KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-55 Haldusasi OÜ Worldline kaebus Maksu-

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi: maksuhaldur)
2. oktoobri 2009 maksuotsusega nr 12.2-3/1989-3 pandi OÜ-le Worldline ja OÜ-le M-Service solidaarselt kohustus tasuda 1 018 311 krooni tollimaksu ja 142 231 krooni käibemaksu. Maksuotsuse kohaselt importis kaebuse esitaja
3. aasta jaanuari ja
4. aasta septembrikuu vahelisel 1 perioodil Hiinast ja Venemaalt kokku 31 korral tatart ning kolmas isik esitas enda nimel ja kaebuse esitaja eest nimetatud kauba kohta tollideklaratsioonid kauba vabasse ringlusesse lubamise tolliprotseduuri kohaldamiseks, märkides impordideklaratsioonidele kaubakoodi 1008 10 00
5. Maksuotsuses asuti seisukohale, et kuna tegemist ei olnud töötlemata tatraga, oli tollideklaratsioonidele kantud kaubakood vale ning Venemaalt imporditud tatar tulnuks klassifitseerida rubriiki 1104 29 18 00 ning Hiina päritolu tatar rubriiki 1103 19 90
6. Maksuotsuses leiti samuti, et deklaratsioonide esitamisel on eksitud kaupade tolliväärtuse arvestamisega, kuna pole arvesse võetud kõiki kauba transportimisega seotud kulusid. KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
7. OÜ Worldline esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
8. oktoobri 2009 maksuotsuse nr 12.2-3/1989-3 tühistamist. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile eelkõige ette seda, et vaidlusalused kaubad on läbinud tollikontrolli kas kollases või punases koridoris ning kaubad on vabastatud ja toll on seega aktsepteerinud deklaratsioonidel märgitud kaubakoode. Kaebuse esitaja leiab, et toll ei saa tagantjärele muuta oma seisukohta kaubakoodi õigsuse osas, kui tollikontrolli käigus on kaupa ja dokumente korduvalt kontrollitud ja leitud, et kaup vastab dokumentides kajastatule. Kaebuse esitaja viitab, et ka tolliseaduse § 25 lg 2 ei näe ette võimalust kaubakoodi korduvalt muuta, mis tähendab, et juhul kui toll kauba dokumentide ja kauba füüsilisel kontrollimisel ei ole tuvastanud rikkumisi, siis ei või ta hiljem esitada maksunõudeid seoses kauba vale tariifse klassifitseerimisega. Ka leiab kaebuse esitaja, et vastustaja nõue on aegunud, kuna seda ei esitatud viivitamatult, nagu TS § 25 lõikes 2 sätestatud.
9. Kaebuse esitaja hinnangul on maksuhaldur rikkunud ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lõikest 2 tulenevat ärakuulamispõhimõtet ega ole tegelikult huvi tundnud kaebuse esitaja vastuväidete ja seisukohtade vastu ega võimaldanud kaebuse esitajal esitada asjassepuutuvaid tõendeid, samuti ei ole vastustaja võtnud kaubaproove partiidest, mida deklareeriti vaidlusalustel tollideklaratsioonidel.
10. Ka on kaebuse esitaja seisukohal, et vastustaja on põhjendamatult teinud ühest kaubapartiist võetud proovi katsetulemustest järeldusi teistesse partiidesse kuulunud ja teiste deklaratsioonide alusel imporditud kaubakoguste kohta. Seejuures viitab kaebuse esitaja ÜTS art 70 lõikele 1, millest tuleneb, et kaubast võetud proovi tulemused laienevad kogu konkreetses deklaratsioonis nimetatud kaubale, mitte aga teistes deklaratsioonide alusel imporditud kaupadele. Kaebuse esitaja viitab ÜTS art 78 lõikele 2 ja leiab, et vastustaja ei saanud järelkontroll käigus mingisugust uut teavet, mis annaks aluse järelarvestuskande tegemiseks.
11. Kaebuse esitaja hinnangul on vastustaja valesti kohaldanud ÜTS art 220 lg 2 punkti b. Siinkohal märgib kaebuse esitaja, et Maksu-ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskuse sadamate tollipunkti vaneminspektori ametijuhendi punkti 3.
12. kohaselt on vaneminspektori ametiülesandeks kontrollida kaupade klassifitseerimise, päritolu ja tolliväärtuse õigsust, mis tähendab kaebuse esitaja hinnangul seda, et kui tolliametnikud kauba kollases ja punases koridoris kontrollimisel tariifse klassifitseerimise õigsust ei kontrollinud, siis on igal juhul tegemist tolli veaga. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja seletusega, et kollases ja punases koridoris ei toimu kauba ja dokumentide täielikku kontrolli. Ebausutavaks peab kaebuse esitaja ka vastustaja selgitust, et punase koridori kontrolli puhul ei pruugi kauba füüsilist läbivaatust toimuda. Ka kollase koridori kontrolli iseloomust järeldab kaebuse esitaja, et kui pärast sellist kontrolli otsustatakse kaup vabastada, tähendab see, et kauba dokumendid on korrektsed. 2
13. Kaebuse esitaja hinnangul on vaieldamatu, et käesoleval juhul on tegemist pikaajalise ja suuremahulise impordiga, viidates Riigikohtu lahendile 3-3-1-6-
14. Samuti leiab kaebuse esitaja, et temal puudus võimalus tolli viga avastada, kuna imporditud tatart oli toll mitmel korral kontrollinud, sealhulgas kauba füüsilisel vaatlusel Alusetuks peab kaebuse esitaja maksuotsuses esitatud etteheiteid nagu ei oleks tema ja kolmas isik järginud tollideklaratsioonidega seotud sätteid ning väär ja tõendamata on maksuhalduri seisukoht, et kaebuse esitaja ja kolmas isik ei tegutsenud heas usus.
15. Kaebuse esitaja leiab ka, et maksuotsuses on kauba tolliväärtus arvutatud valesti, näiteks ei ole põhjendatud, miks tuleks transportijale makstud seispäevatasu lugeda tolliväärtuse hulka.
16. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et vastustaja on jätnud tähelepanuta selle, et maksuotsuses nimetatud kaubakoodiga tatra importimiseks oleks kaebuse esitajal pidanud olema Euroopa Ühenduse importlitsents-AGRIM, mida kaebuse esitajal aga ei olnud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
17. Maksu- ja tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab OÜ Worldline kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et alust järelarvestuskande mittetegemiseks antud juhul ei esinenud. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja etteheitega ärakuulamispõhimõtte rikkumise kohta ja selgitab, et kaebuse esitajal oli võimalik esitada oma vastuväited kontrollaktile, mida kaebuse esitaja ka kasutas ning tehtud maksuotsuses on kontrollaktile esitatud vastuväiteid käsitletud.
18. Vastustaja leiab, et käesolevas menetluses ei olnudki vajalik tollideklaratsioonide alusel imporditud kaubast proovide võtmine ning see oleks olnud ka pea võimatu, kuivõrd maksuotsus on koostatud järelkontrolli tulemusena ning kontrolli teostamise ajaks olid kaubad juba vabastatud. Vastustaja selgitab, et imporditud kaupade olemus on järelkontrolli käigus tuvastatud kauba importimist puudutavate dokumentide alusel.
19. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-66-05 ja 3-3-1-6-06 ning märgib, et tollideklaratsiooni aktsepteerimine ei tähenda seda, et toll on asunud seisukohale, et deklareeritud kaubakood on õige. Vastustaja selgitab ka, et tolliseaduse § 25 lõikest 2 tulenev tähtaeg rakendub üksnes siis, kui toll avastab klassifitseerimise alase vea tollivormistuse käigus, kui kaup ei ole veel vabastatud, ent käesoleval juhul on maksunõude aegumistähtaeg ÜTS art 221 lõikest 3 tulenevalt kolm aastat.
20. Vastustaja on seisukohal, et kollase koridori kontrollis ei saanud ega pidanudki toll avastama, et kaup on deklareeritud vale tariifse klassifikatsiooniga, kuna objektipõhiste kontrolliülesannete kohaselt oli kontrolli eesmärgiks üksnes tollideklaratsioonil ning esitatud litsentsil olevate andmete võrdlus ning deklaratsioonil olnud kaubakoguste maha kandmine. Samuti selgitab vastustaja, et punases koridoris oli kontrolli ülesandeks enamasti tõkendite korrasoleku kontrollimine, samuti kauba koguse mõõtmine, mis tähendab, et kauba tariifse klassifikatsiooni õigsust ei kontrollitud.
21. Vastustaja selgitab ka, et kõik kauba tariifset klassifikatsiooni puudutavad asjaolud on toll tuvastanud mitte Põllumajanduse Uuringute Keskuse katseprotokollist vaid kaebaja poolt kontrolli käigus tollile esitatud tollideklaratsiooni lisadokumentidest. Samas leiab vastustaja, et viitamine katseprotokollile on asjakohane, kuivõrd see tõendab, et hiljemalt peale selle katseprotokolli saamist oli kaebaja teadlik sellest, et tema poolt imporditav tatar on 3 klassifitseeritav tariifse klassifikatsiooniga 1103 19 90, olenemata sellest on kaebaja aga peale seda deklareerinud samasugust kaupa teise (st ebaõige) tariifse klassifikatsiooniga.
22. Mis puudutab kaebuse esitaja etteheidet, et järelkontrollis käigus ei ole vastustaja uut infot saanud, siis selgitab vastustaja viidates komisjoni määruse 2454/93 art 119 lõikele 1 ja rahandusministri 22.06.2009 määruse nr 42 “Täiendavad juhised tollideklaratsiooni ja lihtsustatud tollideklaratsiooni täitmiseks, esitamiseks ja aktsepteerimiseks ning deklaratsioonides sisalduvate andmete edastamiseks” § 6 lg 4 puntkile 1, et tollideklaratsioonis sisalduvate andmete õigsuse kontrollimise kohustus on tollideklaratsiooni esitamisel deklarandil või tema esindajal, mitte aga tollil, nagu on väidetud kaebuses. Samuti toob vastustaja välja, et Vastustaja selgitab, et tollil oli maksumenetluse kestel vajalik isikult küsida tollideklaratsiooni lisadokumente ning vastavate lisadokumentide analüüsimise alusel sai toll tuvastada selle, et kaup on klassifitseeritud valesti, samas kui seda ei olnud võimalik tuvastada ei tollideklaratsioonide aktsepteerimisel, kollases koridoris toimunud litsentsi ja deklaratsiooni võrdlemisel ega ka punasesse koridori suunatud kauba tollitõkendite või kauba koguse kontrollimisel. Vastustaja märgib lisaks, et konkreetsel juhul oli Venemaalt imporditud tatratangu klassifitseerimise õigsuse kontrollimiseks vajalik tutvuda kauba kvaliteedisertifikaadil märgitud GOST 5550-74 nõuetega. Ka märgib vastustaja, et uue teabe esinemine ei ole järelarvestuskande tegemise eelduseks - järelarvestuskande tegemisest loobumise alused on ammendavalt loetletud ÜTS art 220 lõikes
24. Vastustaja nõustub, et tollipunkti vaneminspektori üheks tööülesandeks on ametijuhendis märgitud kaupade klassifitseerimise kontrollimine ent see ei tähenda, et vaneminspektor peaks kontrollima kõigi enda vahetuse ajal imporditavate kaupade klassifitseerimise, päritolu ja tolliväärtuse õigsust ning seda teeb ta siis, kui vastavalt riskianalüüsile on välja valitud kontrolliobjektid või kui vahetu ülemus annab talle konkreetse objekti osas sellise ülesande. Vastustaja viitab Euroopa Esimese Astme kohtu otsusele kohtuasjas T-332/02: Nordspedizionieri di Danielis Livio punktile 78, kus leiti, et liikmesriigi tollilt ei oleks mõistlik nõuda kõigi ühenduse piire ületavate kaupade füüsilist kontrollimist. Ka märgib vastustaja, et kusagilt ei tulene, et kollase koridori ja punase koridori puhul peab toll igal juhul kindlasti kontrollima ka kaupade klassifitseerimise õigsust.
25. Vastustaja ei nõustu sellega, et kaebuse esitajal ei olnud võimalik viga avastada. Vastustaja leiab, et puuduvad igasugused põhjused, miks ei saanud OÜ Worldline Vene päritolu tatratangu puhul tuvastada, et kauba kvaliteedisertifikaatidel on märgitud asjaolu, et tatratang on toodetud vastavalt standardile GOST 5550-
26. Hiina päritoluga tatra puhul oleks vastustaja väitel pidanud kaebajal tekkima kahtlus tariifse klassifikatsiooni õigsuse osas seetõttu, et eksportijatega sõlmitud ostu-müügi lepingutel ja Hiinas välja antud fütosanitaarsertifikaatidel, kauba kvaliteedisertifikaatidel, kaalusertifikaatidel ning esitatud kauba päritolusertifikaatidel on kauba nimetuseks märgitud röstitud tatratang. Ka leiab vastustaja, et kaebuse esitaja ega kolmas isik ei käitunud heas usus.
27. Mis puudutab pikaajalist ja suuremahulist eksporti, siis selgitab vastustaja viitega Euroopa Kohtu otsuse nr C-250/91: Hewlett Pacard lahendi punktile 21, et pikaajalise ning suuremahulise impordideklaratsioonide aktsepteerimisel tolli veaga tegemist üksnes juhul, kui tollideklaratsioonil märgitud kauba kirjelduse ja tariifse klassifikatsiooni võrdlemisel on vale tariifne klassifikatsioon ilmne, ent käesoleval juhul see kriteerium täidetud ei ole.
