← Eesti

2-09-19616/8

Obsah (10)§ 76§ 208§ 209§ 217§ 218§ 219§ 220§ 214§ 29§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 31. märts 2010.a Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumaja kan

§ 76

, § 82 lg 1 ja 4, § 91 lg 1, § 94 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, 2 ja 5, § 101 lg 2, § 113 lg 1, § 108 lg 1 palub hageja mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 264 208 krooni, seisuga 30.04.2009.a sissenõutavaks muutunud viivised 48 401 krooni ja edasise viivise 9.5% aastas põhinõudest (ehk seaduses sätestatud määras) kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kostja seisukohad, vastuväited ja tõendid Kostja AS EMTO oma kohtule esitatud kirjalikus vastuses (tl 43-44) ja teistes menetlusdokumentides (tl 98-99, 107, 118-119 ja 123-124) ning kohtuistungil hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Kostja töötles hagejalt ostetud kala ja müüs selle edasi, kuid hagejale selle juba töödeldud kala eest ei tasutud, sest kala osutus ebakvaliteetseks. Soe ilm ja kala püüdmisest kuni kostjale üleandmiseni kulunud aeg mõjutavad kala säilimist ja kvaliteeti oluliselt ning pooled ei olnud kokku leppinud, et kostja peaks maksma hagejale 2 krooni ebakvaliteetse kala 1 kilo eest. Ka ei ole põhjendatud hageja viivisenõue, sest hageja füüsilisest isikust ettevõtjana peaks teadma 2

(5)Tsiviilasi nr 2-09-19616 oma arve-saatelehe kui raamatupidamisdokumendi vorminõuetest ja kui hageja ise ei pidanud vajalikuks märkida ühelegi haginõude aluseks olevale arvele konkreetset maksetähtaega, vaid piirdus kalendrikuu märkimisega, ei saa ka viivisenõuet rahuldada. Kostja väidab, et hageja teadis nii kala müümisel kui hagi esitamisel, et kala kvaliteedinõudeid pidi tähistama asja välise vaatlusega Euroopa Liidu õigusele (kostja on viidanud EÜ Nõukogu määrusele nr 2496/96) tuginedes kala esmakokkuostukviitungis tähistusega "E" (ekstra), "A" (hea), "B"(rahuldav), ja kala kvaliteedi osas vaidluse korral ei saa tugineda väljendile "värske räim" (sellekohane kvaliteedijuhis tl 100-105, kvaliteedijuhise täistekst esitati kohtuistungil – tl 141-151). Kõigis kala esmakokkuostukviitungites, mis hageja on kohtule esitanud, on kala värskuskategooria jäetud määramata (lahtrisse on tehtud „linnuke“, mitte V-täht värsket tähistavana, nagu hageja seda väidab) ning seda poolte kokkuleppel, mida kinnitab mõlema poole allkiri kviitungil, seega kala kvaliteedi jätsid pooled kala üleandmisel-vastuvõtmisel määramata. Ka ei leppinud pooled kokku kala müügihinda. Probleemid haginõude aluseks oleva kala kvaliteediga olid ja hageja neid kostja esindajatega kohtumistel ei eitanud. Kala kiiret riknemist põhjustas asjaolu, et hageja ei võtnud ette hädavajalikke abinõusid kala kvaliteedinõuete säilimiseks kuni kala ostjale üleandmiseni (nt jää kasutamine konteineris). Kostja on viidanud ka sellele, et esmakokkuostukviitungite täitmine on nii müüja kui ostja ühine kohustus tulenevalt Vabariigi Valitsuse 31.03.2003.a määrusega nr 104 kehtestatud „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ § 3 lg 1, § 57 lg 1 ja § 59 lg 5 sätetest. Kohtuistungil andis vande all seletuse kostja seaduslik esindaja juhatuse liige S. K., kes selgitas, et kostja teatas mõistliku aja jooksul hagejale kala ebakvaliteetsusest ning et hageja teadis/pidi teadma, et müüdud kala ei ole ebaõigete kvaliteedinõuete tõttu hinnale vastav. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Andmaks kala esmakokkuostule õiguslikku hinnangut ja olemata seotud poolte õiguslike väidetega vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 7 sätetele, peab kohus esmalt vajalikuks selgitada müügilepingu põhialuseid. Vastavalt

§ 208

lg 1 kohustub müüja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva (või valmistatava või omandatava) asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostja valdusse (

§ 209lg 4).

