 23.03.2005 kahtlustatavaks karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 2 järgi. Politseiameti relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise akti nr 65 kohaselt andis KaPo esindaja I. S. 27.07.2005 V. Razumovskile kuulunud relvad ja laskemoona relvaloa kehtivuse möödumise tõttu hoiule Põhja Politseiprefektuuri lubadetalitusele. V. Razumovski esitas 31.03.2009 Põhja Politseiprefektuurile avalduse (registreeritud dokumendiregistris 01.04.2009 numbriga 25248), milles palus vahetada tema relvaluba seoses relvaseaduse (

) § 43 lg 1 p 2 kehtetuks tunnistamisega. Põhja Politseprefektuuri 28.04.2009 otsusega nr 961 keelduti V. Razumovskile relvaloa väljastamisest ning otsustati jätta temale kuuluvad relvad ja laskemoon hoiule Põhja Politseiprefektuuri. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati kontrollimisel, et V. Razumovski on kriminaalasjas nr 1-06-15769 süüdistatav ja antud kriminaalasjas viiakse Harju Maakohtus läbi kohtulikku menetlust.

§ 36

lg 1 p 8 kohaselt ei anta relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalmenetlusest tulenevatel alustel süüdistatav. V. Razumovski vaie relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse kehtetuks tunnistamiseks jäeti Põhja Politseiprefektuuri 04.06.2009 vaideotsusega nr 1277 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt keelduti V. Razumovskile relvaloa väljastamisest, kuna vahetada on võimalik vaid kehtivat relvaluba.

§ 41

lg 6 p 1 kohaselt tuleb politseiprefektuurile esitada dokumendid relvaloa vahetamiseks vähemalt üks kuu enne loa kehtivuse lõppemist, antud avaldus laekus aga oluliselt hiljem. Politseiprefektuuril puudub

§ 36lg 1 p 8 põhiselt kaalutlusõigus.

2. V. Razumovski esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Põhja Politseiprefektuuri 28.04.2009 relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse nr 961 tühistamiseks ning taotles

§ 36

lg 1 p-i 8 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks tunnistamist osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada kahtlustatava või süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa väljastamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega, samuti menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Põhjendused: Kaebaja peeti KaPo poolt kinni 22.03.2005 ja tema kodus teostati läbiotsimine, mille käigus ta andis välja oma tulirelvad ja relvaloa. Kaebaja viibis vahi all kuni 21.06.2005. 2

§ 43lg 1 p 2 (2005.

a kehtinud redaktsiooni) kohaselt peatab soetamisloa või relvaloa väljastanud politseiprefektuur loa kehtivuse, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel tunnistatud kahtlustatavaks, võetud vastutusele süüdistatavana või antud kohtu alla. Seega lasus vastustajal alates kaebajale kahtlustuse esitamisest kohustus peatada kaebaja relvaloa kehtivus. 2005. a kehtinud

§ 43

lg 5 alusel vormistatakse soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamine, kehtivuse peatatuse lõpetamine või loa kehtetuks tunnistamine politseiprefektuuri otsusega, mille koopia saadetakse viivitamata loa omajale. Vastustaja ei ole kaebajale relvaloa kehtivuse peatamise otsuse koopiat saatnud. Samas kogu faktiline olukord kinnitab, et kaebaja relvaloa kehtivus alates kahtlustuse esitamisest siiski peatati.

§ 44lg 6 (2005.

a redaktsioonis) sätestab, et soetamisloa või relvaloa kehtivuse lõppemise või kehtetuks tunnistamise korral on relva- ja laskemoonaomanikul või –valdajal kohustus üleandmise päevast alates relv ja laskemoon kolme kuu jooksul võõrandada. Sama sätte lg 8 kohaselt juhul, kui võõrandamisele kuuluvat relva ja laskemoona ei ole nende omanik või valdaja