28. Vastustaja leiab, et tolliväärtus on arvutatud õigesti. Viidates ÜTS art 32 lõikele 1, leiab vastustaja, et seisupäevade eest makstavad kulud on samuti kauba transportimisega seotud kulud ning need tuleb samuti lisada tolliväärtusele. 4 KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
29. OÜ M-Service peab OÜ Worldline kaebust põhjendatuks ning palub see rahuldada. Kolmas isik leiab, et kuivõrd sadamate tollipunkti vaneminspektori ametijuhendi kohaselt on tema ülesandeks ka asjast huvitatud isikutele tollieeskirjade täitmiseks vajaliku informatsiooni andmine ning kaupade tariifse klassifitseerimise õigsuse kontrollimine ning dokumentide süvendatud kontrolli teostab ta kollases koridoris, siis oleks vastustaja pidanud avastama vaidlusaluse kauba valesti klassifitseerimise kauba kontrollimise käigus kas kollases või punases koridoris. Kolmas isik viitab Riigikohus nr 3-3-1-6-09 märkinud, kus leiti, et tolli viga võib seisneda selles, et pädevad tolliametnikud ei ole piisavalt hoolikad deklaratsioonide ja nende juurde kuuluvate dokumentide kontrollimisel, mistõttu jääb välja selgitamata, kas imporditav kaup on deklareeritud õige kaubakoodiga. Kolmas isik on ka veendunud, et kuna perioodil 22.01.2007 – 10.09.2008 imporditi kaebuse esitaja poolt ning deklareeriti kolmanda isiku poolt kokku kolmekümne ühel korral 832, 535 tonni tatart neljalt erinevalt tarnijalt ühe ja sama kaubakoodiga, siis on tegemist piisavalt pikaajalise ja suures mahus esitatud deklaratsioonidega, millisel juhul on tolli poolsete vastuväidete mitteesitamine viga.
30. Kolmas isik heidab kaebuse esitajale ette ka seda, et vastustaja ei ole põhjendanud, miks arvestas ta vene äriühingult Jadritsa ostetud kauba vastavussertifikaadil just viidet GOST – ile 5550-74 ning jättis arvestamata viite klassifitseerimise grupile
31. Ka märgib kolmas isik, et maksuotsuse kohaselt vaid eeldatakse, et imporditud kaup vastab GOST 550-74 tingimustele, ent maksuotsus ei saa ega tohi rajaneda pelgalt eeldusel. Kolmas isik rõhutab samas, et GOST 5550-74 näol ei ole tegemist EL õiguse alusel kehtestatud standardiga ning sellega ei ole seotud ei kaebuse esitaja, kolmas isik ega ka vastustaja.
32. Hiina päritolu tatra osas märgib kolmas isik, et käsitletud Hiina päritolu tatar ei olnud olemuselt sama toode, mis imporditi deklaratsiooni 07EE1110EE90667304 05/04/2007 alusel. Samuti leiab kolmas isik, et asjaolu, et kaebuse esitaja ning vastustaja kompromissi korras õigusrahu saabumise huvides leppisid kokku, et deklaratsiooni 07EE1110EE90667304 alusel imporditud tatar vastas TARIC koodile 110319900, ei tähenda mingil juhul seda, et tegelikkuses ka just sellele koodile vastav tatar imporditi, mis omakorda ei tähenda seda, et sellele koodile vastavale tatrale sarnane tatar sama koodiga pidi deklareeritama.
33. Kolmas isik juhib tähelepanu asjaolule, et tollideklaratsioonide nr 07EE1110EE91795104, nr 07EE1110EE91821746 ja nr 07EE1110EE91821910 lisadokumentides ei ole märgitud, et tegemist oleks roasted buckwheat kernel’iga vaid on märgitud lihtsalt buckwheat. Kolmas isik asub seega seisukohale, et viimati nimetatud kolme tollideklaratsiooni osas ei saa kuidagi väita, et kaebuse esitaja ja/või kolmas isik oleks rikkunud oma hoolsuskohustust või kahelda hoolsuskohustuse järgmises, vaid saab ja peab asuma seisukohale, et nimetatud deklaratsioonid on esitatud õigesti.
34. Ka juhib kolmas isik tähelepanu sellele, et vastustaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et deklaratsiooni nr 07EE1110EE90667304 alusel imporditi riiki tatar samalt tarnijalt, kellelt imporditi ka kontrollakti lisa
35. veeru B ridadel 1-8 nimetatud kaup (Inner Mongolia Wulanchabu City Int), sama veeru ridadel 9-18 nimetatud kaup imporditi teiselt tarnijalt (Chiefeng Langtai Industrial) ning real 19 nimetatud kaup veel kolmandalt (Jinzhou Difeng), ent vaatamata sellele on vastustaja ka kahele viimatinimetatud tarnijalt hangitud kaubale esimesena nimetatud tarnijalt imporditud kauba omadused. Ka märgib kolmas isik, et tarnijalt Chiefeng Langtai Industrial imporditud tatra osas on vastustaja
36. märtsil 2008 viinud läbi 4 tundi kestnud kauba füüsilise läbivaatuse, mille kohta koostatud aktis kinnitatakse deklareeritud ETN koodi 1008100000 õigsust. 5
37. Kolmas isik leiab, et maksuotsuses on küll leitud, et kaebuse esitaja ja kolmas isik ei ole järginud kõiki kehtivaid sätteid, ent samas ei ole ära näidatud ühtegi sätet, mida rikutud oleks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
38. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et OÜ Worldline kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et vaidlusalustel impordideklaratsioonidel oli imporditud tatar valesti klassifitseeritud, kuna kauba kohta esitatud dokumentidest nähtub üheselt, et nii Venemaalt kui Hiinast imporditud tatart oli töödeldud. Kohus leiab samuti, et kuigi vaidluse aluseks olevatel asjaoludel on tuvastatav tolli eksimus (tolliviga), ei ole alust järelarvestuskande tegemata jätmiseks, kuna kaebuse esitajal oleks hoolsa käitumise korral olnud võimalik viga avastada.
39. Esmalt on poolte vahel vaidlus kauba tariifse klassifitseerimise õigsuse üle. Kaebuse esitaja ja kolmas isik, olemata küll esitanud täiendavaid tõendeid imporditud kauba omaduste kohta, leiavad, et maksuhalduri seisukoht, et nii Venemaalt kui Hiinast imporditud tatar tuli klassifitseerida KN grupis 11, mitte aga KN grupis 10, ei ole piisavalt põhjendatud. Kohus kaebuse esitaja ja kolmanda isiku seisukohaga ei nõustu. Kaupade importimisel Euroopa Liitu klassifitseeritakse kaubad vastavalt Nõukogu määruses 26587/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas toodud kombineeritud nomenklatuuri (KN) kohaselt. Kõnealust määruse lisa on korduvalt muudetud. Vaidlustatud maksuotsustest nähtuvalt on kaebuse esitaja deklareerinud kõnealuseid tooteid aastatel
40. Sel ajal kehtis KN kahes redaktsioonis:
41. aastal komisjoni määrusega (EÜ) 1549/2006 kehtestatud redaktsioonis ning
42. aastal komisjoni määrusega (EÜ) 1214/2007 kehtestatud redaktsioonis. Käesoleva asja lahendamise seisukohast olulised sätted, eelkõige vaidlusaluste KN rubriikide kirjeldused ning kaupade klassifitseerimise üldreeglid, on nimetatud redaktsioonides sarnased. Kaupade klassifitseerimise kuus üldreeglit on kehtestatud kombineeritud nomenklatuuri I jaos. Esimese üldreegli kohaselt peab ametlik klassifitseerimine toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest ning alljärgnevatest sätetest tingimusel, et need rubriigid või märkused ei näe ette muud. Kuuenda reegli kohaselt toimub klassifitseerimine iga rubriigi alamrubriikidesse alamrubriikide kirjelduste ja alamrubriikide kohta käivate märkuste põhjal, arvestades, et omavahel on võrreldavad vaid sama taseme alamrubriigid. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kaupade tariifsel klassifitseerimisel esmaseks rubriikide ja alamrubriikide kirjeldused.
