Obsah (4)

§ 28§ 92§ 93§ 84

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 04. juuni 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-474 Haldusasi ALG Liisingu AS kaebus Ma

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. ALG Liisingu AS soetas
2. jaanuaril 2009 sõlmitud müügilepinguga OÜ-lt Estredos Tallinnas Härjapea 27a asuva kinnistu. Müügilepingu alusel esitatud arve sisaldas käibemaksu 2 440 678 krooni.
3. jaanuaril 2009 sõlmitud müügilepingu alusel soetas ALG Liisingu AS Tallinnas Paekivi 9 asuva kinnistu OÜ-lt Jurta Holding, kes esitas arve, mis sisaldas käibemaksu 1 372 881 krooni.
4. jaanuaril 2009 soetas ALG Liisingu AS Tallinnas Õle 27 asuva kinnistu OÜ-lt Abercor, kes esitas arve, mis sisaldas käibemaksu 3 203 390 krooni ning
5. veebruaril 2009 soetas ALG Liising samuti OÜ-lt Abercor Tallinnas Ristiku 28 asuva kinnistu, mille eest esitatud arve sisaldas samuti käibemaksu 4 271 186 krooni. ALG Liisingu AS deklareeris eelnimetatud arvete alusel tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvamisele kuuluvat sisendkäibemaksu kokku 11 288 135 krooni.
6. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi maksuhaldur või vastustaja)
7. oktoobri 2009 maksuotsusega nr 12.2-3/3589-7 pandi ALG Liisingu AS-ile kohustus tasuda 11 288 135 krooni käibemaksu. Maksuhaldur leidis, et kaebuse esitajal ei olnud õigust eelviidatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata, kuna kõigi nimetatud kinnistute müügi puhul oli tegemist maksuvaba käibega. Maksuhaldur põhjendas oma seisukohta lühidalt järgmiselt: o Härjapea 27a kinnistu ei olnud käsitatav krundina, kuna sellele kinnistule ehitise püstitamist ette nägevat detailplaneeringut ei ole veel kehtestatud, kuigi see on algatatud ja menetluses ning müügilepingus ei sisaldu müüja kohustust tagada detailplaneeringu kehtestamine. o Paekivi 9 kinnistu puhul on tegemist renoveerimata eluruumidega, kus ka reaalselt elati. o Õle 27 kinnistu puhul oli tegemist ärimaaga ning müüja ei olnud enne käibe toimumist maksuhaldurit teavitanud käibemaksu lisamisest vastavalt käibemaksuseaduse § 16 lõikele 3, kuna maksuhaldurile eelnevalt esitatud müügilepingut ei saa sellise teavitamisena käsitada. o Ristiku 28 kinnistu puhul on tegemist renoveerimata eluruumidega, kus ka reaalselt elati.
9. aprillil 2010 esitas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus ALG Liisingu AS-ile intressinõude nr 13-3/5460, millega kohustatu kaebuse esitajat tasuma 1 194 991 krooni intressi. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10. ALG Liisingu AS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
11. oktoobri 2009 maksuotsuse nr 12.2-3/3589-7 tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et kõigi eelnimetatud kinnisasjade müügi näol oli tegemist maksustatava käibega ning seetõttu on kaebuse esitajal ostjana õigus nende kinnistute müüjatele tasutud sisendkäibemaks oma tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata.
12. Kaebuse esitaja leiab, et Härjapea 27a kinnistu näol oli tegemist krundiga planeerimisseaduse § 9lg 3 mõistes, kuna tegu oli detailplaneeringu kohustusega alal asuva maatükiga, kuhu algatatud detailplaneeringu kohaselt kavandatakse hoonete ehitamine. Viidates maksuhalduri seisukohale, et krunt on ehitamiseks kavandatud maatükk, leiab kaebuse esitaja, et ehitamiseks kavandatuks saab pidada iga maatükki, mille suhtes on ükskõik millisel kujul avaldatud ehitamise kavatsust, kindlasti aga maatükki, mille suhtes on algatatud ehitamist ette nägev detailplaneering. Kaebuse esitaja viitab 2 ka sellele, et planeerimisseaduse eelnõu esialgses versioonis defineeriti krunti kui ehitamiseks määratud maatükki, ent see asendati sõnastusega ehitamiseks kavandatud maatükk. Kaebuse esitaja, viidates mõistete määrama ja kavandama kasutamisele teistes planeerimisseaduse (PlanS) sätetes, leiab et seadusandja sooviks on olnudki hõlmata krundi mõistega mitte üksnes maatükke, millele ehitamine on siduvalt otsustatud (määratud), vaid ka neid, millele ehitamist kavandatakse veel kehtestamata planeeringus. Kaebuse esitaja viitab ka maksuhalduri seisukohale, et krundina saaks kehtestamata detailplaneeringuga maatükki käsitada juhul, kui müügilepinguga on müüja võtnud kohustuse ja vastutuse detailplaneeringu kinnitamise osas ning selgitab, et antud juhul oli Härjapea 27a kinnistu müüja sõlminud detailplaneeringu koostamise lepingu ning samuti leppisid kaebuse esitaja ja kinnistu müüja kokku, et kinnistu soetushind sisaldab ka detailplaneeringu lõpetamist, mida kinnitab müüja, ostja ja detailplaneeringu koostaja vahel
13. jaanuaril 2009 sõlmitud lihtkirjalik leping. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et
14. oktoobril 2009 sõlmitud notariaalses lepingus on pooled veelkord kinnitanud lihtkirjalikus vormis varem kokku lepitut, et müüja kohustab oma kulul korraldama kõik lepingu esemele detailplaneeringu kehtestamiseks vajalikud toimingud. Mõiste ehitamiseks kavandatud sisustamisel viitab kaebuse esitaja ka Rahandusministeeriumi koduleheküljel avalikult kättesaadavale KMS-i kommentaarile.
