← Eesti

3-10-407/46

Obsah (6)§ 53§ 54§ 19§ 46§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2011, Tallinn Hal

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus (Lä

MTK) kontrollis V. V. käibemaksu (ajavahemikul 01.01.2007–31.12.2007) ning füüsilise isiku tulu- ja sotsiaalmaksu 3-10-407 arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil

  1. a. Kontrolli tulemuste kohta koostas LäMTK 11.06.2009 revisjoniakti nr 12.2-3/5079-
  2. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus kohustas 05.11.2009 maksuotsusega nr 12.2-3/5079-5 V. V. 30 päeva jooksul tasuma tulumaksu 11 522 krooni, sotsiaalmaksu 33 000 krooni ja käibemaksu 8622 krooni Maksu- ja Tolliameti pangakontole. Käibemaks: V. V. ei ole
  3. aastal füüsilisest isikust ettevõtjana mustikate müügiga tegelemisel esitanud maksuhaldurile avaldust käibemaksukohustuslasena registreerimiseks ega deklareerinud maksustatavat käivet ja käibemaksu, kusjuures tema maksustatav käive ületas 250 000 krooni 24.08.2007 ja alates 25.08.2007 müüdud mustikate maksumus oli 56 520 krooni, millest 18% määraga maksustatav käive 47 898 krooni ja sellelt arvestatud käibemaks 8622 krooni. Käibedeklaratsioon kuulus esitamisele ja käibemaks 8622 krooni tasumisele 20.09.
  4. Tulumaks: V. V. tegeles
  5. a ettevõtlusega, mille tulemusel sai ta vähemalt 100 000 krooni maksustatavat tulu (ettevõtlustulu – ettevõtlusega seotud kulud), kuid jättis füüsilise isiku
  6. a tuludeklaratsiooni vormil E ettevõtlustulu ja ettevõtlusega seotud kulud deklareerimata. Tulumaksu tasumise tähtpäev oli 01.10.
  7. Revisjoni tulemusel suurendatakse V. V.i tulumaksukohustust 11 522 krooni võrra. Sotsiaalmaks: V. V. on saanud
  8. a tulu 100 000 krooni, millelt ta pidi arvestama ja tasuma sotsiaalmaksu. Sotsiaalmaksu 33 000 krooni tasumise tähtpäev oli 01.10.
  10. Maksu- ja Tolliamet jättis 18.01.2010 vaideotsusega nr 6-1/615-2 rahuldamata V. V.i vaide LäMTK 05.11.2009 maksuotsuse peale. Vaideotsuse kohaselt sai V. V.
  11. a juulist septembrini ettevõtlusega tegeledes (mustikate kokku ostmine ja nende edasi müümine) sellest puhastulu vähemalt 100 000 krooni, millise summa maksis ta 27.12.2007 oma arvelduskontole. Kuna V. V. ei esitanud maksuhaldurile mingeid dokumente, mille alusel olnuks võimalik kindlaks teha tema ettevõtlustulu ja ettevõtlusega seotud kulud ning andis maksuhaldurile ebausaldusväärseid ütlusi, on maksusumma määratud maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 lõigetele 1 ja 2 tuginedes hindamise teel. Kuigi
  12. a suve jooksul kokku ostetud ja müüdud mustikate arvestuslik kogus (12 500 kg) on tinglik, kinnitavad nimetatud koguse tõenäolisust muu hulgas V. V.i enda seletused. V. V.i esitatud majaraamatu väljavõttest nähtub üksnes asjaolu, et elamu omanikud vahetusid, kuid ei tõenda V. V.i poolt arvelduskontole
  13. a detsembris sisse makstud 100 000 krooni päritolu (väidetavalt isa surma järel pärandvara arvelt saadud raha). Maksu- ega vaidemenetluse käigus ei ole V. V. esitanud dokumentaalseid tõendeid saadud pärandi ja selle suuruse kohta. Seega on põhjendatud seisukoht, et V. V. tegeles
  14. a ettevõtlusega, mille tulemusel sai vähemalt 100 000 krooni maksustatavat tulu, kuid jättis selle deklareerimata.
  15. V. V. esitas 18.02.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus LäMTK 05.11.2009 maksuotsus tühistada. Kaebaja leidis, et esitatud maksunõude õiguslik alus jääb arusaamatuks ning maksuhaldur on haldusmenetluses kogutud tõendeid hinnanud ebaõigesti ega ole kõrvaldanud neis esinevaid vastuolusid. Kaebajale teadaolevalt on H. K. tervislik seisund selline, et tal ei ole võimalik adekvaatseid ütlusi anda. Kaebaja on andnud maksuhaldurile korduvalt ütlusi, kuid maksuhaldur on need paljasõnaliselt tunnistanud ebausaldusväärseteks. V. V. on oma väidet, et vaidlusaluse 100 000 krooni puhul on tegemist isa surma järgselt pärandist saadud rahaga, kinnitanud väljavõttega majaraamatust, kuid maksuhaldur pole seda õiglaselt hinnanud. Põhjendamatu ja ebaõige on V. V.i maksukohustuse arvestamisel lähtumine esmajoones V. S. ütlustest.