Antud juhul selgitasid pooled vande all kohtuistungil sarnaselt, et hageja püüdis oma püünistega merest välja kalakoguse, mille kostja oli varasemalt (harilikult telefoni teel) tellinud ning toimetas selle kokkulepitud maabumispaika, kus see tõsteti paadist välja ja anti kostja valdusse – laeti kostja konteinereisse. Edasi tegutses kalaga juba kostja ja asjas ei ole tõusetunud vaidlust selles, et hagejal olnuks hilisem võimalus müüdud kaupa käsutada. Seega on kohtu hinnangul üheselt selge, et merelt randa jõudes ja kostja konteinerisse kala ümber ladudes oli hageja müüjana oma kohustuse asja üleandmiseks täitnud ning müügilepingust jäi täitmata veel kostja kohustus ostjana müüdud kauba eest tasuda. Sisuliselt oli poolte vahel müügilepinguline suhe ja kostja seadusliku esindaja poolt kohtuistungil tõstatatud väited kalade „ühisest realiseerimisest hagejaga“ või et „meie olime ühel pool kaluritega ja ostja oli Venemaal“ ei ole õiguslikkus mõttes tõsiseltvõetavad. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tegemist oli nt omandireservatsiooniga müügiga – s.t kalad jäid ka pärast üleandmist müüja omandisse. Asjas puudub vaidlus müüdud kalade koguse üle, küll on aga vaidlus nii hinna kui kvaliteedi osas. Mis puutub kvaliteeti, siis märgib kohus järgmist: •

§ 217lg 1 kohaselt peab müüdud asi vastama lepingutingimustele, sh kvaliteedi osas.

On õige, et värske räim peab olema piisavalt kvaliteetne, võimaldamaks teda vajadusel säilitada ja töödelda ning hageja ei eita, et kala töötlemist (suitsetamist) kostja silmas pidas; 3

(5)Tsiviilasi nr 2-09-19616

§ 218

lg 1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui see esineb asja üleandmisel, seda isegi juhul, kui see avastatakse hiljem. Samas ei vastuta müüja selle eest, kui ostja lepingu sõlmimisel sellest mittevastavusest teadis või pidi teadma (

§ 218

lg 4); • Kuivõrd kostja kala esmakokkuostjana tegutses oma majandus- ja kutsetegevuses (selles puudub vaidlus), pidi ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma (

§ 219lg 1).

Kui selline ostja puudused avastab, peab ta müüjale neid puudusi piisavalt täpselt kirjeldama (

§ 220lg 2).

Kui ta seda ei tee või teatab müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistlikku tähtaega mööda lastes, kaotab ta õiguse tugineda asjaolule, et temale müüdi ebakvaliteetne asi (

§ 220lg 1 ja 3).

