← Eesti

3-09-1404/25

Obsah (7)§ 49§ 107§ 52§ 69§ 53§ 106§ 11

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1404 Otsuse kuupäev 29. jaanuar 2010 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi A T kaebus Viru Vangla meditsiiniosakonna t

§ 49lg 1, § 52 lg 2, § 53 lg 2.

A. T on kohtule esitanud Viru Vangla 04.08.2009 vastuse märgukirjale, milles teatas E. Tiinas kaebajale, et alates 06.07.2009 pole kaebaja saanud arsti poolt väljakirjutatud tablette, mis peale vangla tellis tabletid ja need antibiootikumid antakse kaebajale alates 04.08.2009.a. Seetõttu A. T leiab, et pole saanud vanglas vajalikku ravi õigeaegselt, mistõttu on kaebaja ülakeha armistunud ja sellega on tema väljanägemine muutunud. Vastustaja väited kaebaja ravimise kohta on paljasõnalised, sisuliselt on kaebaja arvates vangla rohkem kui 8 kuu vältel katsetanud kaebaja peal erinevaid ravimeid, mis olid määratud ebapädevate meedikute: perearst ja laborant poolt, mitte eriarst-dermatoloogi poolt. A. T leiab, et kohus on õigesti kaasanud vastustajaks ka Justiitsministeeriumi, kes teostab teenistusalast järelevalvet vangla meditsiiniosakonna üle. A. T nõuab kahju hüvitamist Justiitsministeeriumilt kui vanglate üle teenistuslikku järelevalvet teostatavalt asutuselt tulenevalt viimase väidetavast tegevusetusest kaebaja pöördumistega seoses. A. on helistanud JM ametnikele Olavi Seissonile, Janek Rannistele, Kristel Vormile, Kristiina Rohtile ja Tauno Koppelile probleemiga, et talle ei võimaldata ravi Viru Vanglas ( nahapõletik jne) ja nõudega teha vanglale ettekirjutus tagada kaebajale ravi. A.T heidab Justiitsministeeriumile ette tegevusetust ja vanglale ettekirjutuste tegemata jätmist kaebajale ravi tagamiseks Viru Vanglas. Vastustajate Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi vastuväited Vastustajad on seisukohal, et A. T kaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Justiitsministeerium A T taotleb Justiitsministeeriumilt mittevaralise kahju hüvitamist, mis väidetavalt tuleneb Justiitsministeeriumi tegevusetusega kaasnenud tervisekahjustustest kaebajale (haavandid kehal ja väidetav nahapõletik) ja väljanägemise muutusest (armid ja muundunud väljanägemine) ja tema väärikuse alandamisest. Vastustaja Justiitsministeerium leiab, et

