KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-36455 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 24.11.2010, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Mare Merimaa, Gaida Kivinurm Tsivi

) § 60 lg 1 kohaselt on vanemad kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi.

§ 61

lg 3 kohaselt võib vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta.

§ 61

lg-te 1 ja 2 kohaselt mõistab kohus vanemalt, kes ei täida vabatahtlikult lapse ülalpidamiskohustust, välja elatise ja elatis määratakse kindlaks igakuise elatusrahana lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest.

§ 61

lg 4 kohaselt ei või igakuise elatusraha suurus ühele lapsele olla kuus väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Käesoleval ajal on selleks summaks 2175 krooni.

1. Käesolevas vaidluses on aluseks väljamõistetud elatise suuruse muutmisele eelkõige see, et poolte alaealiste laste vajadused ei ole olulisel määral suurenenud võrreldes ajaga, mil esialgne elatis laste ülalpidamiseks määrati, kuid hageja töötasu on vähenenud käesoleva aasta algusest umbes 2000 krooni kuus. Kohus luges üldtuntud asjaoluks selle, et käesoleval ajal on töötajate töötasusid vähendatud. Üldtuntud asjaolu TsMS § 231 lg 1 kohaselt tõendada ei ole vaja.
2. Üldtuntud asjaoluks, mida tõendada ei ole vaja, on ka see, et elukallidus, eelkõige esmatarbekaubad, toit ja tasud kasutatud teenuste eest eluruumi kasutamisel on võrreldes 2 2007.a ja 2008.a Eesti Vabariigis samuti olulisel määral suurenenud, mistõttu esialgselt kindlaks määratud elatusraha ja võlgnevuse osa, mis eelneva elatise määramisega on kindlaks määratud, on ilmselgelt käesolevaks ajaks hagejale liiga suur selleks, et seda kohustust igakuuliselt nõuetekohaselt täita ning täita ka endale võetud igakuulised muud kohustused nagu kommunaalkulud jne. Eeltoodu alusel on hagi elatise suuruse muutmiseks kohtu arvates õiguslikult põhjendatud.
3. Hageja väidetel ja esitatud tõendite kohaselt on hageja varaline seisund muutunud pidevalt käesoleva aasta algusest, kuna töötasu vähendamist kinnitab hageja esitatud töötasu tõend ja kuna kohus peab lapsele elatise määramisel lähtuma kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest, asus kohus seisukohale, et hageja nõue on põhjendatud elatise vähendamiseks. Kõik eelpoolnimetatud hageja poolt esiletoodud asjaolud on tõendatud hageja pangakonto väljavõtetega ja hageja esitatud tõenditega.
4. Kostja laste ülalpidamiseks hageja pakutud suurust 2175 krooni vaidlustanud ei ole. Kostja soovib saada iga kuu kindla summa, samuti, et hageja kustutaks oma võlgnevuse. TsMS 231 lg 4 kohaselt loetakse vaidlustamata faktiväited kostja poolt omaksvõtuks. 11.

§ 61

lg 6 piirang s.o et kohus võib jätta elatise väljamõistmata või selle suurust vähendada. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-57-07 on märgitud, et

§ 61

lg 6 sisalduvate piirangute eesmärk on vältida kohustatud vanema asetamist raskesse majanduslikku olukorda (elatisevõla tekkimist). 12. Arvestades asjaoluga, et kostja ei ole millegagi oma seisukohta tõendanud ja tema väide tema viletsast majanduslikust olukorrast on üksnes paljasõnaline väide, ning arvestades, et füüsiline isik, kes saab kohtuotsuse alusel

§ 61

järgi elatist, peab maksma saadavalt elatiselt tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 kohaselt ka tulumaksu, mille suuruseks on käesoleval ajal 21%, on kohtu arvates põhjendatud vähendada kostjalt väljamõistetud elatusrahasuurust kummagi lapse ülalpidamiseks 1718,25, millele lisandub tulumaks käesoleval ajal 21%, seega 2175 krooni. Kostja apellatsioonkaebus

1. Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 10.11.2009 otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Kohus on põhjendamatult leidnud, et laste vajadused ei ole suurenenud võrreldes ajaga, mil määrati esialgne elatis laste ülalpidamiseks. Laste vajadused on suurenenud jätkuvalt seoses nende tervise ja vanusega. Kostjal kulub igakuiselt laste ülalpidamisele umbes 10 000 krooni. Eeltoodule lisanduvad kommunaalkulud, laenu teenindamine ja kulud endale. Kostja 2009.a keskmine sissetulek netos on 7 400 krooni kuus. Samas on Harju Maakohtule esitatud teatise kohaselt 2009.a hageja keskmine netopalk 11 277 krooni kuus.
3. Kohtuotsus on motiveerimata ja vasturääkiv. Kohus on lahendis märkinud, et elukallidus, eelkõige esmatarbekaubad, toit ja tasud kasutatud teenuste eest eluruumi kasutamisel on võrreldes 2007.a ja 2008.a olulisel määral suurenenud, mis on hagejale koormav. Kui kohus on leidnud, et elukallidus on tõusnud ja elatise maksmine on hagejale sellest tulenevalt liiga suur, siis jääb arusaamatuks, miks elukalliduse tõus kohtu arvates mõjutab ainult hagejat ega mõjuta kostja ja tema kahe lapse ülalpidamiskulusid.
4. Üks kostja lastest, N. K., on arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt raske puudega, mis põhjustab lisakulutusi. Sotsiaalkindlustusameti suunamiskirja nr. S00075979 kohaselt on N. K.le määratud isiklik rehabilitatsiooniplaan. Plaani kohaselt vajab ta kooli ja kodu vahet sõitmiseks invatransporti ja rehabilitatsiooniasutuses käimiseks ka invataksot. Palju raha kulub abivahendite ostmiseks ja rentimiseks. Kostja on suutnud vajalikest vahenditest soetada 3 trenažööri, invaliidikäru ja käimisraami, kuid selleks on võtnud kostja pangalaenu 75 000 krooni, mille tagasimakseteks kulub keskmiselt 2 150 krooni kuus. Rehabilitatsiooniplaani kohaselt vajaks laps ka isiklikku abistajat kodus ja koolis, lapsehoiuteenust ja lisatoetusi. Plaani kohaselt on lastevanemate sissetulekud piisavad toiduks, riieteks ja eluasemekuludeks, ebapiisavad aga ravimiteks, rehabilitatsiooniks, transpordiks ja huvitegevuseks. Eeltoodu tõttu oligi kostja sunnitud võtma pangalaenu.
5. Kohus ei ole kaalunud

§ 61lg 3 kohaselt õiglaselt laste vajadusi ja vanemate varalist seisundit.

Hageja rahaline sissetulek on rohkem kui kolmandiku võrra suurem kui kostjal, lisaks on üks lastest erivajadustega, mis nõuab oluliselt suuremat tähelepanu ja vastutust. Lapsed elavad kostja juures, kes peab lisaks materiaalsele küljele kandma ka igapäevaseid kohustusi laste eest hoolitsemisel.

1. Kohus on otsuses meelevaldselt ja pahatahtlikult tõlgendanud kostja avaldust, et ta soovib jätkuvalt saada 2175 krooni elatist lapse kohta. Kostja ei ole nõustunud elatise vähendamisega ega ole hageja väiteid TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaks võtnud. Kostja on saanud elatist 2175 krooni netos. Kostja on selgelt soovinud ja soovib käesolevas apellatsioonkaebuses jätkuvalt saada elatist, millest 21%-lise tulumaksu mahaarvestamise tulemusena jääb talle kätte elatis summas 2175 krooni lapse kohta. Kostja kinnitab, et ta ei ole nõustunud elatist vähendama summani 1718,25 krooni kätte lapse kohta, nagu tuleneb maakohtu otsusest. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud poolte kanda. Ringkonnakohtu otsus
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb protsessinormide rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu lähenemisega hageja poolt esitatud elatise vähendamise nõude lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele.
4. Kohtu poolt väljamõistetud elatise muutmise alused sätestas maakohtu poolt lahendi tegemise ajal

§ 61

lg 3, mille kohaselt võis kohus huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta, kui oli muutunud vanema varaline seisund või lapse vajadused. Elatise suuruse muutmisel tuli sisuliselt arvestada samade asjaoludega, nagu elatise väljamõistmiselgi.

