← Eesti

3-09-462/51

Obsah (4)§ 54§ 19§ 14§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 1. detsember 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-0

§ 54lg 2 või § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

3-09-462 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse (LMTK)
  2. jaanuari
  3. a maksuotsusega nr 12-5/19 kohustati OÜ-d Daktren tasuma käibemaksu 261 457 krooni ning tulumaksu 511 974 krooni. Maksuotsuses leiti, et OÜ-l Daktren ei olnud alust arvata OÜ Leikester nimel väljastatud arvete alusel maha sisendkäibemaksu ning nende arvete alusel tehtud väljamaksed kuuluvad maksustamisele tulumaksuga. Seisukohale asumisel, et OÜ Leikester ja OÜ Daktren vahel ei ole tehinguid toimunud, tugines maksuhaldur kokkuvõtlikult järgmistele asjaoludele. OÜ-l Leikester puudus tegelik majandustegevus ning seda kasutati vaid arvete väljastamiseks, millele viitab järgnev: OÜ Leikester juhatuse liige Valeri Maksimkin ei kontrollinud ettevõtte tegevust ega olnud teadlik tehingutest OÜ-ga Daktren, OÜ Leikester tegevust juhtis ja kontrollis volikirja alusel tegutsenud Riho Vane; OÜ Leikester pangaarvele laekuv raha võeti kõik sularahas välja; OÜ Leikester osa müümisel ei antud uuele omanikule üle majandusdokumente, samas kui dokumentide üleandmise aktis on kajastatud ladu ja bilanss seisuga
  4. juuli
  5. a, ent tegelikult OÜ-l Leikester ladu ei olnud ja
  6. aastal ei esitatud äriregistrile ka majandusaasta aruannet, mis peaks sisaldama bilanssi. OÜ Daktren autojuht Andrus Kannel ei tea midagi OÜ-st Leikester; OÜ-lt Leikester väidetavalt 32 arve alusel soetatud 14 erineva nimetusega kaubad on OÜ Daktren väidetavalt edasi müünud AS-le Metus-Est 36 arve alusel 3 erineva nimetusega teenusena, kusjuures OÜ Daktren juhataja Jüri Sorokin ei osanud selgitada, miks ostu- ja edasimüügiarvetel kaupade nimetused ja koguste mõõtühikud erinevad. OÜ-lt Leikester väidetavalt soetatud ning AS-le Metus-Est edasi müüdud kauba sisu ja täpsete tunnuste kohta ei oska seletusi anda ei OÜ Daktren juhataja ega raamatupidaja. OÜ Leikester arved ei kajasta kaupade väljastamise kuupäeva ja puuduvad dokumendid kaupade üleandmise kohta. OÜ Daktren raamatupidamises puudub edasimüügiks ostetud kaupade laoarvestus ning aeg-ajalt on OÜ Daktren oma raamatupidamisarvestuse kohaselt müünud edasi kaupu, mida ta edasimüügi ajaks veel OÜ-lt Leikester soetanud ei ole. Jüri Sorokini selgitused kaupade laoplatsil seismise aja kohta on vastuolus muude tõenditega, millest nähtub, et mõned kaubad on seisnud laoplatsil märksa kauem. Jüri Sorokini väitel ostis OÜ Daktren OÜ-lt Leikester ainult kaupa, samas kui Riho Vane väitel kajastavad 3 arvet OÜle Daktren teenuse osutamist. AS Metus-Est poolt esitatud müügiarved ei tõenda, et OÜ Daktren on väidetavalt OÜ-lt Leikester soetatud kauba edasi müünud AS-le Metus-Est, sest osade OÜ Daktren arvete kuupäevad on hilisemad kui AS Metus-Est müügiarvetel. OÜ Leikester arvetel on kaupade nimetused väga üldsõnalised ning OÜ Daktren ei ole kontrolli käigus esitanud kaupade täpseid kirjeldusi. OÜ Daktren ei esitanud dokumente, millest lähtudes Jüri Sorokin on seostanud OÜ Leikester ja OÜ Daktren arved. Maksuhaldurile ei ole esitatud ka tööjooniseid, mis väidetavalt olemas olid. Jüri Sorokin töötab logistikuna AS-s Metus-Est, mille juhatuse liige on tema vend Andri Sorokin, ning seetõttu oli tal võimalus esitada AS-st Metus-Est OÜ-le Daktren esitatud tellimused, tööjoonised ja spetsifikatsioonid, ent seda ta ei teinud.
  7. OÜ Daktren esitas Tallinna Halduskohtule
  8. veebruaril
  9. a kaebuse, milles paluti maksuotsus tühistada. Kaebuse põhjendused: 1) õige pole väide, et OÜ-l Leikester puudus majandustegevus. R. Vanel oli seaduslikult esindajalt saadud volitus OÜ Leikester nimel tegutsemiseks. R. Vane seletuse kohaselt sai ta J. Sorokinilt tellimused faksi või e-mailiga ja andis need üle oma tootjatele, millega on tõendatud tellimuste saamine, kauba kohta arvete esitamine ja seeläbi ka kauba tegeliku müüja 2

