Obsah (4)

§ 38§ 29§ 7§ 15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-366 Haldusasi FIE T.P. kaebus Maksu

§ 38

lõike 1 kohaselt tuleb riigile tasuda käibemaks, kui see on arvel kajastatud, hoolimata sellest, kas see on arvele märgitud õigesti või mitte. Kaebaja märgib, et tema ei vastuta tehingu teise poole tegevuse eest. Tehingu teise poole juhatuse liige vastutab talle seaduse alusel pandud kohustuste eest ning juhatuse liikme teadmatus või väide, et ta tegutses kellegi teise juhistel ning oli arved saanud kellegi teise käest, ei ole aluseks ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks.

1. Lisaks eelnevale tuleneb Läti maksuametilt saadud seletustest, et ka sõiduautode müüjad kinnitavad, et müüsid sõiduautod OÜ-le Holbury. A. D.’e 16.04.2008 informatsiooni kohaselt toimetas ta ise sõiduauto Audi A6 Tartu ARK-i büroo juurde. Läti äriühing SIA Partners Motors müügijuhi informatsiooni kohaselt esitas sõiduauto Subaru Impreza soetamiseks tellimuse OÜ Holbury nimel isik nimegas A.. Läti eraisik A. K. tunnistas, et abistas Eesti ettevõtet OÜ Holbury, käies SIA Partner Motorsis sõiduautol järel ja tõi selle koos transportijaga Eestisse ja andis auto Tartus ARK-i büroo lähedal üle isikule nimega R.. Seletus tõendab veenvalt auto ostmist OÜ Holbury poolt ning nimi R. viitab otseselt, et tegemist on OÜ Holbury juhatuse liikme R.L.’iga. Siinjuures on maksuhaldur meelevaldselt tuginenud maksu määramisel sõiduauto transportimisele. Asjaolu, et Läti maksuametile esitati kontrollimise käigus sõiduauto Subaru Impreza transportimise kohta vasturääkivat informatsiooni, ei oma asjas tähtsust. Vaidlust ei ole selles, et sõiduautod jõudsid sihtkohta ja registreeriti ARK-is. Kuidas OÜ Holbury auto Eestisse toomist korraldas, kes auto tegelikkuses siia transportis ja kellele selle eest raha maksti, puudutab vaid OÜ-d Holbury ning ei oma seost OÜ Holbury ja kaebaja vahelise tehinguga.
2. Kaebaja leiab veel, et maksuotsuses toodud seisukoht maksu määramiseks ei tulene seadusest ning ei ole kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega. Riigikohtu lahenditest ja käibemaksuseadusest tulenevalt peab maksuhaldur analoogilistes vaidlustes tõendama äriühingu osalemise maksupettuses või muudest seadusest tulenevate hoolsusnõuete rikkumise. Käesolevas asjas ei ole maksuhaldur tuvastanud ühtegi seost, mis viitaks kaebaja osavõtule maksupettusest. R.L.’i ütlustele tuginemine ei tõenda kaebaja osavõttu maksupettusest. Tegemist ei ole seotud isikutega, samuti pole toimunud ega tõendatud raha tagasijõudmine ostjale. Lisaks tõendab pangakontole tasumine arvetel näidatud müügitehingute toimumist. Kaebajal ei olnud põhjust arvata, et müüjana võiks esineda kolmas isik, kuna pank on identifitseerinud isiku pangakontot avades ning pangakontolt pangakontole tasudes on täidetud seega ka identifitseerimiskohustus. Isegi kui tehingu teine pool ei olnud OÜ Holbury, 3 vaid kolmas isik, ei saa sellest teha järeldust, et ostja heausksus on välistatud. Kaebaja on tõendanud, kes on tehingu teiseks pooleks, kaebajal on olnud põhjust eeldada, et arvel märgitud isik on ka tegelik kauba müüja ning kaebaja ei saa vastutada tehingu teise poole maksuseaduste täitmise eest. Maksuhaldur on kohustatud arvetel märgitud käibemaksu sisse nõudma OÜ-lt Holbury, seega on ostjale sama summa määramise puhul tegemist topeltmaksustamisega. Eelnevast tulenevalt puudub kaebaja seisukoha kohaselt alus kaebaja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks.
3. Maksuhaldur oli tehingutega Saksamaa äriühinguga Werko GmbH osas seisukohal, et kaebajal puudub õigus kajastada mobiiltelefonide, arvutite ja LCD kuvarite müüki ühendusesisese käibena, kuna puudub kauba soetaja või oma kauba teise liikmesriiki toimetaja kehtiv teises liikmesriigis maksukohustuslasena või piiratud maksukohustuslasena registreerimise number. Kaebaja ei ole esitanud piisavalt tõendeid kauba ühendusesisese käibe toimumise ja kauba liikmesriiki toimetamise kohta. Kaebaja selgitab, et vaidlusalused kaubad on soetatud Läti ettevõtjatelt ning kauba eest on tasutud panga kaudu. Kaebaja kinnitab, et on Läti äriühingutele saadud kauba eest tasunud just Werko GmbH kauba eest saadud rahaga. Kaebaja on Werko GmbH-lt sularaha kätte saanud, see on kaebaja raamatupidamises ka kajastatud. Werko GmbH-ga tehingu mittetoimumise korral ei ole kaebaja saanud arvete eest ka tasuda. Vaidlusalustel arvetel on kauba soetaja (Werko GmbH) maksukohustuslasena registreerimise number, seega vastavad arved seaduses ettenähtud nõuetele. Werko GmbH näol on tegemist õigusvõimelise juriidilise isikuga, kes on registreeritud käibemaksukohustuslaseks Saksamaal. Kaebaja maksustamise seisukohast ei oma Werko GmbH poolt vaidlusaluste kaupade deklareerimine või deklareerimata jätmine tähendust.
4. Maksuotsuses väidetakse, et kuna maksuhaldurile ei ole teada tehingu teine pool (väidetav Läti äriühing), siis ei saa eeldada, et isik on registreeritud käibemaksukohustuslane. Kaebaja selgitab, et tehingu teiseks pooleks on Werko GmbH, kes toimetas kauba edasi Läti Vabariiki. Werko GmbH poolt edasimüügi tõendamine ei ole kaebaja kui füüsilisest isikust ettevõtja kohustus. Kaebaja märgib, et ka Werko GmbH-l sisuliselt tegelikult maksukohustust ei tekkinud, kuna kaubad müüdi edasi Läti Vabariiki ning maksude tasumise kohustus tekib seal. Eesti Vabariik ei ole antud juhul saanud kahju käibemaksu tasumata jätmise näol. Kaebaja on endast tulenevad ja talle laienevad kehtivast käibemaksuseadusest tulenevad kohustused täitnud ning puudub seaduslik alus kaebaja maksustamiseks.
5. Kaebuse esitaja ei nõustu ka maksuotsuse järeldusega, et kuna kaebaja ei ole esitanud tõendeid võimaliku kauba ühendusesisese käibe toimumise ja kauba teise liikmesriiki toimetamise kohta, on kauba võõrandamine toimunud Eesti Vabariigi territooriumil. Kaebaja leiab, et isegi kui kauba müüki Saksamaale ei toimunud, ei ole alust ka väita, et kaup võõrandati Eesti territooriumil. Käibemaksu tasumise kohustus tekib

