) §-s 46 sätestatust ning § 61 lõigete 1 ja 3 alusel andma maksumenetluses tähendust omavaid selgitusi juhtivrevident V. Rile ja vanemrevident I. Ble Põhja maksu- ja tollikeskuse ametiruumides (kabinet 104, Endla 10A, Tallinn) 29.04.2008 kell 11.30. Korralduses selgitati, et käimasoleva OÜ P revisjoni käigus selgus tehingute toimumine kontrollitava maksukohustuslase ja OÜ S vahel. Pärast kaebajalt juhatuse liikme poolt 18.09.2007 antud suuliste seletuste protokollimist teatavaks saanud uued asjaolud tingivad vajaduse antud selgitusi täpsustada, milleks kõige ratsionaalsem ja efektiivsem viis on täiendatavate seletuste võtmine. Korralduses viidatud
lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda.
lg 2 järgi enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole. Maksuhaldur on eelnevalt pöördunud OÜ P poole. Maksuhaldur soovib revisjonimenetluses võrrelda OÜ P poolt esitatud andmeid OÜ S andmetega OÜ-le P müüdud kauba liikumise, tasumise jne kohta.
sätestab maksuhalduri haldusaktide vormistamise, motiveerimise ja allkirjastamise üldnõuded.
Esitatud kaebuse kohaselt asjaolud, mis on tinginud vaidlustatava korralduse tegemise, on 18.09.2007.a. seletuste käigus kolmandalt isikult saadud teabe kaudu juba välja selgitatud. Täiendavate küsimuste väljamõtlemine on võimalik, kuid siis on see tegevus ilmselt suunatud kolmanda isiku tülitamisele, mitte kantud maksumenetluse põhimõttest. Arusaamatu on korralduses toodud põhjendus sellest, et OÜ S kohustamine teistkordselt suulist teavet anda tuleneb vajadusest võrrelda kolmanda isiku esitatud andmeid ja OÜ P andmetega. Selline võrdlemine ei nõua ilmtingimata kolmanda isiku kohalolekut. Ehkki
lg 1 annab maksuhaldurile õiguse pöörduda teabe nõudmiseks kolmanda isiku poole, peab teabe nõudmine olema põhjendatud. Isiku asjatu tülitamine ei ole lubatud. Kaebaja on seisukohal, et kaasaegseid infotehnoloogia võimalusi arvestades on ratsionaalseim ja efektiivseim viis saata täpsustavad küsimused e-posti teel. Seega Korralduses märgitud teabe hankimise viis ei ole ratsionaalseim ja efektiivseim. Haldusmenetluses kehtiva põhimõtte kohaselt peab haldusakt, millega pannakse isikule täiendavaid koormisi, olema põhjendatud nii õiguslikult kui faktiliselt ning proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes (HMS § 55): Proportsionaalne ei ole haldusakt, millega kohustatakse isikut andma seletusi asjaoludest, mille kohta ta on juba oma seisukohad avaldanud ning puudub põhjus eeldada (vähemalt ei ole sellele võimalusele osundatud korralduses), et tema seletused samadele küsimustele samade asjaolude kohta oleksid oluliselt muutunud võrreldes kaheksa kuud tagasi antud seletustega ning et täpsustavaid küsimusi ei saadetud e-kirjaga. Isiku kutsumine maksuhalduri ruumidesse on ebaratsionaalne, ebaproportsionaalne ja ebaefektiivne.