(17)3-09-462 ja arveid esitanud juriidilise isiku samasus. OÜ Leikester ei deklareerinud töötajate makse, sest kaubad ja teenused osteti teistelt äriühingutelt ja ettevõtlusega tegelevatelt füüsilistelt isikutelt ning äriühingul puudusid töötajad, kellele maksustatavaid väljamakseid teha; 2) tähtsust pole V. Maksimkini väitel, et OÜ Leikester müümise korraldas R. Vane. V. Maksimkin andis notari juures üle kõik OÜ Leikester dokumendid uuele omanikule ning maksuhalduri vastupidised väited on paljasõnalised. Jääb selgusetuks, kuidas mõjutab kaebaja maksukohustust see, et OÜ Leikester ei esitanud
  1. a majandusaasta aruannet või et OÜ-l Leikester puudus ladu. OÜ Leikester arvetele märgitud kaubad komplekteeriti kaebaja laos Jüris, Veetorni
  2. OÜ Leikester pangakontolt sularaha väljavõtmine ei seondu kaebaja maksukohustusega; 3) kaebaja seaduslik esindaja on maksumenetluses korduvalt selgitanud kaebaja ettevõtluse sisu, milleks muuhulgas on erinevatele ehitusobjektidele eriprojektide järgi valmistatavate konstruktsioonide hankimine enda tellijatele vastavalt tellijalt saadud joonistele. Antud juhul on kaebaja tellinud detailide valmistamise OÜ-lt Leikester. Kaebaja esitas maksuhaldurile võrdlustabeli, millest nähtuvad OÜ Leikester arved kaebajale ja kaebaja müügiarved AS-le Metus-Est. Kaebaja poolt AS-le Metus-Est erinevas mõõdus ja värvitoonis fassaadielementide ja kinnitusdetailide tarnimist on kinnitanud ka AS Metus-Est juhataja A. Sorokin; 4) maksuhaldur rikkus uurimispõhimõtet, kuna ei pidanud vajalikuks nõuda täiendavalt selgitust isikutelt, kes vahetult puutusid kokku kaebajale antud tellimuste ja nende täitmisega; 5) kaebaja raamatupidaja ei pea tehingute sisuliste üksikasjadega kursis olema; 6) ebaõige on järeldus, et J. Sorokin ei osanud vastata maksuhalduri küsimustele soetatud kauba kohta. J. Sorokin on vastavaid selgitusi maksumenetluses andnud; 7) arusaamatu on seisukoht, et AS Metus-Est müügiarved ei tõenda OÜ-lt Leikester kauba soetamist. Vaid kolmel juhul on kaebaja esitanud AS-le Metus-Est müügiarve varem, kui talle endale on esitatud arve OÜ Leikester poolt, mis on seletatav sellega, et OÜ Leikester oli tellimuse küll juba täitnud, kuid arvet ei olnud veel esitanud; 8) põhjendamatu on etteheide, et kaheksale arvele on kauba nimetusena märgitud üksnes „kinnitusdetailid“. Selline arve on kooskõlas raamatupidamise seaduse § 7 ja KMS § 37 lg-ga
  3. Jääb arusaamatuks, miks kõik 32 OÜ Leikester arvet välistati kaebaja maksuarvestusest. KMS § 37 lg 7 p-de 1 ja 5 rikkumisele maksuhaldur maksumenetluses ei osutanud; 9) põhjendamatu on etteheide, et kaebaja ei esitanud maksuhaldurile märkmeid, mille alusel ta koostas arvete võrdlustabeli. Märkmed ei kuulu arvete juurde lisana, mistõttu neid ei saa käsitleda raamatupidamisdokumentidena. Pole tuvastatud, et eksisteeriks veel mingi muu raamatupidamine, mida oleks võimalik arvestada kaebaja tegeliku raamatupidamisena. Tööjooniste mittekajastamine arvetel ei ole raamatupidamise korraldamist reguleerivate õigusaktide rikkumine; 10) asjaolust, et kaebaja juhatuse liige J. Sorokin ja AS Metus-Est juhatuse liige A. Sorokin on vennad, ei saa teha järeldust maksupettusele viitavate seoste kohta. Maksupettusele võiks viidata see, kui OÜ Leikester juhatuse liikmed või volitatud isikud oleksid kuidagi kaebajaga seotud. Selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Maksuhalduril on uurimispõhimõttest tulenevalt kohustus välja selgitada väidetava maksupettuse asjaolud ja ulatus; 11) kaebaja kontrollis tehinguid tehes, et OÜ Leikester on käibemaksukohustuslasena registreeritud. Kuna kaebaja kasutas saadud kaupu oma ettevõtluses, oli tal õigus sisendkäibemaks maha arvata. Maksuotsuses pole kahtluse alla seatud, et kaebaja on arvetel nimetatud kaubad tegelikult soetanud ning majandustehingud on raamatupidamise seaduse § 6 lg 4 mõttes õigesti kirjendatud ja dokumenteeritud. 3
(17)3-09-462
  1. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.
  2. Tallinna Halduskohtu
  3. oktoobri
  4. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) maksuhaldur on õigesti leidnud, et OÜ Leikester arvetel kajastatud tehinguid ei ole OÜ Leikester ja kaebaja vahel tegelikult toimunud ning kaebajat on põhjendatult alust kahtlustada maksupettuses osalemises, mistõttu ei ole tal õigust arvata tasumisele kuuluvast käibemaksust maha sisendkäibemaksu OÜ Leikester arvete alusel ning nende arvete alusel OÜ Leikester arvelduskontole kantud summasid tuleb käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna, millelt tuleb tasuda tulumaksu; 2) vaidluse lahendamiseks tuleb hinnata, kas OÜ Leikester on kaebajale esitatud arvetel näidatud kaupu ka tegelikult kaebajale müünud. Kui vastus on eitav, tuleb käibemaksu puhul kontrollida, kas kaebaja on heauskselt eeldanud, et müüjaks on arvetel märgitud isik, ning on seejuures olnud isikusamasuse tuvastamisel nõutavalt hoolas ega ole oma käitumisega andnud alust põhjendatud kahtluseks maksupettuses osalemise kohta. Tulumaksukohustuse puhul tuleb kontrollida, kas kaebaja teadis või pidi teadma, et arve esitanud isik ei ole kauba müüja. Kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses, ei laiene ostja heausksuse eeldamise põhimõte ning sellise kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud müüjaga siiski tegelikult toimunud; 3) kohus nõustub maksuhalduriga, et OÜ Leikester poolt kaebajale esitatud 32-l arvel nimetatud tehinguid ei ole tegelikult toimunud. Üksnes kauba eest arvete esitamine ja arvel näidatud summa tasumine ei tõenda tehingu toimumist, kui muudest asjaoludest ilmneb vastupidine. Tehingute toimumise seab põhjendatult kahtluse alla eelkõige see, et kaebaja ega ka OÜ-d Leikester esindanud R. Vane ei ole osanud selgitada, millist kaupa kõnealuste arvete alusel tegelikult müüdi. Maksumenetluses on nii kaebaja juhataja J. Sorokin kui ka R. Vane väitnud sisuliselt seda, et tehingute sisuks oli väga erinevate parameetritega kaupade müük. Millised olid mõne konkreetse arve alusel soetatud fassaadiplaatide, kinnitusdetailide, puitliistude või transpordikastide tunnused, ei ole tehingu pooled osanud maksuhaldurile selgitada. Mistahes dokumente, millest võiks saada aimu, millega müüdud kauba näol tegemist oli, ei ole maksuhaldurile ega kohtule esitatud. On ilmne, et kaebaja ei soovinud osta mistahes tunnustele ja kvaliteedinõuetele vastavaid kinnitusvahendeid, puitliiste, transpordikaste ja fassaadiplaate, vaid eesmärk oli soetada konkreetsetele tunnustele vastavat kaupa. Nimelt on J. Sorokin väitnud, et tellis OÜ-lt Leikester kaupa pärast seda, kui tema käest oli teatud kaupa tellitud, ega tellinud seda niisama lattu. Sellega põhjendas J. Sorokin kaebaja laoarvestuse puudumist. Sellises olukorras on kummastav, et kaebaja ja OÜ Leikester vahelistes tehingutes ei fikseeritud mingilgi moel, millist kaupa telliti ja milline kaup saadi. Maksumenetluses on korduvalt küsitud J. Sorokinilt selgitusi soetatud kauba iseloomu ja koguste kohta, kuid ta on osanud anda vaid üldsõnalisi vastuseid. Ta pole vastanud konkreetselt ühelegi väidetavalt soetatud kaupade iseloomu ja koguseid puudutavale küsimusele. Kaebuses esile toodu, et kaebaja raamatupidaja ei pea tehingute täpset sisu teadma, on õige, küll aga peaks tehingute tegelikku sisu teadma ja olema suuteline hiljem selgitama ettevõtja seaduslik esindaja; 4) selles, et tehinguid tegelikult ei toimunud, veenab kauba üleandmist-vastuvõtmist puudutavate dokumentide puudumine ja asjaosaliste vastuolulised ütlused seoses kauba transpordiga. Arvetel näidatud summad on piisavalt suured selleks, et ka omavahel isiklikul tasandil hästi läbi saavad ja üksteist usaldavad ärimehed vormistaksid kaupade üleandmise. Arvetel on müüdava kauba omadusi ja koguseid kirjeldatud väga üldsõnaliselt. Sageli, 4
(17)3-09-462 iseäranis kinnitusdetailide puhul, on OÜ Leikester arvetel kasutatud kaubakoguse väljendamiseks ühikut „komplekt“, millest pole võimalik aru saada, millise kogusega on tegemist; 5) seda, et tehingu pooled tegelikult ei tea, mis oli tehingute sisuks, näitavad J. Sorokini ja R. Vane lahknevad ja vastuolulised selgitused OÜ Leikester arvete nr 06023, 06055 ja 06086 sisu osas. Neil arvetel kajastatakse fassaadiplaatide mõõtu lõikamist ja komplekteerimist või kruntimist. J. Sorokin on kinnitanud maksuhaldurile, et OÜ-lt Leikester soetati ainult kaupu, mitte teenuseid. R. Vane seevastu selgitas
  1. juunil
  2. a maksuhaldurile, et nende arvete sisuks on teenuse osutamine selliselt, et J. Sorokin tõi fassaadiplaadid Jüris, Veetorni 9 asunud laoplatsile ja OÜ Leikester organiseeris nende mõõtu lõikamise. Kohtuistungil märkis R. Vane aga, et ta ei mäleta, kas müüdi kaupu või teenuseid, ent kokkuvõttes müüdi valmistoodang, milleks osteti materjali ja tehti tööd, kusjuures OÜ Leikester ise mingeid töid ei teinud. Et kaebaja oleks OÜ-le Leikester andnud mingisugust materjali ümbertöötamiseks, ei ole kaebaja maksuhaldurile väitnud; 6) väidetava müüja nimel tegutsenud R. Vane ütlused on ebausaldusväärsed ega saa tehingute toimumist tõendada. Ta on huvitatud võimaliku maksupettuse varjamisest ning ennast selles süüstavate ütluste mitteandmisest. R. Vane ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla tema tegutsemine OÜ-s Leikester, kus ta sisuliselt ettevõtte tegevust juhtis ja kontrollis, kasutades juhatuse liikmena variisikut. R. Vane selgitus, et OÜ-s Leikester kasutas ta juhatuse liikmena variisikut seetõttu, et teda ennast ei oleks Hansapangas usaldusväärseks peetud, ei ole tõsiseltvõetav. Äriregistrist nähtuvalt oli R. Vane kontrollitaval perioodil (
