Isegi kui asuda seisukohale, et hageja jättis taotluse õigeaegselt esitamata, ei oleks ühelgi juhul (ka vastava taotluse õigeaegse esitamise korral) mõistetud kostja kasuks õigusabikulusid välja suuremas summas kui 6 900 krooni. Juhul, kui ringkonnakohus oleks leidnud, et hageja ei esitanud õigusabikulude väljamõistmise taotlust õigeaegselt, ei oleks kohus saanud mitte kuidagi ka välja mõista õigusabikulusid summas 6 900 krooni. Sellisel juhul oleks jäänud kogu õigusabikulude eest hüvitatav summa välja mõistmata.
lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja pooltevahelise lepingu p 7 alusel on hagejal õigus nõuda viivist 0,5 % päevas tasumata summalt alates 11.12.2007 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagi esitamiseni on kostja viivitus kestnud 755 päeva, mille eest arvestatud viivis on 62 665 krooni (16 600 krooni x 0,5% x 755 päeva). Hageja taotleb viivise väljamõistmist 16 600 krooni suuruses. Juhindudes TsMS §-st 367, palub hageja sissenõutavaks muutunud nõude tasumisega viivitamise eest kostjalt välja mõista ka viivise, mis hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud ei olnud, määras 0,5% tasumata põhinõude summast päevas, alates 04.01.2010 kuni kohustuste täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Pooled sõlmisid 03.12.2007 käsunduslepingu, mille sisuks oli süüdistatava kaitsmine apellatsioonimenetluses, sh apellatsiooni koostamine ja kohtule esitamine. Ringkonnakohus jättis kostja ilma õigusabi kulude hüvitamisest, kuna kaitsja ei esitanud õigeaegselt taotlust kulude hüvitamiseks. 23.11.2009 esitas kostja hagejale kahju hüvitamise nõude summas 118 100 krooni, hageja ei ole seda täitnud. Hageja on rikkunud hoolsuskohustust, jättes õigeaegselt esitamata kaitsjatasude kulude hüvitamise taotluse. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et nad sõlmisid 03.12.2007 kliendilepingu (lk 25-27), millega hageja võttis kohustuse kaitsta kostjat kui süüdistatavat apellatsioonimenetluses kriminaalasjas nr 1-06-1708, sealhulgas koostada apellatsioon ja esitada see kohtule. Vaidlus puudub ka selle üle, et hageja esitas kostjale tasumiseks arve. Pooled ei vaidle, et tegemist oli käsunduslepinguga.
kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Lepingust tulenevalt pidi hageja realiseerima kostja esindusõigust seoses kohtu menetluses oleva kriminaalasjaga. Pooltevahelise lepingu p 5 järgi pidi kostja lepinguga antud ülesande täitmise eest hagejale maksma 120 000 krooni + käibemaks 18%, kokku 141 600 krooni, 7 päeva jooksul arve esitamisest. Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2009 otsusega (lk 44-58) tühistati Harju Maakohtu 3 03.04.2009 otsus kostja kasuks õigusabi eest 141 600 krooni väljamõistmise kohta. Ringkonnakohus mõistis kostja kasuks õigusabi eest välja 6 900 krooni. Õigusabi eest 141 600 krooni väljamõistmises tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse prokuröri apellatsiooni alusel (otsuse p 3.1) ja mõistis õigusabi eest välja prokuröri poolt apellatsioonis märgitud summa. Ringkonnakohtu otsuse p-s 5.6 (lk 57) märgitu kohaselt pidanuks maakohus 141 600 kroonise kaitsjatasu jätma riigieelarvest välja mõistmata, kuna sellekohase taotluse esitamise tähtaeg oli mööda lastud. Riigikohtu praktika kohaselt tulnuks taotlus esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-70-08) ning KrMS § 189 lg 2 kohaselt kohtumenetluse käigus. 6 900 krooni mõistis ringkonnakohus välja seetõttu, et taotluse täielik rahuldamata jätmine oleks kohtu arvates kujutanud endast kostja olukorra raskendamist KrMS § 331 lg 3 mõttes. Kostja esitas kassatsiooni, milles taotles menetluskulude osas jõustada maakohtu otsuse. Riigikohtu 28.12.2009 kohtuotsusega (lk 5973) jäeti Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu järeldustega õigusabikulude kohta (otsuse p 36), leides, et taotlus kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks tulnuks esitada hiljemalt 12.02.2008 apellatsioonikohtu istungil. Käsundisaaja on
lg-st 1 tulenevalt kohustatud tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku. Antud juhul mõisteti kostja kriminaalasjas õigeks, kuid tema kasuks ei mõistetud välja tasu õigusabi eest suuruses, mida tema õigeks pidas. Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu otsustest järeldub, et tasu jäeti välja mõistmata selle tõttu, et tasu väljamõistmise taotlust ei esitatud hageja kui kostja esindaja poolt õigel ajal.