§ 107

lõige 1 kohaselt teostavad erialast järelevalvet haridus-, sotsiaal- ja tervishoiualaste ülesannete täitmise üle vanglas haridus- ja teadusminister ning sotsiaalminister. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt teostavad tervisekaitse riiklikku järelevalvet rahvatervise seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ettenähtud nõuete täimise üle vanglas Tervisekaitseinspektsioonid ja tema kohalikud asutused. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt teostavad tervisehoiuteenuste osutajatele sätestatud nõuete täitmise üle vanglas järelevalvet selleks volitatud Tervishoiuameti ametnikud. Justiitsministeeriumile pandud vanglate teenistusliku järelevalve kohustus ei tähenda seda, et kui kinnipeetav pöördub 2 telefoni teel Justiitsministeeriumi poole tervishoiuteenuseid puudutavates küsimustes, mis seonduvad vangla toimingutega, et sellisel juhul tekib eraldi või ka täiendav vastutus Justiitsministeeriumil kinnipeetava terviseseisundi osas. Karistuse täideviimist puudutavates küsimustes on ja saab vastustajaks olla vaid see haldusorgan, kellel on kinnipeetava ees otseselt mingi õigus rakendada meetmeid või kohustus tagada mingite õiguste realiseerimine. Selliseks asutuseks on vangla, antud juhul siis Viru Vangla. Meditsiiniküsimustes vanglate teenistuslik järelevalve on Justiitsministeeriumi pädevuses, erialane järelevalve Sotsiaalministeeriumi, Tervisekaitseinspektsiooni ja tema kohalike asutuste ja Tervishoiuameti pädevuses. Justiitsministeerium leiab, et käesolevas asjas ei saa olla vastustajaks Justiitsministeerium ja teeb taotluse määrata lähtuvalt kaebuse esemest vastustajaks Viru Vangla ja lõpetada Justiitsministeeriumi osas menetlus. Juhul, kui kohus jätab Justiitsministeeriumi taotluse rahuldamata, leiab vastustaja, et kaebus ei ole Justiitsministeeriumi vastu ka sisuliselt põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Viru Vangla Kaebaja kannab vangistust alates 21.05.2000 ning ta paigutati Viru Vanglasse alates 12.09.2008. Juba 24.07.2000 on kaebajal diagnoositud naha- ja nahaaluskoe haigused. Seega on tegemist tervise probleemiga, mis on saanud alguse enne A. T Viru Vanglasse paigutamist. Viru Vanglas on A. T esmakordselt viibinud nahaprobleemidega seoses vangla arsti vastuvõtul 13.11.2008 ning kokku on kuni käesoleva ajani käinud A. T nahaprobleemide tõttu 12 korda arsti juures. Vastavalt meditsiiniosakonna juhataja kt Erika Tiinase 06.10.2009 õiendile ja tervisekaardile on kaebajale korduvalt nahaprobleemidest tulenevalt tehtud erinevaid analüüse ja määratud ka erinevat ravi. Viimati on kaebaja käinud dermatoloogi vastuvõtul 02.10.2009 ning kande kohaselt ei ole uusi lööbeelemente tekkinud ja tegemist on kroonilise nahahaigusega. Vastustaja möönab, et Fucidinsalvi korduval väljastamisel võis tekkida probleeme, kuna see võis vangla apteegis lõppeda. Küll aga ei ole tegemist vangla tahtliku käitumisega. Kui vangla apteeki ravim laekus, väljastati see kaebajale esimesel võimalusel. Vastustaja peab vajalikuks juhtida tähelepanu kaebaja kohta 03.08.2009 dermatoloogi tehtud kandele, mille kohaselt on vahepeal naha seisund olnud hea. Samas nähtub, et patsient ise pigistab ja traumeerib lööbeelemente ja ütleb, et sügavalt väljub valge mass, tundub, et patsient tegeleb liigselt oma nahaga. Seega on alust arvata, et oma sellise tegevusega võis kaebaja oma tervislikku seisundit ise halvendada ning alusetu on süüdistada vastustajat kvalifitseeritud ravi mittevõimaldamises ja tervise kahjustamises. Peale selle avaldab kaebaja rahuolematust ka munandite raviga seoses. Vastavalt E. Tiinase 06.10.2009 õiendile on kaebaja nimetatud probleemiga pöördunud arsti poole esmakordselt 30.04.2009 Nimetatud õiendist nähtub, et ka selle terviseprobleemiga on vangla meditsiiniosakond vägagi aktiivselt tegelenud. A.T oli suunatud Ida-Viru Keskhaiglasse uroloogi vastuvõtule 10.06.2009, kuid julgeoleku kaalutlustel ei olnud teda võimalik toimetada haiglasse. Kuna Viru Vangla teenistuses ei ole uroloogi, suunati kaebaja tulenevalt

§ 52lg 2 sätestatule Tallinna Vangla Haiglasse.

Ajavahemikul 08.-15.09.2009 viibis kaebaja Tallinna Vangla Haiglas, kus toimus 14.09.2009 uroloogi konsultatsioon, mille käigus arst tuvastas, et kaebaja ei vaja hetkel kirurgilist ega medikamentoosset ravi ning soovitatav järgmine uroloogi konsultatsioon võiks toimuda 6 kuu pärast. Kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamist reguleerivad vangistusseadus ja tervishoiuteenuse korraldamise seadus ning neis on sätestatud kohustus osutada tervishoiuteenust kuid ei ole sätestatud ühtegi tähtaega.

