← Eesti

3-10-55/74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-55 Haldusasi OÜ Worldline kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  2. oktoobri 2009 maksuotsuse nr 12.2-3/1989-3 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  3. aprilli
  4. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Worldline apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. detsember 2010 Menetlusosalised Kaebaja: OÜ Worldline Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus Kolmas isik: M-Service OÜ RESOLUTSIOON Jätta OÜ Worldline apellatsioonkaebus rahuldamata, Tallinna Halduskohtu
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 3-10-55 muutmata ja OÜ Worldline taotlus menetluskulude väljamõistmiseks Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt
  8. jaanuaril
  9. Kui kassatsioonkaebuses või sellele esitatud vastuses ei taotleta kassatsioonkaebuse lahendamist istungil, võib Riigikohus selle lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  11. oktoobri
  12. a maksuotsusega nr 12.2-3/1989-3 pandi OÜ-le Worldline ja OÜ-le M-Service solidaarselt kohustus tasuda 1 018 311 krooni tollimaksu ja 142 231 krooni käibemaksu. Maksuotsuse kohaselt importis OÜ Worldline perioodil jaanuar 2007 kuni september 2008 Hiinast ja Venemaalt kokku 31 korral tatart ning M-Service OÜ esitas enda nimel ja OÜ Worldline eest nimetatud kauba kohta tollideklaratsioonid kauba vabasse ringlusesse lubamise tolliprotseduuri kohaldamiseks, märkides impordideklaratsioonidele kaubakoodi 1008 10 00
  13. Kuna tegemist ei olnud töötlemata tatraga, oli tollideklaratsioonidele kantud kaubakood vale ning Venemaalt imporditud tatar tulnuks klassifitseerida rubriiki 1104 29 18 00 ning Hiina päritolu tatar rubriiki 1103 19 90
  14. Lisaks on deklaratsioonide esitamisel eksitud kaupade 3-10-55 tolliväärtuse arvestamisega, kuna pole arvesse võetud kõiki kauba transportimisega seotud kulusid.
  15. OÜ Worldline esitas
  16. jaanuaril
  17. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  18. oktoobri
  19. a maksuotsuse nr 12.23/1989-3 tühistamist. Kaebuse põhjendused olid järgmised: 1) vaidlusalused kaubad on läbinud tollikontrolli kas kollases või punases koridoris ning kaubad on vabastatud ja toll on seega aktsepteerinud deklaratsioonidel märgitud kaubakoode. Toll ei saa tagantjärele muuta oma seisukohta kaubakoodi õigsuse osas, kui tollikontrolli käigus on kaupa ja dokumente korduvalt kontrollitud ja leitud, et kaup vastab dokumentides kajastatule; 2) ka tolliseaduse (TS) § 25 lg 2 ei näe ette võimalust kaubakoodi korduvalt muuta. Seega juhul, kui toll kauba dokumentide ja kauba füüsilisel kontrollimisel ei ole tuvastanud rikkumisi, ei või ta hiljem esitada maksunõudeid seoses kauba vale tariifse klassifitseerimisega; 3) nõue on aegunud, kuna seda ei esitatud TS § 25 lõike 2 kohaselt viivitamatult; 4) vastustaja on rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lõikest 2 tulenevat ärakuulamispõhimõtet. Lisaks ei ole vastustaja võtnud kaubaproove partiidest, mida deklareeriti vaidlusaluste tollideklaratsioonidega; 5) vastustaja on põhjendamatult teinud ühest kaubapartiist võetud proovi tulemustest järeldusi teistesse partiidesse kuulunud ja teiste deklaratsioonide alusel imporditud kaubakoguste kohta. EL Nõukogu määrusega 2913/92 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 70 lõikest 1 tuleneb, et kaubast võetud proovi tulemused laienevad kogu konkreetses deklaratsioonis nimetatud kaubale, mitte aga teistes deklaratsioonide alusel imporditud kaupadele. ÜTS art 78 lõikest 2 tulenevalt ei saanud vastustaja järelkontrolli käigus mingisugust uut teavet, mis annaks aluse järelarvestuskande tegemiseks; 6) vastustaja on valesti kohaldanud ÜTS art 220 lg 2 punkti b. Vastustaja sadamate tollipunkti vaneminspektori ametijuhendi punkti 3.6 kohaselt on vaneminspektori ametiülesandeks kontrollida kaupade klassifitseerimise, päritolu ja tolliväärtuse õigsust, mis tähendab, et kui tolliametnikud kauba kollases ja punases koridoris kontrollimisel tariifse klassifitseerimise õigsust ei kontrollinud, siis on igal juhul tegemist tolli veaga; 7) vastustaja seisukoht, et kollases ja punases koridoris ei toimu kauba ja dokumentide täielikku kontrolli, on väär. Samuti ei ole usutav, et kollase koridori kontrolli puhul ei pruugi kauba füüsilist läbivaatust toimuda. Ka kollase koridori kontrolli iseloomust saab järeldada, et kui pärast sellist kontrolli otsustatakse kaup vabastada, tähendab see, et kauba dokumendid on korrektsed; 8) käesoleval juhul on tegemist pikaajalise ja suuremahulise impordiga. Samuti puudus kaebajal võimalus vastustaja viga avastada, kuna imporditud tatart oli toll mitmel korral kontrollinud, sealhulgas kauba füüsilisel vaatlusel; 9) vastustaja etteheited, nagu ei oleks kaebaja ja kolmas isik järginud tollideklaratsioonidega seotud sätteid, on alusetud. Samuti on väär ja tõendamata vastustaja seisukoht, et kaebaja ja kolmas isik ei tegutsenud heas usus; 10) maksuotsuses on kauba tolliväärtus arvutatud valesti. Näiteks ei ole põhjendatud, miks tuleks transportijale makstud seisupäevatasu lugeda tolliväärtuse hulka; 11) vastustaja on jätnud tähelepanuta, et maksuotsuses nimetatud kaubakoodiga tatra importimiseks oleks kaebajal pidanud olema Euroopa Ühenduse importlitsents-AGRIM, mida kaebajal aga ei olnud.
