Obsah (5)

§ 367§ 142§ 65§ 101§ 113

2-10-30458 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Viktor Brügel Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 07.veebruar 2011.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja k

) § 361 kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

§ 367

lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisingu-andjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Lg 2 kohaselt lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 4 2-10-30458

1. Liisingulepingute lisaks olevate üldtingimuste (tl 10-20) p 10.5 tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisel võõrandab liisinguandja liisingueseme. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise, valduse ülevõtmise ja liisingulepingu võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud ja põhjendatud kulud (muuhulgas liisingueseme müügiga seotud kulud (p 10.9.2.), seejärel liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised, leppetrahvid, liisinguvõtja poolse rikkumise tõttu toimunud ülesütlemisest liisinguandjale tekkinud kahju (sh saamata jäänud tulu) ning seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Punkt 10.7 kohaselt kui liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma puuudu jääva osa.
2. Eeltoodud hageja ja kostja I vahelisi õigussuhteid reguleerivate sätete kohaselt oli hagejal kui liisinguandjal õigus liisinguvõtjaga sõlmitud liisingulepingute ülesütlemisel võõrandada tema valdusesse tagastatud liisinguobjekt (vara) ja selle võõrandamisest saadud rahasumma arvel kustutada liisingulepingu ülesütlemisega seonduvad kulud, liisinguvõtja poolt tasumata osamaksed ja intressid ning ülesütlemisest tekkinud kahju ning juhul kui vara võõrandamisest saadud raha ei kata neid summasid, esitada liisinguvõtja vastu sissenõue ületavas osas.
3. Kostjate vastuväidete kohaselt pidi kostja I poolt tagastatud vara väärtus katma liisingulepingute ülesütlemisest tekkinud kostja I kohustused täielikult. Liisingulepingu esemeks oleva veoki Scania tagastamisel esitas hageja kostjale I krediitarve, millest viimane sai aru, et vara väärtus katab kostja maksekohustused. Alles aasta möödumisel peale vara tagastamist esitas hageja kostjale võlateatise, et tagastatud vara väärtus liisingueseme omandamiseks tehtud kulutusi ei hüvitanud. Kohtuistungil kostja leidis täiendavalt, et hageja müüs liisingulepingute esemeks oleva vara maha sellise suure kahjumiga maha, milleks kostjad oma nõusolekut ei andnud.
4. Kohus nõustub hageja selgitusega, et hageja poolt koostatud kreeditarvest (tl 43) ei saa järeldada, et vara (Scania P 944DB) tagastamise hetkel moodustas selle maksumus 489448,64 krooni. Samas peab kohus nõustuma kostja I seisukohaga, et liisingueseme väärtuse määramine hageja poolt aasta möödumisel (Scania puhul 21.04.2010 tl 26-27 ja Volvo ning haagise puhul 18.05.2010 tl 63-64) hetkest, mil kostja I 17.05.2009 vara hagejale tagastas (tl 44) ei ole kooskõlas

§ 367

lg 3, mille kohaselt tuleb liisingueseme väärtust arvestada selle tagastamise hetkel. Riigikohtu lahendist 3-2-1-1-07 tulenevalt (p 29) loetakse lähtudes TsÜS §-st 65 eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). 20. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et hageja ei ole nõuetekohaselt tõendanud, et seisuga 17.05.2009 (kostja I poolt vara tagastamise aeg) ei vastanud kostja I poolt tagastatud vara harilik väärtus hageja poolt selle omandamiseks tehtud kulutustele (Scania puhul summale 340125,32 krooni ja Volvo ning haagise puhul summale 352006.10 krooni). Isegi kui oletada, et vara kohene võõrandamine osutus mingil põhjusel raskendatuks või võimatuks, pidanuks hagejal kui kutselisel liisinguandjal olema kasutada mingid muud alternatiivsed abinõud tagastatud vara hariliku väärtuse hindamiseks. Et hageja neid ei kasutanud teinud, viitab asjaolu, et hageja ei asunud talle tagastatud vara (Volvo FH) isegi mitte remontima enne kui aasta möödumisel vara tagastamisest (tl 64). Kohus leiab, et olukorras, kus kostja I poolt tagastatud vara oli hageja poolt ülevaatamata / remontimata kujul aasta vältel hageja valduses, tähendaks hageja nõude aksepteerimine

§ 367lg 3 seisukohalt hageja põhjendamatut eelistamist kostjate arvel, millega kohus ei saa tulenevalt Ts

MS §-st 7 nõustuda. 5 2-10-30458

1. Üldtingimuste p 4.
2. kohaselt liisinguvõtja maksab liisinguandjale osamakseid, intressimakseid ja lepingutasu vastavalt liisingulepingu lisaks olevale graafikule. Punkt 4.8 kohaselt liisingulepingu järgse makse tasumisega hilinemisel maksab liisinguvõtja viivist liisingulepingu eritingimustes toodud määras. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud liisingulepingutes ja oli kokku lepitud viivisemääraks 0,25 % päevas (tl 7,55). 22.

§ 142

lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 65

lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

§ 101

lg 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist;…3) nõuda kahju hüvitamist;…6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

1. TsMS 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
2. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tõendatud ja põhjendatud hageja nõuded solidaarselt kostja I ja kostja II vastu tähtajaks tasumata osamaksete ja intresside ning tähtajaks tasumata osamaksetelt arvestatud viiviste nõudes (Scania puhul 24146,77+4730,28+481,45 krooni, Volvo FH ja külmikpoolhaagise TRAX puhul 45469,33+7974,45+1167,08 krooni), samuti tasumata osa-maksetelt (Scania puhul summalt 24146,77 krooni ja Volvo FH ja külmikpoolhaagise TRAX puhul summalt 45469,33 krooni) alates võlateatise esitamisest arvestatud täiendavate viiviste nõudes, millest tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt. Menetluskulud
3. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Viktor Brügel kohtunik 6