§ 49lg 1 tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa.

Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Sotsiaalministri

  1. augusti
  2. a määruse nr 46 „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ravijärjekorra pidamise nõuded“ § 3 lg 1 tervishoiuteenust võib osutada ravijärjekorra alusel juhul, kui tervishoiuteenuse osutajal puudub võimalus tervishoiuteenust osutada kohe ning 3 tervishoiuteenuse osutamise edasilükkamine kindlaksmääratud tähtajani ei põhjusta patsiendi tervise seisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse hilisemat prognoosi. Antud juhul ei ole täheldatav, et A. tervislik seisund oleks halvenenud. Vastustaja ei vaidle vastu asjaolule, et tervise probleemidest tulenevalt võisid kaebajal olla üleelamised, kuid alusetu on süüdistada vastustajat kvalifitseeritud ravi mittevõimaldamises ja tervise kahjustamises. Kaebajale on vanglas väga suures mahus võimaldatud meditsiinilist teenust ja seda tulenevalt tema tervise probleemidest. Asjaolu, et ravi pole kaebaja jaoks soovitud tulemust andnud ning kaebaja ei ole rahul ravi tulemusega, ei tähenda, et tegemist on ebakvaliteetse raviga. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja tervise probleemidega on tegeletud vastavalt vajadusele ning kaebaja rahulolematus on põhjendamatu. Kaebaja on vangla kaudu esitanud Justiitsministeeriumile kaks vaiet (hambaravi ja nahaprobleemidega seoses), reg nr 6-25/90 ja 6-25/91, ning hiljem nendest loobunud, märkides, et probleem lahendatud. Seega on kaebaja ka ise tunnistanud, et talle on ravi osutatud ning probleemi ei ole. Tulenevalt vangistusseaduse § 6 lg 1 on vanglal kohustus tagada õiguskord. Vangla poolt õiguskorra tagamine ei seisne vaid vangla territooriumil õiguskorra kaitsmisest, vaid tagada tuleb ka see, et õiguskord ei satuks ohtu väljaspool vangla piire kinnipeetava tegevusest tingituna. A. T puhul on tegemist kinnipeetavaga, kelle käitumine on ettearvamatu. A. T suhtes kohaldati vastavalt

§ 69

ajavahemikul 26.09.2008 kuni 03.09.2009 täiendavaid julgeolekuabinõusid tema enda käitumisest tulenevalt. Kaebaja enda käitumine on olnud selline, mis tekitas vanglal arvamuse, et tema vanglast välja viimisega (antud juhul haiglasse) võidakse seada väljaspool vanglat tõsiselt ohtu õiguskord ning õiguskorra kaitsmise huvi kaalus üles kaebaja huvid. Seega, asjaolu, et kaebajat ei viidud Ida-Viru Keskhaiglasse kokkulepitud ajal eriarsti vastuvõtule, ei tähenda, et tegemist oli vangla õigusvastase tegevusega. Vastustaja otsis teisi võimalusi kaebajale vajaliku raviteenuse osutamiseks ning ajavahemikuks 08.-15.09.2009 etapeeriti kaebaja Tallinna Vangla Haiglasse, kus talle vajalik raviteenus ka osutati ning tuvastati tervislik seisund ning et hetkel ei vaja see meditsiinilist sekkumist. Seega on vastustaja andnud endast kõik sõltuva, et kaebaja saaks vajalikku raviteenust. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et inimväärikuse olulisust rõhutab ka vangistusseaduse § 41, mille kohaselt kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut tuleb kohelda inimväärikalt ning kindlustada, et vanglas või arestimajas viibimisel ei põhjustaks isikule rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinni pidamisega. Samas (tulenevalt Kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast) ei ole nimetatud sätte eesmärk mitte ainult inimväärikuse olulisuse rõhutamine vaid ka tähelepanu juhtimine, et iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Viru Vanglale laekus 27.04.2009 A. T kahjunõue, milles viimane taotles tegevusetuse läbi põhjustatud tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju summas 50 000 krooni hüvitamist. Vastavalt RVastS § 18 lg 1 haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Vangla vastas sellele 25.06.

