3-10-181/14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. märts 2010, Jõhvi 3-10-181 S. J kaebus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla tegevus piirangute seadmisel koopiate tegemisele, dušši all käimisele, käterättide arvule, tualettpaberi rullide ja joogivee hulgale, pesemis- ja koristusvahendite saamisele ning pakkide ja saadetiste kaudu toiduainete, jookide ja hügieenitarvete omamisele
2. märts 2010 S. J ja Viru Vangla esindaja Eve Kangro Resolutsioon 1.Jätta S. J kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 21.01.2010 esitas S. J Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1) ja palus, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Viru Vangla tegevuse piirangute seadmisel koopiate tegemisele, dušši all käimisele, käterättide arvule, tualettpaberi rullide ja joogivee hulgale, pesemis- ja koristusvahendite saamisele ning pakkide ja saadetiste kaudu toiduainete, jookide ja hügieenitarvete omamisele. Kaebaja väitis, et on maksujõuetu, kuid vangla keeldub tegemast koopiaid talle vajalike efektiivsete kaitsevahendite tagamise tarbeks, ei luba käia duši all rohkem kui kord või koos spordisaaliga kaks 1 1 korda nädalas ega luba isikliku ämbrit üle valamiseks, ei luba omada kolme käterätikut, annab alates 01.01.2010 välja ainult üheksa rulli tualettpaberit ega väljasta enam nõudepesu, koristamise ja pesemise vahendeid. Veel leidis kaebaja, et vangla rikub tema õigust saada vajalikus koguses puhast joogivett, ei luba kasutada teekannu kuigi peaks elektrienergia kasutamise eest raha maha arvestama talle riigi poolt eraldatud summast ning ei luba pakkide ja saadetiste kaudu toiduaineid, jooke ja hügieenivahendeid omandada. Kõigis väidetes tugines ta Euroopa vanglareeglistikule ning põhjendas oma huvi sooviga esitada tulevikus mittevaralise kahju hüvitamise taotlus. Viru Vangla vastuses (tl. 19-20) paluti kaebust mitte rahuldada, esitati vastuväited kaebaja väidetele ning leiti, et Euroopa vanglareeglistik on soovitusliku iseloomuga instrument, mis ei saa luua kinnipeetavatele õigusi ega kohustusi. Koopiate osas märgiti, et kaebaja poolt küsitud Riigikohtu lahend on avalikult kättesaadav, koopiate tegemise hinnad on kehtestatud direktori käskkirjaga ja vanglal pole kohustust osutada seda teenust tasuta. Duši kasutamise osas leiti, et vastav õigus on tagatud vangistusseaduse § 50 lg 2 kehtestatud ulatuses, ämber pole vajalik, sest kambri tingimused ei võimalda ülevajamist ning soe ja külm kraanivesi tagavad elementaarsed hügieeniprotseduurid. Käterättide ja tualettpaberi hulga osas viidati vangla vastavate haldusaktide sätetele ning lisati, et nõude pesemine ja kambrite koristamine on tagatud sooja vee, ühiskasutamises oleva ämbri ja põrandapesuharja ning kord kahe nädala jooksul väljastatava puhastusvahendi „Sanit“ abil. Veel viidati kinni peetavatele isikutele keelatud esemete kohta kehtestatud vangla käskkirjadele ning märgiti, et kambris on joogivesi ööpäevaringselt ja piiramatus koguses saadaval, et veekeetja asub laos, kuna kaebajal puuduvad rahalised vahendid selle kasutamise eest vangla sisekorraeeskirja § 59’ kohaseks tasumiseks, et vangistusseaduse § 47 ja sotsiaalministri määruse normidele vastav toitlustamine on kinnipeetavatele tagatud, et pakkide saamise õigust vangistusalased õigusaktid neile ette ei näe ja iga kogetud ebamugavustunne ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Kohtuistungil jäid kaebaja ja Viru Vangla esindaja oma kirjalike väidete juurde. S. J selgitas, et pole vaidlustanud sooja veega duši all käimiseks ettenähtud kordade arvu, vaid soovib vastava ruumi pidevat