  20. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palus jätta OÜ Worldline kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja etteheide ärakuulamispõhimõtte rikkumise kohta on alusetu, sest ta on esitanud kontrollaktile vastuväited ja maksuotsuses on neid vastuväiteid käsitletud; 2

(12)3-10-55 2) käesolevas menetluses ei olnud vajalik tollideklaratsioonide alusel imporditud kaubast proovide võtmine, kuivõrd maksuotsus on koostatud järelkontrolli tulemusena ja kontrolli teostamise ajaks olid kaubad juba vabastatud. Imporditud kaupade olemus on järelkontrolli käigus tuvastatud kauba importimist puudutavate dokumentide alusel; 3) Riigikohtu otsustest nr 3-3-1-66-05 ja 3-3-1-6-06 lähtuvalt ei tähenda tollideklaratsiooni aktsepteerimine seda, et deklareeritud kaubakood oleks õige. Tolliseaduse § 25 lõikest 2 tulenev tähtaeg rakendub üksnes siis, kui toll avastab klassifitseerimise alase vea tollivormistuse käigus, kui kaup ei ole veel vabastatud, ent käesoleval juhul on maksunõude aegumistähtaeg ÜTS art 221 lõikest 3 tulenevalt kolm aastat; 4) kollase koridori kontrollis ei pidanudki toll avastama, et kaup on deklareeritud vale tariifse klassifikatsiooniga, kuna objektipõhiste kontrolliülesannete kohaselt oli kontrolli eesmärgiks üksnes tollideklaratsioonil ning esitatud litsentsil olevate andmete võrdlus ning deklaratsioonil olnud kaubakoguste maha kandmine. Samuti oli punases koridoris kontrolli ülesandeks enamasti tõkendite korrasoleku kontrollimine, samuti kauba koguse mõõtmine, mis tähendab, et kauba tariifse klassifikatsiooni õigsust ei kontrollitud; 5) kõik kauba tariifset klassifikatsiooni puudutavad asjaolud on toll tuvastanud mitte Põllumajanduse Uuringute Keskuse katseprotokollist, vaid kaebaja poolt kontrolli esitatud tollideklaratsiooni lisadokumentidest. Viitamine katseprotokollile tõendab aga, et hiljemalt pärast selle katseprotokolli saamist oli kaebaja teadlik sellest, et tema poolt imporditav tatar on klassifitseeritav tariifse klassifikatsiooniga 1103 19
  1. Sellest olenemata on kaebaja pärast seda deklareerinud samasugust kaupa ebaõige tariifse klassifikatsiooniga; 6) kaebaja etteheide, et järelkontrolli käigus ei ole vastustaja uut teavet saanud, on asjakohatu. Komisjoni määruse nr 2454/93 art 119 lõikest 1 ja rahandusministri
  2. juuni
  3. a määruse nr 42 „Täiendavad juhised tollideklaratsiooni ja lihtsustatud tollideklaratsiooni täitmiseks, esitamiseks ja aktsepteerimiseks ning deklaratsioonides sisalduvate andmete edastamiseks” § 6 lg 4 punktist 1 tulenevalt on tollideklaratsioonis sisalduvate andmete õigsuse kontrollimise kohustus tollideklaratsiooni esitamisel deklarandil või tema esindajal, mitte aga tollil; 7) kaebajalt oli vaja küsida tollideklaratsiooni lisadokumente valesti klassifitseeritud kauba tuvastamiseks. Konkreetsel juhul oli klassifitseerimise õigsuse kontrollimiseks vajalik tutvuda kauba kvaliteedisertifikaadil märgitud GOST 5550-74 nõuetega; 8) uue teabe olemasolu ei ole järelarvestuskande tegemise eelduseks. Järelarvestuskande tegemisest loobumise alused on ammendavalt loetletud ÜTS art 220 lõikes 2; 9) kuigi tollipunkti vaneminspektori üheks tööülesandeks on ametijuhendis märgitud kaupade klassifitseerimise kontrollimine, ei tähenda see, et vaneminspektor peaks kontrollima kõigi enda vahetuse ajal imporditavate kaupade klassifitseerimise, päritolu ja tolliväärtuse õigsust. Euroopa Kohus leidis kohtuasjas T-332/02: Nordspedizionieri di Danielis Livio otsuse punktis 78, et liikmesriigi tollilt ei oleks mõistlik nõuda kõigi ühenduse piire ületavate kaupade füüsilist kontrollimist. Kusagilt ei tulene, et kollase koridori ja punase koridori puhul peab toll igal juhul kindlasti kontrollima ka kaupade klassifitseerimise õigsust; 10) puuduvad põhjused, miks ei saanud kaebaja Vene päritolu tatratangu puhul tuvastada, et kauba kvaliteedisertifikaatidel on märgitud toote standard GOST 5550-
  4. Hiina päritoluga tatra puhul oleks kaebajal pidanud tekkima kahtlus tariifse klassifikatsiooni õigsuse osas seetõttu, et eksportijatega sõlmitud ostu-müügi lepingutel ja Hiinas välja antud fütosanitaarsertifikaatidel, kauba kvaliteedisertifikaatidel, kaalusertifikaatidel ning esitatud kauba päritolusertifikaatidel on kauba nimetuseks märgitud röstitud tatratang. Kaebaja ega kolmas isik ei käitunud heas usus; 11) Euroopa Kohtu kohtulahendi nr C-250/91: Hewlett Pacard kohaselt on pikaajalise ning suuremahulise impordi korral impordideklaratsioonide aktsepteerimisel tolli veaga tegemist üksnes juhul, kui tollideklaratsioonil märgitud kauba kirjelduse ja tariifse klassifikatsiooni võrdlemisel on vale tariifne klassifikatsioon ilmne, ent käesoleval juhul see kriteerium täidetud ei ole. 3
(12)3-10-55
  1. Kolmas isik OÜ M-Service peab OÜ Worldline kaebust põhjendatuks ning palub selle rahuldada järgmistel põhjendustel: 1) maksuotsuses on küll leitud, et kaebaja ja kolmas isik ei ole järginud kõiki kehtivaid sätteid, ent samas ei ole ära näidatud ühtegi sätet, mida rikutud oleks; 2) kuna sadamate tollipunkti vaneminspektori ametijuhendi kohaselt on vastustaja ülesandeks ka asjast huvitatud isikutele tollieeskirjade täitmiseks vajaliku informatsiooni andmine, kaupade tariifse klassifitseerimise õigsuse kontrollimine ning dokumentide süvendatud kontrolli teostab ta kollases koridoris, siis oleks vastustaja pidanud avastama vaidlusaluse kauba valesti klassifitseerimise kauba kontrollimise käigus kas kollases või punases koridoris; 3) vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta arvestas Vene äriühingult Jadritsa ostetud kauba vastavussertifikaadil just viidet GOST 5550-74 ning jättis arvestamata viite klassifitseerimise grupile 1008 10 00
  2. Maksuotsuse kohaselt vaid eeldatakse, et imporditud kaup vastab GOST 5550-74 tingimustele, ent maksuotsus ei saa ega tohi rajaneda pelgalt eeldusel. GOST 5550-74 näol ei ole tegemist EL õiguse alusel kehtestatud standardiga ning sellega ei ole seotud ei kaebaja, kolmas isik ega ka vastustaja; 4) käsitletud Hiina päritolu tatar ei olnud olemuselt sama toode, mis imporditi deklaratsiooni 07EE1110EE90667304 05/04/2007 alusel. Asjaolu, et kaebaja ning vastustaja kompromissi korras õigusrahu saabumise huvides leppisid kokku, et deklaratsiooni 07EE1110EE90667304 alusel imporditud tatar vastas TARIC koodile 1103 19 90 00, ei tähenda mingil juhul seda, et tegelikkuses ka just sellele koodile vastav tatar imporditi; 5) tollideklaratsioonide nr 07EE1110EE91795104, nr 07EE1110EE91821746 ja nr 07EE1110EE91821910 lisadokumentides ei ole märgitud, et tegemist oleks roasted buckwheat kerneliga, vaid on märgitud lihtsalt buckwheat. Seega ei saa väita, et kaebaja ja/või kolmas isik oleks rikkunud oma hoolsuskohustust, või kahelda hoolsuskohustuse järgmises. Nimetatud deklaratsioonid on esitatud õigesti; 6) vastustaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et deklaratsiooni nr 07EE1110EE90667304 alusel imporditi riiki tatar samalt tarnijalt, kellelt imporditi ka kontrollakti lisa 2 veeru B ridadel 1-8 nimetatud kaup. Sama veeru ridadel 9-18 nimetatud kaup imporditi teiselt tarnijalt ning real 19 nimetatud kaup veel kolmandalt. Vaatamata sellele omistas vastustaja ka kahele viimatinimetatud tarnijalt hangitud kaubale esimesena nimetatud tarnijalt imporditud kauba omadused. Tarnijalt Chiefeng Langtai Industrial imporditud tatra osas on vastustaja
  3. märtsil
  4. a viinud läbi 4 tundi kestnud kauba füüsilise läbivaatuse, mille kohta koostatud aktis kinnitatakse deklareeritud ETN koodi 1008 10 00 00 õigsust.