§ 61

lg 2 kohaselt lähtuti lastele elatise suuruse kindlaksmääramisel 01.07.2010 laste vajadustest ja kummagi vanema varalisest seisundist. Samasisulise regulatsiooni sätestab kehtivas

-s § 99 ja 102 lg 1 ja

1. Nimetatud normide sisu kohaselt tuleb kohtul elatise vähendamise nõude lahendamisel kõigepealt kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused. Seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks ning siis, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab kohus otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma. Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest.
2. Maakohus ei ole seaduse poolt nõutud asjaolusid nõuetekohaselt tuvastanud ja seetõttu ei ole tehtud kohtulahend seadusekohane. Maakohus ei ole andnud hinnangut laste vajadustele ega tuvastanud kostja tegelikku võimet elatist maksta. Maakohtu üldsõnalistest täheldustest, et elukallidus on tõusnud ning hageja palka on vähendatud, ei ole võimalik teha järeldusi laste vajaduste ega hageja varalise seisundi kohta. Asjakohane on apellatsioonkaebuse etteheide, mille kohaselt on maakohus arvestanud elukalliduse tõusu hageja maksevõime üle otsustamisel, 4 kuid jätnud sama argumendiga arvestamata laste vajadustele hinnangu andmisel. Otsuses ei ole jälgitav, mille alusel maakohtu seisukoht, et laste vajadused vastavad elatise miinimumile ning et hagejal ei ole sellest suurema elatise maksmine enam jõukohane, on kujunenud. Samuti ei selgu otsusest millist tegelikku mõju avaldavad elatise võimalikule suurusele hageja muud rahalised kohustused ja vabatahtlikult tehtavad väljaminekud. Poolte vahel vaidlustamata asjaolu, et noorem tütar on lisakulutusi põhjustavate erivajadustega, kõrvale jätmist, ei ole kohus millegagi põhjendanud.
3. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 436 lg 2 mõtte kohaselt ei saa lugeda kohtuotsust tõenditele rajanevaks üksnes selle pinnalt, et kohus otsuses ühelauseliselt märgib, et kohus on tõendeid vaaginud. Tõendite hindamine põhineb TsMS § 232 lg 1 kohaselt asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Poole esitatud väitega mittenõustumist või vastuvõetud tõendiga mittearvestamist peab kohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 otsuses põhjendama. See tähendab, et kohus ei saa jätta poolte esitatud väiteid ja tõendeid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid nõuetekohaselt hinnates teeb. Poolte väidetes kahtlemise korral peab kohus tegema vastavalt TsMS § 230 lg-le 2 pooltele ettepaneku esitada oma seisukohtade kinnituseks täiendavaid tõendeid ning lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 kohaselt koguda tõendeid ka omal algatusel.
4. Apellatsioonimenetluses ei ole poolte vahel vaidlust laste vajaduste üle, vaidluse all on üksnes hageja võime elatist senises ulatuses maksta. Hagejalt on välja mõistetud elatis
5. aastal summas 2 631,75 krooni kummalegi lapsele. Nimetatud summa ületas küll sel ajal kehtinud elatise miinimumsuurust, kuid kuna summa põhineb poolte vahel sõlmitud kohtulikul kompromissil, ei ole põhjust kahelda, et hageja võttis elatise suurusega nõustudes arvesse nii laste selleaegseid vajadusi kui oma võimalusi elatist maksta. Hageja on palunud vähendada elatise määra ja mõista temalt alates hagi esitamisest välja elatis summas 2 175 krooni lapse kohta, mis vastab elatise osas ettenähtud miinimumsuurusele.
6. Kolleegium ei jaga maakohtu seisukohta, et elatise muutmiseks annab käesoleval juhul alust üksnes hageja töötasu alandamine. Kostja kanda olnud ja osaliselt täitmata jäänud ülalpidamisekohustuse osa vähendamist ei saa kõnealusel juhul põhjendada asjaoluga, et hageja sissetulek on vähenenud ja harjumuspärase eluviisi säilitamiseks vajalikud kulutused suured. Hageja on ringkonnakohtu istungil väitnud, et tema igakuine sissetulek on 8 000 krooni. Hageja on seal samas põhjendanud ka oma kulutusi ja selgitanud, et tal kulub muuhulgas sissetulekust 3 600 krooni eluasemelaenu igakuise makse tasumiseks. Hageja sõnul kuulub kõnealune eluase temale ja tema praegusele elukaaslasele kaasomandina, kuid elukaaslane laenu tagastamises ei osale, kuna tal on muid kohustusi. Elukaaslane töötab ja teenib kuus palka 7 000 krooni.
7. Ülalpidamise nõue on seotud selle eesmärgiga, mis tähendab, et laste huvid peavad olema elatise maksmise kohustuse üle otsustamisel tähelepanu keskmes (kehtiva