lahtiolekut, et ta saaks iga päev külma duši all käia. Veel märkis ta, et alates veebruarist on hakatud põranda pesemiseks jälle vahendeid andma ning lisas, et vanglal tuleb täita seda Riigikohtu otsust, kus käsitletakse Euroopa vanglareeglistiku kohaldamist. Eve Kangro olulisi täiendusi ei esitanud ja märkis vastuseks kaebajale ära vaid selle, et vanglas ongi uksed lukus ning kinnipeetavad ei saa lähtuda samadest õigustest, mis olid neil vabaduses. KOHTU PÕHJENDUSED S. J on oma kaebuses vaidlustanud korraga väga mitu erinevat Viru Vanglas kehtivat piirangut ning nõuab nendega seotud tegevuse õigusvastaseks tunnistamist. Seejuures on tal aga jäänud tähelepanuta, et enamiku vaidluse esemeks olevate tegevuste puhul on olemas Viru Vangla kehtiv haldusakt, millist ta pole vaidlustanud (tl. 46). Tuvastamiskaebuse rahuldamine tähendab üksnes vastava haldusakti või toimingu õigusvastasuse nentimist, sellise kaebuse abil pole võimalik kõrvaldada õigusvastase haldusakti toimet ning ka hilisem kahju hüvitamise nõude esitamine võib olla raskendatud, sest riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt saab isik nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist vaid siis, kui tal ei olnud avaliku õiguse kandja õigusvastasest tegevusest tulenevat mõju oma õigustele võimalik kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõude abil. Vangistusalased õigusaktid ei sisalda midagi kinnipeetavatele väljastatavate koopiatega seonduvalt. Viru Vangla direktor on oma 02.05.2008 käskkirjaga nr. 97 (tl. 21) kehtestanud kinnipeetavatele tehtavate koopiate hinnakirja ega ole selles kellelegi mingeid erandeid ette näinud. Kinnipeetava valduses olevad mistahes dokumendid pole käsitletavad avaliku teabena ning seega ei laiene neist koopiate tegemisele ka avaliku teabe seaduses teabenõude kulude kohta kehtestatu. Kohtule esitatud väidetest (tl. 19 ja 46) nähtuvalt rajanes kaebuse põhjuseks olev koopia saamise nõue ühel Riigikohtu lahendil, mille koopiat soovis kaebaja saada oma tulevase kaebuse tarbeks. Riigikohtu 2 2 lahendid on reeglina vastavas andmebaasis avalikult kättesaadavad, mistõttu piisab vastava viite tegemisest kaebusesse ning sellest tehtud koopia mitteomamine ei saa takistada maksujõuetu isiku kaebeõigust. Kinnipeetava õigus duši all käia on reguleeritud vangistusseaduse § 50 lg
3. Sätestatu kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas saunas, vannis või duši all käimist. Viru Vangla on sisse seadnud pesemisaegade graafiku (tl. 39) ja võimaldab spordisaali kasutaval kinnipeetaval duši all käimist kaks korda nädalas (tl. 19 pöördel). Kohtuistungil esitatud väite (tl. 46) kohaselt ei vaidlustagi S. J sellist korraldust ja soovib hoopis seda, et duširuumid oleksid pidevalt avatud või antaks talle ämber, et ta saaks end iga päev külma veega karastada. Vangistusalased õigusaktid sellist kohustust vanglale aga ette ei näe ning seda ei tulene ka kaebuses viidatud Euroopa vanglareeglistiku punktist 19.4, milles on öeldud vaid seda, et vanne ja dušše peab olema piisavalt, et iga vang saaks ennast normaalsel temperatuuril vähemalt kaks korda nädalas pesta. Viru Vangla direktor on kinnipeetavatele vangla poolt tagatud käterätikute hulga määratlenud oma 10.03.2009 käskkirjas nr 1.1-1/44 (tl. 22) ja selle muutmise kohta antud käskkirjades (tl. 23-25). Kehtestatu kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale käesoleval ajal üks vahvelriidest käterätik ja üks saunalina. Vangistusalased õigusaktid kinnipeetavatele antavate käterätikute arvu ei reguleeri ning vastavaid sätteid pole ka kaebuses viidatud Euroopa