  1. Seega on kaebajale vastatud tähtaegselt. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et ei nõustu kaebaja väidetega ravi mitteosutamise ja vangla poolt tervisekahjustamise kohta. Asjaolu, et ravi ei ole andnud kaebaja jaoks soovitud tulemusi, ei tähenda seda, et kaebajale ei ole ravi osutatud ja vangla on tervist kahjustanud. Kaebaja nahaprobleemide puhul on tegemist kroonilise haigusega ning kaebaja ei pruugigi sellest täielikult paraneda. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole tekitatud mittevaralist kahju tervisekahjustuse näol, tegevusetuse ja mitteravimise läbi. Kaebaja tervisekaardist ja med.õiendist tuleneb, et kaebaja terviseprobleemidega on tegeletud süstemaatiliselt ja korduvalt. Kaebajale on võimaldatud erinevat liiki ravi (ravimid seespidiseks ja välispidiseks manustamiseks), samuti on tehtud uuringuid kaebaja tervisliku seisundi kindlaks tegemiseks. Kaebaja ei ole pädev hindama ravi- või raviteenusekvaliteeti ning ainuüksi asjaolu, et osutatud raviteenus ei ole olnud nii tulemuslik, kui kaebaja seda soovinud on, ei anna alust kahelda ravikvaliteedis. Vastustaja nõustub kaebaja väitega, et tervis on oluline väärtus. Küll aga 4 on vastustaja seisukohal, et eelkõige peaks kaebaja ise oma tervise eest hoolt kandma ning järgima tervislike eluviise. Vastustaja andmetel on kaebaja olnud pikemat aega suitsetaja ning ta on loobunud sellisest harjumusest vaid mõni nädal tagasi. Samas, kui ilmnesid kaebajal tervisega probleemid, ei pidanud ta vajalikuks suitsetamisest loobuda. Arvestades tervisekaardist nähtuvate andmetega (uuringute ja raviliigi määramine, raviteenuse osutamise intensiivsus) on vastustaja seisukohal, et vangla ei ole rikkunud PS § 28 sätestatut, vaid vastupidi on vägagi tõsiselt ja professionaalselt lähenenud kaebaja tervisega tõusetunud probleemidele. Kohtu otsus ja põhjendused A T on Tartu Halduskohtult taotlenud:
  2. tunnistada Viru Vangla meditsiiniosakonna toimingud – kaebajale kvalifitseeritud ravi mittevõimaldamine ja tervise kahjustamine – õigusvastaseks;
  3. Viru Vangla toimingu – eriarstiabi (uroloogi) osutaja vastuvõtule mitteviimine lubatud ajal (juuni alguses 2009.a) – õigusvastaseks tunnistamist ja Justiitsministeeriumi tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist kohtu äranägemisel,
  4. Viru Vangla poolt tervisekahjustuse, tegevusetuse ja tervise mitteravimise eest mittevaralist kahju kohtu äranägemisel. Menetlusosalised haldusasjas kompromissi ei saavutanud. A. T paigutati Viru Vanglasse alates 12.09.
  5. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja A. T on nahaprobleemid. Kaebaja on leidnud, et tema tervislik seisund halvenes vanglas viibides jätkuvalt Viru Vangla meditsiinitöötajate hoolimatu suhtumise ja õige ravi puudumise tõttu. A. T on korduvalt pöördunud vangla meditsiiniosakonna poole terviseprobleemidega ehk naha põletikuliste haavanditega, mis on tekkinud üle ülakeha. Haavandid on valulised, mädanevad ning paranevad kaua, kuna ei saa vajalikku ravi. Nahk armistub, mis muudab kaebaja väljanägemist. Sisuliselt pole kaheksa kuu jooksul teda ravitud. 12.09.2008.a Tartu Vanglast Viru Vanglasse tuues hakkasid tal nahaprobleemid, talle ei teostatud vereanalüüse ega antud ravimeid, kuna aasta lõpus ei olnud vanglal raha. Nahaarst tuli aprillis 2009.a, alles siis sai ta esimest korda nahaprobleemidega arstile, määrati küll rohud, kuid kohe ta ravimit ei saanud. Määratud ravimi sai ta esimest korda nahaprobleemidele alles mai keskel 2009.a. Halduskohus leiab, et toimingute õiguspärasuse hindamine on hõlmatud kahju hüvitamise taotlusega. Halduskohus ei ole seotud kaebuse sõnastusega (HKMS § 19 lg 7), vaid peab välja selgitama kaebuse tegeliku eesmärgi ja tuvastama selle alusel kaebuse tegelikud taotlused. Kui isik on esitanud tuvastamiskaebuse ja kahju hüvitamise kaebuse, siis ei saa tal olla samas asjas põhjendatud huvi kohtuotsuse resolutsioonis täiendavalt haldusorgani toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks. Mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise määramisel on märkimisväärne otsustusruum kohtul. Seejuures peab kohus iseäranis võtma arvesse õigusrikkumise raskust, isikule põhjustatud kannatuste ja valu intensiivsust, samuti kohtute senist praktikat sarnastel juhtumitel. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus seega tuvastama, kas Viru Vangla on täitnud seadusest tulenevad kohustused kaebajale vajaliku arstiabi osutamisel ning kas vangla on kaebuse esitaja õigusi, mille puhul RVS-i kohaselt kuulub mittevaraline kahju hüvitamisele, süüliselt rikkunud. Kinni peetavale isikule pakutava arstiabi õiguslik regulatsioon Justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr. 72 „Vangla sisekorraeeskiri" § 9 lõige 1 kohaselt kontrollitakse vanglas kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse vangla võimaluste piires. Vangistusseaduse (edaspidi