  16. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Maksuotsus on koostatud MKS § 92 lg 1 p 2 2

(12)3-10-407 ja § 95 lg 1 alusel, sest kaebaja kajastas oma 2007. a tuludeklaratsioonis ebaõigeid andmeid. Kuna kaebaja ei esitanud oma ettevõtlust kajastavaid tõendeid ka maksumenetluses, määras maksuhaldur maksusumma MKS § 94 lg-te 1 ja 2 alusel hindamise teel. V. V. ei ole esitanud mingeid tõendeid oma ettevõtluse raames tehtud tehingute kohta mustikate kokkuostul ja edasimüügil. Kaebaja esitatud andmed mustikate koguste kohta kõiguvad väga suurtes piirides, mistõttu ei saanud maksuhaldur neile üheselt tugineda. Seetõttu oli maksusumma hindamise teel määramine vajalik ja lubatud. Hiiumaal tegelesid 2007. a-l mustikate kokkuostuga vaid kaks inimest: V. V. ja V. S.. Kuna kaebaja andis hindade ja koguste kohta erinevaid andmeid, tuli maksuhalduril tugineda teise kokkuostja V. S.i ütlustele. Maksu määramisel on juhindutud andmetest ja metoodikast, mille tulemusena on kaebaja maksukohustus tuvastatud maksimaalselt madalal tasemel. Vastuolulised tõendid on tõlgendatud kaebaja kasuks, mustikate veokoguste arvestamisel on lähtutud veost ainult ühe kaebajale kuuluva autoga ja sõiduki suhteliselt vähese koormatusega. Mustikate kogus (250 kg koorem, kokku 12 500
  1. kg)ja hinnad (23,95 kr ilma käibemaksuta) on arvestatud selliselt, et mahuvad ka kaebaja enda väidetud piiride sisse. H. K. antud seletustest ei ilmne selliseid asjaolusid, mis viitaksid isiku võimetusele anda adekvaatseid vastuseid, nimetatud isiku seletustega ei ole ka arvestatud sel määral, et need oleksid suurendanud määratud maksusummat. Kaebaja esitatud majaraamatu väljavõte ei selgita kaebaja pangakontole laekunud raha päritolu, vaid näitab üksnes elanike vahetust majapidamises. Kaebaja ei ole esitanud kohaseid tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid päritud majapidamise müügist laekunud raha ning USA dollarite Eesti kroonideks vahetamise kohta. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.08.2010 otsusega V. V.i kaebuse ja tühistas LäMTK 05.11.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/5079-5 ning mõistis vastustajalt Advokaadibüroo Nõmmik OÜ kasuks välja kantud menetluskulud summas 2657,20 krooni. V. V. ei ole 2007. a suvel mustikate kokkuostmisega tegelemist eitanud. Samas on ta rõhutanud, et temale andis marjakorjajatele maksmiseks vajaliku raha R. nimeline isik, kes määras ühtlasi kokkuostetavate marjade hinna. Kaebaja tasus korjajatele ning andis mustikad seejärel R. üle sama hinnaga, millega oli need kokku ostnud, ise sai ta selle eest R. töötasu 10 000 krooni ning kuludokumentide esitamisel tasuti nende alusel eraldi marjade transportimiseks kulunud kütuse ja praamipiletite eest. Halduskohtu hinnangul on kaebaja nende asjaolude maksuhaldurile selgitamisel olnud üsna järjekindel, kuigi ühel juhul on ta oma seletuses R. saadud töötasu suuruseks nimetanud 10 000 krooni asemel 5000 krooni. Maksuhaldur on tuvastanud, et V. V. tegeles mustikate vahendamisega perioodil 12.07.2007 kuni 03.09.2007, tehes sel ajal kokku 50 reisi Hiiumaalt mandrile (marjade hinnanguline kogus kokku 12 500
  2. kg)ning 250 000 krooni käibe piir täitus 24.08.2007. Kogu perioodi käive kokku oli 307 995 krooni. Maksuhaldur on V. V.i tegevust mustikate käitlemisel pidanud ettevõtluseks, kuigi kaebaja enda sõnutsi töötas ta R. nimelise isiku heaks tasu eest, ostes mustikaid R. antud rahaliste vahendite arvel ja tema poolt määratud hinnaga ning andes seejärel marjad üle tegelikule kokkuostjale (s.o R.). Juba seegi, et marjade R. üleandmine toimus ilma võlaõiguslikku müügilepingut sõlmimata, iseloomustab V. V.i tegevuses ettevõtluse puudumist. Tegutsemist teise isiku juhendamisel ei saa pidada iseseisvaks majandustegevuseks, mis on tulumaksuseaduse (TuMS) § 14 lg 2 järgi ettevõtluse lahutamatuks tunnuseks. Asjaolu, et V. V. oli registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, ei tähenda, et igasugust tema poolt saadavat tulu peaks tingimata käsitama ettevõtlustuluna. Tegemist oli V. V.i palgatuluga, sest maksuhalduri kogutud tõendid ei lükka ümber V. V.i väiteid, et mustikate käitlemine 2007. a hooajal toimus just sellisel moel, nagu seda kirjeldas kaebaja. Ka tunnistaja H. K. ütlustest nähtub, et kaebajale dikteeriti kokkuostuhinnad telefoni teel, mitte ei määranud ta neid ise, samuti on tunnistaja pidanud tõenäoliseks, et mustikate 3
(12)3-10-407 kokkuostu ei rahastanud V. V. ise, vaid seda tehti teiste isikute poolt. Kuna mustikate kokkuostul V. V.i poolt tellija raha eest ja tema poolt dikteeritud hinnaga puuduvad ettevõtluse tunnused, on maksuotsuses ebaõigesti määratud nii sotsiaal-, käibe- kui ka tulumaks. Tõendatud ei ole mitte 100 000 krooni ettevõtluse puhastulu, vaid 10 000 krooni palgatulu saamine kaebaja poolt. Kaebaja poolt maksumenetluses antud ütlusi ei saa pidada tervikuna ebausaldusväärseteks ainuüksi tulenevalt mõningasest kõikumisest tema seletustes seoses käideldud mustikate koguse ja üleandmiskohaga. Tegutsedes palgalise, mitte ettevõtjana, puudus V. V.il vajadus ja kohustus pidada täpset arvet mustikate koguste ja hindade üle. Sellega seoses ei saa kaebajale ette heita sedagi, et ta ei loonud ega säilitanud mustikatega tegelemist kajastavat arvepidamist ning sellest ei ole võimalik tuletada ka maksuhalduri tõendamiskoormise vähenemist. Ebatäpne on ka maksuhalduri metoodika V. V.i käideldud marjade koguse määramisel, sest mustikate üleveo omistamine kõigile sõidukiga XXX XXX mandril käimise juhtudele perioodil 12.07.2007 kuni 03.09.2007, ei pruugi olla põhjendatud. V. V.i seletus, et ta vedas mustikaid kolme nädala jooksul alates 25.07.2007, ühtib ligilähedaselt teadaoleva mustikate valmimis- ja korjeperioodiga (juuli