§ 123

). Seaduseandja selline tahe on seletatav vanema kohustusega hoolitseda selle eest, et lapsed saaksid kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Vanema ülesanne laste eest hoolitseda tähendab ühtlasi ka seda, et vanemal lasub kohustus vajadusel teha muudatusi harjumuspärases elukorralduses või hankida lisasissetulekuid, et tulla toime elatise maksmise kohustusega. Kehtiva

§-s 116 on sätestatud vanema õigus ja kohustus laste eest hoolitseda ja neid kasvatada, samuti kohustus kaitsta laste õigusi ja huve ning ja § 118 lg-s 1 keeld teostada vanema õigusi vastuolus laste huvidega. Kui kaaluda laste huvi saada hagejalt ülalpidamist senises määras ja hageja huvi säilitada praegust sissetuleku jaotust, mille järgi kulub märkimisväärne osa hageja palgast elukaaslase eest eluaseme laenu kohustuse täitmiseks, siis tuleb eelistada alaealiste laste huve, kes ei saa ise oma elu-oluliste vajaduste rahuldamiseks 5 midagi ette võtta ning kelle põhivajaduste rahuldamine sõltub täiel määral vanematest, sh hagejast.

1. Hageja on kohtuistungil avaldanud valmidust ja soovi maksta lastele elatist kohtu poolt seni kindlaksmääratud summast isegi suuremas ulatuses, kuid see eeldab tema sõnul palga tõusu. Hageja on terve ja töövõimeline meesterahvas, kellel tuleb sellekohase soovi korral leida võimalus oma sissetulekuid suurendada. Põhjendusi, miks hageja ei saa laste vääriliseks ülalpidamiseks leida tasuvamat tööd, ei osanud hageja kohtule esitada. Üksnes asjaolu, et hageja pragune töö vastab temale meeldivale kutsealasele või võimalikule ettevalmistusele, ei anna laste huve silmas pidades põhjust elukutsele mittevastavaid, kuid tulusamaid töö leidmise võimalusi kõrvale heita või välistada ümberõpet.
2. Hageja on enda väitel faktiliselt juba asunud vähendatud ulatuses elatist maksma ja tal on seetõttu tekkinud elatise võlgnevus. Hageja seisukoht, et tekkinud võlgnevus annab õigustust elatist vähendada, ei ole paikapidav, kuna hagis esile toodud elatise maksmisega seotud raskuste põhjusi ei saa pidada eespool käsitletu põhjal mõjuvaks. Hageja on kohtu poolt kindlaksmääratud elatise maksmisest omavoliliselt osaliselt loobudes, lasknud elatise võlgnevusel põhjendamatult tekkida ja kasvada, ega ole võtnud ette midagi konstruktiivset selle vältimiseks ega vähendamiseks.
3. Hagi tuleb jätta ülaltoodu põhjal rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Iko Nõmm Mare Merimaa Gaida Kivinurm 6