15. Paekivi 9 kinnistu osas leiab kaebuse esitaja, et tegemist ei olnud eluruumi müügiga, kuna müümise hetkel ei olnud ehitise suhtes ühtegi kehtivat üüri- või rendilepingut ning müüja kasutas vaid garaaži ja vajadusel pakkus majutusteenust oma töötajatele lähetuse korral. Kaebuse esitaja selgitab, et kinnistul olevate ehitiste näol on tegemist 80% ulatuses mitteeluruumideks mõeldud ruumidega ning eluruumidena kunagi kasutuses olnud ruumid ei vasta kaebuse esitaja hinnangul Vabariigi Valitsuse
16. jaanuari 1999 määruses nr 38 eluruumidele sätestatud nõuetele: hoones puudub vee- ja kanalisatsioonisüsteem, puudub normaalne kloseti kasutamise võimalus hoone teenindamiseks määratud maa-alal. Kaebuse esitaja leiab samuti, et KMS § 16 lg 3 punktis 2 sätestatud eluruume puudutav keeld on vastuolus põhiseadusest tuleneva õigusselguse põhimõttega ja ei ole seega rakendav. Kaebuse esitaja hinnangul saaks kõnealust keeldu rakendada üksnes juhul, kui võõrandatava kinnistu oluliseks osaks pole muid ruume peale eluruumide, ent Paekivi 9 kinnistu puhul see kindlasti nii ei olnud. Samuti leiab kaebuse esitaja, et hoonet, kus pakutakse ajutist majutusteenust, ei saa käsitleda eluruumina.
17. Kaebuse esitaja on samuti seisukohal, et Õle 27 kinnistu müüja OÜ Abercor informeeris enne käibe toimumist maksuhaldurit sellest, et lisab kinnistu müügile käibemaksu. Kaebuse esitaja selgitab, et seaduses ei ole sätestatud, millises vormis see informeerimine peab toimuma ning et eraldi teate esitamine ei ole vajalik juhul, kui esitatakse müügilepingu koopia, millest nähtub käibemaksu lisamine. Kaebuse esitaja selgitab ka, et müüja esindaja selgituste kohaselt esitas ta Maksu- ja Tolliameti Põhja teenindusbüroole ülevaate äriühingu käibemaksukohustuslaseks registreerimise vajadust tingivatest asjaoludest ning selgitas, millise kinnistu võõrandamisega on tegemist ja informeeris maksuhaldurit, et kinnistu müügile lisatakse käibemaks. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et maksuhalduri maksukorralduse osakonna juhataja asetäitja ning revident on kinnitanud, et OÜ Abercor on esitanud ka notariaalse lepingu, kus märgitakse, et tehingule lisatakse käibemaks. Kaebuse esitaja hinnangul nähtub revidendi selgitustest, et OÜ Abercor oli teadlik vajadusest maksuhaldurit teavitada ning käitus teavitamiskohustuse täitmisel maksuhalduri juhiste kohaselt. Ka leiab kaebuse esitaja, et KMS § 16 lg 3 p 2 sätestatud kohustust teavitada maksuhaldurit käibemaksu lisamisest enne käibe toimumist ei maksaks üle tähtsustada, kuna käibemaksuga maksustamise valikuõiguse kasutamine ei sõltu maksuhalduri loast, vaid maksuhaldurit on üksnes vaja informeerida. Seetõttu leiab kaebuse esitaja, et see, kas maksuhaldurit teavitatakse enne vastava lepingu allkirjastamist, sellega samal ajal või vahetult pärast lepingu allkirjastamist, puudub sisuline tähtsus. 3
18. Ka Ristiku 28 kinnistu osas leiab kaebuse esitaja, et tegemist ei olnud eluruumiga, kuna sellel kinnistul asuvad üksnes elamiskõlbmatud
19. aastal elamuks ehitatud hoone ning kuur, kusjuures
20. aastal koostatud ekspertiisiakti kohaselt ei tohi majas kasutada ahjusid, veetorustik on vaja välja vahetada täies ulatuses, tualetid ei rahulda tänapäeva vajadusi, kanalisatsioonitorustik on amortiseerunud ning katki ja seetõttu on kelder kanalisatsioonivett täis jooksnud. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et võõrandamise ajal ei elanud elamus ühtegi inimest ja seal ei olnud ka võimalik elada, kusjuures maksuhaldurile antud selgituses pidada projektijuht K. G. silmas seda, et kolm perekonda omavad majas sissekirjutust, mitte seda, et nad seal reaalselt sees elavad.
