3-10-1662 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 21.detsember 2010. a Tallinn Haldusasja number 3-10-1662 Haldusasi M.O. kaebus Eest

§ 29lg 3 kohaldamata jätmist, Eesti Töötukassa 14.

mai 2010. a otsuste nr TA100090953 ja nr TT10-0023717 tühistamist ja Eesti Töötukassale ettekirjutuse tegemist endise olukorra taastamiseks. 2 11.Alates 14.05.2010 töötukassa otsusest tulenevalt ei ole kaebuse esitajal võimalusi ega õigust saada tööturuteenuseid ja sotsiaalabi meetmeid ning võrdselt efektiivsetel tingimustel teiste arvelolijatega tööd otsida, sest vastavad soodustused on võimaldatud neile, kes otsivad tööd ja on tööotsijana arvele võetud Tööturuameti piirkondlikus struktuuriüksuses. 12.Vastustaja on vaideotsuses leidnud, et nn üldprintsiibina eeldatakse, et täiskoormusega õppevormis õppiv isik on pühendunud eelkõige õppimisele, mitte tööotsimisele või töötamisele, millest tulenevalt välistab TTTS § 6 lg 5 p 6 ühemõtteliselt ka sellise isiku arveloleku töötuna. Kaebuse esitaja leiab, et kaalutlusõiguse puudumine vastustajal ei võimalda tal ükskikjuhul õiglust paremini jalule seada. Kaebuse esitaja on olnud töötu ja tööotsija alates 01.04.2009 kuni 14.05.2010, millal kaebaja sai vaidlustatud otsused. 13.Põhiseaduse § 29 lg 3 ja ESH art 9 tuleneva kohaselt peab Eesti Vabariik abistama kõiki tööotsijaid, kes on töötud ja otsivad tööd ( täidavad individuaalset tööotsimiskava) ehk abistama isikuid, kes reaalselt saavad ja on võimelised tööd tegema ning selleks vastava soovi avaldanud. 14.Kaebuse esitajale on arusaamatu, kuidas saab nii faktiliselt kui ka õiguslikult olla töötamisele ja/või töölkäimisele takistuseks avatud ülikooli õppevormis nn täiskoormusega õppimine.Avatud ülikooli õppevorm ongi ette nähtud eelkõige isikutele, kes samaaegselt on töökohustuslikud ja täiskohaga tööd tegevad indiviidid, seega töö puudumisel seda otsivad isikud. Eeltoodust tuleneb, et avatud ülikoolis õppevormis õppiv ja töö kaotanud ja/või töötu on faktiliselt võimeline tegema täiskoormusega tööd. Avatud ülikooli õppekava näebki otseselt ja alati ette õppetöö toimumist töövälisel ajal. Seega faktiliselt võrdses olukorras ja tingimustel olevaid isikuid koheldakse õiguslikult ebavõrdselt. Sealjuures osakoormuses toimuva õppevormi puhul on eksamite, loengute, seminaride jms toimumisajad ette nähtud samadel aegadel nagu täiskoormusega õppivatel isikutel. Seega täiskoormusega töötamisele ega selle otsimisele ei saa olla faktiliseks takistuseks asjaolu, et isik õpib avatud ülikooli õppevormis täisvõi osakoormusega. 15.Ülikooliseaduse § 23 lg 1 kohaselt täidab täiskoormusega õppes üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähemalt 75 protsenti, osakoormusega õppes õppiv üliõpilane aga vähem kui 75 protsenti. Kaebuse väitel ei saa ülaltoodud sättes defineeritud osa- ja täiskoormus olla määravaks aluseks isiku TTTS § 2 lg 2 ja lg 3 kindlakstegemisel, sest ei võimalda kindlaks teha isiku tegelikku hõivatust hariduse omandamisel TTTS mõttes. Kaebaja arvates on seadusandja toiminud ebaproportsionaalselt TTTS § 6 lg 5 p 6 täiskoormuse nõude sätestamisel, samuti ei võimalda õppekava täitmise protsent ka objektiivselt määrata ja kindlaks teha isiku tegelikku hõivatust hariduse omandamisel. 16.Sätestades TTTS mõttes töötuna arveloleku tingimusena kohustusliku õppekava täitmise protsendi, mis selgub igakordselt konkreetse õppeaasta lõppedes, on seadusandja kehtestanud olukorra, kus õppekava aasta lõpus vähemalt 75 % täitunud isik rikub automaatselt seadust ja seda tagasiulatuvalt õppeaasta algusest.Kaebaja hinnangul ei ole käsitletava regulatsiooni puhul tagatud HMS § 3 lg 1 ja PS § 13 tulenevat õigusselguse põhimõtet. 17.TTTS § 6 lg 5 p 6 on vastuolus PS §

§ 29lg 3 osas, milles see eristab isikuid täiskoormuses õppimise alusel.