lg 2 kohaselt enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole. Kaevatavast korraldusest ei nähtu selgelt millal ja millise haldusdokumendiga täiendavate küsimuste või andmete võrdlemise osas oleks maksuhaldur pöördunud OÜ P poole. Kontrollimatu ja kergekäeliselt väljastatud Korraldus isiku põhjendamatut tülitamist kaasatoovalt on vastuolus
Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. 30.11.2006 alustas Lääne maksu- ja tollikeskus korralduse nr 12-2.1/11791 alusel revisjoni OÜ P käibe-, tulu-, sotsiaalmaksu- ning töötuskindlustus- ja kohustusliku kogumispensioni maksete arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks perioodil jaanuar 2005 – oktoober 2006. Revideerimiseks esitatud raamatupidamisdokumentidest ilmnes, et revideeritav isik on müünud kaebuse esitajale suures koguses kaupa ning hilisemal perioodil on kaebaja müünud kaupa revideeritavale isikule. Vastavalt 03.01.2005 ja 01.12.2005 sõlmitud ostumüügilepingutele olid kauplemisesemeks õmblustooted. Revideeritaval perioodil müüs 2 OÜ S OÜ-le P kaupu 12,1 miljoni krooni väärtuses ja soetanud sellelt firmalt kaupu 173,7 miljoni krooni eest. Kaebuse esitajale müüdud kauba oli OÜ P soetanud AS-ilt K (likvideeritud). Varasemalt oli revisjoni käigus andnud seletusi vaid üks OÜ P juhatuse kolmest liikmest – O. T. 2007.a. septembris, kui revidendid asusid välja selgitama kaupade ja raha liikumise asjaolusid, tehti korraldused teabe saamiseks ka teistele juhatuse liikmetele S. Pile ja V. Rele, samuti kauba müüjale ja ostjale, s.o kaebuse esitajale. Pärast esialgsete ja üldsõnaliste seletuste saamist 26.09.2007 lepiti kauba müüja AS-ga K dokumentide hoidja G. Ciga kokku, et vastustajale esitatakse AS-i K kauba soetamis- ja maksedokumendid. G. C dokumente ei esitanud vaidlustades seejärel ka nende esitamiseks tehtud korralduse halduskohtus (vt Riigikohtu 05.03.2009 määrusega nr 7-13-49-09 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 06.01.2009 otsus haldusasjas nr 3-07-2611). Seejärel püüdis vastustaja saada teistkordselt informatsiooni kaupade liikumise kohta OÜ P juhatuse liikmetelt kuid tagajärjetult. AS K pangakonto väljavõttest selgus, et OÜ P poolt AS-le K väidetava kauba eest makstud raha kantakse AS K pangakontolt edasi välismaal madala maksukoormusega territooriumil registreeritud äriühingutele, kes ei ole Eestis käivet deklareerinud aga ka kaupa Eestisse importinud. Samal ajal deklareerib likvideerimisel olev AS K sisendkäibemaksu vaid Eesti-siseselt soetuselt. Nimetatud vastuolude tõttu tõendites tuli maksuhalduril välja selgitada kauba soetamisega seotud asjaolud, et tuvastada kauba olemasolu, sortiment ja tegelik päritolu. Kauba liikumise asjaolud omandasid olulise tähenduse OÜ P maksukohustuse õige suuruse kindlaks määramisel. Pangast täiendavalt saadud informatsiooni põhjal sai vastustaja koostada raha liikumise skeemid, millest nähtus, et kauba väidetav müüja ei ole Eestist kaupa ega kauba tootmiseks vajalikke materjale ostnud, kuigi on deklareerinud vaid Eesti-siseseid soetusi. Osa kauba eest makstud raha jõudis tagasi OÜ-le P. Revisjoni käigus oli seega tekkinud olukord, kus seni teavet andnud isikud ei olnud S OÜ-le müüdud kaubaga vahetult kokku puutunud, kauba müüja AS-i K dokumentide hoidjale tehtud korralduse täitmine oli
lg-st 2 tulenevalt peatunud ning ainsalt OÜ P juhatuse liikmelt, kes tehingutes vahetult osales, S. Pilt, ei olnud tema tervisliku seisundi tõttu võimalik vahetult informatsiooni saada. Seetõttu oli ainsaks isikuks, kes võis kauba ostu ja müügiga seotud asjaolude kohta teavet anda, kauba ostnud S OÜ. Kuna vastustajal oli tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaupa ei ole müüdud selles koguses ja sortimendis, nagu kajastasid revideeritava isiku raamatupidamise andmed, oli vajalik saada vahetut informatsioon kaebaja seaduslikult esindajalt. Samuti oli vaja kõrvaldada vastuolud kaebaja esindaja 18.09.2007 antud seletutuse ja OÜ P esindajate (O. T ja J. V) seletuste vahel. Seega on ebaõiged S OÜ esindaja väited, et maksuhaldur küsib vaidlustatud korraldusega informatsiooni, mis