  5. Tallinna Halduskohtu
  6. aprilli
  7. a otsusega jäeti OÜ Worldline kaebus rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised: 1) kaupade importimisel Euroopa Liitu klassifitseeritakse kaubad EL Nõukogu määruses 26587/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas toodud kombineeritud nomenklatuuri (KN) kohaselt. KN grupi 10 märkuste kohaselt klassifitseeritakse tooted selle grupi rubriikidesse ainult sel juhul, kui on tegemist kas tõlvikutest ja viljapeadest eemaldamata või eemaldatud viljateradega ning sellesse gruppi ei kuulu kroovitud või muul viisil töödeldud teravili. Venemaalt imporditud tatar oli töödeldud ning seega ei võinud seda klassifitseerida KN
  8. grupi rubriikidesse; 2) asjaolu, et kauba müüja koostatud dokumentides on kajastatud KN
  9. grupi rubriigile vastav kaubakood, ei tõenda kauba iseloomu ega omadusi. Küll aga on vastustaja õigesti välja toonud, et tollideklaratsioonidele lisatud kaubaarvetel ja vastavussertifikaatidel on toodet kirjeldatud kui kroovitud kiirkeedutatart ning viidatud toote valmistamise aluseks olevale standardile GOST 5550-74; 3) väide, et Venemaal kasutatav GOST-standard ei ole standardiks Euroopa Liidus ega ole seega tollile ega kauba importijale siduv, on asjakohatu. Menetlusosalised ei ole tõendanud, et Venemaalt imporditud tatar ei olnud toodetud lähtudes GOST tingimustest. Seega oli tollil õigus eeldada, et tootjamaa standardit on järgitud. Kuna 4
(12)3-10-55 kroovitud tatra klassifitseerimine KN
  1. grupi rubriikidesse on välistatud, on ilmne, et esitatud impordideklaratsioonidele oli imporditava kauba kaubakood kantud valesti; 4) KN
  2. grupi
  3. märkuse kohaselt kuulub töödeldud teravili klassifitseerimisele rubriigis 1103, kui vähemalt 95 % massist läbib 1,25 mm suuruste avadega metallsõela. Maksuotsuses viidatud GOST 5550-74 kirjelduse kohaselt on tegemist tatraga, mille tatratuumad on aurutatud ja vabastatud viljakestast ning ei läbi sõela, mille pikiavad on 1,6x20 mm. Seega ei ole tegemist tatraga, mis läbiks 1,25 mm suuruste avadega metallsõela ning toode tuleb klassifitseerida rubriigi 1104 alamrubriigis 1104 29 18; 5) ka Hiinast imporditud kauba dokumentides, eelkõige kaebaja ja kauba müüja vahel sõlmitud lepingutes ning fütosanitaarsertifikaatidel on märgitud, et kaubaks on röstitud tatratang. Seega ei kuulu see klassifitseerimisele KN
  4. grupi rubriigis; 6) vastustaja ei ole Hiinast imporditud kauba klassifitseerimisel laiendanud Põllumajanduse Uuringute Keskuse koostatud katseprotokolli nr 07-004367 TML/TR tulemusi kaebaja poolt hiljem ja hoopis teiste impordideklaratsioonide alusel imporditud kaubale. Kõnealune katseprotokoll on arusaadavalt koostatud kaebaja enese poolt tellitud uuringu alusel ning selles leiti tõepoolest, et uuritud kaup tuleks klassifitseerida KN
  5. grupi rubriigis 1103; 7) maksuotsuses on vastustaja lähtunud eelkõige maksumenetluse käigus kaebaja juhatuse liikme antud seletusest, et ajavahemikul
  6. kuni
  7. aastani ei ole imporditud tatra sortimendis muutusi olnud, tatar saabus puhastatult ja sorteeritult ning vajas vaid pakendamist. Seega on kaebaja vastustajale ise kinnitanud, et ka vaidlusaluste deklaratsioonide alusel imporditud tatar oli samasugune nagu tollideklaratsiooni 07EE11120EE990667304 alusel imporditud kaup; 8) õige ei ole kolmanda isiku seisukoht, et tollideklaratsioonide nr 07EE1110EE91795104, nr 07EE1110EE91821746 ja nr 07EE1110EE91821910 alusel imporditud kauba osas on tollimaks igal juhul valesti määratud. Kuna Hiinast imporditud tatra puhul ei olnud järelkontrolli käigus võimalik välja selgitada tatraterade suurust, tuleb järelarvestuskande tegemisel klassifitseerida kaup rubriiki 1103, mille puhul on tollimaksumäär väiksem. Viimane ei väära tõendite pinnalt õigustatult kujunenud seisukohta, et tegemist oli töödeldud tatraga, mis tuleb klassifitseerida sobivasse KN grupi
  8. rubriiki; 9) põhjendamatu on kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole vaidlusalusest kaubast proove võtnud. Järelarvestuskande tegemiseks ei ole tingimata vajalik kaubast proovide võtmine. Kauba olemuse võib tuvastada ka dokumentide alusel; 10) ÜTS art 78 lõikest 3 ja ÜTS art 220 lõikest 1 tuleneb, et juhul, kui arvestuskanne on tehtud seaduse järgi tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, siis tulebki kõne alla järelarvestuskande tegemine. Nõnda on see ka juhul, kui esialgse arvestuskande tegemise aluseks on olnud tollideklaratsiooni kantud väär kaubakood. Kaalutlusruum järelarvestuskande tegemisel on seejuures piiratud. Järelarvestuskanne on võimalik tegemata jätta juhul, kui leitakse esinevat mõni ÜTS art 220 lõikes 2 nimetatud alustest. Usalduse tekkimist või õiguspärast ootust väljaspool ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimusi ei ole võimalik järelarvestuskande tegemise otsustamisel arvestada. Seetõttu ei ole käesoleval juhul põhjendatud kaebaja etteheide, et toll ei ole järelkontrollimenetluses saanud uut teavet; 11) Euroopa Kohtu kohtuotsuste nr C-250/91: Hewlett Packard ning nr C-314/85: Foto Frost kohaselt tuleb kauba tariifse klassifitseerimisega seotud vigade mitteavastamist tollideklaratsiooni aktsepteerimisel käsitleda tolli eksimusena, kui klassifitseerimisvigadega deklaratsioone on toll aktsepteerinud pika aja vältel suuremahulise impordi puhul. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-6-09 kohaselt on vea olemasolu hindamiseks oluline arvestada vea olemust, asjaomaste õigusnormide keerukust või lihtsust ja ajavahemikku, mille jooksul tolli ebaõige käitumine jätkus. Ebaõige kaubakoodi kasutamise mitteavastamist kauba deklareerimise etapis ei saa iseenesest pidada tolli eksimuseks, ent tolli vea olemasolu väljaselgitamisel on oluline, kas väära koodi kasutamine pidi tolliasutuse jaoks selguma edaspidise kontrollimise käigus, milleks on oluline hinnata läbiviidud kontrolli ulatust ja eesmärki; 5