Avatud ülikoolis täiskoormuse õpe ei saa olla isikugruppide eristamise aluseks töövõime hindamisel. Töö leidmisele kaasaaitamise asemel kohtleb riik faktiliselt töötuid isikuid ebavõrdselt, eristades põhjendamatult faktiliselt võrdseid inimgruppe. 3 18.Eesti Töötukassa tegi 02.08.2010 otsuse nr 6-7/10333, millega esitati kaebajale tagasinõue summas 10 515 krooni alusetult makstud töötutoetuse tagastamiseks. Vaidlustatud otsus tugineb Eesti Töötukassa 14.05.2010 otsustele nr TA10-0090953 (töötuna arveloleku lõpetamine tagasiulatuvalt alates 27.09.2009) ning nr TT10-0023717 (töötutoetuse maksmise lõpetamine töötuna arveloleku lõppemisest alates). Kaebuse esitaja leiab, et Eesti Töötukassa 02.08.2010 tagasinõue on ebapiisavalt tõendatud, haldusmenetlusõiguslikust aspektist puudulik ning tegelikele asjaoludele mittevastav. 19.Tagasinõudele on lisamata haldusakti aluseks olevad faktilised asjaolud, millest nähtuks, et vastustaja on kõnealuse perioodi vältel määranud ja teinud kaebuse esitajale makseid 10 515 krooni. Tagasinõue ei ole kaebajale selge, sh põhistatud vastavalt TsMS §

1. Tagasinõudele ei ole lisatud tagasinõudmise aluseks olevaid algsete kulutuste kandmist tõendavaid dokumente, mistõttu kaebaja ei saa võtta nõude põhjendatuse ja suuruse osas seisukohti. Tagasinõudes ei ole haldusorgan märkinud ega näinud ette vaide esitamise ja vaidlustamise korda, rikkudes HMS § 57 lg 1 tulenevat kohustust. Samuti ei ole vastustaja viidanud HMS § 81 tulenevale võimalusele peatada tagasinõude täitmine arvestades haldusasja 3-10-1662 vaidluse põhiolemust. Vastustaja ei ole ette näinud vaidlustamise korda, kuivõrd ei ole arvestanud HMS § 75 ja HkMS § 9 lg 1 tuleneva 30-päeva pikkuse tähtajaga, mis on ette nähtud haldusakti vaidlustamiseks. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 20.Eesti Töötukassa vaidleb kaebustele vastu, peab neid põhjendamatuks ja palub jätta kaebused rahuldamata. 21.Vastustaja otsus lõpetada kaebuse esitajana töötuna arvelolek tagasiulatuvalt alates 27.09.2009 TTTS § 7 lg 1 p 3 alusel on õiguspärane, kuna kaebuse esitaja asus õppima täiskoormusega õppesse ning ei olnud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud TTTS § 26 lg 3 p 1 ja 2 nimetatud tegevusega. Kaebuse esitaja rikkudes TTTS § 5 lg 1 sätestatud teatamiskohustust teavitas töötukassat alles 14.05.2010, et ta õpib täiskoormusega õppes Tartu Ülikoolis. 22.Õiguspärane on töötukassa otsus töötutoetuse maksmise lõpetamise kohta. Kuna kaebuse esitaja töötuna arvelolek lõpetati TTTS § 7 lg 1 alusel, lõpetati kaebuse esitaja töötutoetuse maksmine tagasiulatuvalt alates 27.09.2009 kooskõlas TTTS § 33 p
2. 23.Kaebuse väited kaebuse esitaja võrdsusõiguse rikkumisest vaidlustatud otsustega on asjakohatud. Vastustaja kohtleb kõiki samas olukorras täiskoormusega õppijaid samadel asjaoludel lähtuvalt TTTS § 7 lg 1 p 3 ja § 6 lg 5 p 6 ühesuguselt. Vastustaja saab tagada oma otsuste õiguspärasuse vaid juhul, kui ta teeb need kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas.Kaebuse seisukoht, et isikute töötuna arvelevõtmisel või töötuna arvelevõtmise lõpetamise ja töötutoetuse määramise lon töötukassal seadusest tulenev kaalutlusõigus, on ekslik.Töötuna arvele võtmise alused ja töötutoetuse määramise alused ja kord on ette nähtud TTTS § 6, § 7 ja § 26,mis on haldusorganit kohustavad sätted ja ei anna vastustajale õigust kaalutlusõiguse alusel otsustamiseks. 24.Seoses kaebuse väidetega, mille kohaselt rikuvad vaidlustatud otsused kaebuse esitaja võrdsuspõhiõigust ja subjektiivset põhiõigust saada riigilt tasuta abi töö otsimisel tulenevalt PS §