  3. a) mitmete äriühingute juhatuses, näiteks OÜ RKV Projekt ja OÜ Tammiku Grupp. Need kaks äriühingut on regulaarselt esitanud ka majandusaasta aruandeid, mistõttu pole alust kahelda selles, et tegemist on reaalselt tegutsevate ettevõtetega. Seega ei saa väita, et R. Vanel oleks olnud mingi isiklik takistus äriühingu tegevuse korraldamiseks juhatuse liikmena. Liiatigi märkis R. Vane kohtus, et Ühispanka üleminekuga probleem lahenes. Eelnevast jääb pigem mulje, et variisiku kasutamise eesmärk oli vajadusel varjata R. Vane isiklikku seotust selle äriühingu poolt tehtavate hämaravõitu tehingute ja toimingutega. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et juba see, kuidas OÜ Leikester juhtimine ja tegevuse korraldamine toimus, annab alust arvata, et tegemist ei olnud mitte reaalset majandustegevust viljeleva ettevõtte, vaid varifirmaga, mille tegevuse sisuks oligi fiktiivsete arvete koostamine ja nende alusel tasutud summade sularahas pangakontolt väljavõtmine; 7) tähelepanuväärne on OÜ Leikester tegevuse juures see, et R. Vane ei suuda meenutada, kust ja kelle käest ta kaebajale väidetavalt tarnitud kaubad tellis. R. Vane väide, et kaupu tootsid pisikesed Ida-Virumaa osaühingud, kelle nimesid ega asukohti ta ei tea, ei ole usutav, nagu ka see, et R. Vane suhtles nendega kontaktisiku kaudu, kelle kohta ei ole teada muud kui eesnimi Juri. Kohtus väitis R. Vane, et saades Jurilt kauba, ei kontrollinud ta seda üksikasjalikult üle ega olnud alati ka kauba saabumisel kohal, sest neil oli usalduslik suhe. Pole mõeldav sedalaadi usalduslik suhe inimeste vahel, kes ei tea teineteisest midagi peale eesnime ja telefoninumbri, mille juhuslikul kadumisel (R. Vane väitel telefon põles) ei jää ühtki arvestatavat kontakti; 8) lisaks tehingupoolte esindajate ütlustele tugineb kaebaja tehingute tõendamisel asjaolule, et kaubad on edasi müüdud AS-le Metus-Est. AS Metus-Est poolt kaupade kaebajalt tellimist kinnitavad nii J. Sorokin, AS Metus-Est juhataja A. Sorokin kui ka AS Metus-Est töötajad. Seoses A. Sorokini seletuse ja tema poolt esitatud võrdlustabeliga kaebajalt soetatud kauba kasutamise kohta AS Metus-Est ettevõtluses, märgib kohus esmalt, et ka A. Sorokin ei osanud kaebaja arvete põhjal selgitada, milliseid kaupu konkreetsete arvete alusel oli müüdud. Seega, lisaks sellele, et kaebaja ei oska selgitada OÜ Leikester arvete sisu, ei oska väidetavalt nende arvete alusel soetatud kauba hiljem kaebajalt soetanud AS Metus-Est seletada ka kaebaja 5
(17)3-09-462 arvete sisu. Sisuliselt on tegemist tehingute jadaga, kus mitte ükski selles jadas osalenud ja seni tuvastatud isikutest ei suuda meenutada ega selgitada, millistele tunnustele vastavat kaupa tegelikult osteti ja müüdi; 9) poolte vahel on vaidlus kaebaja poolt eriarvamuse lisana esitatud võrdlustabeli tõendusväärtuse osas. Tabel ei ole usaldusväärne. Pole teada, milliste andmete alusel kaebaja selle koostas. Maksuhaldurile antud seletuse kohaselt koostati tabel märkmete alusel, mida ei ole säilinud kõigi tehingute kohta. Neid märkmeid kaebaja maksuhaldurile ega ka kohtule ei esitanud. Maksuhaldurile väitis J. Sorokin, et tööjoonised ei ole säilinud, kuna need ei ole raamatupidamisdokumendid. Vaidlus selle üle, kas märkmed, mille alusel kaebaja võrdlustabeli koostas, on raamatupidamisdokumentidega võrdsustatavad või mitte, on käesoleval juhul liigne. Puuduvad tõendid, et mingid sellised dokumendid üldse olemas on või olid ja seega on võrdlustabeli näol tegemist kaebaja paljasõnaliste väidetega soetatud kaupade edasimüügi kohta. Kaebaja leiab ekslikult, et märkmete esitamata jätmine on olnud maksukohustuse suurenemise aluseks. Eraldivõetuna ei ole neil märkmetel tähtsust, kuid nende esitamata jätmisega, samas mööndes märkmete olemasolu, on kaebaja ise võtnud tõendusväärtuse võrdlustabelilt. Võrdlustabel on ebausutav ka sisuliselt. Võrdlustabelis on välja toodud, milliste kaebaja arvete alusel on AS-le Metus-Est edasi müüdud OÜ-lt Leikester soetatud kaubad. Mitmel juhul on kaebaja müünud kaubad edasi soetamisega võrreldes odavamalt (arved nr 06031, 06048, 06184, 06235). Lähtudes J. Sorokini väitest, et ta ostis AS Metus-Est jaoks vajalikke kaupu konkreetsete tellimuste alusel, jääb toodete kahjumiga müük arusaamatuks ja on majanduslikult ebamõistlik, mis annab alust kahelda tehingu tegelikus toimumises. Enne kauba AS-le Metus-Est tarnimist lisatud juurdehindluse määr on väga erinev, ulatudes 0,4%-st kuni 45%-ni. Samas väidab J. Sorokin, et kaupade vahendustasu oli sõltuvalt kaubast 3-20%. Seejuures erineb juurdehindluse määr väga palju ka sarnaste toodete puhul (14,7% ja 0,5%). Pole usutav, et AS Metus-Est olnuks nõus ostma samaväärseid kaupu sedavõrd erineva suurusega vahendustasuga; 10) tehingute mittetoimumises veenab seegi, et puudub ratsionaalne põhjendus, miks pidanuks AS Metus-Est talle vajalikke detaile tellima kaebajalt, kelle kohta oli teada, et ta neid ise ei valmista, samas kui AS Metus-Est juhile A. Sorokinile oli tuttav R. Vane, kellelt tooteid väidetavalt tellida sai. Pole usutav, et tellides kaupu kaebajalt, mida juhtis J. Sorokin, kes samas töötas palgalisena AS-s Metus-Est, ei teadnud AS Metus-Est juht ja J. Sorokini vend A. Sorokin, et kaebaja hangib kaupu R. Vane kaudu. Ka pole usutav, et A. Sorokin, tundes R. Vanet, ei teadnud, et R. Vane neid tooteid ise ei valmista. Sellise teabe tingimustes oleks mõistlik eeldada, et AS Metus-Est tellib vajalikud kaubad OÜ-lt Leikester ega kasuta täiendava vahelülina oma töötaja J. Sorokiniga seotud ettevõtet ega maksa selle eest täiendavat vahendustasu. Tehingute majanduslik mõttetus kinnitab, et tehinguid ei ole tegelikult tehtud; 11) seda, et vaidlusaluste 32 arve alusel tegelikult tehinguid ei toimunud, kinnitavad ka kaupade väidetava transpordiga seotud asjaolud ja nende kohta asjaosaliste antud vastakad selgitused. 19. mail 2008. a väitis J. Sorokin, et OÜ-lt Leikester soetatud kaubad transporditi kas kaebaja või R. Vane organiseeritud transpordiga otse kaebaja klientidele. Tol korral J. Sorokin Jüris asuvat laoplatsi ega kaupade seal ladustamist ei maininud. R. Vane kinnitas 12. juunil 2008. a, et on kaupade transpordiga tegelenud nii palju, et on aeg-ajalt oma autoga viinud neid J. Sorokinile Tallinnasse erinevatesse kohtadesse. Tunnistajad Peeter Kostla, Peeter Sikk ja Andres Loitmets selgitasid kohtus, et kaebajalt tellisid kaupa projektijuhid ja tootmisjuht, kusjuures saades arve, märkis kauba tellija arvele objekti nimetuse, mille tarbeks oli kaup tellitud. Kaebaja on esitanud oma arved koos AS-s Metus-Est neile tehtud märkustega. Vaadeldaval ajal AS Metus-Est projektijuhtidena töötanud Kostla, Sikk ja Loitmets kinnitasid kohtus, et nende allkirju arvetel ei ole, mis tähendab, et nemad ei ole 6
(17)3-09-462 kaebajalt neid kaupu tellinud. Kõik arved on viseerinud AIVAR, kes eeldatavasti on Aivar Kaunimäe, kes täitis 2006. aastal tootmisjuhi ülesandeid. P. Kostla on selgitanud, et tema juhitavate projektide tarbeks võiks kaupa tellida ka tootmisjuht, kuid sel juhul vastavad tarvikud „pandi tootmises külge“. Eelnevast selgub, et A. Kaunimäe, olles tootmisjuht, võis kaebajalt tellida kaupu, mis olid vajalikud AS Metus-Est tootmistsehhis, ent tal ei olnud põhjust tellida kaupa otse ehitusobjektidele, kuhu seda tavaliselt tellisid projektijuhid. Seega ei ole alust arvata, et vaidlusalustel 32-l arvel kajastatud kaupa oleks tegelikult mistahes moel viidud otse AS Metus-Est ehitusobjektidele, mida aga nii R. Vane kui J. Sorokin väitsid. Kuhu ja kuidas kaubad tegelikult tarniti, saaks kaebaja tõendada kauba üleandmise dokumentidega, kuid neid ei vormistatud. Kohtus andsid tunnistajad küll kokkulangevaid selgitusi selle kohta, et kaebaja autojuht viis kaupa AS Metus-Est ehitusobjektidele, kuid need ütlused ei kinnita seda, et tegemist oli OÜ-lt Leikester soetatud kaubaga; 12) nõustuda ei saa kaebajaga selles, et maksuotsuses on esitatud uusi väiteid, millele kaebaja ei saanud vastu vaielda. Seisukohta, et tehinguid ei ole toimunud, väljendas maksuhaldur juba kontrollaktis, tuues välja ka selle, et arvetel on kaupade kirjeldused väga üldsõnalised. Et maksuotsuses viidati ka arvete koostamist reguleerivatele KMS ja raamatupidamise seaduse sätetele, ei ole määrav. Maksuhaldur ei heida iseenesest kaebajale ette arvete ebakorrektset koostamist, vaid seda, et kaebaja ei ole suutnud tõendada, millist kaupa ja kas üldse nende arvete alusel soetati. Ainuüksi arvete üldsõnalisus ei ole maksukohustuse kindlaksmääramisel oluline. Oluline on aga see, et ka kontrollimise käigus ei ole kaebaja suutnud selgitada, mida tegelikult osteti; 13) maksuhalduril on põhjust kahtlustada kaebajat maksupettuse toimepanemises. Haldusasjas nr 3-3-1-39-03 on Riigikohus selgitanud, et ostja seotusele maksupettusega võivad muuhulgas viidata ostja ja müüja nimel tegutsenud isikute omavahelised tihedad sidemed. Kaebaja juhataja J. Sorokini, OÜ Leikester nimel tegutsenud R. Vane ja ka kaebajalt väidetavalt samad tooted ostnud AS Metus-Est juhataja A. Sorokini vahelised suhted viitavad kaebaja osalemisele maksupettuses. Erilist usalduslikku suhet nende vahel kinnitab näiteks väidetavaid tehinguid kajastavate kirjalike dokumentide vähesus. Isikud väidavad, et ei säilitanud kaupade tellimise aluseks olevaid jooniseid ega vormistanud kaupade üleandmist, oskamata samas anda täpsemaid selgitusi soetatud kaupade kohta. Maksumenetluses ei pea maksuhaldur tuvastama maksupettuses osalemist, vaid maksuhalduril peab tekkima üksnes põhjendatud kahtlus sellises maksupettuses osalemise kohta. Eelneva põhjal on põhjendatud kahtluse tekkimiseks käesoleval juhul piisavalt alust ning kaebaja ei ole seda kahtlust omapoolsete täiendavate tõendite esitamisega ümber lükanud. Eelkõige saaks tehingute ehtsust tõendada tõendid tehingute asjaolude kohta (tellimiskirjad, hinnapakkumised, arvete üksikasjalikud spetsifikatsioonid, tööjoonised, kaupade üleandmist kajastavad dokumendid). Selliseid dokumente ei ole kaebaja maksu- ega kohtumenetluses esitanud. Kohus möönab, et seadusest tulenevalt ei olnud kaebajal kohustust kõiki selliseid dokumente koguda ja säilitada, kuid see ei vähenda kaebaja tõendamiskoormust; 14) haldusasjas nr 3-3-1-34-06 tehtud otsuses on Riigikohus leidnud, et kui hiljem selgub, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, on tulumaksu määramine põhjendatud juhul, kui ostja teadis või pidi teadma, et tulumaksuarvestuses näidatud isik ei ole tegelik müüja, kusjuures maksu määramine on põhjendamatu, kui ostja põhjendatult eeldas, et arvel näidatud isik on kauba tegelik müüja. Isegi eeldades, et kaebaja OÜ Leikester arvetel näidatud kaupu kusagilt soetas, on välistatud, et kaebaja juhataja J. Sorokin, tundes pikka aega R. Vanet, ei teadnud, et nende müüjaks ei ole OÜ Leikester; 15) kaebaja väidab, et kuna ta müüs kaubad edasi AS-le Metus-Est, pidi ta need eelnevalt soetama. Kaebaja ja AS Metus-Est vahelised tehingud ei tõenda seda, et kaebaja soetas kaupa just OÜ-lt Leikester. On võimalik, et kaebaja mingisugustelt tundmatutelt isikutelt kaupu 7