§ 29

kohaselt kauba võõrandamisel ning kaupade müümise tõendamise kohustus on sellisel juhul maksuhalduril. Käesoleval juhul osteti kaup Läti Vabariigist, müüdi Saksamaale ning sealt edasi Läti Vabariiki. Kaebaja leiab, et tema poolt kaupade müümine Werko GmbH-le tuleb lugeda piisavalt tõendatuks. Kaebaja palub eeltoodust tulenevalt tühistada täielikult Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 22.10.2008 maksuotsus nr 125/886 ja Maksu- ja Tolliameti 12.01.2009 vaideotsus nr 6-1/2-

2. Kaebuse esitaja märgib vaidemenetluse osas, et maksuhaldur on ebaõigesti jätnud arvestamata tõendid, mis kinnitavad maksu määramise ebaõigsust. Kaebaja selgitab, et maksumenetluse käigus ei selgitatud välja kõiki olulisi asjaolusid, kuid neid oli võimalik välja selgitada vaidemenetluse käigus. Uurivas menetluses ei või otsustaja lugeda asjaolu tõendamatuks pelgalt seetõttu, et asjaosalised pole selle kohta tõendeid esitanud. Kaebaja rõhutab, et kui maksuhaldurile on teatavaks saanud andmed, mis panevad kahtluse alla maksu määramise õigsuse, peab ta neid arvesse võtma. Vaidemenetlus on uuendusmenetluseks, kuna maksumaksja tõendamiskoormist puudutav säte paikneb just maksukorralduse seaduse
3. peatükis. Ka õiguskirjanduses on 4 väljendatud seisukohta, et MKS § 101 lg 1 punktis 1 sätestatud maksuotsuse muutmise aluseks olevaks maksukohustuslase taotluseks on vaide või kaebuse esitamine. Kaebaja leiab, et vaide esitamine on maksukohustuslase taotluseks, mis on maksuotsuse muutmise aluseks ning sellisel juhul tuleb kogu maksuasi uuesti läbi vaadata. Kaebaja lisas vaidele ise juurde talle kättesaadavad tõendid, kuna maksuhaldur tegi küll järelepärimise Saksamaale Werko GmbH käibe deklareerimise kohta, kuid ei selgitanud rahvusvahelise ametiabi korras välja kõiki asjaolusid ning ei küsinud kaebajalt seletusi Werko GmbH esindajana. Kaebaja märkis vaides, et ei saanud vajalikke tõendeid varem esitada, kuna äriühingu Werko GmbH raamatupidamine ja dokumendid asuvad Saksamaal. Tahtlusena saab käsitleda vaid nende tõendite esitamata jätmist, mille esitamise kohustus oli kaebajal füüsilise isikuna. Kaebaja selgitab, et ei saanud varem aru, milliseid tõendeid tal on võimalik esitada. Kaebaja märgib, et esitas tõenditena näiteks Saksamaa äriühingu Werko GmbH poolt lao kasutamise arved, mis kinnitab veenvalt, et vaidlusalune kaup on jõudnud Saksamaale. Kaebaja ei näe põhjust, miks peaks lao eest maksma ilma seda kasutamata. Vaidemenetluses esitatud Werko GmbH arved Läti Vabariigi äriühingule SIA KA Construction tõendavad, et Werko GmbH müüs kauba edasi Läti Vabariigi äriühingule. Kaebaja lisas vaidele ka Läti Vabariigi käibemaksukohustuslaste registri väljavõtte, kust nähtub, et SIA KA Construction oli registreeritud käibemaksukohustuslasena perioodil 12.01.2000 – 05.10.
4. Kaebajale ei antud dokumente põhjendamatult kõrvale jättes võimalust tõendada maksu määramise ebaõigsust ning see on iseseisvaks maksuotsuse ja vaideotsuse tühistamise aluseks. VASTUSTAJATE SEISUKOHAD
5. Vastustajad märgivad esiteks, et ei nõustu kaebajaga seisukohaga, mille kohaselt on maksuhaldur vaidemenetluses jätnud ebaõigesti arvestamata tõendid, mis kinnitavad maksu määramise ebaõigsust. Vastustajad viitavad siinjuures Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2007 otsuse (asjas 3-06-219) punktile 10 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2007 otsuse asjas 3-3-1-47-07 punktidele 9 kuni 18, mille kohaselt saavad üksnes objektiivsed takistused olla aluseks seisukohale, et tegemist ei olnud hooletuse või tahtlusega. Ka kaebuses ei ole maksukohustuslane esitanud ühtegi mõjuvat põhjendust, miks ei olnud võimalik vaidlusaluseid dokumente esitada varem, st maksumenetluses. Näiteks välismakse Sampo Panga vahendusel on tehtud T.P. enda poolt, seega puuduvad igasugused mõjuvad põhjendused, miks kaebaja EI saanud seda dokumenti esitada varasemalt. Vaidlust ei ole selles, et T.P. on Werko GmbH juhatuse liige, samuti ei nähtu kaebusest ühtegi nime, kellel oleks parem teadmine Werko GmbH tegevusest ja ligipääs dokumentidele. Seega on asjakohatud kaebaja väiteid selle kohta, et T.P.lt ei ole võetud seletusi kui Werko GmbH esindajalt ning et maksuhaldur ei ole rahvusvahelise ametiabi korras teinud järelepärimist Werko GmbH-le. Vastustaja viitab siinkohal ka asjaolule, et ka vaidlusalused dokumendid esitas vaidemenetluses just T.P. ise.
6. Vastustajad märgivad, et maksukohustuslasele esitati maksumenetluses kogunisti kaks kontrollakti, milledes maksuhaldur väljendas oma seisukohti maksumenetluses tuvastatu osas. Nendest kontrollaktidest oli maksukohustuslasele selgelt näha maksuhalduri kahtlused ning maksukohustuslane pidi mõistma, milliseid täiendavaid tõendeid tuleb esitada, kummutamaks maksuhalduri seisukohti. Viimasele kontrollaktile esitatud eriarvamusele ei ole lisatud vaidlusaluseid dokumente, kusjuures eriarvamuse ja maksuotsuse vahele jäi omakorda 3 kuud, mille käigus ei esitanud kaebaja samuti ühtegi vaidlusalust dokumenti. Kuivõrd maksuhalduri esimese korralduse ja maksuotsuse vahele jääb ca 1,5 aastat, on ilmselgelt põhjendamatu kaebaja väide, et ta ei pruukinud varem aru saada ega saanudki aru, milliseid tõendeid on tal võimalik üldse esitada. Seejuures omab tähtsust ka asjaolu, et maksukohustuslast esindas juba maksumenetluses vandeadvokaat. Vastustaja on seetõttu jätkuvalt seisukohal, et vaidemenetluses on põhjendatult jäetud vaidlusalused dokumendid arvesse võtmata ja seisukoht dokumentide asjakohasuse ning usaldusväärsuse osas andmata. Maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui 5 esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest. Eeltoodust tulenevalt leiavad vastustajad vaideotsuse osas, et see on põhjendatud ja õige.
7. Vastustajad selgitavad, et sisendkäibemaksu mahaarvamiseks