§ 29

lg 1 ning et Euroopa Sotsiaalharta art 9 kohaselt on Eesti riik kohustatud tagama vastavad teenused, leiab vastustaja, ei viidatud õigusaktid on üldnormatiivsed ja neist ei tulene kaebaja subjektiivset õigust töötutoetusele ning vastustaja kohustust kaebajale 4 töötutoetust määrata. Tööturuteenuste osutamise regulatsioon ning osutamise tingimused on sätestatud tööturuteenuste ja –toetuste seaduses kui erinormis. 25.Vastustaja hinnangul puudub vastuolu Põhiseaduse ja Euroopa Sotsiaalhartaga. Võrdse kohtlemise printsiipi ei saa käsitleda kui keeldu sätestatada seadustesse piiranguid teatavate riigi poolt osutatavate teenuste saamiseks. Vastustaja kohtleb kõiki isikuid võrdselt, k.a. täiskoormusega õppijaid, keda ei võeta töötuna arvele või kes võetakse töötuna arvelt maha, kui neil puudub eelnev 180 päevane tööga hõivatus. 26.Vastustaja lähtub vastava õppeasutuse poolt väljastatud tõenditest jm avalikustatud teabest, tuvastades, kas isik õpib, millises õppevormis ta seda teeb ning kas tal on olnud eelnev hõivatus. Vastustaja ei hinda õppimise korral isiku hõivatust, vaid lähtub otsuse tegemisel üksnes vastava õppeasutuse poolt väljastatud andmetest osa- ja täiskoormusega õppimise kohta. Eesti Töötukassa leiab, et kaebuse esitaja töötuna arveloleku ja töötutoetuse maksmise lõpetamise otsused on tehtud kehtiva õiguse alusel ja puudub õiguslik alus kaebuse esitaja suhtes kehtivaid õigusakte teistmoodi rakendada.

1. Tagasinõudega palub vastustaja kaebuse esitajal enne ettekirjutuse tegemist aluseta makstud summad tagastada, selgitab, millised on õigusliku aluseta saadud summad ja miks tuleb tagasi maksta, annab summade tasumiseks tähtaja ning teeb ettepaneku vastustajaga ühendust võtta, kui tagasimakseteks on vajalik koostada maksegraafik.Faktilised asjaolud on haldusaktis toodud, mistõttu puudub kohustus lisada aktile täiendavalt faktilisi asjaolusid kinnitavaid dokumente ning kaebuse väide HMS § 56 lg 2 sisalduva nõude rikkumisest on ekslik. Vaidlustamisviite puudumine kaebuse esitaja õigusi ei rikkunud, sest sellele vaatamata esitas kaebaja kaebuse halduskohtule. Tagasinõude esitamise ajal ei olnud töötukassa menetluses kaebuse esitaja vaiet ega esitatud kaebust halduskohtusse, mistõttu kaebuse väide, mille kohaselt tulnuks tagasinõudes viidata HMS § 81, on samuti ekslik. 27.Kaebuse esitaja sai perioodi 28.09.2009-24.02.2010 eest töötutoetust 4835 krooni, stipendiumi 1500 krooni, sõidutoetust 1380 krooni ning tööpraktika juhendajale maksti juhendamistasu summas 2700 krooni, kokku 10 515 krooni. Vastavalt TTTS § 41 lg 1 nõuab Eesti Töötukassa TTTS sätestatud tööturutoetuse või TTTS § 9 lõike 1 punktides 3, 5 ja 7-13 nimetatud tööturuteenuse saaja poolt teadliku valeandmete esitamise või tööturutoetuse või – teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral või TTTS § 18 lõikes 7 , § 19 lõikes 8 ning § 20 lõikes 5 nimetatud juhtudel tööturutoetusteks aluselt makstud või tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi. Vaidlustatud tagasinõue tugineb faktilistele asjaoludele ja on õiguspärane: antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ja vastab vorminõuetele. IV KOHTU PÕHJENDUSED 28.Kohus leiab, et TTTS § 6 lg 5 p 6 ei ole vastuolus PS § 29 lg 3 koostoimes PS § 12 lg 1,Eesti Töötukassa vaidlustatud otsused on õiguspärased ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt:
2. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja asus alates 28.09.2009 õppima Tartu Ülikooli täiskoormusega täiskoormusega õppesse ning ei olnud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud TTTS § 26 lg 3 p 1 ja 2 nimetatud tegevusega. Kaebuse esitajana töötuna arveloleku lõpetamine tagasiulatuvalt alates 27.09.2009 on kooskõlas TTTS § 7 lg 1 p 3 ja § 6 lg 5 p
3. TTTS § 7 lg 1 p 3 kohaselt 5 teeb Eesti Töötukassa otsuse isiku töötuna arveloleku lõpetamise kohta TTTS § 6 lõike 5 punktides 2-11 loetletud juhtudel. TTTS § 6 lg 5 p 6 sätestab: § 6.Isiku töötuna või tööotsijana arvelevõtmine /.../

