← Eesti

3-08-1883/99

Obsah (8)§ 131§ 389§ 130§ 429§ 140§ 133§ 387§ 132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2011. a, Tallinn Haldusasja

§ 131

lg 4 sätestab, et kahtlustatav, kelle suhtes on tehtud vahistamismäärus teda küsitlemata, viiakse hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast tabamist või Eestisse toimetamist küsitlemiseks eeluurimiskohtuniku juurde. Kaebaja ei näe põhjusi, miks antud kohustus ei kehti süüdistatava suhtes, kelle suhtes on ilma küsitlemata tehtud väidetavalt vahistamismäärus; 3) Kuna kaebaja vahistamine on lõppenud, ei ole muul viisil kui hüvitise maksmisega tema õiguste kaitse enam võimalik. Nii kaebaja kui ka tema kaitsja on vahistamise ajal taotlenud õiguste rikkumise kõrvaldamist, millele ei reageeritud. Nõudeõigus on kaebuse esitajal ka RVastS § 7 lg 21 alusel, kuna EIK on arutanud korduvalt sarnaseid asju, sh Eesti Vabariigiga seonduvalt (vt Bergmann vs Eesti); 4) Käesoleval juhul ei ole küsimus vahistamise väidetavas põhjendatuses, vaid viisis, kuidas kaebajalt vabadus võeti ning milliseid põhiõigusi sealjuures rikuti. EIÕK art 5.5 sätestab, et igaühel, kes on osutunud art 5 sätetega vastuolus oleva vahistamise või kinnipidamise ohvriks, on täitmiselekuuluv õigus kompensatsioonile. Kahju suuruse hindamisel lähtub kaebaja temale tekitatud kannatustest ning EIK praktikast Eesti Vabariigiga seonduvates asjades, kus konventsiooni rikkumisest tingitud kahjuhüvised ühe rikkumise kohta on vahemikus 900-6500 eurot, ning kus ühe sarnase rikkumise eest (Bergmanni asjas) kohustati Eesti riiki tasuma 3000 eurot. Kaebaja hindab art 5.2 rikkumisega tekitatud kahju suuruseks 23 000 krooni ja art 5.3 rikkumisega tekitatud kahju suuruseks 47 000 krooni, kokku 70 000 krooni (ca 4500 eurot); 5) Kuna nii Põhja Politseiprefektuur, Tallinna Vangla kui ka Harju Maakohus olid kohustatud kaebajale viivitamatult teatama tema vahistamise põhjuse ning toimetama ta viivitamata kohtu/kohtuniku ette, vastutavad need haldusorganid enda õigusvastaste toimingutega (tegevusetusega) tekitatud kahju eest solidaarselt. 3. Justiitsministeerium leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) Riigi poolt isikutelt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib vastav seadus (AVVKHS), millest tulenevalt peab kahju hüvitamiseks olema jõustunud kohtulahend, millel on näidatud päevade arv, mil isikult alusetult vabadus võeti. Kuna kriminaalasi, mille raames kaebuse esitaja vahi alla võeti, on alles menetlemisel, on kahjunõue esitatud ennatlikult. Kui kaebuse esitaja suhtes tehtaks süüdimõistev kohtuotsus, arvestataks eelvangistuses viibitud aeg karistusest maha. Vastustaja juhib ka tähelepanu AVVKHS § 1 lg 3 p-s 2 sätestatud kahju hüvitamise piirangutele; 2) 03.06.2008 kinnipidamisprotokollil on kaebaja allkiri, mis peaks kinnitama seda, et talle on tehtud teatavaks tema vahistamise põhjus; 3

(18)3-08-1883 3)

-s puudub säte, mis reguleeriks kohtu alla antud isiku vahistamise korral tema ärakuulamist kohtuniku poolt. Kaebaja osundatud

§ 131

lg 4 sellisele juhtumile ei kohaldu, sest reguleerib eeluurimiskohtuniku tegevust. Seega on siseriiklikus õiguses lünk. Kuna EIK praktika kohaselt tuleks isikud sellistel juhtudel kohtuniku poolt EIÕK art-st 5.3 tulenevalt ära kuulata, möönab vastustaja, et kaebaja viivitamata kohtuniku ette ärakuulamisele mitteviimise tõttu võib tegemist olla riigipoolse õigusvastase tegevusetusega; 4) On arusaamatu, millist kehalist või hingelist valu põhjustas kaebajale asjaolu, et teda ei toimetatud viivitamatult kohtuniku ette. Kaebaja vahistamiseks oli olemas õiguslik alus; 5) Kaebaja ei ole piisavalt selgitanud, mida ta on võtnud ette väidetava kahju ärahoidmiseks või selle suuruse vähendamiseks (RVastS § 7 lg 1). Kaebaja kaitsja 08.06.2008 ja 10.06.2008 avaldustest nähtub, et kaitsja oli kaebaja vahistamisega kursis. Jääb mõistetamatuks, miks kaitsja ei pidanud vajalikuks nõuda koheselt peale kaebaja vahistamisest teadasaamist kohtult vahistamismäärust või tutvuda kohtus kohtumäärusega.

§ 389

lg-st 2 tulenevalt oleks põhjendatuks osutunud määruskaebuse esitamisel kaebaja vahi all pidamise kestus olnud märksa lühem; 6) Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega kahju suurusest. Viide A. Bergmannile väljamõistetud hüvitisele on põhjendamatu, sest iga kaasust tuleb ka EIK praktika kohaselt eraldi hinnata. A. Bergmannil oli võimalus astuda kohtu ette vahistamisest 26 päeva möödudes, kaebajal 14 päeva möödudes. Juba seetõttu ei ole põhjendatud soov saada hüvitist võrdselt A. Bergmanniga. Põhja Politseiprefektuur palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Ei vasta tõele, et kaebajale ei teatatud, miks ta kinni peeti. Kinnipidamise protokollil kajastub viide Tartu Maakohtu määrusele kriminaalasjas 1-07-14411. Asjakohase määruse tutvustamine isikule koos kinnipidamise protokolliga on politsei jaoks protsessi loomulik osa ja seda tehti ka sellel korral. Isiku allkiri protokollil kinnitab, et ta on teadlik, mis tema kinnipidamise tingis. Ühtlasi mäletab protokolli koostaja M. J. R. Laanemetsa juhtumiga seoses seda, et R. Laanemets rääkis politseiosakonnas määrusega seotud kriminaalasjast ja selle toimingutest; 2) Väljakujunenud ja kõigi ametkondade poolt aktsepteeritud praktika kohaselt toimetab politsei isiku taolise kohtumääruse alusel vahistamise korral määruses ettenähtud kohta, annab koos nõutud dokumentidega üle ning teatab kohtule, et isik on vahistatud. Samuti teavitab seaduse kohaselt kohut kinnipidamisasutus. Järgnevalt nö tellib kohus vahistatud isiku oma äranägemise järgi toimingute tegemiseks kohtusse. Põhja Politseiprefektuuril polnud seadusest tulenevat kohustust kaebaja enne Tallinna Vanglasse toimetamist kohtusse viia.

§ 131ei ole asjakohane, kuna reguleerib eeluurimise staadiumit.

Kohtu viivitamatu teavitamise nõue tema poolt välja antud vahistamise määruse täitmisest peaks tagama isiku õiguste võimalikult tõhusa kaitse ning tema jätkuva vahi all hoidmise eesmärgipärasuse kontrolli läbi kohtumenetluse toimingute. Politseiasutusel ei ole õigust kahelda kohtu poolt antud määruse õiguspärasuses ning kohustust kontrollida enne kohtumääruse täitmist selle õiguspärasust läbi täiendava kohtumenetluse. Küsitav on see, kas kaebaja kohtusse toimetamine enne vanglale üleandmist oleks käesoleva haldusvaidluse valguses üldse tähendust omanud, sest tema vahistamine toimus õiguslikul alusel ning tagajärg ei oleks teiseks kujunenud. Seega ei saa väita, et kaebajale on tekkinud kahju; 3) Pole tõendatud, et kaebaja esindaja ja politseiametnike vahel üldse toimus vestlus Tartu Maakohtu 01.02.2008 määruse edastamise teemal. Põhimõtteliselt ei oma ka tähendust, kas kaebaja esindaja telefoni teel määrust küsis, sest tuvastamata isikule dokumente ei anta. Tallinna Vangla leidis, et tema kaasamine vastustajana ei ole põhjendatud. 4