  1. nädalast kuni augusti
  2. nädalani, viimane kaasa arvatud). Asjas kogutud materjalide kohaselt puudusid kaebajal tingimused marjade pikemaajaliseks säilitamiseks ning need tuli saarelt ära toimetada 12 tunni jooksul. Oma arveldusarvele 27.12.2007 sisse makstud 100 000 krooni päritoluks on kaebaja väitnud palgast kõrvale pandud summad ajast, kui ta hulk aastaid tagasi töötas autobaasis autojuhtekspediitorina ning samuti isalt
  3. a päranduseks saadud maja müügist saadud raha, mida ta seni oli hoidnud välisvaluutana kodus ning tütre soovitusel nüüd panka viis, olles USA dollarid lasknud eelnevalt vahetada kroonideks. Halduskohus möönis, et V. V.i arvelduskontole 27.12.2007 laekunud 100 000 krooni päritolu jääb mõneti ebaselgeks, kuid see ei tähenda veel, et nimetatud summa tuleks lugeda kaebaja
  4. a ettevõtluse tulemiks seoses mustikate käitlemisega. Kaebaja tegevusel, mis seisnes kolmanda isiku rahastamisel ja ülesandel ning viimase poolt dikteeritud hinnaga mustikate kokkuostmises, puudusid ettevõtluse tunnused. Seega ei saa 100 000 krooni näol olla tegemist ettevõtlustuluga ning maksuhaldur on maksu määramisel ebaõigesti lähtunud nimetatud tululiigist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  5. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta V. V.i kaebus rahuldamata ja menetluskulud jätta kaebaja kanda. Apellandi arvates on halduskohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ning jätnud põhjendamatult hindamata osa maksumenetluses kogutud tõenditest, mille tagajärjel on kohus teinud ebaõige otsuse. Kohtuotsuses esitatud kohtu seisukohad on ka vastuolulised. Kaebaja ja R. nimelise kolmanda isiku vahel võis müügileping olla, kuid V. V. seda kas ei esitanud maksuhaldurile või võis leping olla suuline, mistõttu seda ei saanudki esitada. Kaebaja ei ole palgatulu saamise tõendamiseks esitanud töölepingut ega töövõtulepingut või loonud muud võimalust tema väite sisuliseks kontrollimiseks. Palgatulu saamine ja töösuhe oleks tõendatud, kui seda kinnitaks suhte teine pool (s.o tööandja). Kaebaja ei ole maksuhaldurile esitanud andmeid, mis võimaldaksid väidetava tööandja isikut tuvastada ja temalt selgitusi saada. V. V.i tegutsemine teise isiku ülesandel ei ole tõendatud. Kaebaja enda seletuse kohaselt on ta varem müünud Tallinna turul mustikaid iseseisvalt, millest tulenevalt ei ole usutav, et alates
  6. a-st hakkas ta mustikate kokkuostuga tegelema vaid palgatöölisena. Hindade kooskõlastamine tehingupartneritega ei välista iseseisvat majandustegevust. Halduskohus ei ole pööranud tähelepanu kaebaja poolt maksumenetluses 4
(12)3-10-407 antud erinevatele seletustele muu hulgas selle kohta, kellele ta kokku ostetud mustikad edasi müüs (lisaks R. mitu korda ka kellelegi M.). Kaebaja seletused on olnud erinevad sõltuvalt sellest, kas ta andis ütlusi kolmanda isikuna või menetlusaluse isikuna (esimesel juhul püüdis ta varjata isikut, kellele ta kokkuostetud mustikad edasi müüs, ja teisel juhul varjata iseenda saadud ettevõtlustulu). Halduskohus on jätnud lisaks tähelepanuta, et V. V. ei ole vaides ega ka halduskohtule esitatud kaebuses vaielnud vastu sellele, et mustikate kokkuostmine on loetud tema ettevõtluseks, vaid vaidlustas üksnes maksude arvestamise metoodika aluseks olevaid asjaolusid ning tema arvelduskontole laekunud 100 000 krooni lugemist ettevõtlustuluks. V. V.i mustikate kokkuostuks vajalik algkapital võis tõenäoliselt pärineda varasemate aastate mustikate kokkuostust vms allikast. Meelevaldne on väita, et
  1. a hooajal pärines vajalik algkapital kelleltki teiselt isikult. Halduskohtu järeldus, et tõendatud on 10 000 krooni palgatulu saamine, tugineb ainuüksi kaebaja seletusele ja jätab tähelepanuta muud asjas kogutud andmed. Apellant on seisukohal, et olukorras, kus füüsilisest isikust ettevõtja tegeleb hooaja jooksul igapäevaselt marjade kokkuostuga, tema väited ettevõtlustulu puudumise kohta ei ole millegagi tõendatud ega kontrollitavad ning mingit arvestust ei ole peetud, langeb pangakontole sisse makstud rahasumma päritolu tõendamine maksukohustuslasele. Kaebaja nimetatud summa päritolu millegagi tõendanud ei ole. Isalt pärandi saamise või 100 000 krooni suuruse valuutavahetuse toimumise kohta on dokumendid võimalik vajaduse korral taastada ka tagantjärele, kuid seda võimalust pole üle aasta kestnud maksumenetluses kasutatud. Ei ole usutav, et korraldades Hiiumaal marjade kokkuostu, vedades hooaja jooksul marju oma autoga iga päev parvlaevaga mandrile, rakendades selleks oma perekonnaliikmeid ja abilisi (nt H. K.), saadakse selle eest kokku vaid 10 000 krooni. Seda enam, et kokkuostuga kaasnesid ka muud kulud peale väidetavalt kaebajale hüvitatud bensiini- ja auto üleveokulude, mille palgatööd tehes enda kanda võtmine ei oleks usutav. Riigikohtu seisukohad (nt 02.12.2004 otsus nr 3-3-1-50-04; 20.06.2007 otsus nr 3-3-1-34-07) tõendamiskoormuse jagunemise kohta on kohaldatavad ka käesolevas asjas. V. V. ei ole maksuotsust vaidlustades millegagi tõendanud maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Kohus ei tohiks luua pretsedenti, mille järgi füüsilisest isikust ettevõtja vabaneb ettevõtlustuluga kaasnevast maksukohustusest ainuüksi seetõttu, et teatab maksuhaldurile väidetava tööandja eesnime ja telefoninumbri, kusjuures kumbagi ei ole võimalik kontrollida. Selline kohtupraktika tooks kaasa varimajanduse suurenemise.