) § 49 lõikest 1 tulenevalt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.

§ 49

lg 2 järgi rahastatakse 5 kinnipeetavale tervishoiuteenuste osutamist riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. Vastavalt

§ 52

lg 2 on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.

§ 53

lõikele 2 suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Alates 24.07.2009 kehtib

§ 53redaktsioon :

(1)Kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus;
(2)Kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vanglateenistus. Riigivastutuse seaduse RVS (edaspidi RVS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada seaduse §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraalu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Viru Vangla „Kodukord“ peatükk 21 „Kinni peetava isiku meditsiiniline teenindamine“ kohaselt vanglas teostatakse kinni peetavatele isikutele esmatasandi üld-ja eriarstiabi vastavalt võimalusele. Võimaluse puudumisel suunatakse plaanilises korras kinni peetavad isikud Tallinna Vangla Haiglasse. Edasilükkamatutel juhtudel toimetatakse kinni peetav isik viivitamatult lähimasse üldraviasutusse või Tallinna Vangla Haiglasse (kui haige tervislik seisund seda võimaldab). Antud juhul tunnistaja Viru Vangla meditsiiniosakonna teenistuja Erika Tiinas ütluste kohaselt „oli A. T puhul probleem Fucidini salviga. Kaebaja oli ise pakkunud võimaluse välja, et ta maksab oma ravimite eest ise, kuid see ei ole aktsepteeritav, et kinnipeetav ise oma ravi eest maksab. Kaebaja puhul ei olnud tegemist eluohtliku ega erakorralise olukorraga, et ta tuli toimetada uroloogi vastuvõtule 10.06.2009.a. Kaebaja puhul kehtisid julgeoleku kaalutlused, miks teda ei viidud juunis uroloogi vastuvõtule, vangla püüdis leida kohalikke urolooge, kuid Viru Vanglal ei ole Ida-Viru Keskhaiglaga lepingut, et arst tuleks vanglasse kohapeale vaatama. Kaebaja viidi septembris 2009 Tallinna Vangla Haiglasse“. Samas märgib tunnistajana üle kuulatud Marek Koitla (Viru Vangla julgeolekuosakonna ametnik), et kaebaja on pöördunud tema poole terviseprobleemidega ja on kurtnud, et teda ei ravita ja tal on probleemid. Kui kinnipeetava väljaviimine toimub, siis seda otsustab direktor, mitte teised. Eeltoodu alusel saab kohus teha kokkuvõtva seisukoha kaebuses toodu kohta, mis puudutab kaebajale ravi mittevõimaldamist, arstimite andmisega viivitamist ja uroloogi vastuvõtule mitteviimist. Asja materjalide kohaselt on leidnud tõendamist asjaolu, et A. T on pöördunud Viru Vangla meditsiiniosakonna poole alljärgnevalt ( tlk.47 jj, 67 jj): 13.11.2008 perearsti vastuvõtul, nahaprobleemid, määratud antibiootikumid ja paikseks määrimiseks geeli (kusjuures 24.07.2000 ja 11.01.2005 diagnoositi naha ja nahaaluskoe haigused); 10.12.2008 perearsti vastuvõtul, naha seisund sama, jätkata antibiootikumide ravi; 26.01.2009 perearsti vastuvõtt, kaebused nahaprobleemidele, suunatud vereanalüüsidele; 26.02.2009 perearsti vastuvõtt, kaebused nahaprobleemidele, suunatud dermatoloogile, ravi määratud; 02.03.2009 perearsti vastuvõtt, ravi muudetud; 16.03.2009 on valveõde viinud paikset naharavimit; 6 25.03.2009 perearsti vastuvõtul, nahakaebused, ravi määratud; 27.03.2009 kaebused nahasügelemisele, valveõe poolt tehtud allergiavastane süst; 04.04.2009 nahaprobleemide leevendamiseks antud