(12)3-10-55 12) õigusaktidest ei tulene, et toll ei võiks kontrollida imporditava kaubaga seotud dokumente või kaupa üksnes konkreetse asjaolu kindlakstegemiseks. Deklaratsiooni suunamine kollasesse koridori või punasesse koridori ei tähenda seda, et toll peaks läbi viima vastavalt dokumentide või kauba täieliku kontrolli. Sellist kohustust ei saa tuletada tolliametniku ametijuhendist. Pealegi ei ole kontrollipädevusega ametnik iga kontrollülesande täitmisel kohustatud kogu oma pädevust rakendama. Samamoodi ei saa tolli kohustus kollases või punases koridoris kõiki dokumentide või kaubaga seotud asjaolusid kontrollida, tuleneda ka kontrollikoridoride kasutusjuhendist; 13) samas ei saa toll igal juhul deklaratsioonis esinenud vigade mitteavastamist õigustada sellega, et vastavaid asjaolusid ei kontrollitud. Kuivõrd tolli eksimuseks loetakse vigade mitteavastamine pikaajalise ja suuremahulise impordi puhul, tuleb tolli eksimuse tuvastamisel kõiki asjaolusid kogumis hinnates uurida, kui suured oleksid tegelikult olnud tolli võimalused deklaratsioonis esitatud vead avastada ning kas nende mitteavastamist saab tollile ette heita; 14) käesoleval juhul on tegemist pikaajalise ja suuremahulise impordiga. Seejuures peaaegu kõik deklaratsioonid on läbinud kontrolli kollases või punases koridoris. Deklaratsioonides esinenud eksimust ei avastatud korduvalt. Kaebaja ega kolmas isik ei olnud kollase koridori kontrollülesandest teadlikud ega teadnud, mida toll täpselt kontrollis. Tollile pidi olema teada ka asjaolu, et varem on esinenud küsitavusi seoses kaebaja poolt imporditud tatra tariifse klassifitseerimisega, mis päädis Tallinna Halduskohtu poolt haldusasjas nr 3-07-1776 kinnitatud kompromissiga. Viited, et tegemist on mingil viisil töödeldud tatraga, olid deklaratsioonidele lisatud dokumentides võrdlemisi otsesõnu kirjas, mistõttu ei saa väita, et kauba mittekuulumist KN 10. grupi rubriikidesse oleks olnud keerukas avastada. Toll oleks dokumentide kontrollimisel pidanud tariifse klassifitseerimise õigsusele tähelepanu pöörama ka seetõttu, et deklaratsioonidel oli kaupa kirjeldatud vaid üldsõnaliselt (tatar), ent tollile ei saanud olla teadmata, et ka AGRIM-litsents ei andnud õigust mistahes omadustega tatra importimiseks. Kohtu hinnangul oli tollil piisavalt alust vähemalt kahelda kaebaja poolt imporditava tatra tariifse klassifitseerimise õigsuses. Kõike eeltoodut arvestades saab tollile ette heita pikaajalise ja suuremahulise impordi puhul impordideklaratsioonides esitatud valeandmete mitteavastamist. Tegemist on tolli eksimusega ÜTS art 220 lg 2 p b tähenduses; 15) asjaolu, et deklaratsioonidel märgitud kaubakood ei ole õige, oleks kaebajal olnud lihtne avastada, kui ta oleks nõutava põhjalikkusega kaupade klassifikaatoriga tutvunud. Kolmanda isiku antud seletustest nähtub, et deklaratsioonile kanti sama kood, mis oli esitatud kauba lähteriigis vormistatud ekspordideklaratsioonil ja kaubaga kaasas olnud dokumentides ning täiendavalt ei kontrollitud koodi õigsust, tuginedes asjaolule, et toll oli varem sama kaupa sama koodiga aktsepteerinud; 16) kahtlus klassifitseerimise õigsuses oleks kaebajal pidanud tekkima ka tema ja tolli vahelisest varasemast vaidlusest impordideklaratsiooni 07EE1110EE90667304 pinnalt. Kõnealune vaidlus päädis kaebaja ja tolli vahelise kokkuleppega, et selles asjas vaidluse all olev kaup tuleb klassifitseerida KN 11 grupi rubriiki. Asjaolu, et haldusasjas nr 3-07-1776 ei olnud menetlusosaliseks kolmas isik, ei oma tähtsust ÜTS art 220 lg 2 punkti b kohaldamisel; 17) kuna tollivormistuseks vastava tegevusloa saanud tollimaaklerit kasutavat ettevõtjat võib pidada kogemustega ettevõtjaks, ei saa väita, et kaebaja oleks olnud hoolas; 18) ka ei saa väita, et kaebaja tegutses heas usus. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-6-09 kohaselt peab heas usus tegutsev ettevõtja ise küsima tollilt abi ja ÜTS art 11 lg 1 kohaselt teavet. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks kohaldatava kaubakoodi õigsuses veendumiseks sellist võimalust kasutanud; 19) kuna ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud teine tingimus ei ole täidetud, ei esine ka alust järelarvestuskande tegemata jätmiseks; 20) kauba importija vastutus deklareeritud andmete õigsuse ja täielikkuse eest on impordi maksustamise korralduses kesksel kohal. Teatud juhtudel on küll ette nähtud, et 6
(12)3-10-55 kauba importija võib talle pandud vastutusest vabaneda ja õigustada enda poolt objektiivses mõttes vääralt astutud samme tolli tegevusega või tolli poolt antud juhistega, ent käesoleval juhul selleks alust ei ole; 21) põhjendatuks ei saa pidada ka kaebaja seisukohta, et maksu määramine on aegunud tolliseaduse § 25 lõikes 2 sätestatud tähtaja möödalaskmise tõttu. Kõnealuses sättes ei kehtestata maksu määramise aegumistähtaega. ÜTS art 121 lg 3 kohaselt on tollivõlast tuleneva maksukohustuse kindlaksmääramise aegumistähtaeg 3 aastat; 22) asjassepuutuvaks ei saa pidada kaebaja väidet, et tal puudus AGRIM-litsents maksuotsusega määratud kaubakoodile vastava kauba importimiseks. Importija peab kaubakoodi määrama lähtudes kauba omadustest, mida on kirjeldatud KN vastavas rubriigis ega saa kauba tariifsel klassifitseerimisel juhinduda sellest, millise kauba importimiseks tal litsents on, juhul kui kaup tegelikult neile tunnustele ei vasta; 23) vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane ka kaupade tolliväärtuse arvestuse osas. Kaebaja seisukoht, et tolliväärtuse hulka ei tule arvestada transportijale makstud tasusid seisuaja eest, on vastuolus ÜTS art 32 lõikega