§ 29lg 3.

Põhiseaduse § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mistahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist.Eeltoodust tulenevalt on õigustloova akti või selle normi kohaldamata jätmise eelduseks selle asjassepuutuvus. Riigikohtu üldkogu 22.12.2000.a. otsuse kohaselt peab vaidlustatud säte olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega ning Riigikohtu 28.10.2002.a. otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 on Riigikohus määratlenud normi asjassepuutuvust selliselt, et Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse Põhiseadusele vastavuse korral. TTTS § 6 lg 5 p 6 omab käesolevas haldusasjas otsustavat tähtsust, sest õppimine täiskoormusega õppes ( ja sealjuures käsitletavas sättes ettenähtud täiendavatele tingimustele mittevastamine -arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul ei olnud kaebuse esitaja olnud vähemalt 180 päeva hõivatud TTTS § 26 lg 3 p 1 ja 2 nimetatud tegevusega ega viibinud akadeemilisel puhkusel) on olnud kaebuse esitaja töötuna arveloleku lõpetamise aluseks tulenevalt TTTS § 7 lg 1 p 3 . Sama normi põhiseadusevastasuse korral tuleks seevastu asuda seisukohale, et kaebuse esitaja suhtes on töötuna arvelolek ja sellest tulenevalt temale töötutoetuse maksmise lõpetamine leidnud aset õigusliku aluseta ning tühistamisnõue tuleks rahuldada.