naharavim; 24.04.2009 dermatoloogi vastuvõtt, määratud ravi ja analüüsid; 29.04.2009 dermatoloogi poolt määratud analüüsid võetud; 30.04.2009 perearsti vastuvõtul, uroloogilised kaebused, määratud UH-uuring 06.05.2009 UH skrotumist - veenilaiendite kahtlus; 15.05.2009 perearsti vastuvõtul, saatekiri uroloogi konsultatsioonile; 05.06.2009 korduv saatekiri uroloogile; 31.07.2009 perearsti vastuvõtul dermatoloogilised kaebused, määratud ravi; 03.08.2009 dermatoloogi konsultatsioon, määratud ravi; 03.09.2009 korduv saatekiri uroloogile; 8.09.2009 uroloogi konsultatsioon, praegu kirurgilist ravi ei vaja, kuid dünaamika suhtes soovitav uroloogi korduv konsultatsioon 6 kuu pärast; 8-15.09.2009 Tallinna Vangla Haiglas; 14.09.2009 uroloogi konsultatsioon AS Medicumis. Esitatud dokumentidest nähtub, et 26.02.2009 suunati A. T dermatoloogile ja alles 24.04.2009 toimus dermatoloogi vastuvõtt, mistõttu võib öelda, et perioodil 26.02.2009-23.04.2009 on Viru Vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kuna on viivitanud eriarsti/dermatoloogi vastuvõtuga ebamõistlikult kaua. 15.05.2009 viibis A. T perearsti vastuvõtul, kes saatis saatekirjaga uroloogi konsultatsioonile, korduvat saatekirja uroloogi vastuvõtuks anti veel nii 05.06.2009 kui ka 03.09.2009 ning alles 8.09.2009 toimus uroloogi konsultatsioon. A. T suhtes on Viru Vangla perioodil 15.05.2009- 7.09.2009 käitunud õigusvastaselt, kuna on ebamõistlikult viivitanud uroloogi vastuvõtule viimisega, tuues põhjuseks A. T käitumise ja julgeolekukaalutlused. Eeltoodu alusel on tõendatud, et Viru Vangla on kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ajavahemikul 26.02.2009-23.04.2009 ja perioodil 15.05.2009- 7.09.2009, mil kaebajat ei viidud dermatoloogi ja uroloogi vastuvõtule, mille eest kaebaja on nõudnud moraalse kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, kuna vangla ei täitnud meditsiinilise teenindamise nõudeid kinnipeetavale (vajaliku meditsiinilise teeninduse, eriarsti vastuvõtule mitteviimine vaidlusalusel perioodil). Mittevaralise kahju hüvitamine hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatust. Tulenevalt Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise või au või hea nime teotamise korral. Kirjeldatu alusel kohus rahuldab kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Viru Vanglalt, mis puudutab ajavahemikku 26.02.2009-23.04.2009 ja perioodil 15.05.2009- 7.09.2009, mil kaebajat ei viidud dermatoloogi ja uroloogi vastuvõtule, talle meditsiinilise teeninduse mitteosutamist (ka ravimite andmisega viivitamist) Viru Vangla poolt. Kohus lähtub kaebaja sõnadest ja toimikus olevast meditsiinilise kaardi väljavõtetest, et talle ei osutatud ülalmärgitud perioodil vajalikku meditsiinilist abi (ei viidud eriarsti vastuvõtule, vaid tehti seda hilinenult, ravimeid anti kaebajale viivitusega, põhjendades, et ravimeid ei ole vangla apteegis), mis tõttu kaebaja tervis võis olla ohus seoses nahaprobleemide ja uroloogiliste probleemidega (tsüstid, veenilaiendid) ning mis tekitasid füüsilisi kannatusi. Halduskohus leiab, et sõltumata sellest, kas kaebajale meditsiiniteenust osutati või mitte, põhjustati talle hingelisi ja füüsilisi kannatusi seeläbi, et ta pidi meditsiiniabi ootama. Seeläbi tekitati kaebajale mittevaralist kahju. Kohus on seisukohal, et eelkirjeldatud Viru Vangla tegevusetus võis olla kaebaja inimväärikuse alandamine. Inimväärikus on kõigi põhiõiguste alus, osa põhiõiguste olemusest ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta. Õigus inimväärikale kohtlemisele on kõigil isikutel, sealhulgas ka kinnipeetavatel. 