21. Samuti esitas ALG Liisingu AS halduskohtule kaebuse
22. märtsi 2010 intressinõude nr 133/5460 tühistamiseks osas, millega kohustati tasuma intressi eelpoolnimetatud maksuotsusega määratud maksusummadelt. VASTUSTAJA SEISUKOHT
23. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et vaidlusaluste tehingute puhul ei olnud müügihinnale käibemaksu lisamine lubatud, mistõttu on lubamatu ka kaebuse esitaja poolt sisendkäibemaksu mahaarvamine.
24. Härjapea 27a kinnistu puhul ei ole maksuhalduri hinnangul tegemist krundi müügiga, kuna kinnistu ostu-müügilepingus sätestatud ka müüja kohustust ega ühtegi muud viidet detailplaneeringu kinnitamiseks peale kinnistu müügitehingu toimumist. Vastustaja toob välja, et nimetatud kinnistu on hoonestamata ja sotsiaalmaa sihtotstarbega. Vastustaja leiab, et hiljem sõlmitud kokkulepet detailplaneeringu menetlemisega seotud kohustuste kohta ei saa pidada usaldusväärseks.
25. Paekivi 9 kinnistu kohta leiab vastustaja, et tegemist on renoveerimata elamuhoonega, kus ka faktiliselt on maksuhalduri hinnangul elutegevus toimunud, kusjuures kinnistu eluruumina kasutamist on kinnitanud nii kinnistu müüja, majutades seal oma töötajaid, kui ka kaebuse esitaja projektijuht kinnistu vaatlusel. Vastustaja viitab sellele, et vaatluse käigus nähtus, et maja on korras, vajalik on ainult selle puhastamine ning värvimine. Ka märgib vastustaja, et kinnistu sihtotstarbeks määratud 100% elamumaa.
26. Õle 27 kinnistu müügi osas leiab vastustaja, et OÜ Abercor ei teavitanud maksuhaldurit enne käibe toimumist käibemaksulisamisest ning seega ei olnud tal õigust käibemaksu lisada. Notariaalse lepingu esitamist ei saa vastustaja hinnangul lugeda maksuhalduri eelnevaks teavitamiseks. Vastustaja leiab, et TsÜS § 78 lõikest 1 ning KMS § 16 lg 3 punktist 2 tulenevalt peab teade kauba või teenuse vabatahtliku maksustamise kohta peab olema sellekohast õigust rakendava isiku poolt omakäeliselt allkirjastatud ning teade ei või olla edastatud suuliselt. Vastustaja leiab, et kinnisasja müügilepingu koopia maksuhaldurile edastamisel on küll täidetud kirjaliku vormi nõue, kuid arvesse tuleb võtta ka müügilepingu koopia edastamise eesmärki, milleks oli Abercor OÜ soov saada käibemaksukohustuslaste registrisse. Samuti rõhutab vastustaja, et vastav teade tuleb KMS § 16 lg 3 alusel esitada enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil, kuid antud juhul on isik esitanud müügilepingu koopia, mil käive juba tekkinud oli.
27. Ristiku 28 kinnistu puhul on maksuhalduri hinnangul tegemist renoveerimata elamuhoonega, kus on ka faktiliselt elutegevus toimunud, kusjuures kinnistu eluruumina kasutamist on kinnitanud kaebuse esitaja projektijuht kinnistu vaatlusel. Vastustaja märgib ka, et kinnistu sihtotstarbeks 100% elamumaa ning selgitab, et vaatlusel selgitas kaebuse esitaja projektijuht K. G., et elamus elab kolm perekonda, ühed neist sundüürnikud ning müüja esindaja poolt esitatud kinnistu soetamise lepingust 4 nähtus, et kinnistul on ühel isikul ka kehtiv üürileping ning ta kasutas eluruume ka elamu tagastamise hetkel.