on tal varasemalt juba olemas. Esiteks ei andnud A. P 18.09.2007 maksuhaldurile kogu talle teadolevat informatsiooni ja andmeid ning teiseks on maksuhalduril 10.04.2008 korralduse tegemise ajal uut informatsiooni, mille kohta on vaja selgitusi saada S OÜ-lt. 3 Samuti ei ilmne vaidlustatud korraldusest, et see on õiguslikult ja faktiliselt põhjendamata. Revident asus seisukohale, et vajalik on vahetu kohtumine seletuse andjaga saamaks parima kvaliteediga vastuseid. Kirjalikult või elektronposti teel küsimuste esitamine ei oleks revideerijale andnud veendumust, et küsimuste vastused antakse ilma kõrvaliste mõjutusteta või piirdutakse liiga üldsõnalise vastusega, millest on vajalikke järeldusi teha väga raske või võimatu. Lääne maksu- ja tollikeskus on vaidlustatud Korralduses kaebajalt teistkordse seletuse saamise vajadust põhjendanud asjaoluga, et OÜ P revisjonis on pärast 18.09.2007 seletust selgunud uued asjaolud ning samuti on tekkinud vajadus esitada täiendavaid küsimusi ja täpsustada varasemat seletust. Ebaõiged on väited, et maksuhaldur soovis vaid võrrelda andmeid ning et maksuhaldur küsib vaidlustatud korraldusega informatsiooni, mis tal varasemalt juba olemas on. Suulised seletused on objektiivsed ning revident saab suuliste seletuste käigus küsida täiendavaid küsimusi, mis vastusest võivad tekkida. Samuti saab vahetul kohtumisel seletuse andjaga parima kvaliteediga vastused, mis on otsesed ning antud vaid seletuste andja poolt. Enne kolmanda isiku poole teabe saamiseks pöördumist püüdis maksuhaldur saada informatsiooni maksukohustuslaselt (makshalduri kohtule esitatud seletuse lisad 3 – 16). Lääne MTK on esimeses 07.09.2007 korralduses oli suuliste seletuste saamise vajadust põhjendanud asjaoluga, et maksuhalduril on vajalik saada teavet kolmandalt isikult revisjonis selgunud asjaolude kontrollimiseks ja maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Selgitades kolmandalt isikult teabe nõudmise aluseid osundab vastustaja esiteks
lõikest 2 tulenevale maksuhalduri õigusele otsustada, millised toiminguid ta peab vajalikuks revisjoni läbiviimisel teha ja milliseid tõendeid koguda selleks, et realiseerida uurimispõhimõtet. Maksukohustuslase poolt maksumenetluses esitatud tõendite pinnalt tekkinud kahtluse ümberlükkamiseks või kinnitamiseks on maksuhaldurile antud võimalus, kuid ka uurimispõhimõttest (
Ühe võimalusena täiendavate tõendite kogumise tarbeks on
lg 1 ja § 62 lg 1 näinud ette ka teabe ja dokumentide kolmandalt isikult nõudmise võimaluse.
lg 2 esitatud lisatingimus eelnevalt maksukohustuslase poole pöördumise kohta on sätestatud eelkõige juhuks, et maksuhaldur ei asuks kontrollitava isiku maksukohustuse suurust kindlaks määrama ilma isiku enese poole pöördumata, millega rikutaks ärakuulamisõigust, kuid ka koormataks liigselt kolmandat isikut, pannes talle põhjendamatult tõendite esitamise kohustuse. Vastustaja on seisukohal, et kolmandalt isikult ei ole tõendite nõudmine põhjendatud juhul, kui kontrollimenetluses üldse maksukohustuslase poole esmalt ei pöördutagi või juhul, kui kontrollitav isik valdab 4 küsitavaid tõendeid ja puudub vajadus (maksuhalduri põhjendatud kahtlus) nende ülekontrollimiseks. Kui revidendil on tekkinud põhjendatud kahtlus maksukohustuslase poolt esitatud dokumendi, antud ütluse või muu tõendi suhtes, kogub revident piisavaid tõendusmaterjale, et mainitud kahtlust kõrvaldada. Kui tõendusmaterjalid on omavahel vastuolus, tuleb revidendil samuti otsida täiendavaid võimalusi, et jõuda argumenteeritud lõppjärelduseni. Samal ajal tuleb täiendava tõendusmaterjali hankimisel lähtuda maksumenetluse proportsionaalsuse, efektiivsuse ja üldise otstarbekuse põhimõtetest. Üheks meetodiks täiendava tõendusmaterjali kogumisel on lisateabe küsimine, mille käigus tehtavate päringute eesmärgiks on saada maksuarvestuse õigsuse hindamiseks vajalikku, usaldusväärset ja objektiivset informatsiooni isikutelt, kes sellist teavet omavad. Nendeks isikuteks võivad olla nii kontrollitav isik ise kui ka kolmandad isikud ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused.