(17)3-09-462 soetas, ent kas ja millises mahus seda tehti, pole teada. Samavõrd on võimalik, et tegelikult soetas tundmatutelt isikutelt vajalikke tooteid AS Metus-Est ning kaebaja nimel vormistati AS-le Metus-Est vajalikud arved. Sellises olukorras ei ole maksuhalduril kohustust ise tuvastada, kas, kellelt ja milliseid kaupu võib kaebaja tegelikult soetanud olla, ning maksuhaldur ei oleks pidanud ise välja uurima, mil määral võivad OÜ-le Leikester fiktiivsete arvete alusel väljamakstud summad siiski olla seotud kaebaja ettevõtlusega. Olukorras, kus maksuhalduril on tekkinud põhjendatud kahtlus, et maksukohustuslane on osalenud maksupettuses, ning maksukohustuslane ei ole suutnud esitada täiendavaid tõendeid tehingute toimumise kohta, võib maksuhaldur lähtuda eeldusest, et kahtlusalustel arvetel näidatud kaupu ei ole üldse soetatud, ega pea hakkama omal algatusel hindama, kas või kui suures mahus oleks tundmatu tehingupartner hinnanguliselt võinud neid kaupu müüa. Kaebaja on pidevalt väitnud, et OÜ Leikester on osutanud just arvetel kajastatud teenuseid ja arvetel näidatud mahus. Maksuhaldurilt võiks nõuda hindamise teel maksustamist juhul, kui kaebaja esitanuks täiendavaid tõendeid tehingute toimumise kohta ja neist saaks järeldada, et tehingud on küll toimunud, ent mitte arvetel näidatud isikutega, vaid mõne muu määratlemist võimaldava isikuga. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. AS Daktren apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus ja maksuotsus tühistada ja mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohtu seisukohad on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Väär on järeldus, et kaebaja esindaja J. Sorokin on OÜ-lt Leikester tellitud kauba kohta andnud üldsõnalisi seletusi. J. Sorokin on maksumenetluses andnud seletusi neljal korral.
  2. mai,
  3. augusti ja
  4. detsembri
  5. a seletustest nähtuvalt on ta maksuhaldurile kolmel korral vastanud talle esitatud küsimustele OÜ-lt Leikester soetatud kaupade kohta. Täpsemini ei olegi võimalik soetatud kaupu kirjeldada. Maksumenetluses ei esitatud täpsustavaid küsimusi arvetel kajastatud kronsteinide, kinnitusdetailide, puitliistude, puitkastide värvi, suuruse, paksuse, kuju kohta. Menetlusnorme eirates on kohus jätnud põhjendamata, mida ta on mõelnud kaebaja esindaja seletuste äärmise üldsõnalisuse all. Kohus on kaebaja poolt maksumenetluses antud ütluste muude tõenditega seostamisel läinud vastuollu uurimispõhimõttega. Uurimispõhimõtte ebapiisav rakendamine ilmneb otsuse väites, et J. Sorokin ei olevat osanud vastata küsimusele „kes, kus, mil viisil, miks muutis 2200jm immutatud liiste viieks komplektiks? “ Et kaebaja esindaja ei saanud asjatundmatust küsimusest aru, on mõistetav, sest edasi müüdi ainult OÜ-lt Leikester ostetud kaupa ja kaebaja ise midagi ostetud detailide juures ei muutnud ega täiendanud. Kohus pidanuks tõendite hindamisel arvestama, et tehingute toimumisest oli kontrolli ajaks möödunud ca 2,5 aastat, mis on piisavalt pikk ajavahemik, et mitte mäletada täpselt 32 arve alusel soetatud kaupade kõiki erisusi. Kui kohtul tekkis küsimusi soetatud kaupade osas, oli võimalik neile vastuseid saada istungil. Täiendavate tõendite kogumise vajalikkuses arusaamisele jõudmisel pidanuks kohus sellest menetlusosalistele arusaadavalt teada andma. Jääb selgusetuks, millistele tõenditele tuginedes järeldas kohus, et J. Sorokin ei osanud anda selgitusi soetatud kauba koguste kohta. Suuliste selgituste käigus ei tundnud maksuhaldur kauba koguste vastu huvi. Kaupade nimetus ja kogus on OÜ Leikester arvetel märgitud; 2) kohus ei arvestanud kaebaja kõigi väidetega ega ole mittearvestamist põhjendanud. Maksuotsuses sisaldub järeldus seoses raamatupidamisdokumentide üleandmisega OÜ Leikester võõrandamisel: „OÜ Leikester uus juhatuse liige on surnud 19.04.2007 ja tõendit OÜ Leikester dokumentide olemasolu kohta ei ole menetluse käigus saadud. Ka Riho Vane ja 8
(17)3-09-462 Valeri Maksimkini ütlustest võib järeldada, et OÜ Leikester dokumente tegelikult üle ei antud.“ Vastuses kaebusele aga märkis vastustaja, et maksumenetluse käigus OÜ Leikester ei esitanud peale vormistatud müügiarvete teisi tõendeid, mis kinnitaksid OÜ Leikester majandustegevust vaidlusaluste kaupade hankimisel või valmistamisel. Kaebaja osutas sellele vastuolule. Vastustaja seisukohale ei vastanud ega esitanud ka OÜ-lt Leikester saadud müügiarveid. Kohus ei selgitanud, kas ja milliseid raamatupidamisdokumente OÜ-lt Leikester nõuti ja milliseid esitati. Tõendite ebapiisava kogumise tõttu pole selge, kas dokumente üldse ei esitatud või esitati ainult arved. Samas on OÜ Leikester majandustegevuse dokumentide puudumine olnud üks maksukohustuse muutmise aluseks olnud asjaoludest. Uurimispõhimõtte ebapiisav rakendamine ja kaebaja väitele vastamata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine; 3) ebaõige on järeldus, et OÜ Leikester esindaja ei osanud selgitada, millist kaupa tegelikult müüdi. R. Vane on sellekohase selgituse andnud maksumenetluses
  1. juunil
  2. a, ka kohtuistungil on ta kaupu kirjeldanud ning täpsemalt selgitanud arveid nr 06012 ja
  3. Seega on OÜ Leikester esindaja kohtule täpselt selgitanud arvete alusel müüdud kaupade välimust, tellimuste esitamise viisi jne. Järeldus, et R. Vane ja J. Sorokini ütlused arvete sisu kohta on erinevad, on arusaamatu, sest R. Vane tunnistajana antud ütlused kattuvad täielikult J. Sorokini poolt maksumenetluses antud seletustega erinevate puitdetailide, metallkonstruktsioonide ning transpordikastide kohta. Tunnistaja A. Kaunimäe kinnitas kohtus nii J. Sorokini kui R. Vane maksumenetluses antud selgitusi erikujuliste detailide tellimisega seotud asjaolude kohta. Tunnistaja joonistas näitena ka detailid, mida AS Metus-Est ise ei valmista ja mida tellitakse. Kohus lisas joonise protokollile, kuid ei ole otsuses tunnistaja ütlustele ega joonisele tähelepanu pööranud. Tunnistaja ütlustega on tõendatud R. Vane ja J. Sorokini ütluste samasus. Kohtu vastupidine järeldus on ebaõige ja seetõttu on ebaõige ka kohtu järeldus, et pooled ei tea, mis oli tehingute sisuks; 4) kohtu järeldused, et tehingute toimumist arvetel näidatud poolte vahel ei tõenda ka AS Metus-Est juhatuse liikme A. Sorokini maksumenetluses antud seletus ega tema poolt esitatud võrdlustabel, milles on näidatud OÜ-lt Daktren soetatud kaupade kasutamine AS Metus-Est ettevõtluses, samuti et AS Metus-Est ei oska seletada kaebaja arvete sisu, on ebaõiged, põhjendamatud ja meelevaldsed.
  4. augustil
  5. a koostatud kolmanda isiku suuliste seletuste protokollist ei nähtu, et A. Sorokin oleks esitanud võrdlustabelit, milles oleks näidatud kaebajalt soetatud kauba kasutamine AS Metus-Est ettevõtluses. A. Sorokin esitas maksuhaldurile AS Metus-Est arved oma klientidele, millest nähtub kaebajalt 36 arve alusel soetatud kauba müük. Võrdlusandmete tabeli esitas maksumenetluses kaebaja. Seega pole asjas kogutud A. Sorokini võrdlusandmete tabelit, mida kohus saanuks hinnata. Otsuse rajamine kohtus uurimata tõendile on menetlusnormi rikkumine. Kaebaja esitas kohtumenetluses 36 arvet, mille alusel müüdi soetatud kaup edasi AS-le Metus-Est, tõendamaks esmalt kauba müüki ja teiseks väidet selle kohta, et OÜ-lt Leikester telliti detailid vastavalt AS Metus-Est tellimusele, kes kasutas neid oma objektidel. Viimast asjaolu tõendab projektijuhi A. Kaunimäe poolt arvetele märgitud objekti kood ja allkiri. Et A. Sorokin ei osanud maksumenetluses öelda, mida täpselt tähendab OÜ Daktren arvetele kirjutatud „fassaadielementide valmistamine“, on mõistetav. AS Metus-Est
  6. a käive oli üle 100 miljoni krooni, äriühing omas sidemeid ca 280 äriühinguga. On ebamõistlik eeldada, et A. Sorokin juhatuse liikmena oskaks täpselt nimetada 36 erineva arve sisu. Samas on kaebaja arvete sisu ja AS Metus-Est ettevõtluses kasutamist kohtus kommenteerinud detailide tellimise ja objektidele paigaldamisega vahetult seotud tunnistajad A. Kaunimäe, P. Kostla ja P. Sikk; 5) asudes otsuses analüüsima, kas kaebajalt soetatud kaubad olid AS Metus-Est ettevõtlusega seotud, on kohus rikkunud kohtumenetluse norme. Kohus on laiendanud kaebuse ulatust, hinnates asjaolusid, mis ei olnud kaebuse esemeks ega ka kontrollitava haldusakti aluseks 9
(17)3-09-462 (

