3-10-1592/16

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1592 Otsuse kuupäev 10.detsember 2010 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi Sergei Visnapu kaebus Lääne Prefektuuri vastu mittemateriaalse kahju nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 25.november 2010, menetluskonverents Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Sergei Visnapu ja vastustaja – Lääne Prefektuuri esindaja Irina Punko Resolutsioon

1. Rahuldada Sergei Visnapu kaebus osaliselt.
2. Tunnistada Lääne Prefektuuri poolt kaebajale nõuetekohase kinnipidamise tingimuste tagamata jätmine õigusvastaseks.
3. Mõista Lääne Prefektuurilt välja 1000 (üks tuhat) krooni Sergei Visnapu kasuks tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 10.detsembrist 2010 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 10.jaanuaril 2011(k.a). Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Sergei Visnapu viibis Kuressaare arestimajas vahistatuna alates 01.11.2007 kuni 04.01.2008, kokku 65 päeva. 18.06.2010 esitas S.Visnapu kohtule kaebuse, milles taotleb tunnistada tema hoidmine Kuressaare arestimajas normidele mittevastavaks ja mõista välja 700 krooni iga arestimajas viibitud ööpäeva eest temale tekitatud lisakannatuste eest. Kaebuse esitaja väitel hoiti teda seal nõuetele mittevastavates tingimustes. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja – Lääne Prefektuuri esindaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei ole Kuressaare arestimajas viibimine toonud S.Visnapule kaasa selliseid kannatusi, mis ületaksid vabaduse piiramisega kaasnevate ebamugavuste künnise. S.Visnapu ei ole Kuressaare arestimajas viibimise kestel esitanud nõudeid seoses kambrite seisukorraga või püüdnud seda teha, kõik pretensioonid on ta esitanud tagantjärele. Vastustaja leiab, et oluline on ka asjaolu, et S.Visnapu viibis arestimajas vahistatu staatuses VangS § 4 mõttes. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au, või hea nime teotamise korral. Kaebuse kohaselt seisnes kaebajale tekitatud kahju selles, et Kuressaare arestimajas hoiti teda nõuetele mittevastavates tingimustes umbes 2 kuud, tekitades sellega kaebajale lisakannatusi. Seega saaksid RVastS § 9 lg 1 alusel kaalumisele tulla väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine. Vaidlust ei ole selles, et S.Visnapu viibis Kuressaare arestimajas perioodil 01.11.2007 – 04.01.2008 kolmekohalises kambris nr 2 alljärgnevalt: 01.11.-15.11.2007 – (3 isikut); 16.11.2007 – (2 isikut); 17.11.2007 – (3 isikut); 18.11.-19.11.2007 – (2 isikut); 20.11.-22.11.2007 – (üksinda); 23.11.-29.11.2007 – (2 isikut); 30.11.-10.12.2007 (üksinda); 11.12.2007 – (2 isikut); 12.12.2007 – 04.01.2008 (üksinda), seega kokku 65 päeva, millest 38 päeva viibis S.Visnapu üksinda kambris, 16 päeva viibis kambris kolm isikut ja 11 päeva viibis kambris kaks isikut. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna kaebuses käsitletakse 2007.aastasse jäävat perioodi, siis tuleb lähtuda kinnipidamise ajal kehtinud siseministri 01.12.2000 määrusest nr 71 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi kehtetu Arestimaja sisekorraeeskiri) ja politseipeadirektori 25.04.2001 käskkirjast nr 82 „Arestimaja ehitustehniliste nõuete kinnitamine“. Käesoleval ajal kehtib 25.01.2008 jõustunud siseministri 08.01.2008 määrus nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“. Kaebuse kohaselt puudus kambris laud, tool ja öökapp. Kehtetu Arestimaja sisekorraeeskiri ei näinud ette nõudeid kambri sisustusele. Kehtiv Arestimaja sisekorraeeskirja § 10 lg 1 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse laud, tool, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi. Politseipeadirektori käskkirja nr 82 punkt 23 alapunkt 12 loetleb järgmisi kohustuslikke mööbliesemeid: statsionaarselt kinnitatud lavats veekindla vineerkattega, laud ja taburetid. Kohus on seisukohal, et kuna ükski õigusakt - ei kehtiv ega kehtetu, ei kohusta kambris öökapi olemasolu, siis selle nõude osas tuleb jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja ei saa nõuda kahju selle mööblieseme puudumise eest, sest tõendamist ei ole leidnud vastustaja tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Mis puutub laua ja tooli olemasolusse, siis asub kohus seisukohale, et nende puudumine võib tekitada kaebajale ebamugavust, kuid arvestades asjaolu, et kaebaja viibis kolmekohalises kambris 38 päeva üksinda, siis oli tal võimalus kasutada vaba nari oma asjade 2 paigutamiseks, mistõttu kohtu arvates ei ole kaebajale tekitatud rahaliselt sissenõutavat kahju kaebaja väärikuse