§ 44

lg-s 6 ettenähtud tingimustel võõrandanud, kuulub hoiule antud relv või laskemoon sundvõõrandamisele. Kaebajale teadaolevalt seda tehtud ei ole ja kaebajat ei ole teavitatud relvaloa kehtivuse lõppemisest ega kohustusest relvaloal märgitud relvad võõrandada. Seega oli kaebaja relvaloa kehtivus peatatud. Asjaolu, et vastav haldusakt jäi korrektselt vormistamata, ei saa tuua kaebaja suhtes kaasa negatiivseid tagajärgi (relvaloa vahetamise võimatust). Tegemist on haldusmenetluses tunnustatud õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega. Halduse tegevus peab olema kodanikule võimalikult ettenähtav ja haldusaktide andmine ei tohi kahjustada isiku õiguspärast ootust. Isikul peab olema õigus ja võimalus usaldada haldusorgani tegevust ning tugineda teadmisele, et haldusorgan tegutseb vastavalt seadusele, mis antud juhul nägi ette õiguspärase haldusakti andmise ja haldusakti kehtima jäämise. Juhul, kui kaebaja relvaloa kehtivus oleks seaduse järgi peatatud ja kui relvaloa peatumise perioodil relvaloa kehtivus lõppes, oleks pärast relvaloa kehtivuse peatamise aluseks oleva asjaolu äralangemist võimalus esitada taotlus relvaloa vahetamiseks (

§ 41

). Relvaloa kehtivuse peatamise ajal ei olnud kaebajal võimalik esitada nõutud dokumente, kuna relvaluba ei asunud enam relvaloa omaja valduses.

§ 44

, mis sätestab relvaloa kehtivuse lõppemise tagajärjed, ei näe ette tagajärge avalduse hilisema esitamise kohta. Seega ei saa relvaloa vahetamise avalduse hilisem esitamine olla põhjuseks relvaloa vahetamiseks keeldumiseks.

§ 41

lg 9 kohaselt relvaluba või relvakandmisluba väljastatakse, kui ei esine

§-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. Järelikult ka relvaloa vahetamisel toimub relvaloa uuesti andmine, mitte ainult uue kehtivusaja relvaloale märkimine. Kaebajale keelduti relvaluba väljastamast

§ 36lg 1 p 8 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalmenetlusest tulenevatel alustel kahtlustatav või süüdistatav. Sättest ei nähtu selgelt, kas seadusandja on tahtnud haldusele anda võimaluse meetme tarvitusele võtmist kaaluda või soovis ta meetme kohaldamist igal juhul, kui normi kohaldamise õiguslikud eeldused on täidetud. Antud küsimuse on sisuliselt lahendanud Riigikohus 26.03.2009 otsuses nr 3-4-1-16-08. Selles kohtuasjas oli küll asjassepuutuvaks sätteks

§ 43

lg 1 p 2, mille kohaselt soetamisloa või relvaloa väljastanud politseiprefektuur peatab loa kehtivuse, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav. Nii

§ 36

lg 1 p 8 kui ka

§ 43

lg 1 p 2 kohaselt on tegemist ühtse eeldusega, mis ei näe ette võimalust relvaluba anda või peatab relvaloa kehtivuse juhul, kui isik on kriminaalmenetluse sätete alusel kahtlustatav või süüdistatav. Vaatamata sellele, kas kaebajal on õigus relvaloa vahetamiseks või peab kaebaja taotlema uut relvaluba, on selle väljastamise takistuseks

§ 36lg 1 p 8. 3

§ 29

lg-st 3 tulenevalt saab kaebaja õigust vabale eneseteostusele jahipidamise eesmärgil riivata vaid jahipüsside lubade väljastamisest keeldumine. Seega võttis relvaloa vahetamisest keeldumine kaebajalt võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ning enese ja vara kaitseks, millega riigivõim riivas kaebaja PS § 19 lg-s 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust. Kohtuasjas 3-4-1-16-08 tunnistas Riigikohus

§ 43

lg 1 p 2 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada kahtlustatava või süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega. Seega nii

§ 43

lg 1 p 2 kui ka

§ 36

lg 1 p 8 alusel tehtavate otsuste puhul on tegemist kaalutlusotsusega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 1 kohaselt. Vastustaja ei ole otsuses kaebaja isikut ega temale etteheidetavat süütegu relvaloa vahetamisest (või väljastamisest) keeldumisel arvestatud. Kaebaja on kohtu all süüdistatavana aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos. Seega on tegemist teise astme kuriteoga, mis ei ole seotud relvade ega ohuga teistele inimestele või ühiskondlikule julgeolekule. Puuduvad igasugused andmed, mis viitaksid, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kes kujutaks ohtu ühiskonnale. 3. Põhja Politseiprefektuur palus jätta V. Razumovski kaebus rahuldamata. Vastuväited: Olenemata relvaloa aegumise põhjusest, ei ole vastavalt

§ 36lg 1 p-le 8 võimalik uut relvaluba väljastada, kuna V.