(18)3-08-1883 1) R. Laanemetsa Tallinna Vanglas viibimise aluseks oli Tartu Maakohtu kehtiv 01.02.2008 kohtumäärus, mis oli Tallinna Vanglale täitmiseks kohustuslik. Vahistamise põhjusest pidi isikut teavitama politsei; 2) Tulenevalt VangS § 91 lg-st 2, teavitab vangla vahistatu vastuvõtmisest viivitamata uurimisasutust, prokuratuuri või kohut, kui kriminaalasi on kohtu menetluses. R. Laanemets toodi Tallinna Vanglasse 03.06.2009 kella 15-16 vahel. Teavitus saadeti Tallinna Vanglast elektrooniliselt 04.06.2008, seega on Tallinna Vangla täitnud talle seadusega pandud kohustused. Tallinna Vanglale ei tule ühestki õigusaktist kohustust iseseisvalt viia kinni peetud isik kohtuniku juurde. Nimetatud kohustus tekib üksnes vastavasisulise kohtukutse saabumisel ning siis tuleb vanglal valmistada ette isiku kohtusse saatmine; 3) Kaebuse esitaja ei ole läbinud VangS § 1¹ lg-s 8 sätestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust.
  1. Tallinna Halduskohtu 23.11.2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Kuna kaebuse esitaja esitas kahju hüvitamise kaebuse kohtule ajal, mil ta ei viibinud vanglas, st ei olnud kinnipeetav ega vahistatu, ei kohaldunud vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8; 2) Kuigi avaliku võimu kandja tekitatud kahju eest vastutab põhimõtteliselt antud juhtumil küll riik, ei tähenda see, et on ükskõik, milliselt haldusorganilt ja mis suuruses see kahju välja mõistetakse. Selle välistab RVastS, eriti selle §
  2. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et EIÕK art 5.2 ja 5.3 nõuete täitmine oli võrdselt nii politsei, vangla kui ka kohtu ülesanne. Igaüks neist pidi täitma vaid talle seaduse vm õigusaktiga pandud ülesandeid ning vastutab ka oma pädevusse kuuluvate ülesannete täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest; 3) Kaebuse esitaja ei ole “sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel” esitanud EIK-le individuaalkaebust, kuigi tal on EIÕK art 35 lg-s 1 sätestatud tähtaega arvestades selleks veel võimalus (RVastS § 7 lg 21). Samas ei ole see määrav, kuna RVastS § 7 lg 3 kohaselt hüvitatakse sama paragrahvi lg 21 alusel otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, kaebuse esitaja aga soovib mittevaralise kahju hüvitamist. Seega on asjas kohaldatav RVastS § 9, ja kuna väidetav EIÕK rikkumine avaliku võimu kandja poolt ei ole tuvastatud EIK otsusega, siis tuleb arvestada kahju tekitamise süülisust. Kohtupraktikas on kohaldatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist väga erandlike ja raskete rikkumiste juhtudel. Seega tuleb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kaebuse lahendamisel tuvastada, kas haldusakt või toiming (sh ka tegevusetus), millega väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, kas isikul on kahju tekkinud, kas kahju on selline, mida saab hüvitada rahas, kas haldusorgan on süüdi kahju tekkimises ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kaebus rahuldamisele; 4) Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, nagu ei teaks viimane senini oma vahistamise põhjusi ega ole ta saanud kohtukutseid Tartu Maakohtu istungitele. Kaebajal oli juba enne vahistamist teada, mispärast tema suhtes võidakse kohaldada vahistamist, ning vahistamise põhjused tehti talle teatavaks ka vahistamisel. Kaebaja on 15.12.2007 võtnud vastu kohtukutse Tartu Maakohtu 09.01.2008 istungile kriminaalasjas nr 1-07-14411 (tl 126). 09.01.2008 toimunud elektronkirjade vahetusest kaebaja ja asja menetlenud kohtuniku vahel ilmneb, et kaebaja oli teadlik temale riigi poolt määratud kaitsjast ja suhtles temaga, kohtunik lükkas ümber kaebaja väite, nagu oleks viimane kohtuistungist saanud 5
(18)3-08-1883 teada alles eelmisel päeval, ning hoiatas, et kuna istungile ilmumise seaduslik takistus on tõendamata, kaalub kohus kaebaja kohtusse ilmumise tagamiseks „seaduses ettenähtud meetmete rakendamist”. Samuti ilmneb kohtuniku kirjast, et R. Laanemets oli 15.12.2007 võtnud vastu ka tema kohtu alla andmise määruse (tl 125 pöördel). Tartu Maakohtu 09.01.2008 istungi protokollist nähtub, et istungil osales R. Laanemetsa kaitsja Peeter Järv, kelle sõnul kaebaja pidi tulema istungi hommikul toimikuga tutvuma, aga ei tulnud. Ühtlasi tuleneb sellest protokollist, et kohus tegi 09.01.2008 teatavaks R. Laanemetsa järgmisele kohtuistungile sundtoomise määruse (tl 109-111). Sundtoomise määrus jäi täitmata ja 01.02.2008 kohtuistungile R. Laanemets ei ilmunud, nagu nähtub selle kohtuistungi protokollist (tl 112-113). Ka sel kohtuistungil osales kaebaja kaitsja P. Järv. Protokollist ilmneb, et kuna R. Laanemets on asunud kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma ja rikkunud elukohast mittelahkumise keeldu (lahkus Tallinnasse), siis arutati võimalust kuulutada R. Laanemets tagaotsitavaks ja kohaldada süüdistatava kohtusse ilmumise tagamiseks meetmeid. Kaitsja kinnitas, et tal puudub kontakt R. Laanemetsaga ja viimane on tõkendit rikkunud.

§ 130

lg 4 kohaselt võib kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava vahistada linna- või maakohtu või ringkonnakohtu määruse alusel, kui ta ei ole kohtu kutsel ilmunud ja võib kohtumenetlusest jätkuvalt kõrvale hoiduda. Ülalviidatud tõenditest järeldab kohus, et kaebaja teadis tema suhtes Tartu Maakohtus menetletavast süüdistusasjast ja asus teadlikult kohtumenetlusest kõrvale hoiduma (ei ilmunud kohtuistungile, ei võtnud ise ühendust oma kaitsjaga ega vastanud tema telefonikõnedele, lahkus oma elukohast selleks luba taotlemata teadmata aadressile). Tal oli võimalik eeldada, et tõkendi elukohast lahkumise keeld rikkumise tõttu võidakse see tõkend asendada vahistamisega. Kaitsja osalemise tõttu protsessis oli kaebajal võimalus olla teadlik ka kohtumenetluse käigust ja kohtu tehtud määrustest, kuid ta hoidus ise määruste vastuvõtmisest. Kuna ta oli tagaotsitav, siis puudus võimalus talle isiklikult määrust üle anda või posti teel saata. Põhja Politseiprefektuuri 03.06.2008 kinnipidamisprotokollist ilmneb, et R. Laanemetsa kinnipidamise alus oli Tartu Maakohtu kohtumäärus nr 1-07-14411 ja kinnipidamise põhjus oli see, et isik on tagaotsitav ja vahistamise kohta on Tartu Maakohtu kohtumäärus. Kuigi määruse kuupäeva ei ole märgitud, puudub sisu järgi kahtlus, et tegemist on eelviidatud 01.02.2008 kohtumäärusega. Kaebaja on andnud kinnipidamisprotokollile oma allkirja ning juba ainuüksi selle põhjal on väär väita, et ta kinnipidamisel ei saanud teada oma vahistamise põhjust. Lisaks on protokolli koostaja M. J. tunnistajana kohtule kinnitanud, et Tartu Maakohtu 01.02.2008 kohtumäärus oli selleks ajaks Põhja Politseiprefektuurile faksitud ja kaebaja luges selle läbi. Tunnistaja sõnul pidas tagaotsitav peale määrusega tutvumist vajalikuks anda kriminaalasja kohta omapoolseid kommentaare, et „Põlva politsei otsib põhjuseid, et talle ära teha”. Samuti kinnitas tunnistaja, et ilma vastava määruseta ei ole võimalik isikut kinni pidada ja kinnipeetava allkiri kinnipidamisprotokollil tähendab, et ta on tutvunud protokolli ja selle lahutamatuks osaks oleva määrusega. R. Laanemets toimetati Tallinna Vanglasse Harju Maakohtu määruse resolutsiooni kohaselt (tl 137-139). Asjaolu, et vahistamismäärus oli protokolli koostamise ajaks Põlvast faksitud, on samuti tõendatud (tl 157-158). Seega on tõendatud, et Põhja Politseiprefektuur, kes teostas R. Laanemetsa vahistamise ja kelle (mitte Tallinna Vangla ega Harju Maakohtu) ülesandeks oli isikule tema vahistamise põhjuste selgitamine, tegi kaebajale nõuetekohaselt teatavaks nii vahistamise õigusliku kui ka faktilise põhjenduse ning see oli kaebajale ilmselgelt arusaadav. Kohtumäärusest koopia tegemine ja isikule andmine ei olnud ei politsei ega vangla seadusest tulenev kohustus, seda enam ei pea politsei seda tegema tuvastamata isiku telefonikõne peale, isegi kui niisugune kaitsja kõne oleks politseiametnikuga aset leidnud (vastavat kõneeristust ei ole kaebaja siiski kohtule esitanud). Kaebajal oli selleks ajaks lepinguline kaitsja Ain Laansalu, kellega suhtlemist kaebaja ei vältinud, mistõttu kaitsjal oli võimalus nõuda välja selleks pädevatelt asutustelt Tartu Maakohtust ja Harju Maakohtust vastavalt 01.02.2008 ja 15.04.2008 kohtumääruste koopiad ja kooskõlas