§ 19lg 7).

Kuna kohus on otsuses analüüsinud AS Metus-Est ettevõtluse kulusid, pidanuks kohus kaasama nimetatud äriühingu asjast huvitatud isikuna kohtumenetlusse, sest asja arutamisel otsustati tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Isiku kaasamata jätmine on oluline menetlusviga, mis toob kaasa otsuse tühistamise (

§ 14lg 3 p 1); 6) väär on järeldus, et J.

Sorokini ja R. Vane ütlused kaupade transpordi korraldamise kohta on erinevad. J. Sorokini, R. Vane ja A. Kanneli seletuste ja ütluste võrdlusest nähtub, et nii maksu- kui kohtumenetluses antud ütlused ühtivad. Kõik isikud kinnitavad OÜ-lt Leikester soetatud kauba transportimist J. Sorokini korraldusel kas kaebaja laoplatsilt Jüris, Veetorni 9 otse objektidele ehk ehitusplatsile, millel teostas töid AS Metus-Est, või AS Metus-Est laoplatsile Tallinnas, Mäealuse 30H, kust kaup suunati tootmisse. Tunnistajate P. Kostla, P. Siku, A. Loimetsa ja A. Kaunimäe ütlustest tehtud järeldused jäävad arusaamatuks, A. Kanneli ütlustest tehtud järeldus on meelevaldne. Kohus pole hinnanud tõendeid objektiivselt, igakülgselt ja vastastikuses seoses; 7) kohtuotsusest jääb selgusetuks, millise õigusliku järelduse saanuks laoarvestuse või kaupade üleandmise-vastuvõtmise dokumentide alusel teha, kui arvestada, et J. Sorokin ja R. Vane on maksumenetluses kinnitanud, et OÜ-lt Leikester telliti kaupu vastavalt sellele, milliseid detaile tellis AS Metus-Est kaebajalt. Lisadokumentide koostamiseks puudus vajadus, sest saadud kaubad vastasid arvetel näidatule nii spetsifikatsiooni kui koguse poolest. Olukorras, kus kaupu ei tellitud lattu, puudus laoarvestuse pidamiseks vajadus. Majandustehingut tõendavaks raamatupidamisdokumendiks on arve, mitte vastuvõtuaktid ja laoarvestus; 8) maksuhaldur ja kohus on andnud OÜ Leikester 32 arve ja kaebaja 36 arve alusel AS-le Metus-Est edasimüüdud kaupade arvete võrdlustabelile ebaõige tähenduse, keskendudes võrdlusandmete välistamisele majandustehinguid kinnitava tõendina ning jättes tähelepanuta tabeli esitamise põhjuse. Et vastata maksuhalduri küsimusele, kuidas seostati omavahel OÜ Leikester ja kaebaja arved, koostas kaebaja säilitatud märkmete, eelkõige aga arvete alusel tabeli maksuhalduri töö lihtsustamiseks. Kaebaja müügiarve sisaldas lisaks OÜ-lt Leikester soetatud kaupadele ka teistelt müüjatelt soetatud ehitustarvikuid. Kuna tabeli koostamisel on algmaterjalina kasutatud eelkõige arveid ja osaliselt ka märkmeid nende seostamiseks, on selle mittearvestamine tõendina vastuolus TsMS § 229 lg 1 mõttega. Ehkki kohus leidis võrdlustabeli olevat tõendamisväärtuseta, hindas kohus tehingute kasumlikkust ja kõrvutas soetushindu müügihindadega. Arusaamatu ja asjatundmatu on kohtu järeldus, et kaupade kahjumiga müük või vahendustasu varieeruv suurus võimaldab kahelda tehingute toimumises OÜ Leikester ja kaebaja vahel. Äris pole ebatavaline, et tellimuse saamiseks on ettevõtja sunnitud kaupa müüma alla turuhinna, sageli ka omahinnas või alla omahinna. Kuna AS Metus-Est oli kaebaja alaline tellija ja suurim klient, müüdi talle kaupu erineva vahendustasuga. Kaebaja 2006. a majandustulemusi arvestades oli võimalik kliendile müüa kaupu erineva juurdehindlusprotsendiga; 9) alusetu ja vastuolus uurimispõhimõttega on järeldus, et arvestatavat tähendust ei oleks omanud sarnaste detailide vaatlemine maksumenetluses. Kuna arveid ei peeta usaldusväärseks ja muid dokumente pole säilitatud, võinuks vaatlemine anda parema ettekujutuse müüdud detailide väljanägemise kohta. Lisaks analoogdetailidele oli maksuhalduril võimalus vaadelda ka objektidele paigaldatud detaile, mida samuti ei tehtud. Uurimispõhimõttest lähtudes pidanuks kohus osutama paikvaatluse läbiviimise võimalusele; 10) kohus on asunud maksuotsuse järeldustega võrreldes erinevale seisukohale kauba tegeliku saamise osas. Kui maksuotsus tugineb asjaolule, et OÜ Leikester ei ole tegelik müüja, siis halduskohus on leidnud, et ka kaupa ei saadud, pidades võimalikuks, et tegelikult soetas tundmatutelt isikutelt kauba AS Metus-Est ning kaebaja nimel vormistati vajalikud arved. 10