§ 29

lg 1 ja lg 3 p 1 sätestatud tingimustel on oluline välja selgitada, et kaup või teenus oleks reaalselt soetatud ning seda teiselt maksukohustuslaselt ning kauba või teenuse kasutamine oma ettevõtluses. Maksuhaldur märgib esiteks R.L.’i ütluste osas, et kuigi need olid antud OÜ Holbury suhtes toimunud maksumenetluse käigus, olid need asjakohased ka käesolevas maksumenetluses. Nii haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 5 lõike 2 kui ka MKS § 10 lõikest 3 tulenevalt peab maksumenetluse läbi viima võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältima üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgima haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagama menetlusosaliste õiguste kaitse. Seetõttu on võimalik erinevate maksumenetluste vahel ja ka vajalik tõendusteabe vahetus, kuna see tagab maksumenetluse lihtsa, kiire ja efektiivse, läbiviimise, ilma üleliigsete kulutuste ja ebamugavusteta. Maksuhaldur leiab, et menetlusökonoomia ja hea haldustava põhimõtteid arvestades puudus vajadus võtta R.L.’ilt kui kolmandalt isikult veelkord selgitusi T.P. suhtes läbiviidud kontrolli raames. Kaebaja ei ole esitanud ka ühtegi põhjendust, miks käesolevas vaidluses R.L.i seletused ei ole asjasse puutuvad. MKS § 59 lg 1 alusel tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed. Maksuhaldur hindab maksumenetluses kogutud tõendeid kogumis, mitte eraldivõetuna, ning ühelgi tõendil ei ole kindlaksmääratud jõudu ja kõigi usaldusväärsust tuleb eraldi hinnata. MKS § 82 kohaselt eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust ning maksuhaldur lähtub maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Alles siis, kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Käesolevas asjas tõendite kogumisel tekkis maksuhalduril kahtlus, et T.P. ja OÜ Holbury vahel ei ole majandustehinguid tegelikkuses toimunud. Riigikohus selgitas 20.07.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-34-07, et maksuotsust tuleb mõista kui maksuhalduri sekkumist maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Selline sekkumine on õigustatud siis, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning on samas piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma. Kui maksuhaldur on maksuotsuses oma kahtlusi nõuetekohaselt põhjendanud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Maksuhaldur on seisukohal, et on vaidlustatud maksuotsuses oma kahtlusi nõuetekohaselt põhjendanud. Seega lasub MKS § 150 lõikest 1 tulenevalt maksukohustuslasel maksukohustuse vaidlustamisel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti.