Mõistliku tähtaja osas on seadusandja

§ 220

  1. lõikes pidanud vajalikuks märkida, et tarbijalemüügi puhul on see 2 kuud sellest, kui tarbija müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai; • Kostja ei ole millegagi kohtule tõendanud, et ta oleks hagejale mingilgi viisil teatanud müüdud kala ebakvaliteetsusest. Ainsaks tõendiks selle kohta võiks olla kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlus, kuid see jäi konkreetsete puudustest teavitamiste osas väga üldsõnaliseks, piirdudes vaid väidetega kala hoidmisest päikese käes ja selle ebakvaliteetsusest, mida hageja ei tunnista. Kostja väide, et esmakokkuostukviitungitel värskuskategooria lahtris märgitud „linnuke“ ongi teade kala ebakvaliteetsusest, ei ole kohtule usutav. Kostja viidatud Vabariigi Valitsuse 31.03.2003.a määruse nr 104 § 3 lg 1 kohaselt esitab määruses nimetatud andmeid kas kalapüügiloa omanik, laeva kapten või esmakokkuostja. Määruse
  2. peatükis sätestatakse kaluri või tema esindaja kohustus kalapüügiloa alusel toimunud püügi kohta andmete esitamiseks, sellised andmed esitatakse rannapüügipäevikulehel, mida kinnitas ka hageja kohtuistungil vande all seletust andes. Esmakokkuostukviitungi täitmine (määrus
  3. peatükk) on oma olemuselt esmakokkuostja kohustus, mis nähtub nii määruse üldisest ülesehitusest kui nt määruse § 57 lõikest 3, mis võimaldab esmakokkuostjale ka interneti teel andmete esitamist. Nagu hageja on õigesti märkinud, on esmakokkuostukviitungitel oluline just müüdud kala kogus, sest need andmed peavad olema vastavuses nii püügipäevikus kui esmakokkuostukviitungitel tulenevalt määruse § 60 p
  4. Kostja ei ole ka sisuliselt vastu vaielnud sellele, et tema on täitnud vastavad kviitungid. Asjaolu, et tulenevalt EÜ Nõukogu määrusest ja vastavalt kvaliteedijuhisele ja ka viidatud VV määruse § 59 lõikele 5 tulnuks värskuskategooria tähistada teisiti, ei oma kohtu arvates tähtsust müüdud kauba kvaliteedi osas järelduse tegemiseks. Kuivõrd esmakokkuostukviitungi näol on tegemist aga just Põllumajandusministeeriumile esitatava dokumendiga, ei saa sellel märgitu (sõltumata, kuidas anda hinnangut värskuskategooria kohta märgitule) olla tõendiks kala värskusastme kohta. Poolte omavahelise müügilepingu mõttes ei ole kostja kala ebakvaliteetsust tõendanud. Hageja selgitas vande all, kuidas toimus kala väljapüük ja kohene üleandmine ning miks ei olnud vajalik värske kala jahutamine olukorras, kus see randumisel koheselt kostja konteineritesse lossiti. Kohus on seisukohal, et selline käitumine on kutseliste kalurite püügil tavaline ega sea seda kahtluse alla. Kui kala riknes, ja tegi seda pärast kostjale üleandmist, ei saa hageja müüjana selle eest vastutada, sest juhusliku hävimise (või kahjustumise) riisiko on kauba üleandmisega

§ 214lg 2 kohaselt ostjale üle läinud.

Kohtule ei ole tõendatud, et hageja oleks hoidnud väljapüütud kala tundide kaupa lauspäikese käes või et see oleks hageja valduses seisnud üle kaheksa tunni (see on kostja esitatud kvaliteedinõuete lk 17 kohaselt maksimaalne aeg, mille jooksul võib kala olla laeval jahutamata). Seega leiab kohus, et kostja väited temale müüdud kala ebakvaliteetsuse kohta ja sellest mõistliku aja jooksul ehk oma majandus- ja kutsetegevuses sisuliselt üleandmise ajal teatamised ei ole tõendatud ning nendele vastuväidetele ta tugineda ei saa. • 4

(5)Tsiviilasi nr 2-09-19616 Hinna osas viitab kohus

§ 29lg 5 sätetele.

Selle järgi tuleks lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Kuivõrd: • pooled kinnitasid vande all, et 2007.a kevadeks lepiti kokku räime kilohinnas 2 krooni; • nimetatud hind kajastub kõigil hageja nõude aluseks olevatel arvetel, millised on kostja allkirja vastu endale saanud ega ole hinna osas pretensioone esitanud. Lisaks on see märgitud ka 2007.a juuni ja juulikuu esmakokkuostukviitungitel; • kvaliteedi seostamine hinnaga ei ole tulenevalt eelpool tuvastatust mõeldav ja seega tuleb eeldada, et hageja müüs värsket ja tavapärastele nõuetele vastavat räime (väljapüügi hetkel eluskala); • avaldust hinna alandamiseks ei ole kostja teinud, siis asub kohus seisukohale, et hageja nõue ja selle arvestuse alus on põhjendatud ning oli olemas poolte kokkulepe räime müügiks just 2-kroonise kilohinnaga kõnealusel perioodil. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue. Kostja vastuväide konkreetse tähtaja märkimata jätmisest ei ole aluseks viivise nõude rahuldamata jätmiseks, sest tegemist on seaduse alusel (

§ 101

lg 1 p 6, § 94 lg 1 ja § 113 lg 1) arvutatud viivisega ja seda on arvutatud tähtajaks märgitud kuu lõpust, pealegi ei ole kostja arvutuslikke vastuväiteid esitanud. Kuivõrd hageja nõuab ka pärast hagi esitamist viivise tasumist seaduses sätestatud määras, tuleb sellisena kohtuotsuse resolutiivosa ka sõnastada, jättes konkreetse (muutuva) määra märkimata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatult võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Toomas Talviste Kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.