Seega kui maksuhalduril on võimalus saada teavet maksukohustuslaselt endalt, ei ole kolmanda isiku koormamine põhjendatud. Kui aga maksukohustuslaselt ei ole informatsiooni või dokumente võimalik saada või on saadud teave ebausaldusväärne või vajab kahtluste kõrvaldamiseks ülekontrollimist, tuleb maksuhalduril teha
lg 3 kehtestatud tingimustele vastav korraldus, kus on põhjendatud asjaolud, miks koormab maksuhaldur teabe või dokumentide saamiseks just adressaadiks olevat kolmandat isikut. Kolmanda isiku poole pöördutakse korraldusega, kusjuures korralduses peab olema märgitud isiku nimi, kelle kohta teavet kogutakse, kolmanda isiku poole pöördumise põhjus ja juhul, kui teavet oleks võimalik saada ka maksukohustuslase käest, siis põhjendus, miks seda informatsiooni maksukohustuslase käest ei küsitud. Kolmanda isiku poole pöördumise võib tingida ka asjaolu, et maksukohustuslane maksuhaldurile teavet eelnevalt ei andnud või on vaja üle kontrollida maksukohustuslase poolt saadud teabe vastavus tegelikkusele. Üheks võimaluseks tõendite kogumisel on maksukohustuslase antud teabe võrdlemine kolmandalt isikult saadud informatsiooniga. Kaebaja vastuses vastustaja seisukohale ja tõenditele (tl 112-116) leitakse, et maksuhaldur ei ole endiselt põhjendanud vajadust kaevatava korralduse andmiseks. Korduv suuliste seletuste võtmine ei olnud kohane, vajalik ega proportsionaalne. Mingeid uusi asjaolusid seoses A. Pilt täiendava suulise seletuse võtmisega maksuhaldur ei esita. Vastuolud A. Pi 18.09.2007 ja OÜ P esindajate O. T ja J.V seletuste vahel puuduvad. Lisana 16 esitatud suulise seletuse protokollis ei väida välja, et ei avanud kaste, nagu ekslikult esitab kohtule maksuhaldur, vaid „seega kastidesse sisse vaadata minul vajadust ei olnud (vahel vaatasime ka). Seega ühtib kogu seletus A. P 18.09.2007 antud seletusega. Väide, et lisaks oli vaja selgitada isikuid, kes võisid olla vahetult kaubaga kokku puutunud või teadsid täpsemalt transpordiga soetud asjaolusid, ei ole korralduse 10.04.2008 andmise alus, sest transpordi kasutamine oli maksuhaldurile teada juba 18.09.2007 A. Pi seletusest. Arusaamatu on ka vastustaja seisukoht saada „üksikasjalikumat teavet veendumaks kauba- ja ostumüügitehingute toimumises”. A. P on kinnitanud tehingute toimumist ja 5 18.09.2007 pole tema poolt jäetud vastamata mitte ühelegi küsimusele, mis nõuaks kordusseletuse võtmist. Mingeid uusi asjaolusid ei ole 10.04.2008 korralduses esitatud ning see ei erine 07.09.2007 korraldusest. Vastustaja väited selle kohta, et korduv suuline teabe võtmine on ratsionaalsem ja efektiivsem pole kooskõlas terve mõistusega. Informatsiooni täpsustamise vajadus läbi maksumaksja isikliku kohaloleku ei saa kuidagi olla ratsionaalne ja efektiivne (aja planeerimine, kohalolek teadmata ajaks, tööülesannete kõrvale jätmine jne). Väitel, et isiklik kohalolek tagab parema kvaliteedi ei tugine ühelegi alusele kuna ka kartus, et kirjalikus menetluses võidakse küsimustele anda vastuseid kõrvaliste mõjudega, ei ole asjakohane. Maksuhaldur on varasemalt (vt lisa 13) olnud nõus suuliste vastuste andmisel kõrvalise abi kasutamisega. Pole