§-ga 136 ja § 387 lg-ga 2 neid määrusi vajadusel vaidlustada. Millegipärast kaebaja ja tema kaitsja seda ei teinud. 6

(18)3-08-1883 Järelikult on põhjendamatud ja paljasõnalised R. Laanemetsa väited tema suhtes PS § 21 lg 1 ja EIÕK art 5.2 nõuete rikkumisest. Ühestki õigusaktist ei tulene otseselt vangla kohustust isikule üle seletada, miks ta on vahistatud ja vanglasse toodud, liiatigi kui niisugune selgitus ülaltoodut arvestades oleks olnud ka ebavajalik. Tartu Maakohus aga tegi R. Laanemetsa vahistamise alused ja põhjused teatavaks 01.02.2008 määruses kaebaja tookordsele kaitsjale P. Järvele. Kuna kohus ei ole tuvastanud, et Põhja Politseiprefektuur oleks olnud süüliselt ja õigusvastaselt tegevusetu kaebaja sellekohasel teavitamisel, ei saanud vastustaja ega Eesti Vabariik tervikuna kaebajale sellega ka kuidagi mittevaralist kahju tekitada, rääkimata sellest, et kaebaja ei ole millegagi tõendanud tal niisuguse mittevaralise kahju olemasolu, mis kuuluks hüvitamisele rahaliselt ja mille tekkimist ei oleks olnud võimalik vältida oma käitumist seaduskuulekaks korrigeerides ja/või seaduses ettenähtud kaitsemeetmeid kohaldades; 5) Põhiseaduse § 21 lg 2, mille kohaselt kedagi ei tohi vahi all pidada üle 48 tunni ilma kohtu sellekohase loata, ei ole antud juhul kohaldatav, sest kaebaja vahi alla võtmiseks ja seal pidamiseks oli kohtu luba Tartu Maakohtu 01.02.2008 ja Harju Maakohtu 15.04.2008 määruse näol. Küll aga tulnuks seoses EIÕK art-s 5.3 sätestatuga kohaldada kaebaja puhul analoogiat ja juhinduda

§ 131

lg-st 4, kuna kaebaja oli „tagaotsitavaks kuulutatud isik“ ja vahistamismäärus oli tehtud teda küsitlemata (kuigi määrust ei teinud eeluurimiskohtunik), mistõttu „pärast tagaotsitava tabamist“ oleks olnud õiguspärane võimaldada kaebajale selgituste andmist ja vahistamise vaidlustamist kohtuniku juures sättes märgitud tähtaja jooksul. Seda kinnitab kaudselt ka

§ 429

lg 3, mille kohaselt süüdimõistetu vahistamisel järgitakse sama seadustiku §-de 131–136 sätteid. Et kohtu alla antud isikute puhul vastavad sätted seadustikus puuduvad, siis arvestades põhiseaduse ja rahvusvaheliste õigusaktide vastavate sätete (sh nt ka inimõiguste ülddeklaratsiooni art 9, mille järgi kedagi ei või meelevaldselt vahistada ega kinni pidada) eesmärki ja mõtet ning nende ülimuslikkust seaduse ees, puudub kahtlus, et iga isik, olgu tema menetluslik staatus milline tahes, tuleb viia pärast vahistamist või kinnipidamist viivituseta kohtuniku juurde, kontrollimaks vahistamise aluste olemasolu ja jätkuvat põhjendatust. Samas on täiesti reguleerimata, kuidas see praktikas toimub. Puudub vaidlus, et kaebaja pääses kohtu ette alles 16.06.2008, mida vahistamise aega (03.06.2008) arvestades ei saa kuidagi pidada viivituseta ega

§ 131

lg-s 4 märgitud tähtaja jooksul toimimiseks; 6) Tulenevalt

§ 140

lg-st 3, edastatakse tagaotsitavaks kuulutamise määrus ja vahistamismäärus täitmiseks politseiprefektuurile. Ka antud juhul oli Tartu Maakohtu 01.02.2008 määrus saadetud täitmiseks Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseiosakonnale. Kuigi

§ 133

seda ei sätesta, on loogiline, et asja menetlevat kohut tuleb vahistamismääruse täitmisest teavitada, kuna isik on vahistatud kohtumenetluse huvides. Antud juhul on 03.06.2008 R. Laanemetsa kinnipidamisest ja tema paigutamisest Tallinna Vanglasse teavitanud asja menetlevat kohut – Harju Maakohut – 04.06.2008 nii Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseiosakond, kes sai sellest teada Põhja Politseiprefektuurilt (tl 108) kui ka Tallinna Vangla (tl 105), kellele vastav kohustus tulenes ainsana seadusest (VangS § 91 lg 2). Samas ei tulene

-st (ega VangS-st vangla jaoks), et politseil või kinnipidamisasutusel oleks kohustus toimetada kohtumääruse alusel vahistatud tagaotsitav kohtualune omaalgatuslikult kohtu ette. Seega ei tõusetu küsimust Põhja Politseiprefektuuri ja Tallinna Vangla vastutusest kaebaja ees seoses EIÕK art 5.3 nõuete rikkumisega. Ehkki EIÕK art 5.3 rakendamine on Eesti õiguses ebapiisavalt reguleeritud, saab teha järelduse, et vahistamise põhjendatuse kontrolli teostab kohus kas vahistatu või tema kaitsja taotluse alusel või enda initsiatiivil, mida võimaldab ilmutada kohtu teavitamine isiku vahistamisest. Kaebaja peeti kinni teisipäeval, 03.06.2008, seega oleks olnud tema viivitamata kohtu ette toimetamine võimalik veel samal nädalal kohtu tavalisel tööajal. Puudub vaidlus, et Harju Maakohus omapoolset initsiatiivi vahistatuga viivitamata kohtumiseks ei ilmutanud, ja seetõttu Justiitsministeerium EIÕK art 5.3 nõuete rikkumist kohtu poolt ka ei eita; 7

(18)3-08-1883 7) Samas tuleb kahju hüvitamisel arvestada kaebaja ja tema kaitsja flegmaatilist toimimist kaebaja õiguste kaitsel. Nagu kohus tuvastas, toimus kaebajalt vabaduse võtmine kaebajale teada olnud asjaoludel ja põhjustel. Alles 08.06.2008 (mis oli pühapäev, mil kohus ei töötanud) faksis kaitsja Harju Maakohtusse avalduse, milles teavitas kohut isiku õiguste rikkumisest, esmaspäeval, 09.06.2008 esitas R. Laanemets vaide ning millegipärast alles terve nädal vahistamisest hiljem, 10.06.2008 esitas R. Laanemets Harju Maakohtusse avalduse vahistamise asendamiseks kautsjoniga. Selline ebamõistlikult aeglane ja ebaefektiivne tegutsemine väidetavalt ebaseadusliku vahistamise korral ei osunda sellele, et kaebaja oleks eriliselt kannatanud oma vahistamise ja sellega seonduva väidetava teadmatuse tõttu. Pigem jääb mulje, et ta lõi võimalusi kahjunõude esitamiseks. Samuti puudub alus väita, et kaebajal, keda esindas professionaalne õigusabi osutaja – vandeadvokaat – ei olnud võimalik kahju vältida ega kõrvaldada, seda juba alates ajast, mil ta hoidus suhtlemast oma tookordse kaitsjaga, minetades sellega tõenäoliselt vahistamismääruse peale määruskaebuse esitamise õiguse (kuigi ei saa välistada, et see õigus oleks kaebajal olnud ka hiljem, kui ta suutnuks tõendada, et ta ei teadnud määrusest ega võinudki teada enne, kui alles oma vahistamisel). Kaebaja pole teinud katsetki Tartu Maakohtu 01.02.2008 määruse õiguspärasust kahtluse alla seada. Justiitsministeerium on põhjendatult osundanud Riigikohtu 20.11.2008 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-47-08, kus asuti seisukohale, et sellise isiku puhul, keda esindas kriminaalmenetluse kestel vandeadvokaat, ei ole ebamõistlik nende võimaluste kasutamise eeldamine.