  2. V. V. vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata ja menetluskulud jätta apellandi kanda. Kaebaja on teinud enda poolt kõik selleks, et aidata kaasa maksuhalduri poolt õiglase ja objektiivse otsustuse tegemiseks. V. V.il puudub süü selles, kui temale teadaolev telefoninumber on operaatorfirma poolt edastatud järgmisele kliendile. Miks maksuhaldur ei ole kaebaja maksumenetluses antud seletusi kontrollinud, ei ole teada. Meelevaldne ja kontekstist välja rebitud on apellandi väide, et kaebaja ei ole vaidlustanud mitte mustikate kokkuostmise ettevõtluseks lugemist, vaid ei nõustu üksnes 100 000 krooni ettevõtlustuluks lugemisega. Tunnistaja H. K. ütlustest ei ole tema tervislikku seisundit arvestades võimalik teha mingeid järeldusi kaebaja ettevõtluse olemasolu kohta. V. V.il ei ole käesolevas vaidluses enam kuidagi võimalik esitada valuutavahetust tõendavaid dokumente, selle asjaolu kiireks ja vahetuks kontrollimiseks olid ja on seadusest tulenevad õigused ja võimalused maksuhalduril endal. On teada, et valuutavahetuspunktid ei registreeri tehinguid isikut tõendava dokumendi esitamisel ega salvesta nende kohta vastavaid andmeid. Hindamise teel maksusumma määramise osas on kaebaja maksuhaldurile korduvalt selgitanud, et maksuotsuses esitatud kokkuostuhinnad ei vastanud reaalsetele hindadele. Umbmääraste tõendite alusel ei saa maksukohustust kindlaks määrata. 5
(12)3-10-407 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  2. Asjas vaieldakse esmajoones halduskohtu poolt tõendite hindamise õigsuse üle. Apellant leiab, et halduskohus hindas tõendeid vääralt ja jättis osa maksumenetluses kogutud tõenditest põhjendamatult hindamata, mille tagajärjel tegi ebaõige ja vastuolulise otsuse. Vaidlust ei ole iseenesest selle üle, et V. V. oli registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana (02.08.2005 kuni 04.09.2007), tegeles
  3. aasta suvel Hiiumaal mustikate kokkuostmisega ning kasutas kokkuostetud marjade mandrile vedamiseks temale kuuluvat kaubikut Volkswagen LT35 riikliku registreerimismärgiga XXX XXX. Seejuures on nimetatud sõidukiga perioodil 12.07.2007–03.09.2007 tehtud kokku 50 ülesõitu Hiiumaalt mandrile (tl 118-121). Samuti ei ole vaidluse all, et V. V. ei ole
  4. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsioonis (tl 125-128) deklareerinud ettevõtlusest saadud tulu. Küll aga esitas V. V. 06.11.2008 uue residendist füüsilise isiku
  5. a tuludeklaratsiooni, milles deklareeris varasemaga võrreldes täiendavalt 10 000 krooni muud tulu, millest ei ole tulumaksu kinni peetud (deklaratsiooni punkt 7.1). Konkreetsemalt on maksuhaldur apellatsioonkaebuses viidanud sellele, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud asjaolu, et marjade üleandmine R. toimus ilma võlaõiguslikku müügilepingut sõlmimata, ning kogutud tõendite (nt H. K. seletused) pinnalt ekslikult järeldanud, et V. V. tegutses teise isiku juhendamisel, mistõttu ei saa tema tegevust mustikate kokkuostmisel ja edasimüümisel pidada iseseisvaks majandustegevuseks. Samuti ei ole halduskohus apellandi sõnul arvestanud tõenditega, mis lükkavad ümber V. V.i väited mustikate käitlemise korralduse kohta
  6. a hooajal.
  7. TuMS § 14 lg 2 kohaselt on ettevõtlus isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus, mille eesmärk on saada tulu kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest, kaasa arvatud loominguline või teaduslik tegevus. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul ei ole V. V.
  8. aastal mustikate kokkuostmisel tegutsenud iseseisvalt ettevõtjana, vaid sisuliselt üksnes töötas R. nimelise isiku alluvuses, saades selle eest töötasu 10 000 krooni (lisaks hüvitati kuludokumentide alusel marjade transportimiseks kulunud kütus ja praamipiletid). Halduskohtu hinnangul välistas iseseisva ettevõtluse asjaolu, et marjakorjajatele maksmiseks vajaliku raha andis V. V.i üsna järjekindlate väidete kohaselt temale R., kes määras ühtlasi kokkuostetavate marjade hinna, millega kaebaja marjad kokku ostis ja R. edasi andis. Halduskohtuga tuleb nõustuda selles, et isiku ettevõtlusena saab TuMS § 14 lg 2 kohaselt käsitada üksnes sellist tegevust, mille puhul isik langetab majanduslikud otsused lõppastmes iseseisvalt. Iseseisev majandus- või kutsetegevus kui ettevõtluse tunnus võimaldab eristada ettevõtlust eeskätt töö- ja teenistussuhetest, milles isik pole iseseisev (vt Riigikohtu 19.01.2009 otsus nr 3-3-1-70-08, p 10). Pelgalt asjaolust, et marjade R. üleandmine toimus väidetavalt ilma võlaõiguslikku müügilepingut sõlmimata, ei saa siiski järeldada kaebaja tegevuses ettevõtluse tunnuste puudumist. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et võlaõiguslikud lepingud võisid olla ka suulised. Kuna V. V. ei ole maksumenetluse käigus esitanud tehingute teise poole (R.) kohta selliseid andmeid, mis võimaldanuks tema väiteid kontrollida, siis ei ole ka võimalik tõsikindlalt järeldada, et võlaõiguslikke müügilepinguid marjade edasimüümisel tegelikkuses ei sõlmitud. V. V. ei ole maksuhaldurile ega kohtule 6
(12)3-10-407 esitanud ka selliseid tõendeid ega andmeid, millele tuginedes saaks tuvastada, et tema ja R. nimelise isiku vahel oli töölepinguline suhe (sh töövõtt), või mis võimaldanuks maksuhalduril või kohtul koguda nimetatud väite kinnitamiseks või ümberlükkamiseks täiendavaid tõendeid. Kaebaja on üksnes paljasõnaliselt väitnud, et sai R., kelle kohta teadis ta väidetavalt üksnes eesnime ja telefoninumbrit (kusjuures kaebaja poolt maksumenetluses avaldatud telefoninumbri alusel ei olnud võimalik isikut tuvastada ega olnud R. sellelt numbrilt kättesaadav – vt maksuotsuse lk 3 – tl 30), töötasu kokku 10 000 krooni (5000 krooni), kuid tema sellekohased väited ei ole olnud kontrollitavad. Nõutavate dokumentide vormistamata jätmise tõttu, millest ei saa teha järeldusi töösuhte olemasolu või puudumise kohta, tuleb V. V.i asjaomase tegevuse iseloomu hinnata muudest asjas esitatud väidetest ja tuvastatud asjaoludest lähtuvalt. 11. Ringkonnakohus ei nõustu maksuhalduriga selles, et V. V. ei ole vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses vaielnud vastu mustikate kokkuostmise tema ettevõtluseks lugemisele. Kaebaja on maksuotsuse vaidlustanud tervikuna ning ka maksumenetluse käigus korduvalt väitnud, et sai üksnes töötasu, mitte tulu ettevõtlusest. Halduskohus on seotud kaebuse ulatusega, mitte selle sõnastusega (

§ 19lg 7) ega saa kaebuse sõnastuse põhjal ka kaebuse ulatust kitsendada.