põhjendeid, miks keelatakse sama kirjalike vastuste koostamisel. Tartu Ringkonnakohtu 20.02.2007 otsusega on juba tõendatud, et OÜ S omas ajavahemikul 2005-2006 kaupu ja müüs neid edasi AS-le S. Samuti tuvastas kohus, et kauba olemasolu tehti kindlaks tollideklaratsioonidega Maksu- ja Tolliameti enda poolt pärast kauba tollikontrolli koostatud kauba läbivaatuse aktidega. Seega pole A. Pil enam vajadust tõendada seda mis juba on tõendatud. Kohtuistungil (tl 132-135) jäi kaebuse esitaja seisukohale, et vaidlustatud korralduse andmiseks puudusid põhjendid niisamuti kui uued asjaolud kaevatava haldusakti väljastamise eeldusena ning korduvaks teabe andmiseks kohustamine ei saa põhineda üksnes maksuhaldur soovil parandada varem toimingu läbiviimiseks halvasti ettevalmistatud küsimustikust tekkinud vigu; kaebaja esindaja märkis ka, et maksuhaldurit huvitav informatsioon kaupade liikumise kohta sisaldub tegelikult juba jõustunud Tartu RK lahendis nr 3-06-1433 (OÜ S vs Lõuna maksu- ja tollikeskus) ning seal viidatud tollikontrolli aktides ja maksuhaldur ei ole kusagil põhjendanud, miks kohustati kaebajat seletuste andmiseks ilmuma ametiruumidesse ilmuma samas kui Eesti e-riigis poleks mingeid probleeme täpsustavate küsimuste esitamiseks kirjalikus menetluses; Vastustaja kaebaja väidetega endiselt ei nõustunud leides, et: Tartu RK lahend käsitleb ainult perioodi 2006.a. jaanuarist veebruarini samas kui revisjon hõlmab palju pikemat ajavahemikku alates juba 01.01.2005; kirjalik küsitlus ei alati uurimistaktika seisukohalt põhjendatud kuivõrd eksisteerib võimalus, et asjast huvitatud menetlusvälised isikud võivad teabe andjat mõjutada ning talle vastuseid ette öelda ning seda isegi juhul, kui kolmas isik ise vastuseid ei teaks; on konkreetse revidendi määrata, milline taktika on lahendamist vajavate küsimuste väljaselgitamiseks parim; vajati sõltumatut ja täpset informatsiooni kauba päritolust olukorras kus müüjaks oli AS K, ostjaks OÜ S ning vahel asus kontrollitav OÜ P; pangakontode väljavõtete kaudu oli küll välja selgitatud raha võimalik liikumise skeem kuid teada polnud, kas ka kauba liikumine vastas sellele skeemile või mitte; kavatseti muuhulgas uurida mitu korda päevas kaupa veeti ja miks viidi kaup Haapsalu laost Tallinna olukorras, kus firma asukoht on Viljandi jmt kuna detailide päring võib osutuda heaks meetodiks tõe väljaselgitamisel; maksukohustuslase juhatuse liikmed, kellelt püüti saada teavet enne kolmanda isiku poole pöördumist, 6 esitatud küsimustele vastata ei osanud, soovitades pöörduda juhatuse liikme S. Pi poole kes aga ei andnud mittemingisugust informatsiooni; kuna kaupa müünud AS K oli korraldus teabe andmiseks vaidlustatud jäid OÜ S töötajad ainsateks, kes veel võinuks informatsiooni anda (seda teha ei osanud ka kontrollialune maksukohustuslane); teabe andmise korralduse motivatsioonile seab piirid vajadus kaitsta maksusaladust mistõttu sellistes korraldus on põhjendus üldisem ilma üksikasjalike faktiliste asjaolude väljatoomiseta. Kohtu seisukoht Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 10.04.2008.a. korraldusega nr 122.2/3927 „Korraldus suulise teabe andmiseks” (edaspidi Korraldus) kohustati OÜ-d S andma maksumenetluses tähendust omavaid selgitusi juhtivrevident V. Rile ja vanemrevident I. Ble Põhja maksu- ja tollikeskuse ametiruumides Tallinnas 29.04.2008 kell 11.30. Korralduse õiguslike alustena viitab maksuhaldur