1. Maksuhaldur on seisukohal, et kaebaja väide selle kohta, et kui OÜ Holbury näol oleks tegemist varifirmaga või kui tehing T.P. ja OÜ Holbury vahel ei ole toimunud, siis oleks äriühing ka nimetatud käive deklareerimata jätnud, on ülimalt lihtsustatud ning ei vasta maksuhalduri praktika kohaselt tegelikkusele. Käibe deklareerimine või mittedeklareerimine saab vaid olla üheks tõendiks tõendite kogumis tuvastamaks tehingute toimumist või mitte toimumist arvel näidatud poolte vahel. Käibemaksuseaduse kohaselt ei tulene sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ainult sellest, et müüja on käibemaksu deklareerinud ja sellelt käibemaksu tasunud. Oluline on see, kas ostja on kauba või teenuse reaalselt saanud või mitte. Ka Tallinna Ringkonnakohus rõhutas 16.02.2009 otsuses haldusasjas nr 3-07-787, et olukorras, kus teenuse pakkuja on arvel näidatud käibemaksu deklareerinud ja tasunud, ei välista käibemaksupettuse toimepanemist ja sellelt pettuselt kasu saamist. Käibemaksu tasumise kohustuse ja tasutud sisendkäibemaksu maksustatavast käibest mahaarvamise õiguse tekkimise eelduseks on käibe tegelik toimumine. 6
2. Maksuhaldur märgib, et vaidluses on asjakohane ka OÜ Holbury kui arvel näidatud tehingu teise poole iseloomustus. OÜ Holbury juhatuse liikme R.L.’i seletused ja tegevused on usutavad ning neid kinnitavad kogumis T.P. pangakontoväljavõte, ARK-st saadud teave ning Läti maksuadministratsioonilt saadud teave. Lisaks saab maksuhaldur kogutud tõendite pinnalt piisava veendumusega öelda, et ainuüksi pangakontole tasumine ei tähenda, et tehing arvel näidatud poolte vahel on ka tegelikkuses toimunud. Maksuotsuses väljatoodud R.L.’i selgituste kohaselt ta ise Lätis ei käinud, lätlastega suhtles T.P., kellele ta mõlemad autod nö müüs. T.P. poolt OÜ Holbury pangakontole laekunud summad sõiduautode eest võttis R.L. välja ja andis T.O. kätte. Maksuhaldur jõudis tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et OÜ Holbury näol on tegemist äriühinguga, mille eesmärgiks ei ole reaalne majandustegevus, vaid äriühingu nimel dokumentide (eelkõige arvete) väljastamine kolmandatele isikutele. OÜ Holbury juhatuse liige R.L.’i seletuse kohaselt ei osalenud ta faktiliselt sõiduautode ostu- ja müügitehingutes ning oli üksnes arvete ja dokumentide allkirjastaja.
3. Autode müügi osas märgib maksuhaldur, et ühel ja samal päeval auto ostmine, selle koheselt müüki panemine ja samal päeval ostja leidmine on suhteliselt vähetõenäoline. Asjaolu, et sõiduauto Audi A6 registreeriti ARK-is kohe T.P. nimele, on üheks tõendiks, mis kinnitab, et R.L. oli üksnes arvete ja dokumentide allkirjastaja sõiduauto soetamise juures. Kõiki eeltoodud tõendeid vastastikuses seoses hinnates saab vaid tõdeda, et T.P. ja OÜ Holbury vahel ei ole tehinguid toimunud. OÜ-le Holbury Partner Motors Ltd Läti esinduse poolt väljastatud arvel sõiduauto kaalu ebaõige kajastamise puhul möönab maksuhaldur, et tegemist võib olla trükiveaga ning üksnes selle eksimuse põhjal ei ole alust väita, et tehingut ei ole toimunud. Samas rõhutab maksuhaldur, et nimetatud eksimus on üks tõenditest tõendite kogumis ja nende vastastikus seoses, mis viitab tehingu mittetoimumisele. Arve tasumise osas pangakontole märgib maksuhaldur, et Riigikohtu 06.03.2002 otsuse nr 3-4-1-1-02 kohaselt ei ole käibe toimumisel arve tasumisega mingit seost, sest käibe toimumine on kauba või teenuse reaalne üleandmine. Maksumenetluses kogutud tõenditest nähtub, et OÜ Holbury juhatuse liige R.L. on väljastanud fiktiivseid arveid, viibinud ARK-s üksnes dokumentide allkirjastajana ning ei ole käinud Lätis ega suhelnud sõiduautode müüjatega Lätist. Maksuhalduri seisukoha järgi ei ole üksnes arvete väljastamine ja nende tasumine piisav, tõendamaks arvetel näidatud kauba saamist ja käibe toimumist, sest tehingute teine pool OÜ Holbury on tunnistanud, et väljastas fiktiivseid arveid. Seega maksumenetluses kogutud tõendid annavad alust väita, et tehingu aluseks olev kaup ei ole reaalselt OÜ Holbury poolt üle antud.
4. Sõiduautode müüjate poolt OÜ-le Holbury sõiduautode müümise osas selgitab maksuhaldur, et vastavalt A. D. 16.04.2008 saadud informatsioonile toimetas tema ise sõiduauto Audi A6 Tartu ARK-i büroo juurde, kuid seoses selle tehinguga ei koostatud ühtegi dokumenti. Kolme päeva jooksul informeeris A. D. Läti maksuhaldurit, et siiski seoses selle tehinguga koostati arve nr 109/06 summas 14 500 EUR ning esitati OÜ Holbury esindajale Tartus. A. D. ei mäleta isiku nime, kes Eesti äriühingut esindas makse teostamisel, samuti ei mäleta ta selle isiku kontaktandmeid ega ka seda, kas esitati volitus või mõni muu kirjalik leping. Sõiduauto eest tasuti sularahas. R.L.i selgitustest ega ka OÜ Holbury pangakontolt ei nähtu, et OÜ Holbury oleks tasunud sõiduauto Audi A6 eest. Maksuhaldur leiab, et sularahas tasumine on üheks tõendiks, et tegemist võib olla fiktiivse tehinguga. Ka Riigikohus leidis 08.05.2003 otsuses asjas nr 3-3-1-43-03, et suure summa tasumine sularahas on üheks tõendiks selle kohta, et tehing on fiktiivne. Sellisel juhul on maksuametil võimalik tõendeid kogumis hinnates tuvastada tehingu mittetoimumine ning seega ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine. Subaru Impreza osas kinnitab SIA Partners müügijuht R. S. tehingu toimumist OÜ Holbury väidetava volitatud isikuga Andris’ega, mitte R.L.’iga. Maksuhaldur on seisukohal, et olemasolevatest tõenditest ei tulene, et sõiduautode müüjad on kinnitanud sõiduautode võõrandamist R.L.’ile. Seega ei ole leidnud tõendamist tehingute toimumine A. D. ning Läti äriühingu SIA Partner Motors’i ja OÜ Holbury vahel. 7
5. Kaebaja leidis, et maksuhaldur tugines maksu määramisel asjasse mittepuutuvatele tõenditele (sõiduauto transportimisele), mille eest ei vastuta T.P. ning mis ei tõenda tehingute mittetoimumist OÜ Holbury ja T.P. vahel. Maksuhaldur leiab, et see seisukoht on sisult väär ja eksitav. SIA Partners Motors müügijuhi R. S. sõnul korraldas Subaru Impreza transporti OÜ Holbury, kes tellis transportteenuse Läti äriühingult SIA Stena IS. Läti maksuhaldur kontrollis nimetatud äriühingut, mille käigus selgus, et äriühingu töötajad eitasid Subaru Impreza transportimist. Tulenevalt MKS § 59 lg-st 1 saab antud maksumenetluses olla tõendiks ka sõiduauto (Subaru Impreza) transpordiga seonduv. R.L.’i selgituste kohaselt ei ole ta viibinud Lätis ega olnud kontaktis eelpool nimetatud Läti äriühinguga. Maksuhaldur leiab, et maksumenetluses sõiduauto transportimise kohta saadud vasturääkiv informatsioon on üheks veenvaks tõendiks, et R.L. ei teadnud sõiduauto transportimisega seonduvatest asjaoludest ning oli vaid üksnes arvete allkirjastaja T.P. ja OÜ Holbury vahelistes tehingutes. Asjakohatu on kaebaja esitaja väide, et tõend on asjasse mittepuutuv, kuna T.P. ei vastuta sõiduauto transportimise eest. Asjaolu, kas isik on vastutav või ei ole vastutav mingi tegevuse osas, ei saa olla määrav tõendamisel, kus uuritakse tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses.
6. Maksuhaldur ei nõustu ka kaebaja väitega, et maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet. Maksuhaldur on seisukohal, et tõendi kogumata jätmine ei ole õigusvastane, kui asjaolu on piisavalt tõendatud muude tõenditega või kui tõendi hankimiseks tehtavad pingutused ei ole mõistlikus vahekorras tõendist saadava võimaliku selgusega. Riigikohus selgitas 29.03.2007 asjas nr 3-3-1-6-07 tehtud otsuses, et haldusorgan ei pea haldusmenetluses tegema asjatuid järelpärimisi. Lisaks rõhutab maksuhaldur, et kuna T.P. teadlikkus maksupettuses osalemise kohta on asjas piisavalt tõendatud, siis ei saa T.O.lt seletuste võtmata jätmist pidada põhjendamatuks ning õigusvastaseks.