28. Intressinõuet peab vastustaja samuti seaduslikuks ning põhjendatuks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
29. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et ALG Liisingu AS-i kaebus on põhjendatud üksnes osaliselt. Kohtu hinnangul ei saa esitatud tõendite pinnalt põhjendatuks pidada käibemaksu määramist seoses Õle 27 kinnistu müügitehinguga, kuna tuvastatud asjaolude pinnalt tuleb asuda seisukohale, et kuigi kinnistu müüja ei täitnud formaalselt nõuet teavitada maksuhaldurit käibemaksu lisamisest kirjalikult enne käibe toimumist, tuleb see tuvastatud erandlike asjaolude tõttu lugeda vabandatavaks eksimuseks, mis ei võta müüjalt õigust arvele käibemaks lisada. Seega tuleb kaebus rahuldada osas, mis puudutab käibemaksu määramist seoses Õle 27 kinnistu soetamisega. Nimetatud maksukohustusele vastavas oas tuleb tühistada ka intressinõue. Muus osas tuleb kaebus aga jätta rahuldamata, kuivõrd kohtu hinnangul on maksuhaldur õigesti leidnud, et Härjapea 27a, Paekivi 9 ja Ristiku 28 kinnistute müügi näol oli tegemist maksuvaba käibega.
30. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusaluste kinnistute müüjad OÜ Estredos, OÜ Jurta Holding ja OÜ Abercor esitasid ALG Liisingu AS-ile arved, millel on näidatud müüdud kinnistute hinnad ning sellele lisanduv 18%-line käibemaks. Vaidlust pole ka selles, et arvete esitamise ajal olid nii müüjad kui ka ALG Liisingu AS registreeritud käibemaksukohustuslastena. Käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg 7 punktidest 9 ja 10 tulenevalt on käibemaksukohustuslane kohustatud väljastatud arvele märkima maksustatava summa käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe summa ning tasumisele kuuluva käibemaksusumma. Seega maksuvaba käibe puhul ei ole müüjal arvele käibemaksusummat õigus lisada. Juhul kui müüja seda seaduses sätestatut eirates siiski teeb, ei ole ostjal hiljem õigust oma maksustatavast käibest selle arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Seda seisukohta on haldusasjas nr 3-3-1-8-06 tehtud lahendis kinnitanud ka Riigikohus, märkides, et ostja ei saa sellisel puhul käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega, kuna vastupidine seisukoht viiks maksustatava ja maksuvaba käibe erinevuste eiramisele.
31. Härjapea 27a kinnistu puhul keskseks küsimuseks see, kas tegemist oli krundiga planeerimisseaduse tähenduses või mitte. KMS § 16 lg 2 p 3 kohaselt ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa, kusjuures maksuvabastust ei kohaldata muuhulgas krundile planeerimisseaduse tähenduses, kui sellel ei asu ehitist. Planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 3 kohaselt on krunt ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. PlanS § 3 lõikest 2 tulenevalt on detailplaneeringu koostamine kohustuslik muuhulgas linnades uue hoone (välja arvatud teatud kõrval- ja väikehoonete) püstitamise korral. PlanS § 9 lg 2 p 2 kohaselt määratakse krundi ehitusõigus detailplaneeringuga. Kohus järeldab eeltoodud sätetest, et üldjuhul saab krundist planeerimisseaduse tähenduses rääkida juhul, kui sellele maatükile on kehtestatud detailplaneeringuga määratud ehitusõigus. See tähendab, et käibemaks tuleb lisada ning maksuvabastus ei kehti juhul, kui tehingu esemeks on kinnisasi, millele on detailplaneeringuga kavandatud ehitis(t)e püstitamine. Kohus ei pea siinkohal asjakohaseks kaebuse esitaja arutlust seoses mõistete ehitamiseks kavandatud maaüksus ja ehitamiseks määratud maaüksus kasutamisega planeerimisseaduses. Planeerimisseadusega reguleeritakse avalik-õiguslike suhteid seoses territoriaalse planeerimisega. See tähendab, et planeerimisseaduses kasutatud krundi mõiste sisustamisel ei ole mistahes tähtsust sellel, millised kavatsused on teatud maatüki suhtes selle 5 omanikul või omandajal. Kohus leiab, et ehitamiseks kavandatud maaüksusena PlanS § 9 lg 3 mõistes tuleb käsitada maaüksust, mis on ehitamiseks kavandatud planeerimisseaduses ettenähtud avalikõigusliku otsustusega. Põhjus, miks on planeerimisseaduse eelnõu algtekstis sisaldunud mõiste ehitamiseks määratud maaüksus asendatud mõistega ehitamiseks kavandatud maaüksus, on pigem selles, et krundi ehitusõigust määrava detailplaneeringu kehtestamine ei kohusta iseenesest detailplaneeringut ellu viima ning seega ei oleks korrektne väita, et detailplaneeringuga määratakse mingi maaüksus ehitamiseks. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et krunt, mille müük tuleb käibemaksuga maksustada, on maaüksus, mis asub detailplaneeringu kohustusega alal ning kuhu on avaliku võimu poolt kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud ehitise püstitamine. Seda seisukohta toetab iseenesest ka nõukogu direktiivi 2006/112/EU artikkel 12 lg 1 punkt b, kus nähakse ette, et liikmesriigid võivad maksukohustuslasena käsitada isikut, kes juhuti teeb tehingu, mille sisuks on ehitusmaa võõrandamine. Kohtu hinnangul saab ehitusmaana direktiivi mõttes käsitada maatükki, millele on õiguslikult võimalik ehitise püstitamine. Detailplaneeringu kohustusega alal on ehitise püstitamine võimalik, kui see on detailplaneeringuga ette nähtud.
32. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Härjapea 27a kinnistu müügi ajal ei olnud selle kinnistu kohta detailplaneeringut kehtestatud, ent detailplaneering oli algatatud. Kohaliku omavalitsus otsus detailplaneeringu algatamise kohta tähendab detailplaneeringu kehtestamiseks vajaliku menetluse alustamist ning detailplaneeringu algatamisest ei saa järeldada, et planeerimismenetluse objektiks olev maatükk oleks seeläbi ehitamiseks kavandatud. Detailplaneeringu algatamisest ei teki ka kinnistu omanikule ega mistahes muule isikule õiguspärast ootust sellele, et soovitud detailplaneering ka kehtestatakse. Õiguslikke, sealhulgas maksuõiguslikke tagajärgi, omab kehtestatud detailplaneering.
33. Nii kaebuse esitaja kui vastustaja on viidanud käibemaksuseaduse kohta Rahandusministeeriumis koostatud kommentaarile, milles märgitakse, et kui detailplaneering on küll müügi hetkel pooleli, kuid müügilepinguga on müüjal siiski kohustus ja vastutus detailplaneeringu kinnitamise osas, siis on tehingu tegelikuks objektiks siiski krunt, ehk kinnitatud detailplaneeringuga maatükk ning hinnale lisandub käibemaks. Kohus leiab, et sellest kommentaarist ei saa siiski tuleneda õigustust käibemaksu lisamiseks Härjapea 27a kinnistu müügiarvele. Käibemaksu lisamine olukorras, kus krundi ehitusõigust kehtestava detailplaneeringu menetlus on alles pooleli, võib erandjuhul kõne alla tulla juhul kui poolte vahel sõlmitud müügilepingust nähtub üheselt, et müügiesemeks on krunt ehk ehitusõigusega maaüksus. Eelkõige on sellise olukorraga tegemist juhul kui lepingus on ostjale jäetud õigus lepingust taganeda juhul kui vastavat detailplaneeringut ei kehtestata. Just sellist müüja vastustust on eelnimetatud kommentaaris silmas peetud. Ainuüksi asjaolust, et kinnistu müüja võtab endale kohustuse edaspidi oma kulul detailplaneeringu menetlemiseks vajalikke toiminguid teha, ei saa teha järeldust, et müügiesemeks oli krunt. Käesoleval juhul on Härjapea 27a kinnistu müügilepingu esemeks sellel aadressil asuv sotsiaalmaa sihtotstarbega hoonestamata kinnistu ning müügilepingust tulenevad ostja ja müüja suhted ei sõltu mistahes moel sellest, kas algatatud detailplaneering kunagi vastu võetakse või mitte. Seega ei saa väita, et müügiesemeks oli krunt või et tehingu tegelik majanduslik sisu oleks olnud krundi müümine, olenemata sellest, millised olid ostja ja müüja ootused või lootused seoses algatatud detailplaneeringuga. Seetõttu ei oma käesoleva vaidluse seisukohast mingit tähtsust kaebuse esitaja ja kinnistu müüja vahelised hilisemad kokkulepped, mis puudutasid detailplaneeringu menetlemiseks vajalike toimingute tegemist. Eeltoodut silmas pidades on kohus seisukohal, et maksuotsus on õiguspärane Härjapea 27a kinnistu müügitehingut puudutavas osas.