  1. Juhul kui kauba importija ja transpordiettevõtja vahel on kaupade veo eest tasumine ette nähtud selliselt, et eraldi arvestatakse tasu seisuaja eest, on ka selle näol tegemist veokuluga. Seisuaja kulude välistamine tolliväärtusest tuleks kõne alla vaid siis, kui ilmneks, et kauba importija pidanuks transpordiettevõtjale kõnealuse seisuaja eest tasuma sõltumata konkreetse kauba vedamisest või mittevedamisest. Käesoleval juhul see nii aga ei ole; 24) kaebaja etteheide ärakuulamisõiguse rikkumise kohta on väär. Vastustaja on kaebajalt enne maksuotsuse tegemist võtnud seletuse, samuti on enne maksuotsuse tegemist koostatud kontrollakt, millele on kaebajal olnud võimalik esitada vastuväiteid. Kaebaja on seda võimalust kasutanud. Maksuotsuses on vastustaja eriarvamuses toodud väiteid analüüsinud ning põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu; 25) põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et niivõrd mahuka maksuasja puhul on kaebaja esindajalt ühekordne seletuse võtmine ebapiisav. Kaebaja ei ole toonud välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis maksuhalduril menetluse käigus välja selgitamata jäid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. OÜ Worldline apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kohtu seisukoht, et kauba müüja koostatud dokumentides kajastatud KN
  5. grupi rubriigile vastav kaubakood ei tõenda kauba iseloomu ega omadusi, on alusetu ja põhjendamatu. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et vaidlusalune kaup ei vastaks kauba müüja poolt toodud andmetele; 2) nõuda kaebajalt, et tema esitaks mingi kauba koguse järelkontrolli proovi võtmise võimaldamiseks, on ebamõistlik. Kohus oleks pidanud lähtuma kauba müüja koostatud dokumentidest. Tegemist on usaldusväärse tõendiga, sest kauba müüjal puudub igasugune huvi kaubakoodi valimiseks ja muutmiseks. Eeltoodust tulenevalt kauba müüja pani dokumentidesse kauba koodi, mis vastas kauba omadustele; 3) kohtu väide, et kaebaja ei ole tõendanud Venemaalt imporditud tatra mittevastavust GOST tingimustele, on asjakohatu. Tegemist on vastustaja paljasõnalise väitega, sest kauba kohta pole võetud proove. Kuna vastustaja ei ole antud väite põhistamiseks tõendeid esitanud, siis oleks pidanud kohus sellele tähelepanuta jätma; 4) vastupidiselt kohtu poolt väidetule ei ole kaebaja selgitanud, et ajavahemikul
  6. kuni
  7. aastani imporditud tatra sortimendis muutusi ei ole olnud. Kaebaja selgitas, et sortiment on olnud enam-vähem üks; 5) kohtuotsus on vastuoluline, sest ühest küljest on leitud, et kauba omadusi võib tuvastada ka ilma proove võtmata üksnes dokumentide alusel, aga teisalt leiti, et kauba müüjate poolt enda kaubale antud klassifikatsiooni ei tuleks võtta arvesse. Kohtutoimikus 7
(12)3-10-55 ei ole ühtegi dokumentaalset tõendit, millega oleks ümber lükatud kauba müüjate poolt kaubale antud klassifikatsioon; 6) kohtu seisukoht, et järelarvestuskande tegemise eelduseks ei ole iseenesest järelkontrollimenetluses mingisuguste täiesti uute andmete saamine, on vastuolus ÜTS § 78 lõikega 3; 7) kui toll otsustab kasutada kollases või punases koridoris vaid osa kontrollimeetmeid, ei saa kaebajal tekkida vastutust. Kui kaup on kollasest või punasest koridorist vabastatud, siis järelikult tunnustas vastustaja, et kaubad on vabastatud vabasse ringlusse. Kui vastustaja on suuteline kollases või punases koridoris olevat kaupa kontrollima vaid mõne meetme kasutamise kaudu, on see tema sisene töökorraldus ning kohus ei või õigustada sellega vastustaja viga ja üle kanda sellega seonduvat vastutust kaebajale ja kolmandale isikule. Kaebaja ei saa juhtida vastustaja tegevust ega vastuta tolli töö sisemise organiseerimise eest; 8) vastustaja ei ole selgitanud, kuidas oskavad kaupu mittenäinud ametnikud paremini hinnata kaupade klassifitseerimise õigsusust kui kaupu näinud ametnikud, kes on kohapeal korduvalt punases koridoris kontrollinud kaupu füüsiliselt; 9) kohtu järeldus, et vastustaja ei saa deklaratsioonis esinenud vigade mitteavastamist õigustada sellega, et vastavaid asjaolusid ei kontrollitud, on õige. Kohus oleks pidanud ainuüksi nimetatud järeldusest lähtuvalt maksuotsuse tühistama; 10) ekslik on kohtu järeldus, et antud juhul ei ole täidetud ÜTS artikli 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimus. Tegemist on olnud pikaajalise ja suuremahulise impordiga. Toll on teadlik asjaolust, et tema ja kaebaja vahel on juba varem tekkinud arusaamatused kauba klassifitseerimise ja koodi määramise osas. Sellest johtuvalt pidi toll erilise tähelepanuga jälgima kõnealust importi; 11) kuna vastustaja oli korduvalt kontrollinud kaupa visuaalselt ja tolliametnikud nõustusid kaubale antud koodiga, siis ei saa järeldada, et kaebaja tegutses vastuolus heade kommetega või pahausklikult. Kaebaja tegutses heas usus, võimaldades vastustajal iga kord kontrollida kaupa ja kauba kohta käinud dokumente. Kaebaja usaldas tolli kontrolli ja selle tulemusi. Milles seisnes kaebaja pahatahtlus, jääb arusaamatuks; 12) kuna vastustaja pidevalt kinnitas, et kauba klassifitseerimine on õige, siis ei võinud kaebaja heas usus eeldada, et vastustaja oma seisukohti muudab; 13) kui vea avastamine ei olnud keeruline, siis tekib küsimus, miks toll ei suutnud seda viga tuvastada varem; 14) vastustaja ei ole esitanud etteheiteid kaebaja eest kolmanda isiku poolt esitatud tollideklaratsioonide seaduslikkuse ja vormi osas. Seega ei ole kaebaja rikkunud kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta; 15) vastupidiselt kohtu seisukohale oleks pidanud just vastustajal tekkima kahtlus klassifitseerimise õigsuses tolli ja kaebaja vahelisest varasemast vaidlusest impordideklaratsiooni 07EE1110EE90667304 pinnalt; 16) kohus jättis alusetult kohaldamata kaebaja poolt viidatud varasema kohtupraktika; 17) seisuaeg on leppetrahv, mis ei ole vedamise eest makstav summa. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Asjaolu, et üks veolepingu pooltest on lepingut rikkunud ja teisel lepingupoolel on tekkinud õigus nõuda lepptrahvi tasumist, ei saa olla seotud veo maksumusega, kuna tegemist on vaidlusmomendiga kahe eraõigusliku juriidilise subjekti vahel; 18) kohus on jätnud hindamata kaebaja väited ÜTS § 70 osas. Nimetatud säte ei võimalda tulemusi üle kanda ajaliselt varem esitatud deklaratsioonidele. Vastustaja põhjendas maksuotsuse tegemist muu hulgas asjaoluga, et 17. aprillil 2007. a tehti katseprotokoll nr 07-004367. 7. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub jätta OÜ Worldline apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Vastustaja seisukohad on järgmised: 8
(12)3-10-55 1) kaebaja seisukoht, et kuna müüja on märkinud kauba tariifseks klassifikatsiooniks KN
  1. grupi, oleks pidanud sellest tõendist lähtuma, on väär. Eeltoodu tähendaks sisuliselt seda, et müüja poolt kauba arvele märgitud kaubakood oleks nii tollile kui kauba saajale siduv ning kauba saajal ja saatjal oleks omavahelise kokkuleppega võimalik määrata kaubale mistahes tariifne klassifikatsioon ning selliselt käitudes vältida tollimaksude tasumist. Lisaks eeltoodule on kaebuse esitaja eeltoodud seisukoht vastuolus ka TS § 25 lõikega
  2. Seega ei ole kauba tariifse klassifikatsiooni määrajaks mitte kauba saatja, vaid deklarant; 2) ekslik on kaebaja arvamus, et kui kauba saatedokumentidel on viide kauba vastavusele GOST 5550-74 nõuetele, siis ei saa sellest eeldada, et kaup sellele GOST-le vastab. Tollil puudub põhjus kahelda, et kauba saatedokumentidel on kauba omaduste kohta antud teave õige. Juhul, kui kaebaja seab kauba saatedokumentidel kauba omaduste kohta antud informatsiooni kahtluse alla, on tema ülesandeks oma väiteid põhistada. Käesoleval juhul ei ole tuvastamist leidnud, et Venemaalt imporditud tatar ei vastaks ülalnimetatud GOST tingimustele; 3) vastupidiselt kaebaja poolt väidetule on kaebaja juhatuse liige selgitanud, et ajavahemikul
  3. kuni
  4. aastani ei ole imporditud tatra sortimendis muutusi olnud, tatar saabus puhastatult ja sorteeritult ning vajas vaid pakendamist; 4) kaebaja väide, et järelarvestuskande tegemine on õigustatud vaid juhul, kui järelkontrolli käigus on toll saanud mingit uut teavet, mida toll tollideklaratsioonide aktsepteerimise ajal ei teadnud, on vastuolus ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatuga. Väär on ka väide, et toll ei ole järelkontrolli käigus uut teavet saanud. Kuna tollideklaratsioonide esitamine ja aktsepteerimine on toimunud käesoleval juhul elektrooniliselt andmetöötlussüsteemi kaudu, aktsepteeris arvutisüsteem automaatselt tollideklaratsioonid ja tollile tollideklaratsiooni lisadokumente ei esitatud. Lisadokumendid esitati alles kontrolli käigus ning kontrolli käigus selgusid ka uued asjaolud; 5) tollil puudub kohustus kontrollida kõiki kaupu puudutavaid andmeid. See ei oleks ka reaalselt võimalik, kuna paljudel juhtudel oleks vajalik teostada analüüse jm kontrollimeetmeid, mille igakordne rakendamine oleks ebaotstarbekas ja liiga kulukas; 6) ametijuhend sätestab ametniku pädevuse, mitte aga ei kohusta ametnikku rakendama iga kauba osas täielikult oma pädevust. Tollil on kontrolliobjektide ja meetodite valimisel kaalutlusõigus ja praktikas lähtutakse seejuures konkreetsetest riskikriteeriumitest. Kuna toll ei pea ega saagi täielikult kontrollida kogu kaupa, siis ei saa ka iga ametnik olla kohustatud kasutama kogu oma pädevuse mahtu iga üle tollipiiri toimetatava kaubasaadetise suhtes; 7) kuna ÜTS art 220 lg 2 punkt b sätestab järelarvestuskande tegemisest loobumise eeldusena peale tollivea olemasolu veel teisigi tingimusi, siis on ilmselge, et üksnes kohtu seisukoha alusel, et käesoleval juhul eksisteerib tolli viga, ei saa asuda seisukohale, et järelarvestuskanne tuleks jätta tegemata; 8) väide, et kaebaja on käitunud heas usus, kuna ta võimaldas tollil alati kaupa kontrollida, on arusaamatu, sest kui kaebaja ei oleks tollil võimaldanud kaupa kontrollida, ei oleks ka kaupa vabastatud ning kaebaja suhtes oleks rakendatud tollieeskirjades ettenähtud sanktsioone. Seega ei saa kauba kontrollimise lubamist käsitleda kuidagi kaebuse esitaja heas usus käitumisena ÜTS art 220 lg 2 punkt b mõttes. Asjaolu, et kaebaja pole käitunud heas usus, seisneb ka selles, et kaebaja on jätkanud tatra valesti klassifitseerimist ka pärast analüüsitulemuste saamist; 9) kuna TS § 29 lg 1 kohaselt peab deklarant määrama kauba tariifse klassifikatsiooni vastavalt õigusaktidele, on kaebaja, kirjutades kauba tariifse klassifikatsiooni maha kauba müüja poolt koostatud dokumentidelt, käitunud ebakorrektselt; 10) tasu seisuaja eest on kauba transportimisega seotud kulu, mis tuleb arvata tolliväärtuse sisse. Jääb arusaamatuks, millist lepingut ja millist lepingu punkti on kaebaja rikkunud, et talt seda tasu on nõutud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tema esitatud väidet kinnitaks. Seisutasu ei saa kuidagi üldtunnustatult pidada leppetrahviks. Seisutasu makstes ilmselt just täidetakse ühte lepingu tingimust: makstakse tasu teatud teenuse, s.t õiguse eest seista teatud aja teatud kohas. 9