7. Kaebaja on seisukohal, et maksuotsuse seisukohad ei ole seadusest tulenevad ning ei ole kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega. Samuti ei ole maksuhaldur väidetavalt tuvastanud ühtegi seost, mis viitaks kaebaja maksupettuses osavõtule. Osavõtt maksupettusest võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele, s.t ostja saab maksupettusest majanduslikku kasu. Ostja osalust maksupettuses on võimalik tuvastada ka muude asjaolude kaudu, mis näitavad ostja teadlikkust sellest, et arvel näidatud majandustehingut ei ole arvel näidatud müüjaga aset leidnud. Suulise seletuse protokolli kohaselt andis OÜ Holbury juhatuse liige R.L. äriühingule ülekantud raha T.O.le, kes omakorda tundis T.P.t. Eeltooduga on maksuhalduri arvates tuvastatud rahasumma tagastamine ostjale. Kaebaja ei ole selgitanud, miks R.L.`i ütlusi peaks ebausaldusväärseks pidama ning tema ütlustele eelistama kaebaja enda või kaebajaga seotud isikute ütlusi. Maksuhaldur selgitab, et ei pea maksumenetluses tuvastama maksupettuses osalemist, vaid tekkima peab üksnes põhjendatud kahtlus maksupettuses osalemise kohta ning kui ostja ei esita kahtluse kõrvaldamiseks täiendavaid tõendeid, siis puudub ostjal käibemaksu mahaarvamise õigus. T.P. pangakonto väljavõtte ning R.L.`i seletuste kattumine 20 000 kroonise nn vahendustasu osas on veenvad tõendid sellest, et T.P. oli teadlik maksupettusest. Riigikohus on 06.03.2002 otsuses asjas nr 3-4-1-1-02 väljendanud seisukohta, et käibemaksupettusega saab olla tegemist siis, kui müüja väljastab ostjale arve, kuid müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile tasumata. Järelikult viitab üheselt maksupettusele maksuotsuses väljendatu, mille kohaselt on tasumata arvel nr 4 kajastatud käibemaksu summa 62 100 krooni, mis kuuluks riigieelarvesse tasumisele OÜ Holbury (müüja) poolt. Lisaks loob põhjendatud kahtluse maksupettuse toimumise osas variisiku kaasamine. OÜ Holbury juhatuse liige R.L. tunnistas suulistes selgitustes, et väljastas fiktiivseid arveid ning arvetel kajastatud kaupade (sõiduautode) müüki ei ole reaalselt toimunud. Varifirmal OÜ-l Holbury ei olnud reaalset majandustegevust ning seetõttu ei olnud OÜ-l Holbury ka võimalik müüa reaalselt arvel kajastatud kaupu (sõiduautosid). Maksuhalduril tekkis seega põhjendatud kahtlus, et T.P. on osalenud maksupettuses. Kuna kaebaja ei ole esitanud täiendavaid tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuhalduri kahtluse, siis leiab maksuhaldur, et T.P. on osalenud maksupettuses. 8
8. Kaebuse esitaja heausksuse osas märgib maksuhaldur, et kaebaja viited T.P. heausksusele on asjakohatud, kuna käesolevas asjas kogutud tõendite põhjal on leidnud tuvastamist, et T.P. on teadlikult osalenud maksupettuses. Riigikohus on 02.10.2003 asjas nr 3-3-1-50-03 asunud seisukohale, et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuametil on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Kaebaja on ka viidanud, et tema maksustamisel tekiks topeltmaksustamine, kuna ka OÜ Holbury on kohustatud tasuma käibemaksu. Käesoleval juhul tunnistas R.L. oma eksimust FIE T.P.le väljastatud arvete kajastamisel 2006 aasta augustikuu ja septembrikuu 18% määraga maksustatava käibe ning sellelt käibelt arvestatud käibemaksu osas. R.L. tegi parandused deklaratsioonides tulenevalt MKS §-st
9. Seega leiab maksuhaldur, et kaebaja väited topeltmaksustamise kohta on ilmselgelt põhjendamatud. Hinnates kogumis ja vastastikus seoses maksumenetluses kogutud tõendeid on maksuhaldur jõudnud seisukohale, et T.P. ei ole arvetel märgitud kaupu (sõiduautosid) arve esitajalt OÜ Holbury saanud, ning seejuures T.P. teadis või pidi teadma, et OÜ Holbury ei ole kaupade tegelik müüja. Kuna tehinguid T.P. ja OÜ Holbury vahel ei ole toimunud, siis ei ole kaebuse esitajal ka õigust eelnimetatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamatu, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.
11. Kuna kaebuse esitaja esitas istungil vastuväite kohtu tegevusele selles osas, et kohus määras istungil TsMS § 238 lõike 3 punktile 2 tuginedes loobuda tunnistajate T.O. ja R.L.’i ülekuulamisest seoses tunnistajate kohtusse ilmumise tagamiseks ebaproportsionaalselt kuluva ajakuluga, käsitleb kohus tunnistajate ülekuulamisest loobumist täiendavalt ka otsuses. Kaebuse esitaja taotles T.O. tunnistajana ülekuulamist kaebuses, märkides, et andmed tunnistaja kohta puuduvad. Kohus jättis 29.05.2009 määrusega tunnistajate ülekuulamise taotlused rahuldamata, kuna leidis, et kaebuse esitaja ei olnud neid taotlusi piisavalt põhjendanud. 03.06.2009 toimunud istungil kohus T.O. ülekuulamise taotluse siiski rahuldas. T.O.le on saadetud kaks kutset rahvastikuregistrijärgsel elukoha aadressil. R.L.i 21.11.2006 seletustes märgitud T.O. mobiiltelefoninumbritest üks ei olnud kasutusel ja teine ei vastanud (sekretär helistas korduvalt). Kutsed on kohtule tagasi saadetud hoiutähtaja möödumisel. Kohus palus 19.08.2009 e-kirjaga menetlusosalistelt abi tunnistaja asukoha tuvastamiseks, kuid täiendavaid andmeid menetlusosalised anda ei osanud. Telefoni teel on vesteldud T.O. ema E. O. (tema isikliku mobiiltelefoni vahendusel), kes kinnitas, et ei ole näinud poega kümme aastat ja et poeg viibib vist välismaal (töötab seal). Lisaks on tehtud järelepärimine nii Põhja kui Lõuna Politseiprefektuurile ja Tartu Linnavalitsusele (vastused: andmed puuduvad), ja ka Piirivalveametile (nende andmete põhjal ei saa võtta seisukohta, kas isik on Eestis või mitte). Kohus leiab, et mõistlikud võimalused T.O. leidmiseks ammendusid. Kaebuse esitaja esitas 27.08.2009 täiendavalt ka R.L.i ülekuulamise taotluse. Kohus rahuldas taotluse 31.08.2009 istungil. R.L.ile on saadetud kaks kutset erinevatel aadressidel, mis on tagastatud kohtule märkega, et „ei ela antud aadressil“ ning teisel kutsel, et „elab ja töötab kusagil Tartus“ (naabrite kinnitus). R.L. on andnud selgitused vaidlusaluste asjaolude kohta OÜ Holbury maksumenetluses ja 21.11.2006 selgituste protokoll on lisatud käesoleva asja materjalide hulka. Kohus leiab, et nende isikute tunnistajatena ülekuulamine oleks olnud seotud ebaproportsionaalse ajakuluga, mistõttu keeldus kohus TsMS § 238 lõike 3 punkti 2 kohaselt nimetatud tunnistajate ülekuulamisest. Tunnistajate andmed ei ole kättesaadavad. Tunnistajate ütlused ei oleks olnud haldusasja lahendamiseks sedavõrd olulised, et oleksid õigustanud jätkuvat lõpplahendi tegemise viibimist. Kohus leiab, et asjas kogutud muude tõendite pinnalt on enam kui tõenäoline, et ka juhul, kui T.O. ja R.L. oleksid kohtus tunnistusi andnud ning oleks ilmnenud nende tunnistuste vastuolu võrreldes R.L.i ja T.P. poolt maksumenetluses antud ütlustega, ei oleks see mõjutanud käesoleva otsuse resolutsiooni. Sel põhjusel ei olnud nende ülekuulamisest keeldumine ka vastuolus 9 uurimispõhimõttega. Kui kohus oleks jätkanud tunnistajate kohtusse kutsumist, oleks see olnud selges vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega.
12. Vaidlus on selles, kas kaebuse esitajal oli õigus saada sisendkäibemaksu Subaru Impreza ja Audi A6 ostmiselt ning kas mobiiltelefonid, arvutid ja LCD müük oli ühendusesisene käive, millelt ei pidanud deklareerima ja tasuma tulumaksu. Kaebuse esitaja positsiooni põhiprobleemiks seoses mobiiltelefonide, arvutite ja LCD-kuvarite müügiga on