43. KN grupi 10 märkuste kohaselt klassifitseeritakse tooted selle grupi rubriikidesse ainult sel juhul, kui on tegemist kas tõlvikutest ja viljapeadest eemaldamata või eemaldatud viljateradega (märkus A) ning sellesse gruppi ei kuulu kroovitud või muul viisil töödeldud teravili (märkus B). Kaebuse esitaja klassifitseeris impordideklaratsioonidel nii Venemaalt kui Hiinast pärit tatra rubriigi 1008 (Tatar, hirss ja kanaari paelrohi; muu teravili) alamrubriiki 10081000 (tatar). Vaidlust ei ole iseenesest selles, et imporditud kaubaks oli tatar, samas oleks deklaratsioonides märgitud klassifikatsioon KN
44. grupi märkuste kohaselt õige vaid juhul kui tegemist oleks kroovimata või muul viisil töötlemata tatraga.
45. Kohtu hinnangul on vastustaja tollideklaratsioonidele lisatud dokumentide pinnalt asunud põhjendatult seisukohale, et Venemaalt imporditud tatar oli töödeldud ning seega ei võinud seda klassifitseerida KN
46. grupi rubriikidesse. Vastustaja ja kolmas isik ei ole seejuures esitanud mistahes täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist. Asjaolu, et kauba müüja koostatud dokumentides on kajastatud KN
47. grupi rubriigile vastav kaubakood, ei tõenda kauba iseloomu ega omadusi. Küll aga on vastustaja õigesti välja toonud, et 6 tollideklaratsioonidele lisatud kaubaarvetel ja vastavussertifikaatidel on toodet kirjeldatud kui kroovitud kiirkeedutatart ning viidatud toote valmistamise aluseks olevale standardile GOST 5550-
48. Kaebuse esitaja ega kolmas isik ei ole vastu vaielnud vastustaja väitele, et nimetatud standardile vastav toode kujutab endast töödeldud tatart. Eelkõige kolmanda isiku väide, et Venemaal kasutatav GOST-standard ei ole standardiks Euroopa Liidus ega ole seega tollile ega kauba importijale siduv, ei ole asjakohane. Kaebuse esitaja ega kolmas isik ei ole esitanud mistahes tõendeid ega isegi mitte põhistatud väiteid selle kohta, et Venemaalt imporditud tatar ei olnud toodetud lähtudes kõnealuse GOST-i tingimustest ning sellises olukorras on tollil igati õigus eeldada, et tootjamaa standardit, millele kauba dokumentides viidatakse, on järgitud. Ka kohtul ei ole alust selles kahelda. Kuivõrd kroovitud tatra klassifitseerimine KN
49. grupi rubriikidesse on välistatud, on ilmne, et kaebuse esitaja eest esitatud impordideklaratsioonidele oli imporditava kauba kaubakood kantud valesti.
50. KN
51. grupi rubriikidesse klassifitseeritakse jahvatustööstuse tooted, linnased, tärklis, inuliin, ja nisugluteen, kusjuures töödeldud teravili kuulub KN
52. grupi
53. märkuse kohaselt klassifitseerimisele rubriigis 1103, kui vähemalt 95 % massist läbib 1,25 mm suuruste avadega metallsõela. Maksuotsuses viidatud GOST 5550-74 kirjelduse kohaselt on tegemist tatraga, mille tatratuumad on aurutatud ja vabastatud viljakestast ning ei läbi sõela, mille pikiavad on 1,6x20 mm. Seega ei ole tegemist tatraga, mis läbiks 1,25 mm suuruste avadega metallsõela ning toode tuleb klassifitseerida rubriigi 1104 (muul viisil töödeldud teravili (näiteks kroovitud, valtsitud, helvestatud, kruupideks jahvatatud, lõigatud või jämejahvatusega), v.a rubriigi 1006 riis; terved, valtsitud, helvestatud või jahvatatud teraviljaidud) alamrubriigis 1104 29 18 (kroovitud muu teravili).
54. Samuti nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et Hiinast imporditud tatar oli töödeldud ega kuulunud klassifitseerimisele KN
55. grupi rubriiki. Ka Hiinast imporditud kauba dokumentides, eelkõige kaebuse esitaja ja kauba müüja vahel sõlmitud lepingutes ning fütosanitaarsertifikaatidel on märgitud, et kaubaks on röstitud tatratang. Röstitud tatratangu näol ei saa olla tegemist töötlemata teraviljaga, mis kuuluks klassifitseerimisele KN
56. grupi rubriigis. Vastustaja ja kolmas isik on ekslikult leidnud, nagu oleks vastustaja Hiinast imporditud kauba klassifitseerimisel laiendanud Põllumajanduse Uuringute Keskuse koostatud katseprotokolli nr 07-004367 TML/TR tulemusi kaebuse esitaja poolt hiljem ja hoopis teiste impordideklaratsioonide alusel imporditud kaubale. Kõnealune katseprotokoll on arusaadavalt koostatud kaebuse esitaja enese poolt tellitud uuringu alusel ning selles leiti tõepoolest, et uuritud kaup tuleks klassifitseerida KN
57. grupi rubriigis
58. Maksuotsuses on vastustaja lähtunud eelkõige maksumenetluse käigus kaebuse esitaja juhatuse liikme antud seletusest, et ajavahemikul 2006 kuni
59. aastani ei ole imporditud tatra sortimendis muutusi olnud, tatar saabus puhastatult ja sorteeritult ning vajas vaid pakendamist. Kaebuse esitaja ega kolmas isik ei ole kohtumenetluses vastu vaielnud sellele, et kaebuse esitaja juhatuse liige sellise selgituse andis ega ole ka esitanud mistahes põhjendatud vastuväiteid, millest võiks teha järelduse, et juhatuse liige maksuhaldurile selgituse andmisel eksis. Sisuliselt on kaebuse esitaja seega maksuhaldurile ise kinnitanud, et ka vaidlusaluste deklaratsioonide alusel imporditud tatar oli samasugune nagu tollideklaratsiooni 07EE11120EE990667304 alusel imporditud kaup.