§ 389

lg 2 kohaselt tulnuks määruskaebus vaadata läbi selle esitamisest alates viie päeva jooksul. Olukorras, kus kaebaja oleks vaidlustanud määruse ja kohus lugenuks määruskaebuse põhjendatuks, võinuks kaebaja üldse vältida vahistamist (suhtlemise korral kaitsja P. Järvega, kes oli kursis kaebaja vahistamismäärusega) või olnuks tema vahi all pidamise kestus märksa lühem. Teisalt tuleb möönda, et ka Harju Maakohus ei kiirustanud R. Laanemetsa kohtu ette saamisega, isegi mitte pärast kaitsja R. Laanemetsa õiguste rikkumist puudutava avalduse (võimalus tutvuda 09.06.2008) ja 10.06.2008 vahistamise asendamist kautsjoniga puudutava avalduse saamist – nende avalduste läbivaatamine toimus alles 16.06.2008. Seega on põhjendamatut, kohtu osas ka õigusvastast, viivitamist esinenud mõlemapoolselt. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et Eesti seadused reguleerivad antud juhtumil isiku kohtu ette toimetamist lünklikult, mis teeb kohtupoolse eksimise võimalikuks; 8) VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Eestis väljakujunenud kohtupraktika järgi seisneb mittevaraline kahju isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Niisuguste asjaolude tõendamine objektiivsete tõenditega (meditsiinitõendid) on võimalik vaid siis, kui rikkumine on olnud niivõrd intensiivne, et on põhjustanud isikule juba ilmselgeid tervisekahjustusi (näiteks hingelised kannatused ja stress on viinud psüühika- või südametegevuse häireteni). Antud juhul sellised objektiivsed tõendid puuduvad, samuti ei ole kaebaja väitnud, et vahistamine oleks temale tekitanud eelmainitud tervisekahjustusi. Ka ebameeldivused seoses suitsetajatega samasse kambrisse sattumisega (mis omakorda oli tingitud erakorralisest olukorrast, veeavariist) kõrvaldati juba järgmisel päeval, kui R. Laanemets paigutati suitsuvabasse kambrisse (tl 80). Sealjuures isegi arsti poole pöördumise korral ei pruugi kohus lugeda rikkumist nii oluliseks, et selle korvamine on võimalik vaid rahas ja heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi, 8

(18)3-08-1883 võib olla piisav ka õigusvastasuse tuvastamise nõue selle rahuldamise korral (vt Riigikohtu 05.10.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-06). Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamine kannatanu ees (Riigikohtu 06.06.2002 otsus haldusasjas 3-31-27-02). Käesoleval juhul ei ole tegu inimväärikuse ega vabadusõiguse rikkumisega. Kaebaja vahistati seaduslikel alustel, õigusvastane oli üksnes selle toimingu seaduslikkuse/vajalikkuse üle kontrolli teostamise ning isikule omapoolsete selgituste andmise/kaitseõiguse võimaldamisega viivitamine kohtu poolt. Kahju eest hüvitise saamine ei või kujuneda rikastumise allikaks. Mittevaraline kahju võib kaasneda mitmesuguste isikuõiguste rikkumisega, kuid seda ei pea hüvitama rahas. Käesolevas asjas pole viivituse võrdlemine A. Bergmanni kaasusega nende asjade suurte erinevuste tõttu põhjendatud (nt viimatinimetatud asjas kaitsja vaidles vahi alla võtmisele vastu, nii kaebaja kui tema kaitsja esitasid maakohtu määrusele erikaebuse, mis jäeti aga rahuldamata; vanglaametnikud olid keeldunud A. Bergmanni ringkonnakohtusse viimast; isiku kohtu ette pääsemise aeg oli ligi kaks korda pikem jms). Mittevaralise kahju tekitamine ja selle suurus on alati hinnangulised ja individuaalsed. Järelikult ei ole asjakohane ka kaebaja lootus sama suurele hüvitisele; 9) Riigikohtu 11.03.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-04 on leitud, et enne kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmist esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu tuleb kontrollida, kas õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi olema kannatanule arusaadav ja kas selle kasutamata jätmiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid. 20.11.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-147-08 on Riigikohus selgitanud, et RVastS § 7 lg-st 1, § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võib hüvitise vähendamine olla põhjendatud olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav. Käesoleval juhul puudub kohtul igasugune kahtlus, et õiguskaitsevahendi kasutamise võimalikkus pidi olema kannatanule arusaadav, kuna tal on olnud kriminaalmenetluses advokaadist kaitsja, olgu riigi poolt määratud või kokkuleppeline. 15.04.2008 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-6-08 jäeti kahjuhüvitis välja mõistmata, kuna kannatanu oleks oma tegevusega saanud kahju tekkimise täielikult ära hoida; Ülaltoodut arvestades on halduskohus seisukohal, et isegi sel juhul, kui eeldada, et EIÕK art-st 5.3 tulenevate kaebaja õiguste rikkumine oli niivõrd intensiivne, et sellega tekitatud mittevaralist kahju saaks hüvitada üksnes rahaliselt (millega kohus ei nõustu), siis tuleks kaebaja enda tegevusetuse tõttu nimetatud kahju ärahoidmisel vähendada kahjuhüvitist nullini. Antud juhul on kaebaja rikutud õiguste taastamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks tegelikult piisav see, et halduskohus on tuvastanud EIÕK art 5.3 nõuete rikkumise Harju Maakohtu poolt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Ragnar Grossbergi apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Väited: 1) Apellanti ei ole teavitatud vahistamise põhjustest. Tema esindaja vestles 03.06.2008 pärast apellandi kinnipidamist politseiametnik M. J. ja palus faksida vahistamismäärus. M. J. helistas esindajale tagasi ja teavitas, et ta ei saa seda teha. Samuti kinnitas apellant esindaja väitel esindajale 03.06.2008, et talle ei ole näidatud mitte ühtegi kohtu määrust. On loogiline, et kui politseiametnikuga tekkis probleem vahistamismääruse olemasolus, siis oleks mõistlik, et nimetatud dokumenti oleks säilitatud. Seega on usutav, et apellandi vahistamine toimus üksnes ja ainult politsei andmebaasis oleva märke alusel. Dokumendiks, mille alusel vormistati apellandi vahistamine Tallinna Vanglas, jäi Harju Maakohtu määrus, millega jäeti tõkend, mille oli kohaldanud Tartu 9
(18)3-08-1883 Maakohus, muutmata. Apellant andis allkirja kinnipidamisprotokollile, teadmata tegelikult vahistamismääruse sisu. Veelgi enam, vahistamise hetkel ei saanud olla menetleja valduses mingeid dokumente, kuivõrd faksiside Põlvaga toimus oluliselt hiljem kui apellandi kinnipidamine ja protokolli koostamine. Ei ole usutav, et halduskohtu poolt kinnipidamise protokolli „lahutamatuks osaks“ peetud faksitud kohtumäärust ei ole säilinud. Informeerimiskohustuse eesmärk ei ole mitte ainult teavitamine, vaid seostub eelkõige vahistatu õiguste kaitsega.

§ 387

lg 2 seob vahistatu kaebeõiguse vahistamismäärusest teadasaamise ajaga.

§ 132lg 2 sätestab, et vahistamismääruse koopia antakse vahistatule.