vanglareeglistikus. S. J ei ole tema enda väidetel (tl. 46) käterättide arvu vähendamist käsitlevat 10.12.2009 käskkirja nr. 1.1-1/338 (tl. 25) ettenähtud korras vaidlustanud ega saa tuvastamisnõude esitamisega seda enam teha. Vangistusalased õigusaktid ei kehtesta ka kinnipeetavate kasutusse antava tualettpaberi ja pesemisvõi koristusvahendite kogust. Viru Vanglas on tualettpaberi ja muude hügieenitarvete väljastamise kord ja normid kehtestatud direktori 25.09.2009 käskkirjaga nr 1.1-1/238 (tl. 28-30). Seda ei ole kaebaja vaidlustanud (tl. 46), samuti ei ole ta ümber lükanud vangla kirjaliku vastuse väiteid nõude pesemise võimaluste, koristusvahendite olemasolu ja puhastusvahendi „Sanit“ väljastamise kohta (tl. 19) ning möönis kohtuistungil, et ehkki vahepeal põrandapesemise vahendit ei antud, on seda nüüd jälle tegema hakatud (tl. 46). Ka Euroopa vanglareeglistiku punktidele 19.5 ja 19.6 ei ole tal antud juhul võimalik toetuda, sest neis pole määratletud vastavate vahendite sortimenti ja kogust. Lisaks on tegemist dokumendiga, milles on selle andnud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee sõnaselgelt ja korduvalt öelnud, et tegemist on üksnes liikmesriikidele antava soovitusega. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 59’ lg 1 ja 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud iga seadme kasutamise eest vastavalt selle võimsusele. Jõhvi linna vee halb kvaliteet on üldteada asjaolu ning kohtul pole mingit põhjust arvata, et Viru Vangla vesi oleks sellest oluliselt erinev. Terviseameti kodulehel kättesaadavate aasta 2008 järelevalveandmete järgi on peamiseks põhjuseks paljude teistegi Põhja-Eesti linnade ja asulate puhul probleemiks olevad radioloogilised näitajad. Samas korduvatele küsimustele antud vastuste kohaselt vee keetmine neid ei muuda ning seega ei saa kaebaja väita, et maksujõuetuse tõttu keedukannu kasutamisest ilma jäämine välistab tal võimaluse saada parema kvaliteediga joogivett. Vangistusseadustiku § 15 lg 3 ja 4 kohaselt kehtestatakse kinnipeetavale keelatud asjade loetelu justiitsministri määrusega, kuid vangla võib inimeste või vangla julgeoleku ohustamist või vara kahjustamist võimaldavaid aineid ja esemeid keelata ka täiendavalt. Viru Vanglas on vastav loetelu kehtestatud ja täiendatud vangla direktori käskkirjadega 04.04.2008 nr 55 ja 24.08.2009 nr 1.11/193 (tl. 26-27). S. J väitis kohtuistungil, et pole neidki ettenähtud korras ja tähtajal vaidlustanud (tl. 46) ega saa seega nüüd väita, et Viru Vanglas kehtivad keelud on õigusvastased. Tema poolt kaebuse vastavas osas viidatud Euroopa Vanglareeglistiku punkt 31.5 käsitleb õigust kaupu osta või muul viisil mõistliku hinnaga hankida. Kuna kaebajal puuduvad mistahes hinnaga kaupade ostmist või hankimist võimaldavad rahalised vahendid nii tema enda väidetel (tl. 1) kui vangla poolt väljastatud isikukonto väljavõtte (tl. 3-4) andmetel, pole viide asjakohane. Pakkide saamise õigust 3 3 vangistusalased õigusaktid ja kaebuses viidatud vanglareeglistik kinnipeetavatele aga üldse ette ei näe. Eelnevalt toodud järeldustel on S. J kaebus põhjendamatu ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl. 7) alusel vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla esindaja oma menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 47). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja poolte võimalikud muud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik Kohtuotsus jõustus 17.03.2011 a. Tartu Ringkonnakohtu 07.12.2010 a. kohtuotsusega nr 3-10-181, millega jäeti Tartu Halduskohtu 30.03.2010 a. otsus muutmata. Raili Randlane Kohtunik 4 4