60. Õige ei ole kolmanda isiku seisukoht, et tollideklaratsiooni de nr 07EE1110EE91795104, nr 07EE1110EE91821746 ja nr 07EE1110EE91821910 alusel imporditud kauba osas on tollimaks igal juhul valesti määratud. Tõsi, nimetatud deklaratsioonide lisadokumentides ei ole sõnaselgelt märgitud, et tegemist oleks röstitud tatraga, ent see ei lükka ümber järelkontrollimenetluses kaebuse esitaja juhatuse liikme poolt antud seletust, et imporditud tatar on 2006-2008 aastal olnud sisuliselt ühesugune. Kolmas isik ega ka kaebuse esitaja ei ole seejuures ei kohtumenetluses ega sellele eelnenud järelkontrollimenetluses esitanud tõendeid, 7 mis kinnitaksid, et eelnimetatud kolme tollideklaratsiooni alusel imporditud tatar oleks olud olemuselt teistsugune või et tegemist oleks olnud töötlemata tatraga. Seega on välistatud imporditud tatra klassifitseerimine KN
61. grupis ning see tuleb klassifitseerida KN
62. grupi rubriiki samadel põhjustel nagu venemaalt imporditud tatargi. Põhjendatult on maksuhaldur asunud seisukohale, et kuivõrd Hiinast imporditud tatra puhul ei olnud järelkontrolli käigus võimalik välja selgitada tatraterade suurust, tuleb järelarvestuskande tegemisel klassifitseerida kaup rubriiki 1103, mille puhul on tollimaksumäär väiksem. Asjaolu, et imporditud tatra tera suurust ei olnud järelkontrollimenetluses võimalik kindlaks teha, ei väära tõendite pinnalt õigustatultkujunenud seisukohta, et tegemist oli töödeldud tatraga, mis tuleb klassifitseerida sobivasse KN grupi
63. rubriiki, mitte KN gruppi
65. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja etteheitega, et vastustaja ei ole vaidlusalusest kaubast proove võtnud. Järelarvestuskande tegemiseks ei ole tingimata vajalik kaubast proovide võtmine ning kauba olemuse võib tuvastada ka dokumentide alusel. Kaebuse esitaja ei ole seejuures esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et tegemist oli töötlemata tatraga.
66. Järgnevalt on vaidlus selles, kas tuvastatud asjaoludel oli järelarvestuskande tegemine õigustatud või mitte. Siinkohal taandub vaidlus peaasjalikult sellele, kas kaebuse esitaja võis impordideklaratsioonidesse vale kaubakoodi märkimisel tugineda usaldusele maksuhalduri halduspraktika vastu ja õigustatud ootusele kaubakoodi deklareerimise õiguspärasuse osas. Sisuliselt vaidlevad pooled selle üle, kas toll oleks pidanud vale kaubakoodi kasutamise avastama varem ning kas asjaolust, et toll seda ei teinud, võis tekkida kaebuse esitajal põhjendatud veendumus, et kõnealuste toodete importimisel kasutatud kaubakood on õige.
67. Nõukogu määrusega 2913/92 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 78 lõikes 3 sätestatakse, et kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. ÜTS art 220 lõikest 1 tuleneb muuhulgas, et kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta on arvestuskanne tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata. Viimati viidatud artikli teises lõikes sätestatakse juhud, mil järelarvestuskannet ei tehta. Kohtu hinnangul tuleneb eelviidatud sätetest, et juhul kui arvestuskanne on tehtud seaduse järgi tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, siis tulebki ÜTS artikli 78 lõikes 3 nimetatud „olukorra lahendamiseks vajaliku meetmena“ kõne alla järelarvestuskande tegemine. Nõnda on see ka juhul kui esialgse arvestuskande tegemise aluseks on olnud tollideklaratsiooni kantud väär kaubakood. Kaalutlusruum järelarvestuskande tegemisel on seejuures piiratud ÜTS art. 220 sätetega ehk teisisõnu on järelarvestuskanne võimalik tegemata jätta juhul, kui leitakse esinevat mõni ÜTS art 220 lõikes 2 nimetatud alustest. Seejuures tuleb tähele panna, et kuivõrd ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud järelarvestuskande tegemata jätmise aluse eesmärk on selle sätte sõnastusest nähtuvalt tollimaksude tasumise eest vastutava isiku usalduse kaitse tolli eksimuse korral, siis piirdubki isiku usalduse kaitse nimetatud sättega. Teisisõnu tuleb seda, kas isikul võis tekkida usaldus ja õiguspärane ootus, hinnata vastavalt ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimustele ning kui need tingimused täidetud ei ole, siis ei saa maksukohustuslane õigustada maksurikkumist usaldusega tolli tegevuse suhtes ning järelarvestuskande tegemata jätmiseks ei ole alust. Usalduse tekkimist või õiguspärast ootust väljaspool ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimusi, ei ole kohtu hinnangul võimalik järelarvestuskande tegemise otsustamisel arvestada. 8 Eeltoodust tuleneb ka, et järelarvestuskande tegemise eelduseks ei ole iseenesest järelkontrollimenetluses mingisuguste täiesti uute andmete (uue teabe) saamine, järelarvestuskanne tuleb teha ka juhul kui esialgse arvestuskande tegemisel ei ole arvestatud teabega, mis nähtub juba varem tollile esitatud deklaratsioonist või sellele lisatud dokumentidest ning ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud järelarvestuskande tegemata jätmise aluseid ei esine. Seetõttu ei ole käesoleval juhul põhjendatud kaebuse esitaja etteheide, et toll ei ole järelkontrollimenetluses saanud uut teavet.
68. Käesoleval juhul tuleb ainsa järelarvestuskande tegemata jätmise alusena kõne alla just eelnimetatud ÜTS art 220 lg 2 punkt b, milles sätestatakse, et järelarvestuskannet ei tehta, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Järelarvestuskande tegemata jätmiseks peavad seejuures esinema kõik eelnimetatud tingimused.
69. Esmalt tasub peatuda küsimusel, kas arvestuskande tegemine seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta ehk arvestuskande tegemine deklaratsioonidele kantud valest kaubakoodist lähtudes, on tingitud tolli eksimusest. Kaebuse esitaja leiab seejuures, et tegemist on tolli eksimusega, mis seisneb selles, et toll ei avastanud vaatamata kaebuse esitaja poolt tehtud sarnaste imporditehingute pikaajalisusele ja suuremahulisusele ning kollase ja punase kontrollikoridori korduvale rakendamisele deklaratsioonidel vale kaubakoodi kasutamist, kuigi tollil olid selleks kõik võimalused olemas ning kohusetundlikult tegutsenud tolliametnikud oleksid pidanud deklaratsioonide vigasust märkama. Vastustaja seisukoht põhineb seevastu aga tõdemusel, et üksnes asjaolu, et toll oleks saanud dokumentide põhjalikuma kontrollimise tulemusena vea avastada, ei tähenda, et väär arvestuskanne on tingitud tolli eksimusest, kuna tollil deklaratsioonides kajastatud andmete õigsuse kontrollimise kohustust ei ole ning et vaidlusaluste tollideklaratsioonidele lisatud dokumentide ja kauba kontrollimisel kollases ja punases koridoris ei olnud eesmärgiks tariifse klassifitseerimise õigsuse kontroll.