Samas leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et maksumenetluse käigus V. V.i ja H. K. antud seletustest saab järeldada, et kaebaja tegevus seoses mustikate kokkuostuga oli tema iseseisvaks ettevõtluseks, mitte ei toimunud mustikate kokkuostmine töösuhte raames. V. V. on andnud maksuhaldurile oma tegevuse kohta seletusi kokku kuuel korral (16.04.2008, 29.05.2008, 03.09.2008, 04.11.2008, 18.05.2009, 14.09.2009 – tl 81-104). V. V.i 16.04.2008 seletuse (tl 81-82) kohaselt on ta tegelenud mustikate kokkuostmisega ning viis need Tallinna turule ühele aserbaidžaanlasele, samuti on ta mustikaid müünud M. nimelisele isikule ja paar koormat viis Rohukülla, kus andis need sadamasse autoga vastu tulnud isikutele, kelle nime kaebaja ei tea. Alates 29.05.2008 antud seletusest (tl 83-86, tõlge tl 87) on V. V. kinnitanud (03.09.2008, 18.05.2009, 14.09.2009), et tutvus Tallinna Keskturul

  1. aastal marju müües R. nimelise aserbaidžaanlasega, kes pakkus talle koostööd marjade kokkuostmisel. Enne
  2. aasta hooaja algust helistaski R. talle ja pakkus tööd, mis seisnes selles, et kaebaja ostab mustikad Hiiumaal kokku ja transpordib need Rohuküla sadamasse, kuhu R. või tema inimesed tulevad autoga vastu ja marjad viiakse edasi, makstes samas V. V.ile kogutud marjade eest (vahendustasuta) ja hüvitades talle kütuse- ja praamikulud. Samuti andis R. kaebajale hooaja alguses 100 000 krooni mustikate kohalikelt inimestelt kokkuostmiseks (14.09.2009 seletuse kohaselt 500-kroonistes kupüürides, millest umbes 60 000 krooni vahetas V. V. erinevates kohtades – nt kauplused, bensiinijaamad – väiksemateks kupüürideks, et maksta marjakorjajatele), mille V. V. hooaja lõpus R. tagastas, saades R. omakorda töötasuks 10 000 krooni (29.05.2008 seletuse kohaselt 5000 krooni kuus ehk kokku 10 000 krooni, 03.09.2008 seletuse järgi aga 5000 krooni kokku – tl 88-89, tõlge tl 90; 18.05.2009 ja 14.09.2009 seletuste järgi oli töötasu kokku 10 000 krooni). Mingeid kirjalikke dokumente raha ega marjade üleandmise-vastuvõtmise kohta ei vormistatud. Mustikate kokkuostuhindu arutati mitmel korral telefoni teel (29.05.2008 seletus) või määras need ülemus (18.05.2009 seletus) või R. kaebaja esitatud kohalike kokkuostuhindade alusel (14.09.2009 seletus), V. V. andis marjad R. edasi sama hinnaga, millega need ise kokku ostis (04.11.2008 ja 14.09.2009 seletused). Apellandiga tuleb nõustuda, et V. V.i ütlused oma tegevuse kohta on mitmes olulises aspektis vastuolulised. Erinevalt halduskohtu otsuses märgitust ei esine kõikumisi mitte ainuüksi käideldud mustikate koguse ja üleandmiskoha osas, vaid ka tehingupartnerite osas. Nimelt on ta 16.04.2008 ja 29.05.2008 seletustes kinnitanud
  3. a suvel mitmel korral mustikate 7

(12)3-10-407 müümist M. nimelisele isikule, kes tuli marjadele ise järgi, kuid 18.05.2009 seletuses on samas kategooriliselt märkinud, et keeldus M. marjade müümisest, kuigi viimane seda soovis. Arvestades asjaolu, et
  1. aasta kevadel pidi kaebajal ilmselt olema veel küllalt hästi meeles, kellele ta eelmisel mustikahooajal marju müüs, tekitab ütluste muutmine põhjendatud kahtluse, et V. V. ei ole hiljem soovinud maksuhaldurile oma tegevuse tegelikku sisu (ettevõtlus) avada. H. K. 25.04.2008 (tl 110-112) ja 03.09.2009 (tl 108-109) seletustest nähtub, et ta käis
  2. aasta juuli keskpaigast kuni augusti keskpaigani V. V.il vabatahtlikult ja tasu saamata 3-4 korda nädalas abiks marjakaste autole tõstmas. H. K. sõnutsi viis V. V. mustikad igapäevaselt Pärnusse külmhoonesse, tehes marjade kokkuostmisel koostööd A. nimelise isikuga. Samuti dikteeriti kaebajale hinnad Pärnust telefoni teel, mille alusel V. V. kokkuostuhinda tõstis. H. K. ei tea, kust V. V. algkapitali sai, kuid märkis, et selles äris liiguvad päris suured rahad. Kaebaja on küll kohtumenetluse käigus korduvalt (sh kaebuses, vastuses apellatsioonkaebusele ja ka ringkonnakohtu 15.12.2010 istungil) märkinud, et H. K. vaimse tervise seisundit arvestades ei saa tema ütlusi võtta täiesti tõsiselt, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei anna maksuhalduri ametniku poolt protokollitud H. K. seletuste sisu ega laad mingit põhjust arvata, et H. K. ei oleks olnud võimeline enda antud ütluste sisu ja tähendust mõistma või poleks olnud suuteline hindama, kas maksuhalduri ametnik on need protokollinud õigesti. Seetõttu puudub ka põhjus H. K. seletused asja lahendamisel kõrvale jätta, eriti olukorras, kus tegemist on üksnes abistavat tähendust omavate tõenditega ning need ei ole vastuolus muude kogutud andmetega.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul saab asjas kogutud tõendite põhjal siiski järeldada, et V. V. tegeles
  4. a juulist kuni septembrini mustikate kokkuostmisel ettevõtlusega. Kuigi iseenesest ei anna asjaolu, et isik on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, tõepoolest alust käsitada igasugust tema poolt saadavat tulu ettevõtlustuluna ja teoreetiliselt ei ole välistatud mustikate käitlemine ka kaebaja kirjeldatud viisil, siis käesoleval juhul tuleb V. V.i füüsilisest isikust ettevõtjana registreeritust ometi pidada täiendavaks asjaoluks, mis annab alust arvata, et mustikate kokkuostmine siiski oli tema ettevõtluseks. Sellele viitab kaudselt ka fakt, et V. V. on nii enda ütluste järgi (mitme seletuse kohaselt