Razumovski on käesoleval ajal kriminaalmenetluses süüdistatav. Samuti ei ole võimalik relvaloa vahetamine, kuna

§ 41

lg 9 välistab relvaloa väljastamise ka vahetamise protseduuris, kui isik on kriminaalmenetluses süüdistatav. Kuna info kaebaja kahtlustatava staatuse osas laekus vastustajale peale relvaloa kehtivuse lõppemist, ei olnud enam võimalik relvaluba

§ 43lg 1 p 2 alusel peatada.

Relvaloa vahetamiseks tuleb

§ 41

lg 6 p 1 alusel esitada nõutavad dokumendid vähemalt üks kuu enne kehtivuse lõppemist. Selliseid dokumente vastustajale enne relvaloa kehtivuse lõppemist ei esitatud. Relvaloa õigeaegse vahetamise kohustus tuleneb relvaomanikule seadusest. Antud juhul on relvaloa taotlemine võimalik ainult

§-s 35 sätestatud korras juhul, kui ei esine

§-s 36 loetletud relvaloa andmist välistavaid asjaolusid. Kaebaja puhul esinevad

§ 36lg 1 p-s 8 sätestatud relvaloa andmist välistavad asjaolud.

1. Tallinna Halduskohtu 07.04.2010 kohtunõudega paluti Eesti Jahimeeste Seltsil väljastada tõend V. Razumovski kuulumise kohta Eesti Jahimeeste Seltsi. Eesti Jahimeeste Selts teatas 17.05.2010 halduskohtule, et V. Razumovskil on kuni 16.12.2011 kehtiv jahitunnistus nr MA 013252, kuid ta ei ole seisuga 01.05.2010 seltsi liige.
2. Tallinna Halduskohtu 30.06.2010 otsusega jäeti V. Razumovski kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et kaebaja poolt relvaloa vahetamise avalduse esitamise ajaks 31.03.2009 oli relvaloa nr 1771-TR/R-289/1506-VR kehtivusaeg (kehtis kuni 06.06.2005) lõppenud ning relvaluba oli olnud kehtetu juba üle kolme ja poole aasta. Isegi juhul, kui pidada kaebaja vahi all viibimist 22.03.2005–21.06.2005 põhjendatud takistuseks relvaloa vahetamise avalduse õigeaegseks esitamiseks, ei ole kohtule esitatud ühtegi põhjust, mis takistas vastava avalduse mõistliku aja jooksul esitamist vahi alt vabanemise järgselt. 4

-st kaebajale väljastatud relvaloa kehtivuse ajal ja kehtib ka käesoleval ajal. Relvaloa kehtivusaja möödumise tõttu tulnuks kaebajal soovi korral omandada relvaluba, esitada avaldus relvaloa väljastamiseks, mitte vahetamiseks. Asjaolu, et kaevatavas otsuses on esitatud asjakohatu põhjendus – viide kaebaja süüdistatavastaatusele kriminaalasjas ja

§ 36

lg 1 p-le 8, mille kohaselt relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalmenetlusest tulenevatel alustel süüdistatav –, ei anna alust sisuliselt õiguspärase haldusakti tühistamiseks. Ainuüksi asjaolu tõttu, et kaebajal ei olnud kehtivat relvaluba, puudus vastustajal võimalus kaebaja relvaloa vahetamise avalduse rahuldamiseks. Kaebaja käsitlus sellest, nagu oleks tema relvaloa kehtivus alates talle kahtlustuse esitamisest saadik olnud peatatud, on ebaõige. Asjas ei ole tuvastatud, et kaebaja relvaloa kehtivus oleks olnud mingisuguselgi ajavahemikul peatatud. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi tõendile, kust selline asjaolu nähtuks. Haldusakti kaebaja relvaloa kehtivuse peatamise kohta ei ole kohtule esitatud ning vastustaja ei ole sellise otsuse tegemist ka väitnud. Kuna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei ole, puudub ka vajadus käsitleda poolte väiteid seoses

§ 36

lg 1 p 8 võimaliku põhiseadusevastasusega osas, milles see ei võimalda prefektuuril arvestada kahtlustatava või süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa väljastamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega. HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses tähendab see, et nimetatud dokumendid tuleb esitada kohtule täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks kohtu antud tähtajal, milleks käesolevas asjas oli 25.03.