70. Euroopa Kohus leidis otsustes C-250/91: Hewlett Pacard ning C-314/85: Foto Frost, et kauba tariifse klassifitseerimisega seotud vigade mitteavastamist tollideklaratsiooni aktsepteerimisel tuleb käsitleda tolli eksimusena, kui klassifitseerimisvigadega deklaratsioone on toll aktsepteerinud pika aja vältel suuremahulise impordi puhul. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-6-09 tehtud otsuses varasemale kohtupraktikale viidates märkinud, et vea olemasolu hindamiseks on oluline arvestada vea olemust, asjaomaste õigusnormide keerukust või lihtsust ja ajavahemikku, mille jooksul tolli ebaõige käitumine jätkus. Samas märkis Riigikohus, et ebaõige kaubakoodi kasutamise mitteavastamist kauba deklareerimise etapis ei saa iseenesest pidada tolli eksimuseks, ent tolli vea olemasolu väljaselgitamisel on oluline, kas väära koodi kasutamine pidi tolliasutuse jaoks selguma edaspidise kontrollimise käigus, milleks on oluline hinnata läbiviidud kontrolli ulatust ja eesmärki. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et peaaegu kõiki vaidlusaluses maksuotsuses nimetatud tollideklaratsioone on toll kontrollinud kollases ning mõnesid ka punases koridoris. Vaidlust ei ole põhimõtteliselt ka selles, et kollane koridor tähendab kauba dokumentide süvendatud kontrolli ning punane koridor kauba läbivaatust.
71. Vastustaja on kohtule esitanud objektipõhiste kontrollülesannete väljatrükid, millel kajastatakse vastustaja väitel konkreetseid asjaolusid, mida tolliametnikul vastava konkreetse deklaratsiooni puhul kollases või punases koridoris kontrollida tuli. Neilt dokumentidelt nähtuvalt oli kollase koridori kontrolli eesmärgiks enamasti „tollideklaratsioonile esitatavad nõuded üldiselt“ ning tegevusjuhiseks oli märgitud „kontrolli litsentsi vastavust deklaratsioonile ja kanna 9 litsentsilt kogused maha“. Punase koridori kontrolli eesmärgiks oli märgitud „tõkendite korrasolek“ ning tegevusjuhisena oli ülesandele katud „kontrolli tõkendeid“ või on antud ülesanne „kaalu, mõõdu, koguse jms kontroll“ ning tegevusjuhiseks „Teostada kauba füüsiline läbivaatus“. Mitmel juhul on kauba füüsiline kontroll ka läbi viidud, kontrollides kauba kogust (loetud üle pakkeüksused) ja üldist olemust (tuvastatud, et tegemist on tatraga). Kohus märgib esmalt, et õigusaktidest ei tulene, et toll ei võiks kontrollida imporditava kaubaga seotud dokumente või kaupa üksnes konkreetse asjaolu kindlakstegemiseks ning deklaratsiooni suunamine dokumentide süvendatud kontrolli (kollasesse koridori) või kauba läbivaatusele (punasesse koridori) ei tähenda vääramatult seda, et toll peaks läbi viima vastavalt dokumentide või kauba täieliku kontrolli. Sellist kohustust ei saa tuletada ei kaebuse esitaja ja kolmanda isiku poolt viidatud tolliametniku ametijuhendist. Ametijuhendis määratakse kindlaks ametniku pädevus, ent väär on järeldus, et kontrollipädevusega ametnik on iga kontrollülesande täitmisel kohustatud kogu oma pädevust rakendama. Samamoodi ei saa tolli kohustus kollases või punases koridoris kõiki dokumentide või kaubaga seotud asjaolusid kontrollida, tuleneda ka kontrollikoridoride kasutusjuhendist, mille väljanõudmist kaebuse esitaja taotles. Kohus jättis nimetatud taotluse rahuldamata, kuna tegemist ei ole õigusaktiga, millest saaks kaebuse esitajale tuleneda mingisuguseid õigusi või kohustusi või millele saaks tugineda kaebuse esitaja usaldus, et näiteks kollase koridori läbimisel on kõiki kauba dokumentidega seotud asjaolusid kontrollitud ning et deklaratsioon on selles osas õige.
72. Samas leiab kohus, et toll ei saa igal juhul deklaratsioonis esinenud vigade mitteavastamist õigustada sellega, et vastavaid asjaolusid ei kontrollitud. Kuivõrd tolli eksimuseks loetakse vigade mitteavastamine pikaajalise ja suuremahulise impordi puhul, siis tuleb tolli eksimuse tuvastamisel kõiki asjaolusid kogumis hinnates uurida, kui suured oleksid tegelikult olnud tolli võimalused deklaratsioonis esitatud vead avastada ning kas nende mitteavastamist saab tollile ette heita. Käesoleval juhul leiab kohus, et tegemist on pikaajalise ja suuremahulise impordiga – kaebuse esitaja on järelkontrolliperioodiks oleva 1 aasta ja üheksa kuu jooksul importinud tatart Hiinast ja Venemaalt kokku 31 impordideklaratsiooni alusel. Seejuures peaaegu kõik deklaratsioonid on läbinud kontrolli kollases või punases koridoris. Kuigi kollase koridori kontrolli puhul on tegevusjuhiseks olnud litsentsi ja deklaratsiooni vastavuse kontroll, on kontrolli ülesandena märgitud „tollideklaratsioonile esitatavad nõuded üldiselt“. Kohtu hinnangul ei saa sellisest ülesandepüstitusest teha järeldust, et kontrolli eesmärgist tulenevalt ei oleks tulnudki kontrollida deklaratsiooniga kaasasolevate muude dokumentide vastavust deklaratsioonis märgitule. Pigem viitab kontrolli eesmärk „tollideklaratsioonile esitatavad nõuded üldiselt“ sellele, et kontrolli eesmärk oligi veenduda, kas kaebuse esitaja on importinud kaupa, mille importimiseks oli tal AGRIM-litsents olemas. Kohus leiab, et sellise kontrolli raames oleks toll saanud hõlpsalt avastada deklaratsioonile lisatud kaubadokumentides sisalduvate kaubakirjelduste ja deklaratsioonile kantud kaubakoodi vahelise vastuolu. Juhul kui asuda seisukohale, et litsentsilt koguste mahakandmiseks piisanuks vaid deklaratsiooni kontrollimisest, ilma et oleks muid dokumente olnud vaja süvendatult kontrollida, tekib paratamatult küsimus, miks suunati dokumendid süvendatud kontrolli (kollasesse koridori). Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et deklaratsioonides esinenud eksimust ei avastatud korduvalt. Samuti leiab kohus, et kuna ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud järelarvestuskande mittetegemise aluste sätestamise eesmärk on importija usalduse kaitse, siis omab tähtsust ka asjaolu, et kaebuse esitaja ega ka kolmas isik ei olnud kollase koridori kontrollülesandest teadlikud ega teadnud seda, mida toll täpselt kontrollis. Vastustaja esitatud objektipõhiste kontrollülesannete väljatrükid on määratud ametialaseks kasutamiseks ning kohtuistungil kinnitas ka vastustaja esindaja, et kaebuse esitajale ega kolmandale isikule neid eelnevalt ei tutvustatud. Samuti tuleb antud juhul silmas pidada seda, et ka tollile pidi olema teada, et varem on esinenud küsitavusi seoses kaebuse esitaja poolt imporditud tatra tariifse klassifitseerimisega, mis päädis Tallinna Halduskohtu määrusega 10 kinnitatud kompromissiga haldusasjas 3-07-
73. Seda asjaolu arvestades tulnuks eeldada, et kontrollides ka litsentsi vastavust deklaratsioonile, pöörab toll erilist tähelepanu imporditava kauba olemusele. Oluline on ka see, et viited asjaolule, et tegemist on mingil viisil töödeldud tatraga, olid deklaratsioonidele lisatud dokumentides võrdlemisi otsesõnu kirjas, mistõttu ei saa väita, et kauba mittekuulumist KN
74. grupi rubriikidesse oleks olnud iseäranis keerukas avastada. Toll oleks dokumentide kontrollimisel pidanud tariifse klassifitseerimise õigsusele tähelepanu pöörama ka seetõttu, et deklaratsioonidel oli kaupa kirjeldatud vaid üldsõnaliselt (tatar), ent tollile ei saanud olla teadmata, ka AGRIM-litsents ei andnud õigust mistahes omadustega tatra importimiseks. Kohtu hinnangul oli tollil piisavalt alust vähemalt kahelda kaebuse esitaja poolt imporditava tatra tariifse klassifitseerimise õigsuses. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et käesoleval juhul saab tollile ette heita pikaajalise ja suuremahulise impordi puhul impordideklaratsioonides esitatud valeandmete mitteavastamist ning tegemist on tolli eksimusega ÜTS art 220 lg 2 p b tähenduses.