§ 7lõikes 4 sätestatud tõendite puudumine ühendusesisese käibe tõendamiseks.

Kauba ühendusesisene käive on kauba võõrandamine teise liikmesriigi maksukohustuslasele (

§ 7

lg 1 p 1).

§ 7

lõike 4 kohaselt tõendaks ühendusesisest käivet kauba võõrandamist ja kauba teise liikmesriiki toimetamist tõendavate dokumentidega. Seega sätestab

§ 7

lõige 4 lubatud tõendite loetelu, milleks on vormiliselt vaid dokumentaalsed tõendid ja sisuliselt peavad tõendid andma teavet kaupade võõrandamise ja nende liikumise kohta müüjalt ostja valdusse. Mobiiltelefonide, arvutite ja LCD kuvarite osas on esitatud arved, mille osas istungil tunnistusi andnud A. D. kinnitas, et ta arvel nimetatud kaubad Lätis vastu võttis. Kohus leiab aga, et pelgalt arve ei ole ühendusesisest käivet tõendavaks dokumendiks

§ 7lõike 4 tähenduses.

Arve tõendab kauba võõrandamist, kuid kahtluse korral on vaja uurida ka seda, kas kauba eest reaalselt tasuti ja kas kaup tegelikult teise ühendusesisesesse riiki viidi. Kaebaja kauba liikumise kohta dokumente ei maksumenetluses ega kohtumenetluses esitanud ei ole. Nii ei ole esitatud saatelehti, kauba üleandmis-vastuvõtmisakte ei ole vormistatud. 31. Peale selle ei olnud maksuotsuse tegemise ajal maksuhaldurile teada väidetavalt tehingu teiseks pooleks olnud Läti äriühingu nimi (ühing, kellele kaebaja müüs Saksamaale turustamise asemel mobiiltelefonid, arvutid ja LCD kuvarid).

§ 15

lg 3 p 2 kohaselt ei kohaldata 0% maksumäära ühendusesisese käibe korral juhul, kui puudub kauba soetaja või omakauba teise liikmesriiki toimetaja kehtiv teises liikmesriigis maksukohustuslasena või piiratud maksukohustuslasena registreerimise number. Eeltoodust tulenevalt leidis maksuhaldur kohtu hinnangul õieti, et kuna ühendusesisene käive ei ole

§ 7

lõikes 4 sätestatud lubatud tõenditega tõendatud, tuleb lugeda käibe toimunuks riigisiseselt. Sel põhjusel on maksuhaldur ka määranud tehingutelt 18%-lise käibemaksu tasumise kohustuse (

§ 15lg 1 – kuni 30.06.2009 kehtinud sõnastuses).

Sarnaselt vastustajale leiab kohus mobiiltelefonide, arvutite ja LCD kuvarite osas, et kaebuse esitaja ei ole piisavalt täitnud temal lasuvat kaasaaitamiskohustust ning seetõttu on tõendamiskoormus maksukohustuslasele üle läinud. FIE T.P. ei esitanud maksuhaldurile informatsiooni selle kohta, kellele Saksamaal nurjunud tehingu tõttu üle jäänud telefonid ja arvutiosad edasi müüdi. Maksuhalduri 02.06.2008 e-kirjaga esitatud järelepärimisele on T.P. vastanud ise nii, et proovis teha Saksamaal mobiili- ja arvutiäri, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Õnneks ostis kauba tagasi üks Läti firma. Firma nime T.P. enda sõnutsi ei mäleta, kuna dokumendid asuvad Saksamaal. Arveldus käis sularahas. Ka T.P. 24.05.2007 maksuhaldurile antud suulistes selgitustes kinnitas ta, et Saksamaal oli neile kaupadele ostja, kes oli leitud tutvuste kaudu, ostja nime ta aga ei öelnud. Istungil ütles, et tema hea tuttav W. K. lubas turustada Saksamaal telefone, lepiti kokku, et T.P. toob telefonid Saksamaale ja W. K. tegeleb seal nende turustamisega. Sel eesmärgil asutas T.P. ka Saksamaale äriühingu Werko GmbH. Samuti kinnitas T.P., et kui ta nimetatud kaubaga Saksamaale jõudis, oli turul olukord juba muutunud.

