Obsah (7)

§ 127§ 1043§ 1045§ 1057§ 130§ 140§ 134

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Piret Mõistlik 21. veebruaril 2011 kell 16.00 Harju Maakohtu Kentman

) § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitist piirata. Kohtuotsuse põhjendused Poolte vahel puudub vaidlus järgmises: - 15.04.2007 toimus liiklusõnnetus Tallinn-Tartu-Luhamaa mnt 49 km-l, kus Tallinna suunas möödasõitu sooritanud sõiduauto Audi 6, mida juhtis alkoholijoobes ja vastava kategooria juhtimisõigust mitteomav kostja, põrkas kokku vastassuunas otse Ardu poole liikunud sõiduautoga Opel Vectra, mida juhtis kaine ja vastava kategooria juhtimisõigust omav hageja (I kd tl 5-7); - liiklusõnnetuse tulemusena sai hageja eluohtlikke kehavigastusi.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 127

lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 1043

kohaselt peab kahju tekitaja kannatanule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi 3 või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju tekkimisega. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks

§ 1057

alusel peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel. Poolte vahel puudub vaidlus kostja teo, kahju ja põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel. Pooled vaidlevad kahju suuruse üle.

§ 130

lg 1 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud sh vajaduse suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Vaidlus puudub ning Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti arstliku ekspertiisi otsustega ning Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionite ja toetuste osakonna otsustega on tõendatud et hageja oli toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel täielikult töövõimetu ajavahemikul 15.04.2007-25.06.2009 ning osaliselt töövõimetu (80% ulatuses) alates 26.06.2009 (I kd tl 10, 11, 149, 82-85). Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et osalise töövõimetuse määr ei ole hilisemalt muutunud. Isiku kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisiaktiga nr 7 (I kd tl 149-202, II kd tl 1-100) on tõendatud ning selles osas puudub ka vaidlus, et hageja liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastused (luumurrud) ei ole paranenud korrektselt, täielikult ei ole välja ravitavad keha struktuurimuutus ja liikumisfunktsiooni kõrvalekalle ning hageja igapäeva tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud, kuna hageja on osaliselt töövõimetu. Maksu- ja Tolliameti andmetel oli hageja

1. aasta tulu 35 293 Eesti krooni (I kd tl 51-54). Hageja sissetuleku vähenemine peab olema põhjuslikus seoses töövõimetusega. Kuna hageja kahju tekkimise ajal ei töötanud, selles osas vaidlus puudub, siis ei saa sissetuleku vähenemisel arvestada töötasu, mida hageja sai
2. aastal enne töölepingu lõppemist. Asjaolu, et hageja võinuks naasta hiljem sama tööandaja juurde on paljasõnaline. Kuna hageja oli kahju tekkimise ajal üliõpilane õppides kõrgkoolis rakenduspsühholoogia õppekava alusel alates 06.09.2004 nominaalajaga kolm aastat, tuleb edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju kindlaksmääramisel hinnata, kas ja kui suures ulatuses toob see tulevikus kaasa töötasu saamata jäämise. Kohus nõustub siinkohal kostjaga selles, et hageja ei ole tõendanud, et ta saanuks ajavahemikul 15.04.2007-31.12.2007 9328.57 Eesti krooni kuus ja ajavahemikul 01.01.2008.-31.12.2008 14 801.15 Eesti krooni kuus ning edaspidi summas, mis on saadud korrutatult kasvuindeksiga lähtudes palga alammäärast, s.o väidetavat keskmist personalijuhi töötasu. Arusaamatu on hageja saamata jäänud töötasu arvestuskäik, mh võttes arvesse, et hageja õppis kõrgkoolis rakenduspsühholoogia mitte personalijuhi erialal. Hageja ei ole tõendanud varalise kahju suurust. Kohus ei loe usaldusväärseks tõendiks hageja esitatud pangakonto väljavõtet (01.05.200624.01.2007, I kd tl 90-95), kuna sellest ei nähtu, et kontole laekumiste näol oleks tegemist töötasuga, samuti väljatrükki OÜ NS väljamaksete kohta
3. aastal hagejale (II kd tl 131133), kuna see on allkirjastamata. Varalise kahju suurust ei tõenda ka esitatud tööleping (I kd tl 100-103). Hagejal on liikumisfunktsiooni kõrvalekalle, liigutuste funktsiooni kõrvalekalle, keha struktuurimuutus, 80% suurune töövõimetus, mis kindlasti vähendab tema võimalusi tööturul osalemisel ja toob kaasa mingis osas töötasu saamata jäämise. Hagejale on määratud 30.07.2007 töövõimetuspension 3006.00 Eesti krooni (I kd tl 15, 25 ja alates 01.08.2008 2980.00 Eesti krooni kuus (I kd tl 25, I kd 132, II kd tl 162-163) ning selle suurust ei ole hiljem muudetud. Kuna TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg-te 1 ja 2 alusel lahendab kohus vaidlust poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel ning pooled otsustavad ise, millised asjaolud nad nõude põhjendamiseks esitavad ja millega neid tõendavad, siis puudub kohtul õigus asjaolusid nõudest või tõenditest tuletada. Samuti kohustab TsMS § 230 lg 1 kumbagi poolt tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on korduvalt soovitanud hagejal menetluses osaleda koos esindajaga (mh I kd tl 97 alt 17-18 rida, II kd tl 146 alt 2-3 rida, II kd tl 147 ülevalt 16 rida), 4 hageja ei ole seda vajalikuks pidanud. Samas ei saa aga asuda ebaõiglasele seisukohale, et hagejal ei olegi töövõimetusest tingitud kahju tekkinud. Seega tuleb lugeda TsMS § 233 ja

§ 127

lg 6 alusel hagejal alampalga suuruses kahju tekkinuks (nn normatiivne kahju), mis sisaldab endas juba mahaarvamist töövõimetuspensioni võrra. Kohus leiab, et alampalga suuruse igakuise varalise kahju väljamõistmine kostjalt ei ole tema suhtes äärmiselt ebaõiglane

§ 140lg 1 mõttes, kuna on kostja on tööealine ja töö- ja õppimisvõimeline isik.