(17)3-09-462 Kohtu oletused tuleb jätta tähelepanuta, sest kauba olemasolu ei olnud maksuotsuse tegemise ajal vaidluse all. Kohtu järeldused seoses AS-ga Metus-Est on asjassepuutumatud, sest viimase majandustegevuse kontrollimine pole kaebaja maksumenetluse esemeks. Kohus ei saa omal algatusel laiendada maksuotsust isikute ringile, kelle suhtes ei ole maksumenetlust läbi viidud; 11) kohtu arvates viitavad kaebaja maksupettuses osalemisele J. Sorokini, R. Vane ja A. Sorokini vahelised suhted, kirjalike tõendite vähesus ja kaupade kohta täpsemate selgituste andmise suutmatus. Kaebaja sellega ei nõustu. Tooted valmistati vastavalt konkreetse objekti projektdokumentatsioonile. Joonised on osa AS Metus-Est projektdokumentatsioonist ja ei ole kaebaja poolt kasutatavad. Kaebajal oli õigus neid kasutada vaid tellimuse täitmiseks vajalikus ulatuses. Tööjoonised ei ole raamatupidamise algdokumendiks ja seetõttu ei ole neid arvete juures ka säilitatud. Ebaõige on järeldus, et üleandmise-vastuvõtudokumentide puudumine oli võimalik üksnes usalduslike suhete tõttu R. Vanega. Asjaolu, et isikud tunnevad üksteist 10 aastat, ei anna alust lugeda neid veel maksupetturiteks. Kõikvõimalike lisatõendite olemasolul ei oleks lisaväärtust majandustehingute toimumise tõendamisel, sest tehingu osapooled kinnitavad tehingute toimumist. Maksumenetluses ega kohtumenetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, millele osundab Riigikohus käibemaksupettuse toimepanemise võimalike eeldustena. Kohus ei ole osutanud ühelegi alusele, mis võimaldaks kahtlustada kaebajat maksupettuses osalemises. Pole tuvastatud ostja poolt kasu saamine või ostja ja müüja omavaheline tihe perekondlik seos või ostja poolt tasutud raha ostjale või temaga seotud isikutele tagastamine. Tõendatud ei ole, et OÜ Leikester ei olnud tegelik müüja. Sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamiseks ei ole alust; 12) kogutud tõenditega ei ole kooskõlas ka halduskohtu järeldused tulumaksukohustuse muutmiseks. Maksuotsus ei tugine asjaolule, nagu poleks kaebaja OÜ Leikester arvetel näidatud kaupa saanud. Asjas on esitatud tõendid kauba müügi kohta AS-le Metus-Est. Asjas ei ole välja selgitatud teisi isikuid peale OÜ Leikester, kellelt kaebaja võinuks veel edasimüüdud kaupu soetada. Kuna kohus pole välistanud, et kaupu võisid müüa teised, maksumenetluses tuvastamata isikud, pidi kohus arvestama, et kaupade hankimiseks tuli teha kulutusi OÜ Leikester arvetel näidatuga samas mahus. Kaupade edasimüük tõendab kulutuste seotust kaebaja ettevõtlusega. Seega pole õige kohtu seisukoht, et maksukohustuse määramiseks hindamise teel vastavalt MKS §-le 94 ei ole käesoleval juhul alust seetõttu, et kaebaja pole esitanud tõendeid, millest nähtuksid tegelikud müüjad. Riigikohus on rõhutanud, et tulumaksuarvestuses kehtivad oluliselt lihtsamad tõendamisnõuded kui käibemaksuarvestuses. Tulumaksuarvestuse puhul on eelkõige oluline, et arve alusel on soetatud ettevõtluses kasutatavat kaupa. Ebaõige on piirata kulu mahaarvamist oletusliku ja tõendamata kahtlusega maksupettuse toimepanemise kohta. Ettevõtluse tarbeks tehtud kulu ei saa tulumaksuga maksustada. Müüja isik ei ole tulumaksu puhul oluline. 6. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) vastustaja nõustub kohtu seisukohaga, et J. Sorokin andis üldsõnalisi selgitusi väidetavalt OÜ-lt Leikester tellitud kauba kohta. Maksumenetluses antud seletustest ei ilmne, millised olid konkreetsed kaubad. Kaebaja ei ole jätkuvalt selgitanud, kuidas oli võimalik 2200 jooksvat meetrit immutatud liiste edasi müüa viie komplekti puitdetailide valmistamisena. Vastustaja esitas maksumenetluses täpsustavaid küsimusi kaupade kohta, kuid vastused olid üldsõnalised, sest kaebaja ei selgitanud konkreetselt, kui palju ja millistes mõõtudes on ta saanud kronsteine, kinnitusdetaile, puitliiste OÜ-lt Leikester. Kaebaja jätkas ka istungil üldsõnaliste ütluste andmist, mistõttu on etteheide kohtule uurimispõhimõtte eiramise kohta kohatu; 11
(17)3-09-462 2) vastustaja nõustub kohtu järeldustega R. Vane ütluste hindamisel. Kohtus R. Vane kinnitas, et OÜ Leikester juhatuse liige oli variisik. Maksumenetluses ei olnud võimalik tuvastada tootjaid, kellele R. Vane tellimused üle andis, sest väidetavalt R. Vane allhanget teostanud tootjate nimesid ei mäleta. Ka kohtus ei osanud ta selgitada, kellelt OÜ Leikester kaupu soetas. R. Vane ütlused kohtuistungil olid üldsõnalised. Kohus leidis õigesti, et R. Vane ütlused ei ole usaldusväärsed ning need ei saa tehingute tegemist tõendada; 3) A. Kaunimäe kohtuistungil antud selgitused ei kinnita asjaolu, et OÜ Leikester oleks tarninud kaebajale vaidlusalustel arvetel märgitud kaupu ja teenuseid. A. Kaunimäe kinnitas kohtus, et AS-l Metus-Est oli tehnoloogiliselt võimalik väidetavalt kaebajalt tellitud kaupu ise valmistada. Seega pole õige väide, et tunnistaja poolt näitena joonistatud detaile AS Metus-Est ei valmista. A. Kaunimäe poolt istungil tehtud joonised ei tõenda, et AS Metus-Est tellis analoogseid detaile kaebajalt ja see omakorda OÜ-lt Leikester; 4) kaebaja väitel ei esitanud A. Sorokin maksuhaldurile võrdlustabelit. Maksumenetluses seostas A. Sorokin viidetega AS Metus-Est ja kaebaja arved. Kohus on võrdlustabeli all ilmselt silmas pidanud vastustaja
  1. aprilli
  2. a vastuse lisana 5 esitatud seostatud arveid. Väidetavalt kinnitavad A. Kaunimäe poolt kaebaja arvetele märgitud allkirjad ja koodid kauba üleandmist AS-le Metus-Est. Pole teada, millal need allkirjad ja koodid tegelikult on arvetele märgitud. Need ei kinnita kaupade üleandmist. Kaebaja põhjendab A. Sorokini teadmatust arvete sisust tema juhitava äriühingu suure käibega. Vastustaja kaebajaga ei nõustu. Maksuhaldur edastas AS-le Metus-Est kui kolmandale isikule korralduse, milles oli ära toodud ka kaebaja poolt AS-le Metus-Est esitatud arve rekvisiidid. Maksukohustuslaste registri andmetel on kaebaja juhatuse liige J. Sorokin saanud alates
  3. aastast tasusid AS-lt MetusEst ning ta on maksuhaldurile kinnitanud selles äriühingus logistikuna töötamist. A. Sorokin on J. Sorokini vend. Seega pole eluliselt usutav, et A. Sorokin ei olnud teadlik kaebaja maksumenetlusest, mis oli seotud väidetavalt AS Metus-Est poolt esitatud tellimustega. Seega oli A. Sorokinil võimalus enne maksuhalduriga kohtumist kaebaja arvete sisu meelde tuletada; 5) vastustaja ei nõustu väitega, et seletused ja ütlused kaupade transpordi korraldamise kohta ühtivad. Eriarvamuses on kaebaja väitnud, et ta on kasutanud transportimisel allhanget. Kohtu järeldused A. Kanneli ütluste hindamisel ei ole meelevaldsed ja vastuolus teiste tõenditega; 6) võrdlustabeli koostamisel kasutas kaebaja väidetavalt märkmeid. Seoses märkmetega vastas J. Sorokin istungil, et nende põhjal koostas ta tabeli ning märkmeid enam alles ei ole. Maksumenetluse ajal olid märkmed väidetavalt alles, kuid koos eriarvamusega neid ei esitatud. Istungil lepingulise esindaja väidetu, et tegemist oli vaid kollaste märkmepaberitega, on paljasõnaline. Kui kaebaja pärast tabeli koostamist väidetavalt märkmed hävitas, tegi ta seda teadlikult, et ei oleks võimalik väidetavate tehingute tegelikke asjaolusid kontrollida. Seega on õige kohtu järeldus, et tabelil pole tõendamisväärtust, kuna selle aluseks olnud märkmeid maksumenetluses ei esitatud. Arusaamatuks jääb väide kohtu suutmatuse kohta mõista tavapärase äri sisu. Võrdlus teleteenuste müügikampaaniaga pole antud asjas kohane. Kaebaja pole põhjendanud, miks ta konkreetsel juhul tegutses majanduslikult ebamõistlikult; 7) vastustaja ei nõustu vaatlusega seonduvate väidetega. Kuna arved on üldsõnalised, siis ei ole teada, mida vaatlema peaks, sest vaadeldavat objekti ei ole võimalik võrrelda tööjooniste ega spetsifikatsioonidega, mille alusel kaubad on väidetavalt valmistatud; 8) vastustaja ei nõustu väitega, nagu poleks maksuotsuse tegemise ajal vaidluse all olnud kauba olemasolu. Maksuotsuses on asutud seisukohale, et OÜ Leikester arvetel näidatud tehingute majanduslik sisu ei vasta tegelikkusele ning tehinguid OÜ Leikester ja kaebaja vahel ei ole toimunud. Samuti on maksuotsuses leitud, et kontrollimise käigus on tuvastatud, et kaebaja ei ole soetanud kaupu ja teenuseid OÜ-lt Leikester, mistõttu kaebajal puudub õigus sisendkäibemaksu hulka arvestada käibemaksu, mis on kajastatud OÜ Leikester arvetel. 12