Seega sätestab siseriiklik õigus vahistatu teavitamise viisi. Vastustajad ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et apellandile oleks üle antud vahistamismääruse koopia. Kohtu väide, et vahistamismääruse üleandmine ei ole Eesti Vabariigi õiguskaitseorganite Tallinna Vangla ja Põhja Politseiprefektuuri kohus, on õigusriiklikult kohatu. Antud asjas ei ole oluline, millisel viisil käitus määratud kaitsja P. Järv või lepinguline kaitsja. Määratud kaitsja olemasolu ei võta Eesti Vabariigilt kohustusi menetlusaluse isiku suhtes. Tõkendi menetlusest määratud kaitsja osavõtt ei taga, et õiguslike eriteadmisteta menetlusalune isik aimab kohtus toimunut. Ka lepinguline kaitsja ei saanud tagada Eesti Vabariigi kohustuste täitmist. Tema poolt Harju Maakohtusse 08.06.2008 faksitud avaldusele ei järgnenud mingit reaktsiooni. Avalduses on märgitud: „Olen veendunud, et Ragnar Laanemetsa hoitakse ebaseaduslikult vahi all ning rikutakse tema põhiõigusi. Väidetavalt on vahistamise aluseks Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja määrus, mida Ragnar Laanemets kui ka mina siiani näinud ei ole, kuivõrd olen kaitsjaks üksnes Harju Maakohtu kriminaalasjas. Nimetatud määruse olemasolule viitas prokurör märtsis 2008.a. Harju maakohtu istungil ning politseiametnik 03.06.

  1. u. 15:00 toimunud telefonivestluses peale Ragnar Laanemetsa saatmist Tallinna Vanglasse. Minu palvet- faksida vahistamismäärus minule, ei saanud politseiametnikud täita. Nii Põhiseaduse § 21 I l. kui ka Euroopa Inimõiguste ja Vabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5.
  2. sätestab, et vahistatule teatatakse viivitamatult talle vahistamise põhjus. Rõhutan, et Ragnar Laanemets ega mina ei tea Ragnar Laanemetsa vahistamise põhjust“. Nimetatud avaldust ja kohtu tegevusetust arvestades on etteheited esindajale kohatud; 2) Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid on rikkunud apellandi õigusi, jättes ta vahistamisjärgselt toimetamata kohtuniku ette; 3) Apellandil on tekkinud mittevaraline kahju. Halduskohtu etteheited apellandi ja tema kaitsja tegevusetusele on kohatud. Teoreetiliselt võisid olla olemas vahistamise formaalsed alused ning määruskaebuse tavapärane läbivaatamine, arvestades Tallinna Ringkonnakohtu töökoormust, ei oleks taganud kiiret ja õiglast lahendit. Apellandi suhtes oli kiireim lahendus vahistamise asendamine kautsjoniga, mida oleks saanud teha juba 03.06.
  4. juunist
  5. juunini
  6. a rikkus Eesti Vabariik R. Laanemetsa õigusi. Nii teadmatus kui ka õiguskaitseorganite tegevusetusest tingitud võimetus end kaitsta, sh taotleda tõkendi muutmist ja asendamist, tekitasid lisaks Tallinna Vanglas kogetule (R. Laanemets paigutati suitsetajate kambrisse, talle ei tagatud ravi jätkamise võimalust jne) ängi, muret ja depressiooni. Arvestades EIK praktikat, ei ole olulised meditsiinilised tõendid, vaid sellises situatsioonis on eeldatud mittevaralise kahju tekkimist.
  7. Justiitsministeerium, Põhja Politseiprefektuur ja Tallinna Vangla palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustajad nõustusid kohtuotsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10