lg 1 kohustab käsundisaajat tegutsema käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandustegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Hageja oli majandustegevuses tegutsevaks käsundisaajaks. Seega kohaldub tema suhtes
Käsundisaaja peab tegema toimingud, mis on vastava teenuse osutamiseks vajalikud. Eeltoodu tuleneb ka lepingu sõlmimise ajal kehtinud Advokatuuriseaduse § 40 lg-st 1. Kostja huvides oli, et talle hüvitatakse menetluskulu. KrMS § 189 lg 2 järgi otsustatakse kohtumenetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. Oma majandustegevuses tegutseva käsundisaajana pidi hageja teadma, millal tuleb esitada menetluskulude väljamõistmise taotlus. Juhul, kui see ei olnud kirjas KrMS-s, pidi hageja tegutseva advokaadibüroona teadma seda kohtupraktika alusel. Kuigi pooltevahelises lepingus ei ole eraldi kirjas, et käsundi täitmiseks pidanuks hageja esitama kohtule ka menetluskulude väljamõistmise taotluse, järeldub hageja tegevusest, et ka menetluskulude väljamõistmise taotluse esitamine (
Sellisele järeldusele asub kohus tulenevalt sellest, et taotluse esitas hageja siiski, kuigi mitteõigeaegselt. Hageja esitas nõude § 101 lg 1 p 1 alusel, nõudes lepingu täitmist. Kostja esitas vastuväite § 101 lg 1 p 2 alusel, leides, et tal on alus oma võlgnetava kohustuse täitmisest keeldumiseks. Ülalmärgitud põhjendustel leidis kohus, et puuduvad tingimused, mis õigustaksid õiguskaitsevahendi kasutamist hageja poolt ning kostjal oli õigus keelduda kohustuse täitmisest. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu ei kuulu rahuldamisele ka viivise nõue. Kahju hüvitamisse puutuvat kohus ei analüüsinud, kuna kostja ei ole kahju hüvitamise nõuet esitanud. 4 TsMS § 162 lg 1 jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti
Viidatud normi kohaselt võib võlausaldaja kohustuse täitmisest keelduda siis, kui võlgnik on oma kohustust rikkunud. Maakohus on jätnud täiesti tähelepanuta tõsiasja, et pooltevahelises võlasuhtes oli kohustust rikkunud pooleks, s.t võlgnikuks hoopis kostja, mis nähtub otsuses viidatud poolte vahel sõlmitud kliendilepingu punktist
Tasu maksmine ei olnud seatud sõltuvusse kohtumenetluse tulemusest ega ka sellest, kui suures ulatuses ja kas üldse võidi kostjale õigusabikulutusi hüvitada. Apellant märgib, et selline kokkulepe kliendi ja kaitsja vahel on igati loogiline, sest kaitsja ei saa võtta omale kohustuseks tagada kriminaalmenetluses kostja õigeksmõistmine või kantud kulutuste täielik hüvitamine. Seega puudus kostjal mis tahes õigus või õigustus jätta kokkulepitud tasu kokkulepitud ajal osaliselt maksmata. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsuse lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta on õige, kuid otsuse põhjendusi peab kolleegium vajalikuks täiendada. Kolleegium nõustub maakohtuga, et poolte vahel oli käsundusleping, mille kohaselt hageja võttis endale kohustuse kaitsta kostjat kui süüdistatavat apellatsioonimenetluses kriminaalasjas nr 1-06-1708. Vaidlus on selles, kas kostjal on õigus keelduda osaliselt osutatud teenuse eest tasumast põhjusel, et hageja ei täitnud käsundit vajaliku hoolsusega ja kostjale tekkis sellest kahju, mis on hageja poolt hüvitamata. Apellant väitis kaebuses, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostjal oli õigus keelduda oma kohustuse täitmisest ja kohaldanud