1. Kaebuse esitaja näitas A. D. 25.11.2009 istungil Werko GmbH poolt FIE T.P.le väljastatud arveid, millega müüdi mobiiltelefone, arvuteid ja LCD-kuvareid (I kd lk 35-38) ning A. D. kinnitas, et on need kaubad ostnud T.P. käest. A. D. kinnitas, et müüs ka OÜ-le Holbury sõiduauto ning et tal on ikka olnud aeg-ajalt ärikontakte FIE T.P.ga. Kohus peab ebatõenäoliseks, et Tõnus Põlluste sellisel juhul ei suutnud 02.06.2008 maksuhaldurile e-kirja saates meenutada, kes oli Läti äriühing, kes mobiiltelefonid, arvutid ja LCD-kuvarid ostis. Kui ainsad kinnitused tehingu toimumise kohta on ostja poolt maksuhaldurile esitatud arved ning maksupettuse toimepanemise kahtluse alla 10 sattunud isikute selgitused, siis on põhjendatud nimetatud isikute ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ning kas osaliselt või täielikult arvesse võtmata jätmine.
2. Maksuotsuse kohaselt on maksuhaldur teinud ka 17.05.2007 järelpärimise Saksamaale, millele Saksa maksuhaldur vastas, et Werko GmbH ei ole nimetatud tehingute osas esitanud mingeid käibedeklaratsioone ega tõendeid nende kaupade ühendusesisese soetamise kohta.
3. Kohus leiab, et juhatuse liikme kohustus on säilitada majandustegevusega seotud dokumente ning kui tehingud on ka reaalselt toimunud, on mõistlik eeldada, et asjaoludega kursis olev isik oskab anda adekvaatseid selgitusi tehingute täpsemate asjaolude kohta. T.P. andis 25.11.2009 istungil ütlusi selle kohta, et Saksamaal on renditud üks laopind, kuid ei ole põhjust arvata, et samas laos hoitakse ka äriühingu tegevusega seotud dokumente, mistõttu ei ole omakorda usutav kaebaja väide, et tal polnud võimalik neid dokumente esitada, kuna need asuvad Saksamaal. Kuna käesolev maksuvaidlus algatati maksuhalduri 03.07.2007 korraldusega, olnuks ka dokumentide Saksamaal paiknemise korral kaebuse esitajal võimalik neid 2,5 aasta vältel Eestisse toimetada ja maksuhaldurile (või hiljem kohtule) esitada. Eelkõige aga äratab kahtlust see, miks ei olnud võimalik istungil tunnistaja A. D. ja kaebuse esitaja poolt räägitut esitada maksuhaldurile varem. Eelnimetatu vähendab kahtlemata nii A. D. ütluste kui T.P. seletuste usaldusväärsust. Kohus leiab, et ei ole tõendatud mobiiltelefonide, arvutite ja LCD-kuvarite müük (arved I kd lk 35-38) Läti Vabariiki ning sellisel juhul puudus ka alus nende 0%-lise käibemaksuga maksustamiseks. Seega on maksuotsuses jõutud mobiiltelefonide, arvutite ja LCD-kuvarite osas õigetele järeldustele.
4. Teiseks analüüsib kohus sõiduautode Subaru Impreza ja Audi A6 ostmist OÜ-lt Holbury. Nimetatud tehingutelt arvestas FIE T.P. maha sisendkäibemaksu summas 102 600 krooni. Kaebuse esitaja esitas 28.08.2009 kohtule A. D.’e poolt 27.08.2009 notariaalselt tõestatud kinnituse, milles ta kinnitab sõiduauto AUDI A6 müümist OÜ-le Holbury. A. D. on kinnitanud, et müüs auto OÜ Holbury esindajale (võis olla nimeks R.). 25.11.2009 kohtuistungil kuulati tunnistajana üle A. D., kes kinnitas, et müüs sõiduauto Audi 6 OÜ-le Holbury. 25.11.2009 toimunud kohtuistungil esitas kaebuse esitaja notari poolt kinnitatud A. K. kinnituse sõiduauto müümise kohta OÜ-le Holbury. Kohus leiab aga, et eelnimetatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Tallinna Ringkonnakohus on oma lahendis haldusasjas nr 3-07-1521 leidnud: „Kuivõrd maksuhalduril on põhjendatud kahtlus maksupettuse toimepanemises, siis ei saaks vajalike täiendavate tõenditena ilmselt arvesse tulla maksupettuses osalemise kahtluse alla langenud isikute seletused. Eelkõige saaks tehingute ehtsust tõendada erinevad tõendid tehingute tegemise asjaolude kohta (tellimiskirjad, hinnapakkumised, arvete üksikasjalikud spetsifikatsioonid, tööjoonised, osutatud konsultatsiooniteenuste sisu kajastavad materjalid jms). Selliseid dokumente kaebuse esitaja aga ei maksu- ega kohtumenetluses esitanud ei ole. Kohus möönab siinkohal, et kaebuse esitajal ei olnud seadusest tulenevalt kohustust kõiki selliseid dokumente koguda või säilitada, ent see ei vähenda kaebuse esitaja tõendamiskoormust ning pööramata tehingute tegemisel neile asjaoludele tähelepanu, riskis kaebuse esitaja sellega, et tehingu toimumise tõendamisega võib ta hätta jääda.“ Eelnimetatud ringkonnakohtu lahendis nimetatud tõendeid kaebuse esitaja maksu- ega kohtumenetluses esitanud ei ole. Kui FIE T.P. oleks ostnud nimetatud autod otse Läti äriühingult, ei oleks tal tekkinud käibemaksu tasumise kohustust OÜ-le Holbury ja samas selle summa sisendkäibemaksuna mahaarvamise õigust. OÜ Holbury jättis riigile käibemaksu tasumata.
5. A. D. kinnitas kohtuistungil, et tutvus T.P.ga ARKis, kui ta sõiduauto Audi A6 OÜ-le Holbury müüs. Seega viibis T.P. kohapeal siis, kui A. D. tõi auto ja R. L.selle OÜ Holbury nimele vormistas. Kohtu hinnangul on selge, et R.L. ei tegelenud sõiduki otsimise, kuulutamise ning Eestisse organiseerimisega (eelkõige kinnitavad seda R.L.i maksuhaldurile antud selgitused). FIE T.P. oli ühel juhul sõiduki esimene omanik Eestis ning teisel juhul toimus sõiduki ümbervormistus väga lühikese aja möödudes. Maksuhaldur on sellest õigesti järeldanud, et R.L. ja OÜ Holbury tegelikult 11 sõidukite müügi tehingus ei osalenud. R.L. tunnistas maksuhaldurile, et oli nn variisik ja samas ei osanud tunnistaja A. D. ammendavalt vastata küsimustele selle kohta, kellega ta täpselt suhtles.