alandamise eest. Kaebuse kohaselt puudus kambris aken. Kehtetu Arestimaja sisekorraeeskiri kambrile eraldi nõudeid ette ei näe. Kehtiv Arestimaja sisekorraeeskirja § 10 näeb ette nõuded kambri sisustusele. Politseipeadirektori käskkirja punkt 23 alapunkt 4 näeb ette, et kambris peab olema aken. Seega akna puudumine kambris ei vasta kehtestatud ehitustehnilistele nõuetele. Kohus on seisukohal, et kuna S.Visnapu ei ole Kuressaare arestimajas viibimise kestel esitanud nõuet seoses akna puudumisega kambris, samuti ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, kust nähtuks akna puudumisega seoses tekkinud terviserike, siis kohtu arvates ei ole tõendatud, et akna puudumine oli sedavõrd tõsine probleem, et tõi kaasa kaebaja väärikuse alandamise või kaebaja tervise kahjustamise. Kaebuse kohaselt puudus kambris ventilatsioon. Vastustaja seletuse kohaselt Kuressaare arestimajas töötab ventilatsioon. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna kaebaja viibis kolmekohalises kambris 38 päeva üksinda, siis ei saa ilmselgelt olla probleemi õhupuuduses. Kuna ka kaebaja ise väljendab oma üleelamisi üldsõnaliselt ja äärmiselt lakooniliselt, siis kohtu arvates ei saa neid pidada arvestatavateks. Kui aga kaebaja arvates õhuvahetusest ei piisanud, siis oleks tervislikum olnud piirata suitsetamist. Kaebuse kohaselt puudus kambris tualett. Kehtiva Arestimaja sisekorraeeskirja § 10 lg 1 kohaselt kuulub WC kambri sisutusse võimaluse korral. Politseipeadirektori käskkirja punkt 23 alapunkti 3 kohaselt asub WC kambris ja selle ees on 75 cm kõrgune ja 15 cm paksune betoonist valatud sein. WC-poti vaba külje ette kinnitatakse läbipaistmatust plastriidest teisaldatav eesriie. Lääne Politseiprefektuuri politseiprefekti 22.02.2008 käskkirjaga nr 46 kinnitatud Kuressaare arestimaja päevakava näeb ette WC kasutamise tingimusi. Seega perioodil 01.11.2007 – 24.01.2008 oli WC olemasolu kambris kohustuslik ja alates 25.01.2008 – võimalusel. WC puudumist leevendas ühistualeti kasutamine. Antud juhul arestimaja töö arvestuse raamatutest ja kinnipeetu poolt esitatud avaldustest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud mingisuguseid pretensioone seoses WC kasutamisega. Kuna aga WC-ga samas kambris tuli ka igapäevaselt süüa, siis kohus nõustub kaebajaga, et pooleldi avatud, ebapiisava privaatsusega ja WC kasutamisega kaasnevat ebameeldivat lõhna levitava WC kasutamine kambrikaaslaste juuresolekul 27-l päeval alandas inimväärikust. Kaebuse kohaselt puudus kambris kraanikauss puhta veega. Kehtetu Arestimaja sisekorraeeskiri ei näinud ette ehitustehnilisi nõudeid kambrile veevärgi osas. Kehtiv Arestimaja sisekorraeeskiri § 10 lg 1 p 6 kohaselt kuulub pesemiskoht kambri sisustusse võimaluse korral. Politseipeadirektori käskkirja punkt 23 alapunkt 10 nägi ette valamut. Seega oli vee tarbimine tagatud, mida kinnitab ka asjaolu, et kohtule teadaolevalt kasutas kaebaja kambris veekeetjat. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud, et kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist. Euroopa Inimõigus Kohus jõudis oma 08.11.2005 otsuses asjas Alver v. Eesti järeldusele, et S.Visnapu poolt kirjeldatud ja Kuressaare arestimajas esinenud tingimustega analoogsed 3 tingimused tuleb lugeda inimväärikust alandavateks tingimusteks. Riik peab garanteerima, et isikut peetaks kinni inimväärikust austavates tingimustes, et meetmete rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi ega raskusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme ja et võttes arvesse vangistuse praktilisi nõudeid, oleksid tema tervis ja heaolu piisavalt kindlustatud. Riigikohus on samuti oma lahendites leidnud, et tekitatud mittevaraline kahju ei ole otseselt mõõdetav ning selle eest makstav rahaline hüvitis on ühiskonnas kokkuleppeline. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohtu arvates ei ole kaebaja poolt taotletud summa 700 krooni iga arestimajas viibitud päeva eest selline summa, mida saab lugeda põhjendatud hüvitiseks. Kohus arvestab asjaoluga, et puudused kambris olid tingitud riigi piiratud majanduslikest võimalustest, samuti ei olnud rikkumine pahatahtlik ega toimunud kaebuse esitaja tagakiusamist. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt, tunnistab Lääne Politseiprefektuuri kaebaja nõuetekohase kinnipidamise tingimuste tagamata jätmise Kuressaare arestimajas õigusvastaseks ja peab võimalikuks Lääne Prefektuurilt kaebaja kasuks välja mõista 1000 krooni mittevaralise kahju katteks. Antud asjas puuduvad asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise. Maare Aloe kohtunik 4