Kolleegium sellega ei nõustu. Poolte vahel 03.12.2007 sõlmitud lepingu järgi olid mõlemal lepinguosalisel õigused ja kohustused. Täitmata maksekohustuse osas on kostja võlgnikuks ja hageja võlausaldajaks. Kostja väitis, et tal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mille osas on võlausaldajaks kostja ja võlgnikuks hageja. Seega oli mõlemal poolel 03.12.2007 sõlmitud käsunduslepingu järgi teise poole vastu nõue. Maakohus nõustus kostjaga, et tal on õigus keelduda oma tasumiskohustuse täitmisest, kuni hageja on täitnud oma kahju hüvitamise kohustuse. Samas ei ole maakohus analüüsinud kostja kahju hüvitamise nõuet. Kolleegiumi arvates selleks, et tuvastada, kas kostjal on õigus
lg 1 p 2 järgi keelduda oma kohustuse täitmisest, pidi maakohus tuvastama, kas kostjal on kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei järginud käsundit täites
Hageja osutas kostjale teenust kutsetegevuses, mistõttu ta pidi ette nägema, et tema poolt menetlustoimingu õigel ajal tegemata jätmine võis põhjustada selle, et kostjal ei olnud võimalust kriminaalasjas õigusabile tasutut riigilt tagasi saada. See, et Riigikohus alles pärast menetlustoimingute tegemist on vastavat küsimust käsitlenud, ei too kaasa vastupidist järeldust. Kolleegiumi arvates pidi ka enne kaebuses viidatud Riigikohtu otsust nr 3-1-1-70-08 olema kutsetegevuses õigusteenust osutavale isikule selge, et menetluskulude hüvitamise taotlused tuleb reeglina esitada kohtule, kes asja menetleb, kuna vastavas kohtuastmes kantud menetluskulude osas peab sama astme kohus võtma seisukoha tehtavas lahendis. Teisiti on see ainult siis, kui menetluskulude üle otsustamiseks on sätestatud seaduses eeltoodust erinev kord. KrMS § 181 lg 1 järgi hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Seega oli 6 kostjal õigus KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi nõuda riigilt valitud kaitsjale makstud mõistlike kulutuste hüvitamist. Eksitav on apellandi käsitlus, mille kohaselt ei oleks kostjal olnud võimalik ka siis, kui käsundit täitnud kaitsja oleks õigusabikulude hüvitamise taotluse esitanud hiljemalt 12.02.2008, saada riigilt hüvitust õigusabikuludele enam kui 6 900 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2009 otsusest tuleneb, et õigusabikulude taotluse õigel ajal esitamata jätmisel ei saa kohus õigusabikulusid riigilt välja mõista ja 6 900 krooni mõisteti kostjale välja põhjusel, et prokurör taotles kaebuses selle summa väljamõistmist ja ringkonnakohus ei pidanud sellisel juhul õigeks jätta õigusabikulude väljamõistmise taotlust täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohtu otsusest ei tulene, et ka taotluse õigeaegsel esitamisel oleks välja mõistetud ikkagi ainult 6 900 krooni. Eeltoodu ei tulene ka Riigikohtu 28.12.2009 otsusest. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi hüvitatakse mõistlikud kulud ja kolleegiumil ei ole alust arvata, et keeruka kriminaalmenetluse, kus kohtu all oli kostja, korral oleks need alla 23 500 krooni (16 600+6 900 krooni). Hageja ei täitnud käsundit piisava hoolsusega ja selle tõttu ei olnud kostjal võimalik saada õigeksmõistva otsuse korral tagasi riigilt kulusid, mis olid tehtud õigusabile. Kostjale on tekkinud kahju summas, mille oleks ta saanud riigilt tagasi. Seega on kostjal tulenevalt
lg-test 1-4 ja § 128 lg-st 2 õigus nõuda hagejalt seoses käsunduslepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuna maakohus ei olnud analüüsinud vaidlustatud otsuses kostja kahju hüvitamise nõuet hageja vastu, siis kolleegium täiendab selles osas eeltooduga maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtus kantud menetluskulud on õigesti jäetud hageja kanda. Arvestades, et ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi on menetlusosalisel õigus taotleda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Reet Allikvere Ülle Jänes Margo Klaar 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.