6. Õige on see, et T.P. maksumenetluses ei ole R.L.´ilt kolmanda isikuna seletusi võetud, kuid kohus ei näe siiski takistust, miks ei peaks saama R.L.i antud seletusi kasutada käesolevas haldusasjas dokumentaalsete tõenditena. Kaebuse esitaja on seadnud nimetatud seletused kahtluse alla seetõttu, et tema hinnangul võisid R.L.i ütlused olla ajendatud soovist kaitsta OÜ-d Holbury maksukohustuse suurenemise eest. Sellised kahtlused ei ole aga käesoleval juhul põhjendatud. Kaebuse esitaja ei ole näidanud ära, mismoodi R.L.i antud ütlused OÜ Holbury maksukohustust vähendasid (või suurenemise eest kaitsesid). OÜ Holbury esindaja ütlustest tulenevalt tegi maksuhaldur järelduse, et kaks vaidlusalust sõiduautot ostis FIE Tõnus Põlluste otse Lätist ja mitte OÜ Holbury vahendusel. Sellisel juhul ei oleks autode müügist OÜ-le Holbury käivet tekkinud, kes oleks vastavas osas sisendkäibemaksu alusetult maha arvanud (millisele järeldusele maksuhaldur ka OÜ-le Holbury 16.01.2007 tehtud maksuotsuses (I kd lk 187) jõudis). Seega ei nähtu, et R.L.i ütlused oleksid igal juhul vähendanud OÜ Holbury maksukohustust. Asjaolu, et R.L.i ei õnnestunud kohtusse tunnistajana kutsuda, ei vähenda samuti iseenesest tema poolt maksumenetluses antud ütluste usaldusväärsust. Kohtul ei ole mingit põhjust arvata, et R.L. oleks andnud istungil teistsuguseid ütlusi võrreldes temalt maksumenetluses võetud seletustega. Seejuures küsitles maksuhaldur R.L.i kaks korda 21.11.2006 ja 28.11.2006 ja vähemalt 21.11.2006 kohtu hinnangul rahuldava põhjalikkusega (28.11.2006 seletuste protokolli kohtule esitatud ei ole).
7. R.L. kinnitas maksuhaldurile 21.11.2006, et ise ta Lätis autosid ostmas ei käinud, lätlastega suhtles T.P. ja R.L. nö müüs need autod T.P.le, saades selle eest vahendustasu kokku 20 000 krooni. R.L. ise arveid ei kirjutanud, need oli tema sõnul teinud T. O. R.L.i maksuhaldurile antud seletusi kinnitavad ka järgmised tõendid: FIE T.P. pangakonto väljavõte (vt maksuotsuse lk 9 p f ja vaideotsuse lk 3, konto väljavõtted I kd tl 132 pöördel ja lk 135), millest nähtub 20 000 krooni kahes osas ülekandmine OÜ-le Holbury, mis oli R.L.i kinnitusel tasu kahe auto enda nimele registreerimise eest; ARK-st saadud teave selle kohta, et vahetult peale sõidukite registreerimist OÜ Holbury nimele registreeriti need T.P. nimele (vt maksuotsuse lk 6), Läti maksuhaldurilt saadud teave (vt maksuotsuse lk 7), ja OÜ Holbury pangakonto väljavõte (I kd lk 180 jj). Viimasest nähtub üheselt kontolt sularaha reeglina 10 000 krooni kaupa pangaautomaadist väljavõtmine (kuid suuremates summades ka pangakontorist R.L.i poolt, samuti Tartus Ristiku kasiinos korduvat mitmetuhande krooniste kaardimaksete tegemist (I kd lk 181)). Seetõttu on maksuhaldur jõudnud õigustatult järeldusele, et OÜ Holbury näol oli tegemist varifirmaga, kel puudus reaalne majandustegevus ja kes ei saanud seetõttu ka FIE T.P.le autosid müüa.
8. Mis puutub sellesse, kas T.O. oli käesolevas maksuasjas reaalselt figureerinud isik, siis selles osas on kohtul tõepoolest kahtlusi. Ainus tõend selle kohta, et T.O. viimase kümne aasta jooksul Eestis üldse tegutsenud on, ongi R.L.i maksuhaldurile antud selgitused. Samas tuleb tõdeda, et 21.11.2006 antud selgitustes (I kd lk 174 jj) on R.L. T.O. isikuga seonduvat väga detailselt kirjeldanud, märkides nii kontakttelefonid kui kirjeldades erinevaid T.O.ga kokkupuutumise episoode. Kohtu püüded T.O.d istungile kutsuda nurjusid, avalikud registrid tema kohta viimase 10 aasta osas infot ei anna, telefoni teel kinnitas end T.O. emana tutvustanud isik, et ei ole T.O.d näinud ligi 10 aastat ning et ta viibib ilmselt välismaal. Samas ei saa välistada seda, et võib olla T.O.l põhjust end varjata ja sellisel juhul võis tema ema vastus olla tingitud soovist mitte avaldada oma poja kontaktandmeid. R.L. on kinnitanud, et T.P. tunneb isiklikult T.O.d, samas, kui T.P. seda istungil eitas. Seega on T.O. osas kogutud andmed vastuolulised ja seetõttu tuleb asuda seisukohale, et T.O. osas tehtud järeldused maksuotsuses ei ole tõendatud. See aga ei tähenda, et maksuotsusega tehtud järeldused lõppastmes valed oleksid. Ka juhul, kui T.O. isik kogu maksuotsuse argumentatsioonist välja jätta, on maksuhaldur jõudnud kokkuvõttes õigetele järeldustele. Seega leiab kohus, et maksuhalduri järeldused seoses autode Subaru Impreza ja Audi A6 ostult arvestatud sisendkäibemaksu mahaarvamisega on õiged. Kokkuvõtlikult puudub 12 maksuotsuse tühistamiseks alus. Samadel põhjustel on õiguspärane ja ei kuulu tühistamisele ka vaidlustatud vaideotsus.
9. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 13