1. Põhiseaduse § 12 esimese lause kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Sama paragrahvi teise lause kohaselt on keelatud diskrimineerimine rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Riigikohtu varasemast praktikast tuleneb, et põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet ( Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.04.2002 otsus asjas nr 3-4-1-2-02). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium rõhutas 20.03.2006.a. otsuses asjas nr 3-4-1-33-05, et Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee:võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine.Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukordi koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt.Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kolleegium möönab, et kuigi meelevaldsuse kontroll langeb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus.Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. 6
2. Põhiseaduse § 29 lg 3 sätestab:Riik korraldab kutseõpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel. Kaebuse esitaja, võttes muu hulgas aluseks TTTS § 2 lg 2 tööotsija mõiste definitsiooni ja TTTS § 2 lg 3 toodud töötu definitsiooni ning Euroopa Sotsiaalharta art 9 sätestatu, on eeltoodust lähtuvalt väitnud, et PS § 29 lg 3 kohaselt on Eesti Vabariigil kohustus abistada kõiki tööotsijaid, kes on töötud ja otsivad tööd( täidavad individuaalset tööotsimiskava) ehk abistama isikuid, kes reaalselt saavad ja on võimelised tööd tegema ning on selleks vastava ja kohase soovi avaldanud ning kaebuse esitajal olid vastavad tingimused täidetud.Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et PS kõnealusest sättest tuleneb riigi kohustus abistada tööotsijat töö leidmisel ja et sellest objektiivsest kohustusest tuleneb ka subjektiivne õigus . Samas leiab kaebaja ekslikult, et viidatud sättest tuleneb talle subjektiivne õigus kasutada kõige efektiivsemaid tööturuteenuseid, mida kaebaja nimetab sotsiaalabiteenusteks, nagu tööturukoolitus, tööpraktika, avalik töö, tööharjutus, palgatoetus, ettevõtluse alustamise toetus jne. Kuivõrd põhiseaduses on riigi vastav kohustus sätestatud üldiselt määratletuna, siis tuleneb sellest esmalt, et põhiseadusega ei ole konkretiseeritud, millistest kaalutlustest tuleb riigil lähtuda või millisel viisil abi osutatakse. Objektiivsest üldiselt määratletud kohustusest ei saa tuleneda isiku subjektiivset nõudeõigust konkreetsetele tööturuteenustele ja/või –toetustele, s.o. PS § 29 lg 3 tuleneva abi liikidele, mille sätestab seadus. Sotsiaalsed õigused on ennekõike käsitletavad riigi üldise kohustatusena, mida realiseeritakse vastavalt sotsiaalpoliitilistele kokkulepetele ja majanduslikele võimalustele. Seega on riigil kohustus tagada kõigile sätestatud õiguste kasutamise võimalus õiglasel ja võimalustekohasel alusel. 33.PS § 29 lg 3 kasutatud mõiste „tööotsija“ sisustamine kaebuse esitaja poolt TTTS § 2 lg 2 tööotsija mõiste definitsioonist ja TTTS § 2 lg 3 toodud töötu definitsioonist lähtuvalt on ekslik. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 13.03.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-4-117-08 leidnud: Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna ei saa põhiseaduses kasutatud mõiste sisu sõltuda alamal seisvas õigusaktis kasutatavast määratlusest, kuid võib sellega kattuda. Kui põhiseadusest madalamal seisva õigusaktiga oleks võimalus siduvalt määratleda põhiseaduse mõistete sisu, siis tähendaks see, et põhiseaduse sisu oleks allutatud seadusandja tahtele.
3. Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (ESH) ei ole otsekohaldatavaks välislepinguks. EHS art 9 “Õigus kutsenõustamisele“ sätestab: Et rakendada tulemuslikult õigust kutsenõustamisele, kohustuvad lepingupooled vastavalt vajadusele tagama kõigile, kaasa arvatud puuetega isikud, teenused, mis aitavad lahendada kutseala valiku ja karjääriga seotud probleeme, pöörates tähelepanu inimese isikuomadustele ja neist olenevale kutsesobivusele, või edendama selliste teenuste pakkumist. Selline abi peaks olema tasuta nii noortele, kaasa arvatud koolilapsed, kui ka täiskasvanutele. Kaebuse esitaja ei ole märkinud, et tal oli probleeme kutsenõustamisega. Sealjuures tuleneb käsitletavast artiklist riigi kohustus kutsenõustamise õiguse tulemuslikuks rakendamiseks tagada või edendada kutsenõustamise teenuseid, sealjuures arvestades isikuomadustest sõltuva kutsesobivusega. Nagu kohus on eespool märkinud, on seadusandja pädevuses täpsemalt määrata, millist liiki abi ja millises ulatuses tööotsijale töö leidmisel osutatakse. Siinkohal märgib kohus, et TTTS § 9 lg 2 sätestab tingimused tööturuteenuste osutamiseks , sealjuures tööotsijale ja täiskoormusega õppes õppivale töötule, aga samuti töötu või tööotsijana arvele mitte võetud isikutele.
4. Kaebuse esitaja leiab, et kaalutlusõiguse puudumine vastustajal ei võimalda tal ükskikjuhul õiglust paremini jalule seada. Kohus ei nõustu kaebuse käsitlusega, mille kohaselt sotsiaalkindlustushüvitist, mida antakse isikutele, kes vastavad teatud objektiivsetele kriteeriumidele ilma nende isiklikke vajadusi individuaalselt ja diskretsiooniliselt hindamata, on peetud sotsiaalabiks. Euroopa Kohus on korduvalt väljendanud seisukohta , et hüvitist võib 7 pidada sotsiaalkindlustushüvitiseks juhul, kui seda makstakse – ilma et isiklikke vajadusi hinnataks individuaalselt või kaalutlusõiguse alusel – hüvitisesaajatele õigusaktis määratletud staatuse alusel ning kui on tagatud, et see puudutab üht riskidest, mis on loetletud sõnaselgelt määruse nr 1408/71 ( sotsiaalkindlustusskeemide koordinatsioonireeglite kohaldamise kohta ühenduse piires füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes) artikli 4 punktis 1 (C78/91 Hughes , C-356/89Newton