34. Paekivi 9 kinnistu puhul taandub küsimus sellele, kas tegemist oli eluruumi võõrandamisega. KMS § 16 lg 3 punkti 2 kohaselt on maksukohustuslasel võimalik lisada kinnisasja müümisel käibemaks, sõltumata sellest, kas kinnistul paikneb uus- või oluliselt parendatud ehitis või mitte, tingimusel, et tegemist ei ole eluruumiga. Õige on kaebuse esitaja seisukoht, et maksustamisel tuleb 6 lähtuda tehingute tegelikust majanduslikust sisust, mitte aga õiguslikust vormist, mis sellele sooritusele formaalsete tunnuste alusel omistatav on. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Paekivi 9 kinnistul asusid vana, renoveerimata elamu (kunagi elamuks ehitatud hoone) ning abihooned (pesuköök, kuur ja garaaž). Kohus leiab, et KMS § 16 mõistes tuleb eluruumina käsitada mistahes kinnisasja, mille peamiseks majanduslikuks kasutusotstarbeks on see, et seal paiknevad ehitised, kus asuvad eluruumi funktsiooniga ruumid. Selle tõlgenduse kohaselt on eluruumi võõrandamisega KMS § 16 mõistes tegemist näiteks juhul, kui müügiesemeks on elamukrunt, millel paikneb individuaalelamu, samuti elamukrunt, millel paikneb hoone, mille valdav osa ruumidest on eluruumi funktsiooniga. Põhjendatud on eluruumi funktsiooni mõiste sisustamine võlaõigusseaduse (VÕS) § 272 kaudu, kus defineeritakse eluruumi läbi selle, et see on kasutatav alaliseks elamiseks. Kuivõrd ühtedele ja samadele objektiivsetele karakteristikutele vastavaid ruume on võimalik reeglina kasutada nii elu- kui äriruumidena, siis on igati põhjendatud ka ruumide reaalse kasutusotstarbe arvestamine. Kinnistu müügi kontekstis on oluline ka see, millisel eesmärgil kasutas müüja kinnistut ja sellel paiknevas hoones asuvaid ruume ajal, mil kinnistu oli tema omandis. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole tuvastamist leidnud, et OÜ Jurta Holding oleks Paekivi 9 kinnistul asuvaid ruume kasutanud eluruumidena selles tähenduses, et neid ruume oleks alaliselt elamiseks kasutatud. OÜ Jurta Holding juhatuse liige Indrek Raudsepp on maksuhaldurile antud seletuses kinnitanud, et majutas selles hoones Saaremaalt pärit töötajaid, ent selle kohta, et hoones oleks alaliselt keegi elanud, ei ole. Maksuhalduri
35. aprillil 2009 vaatluse protokollis (tl. 141) on küll märgitud, et hoone I korrusel on elanikud, ent kõnealune vaatlus ei kinnita seda, et neid ruume kasutati alaliseks elamiseks ajal, mil kinnistu oli OÜ Jurta Holding omandis. Asjaolu, et kinnistu oli koormatud üürilepinguga G. S. kasuks, ei kinnita iseenesest seda, et nimetatud isik Paekivi 9 hoones asuvaid eluruume reaalselt kinnistu ALG Liisingu AS-ile müümise ajal eluruumina kasutas.
36. Samas ei nõustu kohus seisukohaga, et kuivõrd vaidlusalustel kinnistutel olevaid ruume reaalselt eluruumidena ei kasutatud ehk seal keegi tegelikult alaliselt ei elanud, ei saa neid käsitada eluruumidena KMS § 16 mõistes. Kohus leiab vastupidi, et kui tegemist on olemuslikult elamuks ehitatud hoonega, tuleb selles asuvaid ruume à priori käsitada eluruumidena ning teistsugusele seisukohale saab asuda juhul, kui on tõendatud, et neid ruume või kinnistut tervikuna reaalselt mingisugusel muul otstarbel kasutati. Kinnistu kasutusotstarbe hindamisel tuleb seejuures silmas pidada reaalset kasutamist, mitte omaniku kavatsusi või soove seda ruumi kunagi tulevikus mingisugusel eesmärgil kasutama hakata. Käesoleval juhul on selge, et vaadeldav kinnistu oli hoonestatud ehitisega, mis oli omal ajal ehitatud ning mida omal ajal kasutati elamispinnana (eluruumina). Samuti on müüja esindaja Indrek Raudsepp kinnitanud, et vähemalt osaliselt ja ajutiselt kasutati seda hoonet inimeste majutamiseks. Maksuhalduri vaatlusprotokollis on tuvastatud, et vähemalt mingil määral kasutati neid ruume elamiseks ka hiljem. Seega ei ole mistahes tõendeid selle kohta, et OÜ Jurta Holding oleks Paekivi 9 kinnistul asuva ehitise kasutusotstarvet muutnud. Olemuslikult eluruumiks kohandatud ruumi kasutusotsrabe muutumisest saaks rääkida juhul, kui oleks tuvastatud, et on tehtud reaalselt mingisuguseid faktilisi ja õiguslikke ümberkorraldusi, millest nähtuks ruumi kasutusotstarbe muutmise soov. Vastasel korral tekiks olukord, kus isik saaks hõlpsalt manipuleerida oma tegevuse maksuõiguslike järelmitega, ilma et need järelmid tegelikult sõltuksid isiku tegevuse majanduslikust sisust.