lõigetele 1-3, §-le 46 ja § 61 lg 3 tuues faktiliste asjaoludena esile, et OÜ P revisjoni käigus pärast 18.09.2007 toimunud kaebaja juhatuse liikme poolt antud suulise seletuse protokollimist ning täiendavaid pöördumisi revideeritava isiku töötajate poole selgus vahepeal uusi asjaolusid ning samuti on tekkinud vajadus OÜ S juhatuse liikme varasemat seletust täpsustada, milleks kõige ratsionaalsem ja efektiivsem tee on uute seletuste võtmine maksuhalduri ametiruumides. Maksuhaldur märkis, et OÜ P ja OÜ S vahel on 03.01.2005 ja 01.12.2005 sõlmitud ostumüügilepingud, millede realiseerimisel OÜ S müüs revideeritaval perioodil OÜ-le P kaupu 12.1 miljoni krooni väärtuses ja soetas neid samalt ettevõttel 173,7 miljoni krooni eest. Vajalik on võrrelda OÜ P poolt esitatud andmeid OÜ S andmetega OÜ-le P müüdud kauba liikumise, tasumise jne kohta OÜ P revisjoni läbiviimiseks. Kaebaja vastuväidetes Korraldusele leitakse, et 1) puudusid üldse põhjendused Korralduse väljastamiseks sest mingeid uusi asjaolusid ei olnud vahepeal ilmnenud; 2) korduv suulise seletuse võtmine ei ole kohane, efektiivne, vajalik ega proportsionaalne vahend teabe hankimiseks olukorras, kus Eesti e-riigis on lihtsalt kasutatav ka kirjalik meetod; 3) sisaldub maksuhaldurit huvitav informatsioon juba Tartu Ringkonnakohtu 20.02.2007 lahendis asjas 3-06-1433 ning selles viidatud tollideklaratsioonides ja tollikontrollis koostatud kauba läbivaatuse aktides; 4) kaevatavast Korraldusest ei nähtu selgelt, millal ja milliste haldusdokumendiga täiendavate küsimuste või andmete võrdlemise osas oleks maksuhaldur pöördunud OÜ P poole. Revisjoni käigus kontrollitakse maksumaksja tegevust tervikuna. Revisjon võib olla suunatud uute asjaolude avastamisele ja tuvastamisele. 7 Revisjoni eesmärk on välja selgitada kõik revideeritava maksukohustusega seotud asjaolud, sealhulgas nii maksukohustust suurendavad kui ka vähendavad asjaolud. Revisjon võib hõlmata üht või mitut maksu, üht või mitut maksustamisperioodi või olla piiritletud konkreetsete asjaolude väljaselgitamisega.
lõikest 2 tuleneb, et maksuhaldur otsustab, millised toiminguid ta peab vajalikuks revisjoni läbiviimisel teha ja milliseid tõendeid koguda selleks, et realiseerida uurimispõhimõtet. Uurimispõhimõte määrab, et maksuhaldur on kohustatud välja selgitama kõik maksustamisel olulised asjaolud, sealhulgas nii maksukohustust suurendavad kui vähendavad. Järelikult ei saa maksuhaldur piirduda ainult menetlusosaliste esitatud tõenditega vaid tal on kohustus vastavad asjaolud vajadusel ise välja selgitada. Uurimispõhimõtte teostamisse on kätketud maksuhalduri õigus valida maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajadus, toimingute liigid ja ulatus. Maksuhalduri konkreetset õigust saada kolmandalt isikult teavet reguleerib
. Korralduses viidatud
lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse.