(18)3-08-1883 I
  1. Kaebuse esitaja taotleb hüvitise maksmist mittevaralise kahju eest, mis tema väitel põhjustati talle vahistamisel ja kinnipidamisel EIÕK art-te 5.2 ja 5.3 rikkumisega. Halduskohus leidis, et asjas kuulub kohaldamisele RVastS, sh selle § 9, ning jättis kaebuse rahuldamata, asudes seisukohale, et art 5.2 rikkumine ei ole tõendatud ning kuigi art. 5.3 rikkumine esines, ei ole sellega tekitatud kahju RVastS §-s 9 sätestatud viisil (sh vabadusõiguse rikkumisega) ega ole tõendatud mittevaralise kahju tekkimine sellises raskusastmes, mis annaks aluse nõuda rahalist hüvitist, ning isegi kui RVastS § 9 kohaselt oleks hüvitise maksmiseks alust, tuleks kaebuse esitaja tegevusetuse tõttu kahju ärahoidmisel vähendada RVastS § 7 lg-st 1, § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kahjuhüvitist nullini.
  2. Halduskohus tugines vaidluse lahendamiseks moraalse kahju rahalist hüvitamist käsitlevatele RVastS sätetele. EIÕK art 5 nõuetega vastuolus vahistatud ja kinni peetud isiku õigust hüvitisele reguleerib Eesti siseriikliku õiguse kõrval ka EIÕK art 5.5, mille kohaselt on igaühel, kes on osutunud selle artikli sätetega vastuolus oleva vahistamise või kinnipidamise ohvriks, „täitmiselekuuluv õigus kompensatsioonile“. Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. 13.03.1996 võttis Riigikogu vastu „Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse“, mille Vabariigi President kuulutas välja 22.03.1996 (RT II 1996, 11/12, 34). Sellest on Riigikohus järeldanud, et EIÕK on Riigikogu ratifitseeritud välisleping, mis on Eesti õiguskorra lahutamatu osa ja millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes (vt Riigikohtu üldkogu 06.01.2004 otsus nr 3-1-3-13-03, p 31). Olgugi, et eelnevast nähtuvalt tuleb EIÕK art-ga 5.5 selles sättes nimetatud isikule hüvitise määramisel arvestada, ei saa üksnes selle sätte alusel käesolevat kaebust lahendada. Säte ei reguleeri õigust hüvitisele ammendavalt, vaid jätab lepinguosalisele riigile võimaluse hüvitise suuruse määramise ja hüvitise maksmise alused, tingimused ja kord reguleerida siseriikliku õigusega. Seda näitab ka EIK praktika, kus mööndakse, et EIÕK art 5.5 ei keela lepinguosalisi riike seadmast hüvitise maksmist sõltuvusse rikkumisega tekitatud kahju tõendamisest isiku poolt (EIK 27.09.1990 otsus Wassink vs Holland, nr 12535/86, p 38). Seega ei tulene EIÕK art-st 5.5, et juba ainuüksi art 5 sätete rikkumisest isikult vabaduse võtmisel tekib riigile kohustus maksta sellele isikule välja rahaline kompensatsioon. Seetõttu on asja lahendamiseks oluline selgitada välja, milline Eesti seadus kaebuse esitaja nõuet reguleerib ja kas selles sätestatud tingimused hüvitise maksmiseks on täidetud. Seejärel saab kerkida küsimus selle seaduse nõudeõigust välistava või piirava normi kohaldamise kooskõlast EIÕK art-ga 5.
  4. Kaebuse esitaja taotleb temale vahistamisel õigusvastaste kriminaalmenetlustoimingutega tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Nõude alusena määratletud õigusvastasteks kriminaalmenetlustoiminguteks on kaebuse esitaja informeerimata jätmine vahistamise põhjustest vastuolus EIÕK art-ga 5.2 ja põhiseaduse §-ga 21 ning kaebuse esitaja viivitamata kohtuniku ette toimetamata jätmine vastuolus EIÕK art-ga 5.
  5. Avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju, sh mittevaralise kahju, hüvitamist reguleerivaks üldseaduseks on RVastS. Samas reguleerib kriminaalmenetluse käigus vabaduse võtmisega tekita- 11
(18)3-08-1883 tud kahju hüvitamist AVVKHS. Järgnevalt on vaja määratleda, kumb seadus käesolevas asjas kohaldamisele kuulub.
  1. Kuigi kaebuse esitaja märgib, et „taotletav hüvis ei ole mõeldud katma alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju“ ja „formaalselt õiguspärase vahistamise käigus võib riik rikkuda ka teisi põhiõigusi“ (vt 04.11.2008 määruskaebus tl 12-14) ning vaidluse all ei ole vahistamismääruse õiguspärasus, võib siiski asuda seisukohale, et kaebuse esitaja, kes viitab nõuete rikkumisele, millest oleneb isikult vabaduse võtmise õiguspärasus EIÕK art 5 seisukohalt, taotleb õigusvastase vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Art 5.3, mille rikkumisele kaebuse esitaja viitab, eesmärk on tagada viivitamatu ja süsteemne kohtulik kontroll art. 5.1 p c alusel tehtud vahistamise või haldusaresti üle. Art. 5.3 sisaldab nii menetluslikku kui ka materiaalõiguslikku nõuet. Menetluslik nõue tähendab, et ametiisikul on kohustus isiklikult tema ette toodud isik ära kuulata. Materiaalõiguslik nõue kohustab ametiisikut hindama vahi all pidamist õigustavaid ja seda mitte toetavaid asjaolusid ning tuginedes õiguslikele alustele otsustama, kas isiku vahi all pidamine on õigustatud, vastasel juhul andma korralduse isik vahi alt vabastada (vt EIK otsus McKay vs Ühendkuningriik, p-d 35-38). Kaebuse esitaja esindaja selgitas halduskohtu 30.09.2009 istungil (vt protokolli lk 6 tl 140), et moraalne kahju seisnes ärevuses, üleelamistes ja negatiivsetes emotsioonides, mida vahistamine põhjustab; kuigi kohus võis (vahistamis)määruse teha, toimus jätkuv vabaduse võtmine kaebuse esitaja õigusi rikkudes (vahistamise põhjuste mitteteatamine ja kohtuniku juurde mittetoimetamine). Ka ringkonnakohtu istungil väitis kaebuse esitaja, et „kahju põhjustas kogu sündmus algusest peale kuni vanglast vabanemiseni“. Praktiliselt pole mõeldav, et EIÕK art-te 5.2 ja 5.3 rikkumine võiks isikule põhjustada mittevaralist kahju teisiti kui koostoimes vabaduse võtmisega.
  2. AVVKHS § 1 lg 1 kohaselt reguleerib see seadus (alusetu) vabaduse võtmisega tekitatud kahju, sh mittevaraline kahju (AVVKHS § 5 lg 4), hüvitamist. Ehkki ei saa välistada, et alusetu vabaduse võtmine AVVKS § 1 lg 1 mõttes osutub ka õigusvastaseks, ei tähenda vabaduse võtmise alusetus selle seaduse tähenduses vabaduse võtmise õigusvastasust. „Juhtumid, millal vabaduse võtmine loetakse alusetuks, on ammendavalt sätestatud nimetatud seaduse § 1 lg 1 punktides 1 kuni
  3. Alusetu vabaduse võtmisena mõistetakse eelkõige juhtumeid, kus vabaduse võtmise alus on ära langenud kas õigeksmõistva kohtuotsuse, menetluse lõpetamise või vahi alt vabastamise tõttu. Kolleegiumi arvates ei ole ainuüksi selle seaduse regulatsiooni pinnalt võimalik otsustada, kas ja millistel asjaoludel on alusetu tegevusega tekitatud kahju tekitatud PS § 25 tähenduses õigusvastaselt. Kolleegium nendib, et kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes vastavalt AVVKHS §-le 2 otsustab õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamisel või muutmisel või menetluse lõpetamise määruse või isiku vabastamise otsuse tegemisel ka alusetult vabaduse võtmise esinemise ja kestuse üle, ei anna õiguslikku hinnangut, kas vabaduse võtmine oli õiguspärane või õigusvastane“ (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010 määrus nr 3-3-1-69-09, p 22). Kuna hinnangut vabaduse võtmise õiguspärasusele AVVKHS anda ei võimalda, lähtub AVVKHS regulatsioon, sh hüvitise taotlemise kord ja hüvitise suuruse määramise põhimõtted, ringkonnakohtu arvates eeldusest, et tegemist on õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamisega. Kuigi ei ole välistatud, et selline regulatsioon viib põhiseaduse §-ga 25 kooskõlas oleva tulemuseni ka juhul, kui tegemist on vabaduse õigusvastase võtmisega, oleks ringkonnakohtu arvates põhjendamatu ka eeldus, et see üldjuhul nii ongi. Seetõttu arvab ringkonnakohus, et seadusandja sooviks ei olnud reguleerida kriminaalmenetluse käigus vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamisega seonduv ammendavalt AVVKHS-s ning välistada nõuete esitamine 12
(18)3-08-1883 õigusvastase vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks väljaspool selle seadusega sätestatud aluseid ja menetluskorda. Sellele viitab ka AVVKHS § 8, mis sätestab, et „isikult vabaduse alusetult võtmises süüdi oleva ametiisiku vastutuse ulatus ja kord reguleeritakse eraldi“. Arvestades seaduse eesmärki hüvitada vabaduse võtmise all kannatanule kahju, on mõistlik arvata, et §-s 8 peetakse silmas „süüdi oleva ametiisiku vastutust“ eelkõige kannatanu ees. Seega ei kuulu ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas kohaldamisele AVVKHS, mistõttu ei välista kahjunõuet see, et käesoleval juhul ei ole tegemist ühegi AVVKHS § 1 lg-s 1 loetletud nõudeõiguse alusega ning kriminaalasjas ei ole jõustunud õigeksmõistvat kohtuotsust või menetluse lõpetamise määrust (AVVKHS § 2 lg 1), milles oleks näidatud päevade arv, mil kaebuse esitajal oli alusetult vabadus võetud (sama paragrahvi lg 2).
  1. Eelnevat kokku võttes peab ringkonnakohus õigeks tugineda RVastS-le kui avalikõiguslikes suhetes tekitatud kahju eest vastutust reguleerivale üldseadusele, kohaldades seda koostoimes EIÕK art-ga 5.
  2. II
  3. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas kaebuse esitaja väited EIÕK art 5.2 ja 5.3 rikkumisest on põhjendatud, hinnates viidatud sätetele tuginedes kahjunõude alusena toodud toimingute õiguspärasust.
  4. EIÕK art 5.2 sätestab: „Igale vahistatule teatatakse talle arusaadavas keeles viivitamata tema vahistamise põhjused ja kõik tema vastu esitatud süüdistused.“ Halduskohus asus seisukohale, et kaebuse esitajal oli juba enne vahistamist teada, mispärast võidakse tema suhtes vahistamist kohaldada. Ringkonnakohtu arvates ei välista see, et vahistatul oli põhjendatud alus vahistamist karta, EIÕK art 5.2 rikkumist.
  5. Halduskohus on aga tuvastanud ka selle, et vahistamise põhjused tehti kaebuse esitajale vahistamisel teatavaks. Selle järelduse rajas halduskohus Põhja Politseiprefektuuri 03.06.2008 koostatud ja kaebuse esitaja allkirjastatud kinnipidamisprotokollile (tl 83 pöördel), protokolli koostanud politseiametniku M. J. tunnistajana antud ütlustele (tl 137-139) ja asjaolule, et vahistamismäärus oli protokolli koostamise ajaks Põlva politseijaoskonnast Põhja Politseiprefektuuri faksitud (tl 157-158). Selle järeldusega ringkonnakohus nõustub. Nimetatud tõenditest koosmõjus nähtub, et kaebajale tutvustati vahistamisel Tartu Maakohtu 01.02.2008 vahistamismäärust ja selles märgitud tagaotsitavaks kuulutamise ja vahistamise põhjusi. Sel põhjusel leiab ringkonnakohus, et EIÕK art-t 5.2 kaebuse esitaja vahistamisel ei rikutud.
  6. EIÕK art 5.3 sätestab: „Iga käesoleva artikli lõike 1 punkti c kohaselt vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Vabastamise eeldusena võidakse nõuda tagatisi asja arutamisele ilmumise osas.“ EIÕK art-st 5.3 tulenevalt on selles sätestatud tagatis kohaldatav vabaduse võtmise art 5.1 p-s c sätestatud juhtumil. Art 5.1 p c kohaselt võib isikult võtta tema vabaduse „seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel: [...] c) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua ta 13
(18)3-08-1883 pädeva õigusvõimu ette põhjendatult kahtlustatuna õiguserikkumises või kui põhjendatult peetakse vajalikuks takistada õiguserikkumise toimepanekut või põgenemist pärast seda.“ Nagu viidatud eelpool (käesoleva otsuse p 10), on art 5.3 eesmärk tagada viivitamatu ja süsteemne kohtulik kontroll art. 5.1 p c alusel tehtud vahistamise või haldusaresti üle. „See säte ei näe ette võimalikke erandeid nimetatud nõude kohaldamisele, isegi mitte sel alusel, et kohus on varem sekkunud“ (vt EIK 11.06.2007 otsus Harkmann vs Eesti, nr 2192/03, p 38; 29.05.2008 otsus Bergmann vs Eesti, nr 3824/04, p 45). EIK praktikas on art 5.1 p-i c peetud kohaldatavaks ka olukorras, kus kriminaalasjas kohtu kutseid eirav kohtualune võetakse kriminaalmenetluse sätete alusel kohtu korraldusel vahi alla, et sundida ta kriminaalmenetluse huvides kohtusse ilmuma (vt EIK otsus Harkmann vs Eesti, p 3334, ja Bergmann vs Eesti, p-d 35-38). Seega on EIÕK art 5.3 antud juhul kohaldatav.
  1. Kaebuse esitaja vahistati 03.06.
  2. Nähtuvalt Harju Maakohtu 16.06.2008 määrusest kriminaalasjas nr 1-07-11862, toimus sel päeval kohtuistung, millel osales kaebuse esitaja isiklikult ja kus arutati tema taotlust tõkendi vahistamine asendamiseks tõkendiga kautsjon. Seega otsustas kohus kaebuse esitaja juuresolekul tema suhtes vahistamise kohaldamise põhjendatuse üle
  3. päeval pärast vahistamist. EIK praktikas on „viivitamatuse“ nõuet EIÕK art-s 5.3 tõlgendatud rangelt ning pole peetud seda järgituks isegi 4 päeva ja 6 tunnise ajavahemiku puhul, mil vahistatut kohtu ette ei toodud (vt EIK otsus Brogan jt vs Ühendkuningriik, p 62). Selle nõudega on vastuolus olevaks tunnistatud ka vahistatu vahi all hoidmine enne tema kohtu ette toomist 15 päeva vältel, mis on sarnane käesoleva juhtumi asjaoludega (vt EIK otsus Harkmann vs Eesti, p 39). Eesti õigusest on asjakohane võrdluseks tuua