  5. aastal Tallinna Keskturul; samuti on ta selgitanud, et tal oli selleks otstarbeks olemas ca 150 marjakasti – 03.09.2008 seletus) kui ka kättesaadavate avalike allikate (nt ajaleheartiklid – tl 132-133) kohaselt tegelenud marjade kokkuostmise ja müügiga ka varasematel aastatel, samuti on ta 29.05.2008 seletustes üheselt möönnud ettevõtlusega tegelemist 02.08.2005 kuni 04.09.2007 (tl 83-86, tõlge tl 87). Määravaks ei saa pidada ka kokkuostuhindade kooskõlastamist telefoni teel, sest marjade hinnad muutusid kaebaja enda sõnade kohaselt korjeperioodi jooksul pidevalt, arvestades marjade kvaliteeti (suurust), ilmastikku ja turutingimusi (nõudlustpakkumist). V. V.i ja H. K. seletustest saab järeldada, et mustikate hindu arutati telefoni teel ning kokkuleppe aluseks võeti ühelt poolt hind, millega marju oli võimalik turul realiseerida, ja teiselt poolt hind, millega oli kohapeal võimalik marju kokku osta. Võib eeldada, et telefoni teel lepiti kokku (määrati) hind, millega V. V.i koostööpartner oli nõus mustikaid ostma ja millega V. V. oli neid nõus vahendama. Olukorras, kus V. V. müüs suurema osa või isegi praktiliselt kõik kokkuostetud mustikad edasi ühele isikule, on ilmne, et ta võis olla sunnitud arvestama esmajoones sellega, millise hinnaga koostööpartner oli nõus marju vastu võtma ehk kaudselt dikteeritigi talle hinnad väljastpoolt. Õige on apellandi seisukoht, et hindade kooskõlastamine tehingupartneritega ei välista iseseisvat majandustegevust. Halduskohus ei pidanud ka tõenäoliseks, et V. V. rahastas mustikate kokkuostu ise, tuginedes seejuures H. K. seletusele, et selles äris liiguvad päris suured rahad. Kaebaja on väitnud ühelt poolt R. käest mustikahooaja alguses 100 000 krooni saamist marjakorjajatele maksmiseks, 8
(12)3-10-407 kuid samas 27.12.2007 oma pangakontole sularahas sisse makstud 100 000 krooni osas selgitanud (küll mitte päris järjekindlalt), et tegemist on tema rahaga, mis oli tal seni kodus seisnud. Sellises olukorras ei saanud halduskohus V. V.i tegevuse hindamisel võtta aluseks eeldust, et kaebajal endal mustikate kohalikelt elanikelt kokkuostmiseks vajalikud vahendid suure tõenäosusega puudusid. Samuti on eluliselt usutav maksuhalduri hinnang, et kuna kaebaja on marjade müügiga tegelenud pikema aja jooksul, siis võis vajaminev algkapital pärineda eelmiste aastate tuludest. Ringkonnakohus nõustub apellandiga ka selles, et usutavaks ei saa pidada, et olles varem marju müünud Tallinna turul iseseisvalt, hakkas ta alates
  1. aasta suvest tegelema mustikate kokkuostuga vaid palgatöölisena. V. V. on seda asjaolu 04.11.2008 selgitanud (tl 91-92, tõlge tl 93) sellega, et ta ei valda eesti keelt ja arvas, et ei ole võimeline pidama raamatupidamise arvestust ega esitama deklaratsioone, mistõttu hakkas töötama lepingu alusel. Ringkonnakohus peab seda selgitust otsituks, sest tegemist ei ole asjaoluga, mis saanuks eelmise või eelmiste aastatega võrreldes muutuda, kuid varem ei ole see takistanud kaebajal marjade kokkuostmisega iseseisvalt tegeleda. Eelnevat arvestades tuleb lugeda tõendatuks, et V. V. tegutses
  2. aasta juulist septembrini mustikate vahendamisel ettevõtlusega, mitte ei töötanud R. nimelise isiku juures.
  3. MKS § 94 lg 1 annab maksuhaldurile teatud tingimustel õiguse tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. MKS § 94 lg 2 kohaselt tuginetakse hindamisel asjas kogutud andmetele, samuti maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Maksuotsuses tuleb esitada hindamise metoodika ja hindamisel kasutatud tõendid. Riigikohtu 14.01.2009 otsusest nr 3-3-1-70-08 (p-d 21, 24) ilmneb, et maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on MKS § 94 lg 1 järgi vajalik ja lubatud ning vastavate tingimuste esinemisel on ta kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Maksuotsuse (tl 28-46) kohaselt rakendas maksuhaldur käesoleval juhul V. V.i maksukohustuse arvestamisel lõppastmes järgmist metoodikat (maksuotsuse lk 13 – tl 40; revisjoniakti lk-l 12-13 kirjeldatud metoodika oli sellest mõnevõrra erinev, kuigi lähtekohaks mõlemal juhul V. V.i ettevõtluse eeldatava puhastulu määr – tl 19-20): 1) V. V.i vahendatud mustikate maksumus 307 995 krooni (maksuotsuse lisa 2: perioodil 12.07.2007–24.08.2007 veeti mustikaid 42 korda × 250 kg hinnaga 23,95 krooni 1 kg eest ilma käibemaksuta – kokku 251 475 krooni; 25.08.2007– 03.09.2007 veeti mustikaid 8 korda × 250 kg hinnaga 28,26 krooni 1 kg eest koos käibemaksuga – kokku 56 520 krooni); 2) V. V.i puhastulu 100 000 krooni; 3) ettevõtluse kulu (p 1 – p 2) 207 995 krooni. Maksuhaldur lähtus seejuures eeldusest, et V. V.i
  4. aasta ettevõtlusest saadud puhastulu oli 100 000 krooni, millise summa kaebaja 27.12.2007 oma pangakontole sisse maksis, ja võttis arvesse
  5. aastal Hiiumaal samuti mustikate kokkuostmise ja edasimüügiga tegelenud V. S.ilt saadud andmed (tl 124), mille kohaselt oli
  6. aastal mustikate keskmine müügihind ilma käibemaksuta 23,95 krooni. V. V.i poolt
  7. a hooajal kokku ostetud ja müüdud mustikate arvestuslik kogus oli 12 500 kg (250 kg × 50 korda), kuigi tegelikkuses võis see tõenäoliselt olla suurem. 9
(12)3-10-407 Halduskohus leidis otsuses, et maksuhalduri metoodika on ebatäpne, sest põhjendatud ei pruugi olla mustikate üleveo omistamine kõigile sõidukiga XXX XXX mandril käimise juhtudele perioodil 12.07.2007 kuni 03.09.