37. Kohtu hinnangul ei saa vähetähtsaks pidada asjaolu, et Paekivi 9 maa kasutamise sihtotstarbeks on 100% elamumaa. Maakatastriseaduse § 9 p 9 kohaselt on katastriüksuse sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. Vabariigi Valitsuse
38. oktoobri 2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 punktis 1 defineeritakse elamumaad (001; E) kui alaliseks või perioodiliseks elamiseks ettenähtud ehitiste maa ja garaažide maad, seejuures elamu, sh korterelamu, suvila, aiamaja alune ja selle juurde kuuluva majapidamis- ja abiehitise alust ja neid ehitisi teenindavat 7 maad. Elamumaa sihtotstarbega kinnistu kasutamine mistahes muul eesmärgil ei ole ette nähtud. Asjaolu, et kinnistu sihtotstarbeks oli jätkuvalt elamumaa ning kinnistu müüja ei olnud arusaadavalt midagi teinud selleks, et kinnistute sihtotstarvet muuta, viitavad üheselt sellele, et ka mingisugust kavatsust kasutada neid kinnistuid muul otstarbel kui eluruume sisaldavate hoonete maana, müüjal ei olnud. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et Paekivi 9 kinnistu müügi näol oli tegemist eluruumi võõrandamisega KMS mõttes ning tegemist seega maksuvaba käibega, mistõttu ei olnud müüjal õigust tehingule käibemaksu lisada ning ostjal pole õigust seda oma tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata.
39. Õle 27 kinnistu puhul on kesksel kohal küsimus, kas selle müüja OÜ Abercor oli enne käibe tekkimist teavitanud maksuhaldurit käibemaksu lisamisest. Siinkohal pole vaidlust selles, et Õle 27 kinnistu oli hoonestatud laohoonetega, mis tähendab, et KMS § 16 lg 3 punktist 2 tulenevalt oleks müüjal õigus sellise kinnistu müügiarvele käibemaks lisada, kui ta on enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil või varem sellest maksuhalduri piirkondlikku struktuuriüksust kirjalikult teavitanud. Kohus leiab, et tuvastatud asjaoludel tuleb lugeda, et OÜ-l Abercor oli õigus kinnistu müük käibemaksuga maksustada. Iseenesest ei ole vaidlust selles, et OÜ Abercor ei esitanud maksuhaldurile enne käibe toimumist eraldiseisvat kirjalikku teadet, käibemaksu lisamise kohta. Samas ei ole vaidlust selles, et enne kõnealuse tehingu tegemist esitas maksuhaldurile avalduse enda registreerimiseks käibemaksukohustuslasena
40. jaanuaril 2009 (tl. 219). Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebuse esitaja väitele, et maksuhalduri ametnik ning OÜ Abercor leppisid kokku, et isik registreeritakse käibemaksukohustuslaseks pärast kinnistu müügilepingu sõlmimist. See on ka loogiline, arvestades et OÜ-l Abercor ei olnud varem käibemaksuga maksustatava käibe tekitamisele suunatud majandustegevust. Asjaolu, et OÜ Abercor esindajal oli maksuhalduri ametnikuga juttu sellest, et käibemaksukohustuslasena registreerimine on vajalik, kuna kohe on ettevõttel toimumas kinnisvara müük, kus müügihind ületab käibemaksukohustuslaseks registreerimise piirmäära, tõendab ka maksuhalduri revidendi Eve Adamsoni
41. novembri 2009 e-kiri (tl. 60). Vaidlust pole ka selles, et kaebuse esitaja esitas maksuhaldurile Õle 27 kinnistu müügilepingu enne käibemaksukohustuslasena registrisse kandmise otsuse tegemist ega ka selles, et kõnealuses lepingus oli märgitud, et müügihinnale lisatakse käibemaks.
42. novembri 2009 e-kirjas (tl. 60) selgitab revident E. Adamson samuti, et kuna meil jäi jutt, et enne registreerimist leping sõlmitud saaks, siis on see igati loogiline, et kõik toimus selle nimel, et tehingule käibemaksu saaks lisada. Sellise vastuse andis revident küsimusele Kas olite teadlik, et ettevõttel on soov kinnisvara müügile käibemaks lisada? Kohus nõustub vastustajaga selles, et OÜ Abercor ei ole maksuhaldurit käibemaksu lisamist kirjalikult teavitanud enne käibe toimumist. Teave käibemaksu lisamise kohta sisaldus aga müügilepingus, mille OÜ Abercor maksuhaldurile esitas pärast käibe toimumist. Eeltoodud asjaoludel ei ole kahtlust ka selles, et OÜ Abercor teavitas oma kavatsusest käibemaks lisada enne käibe toimumist maksuhalduri revidenti. Revident ise kinnitab samuti, et tema sai aru, et OÜ Abercor soovib enda käibemaksukohustuslasena registreerimist seoses konkreetse peatselt saabuva kinnisvaratehinguga. Kohus leiab, et sellises olukorras oleks revident pidanud maksukohustuslasele selgitama, et hoolimata sellest, et käibemaksukohustuslasena registreerimise küsimus lahendatakse hiljem, pärast lepingu sõlmimist, tuleks kaebuse esitajal KMS § 16 lõikes 2 nimetatud kirjalik teavitus maksuhaldurile eraldi esitada. Igal juhul on mõistetav, et OÜ Abercor teadis vajadusest maksuhaldurit käibemaksu lisamisest teavitada ning ilmselt uskus samuti, et saab sedagi teha, esitades hiljem käibemaksu lisamist kajastava müügilepingu. Kohus leiab, et sellises olukorras oleks ilmselgelt ebaõiglane võtta OÜ-lt Abercor õigus tehingule käibemaks lisada. Seejuures on kaebuse esitaja õigesti välja toonud, et käibemaksu lisamiseks kinnisaja müügiarvele KMS § 16 lg 3 alusel ei ole vaja maksuhalduri luba, vaid vajalik on vaid maksuhalduri teavitamine. Käesoleval juhul oli maksuhaldur sisuliselt käibemaksu lisamisest eelnevalt teadlik, mistõttu tuleb vastava kirjaliku teate käibe toimumisele eelnevat mitteesitamist eelnimetatud erandlike asjaolude tõttu pidada 8 vabandatavaks eksimuseks, mis ei õigusta maksukohustuslase ja tema tehingupartnerite (kaebuse esitaja) maksuõiguslikult koormavamat kohtlemist.