§ 131

lg-s 4 sätestatud kahepäevane tähtaeg, mille jooksul tuleb kriminaalasja kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku poolt tagaotsitavaks kuulutatud isik („hiljemalt ülejärgmisel päeval“) pärast tema tabamist viia küsitlemiseks eeluurimiskohtuniku juurde. Seega võib asuda seisukohale, et kaebuse esitaja kinnipidamisel rikuti EIÕK art-t 5.

  1. III
  2. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul ei ole tegemist vabadusõiguse rikkumisega, sest kaebuse esitaja vahistati seaduslikul alusel ning õigusvastane oli üksnes selle toimingu seaduslikkuse/vajalikkuse üle kontrolli teostamisega viivitamine.
  3. Tuginedes käesoleva otsuse p-s 10 toodud põhjendustele, leiab ringkonnakohus, et kaebuse esitaja kinnipidamine EIÕK art 5.3 nõudeid rikkudes on ühtlasi käsitatav vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kuna EIÕK art 5.3 eesmärgiks on tagada, et viivitamatult otsustatakse vahistamise jätkuva kohaldamise põhjendatus, oli sätte rikkumine kinnipidamisel olulise tähtsusega, võides mõjutada kaebuse esitaja kinnipidamise kestust. IV 14

(18)3-08-1883
  1. Halduskohtu otsusest võib järeldada, et kohus jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata mh põhjusel, et puuduvad meditsiinilised tõendid, mis tõendaksid rikkumise sellist intensiivsust, mis õigustaks selle rahalist hüvitamist ja mis seisneks tervisekahjustusteni viinud hingelistes kannatustes ja stressis. Nagu viidatud eelpool (käesoleva otsuse p 8), on EIK praktikas tunnustatud lepinguosalise riigi õigust seada EIÕK art-s 5.5 sätestatud hüvitise maksmine sõltuvusse rikkumisega tekitatud kahju tõendamisest isiku poolt. Samas aga on EIK praktikas peetud art 5.5 rikkumiseks olukorda, kus siseriiklik kohus keeldus art 5 nõudeid rikkuva kinnipidamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõuet rahuldamast, eeldades, et iga mittevaraline kahju omab väliseid avaldumisvorme, ning võtmata mittevaralise kahju esinemist tõendavate asjaoludena arvesse õiguste rikkumise fakti ja kannatanu kinnitusi psüühilistest kannatustest. EIK selgitas, et ei pea põhjendatuks lähenemist, mis välistaks mittevaralise kahju rahalise hüvitise suurel arvul juhtudel, mil kinnipidamine kestab lühikest aega ega too kaasa kinnipeetu füüsilise või psüühilise seisundi objektiivselt tajutavat kahjustumist (vt EIK 02.09.2010 otsus Danev vs Bulgaaria, nr 9411/05, p-d 32-34).
  2. RVastS 7 lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks sellele seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 134 lg 2 (kuni 31.12.2010 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Samas on Riigikohus järjepidevalt (vt 09.04.2008 otsus nr 3-2-1-19-08, p 13, 22.10.2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 13) asunud seisukohale, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik; mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (selliseks asjaoluks on ka vabaduse võtmine). Lahendades kaebust kriminaalmenetluses vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest, leidis Riigikohus (vt 12.03.1998 otsus nr 3-2-1-32-98), et (alusetult) vabaduse võtmisega kaasnesid paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud mittevaraline kahju ei vaja eraldi tõendamist.
  3. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tekkimine pole tõendatud. V
  4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et riigiorganiks, kellele rikkumine on omistatav, on Harju Maakohus, kelleni teade kaebuse esitaja vahistamisest jõudis hiljemalt 05.06.2008 (vt Põlva politseijaoskonna teatis tl 108). Kriminaalasja menetlejana pidi Harju Maakohus tagama EIÕK art 5.3 täitmise ja kaebuse esitaja viivitamatu toimetamise kohtuniku ette.
  5. RVastS § 15 lg 1 välistab nõudeõiguse kahju hüvitamiseks, mis on tekitatud kohtumenetluse käigus, v.a juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. EIK praktika (vt nt otsused Harkmann vs Eesti ja Bergmann vs Eesti) näitab otseselt, et EIÕK art 5.5 annab isikule õiguse hüvitisele ka siis, kui art 5 nõudeid rikkus tema suhtes kohus. Seejuures on EIK seisukohal, et isikul on art-st 5.5 tulenevalt õigus hüvitisele isegi juhul, kui tema vahistamine ja 15
(18)3-08-1883 kinnipidamine oli vaatamata vastuolule art-ga 5.3 siseriikliku õiguse kohaselt seaduslik (vt EIK otsus Harkmann vs Eesti, p 50). Kuigi EIÕK jätab art-s 5.5 nimetatud nõudeõiguse alused olulisel määral siseriikliku õiguse kujundada, ei saa, arvestades kohtu olulist osa isikult vabaduse võtmise menetluses, art-ga 5.5 kooskõlas olevaks pidada piirangut, mis välistab art 5 nõuetele mittevastava vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeõiguse põhjusel, et kahju tekitamine on osaliselt või tervikuna omistatav kohtule. Ringkonnakohus ei jäta RVastS § 15 lg 1 kohaldamata põhjusel, nagu oleks säte vastuolus põhiseadusega, ega algata seetõttu ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust. Säte tuleb jätta põhiseaduse § 123 lg 2 alusel kohaldamata põhjusel, et selle kohaldamine käesolevas asjas satuks vastuollu EIÕK art-ga 5.
  2. Ringkonnakohus arvab ka, et RVastS § 15 lg 1 pole sätestatud eesmärgiga piirata vabaduse õigusvastase võtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid. Osundades RVastS ja AVVKHS normide (mh RVastS § 15 lg 1) kohaldamise probleemidele õigusvastase vabaduse võtmisega seonduvate kahjuhüvitamisnõuete suhtes, on Riigikohtu halduskolleegium jõudnud järeldusele, et kehtiv õigus ei sisalda selgeid regulatsioone, mis võimaldaksid selliseid nõudeid lahendada, ning viidanud võimalusele kohaldada niisugustele nõuetele vahetult põhiseaduse §-i 25 (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.03.2010 määrus nr 3-3-1-69-09, p 24). Eeltoodu ei välista lähtumist RVastS-st kui avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju eest vastutust reguleerivast üldseadusest sellise kahju hüvitamise üldaluste puhul, kuid seab kahtluse alla selle seaduse üksikute vastutuse piirangute rakendatavuse, mis ei ole sätestatud selliseid kahjunõudeid silmas pidades. Tuleb osundada, et AVVKHS, mis lähtub kahju tekitamise õiguspärasuse eeldusest, alusel kuulub hüvitamisele ka kohtu tegevusega vabaduse võtmisel tekitatud kahju (vt AVVKHS § 1 lg 1 p-d 1, 3 ja 5). VI
  3. RVastS § 9 lg 1 kohaselt on mittevaralise kahju rahas hüvitamise eeltingimuseks kahju tekitamine süüliselt. Õige on halduskohtu seisukoht Eesti seaduste lünklikkusest vahistatud isiku kohtu ette toimetamise osas.