  1. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maksukohustuslase seletuste kohaselt algas mustikahooaeg juuli keskpaigast ja kestis ka augustis. Üksnes 14.09.2009 seletuses on kaebaja märkinud, et mustikaid veeti üksnes kolme nädala jooksul alates 25.07.
  2. Seevastu käis H. K. oma 25.04.2008 ja 03.09.2009 seletuste kohaselt
  3. aastal V. V.il abis juuli keskpaigast augusti keskpaigani ning päris hooaja lõpuni ei olnud. Vaidlust ei ole olnud selle üle, et kaebajal marjade pikemaajaliseks hoidmiseks tingimused puudusid ja need tuli mandrile transportida igapäevaselt. V. V. on oma seletustes kinnitanud, et kasutas sõidukit riikliku registreerimismärgiga XXX XXX mustikate veoks, muud kasutusotstarvet ega sõitude põhjuseid kaebaja välja toonud ei ole. Arvestades vajadust kokkuostetud mustikad viivitamata edasi transportida, tekib küll mõningane kahtlus 12.07.2007 ja 03.09.2007 sõitude mustikate veoga seostamise õigsuse osas (perioodil 16.07.2007–31.08.2007 on sõidud toimunud igapäevaselt või isegi kaks korda päevas, vahele on jäänud vaid üksikud päevad – 22.07.2007, 26.07.2007 ja 12.08.2007 – vt maksuotsuse lisaks 1 olevat tabelit – tl 75 ja pöördel), kuid arvestades asjaolu, et kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et nimetatud päevadel mustikaid ei veetud, ei ole põhjust nende sõitude arvesse võtmist maksuhaldurile ka ette heita. V. S.i esitatud hindade ligikaudseks aluseks võtmine on olnud samuti põhjendatud, sest kuivõrd vaidlusalusel perioodil teadaolevalt Hiiumaal teisi mustikate kokkuostuga tegelevaid isikuid ei olnud, siis puudus maksuhalduril võimalus muudest andmetest juhinduda. Samuti mahuvad kalkulatsioonide aluseks võetud hinnad (edasimüügihind 23,95 krooni 1 kg eest, hiljem sama hind koos käibemaksuga, keskmine kokkuostuhind müügihinnast, ettevõtluse puhastulust ja vahendatud hinnangulisest kogusest tuletatuna ca 15,95 krooni 1 kg eest) V. V.i enda poolt erinevates selgitustes väljendatud piiride sisse (29.05.2008 seletus – 18-25 krooni nii kokkuostu- kui ka edasimüügihind; 04.11.2008 seletus – kokkuostuhind minimaalselt 7-9 krooni ja maksimaalselt 23-25 krooni, edasimüügihind sama; 18.05.2009 seletus – kokkuostuhind alguses 17-18 krooni, hiljem 20-25 krooni) või on kaebaja jaoks tema enda nimetatutest isegi soodsamad. Kokkuostuhind on üldjoontes kooskõlas ka H. K. seletustega (25.04.2008 seletuses – kokkuostuhind algas 7 kroonist ja tõusis kuni 18-20 kroonini; 03.09.2009 seletuses – alghind oli 8-9 krooni ja tipphind umbes 15-17 krooni). Kaebaja on küll rõhutanud (sh ringkonnakohtu istungil), et ebareaalne on 8 krooni puhastulu saamine iga vahendatud mustikakilogrammi pealt, millega võib osaliselt nõustuda (arvestades muu hulgas, et V. S.i selgituste järgi kujunes tema
  4. aasta keskmiseks mustikate kokkuostuhinnaks 19,10 krooni ja pole põhjust eeldada, et marjakorjajad oleksid V. V.ile marjad loovutanud oluliselt madalama hinnaga), kuid teisalt tuleb arvestada, et maksuhalduri poolt arvutuste aluseks võetud mustikate üldkogus (12 500 kg) on üksnes tinglik ning V. V.i enda 29.05.2008 seletuse järgi võis ta mustikaid hooaja jooksul kokku osta isegi 30 000 kg, hiljem on ta väitnud, et üldkogust ei tea või ei pidanud selle üle arvestust. Ka H. K. autode täislaadimist puudutavate seletuste järgi arvutades võis marjade tegelik üldkogus olla maksuhalduri poolt aluseks võetust ligikaudu kaks korda suurem. Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhalduri valitud metoodika põhjendatud ja mõistlik ning maksusumma kindlaksmääramisel aluseks võetud andmete võimalikult adekvaatselt tegelikkusele vastavuse tagamiseks on maksuhaldur võimaluste piires kasutanud kõiki tema käsutuses olnud vahendeid. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks juhtida eraldi tähelepanu Riigikohtu rõhutusele, et maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata (3-3-1-70-08, p 24). Maksuhalduri arvutuskäikude korrektsuse üle ei ole asjas vaidlust olnud. 10
(12)3-10-407
  1. Ringkonnakohus nõustub apellandiga ka selles, et V. V.i selgitused oma pangakontole 27.12.2007 sularahas sisse makstud 100 000 krooni päritolu kohta on vastuolulised ja neid ei saa pidada usaldusväärseteks. Kaebaja on enamasti rõhutanud, et raha pärineb osaliselt isa surma järel tema Venemaal asunud maja võõrandamisest (04.11.2008, 18.05.2009 ja 14.09.2009 seletused). Maja omanike vahetumise kohta on V. V. esitanud peaaegu loetamatu väljavõtte majaraamatust (tl 140). Raha olevat ta saanud USA dollarites oma vennalt
  2. aastal Venemaal käies (18.05.2009 seletus) ning hoidnud seda samas valuutas kodus kuni