Ainult asjaolu, et kostjal puudub kinnisvara jm registritesse kantavad vallasasjad, ei anna alust väljamõistetava varalise kahju vähendamiseks. Seega kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju alates 15.04.2007 igakuiselt vastavalt kehtivale alampalga määrale. Nii kahju tekkimise ajal kehtinud

§ 130

lg 2 kui kehtiva

§ 134

lg 2 alusel tuleb isiku tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel kannatanu füüsilisi ja hingelisi kannatusi, nende iseloomu ja ulatusest, samuti kostja varanduslikku olukorda. Vaidlus puudub selles, et hageja sai liiklusõnnetuse tagajärjel eluohtlikke kehavigastusi. Isiku kohtuarstliku komisjonilise ekspertiisiaktiga nr 7 (I kd tl 149-202, II kd tl 1-100) on tõendatud, et hageja liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastused (luumurrud) ei ole paranenud korrektselt, täielikult ei ole väljaravitavad keha struktuurimuutus ja liikumisfunktsiooni kõrvalekalle, samuti on piiratud hageja igapäeva tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine, kuna hageja on osaliselt töövõimetu. Samas ei takista hageja terviseseisund lapsega suhtlemist. Liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastustest tingitud elumuudatused on põhjustanud hagejal mõõduka depressiooni ning vigastused on põhjustanud hageja väljanägemise muutumise: vasak jalg lühenenud, vasaku pöia deformatsioon, kehal rohked haavaarmid. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja on liiklusõnnetuse tagajärjel korduvalt hospitaliseeritud ja sh opereeritud. Seega on toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel hageja kannatanud pikaajalist füüsilist ja hingelist valu, kehastruktuur on pöördumatult muutunud, liikumisfunktsioon on piiratud (jäsemete liikuvus), väljanägemine on muutunud (jalg lühenenud, pöia deformatsioon, rohked haavaarmid), mis piirab ka liikuvust jm sportlikke tegevusi, samuti on hagejal mõõdukas depressioon. Hagejal on töövõime kaotus 80%. Kostja aastanetosissetulek

1. aastal oli 23 923 Eesti krooni (I kd tl 40-41), mida kinnitab kostja pangakontode väljavõte (I kd tl 109-112, 128). Kostja kandis KarS § 424 alusel mõistetud karistust vanglas, kus vabanes suvel
2. Seejärel on kostja oma sõnul töötanud juhutöödel. Kinnisvara jm registritesse kantav vallasvara puudub. Hageja ei ole kostja varanduslikku seisundit vaidlustanud. Kuigi kostja on tööealine ja töö- ja õppimisvõimeline isik, ei saa ta äärmiselt suure kahju hüvitamise kohustuse tõttu jääda eluks ajaks pankroti- või täitemenetluse normide alusel tagatava elatusmiinimumi piirile selliselt, et ta ei suudaks elu lõpuni sellest kohustusest vabaneda. Võttes arvesse kõike eelnenut, samuti asjaolu, et hageja on osaliselt endale kannatusi põhjustanud
3. a detsembris toimunud kukkumise tagajärjel saadud vasaku õlavarreluu osanihestuse ja murruga, mistõttu, ei ole vigastused paranenud anatoomiliselt korrektselt (I kd tl 152), samuti kohtupraktikat, kohus leiab, et mõistlikuks mittevaralise kahju suuruseks on 5000 eurot (78 233 Eesti krooni). Kohus ei hinda järgmisi hageja esitatud tõendeid kui asjasse puutumatuid: hageja ja Swedbank AS-i vahel
4. aastal ja
5. a alguses sõlmitud laenulepingud (I kd tl 12-14) ja Swedbank 5 AS-i lepingu ülesütlemise teade (II kd tl 125) ning hageja ja P F vahel sõlmitud laenulepingut (I kd tl 16-18). Tuginedes eelnenule kohus leiab, et RF hagi M M vastu varalise kahju ja mittevaralise kahju hüvitamiseks on osaliselt põhjendatud ja tõendatud ning kuulub osalisele rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks varalise kahju alates 15.04.2007 igakuiselt vastavalt kehtivale alampalga määrale ning mittevaraline kahju 5000 eurot (78 233 Eesti krooni). Kohus jätab hageja 14.12.2010 esitatud hagiavalduse täpsustuses märgitud nõude nr 2 (varalise kahju hüvitamine ühekordse maksena summas 64 300.00 Eesti krooni seoses täiendavate kulutustega pangalaenu tagastamisel / seoses laenu tagasimaksmise võimalusega) läbivaatamata, kuna kohus lõpetas menetluse seoses hageja loobumisega nimetatud nõudest 08.10.2010 kohtumäärusega, mistõttu ei ole võimalik seda nõuet TsMS § 432 alusel uuesti läbi vaadata. Menetluskulude jaotus Kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 jätab kohus poolte menetluskulu poolte endi kanda. Kohtunik 6