1. Kaebaja esitas nimetatud dokumendid kohtule alles kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päeval, mistõttu kohus neid menetluskulude küsimuse lahendamisel ei arvesta ja need kuuluvad kaebajale tagastamisele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. V. Razumovski apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Põhjendused: Kaebaja ei olnud vastustajale relvaloa vahetamise taotluse esitamisel teadlik, et temale väljastatud relvaluba on kaotanud kehtivuse ja pärast tema kahtlustatavaks tunnistamist relvaluba ei peatatud. Kaebaja eeldas, et õiguskaitseorganid täidavad seadusi ja peatavad tema relvaloa kehtivuse. Samas teadis vastustaja, et relvaluba on kehtetu. Lähtudes halduses üldtunnustatud uurimispõhimõttest käsitles vastustaja kaebaja avaldust kui avaldust relvaloa saamiseks, mitte aga vahetamiseks. Kaebaja taotlust menetledes leidis vastustaja, et kuna kaebaja oli taotluse esitamise ajal süüdistatav, ei ole

§ 36lg 1 p 8 alusel talle võimalik relvaluba välja anda.

Sellest lähtudes tegi vastustaja ka relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse, vastasel juhul oleks keeldutud relvaluba vahetamast. Seda kinnitab ka Põhja Politseiprefektuuri 04.06.2009 vaideotsus nr 1277, milles märgitakse, et kaebaja suhtes keelduti relvaloa väljastamisest, kuna vahetada on võimalik vaid kehtivat relvaluba. Seega leidis kohus ekslikult, et kaevatav otsus puudutas relvaloa vahetamisest keeldumist. Tegemist on relvaloa väljastamisest keeldumisega

§ 36lg 1 p 8 alusel. Sellest oleks pidanud kohus ka asja menetlemisel lähtuma, mida 5

§ 41

lg-s 9 sätestatakse, et relvaluba või relvakandmisluba väljastatakse, kui ei esine

§-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid, kui ka sama paragrahvi lõikes 10 sätestatakse, et relvaloa või relvakandmisloa kõlbmatuks muutumise, kaotsimineku ja hävimise korral, relva või relvaloa omaja andmete või relvahoidla asukoha muutumise korral, samuti paralleelrelvaloa või relvakandmisloa vahetamise korral relvaloa vastu väljastatakse luba vahetatavas loas märgitud kehtivusajaga. Seega ei ajanud vastustaja otsuse motiveerimisel segi mõisteid väljastama ja vahetama, vaid keeldus kaebajale relvaloa vahetamisest selle väljastamise teel, kuna kaebajal puudus dokument, mille vastu seda vahetada ja täitmata oli

§ 41

lg 6 p-st 1 tulenev nõue ehk dokumendid relvaloa vahetamiseks olid nõuetekohaselt esitamata.

§ 43

lg-st 5 tulenevalt saadetakse relvaloa kehtivuse peatamise otsus viivitamatult loa omajale. Kui otsust ei saadeta, siis loa kehtivust peatatud ei ole. Kaebaja relvaloa kehtivust ei peatatud objektiivsel põhjusel, sest puudus informatsioon kriminaalmenetluse alustamise kohta. Hetkeks, kui info laekus, oli kaebaja relvaloa kehtivuse lõppemisest möödas poolteist kuud. Kaebaja esitas relvaloa vahetamise taotluse ligi 4 aastat peale relvaloa kehtivuse lõppemist.

§ 34

lg 7 järgi on relvaloa kehtivusaeg viis aastat.