75. Teiseks ÜTS artikli 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimuseks on see, et tolli eksimust ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Kohus leiab, et käesoleval juhul see tingimus täidetud ei ole. Asjaolu, et deklaratsioonidel märgitud kaubakood ei ole õige, oleks kaebuse esitajal olnud lihtne avastada, kui ta oleks nõutava põhjalikkusega kaupade klassifikaatoriga tutvunud. Nagu juba eelpool mainitud, on KN
76. grupi märkustes, mida on ainult kaks, sõnaselgelt ja ühemõtteliselt välja toodud, et selle grupi rubriikidesse ei kuulu kroovitud või muul viisil töödeldud teravili. Ei ole usutav, et kaebuse esitaja ei teadnud, mida tähendab teravilja kroovimine või ei saanud aru, et röstimise või kroovimise näol on tegemist teravilja töötlemisega. Vea avastamist saaks pidada keeruliseks, kui kauba täpne klassifitseerimine sõltuks näiteks konkreetsest töötlemise viisist või juhul kui kaupa võiks selle kohta teadaolevate tunnuste alusel, ilma tootmisprotsessi üksikasjadesse süvenemata paigutada erinevatesse rubriikidesse, ent olukorras, kus isik eksib klassifitseerimisel KN grupiga, kusjuures KN grupi määratlemisel on kesksel kohal küsimus, kas tegemist on töödeldud või töötlemata teraviljaga, ei saa vea avastamist pidada keerukaks. Ei saa ka väita, et asjassepuutuvate KN gruppide ja rubriikide kirjeldused oleksid olnud mingil moel segadusttekitavad või raskesti mõistetavad. Segadusse ajavast sõnastusest saaks rääkida juhul, kui kaebuse esitaja oleks mingisugustele mõistlikele kaalutlustele tuginedes leidnud, et erinevate kaubakoodide kirjeldusi arvestades tuleks konkreetne kaup deklareerida just konkreetse koodiga. Käesoleval juhul kaebuse esitaja aga selliseid mõistlikke kaalutlusi välja toonud ei ole. Eelkõige kolmanda isiku antud seletustest nähtub, et deklaratsioonile kanti sama kood, mis oli esitatud kauba lähteriigis vormistatud ekspordideklaratsioonil ja kaubaga kaasas olnud dokumentides ning täiendavalt ei kontrollitud koodi õigsust, tuginedes asjaolule, et toll oli varem sama kaupa sama koodiga aktsepteerinud.
77. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et kahtlus klassifitseerimise õigsuses oleks kaebuse esitajal pidanud tekkima ka tema ja tolli vahelisest varasemast vaidlusest impordideklaratsiooni 07EE1110EE90667304 pinnalt. Kõnealune vaidlus päädis kaebuse esitaja ja tolli vahelise kokkuleppega, et selles asjas vaidluse all olev kaup tuleb klassifitseerida KN
78. grupi rubriiki. Nagu kaebuse esitaja esindaja hiljem maksuhaldurile selgitas, ei ole Hiinast imporditud tatra sortiment muutunud. Seega oleks kaebuse esitajal olnud mõistlik eeldada, et ka järgnevate deklaratsioonidega imporditud tatar tuleb klassifitseerida KN grupis 11, mitte KN grupis
79. Asjaolu, et haldusasja 3-07-1776 ei olnud menetlusosaliseks kolmas isik, kes käesolevas asjas vaidluse all olevas maksuotsuses nimetatud deklaratsioonid kaebuse esitaja eest esitas, ei puutu asjasse. See, kas või kuidas importija ja tollimaakler omavahel asjakohast teavet vahetavad, ei oma tähtsust ÜTS art 220 lg 2 punkti b kohaldamisel. Kindlasti ei saa kaebuse esitaja õigustada hoolsuskohustuse rikkumist sellega, et kolmas isik ei 11 olnud tema eest deklaratsioonide esitamisel teadlik mingisugustest asjaoludest, mille pinnalt oleks kaebuse esitajal enesel pidanud tekkima põhjendatud küsimused seoses imporditava kauba tariifse klassifitseerimisega.
80. Eelviidatud Hewlett Pacardi kohtuasjas tehtud otsuse punktis 22 viitab Euroopa Kohus oma varasemale praktikale, mille kohaselt tuleb selleks, et hinnata, kas maksukohustuslasel oleks olnud võimalik tolli eksimus avastada või mitte, arvestada eksimuse iseloomu, maksukohustuslase erialast kogemust ning seda, kas maksukohustuslane oli hoolas. Kuivõrd kaebuse esitaja ja kolmas isik vastustavad esitatud deklaratsiooni õigsuse ja tekkiva tollivõla eest solidaarselt, ei saa kohtu hinnangul nende kogemusi eristada. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja eest esitanud deklaratsioonid professionaalne tollimaakler. Kohtu hinnangul ei saa tollivormistuseks esindajat või lausa vastava tegevusloa saanud tollimaaklerit kasutavat ettevõtjat pidada kogemusteta ettevõtjaks. Seega ei saa väita, et maksukohustuslane oleks olnud hoolas. Eeltoodud asjaoludel oleks hoolsal maksukohustuslasel pidanud tekkima põhjendatud kahtlus enda poolt valitud (või ekspordidokumentidel näidatud) kaubakoodi õigsuses ning KN gruppide ja rubriikide kirjeldusi tavalise hoolsusega uurides oleks kaebuse esitaja ilmselt kohe aru saanud, et kõnealune kaupa KN
81. gruppi klassifitseerida ei saa. Käesoleval juhul on pigem usutav, et kolmas isik, kes kaebuse esitaja eest deklaratsioonid esitas, ei tundnud klassifitseerimise õigsuse suhtes üldse märkimisväärset huvi, ent isegi kui ta kontrollis deklaratsiooni kantud kaubakoodi kirjeldust, pidanuks talle kui tollialal professionaalsele tegutsejale kohe selguma, et vaidlusaluse kauba kuulumine KN
82. gruppi sõltub sellest, kas tatart on töödeldud või mitte ning selle küsimuse tekkimisel oleks hoolas ettevõtja tutvunud kauba dokumentidega, kust see asjaolu oleks lihtsasti selgunud.