7 Tulenevalt Vangistusseaduse § 49 lg 1 sättest on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuse korraldamise seaduse alusel. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 alusel on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi ja hoida ära tema tervise seisundi halvenemist. Ministrite Komitee soovitus liikmesriikidele nr. R
(87)3 Euroopa Vanglareeglistiku kohta osa 4 p. 64 kohaselt on vabaduskaotuse kaudu vangistus juba iseenesest karistus. Seega ei tohi vangistuse tingimused ja vangla režiimid raskendada sellest tulenevat kannatust, välja arvatud õigustatud eristamise ja distsipliini säilitamisega seotud juhud. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec
(2006)2 Euroopa vanglareeglistiku kohta toonitab preambulas, et vabaduskaotusliku karistuse kohaldamine ja kinnipeetavate kohtlemine eeldab julgeolekuabinõude ja distsipliiniga arvestamist, kuid samal ajal tuleb tagada vanglas tingimused, mis ei riiva inimväärikust. Ülalnimetatud vanglareeglistiku p 40.3 ja 42.1 kohaselt on vangla kohustatud kindlustama kinnipeetavatele samad meditsiiniteenused, mida saavad kõik inimesed. Kinnipeetavaid ei tohi diskrimineerida nende õigusliku olukorra pärast. Kui tekib vajadus, peavad meditsiinitöötajad kinnipeetava läbi vaatama esimesel võimalusel. Tulenevalt eelnevast leiab kohus, et A.T tekitati süüliselt mittevaralist kahju tema inimväärikuse alandamise läbi. Eeltoodu alusel leiab kohus, et ülalkirjeldatud juhtumid (perioodidel 26.02.2009-23.04.2009 ;15.05.2009- 7.09.2009, mil kaebajat ei viidud dermatoloogi ja uroloogi vastuvõtule ) toob kaebajale kaasa Riigivastustuse seaduse § 9 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise. Kohus on seisukohal, et tõendamata on asjaolu, et seoses meditsiinilise abi osutamata jätmisega oleks kaebaja tervis veelgi halvenenud, kuid tõendatud on asjaolu, et kaebaja oli seoses nahaprobleemide ja uroloogi vastuvõtuga viivitamisega valudes ning oli sunnitud olema pikka aega teadmatuses, mil talle ei osutatud koheselt eriarsti/ meditsiiniabi, millega on alandatud Viru Vangla poolt tegevusetusega kaebaja väärikust, mis on isiku põhiõigus. Kohus on seisukohal, et Viru Vangla ei ole täies ulatuses oma kohustusi täitnud ning samas arvestades RVS § 13 lg 1 p. 3 toodud asjaolusid – õiguste rikkumise raskust ning kogu eeltoodut arvesse võttes , kuulub Viru Vanglalt kaebaja kasuks väljamõistmisele mittevaraline kahju suurusega 7000.- krooni. A.T kaebus Justiitsministeeriumi vastu jääb rahuldamata, kuna kohustus, mis seondub kinnipeetavate tervishoiuteenuste pakkumise ja kinnipeetavate ravimisega on vanglal, mitte Justiitsministeeriumil. Vastavasisuline õigus realiseerub selle vangla kaudu, kus kinnipeetav viibib. Sellest lähtuvalt Justiitsministeerium ei rikkunud ega saanudki rikkuda kaebaja õigusi seonduvalt sellega, et viimane on telefoni teel Justiitsministeeriumi erinevate ametnikega vestelnud, mille sisuks on olnud vanglas osutatavate tervishoiuteenuste kvaliteet ja ravi asjakohasus. Tervishoiuteenuseid osutab vangistusseaduse (edaspidi