§ 41

lg 6 p 1 alusel tuleb relvaloa vahetamiseks esitada dokumendid politseiasutusele vähemalt üks kuu enne kehtivuse lõppemist. Pole mõistlik eeldada, et relvaloa kehtivuse peatamine kestab kauem, kui loa kehtivus. Isegi kui kaebaja relvaloa kehtivus oleks peatatud, ei oleks relvaluba vahetatud, sest seda saab väljastada vaid juhul, kui ei esine

§-s 36 toodud relvaloa andmist välistavaid asjaolusid. 6

§ 43

lg 1 p 2 alusel ja tema relvaluba seetõttu veel kehtib, esitas vastustajale taotluse relvaloa vahetamiseks ajendatuna Riigikohtu 26.03.2009 lahendist nr 3-4-1-16-08, millega

§ 43

lg 1 p 2 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada kahtlustatava või süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega. 11. Kaitsepolitseiameti 27.07.2005 teatisest (tl 45) nähtuvalt tunnistati kaebaja 23.03.2005 kriminaalasjas nr 04913000107 kahtlustatavaks KarS § 294 lg 2 järgi. Seetõttu oleks vastustaja (relvaloa väljastanud politseiprefektuur) pidanud kaebaja relvaloa kehtivuse peatama

§ 43

lg 1 p 2 alusel, sest loa omaja oli kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel tunnistatud kahtlustatavaks. Kuna kaebajale väljastatud tulirelva luba nr 1771-TR/R-289/1506-VR (tl 46) oli kehtiv kuni 06.06.2005, siis oli vastustajal võimalik selle kehtivust peatada kuni relvaloa kehtivusaja lõppemiseni ehk kuni 06.06.2005. Samuti võis kaebaja taotleda kõnealuse relvaloa vahetamist seoses relvaloa kehtivusaja lõppemisega, mis oli märgitud relvaloale ja pidi seetõttu olema kaebajale teada sõltumata sellest, et teda ei teavitatud täiendavalt relvaloa kehtivuse lõppemisest ega kohustusest relvaloal märgitud relvad võõrandada, enne relvaloa kehtivuse lõppemist. Relvaseaduse mõttest ja

§-st 41 tulenevalt eeldas relvaloa vahetamine nii

1. kui ka
2. a kehtiva relvaloa olemasolu pädevale asutusele vahetamise taotluse esitamise ajal. Relvaluba kaotab kehtetuks muutumisega oma õigusjõu ja seda ei ole enam võimalik vahetada. Pärast relvaloa kehtetuks muutumist on isikul võimalik taotleda üksnes uut relvaluba relvaseaduses ettenähtud korras. Seega lõppes relvaloa nr 1771-TR/R-289/1506VR kehtivus 06.06.2005 ja relvaluba kaotas oma õigusjõu olenemata sellest, kas vastustaja relvaloa kehtivuse

§ 43

lg 1 p 2 peatas või mitte, ning vastustaja poolt relvaloa kehtivuse peatamise otsuse tegemata jätmine

1. aastal ei saanud kaasa tuua kaebaja väidetud kahjulikku tagajärge - relvaloa vahetamise võimatust 31.03.2009 esitatud avalduse alusel. II
2. Põhja Politseiprefektuuri 28.04.2009 relvaloa väljastamisest keeldumise otsusest nr 961 (tl 8) nähtuvalt käsitles vastustaja kaebaja 31.03.2009 avaldust relvaloa vahetamiseks (tl 31 pöördel) avaldusena relvaloa saamiseks ja hoiulolevate relvade tagastamiseks ning keeldus relvaloa väljastamisest, kuna V. Razumovski on kriminaalasjas nr 1-06-15769 süüdistatav ja 7

§ 36

lg 1 p 8 kohaselt ei anta relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalmenetlusest tulenevatel alustel süüdistatav. Kuigi vastustaja on vaideotsuses ja halduskohtule esitatud vastustes kaebusele viidanud ka

§ 41

lg 6 p-st 1 tuleneva nõude rikkumisele, on kaebajale keeldutud relvaloa väljastamisest

§ 36

lg 1 p-s 8 toodud asjaolu esinemise tõttu ehk et kaebaja näol oli tegemist kriminaalasjas süüdistatava isikuga, kellele relvaloa andmise välistab

§ 36lg 1 p 8.

13.

§ 36

lg 1 p 8 (nii kaebaja 31.03.2009 avalduse esitamise ajal kehtinud kui ka täna kehtivas redaktsioonis) sätestab: „[s]oetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes: [---] 8) on kriminaalmenetlusest tulenevatel alustel kahtlustatav või süüdistatav“. Sõnastust „kriminaalmenetlusest tulenevatel alustel kahtlustatav või süüdistatav” tuleb ringkonnakohtu arvates mõista selliselt, et tegemist on isikuga, kes on kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) mõttes. KrMS § 35 lg 1 kohaselt on süüdistatav isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti KrMS § 226 kohaselt või kellele on esitatud süüdistusakt kiirmenetluses või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. 14.