83. Ka ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, et ta tegutses heas usus. Haldusasjas 3-3-1-6-09 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et heas usus tegutsemine tähendab muu hulgas ka seda, et ettevõtja peab ise küsima tollilt abi ja teavet. Teisisõnu saab isikut heas usus tegutsenuks pidada juhul kui ta astus mõistlikke samme, et asjaolude pinnalt tekkima pidanud põhjendatud kahtlused hajutada ning klassifitseerimisega seotud küsimustele vastused leida. ÜTS art 11 lg 1 kohaselt võib iga isik taotleda tollilt teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise kohta. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks kohaldatava kaubakoodi õigsuses veendumiseks sellist võimalust kasutanud, seda olukorras, kus samal perioodil toimus kaebuse esitaja ja vastustaja vahel kohtuvaidlus põhimõtteliselt samalaadsete toodete klassifitseerimise küsimuses.
84. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud teine tingimus ei ole täidetud ning seega ei esine alust järelarvestuskande tegemata jätmiseks. Kuna järelarvestuskande tegemine on välistatud vaid juhul, kui esinevad kõik ÜTS art 220 lg 2 punktis b nimetatud tingimused ning kuivõrd vähemalt üks tingimustest ei ole täidetud, st võlgnikul oli heauskse käitumise korral võimalik tolli viga avastada, siis puudub vajadus analüüsida, kas täidetud on viimane tingimustest (kas võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte).
85. Kokkuvõttes märgib kohus veel, et kauba importija vastutus deklareeritud andmete õigsuse ja täielikkuse eest on impordi maksustamise korralduses kesksel kohal. Tolliseaduse § 38 kohaselt lasub vastutus deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest deklarandil ja kaudse esindamise korral ka isikul, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Sama seaduse § 25 lg 1 kohaselt on kauba tariifse klassifitseerimise ehk tollideklaratsioonis kaubale vastava kaubakoodi määramise kohustus esmajärjekorras deklarandil. Viimati nimetatud paragrahvi teises lõikes sätestatud tolli kohustus deklarandile viivitamatult klassifikatsiooni mittevastavusest teatada, ei tähenda aga siiski seda, et deklarant vabaneks vale kaubakoodi 12 deklareerides TS § 38 sätestatud vastutusest, kui toll viga ei avasta. Teatud juhtudel on küll ette nähtud, et kauba importija võib talle pandud vastutusest vabaneda ja õigustada enda poolt objektiivses mõttes vääralt astutud samme tolli tegevusega või tolli poolt antud juhistega, ent käesoleval juhul kohtu hinnangul selleks alust ei ole.
86. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebuse esitaja seisukohta, et maksu määramine on aegunud tolliseaduse § 25 lõikes 2 sätestatud tähtaja möödalaskmise tõttu. Kõnealuses sättes ei kehtestata maksu määramise aegumistähtaega. ÜTS art 121 lg 3 kohaselt on tollivõlast tuleneva maksukohustuse kindlaksmääramise aegumistähtaeg 3 aastat.
87. Asjassepuutuvaks ei saa pidada kaebuse esitaja väidet, et tal puudus AGRIM-litsents importimaks maksuotsusega määratud kaubakoodile vastavat kaupa. Importija peab kaubakoodi määrama lähtudes kauba omadustest, mida on kirjeldatud KN vastavas rubriigis ega saa kauba tariifsel klassifitseerimisel juhinduda sellest, millise kauba importimiseks tal litsents on, juhul kui kaup tegelikult neile tunnustele ei vasta.
88. Kohtu hinnangul on vaidlustatud maksuotsus õiguspärane ka kaupade tolliväärtuse arvestuse osas. Põhjendatuks ei saa pidada kaebuse esitaja seisukohta, et tolliväärtuse hulka ei tule arvestada transportijale makstud tasusid seisuaja eest. ÜTS art 32 lg 1 kohaselt lisatakse tolliväärtuse määramisel imporditud kauba eest tegelikult makstud või makstavale hinnale imporditud kauba veo- ja kindlustuskulud, laadimis ja käitlemiskulud, mis on seotud imporditud kauba veoga kohani, kus kaup tuuakse ühenduse tolliterritooriumile. Kohus leiab, et veo- ja laadimiskulud hõlmavad mistahes kulusid, mis on tekkinud seoses kauba laadimise ja vedamisega. Juhul kui kauba importija ja transpordiettevõtja vahel on kaupade veo eest tasumine ette nähtud selliselt, et eraldi arvestatakse tasu seisuaja eest, on ka selle näol tegemist veokuluga. Seisuaja kulude välistamine tolliväärtusest tuleks kõne alla vaid siis kui ilmneks, et kauba importija pidanuks transpordiettevõtjale kõnealuse seisuaja eest tasuma sõltumata konkreetse kauba vedamisest või mittevedamisest. Käesoleval juhul see ilmselgelt aga nii ei ole.
89. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja etteheitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et maksuhaldur on kaebuse esitaja esindajalt enne maksuotsuse tegemist võtnud seletuse, samuti on enne maksuotsuse tegemist koostatud kontrollakt, millele on kaebuse esitajal olnud võimalik esitada vastuväiteid. Kaebuse esitaja on viimast võimalust ka kasutanud. Kui kaebuse esitaja leidis, et ta vajab kontrollaktile vastuväidete esitamiseks ja/või oma väidete kinnitamiseks vajalike tõendite kogumiseks rohkem aega, oleks ta saanud taotleda eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamist. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja seda teinud. Maksuotsuses on maksuhaldur aga esitatud eriarvamuses toodud väiteid analüüsinud ning põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu. Ilmselgelt põhjendamatu on kaebuse esitaja seisukoht, et niivõrd mahuka maksuasja puhul on kaebuse esitaja esindaja ühekordne ülekuulamine (seletuse võtmine) ebapiisav. Seejuures ei ole kaebuse esitaja ka käesolevas kohtumenetluses esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et juhatuse liikme poolt maksuhaldurile antud seletused oleks olnud väärad ega toonud välja mingisuguseid konkreetseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis maksuhalduril menetluse käigus välja selgitamata jäid. MENETLUSKULUD 49.

§ 92lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud.

§ 92

lõikes 7 13 sätestatakse, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kuna kolmanda isiku menetlusse kaasamisel ei määratleta formaalselt, kummal poolel ta menetluses osaleb, tuleb lähtuda sellest, millise menetlusliku positsiooni kolmas isik menetluses ise võtab. Käesoleval juhul toetas kolmas isik kaebuse esitaja positsiooni. Seega osales ta menetluses kaebuse esitaja poolel ning tema kasuks menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Kristjan Siigur kohtunik 14