  3. aasta lõpuni, mil tema tütar ja poeg dollarid kroonideks vahetasid ja ta raha panka viis. Samas ei ole V. V. osanud kordagi nimetada, kui palju ta maja müügist dollareid sai ning kus ja kui suures summas neid kroonideks vahetati. Puuduvad ka muud üksikasjalikumad andmed valuutavahetuse kohta. Kaebaja ei saa nende esitamata jätmist õigustada asjaoluga, et väidetavalt tegelesid valuutavahetusega tema lapsed, sest see ei saanud andmete esitamist takistada. Lisaks on V. V. 04.11.2008 seletuses nimetanud isa surma aastaks 1987, kuid 18.05.2009 seletuse kohaselt suri isa
  4. aastal. V. V. on muu hulgas viidanud (04.11.2008 ja 18.05.2009 seletused), et ta töötas 25 aastat autobaasis autojuhi ja ekspediitorina, kus teenis hästi ja säästis samuti raha (ka kaebaja 14.09.2009 seletuse järgi pärineb osa rahast varem saadud töötasust). Samas ei ole olnud vaidlust asjaolude üle, et kaebaja töötas viimati aastail 1999-2000 (keskmine kuupalk 3900– 4700 krooni), seejärel oli ligikaudu aasta arvel töötuna ja läks
  5. aastal eelpensionile (vt maksuotsuse lk 11-12 – tl 38-39; V. V.i 18.05.2009 seletus – tl 94-96, tõlge tl 97-98). Nende asjaolude pinnalt on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et maksukohustuslase väited vaidlusaluse 100 000 krooni säästmise kohta ei ole eluliselt usutavad, vaid tegemist on ilmselt V. V.i
  6. aasta ettevõtlusest saadud puhastuluga. Täiendava põhjuse kaebaja poolt 27.12.2007 pangakontole sisse makstud raha päritolu puudutavates väidetes kahelda annab asjaolu, et 18.05.2009 seletuses on ta märkinud hoopis, et vaidlusalusest rahast 80 000 andis talle tema elukaaslase vend, kes oli V. V.ile nimetatud summa võlgu.
  7. Riigikohus asus 14.10.2004 otsuses nr 3-3-1-39-04 (p 10) seisukohale, et kui maksukohustuslane on rikkunud maksuarvestuse pidamise kohustust ja maksusumma on seepärast määratud teiste andmete alusel või hindamise teel, siis vastavalt väheneb maksuhalduri tõendamiskohustus ja suureneb maksukohustuslase koormus tõendada, et maks on määratud valesti. Sama on Riigikohus korranud nt 02.12.2004 otsustes nr 3-3-1-50-04 (p 14) ja nr 3-3-1-51-04 (p 14). Riigikohtu 20.06.2007 otsuse nr 3-3-1-34-07 (p-d 12-13) kohaselt juhul, kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele (MKS § 150 lg 1). Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning oli võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Nimetatud seisukohta kordas Riigikohus 25.03.2009 otsuses nr 33-1-3-09 (p 20). Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga selles, et viidatud lahendites Riigikohtu poolt väljendatud seisukohad tõendamiskoormuse jagunemise kohta on kohaldatavad ka käesolevas asjas. Vaidlust ei ole selles, et V. V. ei ole maksuarvestuse pidamise kohustust täitnud, millest tulenevalt oli maksuhaldur sunnitud tasumisele kuuluva maksusumma määrama hindamise teel. Sellises olukorras oli V. V.il maksuotsust vaidlustades suurem koormus tõendada, et maks on määratud valesti. Maksuotsuses on maksusumma määramine nõuetekohaselt motiveeritud, sealhulgas on piisavalt põhjendatud hindamise teel maksusumma määramiseks valitud metoodikat. Ringkonnakohus nõustus juba eelnevalt apellandiga, et kogutud tõendite alusel oli võimalik hindamine läbi viia ja tasumisele kuuluv maksusumma kindlaks määrata. Samuti ei ole kohtule äranähtav, et maksuhaldur oleks jätnud kasutamata mõne võimaluse, 11
(12)3-10-407 mis aidanuks veelgi täpsemalt kindlaks teha maksusumma määramisel tähtsust omavaid asjaolusid. V. V.il oli eelnevast tulenevalt kohustus tõendada, et maksusumma on määratud ekslikult, kuid kaebaja ei ole seda millegagi tõendanud. V. V. ei ole kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber maksuotsuses esitatud väited tema poolt
  1. aastal 100 000 krooni suuruse ettevõtlustulu saamise kohta ning kinnitaks kaebaja enda väiteid selle kohta, et ta teenis vaidlusaluse tegevusega üksnes 10 000 krooni töötasu. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, miks selliste tõendite esitamine ei ole olnud võimalik ega palunud kohtu abi võimalike tõendite kogumiseks. Kõik kaebaja väited on jäänud senini paljasõnalisteks. Õigupoolest ainus kirjalik tõend, mille V. V. kogu maksu- ja kohtumenetluse jooksul üldse esitas, oli sisuliselt loetamatu majaraamatu väljavõte (tl 140), mis ei ole piisav ühegi käesolevas asjas määravat tähtsust omava asjaolu tõendamiseks. Maksuhaldur ei ole seejuures seadnud kahtluse alla V. V.i isale kuulunud maja võõrandamise fakti, vaid üksnes maksukohustuslase väidet, et 27.12.2007 pangakontole makstud raha pärines nimetatud allikast (vt maksuotsuse lk 10 – tl 37).
  2. Eelneva põhjal ja

§ 46

lg 1 p 2 alusel rahuldab ringkonnakohus Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 09.08.2010 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab V. V.i kaebuse rahuldamata. 17.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus rahuldab maksuhalduri apellatsioonkaebuse ja jätab uue otsusega V. V.i kaebuse rahuldama, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv esimese astme kohtus kokku 2657,20 krooni – tl 56, tl 66) tema enda kanda.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.