lg 2 järgi enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole. Maksuhaldur on eelnevalt pöördunud OÜ P poole. Maksuhaldur soovib revisjonimenetluses võrrelda OÜ P poolt esitatud andmeid OÜ S andmetega OÜ-le P müüdud kauba liikumise, tasumise jne kohta.
lg 3 kohustab kolmandalt isikult teabe nõudmiseks andma vastava
§-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus ning juhul kui isikut kohustatakse ilmuma maksuhalduri juurde, siis ka ilmumise aeg ja koht. Korralduse motivatsioon peab kolmandal isikul võimaldama mõista, miks ja millisel õiguslikul alusel talle pandi kohustus teabe andmiseks. Käesolevas asjas on tõusnud vaidlusesemeks küsimused, kas üldse esines asjaolusid kolmandalt isikult korduva teabe nõudmiseks ja kui esines, kas kolmanda isiku esindaja kutsumine maksuhalduri ametiruumidesse on kooskõlas selliste maksumenetluse ja haldusmenetluse põhimõtete (
lg 3) nagu proportsionaalsus ja otstarbekus sisuga ning kas läbiviidud maksumenetlus kolmandat isikut puudutavas osas vastab
lõikes 3 toodud lihtsuse, kiiruse ja efektiivsuse printsiibile, vältimaks üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi kuid tagaks siiski kontrollitavale maksukohustuslasele vajadusel maksu määramise võimaluse. Menetluse kiiruse ja efektiivsuse printsiibi rakendamiseks ei nõuta isikult muuhulgas selliste tõendite esitamist, mis on maksuhaldurile teada; proportsionaalsuse printsiip aga eeldab, et isiku õiguste piiramine, sealhulgas tema kutsumine maksuhalduri ametiruumidesse, oleks 8 vajalik, kohane ja mõõdupärane arvestades soovitud eesmärki ning küsitav teave oleks konkreetses maksumenetluses kasutatav. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimise hindamisel tuleb arvestada, et maksuhalduril on kohustus kontrollida maksude tasumise õigsust ning selle kohustuse täitmiseks on tal õigus kasutada kohustuse täitmist tagavaid efektiivseid meetmeid. 18.09.2007 maksuhaldurile antud seletuses (tl 29-30) kinnitas kaebaja juhatuse liige A. P OÜ-lt P õmblustoodete (püksid, joped, särgid) ja õmblusmasinate ostmist nende Haapsalu laost ning osa kauba tagasimüümist tarnijale hinnas 12, 1 miljonit krooni (2006. aastal). Pärast seda jätkunud maksumenetluses OÜ P maksukohustuse suuruse väljaselgitamiseks oli pangakontode väljavõtete abil kindlaks tehtud, et OÜ P poolt AS-le K väidetava kauba eest makstud raha kantakse AS K pangakontolt edasi välismaal madala maksukoormusega territooriumil registreeritud äriühingutele (vt ka raha liikumise skeem tl 78), kes ei ole Eestis käivet deklareerinud aga ka kaupa Eestisse importinud. Samal ajal deklareeris ka AS K (likvideerimisel) sisendkäibemaksu vaid Eesti-siseselt soetuselt. Kuigi kaebaja juhatuse liiget oli tõepoolest 18.09.2007 juba Lääne maksu- ja tollikeskuse töötajate poolt OÜ S ning OÜ P vaheliste tehingute asjaolude osas küsitletud tuleb vastustaja kaevatava haldusakti õiguspärasuse hindamisel arvestada maksuhalduril uurimispõhimõtte rakendamisest tulenevat kohustust välja selgitada kõik maksustamisel olulised asjaolud kasutades selle täitmiseks vajaliku efektiivsusega meetmeid. Võttes arvesse tehingute mahtu, mis ainuüksi OÜ S ning OÜ P ostumüügitehingutes moodustas ca 173 miljonit krooni ning OÜ P tehingutes OÜ-ga K oli kordades suurem ei olnud võimaliku maksupettuse avastamiseks ebaproportsionaalne allutada kaebaja teistkordsele küsitlusele toimunud tehingute asjaolude väljaselgitamiseks