-s puudub norm, mis sätestaks kohustuse kriminaalasja kohtulikus menetluses kohtu määruse alusel vahi alla võetud isiku viivitamatuks toimetamiseks kohtu ette.

§ 131

„Vahistamiskord“ on sisult palju kitsam kui eeldaks selle paragrahvi pealkiri ja paiknemine seaduse 14. peatükis „Kriminaalmenetluse tagamine“, mis peaks seaduse ülesehituse kohaselt laienema kriminaalmenetluse kõigile faasidele. Säte ei reguleeri süüdistatava kohtuliku menetluse faasis oleva kriminaalmenetluse tagamiseks vahistamise korda, olgugi et seadus (

§ 130lg 4) aluse selliseks vahistamiseks annab.

  1. Seega, kuigi süüd kahju tekitamises ei saa antud juhul välistada, saab kõne alla tulla üksnes süü kergeim aste (VÕS § 104 lg 3). VII
  2. Halduskohus leidis, et hüvitise maksmise välistab RVastS § 7 lg-st 1, § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2 tulenevalt asjaolu, et kannatanu jättis kasutamata võimaluse kahju tekkimine täielikult ära hoida. Otsuse põhjendustest võib järeldada, et selle võimaluse all pidas halduskohus silmas määruskaebuse esitamist Tartu Maakohtu 01.02.2008 või Harju Maakohtu 15.04.2008 määruse peale kooskõlas

§-ga 136 ja § 387 lg-ga 2. RVastS § 13 lg 1 p 4 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osali16

(18)3-08-1883 selt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohaldatakse lg-s 1 sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.
  1. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ilmneb seisukoht, et VÕS § 139 ei reguleeri mittevaralise kahju hüvitise määramist (vt Riigikohtu 22.10.2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 14). Seega on halduskohtu viide VÕS § 139 lg-tele 1 ja (Riigikohtu 20.11.2008 otsuse nr 3-3-1-47-08 kaudu) 2 asjakohatu. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22.10.2008 otsus nr 3-2-185-08, p 13). VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab: „Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus“. TsMS § 233 lg-st 1 tulenevalt otsustab kohus mittevaralise kahju puhul kahju suuruse „oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades“. Asjaolud, mida kohus mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab arvestama, on rikkumise laad ja raskus, rikkuja süü ning selle aste, poolte majanduslik olukord, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolud, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt Riigikohtu 27.09.2005 otsus nr 3-2-1-81-05, p 17, 22.10.2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 14). Riigikohus on rõhutanud ka seda, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nr 3-2-1-19-08, p 13, 12.03.1998 otsus nr 3-2-1-32-98 ja 25.05.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05, p-d 22 ja 24).
  2. Järelikult saab vaatamata VÕS § 139 mittekohaldamisele mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvesse võtta kannatanu tegevust kahju ärahoidmisel. Kuid ringkonnakohtu arvates ei saa antud juhul asuda seisukohale, et halduskohtu viidatud õiguskaitsevahenditega oleks kaebuse esitaja saanud kahju ära hoida. Määruskaebuste esitamine vahistamismääruse peale ei ole efektiivne kaitsevahend vahistatu kinnipidamisel EIÕK art 5.3 nõuete rikkumise vastu juba seetõttu, et vahistamismääruse õiguspärasust ei mõjuta see, kas selle alusel vahistatud isiku kinnipidamisel järgiti EIÕK art 5.3 nõudeid. Ringkonnakohtu arvates ei saa väita, nagu lükkunuks kaebuse esitaja viimine kohtuniku ette kinnipidamise põhjendatuse kontrolliks edasi kaebuse esitajast või tema kaitsjast sõltuvatel põhjustel. Halduskohtu otsusest ei nähtu, kuidas oleks kaebuse esitaja võinud saavutada enda kiirema viimise kohtuniku ette. Harju Maakohtu 16.06.2008 määrusest kriminaalasjas nr 1-07-11862 nähtuvalt tegutses kaebuse esitaja aktiivselt enda vabanemise huvides, saavutades tõkendi vahistamine asendamise tõkendiga kautsjon. VIII
  3. EIÕK art-st 5.5 ja EIK otsusest asjas Bergmann vs Eesti, milles Eesti Vabariigilt mõisteti EIÕK art 5.3 rikkumise eest välja hüvitis 3000 eurot, ei saa tuletada kaebuse esitaja õigust sama suurele mittevaralise kahju hüvitisele käesolevas asjas. Art-s 5.5 sätestatud hüvitise määramise tingimused on antud riigi õiguse määrata, mille alusel asja lahendamisel lähtub kohus üksikjuhtumi asjaoludest ning selle riigi ja õigussüsteemi spetsiifilisest olustikust (vt käesoleva otsuse p 18). Tegemist ei ole samadel õiguslikel alustel makstava hüvitisega kui EIK poolt EIÕK art 41 alusel kahjustatud isikule makstav. Halduskohus on põhjendatult viidanud ka sellele, et kaebuse esitaja viidatud kaasuse asjaolud erinevad käesoleval juhtumil vaidluse all olevast rikkumisest. 17
(18)3-08-1883
  1. Kuigi AVVKHS pole antud asjas kohaldatav, on see seadus üheks orientiiriks küsimuses, millist hüvitist peetakse Eestis vabaduse võtmisega tekitatud kahju puhul õiglaseks. AVVKHS 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt makstakse isikule hüvitist Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära baasil arvutatud päevamäära seitsmekordses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt on see hüvitis mõeldud hüvitama alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaralist kahju ja kuna sättes ei täpsustata, kui suures osas jaguneb hüvitis varalise ja kui suures osas mittevaralise kahju osas, tuleb Riigikohtu arvates selles olukorras eeldada, et hüvitis jaguneb kahe osa vahel võrdselt (Riigikohtu 17.12.2009 otsus nr 3-3-1-72-08, p 15). Käesolevas asjas piirdub taotletav hüvitis mittevaralise kahjuga. Ühelt poolt tuleb arvestada seda, et vabaduse õigusvastase võtmise puhul ei kõnele hüvitise suuruse piiramise kasuks kaalutlused, millest lähtudes on AVVKHS-s piiratud riigi vastutus ühtse määraga – vabaduse võtmise õiguspärasel kohaldamisel peaksid selle võimalikud tagajärjed olema riigile ettenähtavad ja nõutav pole isikule kogu tegelikult tekitatud kahju hüvitamine. Teisalt tuleb arvestada seda, et antud juhul toimus vabaduse võtmine süü kergeimas vormis. Seetõttu on kokkuvõttes põhjendatud hüvitise määramine lähedases suuruses AVVKHS-s moraalse kahju hüvitamiseks mõeldule. Mõistlikuks ja õiglaseks peab kohus niisiis mittevaralise kahju hüvitist, mis vastab 70 %-le AVVKHS § 5 lg-te 1 ja 2 alusel arvutatavast hüvitisest iga päeva eest (kokku 12), mille võrra vabaduse võtmise kestus ületas aega, mis maksimaalselt kulunuks isiku viivitamatuks kohtu ette toimetamiseks, mis ringkonnakohtu hinnangul lõppes alates 06.06.
  3. Vabaduse võtmise ajal kehtinud kuupalga alammäär oli Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määruse nr 254 § 1 kohaselt 4350 krooni ning selle alusel arvestatav päevamäär (4350 / 30 =) 145 krooni. Hüvitis 12 ööpäeva eest seitsme päevamäära suuruses summas oleks 12 180 krooni, millest 70 % moodustab 8526 krooni ehk 544,91 €. IX
  4. Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu apelleeritud otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt, mõistes kaebuse esitaja kasuks Eesti Vabariigilt (Justiitsministeeriumi kaudu) välja mittevaralise kahju hüvitise 544,91 €.
  5. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles R. Grossberg menetluskulude väljamõistmist, mis seisnevad kaebuselt tasutud riigilõivus 2100 krooni (tl 47). Apellatsioonimenetluses taotles kaebuse esitaja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 3500 krooni (maksekorraldus tl 185) väljamõistmist. Menetluskulu taotlused kuuluvad rahuldamisele kaebuse rahuldatud osale (12,18 %) vastavas ulatuses 682,08 krooni ehk 43,59 €. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.