(12)3-10-55 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Apellant leiab jätkuvalt, et maksuotsus tuleb tühistada menetlusnõuete rikkumise tõttu, kuna deklarant (kolmas isik) jäi maksumenetluses ära kuulamata ning teda ei kaasatud menetlusse enne kui maksuotsus tehti. Ringkonnakohus leiab, et apellandi maksukohustust selline võimalik menetlusnormide rikkumine ei mõjuta ja seega tema õigusi ei riku ning tema suhtes maksuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kolmas isik ei ole kohtule kaebust esitanud.
  2. Ekslik on apellandi väide, et maksuotsus on ebaõige seetõttu, et kauba transpordikulude hulka ei tuleks arvestada seisutasusid. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalisena, kes esitab väite, et seisutasu näol on tegemist leppetrahviga, mis ei kuulu kauba transportimise kulude hulka, peab apellant ise tõendama makstud tasu sellist olemust. Selliseid tõendeid apellant esitanud ei ole. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Maksuotsuse p-des 4.1 ja 4.2 on selgitatud veotasude arvestamist kaubaveo kulude hulka õigete viidetega seadustele ning ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et neist sätetest tulenevalt võiks seisutasu jätta veokulu hulka arvamata vaid juhul, kui seda tulnuks tasuda sõltumata sellest, kas imporditud kaup Eestisse toodi või mitte. Kohtule pole esitatud lepingut, millest nähtuks, et seisutasu maksmiseks on kauba saaja kohustatud tema poolt lepingu rikkumise korral ning lepingu kohaselt peab saaja hoolitsema selle eest, et kaup vedamise ajal seisma ei jääks (seisutasu maksmise aluseks olevaid asjaolusid ei tekiks). Ringkonnakohtu arvates ei ole sellise lepingu tingimuse olemasolu usutav.
  3. Maksumenetluses järelarvestuskande tegemine ei eelda igal juhul kauba täiendavat ülevaatust või sellest proovide võtmist. ÜTS art 78 lõiked 2 ja 3 sellist nõuet ette ei näe, vastupidi, lõike 2 kolmas lause sätestab otsesõnu, et toll võib läbi vaadata ka kaupa, kui selle esitamine on veel võimalik. Selle artikli lõikest 3 ei saa ka teha järeldust, et ümberarvestus pole võimalik juhul, kui uusi tõendeid ei ilmne, kuid tuvastatakse tolli viga deklaratsioonide aktsepteerimisel. Selline tõlgendus on vastuolus ÜTS art 220 lõike 2 punktiga b, mis lubab tolli vea korral järelarvestuskande tegemist.
  4. Asjassepuutumatu on apellandi poolt viidata Tartu Ringkonnakohtu 28.04.2010 otsusele asjas nr 3-09-1360, kus vaieldi selle üle, kas hirsitang tuleb klassifitseerida KN rubriigis 1103 või 1104 ning kus ringkonnakohus leidis ÜTS art 70 lõikele 1 tuginedes, et kaubaproovi analüüsi tulemused kehtivad ainult selle deklaratsiooni alusel imporditud kaubakoguse suhtes, millest proov võeti. Käesoleval juhul ei tugine maksuotsus tervikuna kaubaproovi analüüsi tulemustele. Sellisele analüüsile on küll viidatud, ent maksu määramisel on aluseks võetud hoopis asjaolu, et kauba müüja on kirjeldanud dokumentides kaupa selliselt, et see tuleb klassifitseerida teisiti, kui deklarant seda tegi. Maksuotsuses viidati ka asjaolule, et apellandi juhatuse liige selgitas, et imporditud tatar oli juba puhastatud ning vajas enne müüki vaid pakendamist.
  5. Apellant leiab, et imporditud kaup deklareeriti õige kaubakoodiga. Ringkonnakohus märgib, et Venemaalt imporditud tatar vastas müüja esitatud dokumentide kohaselt standardile GOST 5550-74, mis vastab, nagu maksuhaldur õigesti selgitas, töödeldud tatrale ja tuleb klassifitseerida KN
  6. grupis. Apellant leiab, et usaldusväärsemaks tuleb pidada müüja poolt KN järgset klassifikatsiooni. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. GOST 5550-74 kohane töötlemine ja märge, et tegemist on kiirkeedu tatratanguga, nähtub kõigist saatedokumentidest ja ostu-müügilepingustest. Apellandi esindaja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väited, et imporditud kauba näol oli tegemist töötlemata tatraga (гречиха) ning apellant puhastas tatra enne selle 10
(12)3-10-55 edasimüümist, on paljasõnalised. Maksuhaldurile esitatud dokumendid kinnitavad, et tegemist oli müüja poolt juba töödeldud tatratanguga (крупа гречневая) või kroovitud tatraga (ядрица). Hiinast imporditud kaupa on paljudes dokumentides kirjeldatud kui röstitud tatart. Asjaolust, et deklaratsioonide nr 07EE1110EE91795104, nr 07EE1110EE91821746 ja nr 07EE1110EE91821910 lisadokumentides pole märgitud, et tegemist oleks röstitud tatraga, ei saa veel teha järeldust, et tegemist oleks töötlemata tatraga. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et apellandi esindaja poolt maksumenetluses öeldu, et kaup oli enamvähem üks, ei tõenda, et kogu imporditud tatar oli juba töödeldud, viitab tatra varasemale töötlemisele kauba sama hind. Ringkonnakohtu arvates pole usutav, et apellant oleks kolme deklaratsiooni alusel importinud töötlemata tatart ja seda asunud Eestis töötlema, kui sama hinnaga oli võimalik omandada juba röstitud tatart, mis oli kõlbulik koheselt turustamiseks. Apellant ei ole selles osas ka näidanud, et maks oleks määratud ebaõigesti. Kohasteks tõenditeks oleks saanud olla müüja sellekohane täpsem kinnitus või tunnistajate ütlused, millest nähtuks tatra puhastamine jm töötlemine pärast Eestisse toomist.