§ 36

lg 1 p-st 8 nähtub, et selles toodud asjaolude esinemisel ei ole seadust rakendaval haldusorganil muud valikut, kui relvasoetamisloa või relvaloa andmisest keelduda. Haldusorganile ei ole jäetud võimalust hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid, mistõttu vaidlusalune säte ei anna seaduse rakendajale kaalutlusõigust ei valiku- ega otsustusdiskretsiooniks.

1. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et „[k]aalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Pädeval võimuorganil lasub üldjuhul kohustus hinnata, kas isiku huvid ja avalik huvi on omavahel tasakaalus, st kas põhiõiguste kitsendused on proportsionaalsed. Hindamaks langetatava otsuse vastavust proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid“ (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse nr 3-4-1-9-04, p 16).
2. Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse nr 3-4-1-9-00 p 12 ja nr 3-4-1-16-08 p 22). Lisaks on Riigikohus leidnud, et isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine ning, et kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud jahipidamise viise (vt Riigikohtu üldkogu otsuse nr 3-4-1-7-01 p 13 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse nr 3-4-1-16-08 p 22). V. Razumovski märgib halduskohtule esitatud kaebuses, et ta oli enne relvaloa kehtivuse lõppemist jahimees. V. Razumovski märkis vastustajale 31.03.2009 esitatud avalduses, et tema jahitunnistus nr MA 013252 kehtib kuni 16.12.2011 ja seda kinnitas ka Eesti Jahimeeste Selts 17.05.2010 kirjas nr 19 (tl 65) kohtule.
3. Jahiseaduse (JahiS) § 38 lg 1 kohaselt, kui jahipidamisviis eeldab jahirelva kasutamist, ei tohi selleks jahiluba anda isikule, kes relvaluba ei oma. JahiS § 38 lg 2 sätestab, et jahirelvaga jahipidamisel peab olema jahil kaasas relvaluba. Seega on võimalik relvaga jahti pidada ainult relvaloa olemasolul. JahiS § 39 lg 1 p-d 1 ja 2 sätestavad, et tulirelvadest on lubatud jahipidamisvahendid sile- või vintraudne või kombineeritud tulirelv, välja arvatud täisautomaattulirelv, ning poolautomaattulirelv, mille salve mahub kuni kaks padrunit. Tulenevalt

§ 29lg 3 esimesest lausest on jahitulirelv põhiliselt jahipidamiseks ettenähtud sileraudne, vintraudne või kombineeritud 8

§ 29

lg-ga 3 on seadusandja pidanud vajalikuks eristada jahitulirelvana kasutatavaid püsse revolvritest ja püstolitest, mille kasutamine jahipidamiseks on keelatud. V. Razumovski õigust vabale eneseteostusele jahipidamise eesmärgil saab seega riivata vaid jahipüsside lubade väljastamisest keeldumine. 18. Kaebuses halduskohtule märgib kaebaja, et relvaloa väljastamisest keeldumisega on temalt võetud ka võimalus enese ja vara kaitseks.

§ 28

lg 1 p 4 kohaselt võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata ka turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitseks. Kuigi ka turvalisuse tagamine ei eelda alati relva kasutamist, on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise. Seega kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil PS § 19 lg-s 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse.