ja vahepeal saadud informatsiooni kontrollimiseks. Seejuures osutab maksuhaldur õigesti, et sellise avalikku huvi teeniva eesmärgi saavutamiseks on uurimistaktika seisukohalt kohaseks viisiks kolmanda isiku küsitlemine mitte kirjalikus menetluses vaid vahetult, kuivõrd taoline meetod omab mitmeid eeliseid võrreldes küsimuste esitamisega kirjalikult, võimaldades muuhulgas paremini neutraliseerida sellistes menetlustes ikka ettetulevaid põiklevaid vastuseid ning reageerida antud seletustele kohaste uute küsimustega, mis kirjaliku menetluse puhul oleks võimatu. Kaebaja viited, et arenenud infotehnoloogiaga riigis nagu Eesti tuleb maksumenetlus läbi viia võimalikult enam kirjalikku menetlust kasutades ei arvesta, et pelgalt tehniliste võimaluste olemasolu menetluse kiireks rakendamiseks ei kaalu antud juhul üles uurimistaktikast tulenevaid kontrolltoimingule esitatavate nõuete teisi aspekte, mis peavad looma tingimused uurimistoimingute sisulise tulemuslikkuse saavutamiseks. Seetõttu ei olegi nii arusaamatu (kasutades kaebaja sõnastust) Korralduses esitatud mõte, et kolmanda isiku varasemate selgituste täpsustamiseks on kõige ratsionaalsem ja efektiivsem tema esindaja küsitlemine maksuhalduri ametiruumides. Uurimistaktikast dikteeritud vajadust kohaldada teatud teabe andmise viisi ei ole õige kvalifitseerida isiku tülitamiseks nagu kaebaja põhjendamatult väidab, juhindudes seejuures väärast teesist, et menetlustoimingute vastavuse hindamisel
§-s 10 toodud kiiruse ja efektiivsuse nõuetele on määravaks tehniline aspekt, s. t et kui vastavad infotehnoloogilised lahendused on juurutatud siis järgneb sellele e-riigi kohustus neid vältimatult kasutada. Seletuse võtmine kolmandalt isikult vahetult võimaldab lisaks meetodi muudele hüvedele saadud informatsiooni operatiivset võrdlemist OÜ P esitatud 9 andmetega ning seetõttu pole asjakohane kaebaja tõlgitsus mille järgi andmete võrdlemiseks polegi OÜ S kohalolek justkui vajalik. Hinnates Korralduse vastavust proportsionaalsuse printsiibile on kohane märkida, et vähendamaks kolmandale isikule tekitatavat tüli on maksuhaldur seletuse võtmise kohaks määranud seletuse andjale lähima ametiasutuse minimaliseerimaks kolmandale isikule tekkivat koormust. Täidetud on ka selline eeldus Korralduse andmiseks nagu kohustus enne kolmandalt isikult teabe nõudmist pöörduda informatsiooni saamiseks maksukohustuslase enda poole. Maksuhaldur on halduskohtumenetluses tõendanud, et Korralduses antud viide eelnevast pöördumisest vastab tegelikkusele (vastustaja seletuse lisad 3-16, tl 33-54). Mis puutub aga Tartu RK lahendis nr 3-06-1433 toodusse, siis õige on maksuhalduri seisukoht, et need andmed hõlmavad vaid väikese osa revisjoniülesandes püstitatud kontrollperioodist. Kohtu hinnangul vastab vaidlustatud korraldus ka vormilisest küljest ettenähtud nõuetele: selles on antud haldusakti andmise õiguslikud ja faktilised alused ning märgitud maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, põhjus, mis on tinginud kolmanda isiku poole pöördumise ning maksuhalduri juurde ilmumise aeg ja koht nagu
HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kella kahjuks otsus tehti, seetõttu kaebaja vastav taotlus rahuldamisele ei kuulu. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta OÜ S kaebus rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 10 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.