(17)3-09-462 Kohus on analüüsinud ainult kaebaja väidetavalt ettevõtlusega seotud kulutusi ega ole laiendanud maksuotsust isikutele, kelle suhtes ei ole maksumenetlust läbi viidud. Etteheited AS Metus-Est menetlusse kaasamata jätmise kohta on asjakohatud; 8) vaidlustades kohtu järeldusi seoses kahtlusega maksupettuses osalemises, väidab kaebaja, et metallist detailid ja konstruktsioonid valmistati vastavalt konkreetse objekti projektdokumentatsioonile ning kaebajal oli õigus kasutada jooniseid üksnes tellimuste täitmiseks vajalikus ulatuses. Väited jooniste kasutamise õiguse ulatuse kohta on paljasõnalised. Ka ei saa maksukohustuslane maksumenetluses põhjendada dokumentide esitamata jätmist ärisaladusega, sest maksuhaldur on kohustatud hoidma teavet saladuses. J. Sorokinil, kes oli palgaline töötaja oma venna poolt juhitavas äriühingus, oli võimalus esitada nii maksuhaldurile kui ka kohtule väidetavalt AS Metus-Est poolt kaebajale esitatud tellimused, tööjoonised ja spetsifikatsioonid, kuid ta ei teinud seda. Tööjooniseid nägemata ei saa väita, et tegemist ei ole raamatupidamise algdokumendiga. Riigikohus on asjas nr 3-3-143-09 (p-s 14) leidnud, et ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta tõendite kogumine ja säilitamine on kontrollitavuse tagamiseks maksukohustuslase kohustus. Seega on õige kohtu järeldus, et maksukohustuslasel tuleb säilitada kõikvõimalikke dokumente paberkandjal, et veenda maksuhaldurit ja kohut majandustehingute toimumises arveid esitanud isikuga. Vastupidiselt kaebaja väidetule leiab maksuhaldur, et tuvastatud on asjaolusid, millele Riigikohus osundab maksupettuse toimepanemise võimalike eeldustena. J. Sorokin ja A. Sorokin kinnitavad, et nad tunnevad OÜ Leikester väidetavat majandustegevust korraldavat isikut R. Vanet vähemalt 10 aastat; J. Sorokin töötab alates
  1. aastast AS-s Metus-Est logistikuna ning selle äriühingu aktsionäriks ja juhatuse liikmeks on tema vend; R. Vane kinnitas kohtus, et OÜ Leikester juhatuse liige on variisik; kohtus J. Sorokin sisuliselt ei selgitanud, millel põhines tema arusaam, et R. Vane on suuteline organiseerima kaupade tootmist ja tarnimist; maksumenetluses ei esitatud täiendavaid dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitaks kaupade ja teenuste tellimist OÜ-lt Leikester; 9) vastustaja ei nõustu tulumaksukohustust puudutavate väidetega. Maksuotsuses asuti seisukohale, et kaebaja ei ole saanud OÜ-lt Leikester kaupu ja teenuseid. Maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud ning tõendamiskoormus läheb üle maksukohustuslasele. Kohtu käsitlus seoses hindamise teel tulumaksu määramisega on õige. Riigikohus on otsuses nr 3-31-47-06 (p-s 12) rõhutanud, et „MKS § 94 lg 1
  2. lause alusel on hindamine küll lubatud ka siis, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on mitteusaldusväärsed, kuid eriti maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral eeldab hindamisel maksukohustuslase kaasaaitamisekohustuse ulatuslikku täitmist.“ Kaebaja ei ole järginud kaasaaitamiskohustust. Asjas on tuvastatud, et vaidlusalustel arvetel on kajastatud tegelikkuses mittetoimunud tehinguid ning kaebaja oli teadlik, et arvete esitaja ei ole arvetel näidatud kaupu temale tegelikult müünud. Seetõttu on ka tulumaksu määramine põhjendatud.
  3. Asja arutamisel ringkonnakohtu istungil toetasid kaebaja esindajad apellatsioonkaebust, vastustaja esindaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud 13
(17)3-09-462 kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Halduskohus on igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, ühtki kaebaja olulist väidet pole jäetud tähelepanuta. Kaebaja etteheited halduskohtu poolt uurimisprintsiibi rikkumise kohta on alusetud. Kaebaja mittenõustumine kohtu poolt tõenditele antud hinnangu ja neist tehtud järeldustega ei tähenda, et kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Nõustudes halduskohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  1. Kaebaja ei nõustu halduskohtu poolt kaebaja seadusliku esindaja J. Sorokini seletustele antud hinnanguga ning leiab, et kohus on menetlusnorme rikkudes jätnud põhjendamata, mida on mõeldud seletuste üldsõnalisuse all. Samuti leiab kaebaja, et tehingutest möödunud aega arvestades ei saanudki esindaja 32 arve alusel soetatud kaupade erisusi mäletada. Ringkonnakohus kaebajaga seisukohta ei jaga. Mittenõustumine kohtu poolt tõendile antud hinnanguga ei tähenda, et kohus on tõendit vääralt hinnanud. Kohus on selgitanud otsuses (vt p 29), miks on J. Sorokini vastused maksumenetluses kohtu hinnangul üldsõnalised. Kohus on seadusliku esindaja seletusi hinnates arvestanud ka kontrolli hetkeks tehingutest möödunud ajaga, viidates asjaolule, et J. Sorokinit küsitleti korduvalt ja tal oli näiteks täiendavate kirjalike seisukohtade koostamiseks aega järele mõelda.
  2. Kaebaja heidab kohtule ette selgitamata jätmist, kas ja milliseid raamatupidamisdokumente OÜ-lt Leikester nõuti ja saadi. Maksuhalduri sõnul on maksuotsuse tegemise aluseks olnud dokumendid kohtule esitatud. OÜ Leikester on küll käivet deklareerinud, kuid kas deklaratsioonid hõlmavad ka vaadeldavaid tehinguid, ei olnud maksuhalduril dokumentide puudumise tõttu võimalik kontrollida.
  3. Kaebaja ei nõustu tunnistaja R. Vane seletustele ja ütlustele antud hinnanguga. Ringkonnakohus jagab kohtu seisukohta, et OÜ Leikester nimel tegutsenud R. Vane ütlused on ebausaldusväärsed ning nendega ei saa tehingute toimumist tõendada. Kohus on oma seisukohta selgitanud piisava põhjalikkusega.
  4. Kaebaja väitel ei ole asjas kogutud A. Sorokini võrdlusandmete tabelit, mida kohus saanuks hinnata, mistõttu on kohus rajanud menetlusnorme rikkudes otsuse kohtus uurimata tõendile. Kaebaja väitega ei saa nõustuda. Kohtuotsuse p-s 34 on kohus muuhulgas hinnanud A. Sorokini poolt esitatud „võrdlustabelit, milles on ära näidatud OÜ-lt Daktren soetatud kauba kasutamine AS Metus-Est ettevõtluses“. Nimetatud võrdlustabeli all on kohus silmas pidanud maksuhalduri
  5. aprilli
  6. a vastuse lisa 5, mis kujutab endast AS Metus-Est arveid ja A. Sorokini
  7. augusti
  8. a märkeid nende arvete seoste kohta kaebaja arvetega (II kd lk 12-13; 17-117; 132-135). On õige, et seoseid arvete vahel ei esitanud A. Sorokin tabeli kujul, kuid pole õige, nagu oleks A. Sorokin esitanud ainult arved. Kohus ei ole rajanud otsust kohtus uurimata tõendile. Kaebaja väitel on ebamõistlik eeldada A. Sorokini poolt arvete sisu teadmist, kuid arvete sisu ja AS Metus-Est ettevõtluses kasutamist kommenteerisid kohtus detailide tellimise ja objektidele paigaldamisega vahetult seotud tunnistajad A. Kaunimäe, P. Kostla ja P. Sikk. Kohus ei ole jätnud tunnistajate ütlusi tähelepanuta, vaid on leidnud, et need ei kinnita, et tegemist oli OÜ-lt Leikester soetatud kaubaga. Kohus osutas, et ühelgi kaebaja arvel ei ole projektijuhtide allkirju, mis tähendab, et nemad ei ole vaadeldavaid kaupu OÜ-lt Daktren tellinud. Allkirjad on tootmisjuhilt, kellel ei olnud aga põhjust kaupu objektidele tellida. 14
(17)3-09-462 13. Kaebaja hinnangul on kohus