1. Relvaloa väljastamisest keeldumise otsus võttis seega V. Razumovskilt võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ning enese ja vara kaitseks, millega riigivõim riivas kaebaja PS § 19 lg-s 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust.
2. Põhiõiguse riive kujutab endast põhiõiguse rikkumist vaid siis, kui see riive on põhiseadusevastane. Riive on põhiseaduspärane, kui riive kehtestamisel on peetud silmas legitiimset eesmärki ja riive on proportsionaalne (eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas). Proportsionaalsuse nõue tuleneb PS § 11 teisest lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
3. Ringkonnakohtu arvates on seadusandja kõnealuse piirangu kehtestamisel järginud legitiimset eesmärki ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele. Relvaloa andmisest keeldumine võib olla õigustatud ka muude asjaoludega. Kehtestatud piirang on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest kuriteos kahtlustatav või süüdistatav võib olla ohtlik ja kasutada relva kuritegude toimepanemise jätkamiseks või kriminaalmenetluse takistamiseks ning see omakorda võib kujutada ohtu inimeste elule ja tervisele. Kehtestatud piirang on eesmärgi saavutamiseks ka vajalik, sest relvaloa andmisest keeldumisele ei ole muud samaväärset alternatiivi, mis tagaks, et kuriteo toimepanemises kahtlustatav või süüdistatav ei ohusta relvaga teiste isikute elu ja tervist.
4. Järgmisena hindab ringkonnakohus, kas soetamisloa või relvaloa andmisest keeldumine igal juhul, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav, on mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks.
5. Kehtestatud piirang on intensiivne. Soetamisloa ja relvaloa andmisest keeldumine riivab iga kahtlustatava või süüdistatava vaba eneseteostust viisil, mis võtab täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ja turvalisuse tagamiseks.
6. Kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisu arvesse võttes võib aga selguda, et isik ei ohusta kaitstavaid õigushüvesid. Kriminaalmenetlusõiguses kehtiva universaalsuse põhimõtte kohaselt kulgeb kriminaalmenetlus ühetaoliselt sõltumata toimepandud kuriteo liigist ja kahtlustatava või süüdistatava isikust. Seega ei arvesta kriminaalmenetluse alustamine ega toimetamine iseenesest toimepandud kuriteo olemust ega kahtlustatava või süüdistatava isikuomadusi. 9

§ 36

lg 1 p 8 ei võimalda relvaloa väljastamise otsustamisel konkreetsete asjaoludega arvestada ega kaaluda, kas kõnealuse sätte kohaldamine on konkreetses asjas proportsionaalne või mitte, ei ole ka PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse sekkumise põhiseaduspärasus kindel.

1. Kuritegude ohtlikkus ühiskonnale on erinev. Käesoleval juhul süüdistati kaebajat KarS § 294 lg-s 2 sätestatud aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos, täpsemalt altkäemaksu võtmises. Kaebajat kahtlustati teise astme kuriteos, mis ei olnud seotud relvade ega ohuga teistele inimestele või ühiskondlikule julgeolekule. Asjas puuduvad ka andmed, mis viitaksid sellele, et kaebaja näol oleks olnud tegemist isikuga, kes kujutas endast ohtu ühiskonnale.
2. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et kõnealune piirang, mis keelab seaduse rakendajat kriminaalasjas kahtlustatavale või süüdistatavale relvaloa väljastamise, arvestamata konkreetse juhtumi asjaolusid, sh relva soetamisloa või relvaloa omaniku isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid (kuriteo raskusaste ja iseloom jms), ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada asjaolu, et kriminaalasjas kahtlustatav või süüdistatav isik ei tarvitse relvaloa andmisest keeldumisega kaitstavaid õigushüvesid kahjustada. Arvestades eeltoodud seisukohti ei olnud kaebajale relvaloa väljastamisest keeldumine proportsionaalne.
3. Seetõttu tuleb

§ 36

lg 1 p 8 tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata osas, milles see ei võimalda prefektuuril relvaloa andmisel arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega.

§ 36

lg 1 p 8 on asjakohane norm, kuna selle alusel keelduti kaebajale relvaloa väljastamisest. Tallinna Halduskohtu otsus tuleb tühistada, uue otsusega kaebus rahuldada ja vaidlustatud relvaloa väljastamisest keeldumise otsus tühistada. III

1. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuses vastuväite menetluskulude osas, kuna halduskohus tagastas kaebaja menetluskulude dokumendid põhjusel, et need oli esitatud pärast kohtu poolt antud tähtaega 25.03.
2. Kaebaja märgib, et ta ei soovinud kirjalikku menetlust ja eeldas, et asjas tuleb kohtuistung, samuti polnud talle enne 25.03.2010 teada asjas lõplik kulude suurus.
3. HKMS § 10 lg 33 kohaselt peab kaebuse esitaja kaebuses märkima, kas ta nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses; vastasel korral loetakse, et ta soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses ega oma 04.12.2009 kohtule esitatud täiendavates seisukohtades sõnaselgelt märkinud, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, mistõttu ringkonnakohus möönab, et halduskohus oleks HKMS § 10 lg-st 33 tulenevalt pidanud käesoleva asja lahendama suulises menetluses. 10