43. Ristiku 28 kinnistu puhul on vaidlusküsimuseks samuti see, kas tegemist oli eluruumi võõrandamisega või mitte. Kohus jääb selles osas juba eelpool Paekivi 9 kinnistuga seotud tehingut puudutavate seisukohtade juurde ega korda neid siinkohal. Kohus möönab, et vastustaja ei ole ka Ristiku 28 kinnistul asuvate hoonete puhul tuvastanud, et keegi seal elaks või müümise ajal elanud oleks. Asjaolu, et hoone aadress on märgitud kellegi rahvastikuregistrijärgseks elukohaks või ka see, et mõne eluruumi kasutamiseks on sõlmitud kehtiv üürileping, ei tõenda iseenesest seda, et mingil ajal ruumi eluruumina tegelikult ka kasutati. Samas leiab kohus, juba eelpooltoodud põhjendustel, et asjaolu, et Ristiku 28 hoone oli halvas või väga halvas tehnilises seisukorras ning et keegi seda alaliselt elamiseks ei kasutanud, ei väära tõdemust, et tegemist oli eluruumiga KMS § 16 lg 2 p 3 mõistes. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kõnealust kinnistut oleks kasutatud mõnel muul otstarbel ning selline kasutus oleks ka õiguslikult välistatud, kuna tegemist oli 100% ulatuses elamumaa sihtotstarbega maaga. Kohus leiab niisiis, et kui müügiesemeks on elamumaa sihtotstarbega maa, mis on hoonestatud elamuks ehitatud ehitisega ning mille ning pole tõendatud selle kinnisasja kasutamine mingil muul eesmärgil, on tegemist eluruumi müügiga, mille käibemaksuga maksustamine on välistatud. MENETLUSKULUD 26.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles kajastub 30 400 krooni suuruse riigilõivu ning 58 648 krooni suuruse õigusabikulu kandmine, viimase kohta on esitatud ka Laus ja Partnerid Advokaadibüroo arved ning pangakonto väljavõte, millest nähtub raha laekumine. 15 000 krooni ulatuses kuulub tasutud riigilõiv kaebuse esitajale tagastamisele

§ 84lg 4 p 1 alusel.

Riigilõiv tagastatakse eraldi kohtumäärusega. Seega tuleb menetluskuludena jagada riigilõiv summas 15400 krooni.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohtu hinnangul saab vaidluse keerukust, esitatud õiguslike ja faktiliste väidete ning vaidlustatud haldusakti mahtu ning eelneva vaidemenetluse läbimist silmas pidades mõistlikuks õigusabikuluks pidada 40 000 krooni. Vaidlusaluseks summaks oli maksuotsuse kohaselt 11 288 135 krooni, kohus tühistab maksuotsuse 3 203 390 krooni osas ehk umbes 28,3% ulatuses. Seega tuleb kaebuse esitaja kasuks välja mõista (15 400+40 000) x 0,283≈15 700 krooni. Kadriann Ikkonen Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 27.12.2010 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON Jätta ALG Liisingu AS apellatsioonkaebus rahuldamata. 9 Rahuldada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 04.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-10-474 osas, millega ALG Liisingu AS kaebus osaliselt rahuldati. Teha tühistatud osas uus otsus ja jätta ALG Liisingu AS kaebus PMTK 12.10.2010 maksuotsuse nr 12.2-3/3589-7 täielikuks ja PMTK 04.03.2010 intressinõude nr 13-3/5460 osaliseks tühistamiseks terves ulatuses rahuldamata. Jätta ALG Liisingu AS menetluskulud tema enda kanda 10