§ 19

lg-t 7 eirates laiendanud kaebuse ulatust, hinnates asjaolusid, mis ei olnud kaebuse esemeks. Samuti on kohus kaebaja arvates otsustanud AS Metus-Est õiguste üle, ilma et nimetatud äriühingut oleks

§ 14lg 3 p 1 alusel menetlusse kaasatud.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

§ 19lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses.

Kaebaja on taotlenud tema suhtes tehtud maksuotsuse tühistamist ning selles ulatuses on kohus asja ka läbi vaadanud. Vaidlusalune maksuotsus ei puuduta AS Metus-Est õigusi. AS Metus-Est õiguste ja vabaduste üle ei ole kohus otsustanud ega pidanud nimetatud äriühingut kohtumenetlusse kaasama.

  1. Kaebaja väitel on väär kohtu järeldus, et J. Sorokini ja R. Vane ütlused kaupade transpordi korraldamise kohta on erinevad. Kaebaja sõnul kinnitavad kõik isikud kauba transportimist kaebaja laoplatsilt otse AS Metus-Est ehitusplatsidele või AS Metus-Est laoplatsile, kust kaup suunati tootmisse. Kohtu poolt tunnistajate ütlustest tehtud järeldused jäid kaebajale arusaamatuks. Kohtuotsus ei sisalda järeldust, et J. Sorokini ja R. Vane seletused transpordi kohta on omavahel vastuolus. Kohus on kaebaja esindaja J. Sorokini, OÜ Leikester nimel tegutsenud R. Vane, kaebaja autojuhi ja AS Metus-Est töötajate seletusi ning kaebaja arveid neile AS-s Metus-Est tehtud märgetega kogumis ja vastastikuses seoses hinnates teinud järelduse, et asjaosaliste selgitused on vastakad ega tõenda tehingute toimumist. Vastuolulisus seisneb selles, et kõigile arvetele tegi märked tootmisjuht, kellel erinevalt projektijuhist ei ole põhjust tellida kaupa otse ehitusobjektidele, asjaosaliste sõnul aga viidi kaupa ka otse AS Metus-Est ehitusobjektidele. Ringkonnakohtu hinnangul on kohus oma seisukohti põhjendanud selgelt ja arusaadavalt.
  2. Kaebaja väitel jääb kohtuotsusest selgusetuks, millise õigusliku järelduse saanuks laoarvestuse või kaupade üleandmise-vastuvõtmise dokumentide alusel teha, kui on olemas arved ja tehingupoolte kinnitused. Ringkonnakohtu hinnangul on kohus piisava põhjalikkusega otsuses selgitanud, miks pelgalt arved ja tehingupoolte üldsõnalised kinnitused ei veena maksuhaldurit ega kohut tehingute tegelikus toimumises. Kohtuotsus ei vaja täiendavat põhjendamist.
  3. Kaebaja arvates on kohus andnud OÜ Leikester 32 ja kaebaja 36 arve võrdlustabelile (I kd lk 85-88) ebaõige tähenduse ning teinud tabeli põhjal arusaamatuid ja asjatundmatuid järeldusi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnangutega, et kõnealuse tabeli näol on tegemist üksnes kaebaja väidetega selle kohta, et OÜ-lt Leikester soetatud kaubad müüdi edasi AS-le Metus Est; et lisaks arvetele tabeli koostamise aluseks olnud märkmete esitamata jätmisega, mis maksumenetluse ajal olid väidetavalt osaliselt olemas, võttis kaebaja võrdlustabelilt tõsiseltvõetava tõendamisväärtuse; samuti et võrdlustabel ei ole sisuliselt usutav. Erinevalt kaebajast leiab ka ringkonnakohus, et kaupade kahjumiga müük ning vahendustasu varieeruv suurus võimaldab kahelda tehingute toimumises OÜ Leikester ja kaebaja vahel. Äris üldiselt pole tõepoolest ebatavaline kauba müük alla turuhinna ning ebaharilik pole seegi, et kaupu müüakse erineva juurdehindlusprotsendiga, kuid vaadeldavate tehingute kontekstis, nii nagu neid väidetakse toimunud olevat, on kohtu poolt osutatud asjaolud ebaharilikud ega ole eluliselt usutavad.
  4. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette analoogdetailide ja AS Metus-Est objektidele paigaldatud detailide vaatlemata jätmist ning kohus on kaebaja hinnangul ebaõigesti leidnud, 15

(17)3-09-462 et analoogdetailide vaatlemata jätmine ei olnud viga. Uurimispõhimõttest tulenevalt pidanuks kohus osutama paikvaatluse läbiviimise võimalusele. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Väidetavate analoogtoodete ja AS Metus-Est ehitusobjektide vaatlemine ei anna teavet selle kohta, kas OÜ Leikester ja kaebaja vahel tehingud toimusid või mitte. Õige on ka maksuhalduri seisukoht, et üldsõnaliste arvete põhjal pole teada, mida vaatlema peaks, sest vaadeldavat objekti ei ole võimalik tööjooniste ja spetsifikatsioonidega võrrelda.
  1. Kaebaja arvates ei olnud kauba saamine maksumenetluses kahtluse all. Kohtu poolt võimalikuks pidamine, et tegelikult soetas tundmatutelt isikutelt kauba AS Metus-Est, tuleks kaebaja väitel jätta tähelepanuta. Kohtu järeldusi seoses AS-ga Metus-Est peab kaebaja asjassepuutumatuteks, sest AS Metus-Est majandustegevuse kontrollimine ei olnud maksumenetluse esemeks. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Väidet, et maksuotsus tugineb üksnes seisukohale, et OÜ Leikester ei olnud tegelik müüja ning kauba saamine ei olnud kahtluse all, maksuotsuse järeldused ei kinnita. Maksuotsuses on muuhulgas leitud (vt lk 10 ja 11), et AS Metus-Est müügiarved ei tõenda, et kaebaja on väidetavalt OÜ-lt Leikester soetatud kauba edasi müünud AS-le Metus-Est; et maksuhaldurile ei ole esitatud kauba üleandmise-vastuvõtmise akte seoses väidetava kauba üleandmisega AS-le Metus-Est ning üksnes arve esitamine ei tõenda kauba või teenuse tegelikku müümist või saamist, nagu ka arve alusel raha maksmine, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute tegelikku toimumist arvel näidatud poolte vahel, ning seda olukorras, kus väidetavate tehingute objektideks ei olnud tarbekaup, vaid väidetavalt OÜ-lt Leikester soetatud ning AS-le Metus-Est edasimüüdud eriotstarbeline kaup; samuti et kaebaja ei ole soetanud OÜ Leikester arvetel kajastatud kaupu ja teenuseid, mille tõttu puudub tal seaduslik alus arvestada sisendkäibemaksu OÜ Leikester arvete järgi ja ta on kohustatud tasuma tulumaksu OÜ Leikester arvete alusel teostatud väljamaksetelt. Need seisukohad näitavad selgelt, et kahtluse alla ei seatud ainuüksi kauba saamine OÜ-lt Leikester, vaid kaebaja poolt kauba saamine üleüldse. Kuna kaebaja väitel kinnitab tehingute toimumist OÜ-ga Leikester sama kauba või teenuse edasimüük AS-le Metus-Est, ei saa nimetatud äriühinguga seotud asjaolude käsitlemist kohtuotsuses kuidagi asjakohatuks pidada. Kaebaja väidetele vastamine ei tähenda, et kohus oleks otsustanud menetlusse kaasamata isiku õiguste ja vabaduste üle.
  2. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et esineb põhjendatud alus kahtlustada kaebajat maksupettuses osalemises. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja kohtu hinnanguga, et maksumenetluses tuvastatud asjaolude põhjal on piisavalt alust kahtlustada kaebajat maksupettuses osalemises. Selliseks kahtluseks annavad tuvastatud asjaolud kogumis, sealhulgas OÜ Leikester volitatud esindaja, kaebaja seadusliku esindaja ja AS Metus-Est seadusliku esindaja omavahelised suhted (sugulus ja pikaajaline tutvus); kaebaja seadusliku esindaja töötamine AS-s Metus-Est; kirjalike tõendite vähesus ja suutmatus anda tehingute kohta täpsemaid selgitusi; kaebajale väidetavalt kaupu müünud OÜ-ga Leikester seotud asjaolud – variisiku seadusliku esindajana kasutamine, arvele laekunud raha sularahas väljavõtmine, äriühingu müük, võimatus äriühingut kontrollida, OÜ Leikester nimel tegutsenud isiku väidetav mittemäletamine, kellelt kaubad või teenused soetati; vaidlusaluste tehingute jada kaheldav majanduslik otstarbekus. Põhjendatud kahtluse korral, et ostja osaleb maksupettuses, tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud müüjaga tegelikult toimunud. Kaebaja ei ole tehingute toimumist tõendanud. 16
(17)3-09-462
  1. Kaebaja vastuväited seoses tulumaksu määramisega tuginevad väidetele, et OÜ Leikester arvetel näidatud kaup on saadud, ning kui OÜ Leikester ka pole tegelik müüja, siis kaupade hankimiseks tuli kaebajal teha kulutusi arvetel näidatuga samas mahus, kaupade edasimüük tõendab kulutuste seost kaebaja ettevõtlusega ning kahtlused maksupettuse toimepanemise kohta on tõendamata. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et tulumaksu puhul on eelkõige oluline, et arve alusel on soetatud ettevõtluses kasutatavat kaupa, kuid käesolevas asjas ei ole kaebaja seda tõendanud. Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral on tulumaksu määramine põhjendatud.
  2. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.