  1. Kauba müüja poolt kauba KN
  2. gruppi klassifitseerimine ei tähenda, et kaup vastas sellele kaubakoodile, millega ta deklareeriti. Müüja võis samuti eksida KN koodi valikul ega pidanud olema sedavõrd hoolas nagu apellant ja kolmas isik, kellel oli kohustus kaupa õigesti klassifitseerida.
  3. Halduskohus tuvastas, et toll tegi vea esitatud deklaratsioonides näidatud kaubakoodiga nõustumisel. Apellant leiab, et sellise veaga seonduvat vastutust ei saa üle kanda apellandile ja kolmandale isikule. Ringkonnakohtu arvates ei ole apellant mõistnud õigesti ÜTS art 220 lõike 2 punkti b tähendust. Tolli vea korral ei ole alati keelatud maksu määramine järelarvestuskande tegemisel. Maksu määramine on selle sätte kohaselt keelatud, nagu halduskohus viidetega Euroopa Kohtu ja Riigikohtu sellekohasele praktikale õigesti selgitas, juhul, kui samaaegselt esinevad mitu tingimust: toll tegi vea; arvestades võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust, ei olnud tal võimalik seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte.
  4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et imporditud kaubakogused olid suured juba alguses – iga partii koosnes suurest kogusest kiirelt valmivast tatratangust – ning kollase või punase koridori kontrolli kui süvendatud kontrolli kasutamisel oleks toll pidanud vale kaubakoodi kasutamise kauba vaatluse käigus või dokumentide pinnalt kohe avastama.
  5. Apellant leiab, et maksuhalduri esindaja kinnitas halduskohtus, et 19.03.2008 esitatud deklaratsiooni nr 08EE1110EE90511325 alusel imporditud kauba osas pole maksu määratud, ent see väide ei vasta tegelikkusele. Ringkonnakohus nõustub apellandiga: maksuotsuse lisa 2 jrk nr 10 on see deklaratsioon märgitud ning selle alusel maks määratud. Maksuhalduri kohtumenetluses esitatud väited ei too aga kaasa maksuotsuse õigusvastasust. Ringkonnakohus selgitab, et selle deklaratsiooni alusel imporditud kauba põhjalik kontrollimine ja tolli poolt kaubakoodi õigsuse märkimine aktis ei tähenda, et maksu ei saa selle kauba ebaõige kaubakoodiga deklareerimise tõttu määrata. Selline akt ei ole käsitletav maksuotsusena, mis tekitaks apellandile kaitstava usalduse, et kaubakood on märgitud õigesti.
  6. Õige on ka halduskohtu seisukoht, et kauba importija poolt vea avastamine oli võimalik. Apellant leiab, et ta ei olnud pikaajaliselt tatra importimisega tegelev ettevõtja, sest ta alustas impordiga vahetult enne kontrollitud perioodi algust, ning seetõttu ei olnud tal professionaalseid oskusi ega kutsealaseid kogemusi, et ebaõige kaubakoodi 11
(12)3-10-55 kasutamine avastada. Ringkonnakohtu arvates nähtub juba esimeste kaubapartiide suurusest, et deklareeritud kauba import ei olnud apellandi jaoks väheoluline majanduslik kõrvaltegevus, mistõttu ei saa temalt nõuda suurt hoolsust ja professionaalsete oskuste olemasolu õige kaubakoodi valikul. Halduskohus selgitas õigesti, et
  1. kaubagrupi kaubad erinevad
  2. kaubagrupi kaupadest selle poolest, et need ei ole töödeldud. Sellise erinevuse tuvastamine KN regulatsioonis on lihtne mitte üksnes professionaalse tollimaakleri – kolmanda isiku – jaoks, vaid ka apellandi kui importija jaoks. Kroovitud ja kroovimata tatra, samuti röstitud ja röstimata tatra eristamine on ringkonnakohtu arvates samuti lihtne ka põhjalike eriteadmisteta isiku jaoks. Apellant, kes asus sellist kaupa importima, pidi teadma selliste kaupade erinevusest. Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et apellandil oli võimalik viga deklaratsioonis vale kaubakoodi kasutamisel avastada. Seejuures ei ole määrav, kas apellant tegutses sellise kauba impordiga pika aja jooksul või mitte.
  3. Seda seisukohta ei muuda asjaolu, et toll ei suutnud pika aja vältel viga kollase ja punase koridori kontrolli kasutamisel avastada. Tolli poolt sellise vea tegemine ei mõjuta õige kaubakoodi tuvastamise keerukust. Apellandil ei saanud pelgalt tolli veast tekkida usaldust, et tema poolt esitatud deklaratsioon on õige (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsuse asjas nr 3-3-1-6-09 p 16). Tolliametniku teadmisi tatrast ja oskusi eristada töödeldud ja töötlemata tatart ei saa pidada selliste kaupade importija või professionaalse tollimaakleri kutsealaste teadmiste mõõdupuuks. Halduskohus juhtis õigesti ka tähelepanu asjaolule, et apellant ega kolmas isik ei ole küsinud tollilt selgitusi kaubakoodi valiku kohta. Sellised kahtlused pidid neil ringkonnakohtu arvates tekkima juba tulenevalt deklaratsioonide lisadokumentatsioonist, millest nähtub, et tegemist on kroovitud või ka röstitud tatraga.
  6. Halduskohus selgitas ka õigesti, et asjaolu, et apellandil puudus vajalik AGRIM litsents kroovitud või muul viisil töödeldud tatra impordiks, ei tähenda, et tegelikult imporditi sellist tatart, mille importimiseks apellandil litsents olemas oli.
  7. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb HKMS § 92 lõike 1 kohaselt apellandi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt rahuldamata. Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.