) § 52 lõike 1 kohaselt vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele.

§ 106

kohaselt juhib vangla direktor vangla tööd ja täidab teisi talle pandud ülesandeid. Vangla tervishoiutöötajad on vanglate koosseisus, vt näiteks Justiitsministri

  1. märtsi
  2. a määrus nr 11 „Viru Vangla teenistujate koosseis”, kus on toodud Viru Vangla meditsiiniosakonna töötajate ametikohtade loetelu. Seega saab kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine seonduvalt tervishoiuteenuste kvaliteedi ja ravi asjakohasusega olla seotud ainult vanglaga, kes tervishoiuteenuseid osutab. Kirjalike või suuliste pöördumiste tegemine Justiitsministeeriumile ei loo olukorda, kus vastustajaks tervishoiuteenuseid puudutavate kaebuste osas, ei ole enam vangla, vaid Justiitsministeerium.

§ 11

lõige 4 sätestab vanglate kontekstis üldisest haldusmenetlusest erandi, mille kohaselt kõik vaided ja taotlused esitatakse kirjalikult, mitte telefoni teel. Vaatamata sellele, et pärast kinnipeetava 8 pöördumisi telefoni teel vanglate osakonna poole, edastati mitmel juhul Justiitsministeeriumi poolt informatsioon ka vanglale, ei oma suhtlus telefoni teel antud juhul juriidilist tähtsust, st ei loo kohustusi Justiitsministeeriumile ega ka õigusi kinnipeetavale. Kohus on vabastanud A. T riigilõivu tasumisest. Kaebuses toodud nõudest rahuldab kohus mittevaralise kahju nõude 7000.- krooni ulatuses, seetõttu kuulub riigituludesse välja mõistmiseks riigilõiv 375 krooni. Tulenevalt HKMS § 95 lg 1 kohaselt , kui kohus on kaebuse esitaja riigilõivust vabastanud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral (kaebuse osalise rahuldamise korral) teiselt poolelt tasumisele kuuluva riigilõivu riigituludesse. Ülle Polluks Kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.